Tamara Kask kolimowska sündis Peterburis sattus lapsena kodusõjakao seest põgenema perekonnaga karsi. Sealt idamaa vaipa kostev Rootsi kaupmees oli pakkimiseks juhuslikult kaasa võtnud ka eestikeelse päevalehe, millest saadi teada, et Eesti on iseseisev. Opteerunud Eestisse sai Tamara kask mitme keele valdajana välisministeeriumi teenistusse. 1939. aastal töötas ta Soome viiburis Eesti konsuli sekretärina. Vot viiburist ma räägiksin veel viib oli, seal oli torkeli Puiestee, siis oli restoran turg, kirikus olid väga ilusad restorani õhtut pidulikeks kleitides ja konsuli poeg marti oli kihlatud ühe neiuga ja temal oli sõber. See siis oli minu partneriks. Ja siis minu toanaaber käis tantsudel ühe eestlasega, kes oli praktikal metsanduses. No tema oli juba ülikooli lõpetanud, aga siis tuli metsapraktikaseltsina Viiburi lähedale. Ja tema muidugi käis, otsisime konsulaadi üles ja käis meil ja siis me käisime kuuekesi alati tantsimas. Väga kena oli. Kas teil on midagi meelde jäänud baaside läbirääkimise ajast? Kõigepealt, ma räägiksin teile, mis mulje mulle jättis Poola allveelaeva tulek meie sadamasse. Minu süda langes kohe saapasäärde peab, ütleme ma arvasin kohe, et venelased süüdistavad meid erapooletus rikkumises. Ja nii oligi. See oli lõpu algus. Ja nüüd ei jäänudki talvesõja alguseni. Ei jäänud kuidagi, soomlased olid lootusrikkad, et need läbirääkimised ikka midagi annavad. Kuni siis tuli see teade. Soomlased on tunginud kallale Nõukogude Liidu piirivalvele. No ja siis oligi, et ühel hommikul meil algas töö, kell üheksa maastasin üle oma töökohal läve. Hakkasid sireenid hüüdma kell üheksa hommikul, täpselt kell üheksa hommikul. No ja siis meid käsutati kohe keldrisse, meie majal keldrid ei olnud, see oli puuehitis, aga hoovipealne maja oli kivist ja seal oli poolkelder, seal oli meie paberiladu ja sinna meid siis viidi kõik, meil oli ainult üks naine, üks vanainimene oli kassas ja mina olin siis neiuke, aga teised olid siis kõik mehed. Te jooksite siis varjendisse. Jooksime varjendisse, seal oli siis nende majaelanike ja siis meie töötajad, olime kõik seal ja saime varjendisse, kaksid pommid 100. Päris lähedal meil, sest meie lähedal oli jaam kohe niimoodi, et meie tänast suubus nagu jääjaama esisele tänavale. Ja me olime praegu nurga peal seal. No siis tuli vaheaeg, ma mõtlesin, paras aeg minna isale helistama. Läksin välja, olin sihuke poolpilves päev, niuksed, rünkpilved olid taevas, kõrged rünkpilved ja kuulen, heliseb telefon, metsikud, heliseb ja ma jooksin juure, oligi minu isa küsib, mis teil seal toimub? Ma ütlesin, pommitatakse, vaatad, sa lähed varjendisse, pani toru. Jooksis üle hoovi, kätte sain Asso ja vaatan, lennuk tuleb ja pilvedele vahelt sukeldub ja hakkavad sadamapommid nagu aina tunded horisontaalasendis, see oli ennenägematu pilt. See oli ennenägematu pilt. Seda, et näete otsa etel kallutas, et seda ma enam ei näinud, ainult nägin, kui nad siis hakkas, olin vahirm, siis ma jooksin varjendisse ja siis käisid sellised paugud, siis need pommid langesid, meie vastasmajja kuuekorruseline korruseline maja oli. Ja pärast selgus, et ta oli täitsa kuni keldriteni läbi, aga keldritäit terveks inimeste terveks? No meie keldri ukse vastus sadasid siis kas kivid või pommikillud, ma ei tea midagi, igatahes põrises vastust ma sain viimasel minutil minema. Ühtegi häiret päeval enam ei olnud, siis me läksime kahtlaselt vaatama ja moli purustatud jaama keskosa ja siis tramm oli täiesti nagu oleks keegi peale astunud täiesti lame metalli, niisugune, kuidas öelda. Metallitükk oli maas, mõlemad vagunid olid puruks. Kas pommitamise jälgi mitmel pool näha? Kui me ära läksime, viiburist, meil tuli jalgsi ära minna, siis 12-st kohas põles Viiburi. See ei olnud viimane rünnak. Ei olnud, ei olnud, ei olnud, need, neid tuli kogu aeg-ajalt pärast ka palju vist päris kõvasti sai pihta alati kell üheksa hommikul ja Helsingi ja Viiburi ühel ajal. Ja me ei julenud elada enam sellel soome naabrinnaga oma korteris, sest see oli ka konsulaadi lähedal. Aga siis see eestlane, see elas tükk maad jaamast ja siis me läksime tema juurde. Ja magada meil üldse ei ole, siis me kartsime, öösel tuleb pommirünnak ja tema maja oli keskküttega, see köetud ja külm oli ju. 30. novembril algas juba kolmandal detsembril, läksime ära sealt. Ja siis me istusime, kõik riided olid seljas, tekid ümber, istusime ööd otsa üleval. Siis evakueeriti Viiburi Asso ja see eestlane. Passi tähtaeg oli lõppenud, saatsin teda, eks Helsingisse pikendusele, aga siis ei hakanud toimima past korralikult, passi tuleb tagasi. Siis tal oli saada stipendium Tallinnast, aga pank oli evakueerunud, tema raha läks kaasa ja tema ja ilme minule saatis isa vahepeal veel 1000 marka. Nii et meil oli kahe peale 3000 marka. Ma ütlesin, aga elame sellega, et ootame ainult passi ära. Ja kolmandal detsembril tuli lõpuks pass. Siis olid juba naised-lapsed enam-vähem evakueeritud ja üldse, kellel olid jalad all ja suuteline kõndimine pidid jalgsi minema 14 kilomeetrit eemal oli esimene jaam, mis oli terve, siis lähemalt jäävad, olid juba purustatud. No läksime siis üle silla mööda sellest Viiburi lossist vaatasime tagasi Viiburi, põles meiega seltsis veel üks üksik soomlanna, noorepoolne naisterahvas. No ja tulime välja tänavale, jaamasse issit, ainult loomavagunid hobustega, keda praagiti välja sõjaväljal igas vagunis koos hobuste üks sõdur, hobused olid siis koonudega olid keskosapooled keskele väikene koridor. Keegi meid peale võtta ei saa, ei tohtinud, nad ütlesid kõik ärade, ühel ikka hakkas meist kahju, ei, võttis peale üks sõduril Soone sõduri ja tulime kolmekesi peale, meile visati natuke Heino põrandale sõrmissis, kükitasime hobused koonude all, siis tilkus ila riietele ja. Olukord oli nii omamoodi koomiline. Kui hakkas valgeks minema. Juba hakkas nagu kell kaheksa saama siis sõdur ütles, et nüüd te peate maha minemast, sest võimalik, et meie rongi hakatakse pommitama. Sest nad pommitavad, raudtee on turvalisem, kui te maha lähete, me ütlesime, kuhu me tahame sõita. Ja see oli üks sõlmjaam seal. Ta ütles, et ma ei soovita siin maha minna. Nii, minul oli töökaaslane, kelle vanemad kutsusid mind sõja puhuks ära sõita oma sugulaste poole maale, kuhu nemad ise läksid varjule, nende perekond oli juba ära Helsingist. Aga nad jätsid mulle aadressi ja seletuse, kuidas sinna saada, mis jaamast, mis bussiga. Ja sissesõdur seletas meile ära, kuidas minna, ütles, et lähete sest sõjaväelennuväljast läbi ja siis varsti saate raudtee äärde ja seal siis jääme, istute ja sõidetavad selles suunas ja niimoodi see oli Põhja-Soomesse, kuhu meil tuli minna. No sõjaväelennuväljal muidugi, näiteks meie juures ei oleks võimalik, et. Lennukid olid maskeeritud puuokstega, sõdurit askeldasid oma askeldus, ei küsinud ka keegi, kes me oleme, miks me läheme, mitte midagi. Lõpuks saime siis jälle ühte loomavagunisse ja saime sinna jaama, kuhu meil oli vaja, kust buss pidi minema. Õhtu eel siis juba pime oli, tuli buss, Läksime siis seal maha, Me ütlesime, kus me tahame maha minna lihtsalt talu nime järgi, siis buss peatus seal üle järve tuli minna jälle järve jää, saabusime sinna, talu oli pilgeni täis rahvast, kõik sugulased olid sinna kokku tulnud. Aga lahkelt ikkagi oldi. Mind pandi magama kahe peretütre juure kolmandana voodisse ja see minu kaaslane siis poiste poole. See oli kolmas ja viiendal detsembril. Muidugi jälgisime kogu aeg raadiot, et teada saada, kuidas meil on võimalik edasi saada. Arvasime nii, et kui laeva enam ei lähe ja me kuidagi üle ei saa et siis katsume kuidagiviisi saabuda Rootsi ja sealse saatkonna kaudu, siis lasta ennast üle viia. Ja viiendal õhtul öeldi, et viimane Aegna läheb Tallinna, kes soovib kaasa tulla, tulgu seitsmendaks. Detsembri hommikuks kella 10-ks Helsingisse. Reisilaev Aegna ootas ja. Saime siis ta Mannerheimi teele hotelli ja kella 10-ks läksime laeva juure, aga see päev oli erakordne. Udu. Oli nii paks udu nagu piima sees oli kõik, nii et paari sammu kaugusele vaeva nägi. Ja laev ei näinud välja, meri oli mineeritud. Miine loots õieti peale, aga kella kahe aeg alles laev väljus, kui oli suur valge juba ja. Muide, käisime natuke Helsingit ka vaatamas, see oli kaunikesti pihta saanud juba näiteks Mulevardi tänaval, seal, kus asus rahvusteata, seal vastas oli maja täitsa katkija. Kas seal mingeid muljeid ka rahva meeleolust, kuidas soomlane võttis vastu selle ootamatu sõja alguse paanikat? Paanikat ei olnud? Ei, ei, inimesed olid väga väljapeetud, väga rahulikult väljapeetud ja. Kuigi jõudude vahekorda arvestades tundus sõda ju lootusetuna Teate, nad ütlesid niimoodi, et venelane ei oska sõdida, venelane ei oska suusatada, nemad neid ei karda. Et iga teine venelannad selili, kuidas suusad alla saab? Ei, tõesti, nad olid nii kuraasi täis, et ma imestan, et kuidas seda sõda. Seal olevat isegi lapsed sõdinud. Ja Soome oli ikka vapper. Aga et nad meid ei tahtnud aedadesse oli küll kahju. Ja meie poolt vist vastuhakkamine ei oleks midagi andmast, me olime ikka liiga väikesed. Liiga abitud. Ja läksime siis jah, läbi miiniväljade. Siksakjoones läks laev ja poole pealt siis umbes poole lahe pealt hakkab Tallinn paistame juba Tallinna tuled paistsid õhtu eeliva jõudsime Tallinna. Väga hea tunne oli saada valguse kätte selle pimedasse järgi, sest pimedus tegelikult moraalselt väga mõjus halvasti. Minule küll, ma ei tea, ma ei armasta üldse pimedust. Nojah, ja siis ma jäin välisministeeriumi käsutusse kuni leiduks mingisugune töökoht, muidugi midagi tööd ikka tegin ka, mis seal vaja oli. Siis varsti tuli pakkumine Rootsi rootsima, et nagu hästi tahtnud vennad, jälle uus keel õppida rootsi keelt ma teen ka, seal on nii palju, et ma olin suuteline inimestega suhtlema. Viiesumite asjus näiteks sain rääkida. Aga rohkem ka mitte. Müllerson oli saadetud Berliini saadikud. Ja viidi Saksamaal nii et oli juba mul ees seal, nii et see oli kolmas kohtumine ja ma olin väga hämmastunud, kus Telegram tuli peale selle, kui ta nii vihane minu peale oli. Ja, ja siis ma valisin muidugi Saksamaa, kuna keel selge ja muudkui lähen. Aga te valisite sõdiva Saksamaa? Ja ja minu käest küsiti, kas ta sõda ei karda. Ma ütlesin, et ei karda, et ma olen juba sõda näidata, et pole midagi. Kuidas vanemad nüüd sellesse suhtusid? No ma olin ikka juba 26 aastane. Ma arvan, et mul oli õigus ja nad nägid käega minuga teha ei ole midagi, kui ma ikka tahan, siis ma teen seda, mis ma tahan. Ja muide Saksamaale sõites olin ma ainuke kord elus diplomaatiline kuller. Baltimaade postleks minuga sest nad enam ei ülemuse saata. Postiga anti mulle kaasa niukene, suur pappkast oli pakitud, kõik kolm posti oli sees. Ja muidugi mul olid erivolitused minu poolt kupees ei tohtinud keegi rohkem tulla. Roobaste vahetus toimus Riias, nüüd on prestis, aga siis oli rongivahetus meie lai eurooplane, seal lõppes ja tuli ümber istuda kitsasse. Aga see talv oli väga lumerikas külm 39 40. Ma sõitsin välja Berliini kohe 28. detsembril. Meie rong jäi kõvasti hiljaks, need juba ma kartsin, et me ei jõuagi selle Riia rongi peale, mis läheb edasi Saksamaale. See pakikandja jooksuga läks sees minu asjadega ja mina jooksuga järele oligi 10 minutit aega. Sain vaevu sain peale, sest et meie rong jäi hiljaks midagi tund aega üle tunni aja oli muide vahe kahe rongi vahel, aga meie hangedesse kinni vahepeal. No siis oli piiripunkt oli Saksa ja Leedu vahel oli äit kuunen, Aid kaub. Ja seal oli siis juba niisugune tollikontroll, aga minul ei olnud tarvis jälle minna, ma näitasin seda. Mul ei ole diplomaatiline pass, mul oli amet pass, aga siis oli see kulleritunnistus. Näitasin seda ette ja siis et võite jääda siia ja mitte mingisugust läbiotsimist mitte midagi jääma ja siis Saksamaalt tulid sinna vagunisse sõjaväelast, ohvitserid. Paar tükki tegid seal ukse lahti, siis näitasin neile selle tõendi, kohe jälle löödi kulpi, kohe Jes vabandati ja keegi ei puutunud. No ma enne väljasõitu saatsime Merlini saatkonnale telegrammi, millal ma saabun. Ega mina eriti kartlik ei ole. Otsisin omale pakikandja ja palusin, et ta läheks, otsiks mulle takso. Aga kas preili tohib sõita taksoga? Mäelt lähevad, ma lähen. Ma olen saatkonna ametnik, et tohin küll, millest selline küsimus? Sellepärast et taksodega sõitmine oli Berliinis keelatud, telesakslastelt hoidsid bensiini kokku. Ja ainult erilubadega sai sõita jääpakkidega suurte pakkidega. Lubati ka, et ma olen saatkonna ametnik, et ma tahan Eesti saatkonda sõita. Tuli ja siis sain ma selle takso peale, ilmusin sinna, nemad teevad suured silmad. Et miks te teatanud. Saatsin Telegrami juba paar päeva, kas e-meil ei ole? Telekramp tuli siis, kui ma ise juba roni, sõjaaeg see aeg ja Eesti saatkond jällegi väga ilusas kohas, nii nagu Soomegi saatkond pargis Soome saatkond asus, Kaivo Puisto, s, aga see asus kiir kartoni pargis. Hildebrand neli stalli lühike tänav. Seal oli veel Kreekas saatkond ja üks ots oli Dallasest. Kartan SLS Dirgartoni pargis, teine tuli välja. Triplid Supherilisse oli Triplits, kanal oli seal väga ilus kanal, oli, seal olid suured kastanipuud, olid kaares selle kohal edasi olistes laokooni sild, kus oli laokoni kuju nende madudega. See asus siia endises villas, Kahekorruseline all olid esindusruumid. Üleval oli kantselei, mis koosnes kolmest ruumist. All oli saadiku korteri esindusruumid. Esimeses ruumis oli siis käskjalaruum. Siis piiri taga oli siis minu töökoht, kus ma võtsin inimesi vastu. Ja see oli siis kaks ametnikku, üks, kes elas, alatised, sakslased, üks vanem daam, teine oli hiljuti enne mind sinna sõitmatuks välisministeeriumi ametnik. Edasi oli siis saatkonna nõunikuna tänasest rööde kabinet. Aga esimene kohtumine saadiku Möllersoniga? Ja esimene kohtlane saadikuga oli kohe, et ma esitasin endale küsimuse, miks ta mind välja kutsus, et teie olite minu peale nii pahane. Ta ütles, et mulle meeldis teie otsustavus, teie julgus? Te olete inimene, kes teab, mida ta tahab, sellised mulle meeldivad. Konflikt oli likvideeritud. Ta usaldas mulle salajase kirjavahetuse trükkisimina. Ja, ja üldse suhtlus väga hästi. Värstid tuli sinna, piiskop, läheme, vend Henno Rahamägi, ajakirjandus satasexpressataseks. Mäleson tutvustas meid oma vaed, ütles, et te olete ikka mõlemad nooremad inimesed, teil on igavesed. Et saada sõpradeks. Saime kaasa. Rahamägi oli väga kena inimene. Meil oli tööl Reginald, Turlasele urla, majaomaniku poeg. Ta ei olnud veel vormistatud, oli nii nagu praktikandi näha, kas istet käis meil seal ja tema vahetas meie kroonid Rootsi kroonideks ja me saime seda kasu. Need olid kallimad saksa märkades. Nadi ta oskas neid valuuta Schibungeid teha, selliseid ärimees on ärimees. Ta oli noormees, 22 aastane, kõigest. Jah, seal olid ka need toiduMargad, niisugused väiksed talongid, kui läksid kuskile, näiteks restorani essistesse, pidid aedviljamargi andma ja margi võimargi, ühesõnaga igasugust märgiga, igat värvi kandsid kaasas siis niisugused terve. Aga väljaspool Berliini viis 60 kilomeetrit eemal kõigepealt andis sulle süüa, siis küsiti, võib-olla härrastel on markega. Ja väljaspool sai päris hästi süüa. Berliinis ka näiteks selles pansionaadis, kus ma alguses olin ja kus elas ka Rahemmedi alguses seda pidas suurem pansionaat. Suurem hulk tube oli seal ja pidas üks vana tahab oma tütrega. Seal olite liha lõigud, niivõrd õhukesed paistsid peaaegu läbi. Siis sellised püreesupid keset igasugused ja nii et ikka tuli otsida kuskilt juurde midagi. Te jõudsite Saksamaale 1939. aasta viimastel päevadel. Uut aastate võtsite vastu juba saatkonnas. Teate, ma jõudsin 30. sinna. Ja mina läksin ära sinna sellesse pantsionaati ja läksin magama ja nutsin seal üksinda öösel 31. kirikukellad mängi ja lõid ja ma ei tea kuidagi. Vana aasta jah, viimastel viimasel päeval. Aga siis uue aastapäeval, siis oli saadiku juures vastuvõtt. Noh, kuidas ma mõtlen seda, mina lasin teha ühe väga-väga uhke õhtukleidis ele. Valle peeti ema ikka jõudsin varem sinna. Aga pall jäi ära. Ei lubatud tantsida, Hitleri luban tantsida. Kandke kordagi selga ja mul tuli kiiresti osta endale üks, üks hästi esinduslik peale lõunat liit. Saadiku juures oli kella viie tee. See oli ka kõik. Berliin oli samuti pühendatud, Merlin oli pime ja väga jube, siis tol ajal oli seal neli miljonit 500000 elanikku. Ja ta oli väga suur linn ja väga jube oma pimedas. Nii et mul oli väga hea meel, et härra, läheme sai mulle niisugune saatja, sest õhtul oli täitsa jube liikuda. Olid need puhkusel olevad sõdurid tulid kohe daamide juurde ja pakkusid ennast kaasa ja niisuguseid asju kätte need päeval mitte. Aga õhtul oli, oli halb käia. Muide, meie lähedal asus see sõjaministeerium, see Gestapo, nagu nad nimetasid ja meie juures paistis nende katusel oli see seniitkahuri suurt suutlike teie vahest nad tulistasid sealt ka, nii et mina aknaruudud pläristasid, minu aknast oli kohe näha ilusti. Et liitlaste lennukeid käisid ikka Berliini kohal Hästi kõrgel küljega käisid ja need peetis nende kiirtega kogu aeg neid helgi ja kogu aeg nägi neid, mäletad, me käisime Berliini toomkirikus lihavõtteöösel ja kirik oli nii pime, et mõni üksik küünal siin-seal, aga tal on klaaskuppel läbi klaaskupli, nägi neid prožektori kiire ja siis pisikesed lennukid seal üleval lendasid. Kas Berliini pommitati sellel minu ajal ei pommitatud, näiteks Hitleri sünnipäeval, Me istusime saatkonna rõdul, jäime oma lõunakohvi ja pisikene lennuk oli näha, inglane oli meie kohal, sest igaks juhuks lasksid õhutõrjet õhutõrje, tulistas hea ja ilus ilm oli sinine taevas ja Damasiast reede ütles, et oleks tore olnud, kui ta mõne pommi, kes Hitlerile kingiks sünnipäevaks pommitati, üks kord Potsdami ja siis istusime keldris. Ja muide, seal oli juutidesse väga halb suhtumine. Kuna oli teada, et meil on peremees juut, jää, naine ei ole siis kelder oli jaotatud juudi sektsiooniks ja Taarja lastesse diskussiooniks ja nii et naine istus seal ja juudi papa oli siis teises sektsioonis. Väga minu perenaine protestis selle vastu, võttis oma seitse asja, läks oma mehe juurde. Ja seal olid ju pingid parkides, kus võisid ainult juudid istuda kollaseks, värvitud ja must juudi täht peal. Juudi arstidele oli kollane Silds musta juudi-tähega. Siis oli seal Berliin rosaarium. Sinna ei tohtinud üldse juudid minna, aga mina olen rahvusvaheliselt kasvatatud inimene, ma ei põlga kedagi rahvuse pärast. Protesti pärast ma ei läinud sinna, roosa rosaarium, ma ei tea, mul oli kuidagi väga-väga halb tunne. Ja sõjavangidega käituti ka kaunis, nii inetult. Vangi oli näha, jah, oli Poola sõjavägi oli näha Poola üliõpilasi. Nad näiteks koristasid meiegi. Pole toodi seda kivisütt ja nad kühveldasid seda ja niisugused nälginud, kahvatud üliõpilasmütsid peas. Kole oli vaadata. Üks niisugune drastiline juhus oli just kuidas üldse sakslastelt ei pidanud teisi üldse inimesteks. Me olime väljaspool Berliini, meil oli üks koht, kus me alati käisime nädalavahetustel lenda under maak 60 kilomeetril Berliinis, see oli niisugune väikene linnakene, seal oli ainult kaks rida tänavaid maantee ääres väikses roosat osakesed ja kõigil lillekastid ees ja läksime lihavõtteks selle sinna sekretäriks oli pilk, vaat eesnime ma ei mäleta ja tema läks kirikusse. Lihavõtte ajal tuleb sealt tagasi hirmsasti endast väljas, ütles niisugune asi oli pastoriks, noor pastor oli pidanud jutlust ja ütlen niimoodi, et meie ei käitu õieti oma kaasvendadega, et ka poolakad ja teised rahvad on ka inimesed, et me käitume ebainimlikult ja kohe oli kaks meest platsis, võtsid käe alt kinni, pastori viisid minema, jäi kõik pooleli. Ja see muidugi sa saatkonna inimene tuli, kas sealt ära oli endast nii väljas. Väga inetu. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud jääda Saksamaale, mulle pakuti sinna jääda. Aga ma ei tahtnud. Rassism tegelikkuses oli jah, rassism tegelikkuses, mis, mida ma oma silmaga nägin. No, ega meil väga palju teistmoodi ka ei ole. Nojah, jamalt tuli tegeleda siis Saksamaale ei jäänud Eesti passide omanikega, kes tahtsid vahetada kodakondsust. Mul tuli nende saksa keeles kirjutatud avaldusse muidugi eesti keelde vormistada. Noh, see oli muidugi trafaretne, seal midagi erilist ei olnud, aga neid oli väga palju, üle 1000 inimese. Paned, kirjutasid eesti keeles, oli ka eestlasi, kes seal elasid. Kas jutt on ümberasumise korras Saksamaale tulnud eestlastest või olid? Einet, kes elasid juba Saksamaa, Saksamaa ja need minu meelest need, kes Ümera asustasid, minu meelest need said siin vahetada juba saatkonnas tähendab jätta oma avaldused, aga meie tegime need, kellel olid eesti passid käes. Nii et need hindasid siis lähenevaid sündmusi oma vaatekohast lähtudes, neid ei huvitanud enam kodumaale tagasitulek arvestades saabuvaid neljakümneid. Ja jõuab faase ja kõik, kes sellest oli küllalt juba, nad ei tahtnud enam tagasi minna. Aga muide, Eesti passiga nad elasid aastaid seal, sest Eesti pass oli väga hästi tunnustatav ja lugupeetav bass. Sellega võis julgesti igale poole minna. Nii, ja noh, siis tuli, kui tuli siseministeeriumist vastused, siis see inimene on kodakondsusest vabastatud, siis andsime saksakeelse kodakondsus vabastamise tunnistuse. Ja siis ta omakorda taotles Saksamaalt Kuidas sa ja taotas, see, see ei olnud enam meie asi juba niimoodi ja. No ja siis, 21. juunil ja pööre olid jätte ja meie sõitsime me 90 kilomeetrit linnast väljas härrat rööde autoga, sest ta ostis endale uue Mercedese ja tuli 1000 kilomeetrit maas sõites selleks, et ta tollita välja viia. Usinasti sõitsime ringi, nii et ma olen päris suured tiirud Saksamaale peale teinud. Sõitsime sinna, üks väga ilus koht oli kahe järve ääres eelsele sööja hotelle. Otsustasime seal ööbida Olissis Gazasse, härrat rööde, autot juhtis urla. Siis oli meie perenaine peal. Mina ja Birk. Istusime õhtulauda pandi Eesti lipp meie laua peale, nagu kombeks, oli restoranis ja see oli ikka niimoodi saatkonnad, seal käisid teisedki saatkonnast väljas? Jah, järvel sõudmiste, kõike niisugust, siis tulime sena õhtust sööma ja korraga tehakse raadio lahti ja teatatakse, et Eestis riigipööre. Ja nii palju, kui restoranis inimesi oli meie lähedal, kõik pöördusid meie poole, see oli nii jube. Me tõusime üles, läksime tuppa, istusime terved ööd ühes toas, kõik koos, pidasime nõu, mis teha. Kui me lähme sinna, kas kohe võetakse meid kinni või jäetakse rahule või ema, meil ei olnud midagi muud üle, eks ole, tuli tagasi sõita. See oli väga-väga kole öö, aga noh, neid eed oli väga palju, kus me olime kahevahel ja kahtlasime, mida teha ja mida ette võtta ja kuidas toimida. Sest Saksamaa ei tulnud nagu kõne alla üldse sinna jäämiseks. Mulle pakkusid soomlased varjupaika, kas oleks suur viga olnud, sest mind oleks välja antud sealt kohe niikuinii? Tähendab Soome oleks väljendunud Nõukogude liidule. Lõpetamise tingimus oli ette nähtud nende lepingus. Nad andsid ju kõiki, meil, rääkimata riigiametnikest. Noh, hommikul siis sõitsime varahommikul välja, meil oli plaanis jääda küll pühapäevaks sinna, et vaadata ringi, mis, mis seal on, aga see on nagu midagi ei olnud, kõik oli vaikne ja. Ja töö käis edasi. Saatkond oli alles ja saadiku käest küsisime, kuidas on, ta ütles, et midagi pole, pole muutunud, keegi pole siin käinud, keegi pole helistanud, et tulema ka esmaspäeval ilusti köheleja. Tulimegi. Jätkasime oma teed. Külmunud aegu jah, üheksanda augustini. Muide, tööd oli väga palju, nii et meil tuli kogu aeg ületunde teha. Istusin iga õhtu peaaegu kella kaheksani. Kui kava saadik Müllerson oli Berliinis, kas te mäletate? Tema põgenes vahetult enne venelaste sissetulekutest. Venelased tulid kõigepealt kantseleis ja selle aja sees ta kadus. Jätas suri pommitamise tagajärjel saadud infarkti. Berliinis ja tema edu ei tulnud. Palun kirjeldage neid kriitilisi päevi. Ülevaid. Vist jah, no mul oli veel viimane pass, tähendab vabastamise tunnistuse saaja Friedrich von Schleier Tärno parunitest sisse Fonsleier, kellele viimase vabastamise tunnistuse, sest see oli väga eestimeelne, väga kena inimene, töötas insenerina, seemnes sukalt, Verkesi oli eestlanna kihlatud, kes ei olnud nõus saksamaale tulema. Ja minuga ta saatis väga ilusa kuldse puudri doosidele kingituseks viisidele. Te jõudsite talle veel tunnistuse välja kirjutada. Ma jõudsin ja, ja nii kummad sai ukse kinni, välisukse tähendab sellest ruumist. Nii läks vastasuks lahti, tulid venelased, siis ta läks jooksuga trepist alla, ma kuulsin, trepp kris. Ega temale pole midagi tehtud, aga me ei teadnud, kuidas meiegi meisse suhtutakse ja nemad tulid kõigepealt. Kantselei ruumi ülesse, nemad, kui palju nüüd vene saatkonna esindajad, kaks või kolm meest, ma ei mäleta iga rohkem kui üks. Üks rääkis väga head saksa keelt. Mäletan niisugune hallis ülikonnas igatepidi korrektne härra oli. Ja minu tuppa nad tulid viimasena, nad tulid tralide toast nagu keskmisesse tuppa, rääkisid nende kahe daamiga, kes seal olid, siis tulid minu juurde. Saksa keeles saksa keeles, kuigi valdasid vene keelt, Laivaldanud nende jaoks kohe. Ja ütles, et jah, et need paluksime teid, astud, need daamid ka võitis sealt kaasa. Et me paluksime teid alla ruumidesse saadikuruumidesse. Me tahame teile näidata kuidas Eesti rahva raha raisati niisuguse uhkuse peale nagu saadikuruumid. Ma ütlesin selle peale, et me oleme ennegi seal käinud. Nad arvasid vist, aga ma arvan, et Vene saatkondades sellist demokraatiat ei olnud. Nad ikkagi, tulge siia alla, et me tahame teiega rääkida. Seal vist oli keegi mees veel ees. Igatahes meile esitati küsimus, kas me tahame sõita kohe Nõukogude liitu soovima mõneks ajaks välja aitäh. Ja meil tuleb võtta Nõukogude Liidu viisumama passidele sissesõidu viisum. Mina soovisin jääda veel 10-ks päevaks, vist, kui ma ei eksi. Jah, umbes 10 päeva ma olin veel seal. Et ennast veidi koguda. Lõid meile Sisviisumit sisse ja siis lasti meid kõige nelja tuule poole saatkond ööbitseeriti kinni ja kõik see ülevõtmine toimus väga kiiresti, väga kiiresti ja väga lihtsalt mingit nimekiri koostatud seal, võib-olla nad koostasid ilma meieta juba. No pärast siis nad küsisid, et kas meie soovime midagi endale veel Saksamaalt kaasa osta. Me saime iga kuu, saatkond sai, tähendab oma liikmetele nõndanimetatud suug säilib, niisugused on ostukaardid või kuidas öelda riiete peale eraldi ja siis söödi jaoks. Kaunis napilt anti ikka paar asja tõmmati maha. Ja siis nad pakkusid omalt poolt veel, et meil on võimalik telejuurde anda, et tahate olla kodumaale kingitusi viia iganes viisakat käitusid. Jääd siis palun tulge Vene kaubandusosakonda. Ja vaat mina ei teagi, kas ma sõitsin koos nendega siin või läksin looma kodunud Nad ütlesid, aadress igatahes. Minu korteri kõrval oli maja, kus nende asutus oli. Ja ma olin hämmastanud nende naiste välimusest, kes seal töötasid. Nad olid sellised nagu me oleme näinud revolutsiooni aegsetel piltidel nende kontoriametnikke. Kõigel olid mustad seelikud, valged puuvillasest riidest pluusid lühikeseks lõigatud tukkadega juuksed. Ja tegelikult kõik ühte nägu nagu mingisuguses koolis või ei tea. Mul jäi suu lahti peale no ja siis küsiti minu käest, kas minnes Kaubamaja vahel tõlke endale mõttes on, nagu te näete, ma räägin saksa keelt, et mul ei ole vaja. Aga seal mul oli muidugi tõlk, sest et ma ei osanud vene keelt. Ja omaette teate, itsitas õppu, vaiksed. Mida te tegite selle 10 päeva jooksul? Ma sõitsin ära Berliinist, sõitsin reisidel kergesse Tšehhi piirile et natukenegi veel nagu ennast vabana tunda. Ja jällegi niisugune omapärane juhus sinna läks. Alguses ma sõitsin esimese klassi vagunisse, pärast mägedes oli niisugused väike raudtee ja väiksed lahtised vagunid. See oli kõige kõrgem mägi oli seal 1600 meetrit üle merepinna ja seal käis Tšehhi piir, oli just selle üle selle mäe, niimoodi läks, kitsas rajakene oli näha ja Tšehhi need piirikivid olid ümber paisatud. Ja ma sain tee pealt tuttavast, sealt tuli natukene maad jalgsi minna, enne kui jõudis sellesse asulasse, kus ma pidin peatuma, kus pidi olema mingisugune hotell või midagi niisugust, aga mul ei olnud midagi ette tellitud ja see oli augustikuu ja see on suur puhkuste kuusel. Ja see neiuke keeledamate tee pealt tutvus stsenarist, sakslanna, kes läks ka puhkama, aga tema oli postiametnik ja ta läks postiametnik kodusse ja ta ütleb, et teate, ma ei usu, et te saate hotelliruumi, et tulge sinna postiametnike puhkekodusse, helistame sealt hotellidesse, et võib-olla saame kuidagi midagi teile. Noh, läksime siis sinna ja selgus, et tõesti mitte kuskile isa. Ja tema palus luba, et mulle tuuakse sinna mingisugune kušett või midagi, et las las olla temaga ühes toas mõtte, kes oli tegelikult riigiteenijatele, aga oldi siiski nii inimlikud. Ma ütlen väljaspool Berliini inimestelt Salist kuidagimoodi teistmoodi. No ja siis ma jäingi temaga selleks ajaks käisime koos mägedes. Ja noh, seal oli kombeks tellitada Heil Hitler sadama oma suhu. Ei, mitte üks kord. Ja postiametnikud märkasid seda, maitsesin ikka Margenia. Ja ükskord küsisid, et preili kes te olete? Ma ütlesin mina, mina olen eestlanna, Eesti saatkonna ametnik, endine? Oi, oi milline õnnetus. Tunneme teile kaasa, mis teie maad tabas. Tulid veel kaks korda, viisakamad. Eesti seltsi liikmed saatsid meid ilusti ära suurte lillekimpude ka. Ja oli, käisime koos, meile oli see restoran, küünal, kelle ülemises keldri mustlaskeldri ülemisel korrusel oli. Saime me kokku käia, koos käia, aga siis teenindas meid restoran. Istusime seal kohvitasside taga ja. Ma sõitsin välja 18. augustil sealt välja. See oli reegel. Kaksteistregistertonni suur. Tahtsin Tallinn oli, see. Missugusele tundus teile Tallinna õlu, kui te. Kui te tagasi jõudsite oma kodulinna. Igatahes, ema isa tulid vastu, isal oli kaabu asemel oli soni peas. Emal oli, et briljantkõrvarõngad tagurpidi kõrvas, nii oli, tähendab hetk kuld, sat valitsusel. Ja ja ma, ma ei tea, muidugi need sõjaväelasi nägime liikumas tänavatel ja kõhe tunne oli. Meelt võeti korter ära, selleks ajaks oli võetud juba jah, oli võetud ja oli antud Toompeale, kus olid Toompeaserval, niiet nägi merele sealt väga lühikest aega olime seal ja siis meid sealt kah paluti ja siis isa viis mööbli ära maale omakasuõe juurde valgejõele. Ja asusime elama möbleeritud üürikorteritesse, vanemad said ühes kohas toa ja me saime samal tänaval kaupmehe tänaval natuke edasi õega kahe peale häda. Kas teie tagasi jõudes oli välisministeerium? Peol ja oli, oli samas samades ruumides, kus seni, aga õige pea ei mäleta mitme päeva pärast, kas kolm-neli päeva pärast olime seal käsitöö välisministeeriumis, aga mind arvati välisministeeriumi likvideerimise komisjoni liikmeks. Nii et ma olin ka seal tehnilise jõuna abiks. Ma tegin selle meie toimikute tähendab meie isiklike toimikute nimest nimestiku, seadsin kokku, kirjutasin masinale ümber, mis läks riigiarhiivi või kuulutatud, see oli üsna nukker töö. Loomulikult oli. Hakkasid tulema saatkondadest inimesed, kõik kes kus töötas. Meister Eenpalu korterisse, Toompea lossi vasakusse tiiba, seal olime seni koik, kas oli 15. september siis kas kõik ja siis hakkasid meie ministeeriumi inimesed tasapisi otsima omale kohti ja suurem osa läks millegipärast kohaliku tööstuse komissariaati. Seal oli näiteks meie kantselei juhataja, preili sääre oli algul tõlgiks võetud, aga Vene keel nii tugev ei olnud ja siis ta pani mind ise ette, et mind võetaks vanem tõlgiks, kuna minu vene keel oli ikka päris kaunikesti täiuslik, peab ütlema. Ja tehti mulle eksam seal üks Venemaa eestlane, üks jurist, laskis minul tõlkida vene keelest eesti keelde mingisuguse juriidilise teksti ja ma isegi mõtlesin, et ei tea, kas ma saan hakkama, sellega, aga olevat saanud. No ja siis tulid sealt Venemaalt igasugused direktiivid meile lõputud. Mul oli niisugune laiavõlliga masin ja massist tõlkisin sinna vene keeles Moskvast tulnu direktiivide eesti keelde ja kirjutasin ümber kahe poolega niisugused suured hoolimeta tuli täita ja vahel said vähemalt tööga valmis. Tuli telefonikõne Moskvasse, direktiiv on muudetud nii ja nii ja nii kirjutage uuesti. Hakkasin otsast peale jälle, muidugi oli suur paberi raiskamine, lõpuks olid tapeedid, noh, muud ei olnud. Kas. 40. aasta sügisel oli kuulda juba inimeste kadumist. Mis just ja no minu isa kadus 40.. Kes olid ees, on kaitseliidu peastaabi majandusülem. Minu isa peale selle, kui tema jäi muidugi tööst ilma temale ei antudki mingit tööd, sõitis ära omakasuõe prooviitali juurde, see oli Jakob Hurda tütretütar. Ja ta oli abielus laulja viitaliga. Minu isa ja ema ja läksid sinna meie õega, jäime siia Tallinna tööle. Jäid sinna maale elama ja ühel ilusal päeval tuli riigivanema autol, aga pärast need kinnivõtjad seletasid tulisele piiritus kuninga Eerikuga peal juba olid sealt kinni, võtad Loksatada, tulid siis, sest valgejõgi asub ju Loksa ja Tallinna vahepeal seal. Ja, ja siis arreteerisid isa. Muidugi kaevasid kõiki asju segamini, seal loopisid pabereid ja raamatuid ja nagu nende kombeks ikka oli, otsisid ei tea, mis dokumente. Siis ema nuttis muidugi, mis te nutate, tuleb varsti tagasi märts ja 10 aasta pärast võib-olla kudule. Tas suri 42.. Ei olnud vana, veel 56 aastat, vanamees. Koostöö tema kohta mingeid teateid sel ajal ka soita. Me saime. Teada, et ta Patarei vanglas soovisime teda külastada. Külastus lubati ainult emale, nii et me õega jäime istuma, sinna vangla koridori jääma, käis temaga vestlemas, ütles, et ta nägi väga halb välja, väga kõhnaks jäänud ära vaevatud viskele. Ja siis viimase kirja. Ainukese ja viimase kirjemäe saime aprillikuus 41 Leningradi jaotus vanglast, kus ta kirjutas, et tootan edasi saatmast sunnitöölaagritesse. Et sealt ma teatan teile, et saatke siis oma pildid, oleksid alati minu juures.