Kunagine õitsev maa, mis piibli järgi maa, kus voolas piima ja vett 2000 aasta jooksul täielikult laostunud lõpmatud sõjad naabrite vahel, sõjavankrid veriseid üle selle maa metsad raiuti maha, neide taastatud külad hävitati, linnad põletati korduvalt, Jeruusalemma on vähemalt 20 korda aja kestel maha põletatud ja uuesti üles ehitatud. Teie raamatus on arv 37 koguni võib-olla külla, kuid ütleme nii päris lõplikult maha lõhuti ta siiski vähem koordistest. Tihti käisid sõjad kergemalt üle. Nüüd kui me mõtleme, mis toimus 100 aastat tagasi siis sel ajal olid juudid, kes olid 2000 aastat olnud paguluses ja olid korduvalt väljasuremise äärel. Said lõplikult aru, et seda rahvust säilitada saab ainult siis, kui me loome oma õilki. Sel ajal elas seal umbes 300000 araablaste umbes 30000 juuti. See ala oli niivõrd käest ära lastud, et kui Bornhöhe käis seal oma reisu ajal seda kihutas, ta nägi. Ta nägi mägistikutes kaljukitsi käimas ja mõtlesin, et millest nad elavad, kas nad söövadki? Seal polnud midagi süüa. Juudid tulid sinna, tulid noored entusiastid ja tulid sinna väga rasket tööd tegema. Nad kuivendasid suid esimestes kommuunides, me nimetame neid hiljem Kibutsideks. Need olid kollektiivsed kommuunid, noored entusiastid tulid ja elasid seal nagu ühismajandis. Nende ideeks oli luua uus põllumajanduslik klass, sest juudid olid ju kahjuks 2000 aastat ilma maanteel on neil nende hulgas polnud üldse Põlvariaid. Nad õppisid ära agrotehnika, Nad kujundasid sood. Soode kuivendamiseks toodi huvitaval kombel kohale Austraaliast eukalüptipuid, need pidid kõige paremini soid kujundama. Kahjuks oli töö nii raske, et paljud nendest loobusid, sõitsid isegi tagasi ja väga paljud surid malaariasse, enne, kui nad said sood kuivaks. Teine viga oli ka jälle lõuna pool, kus oli liiga kuiv. Oli vaja ainult kunstlikku niisutamist abi seda üles ehitada. Aegade jooksul loodi kunstliku niisutuse süsteem, mis tänapäeval on muutunud unikaalseks maailmas, tähendab tilk niisutust ja Jordani jõest ja järvest pumbatakse suurte torudega umbes meetri läbimõõduga torude kaudu pumbatakse magedat vett lülitatakse see ligi 300 400 kilomeetrit kaugemale. Kusjuures see ala, kust vett võetakse, on väga madalal. Jordani jõe suve ja Galilea järvel 200 meetrit allpool merepinda. Aga kõrbealad lõuna pool on 400 500 meetrit üle merepinna, tuleb pumbata, tuleb pumbata ja siis jaguneb see vesi ikka väiksemate, väiksemate turgude kaudu. Lõpuks ta pannakse iga puu, iga taime, iga lillepeenra juurde, päike, peenike toru, väga peenike millimeetrised torud ja sealt siis lõpuks see vesi niisutab seda maad nihutab neid taimed ja seal on kasvanud nüüd nimelt lopsakas taimestik. Seal on täielik paradiis. Kas nüüd kõik apelsinid, sidrunid, mandlipuud, datlid, tekki, viinamarju, viigimarju, ka tavalist, lihtsalt nisu ja otra kasvatatakse lilli, kõik kasvatatakse ja kõik orgustikud niisutatud alad tähendaks isa, mõtleme kõrbe, mingisugune territooriumi kõrval on sisse niisutatav territoorium ja, ja mõnel fotol, mis raamatus olemas, on kohe näha. Oaas, kus kasvab pall sealsamas 100 meetrit eemal on tolmunud liivaga kaetud mäed. Te nimetasite raamatut, jutt on teie Honen, saksa, teie poja toobri saks koostatud raamatus püha maa, Iisrael, mis on nüüd hiljuti Eestis ilmunud eesti keeles. Aga nüüd, kui me läheme seda situatsiooni kirjeldades gaasi tähendab, võib öelda, et siis lõunapoolsel kuivemalt alal on iga puu omaette kunstliku niisutuse objekt. Iga puu külge viilud, niisutust iga taime külge. Linnaparkides on iga lillepeenra juurde viidud. Sealjuures ma räägin praegult, juba kasutas võetud vanadest üks ala kogu lõunapoolne osa päris lõunapoolne ots, neegeevi kõrb, umbes üks kolmandik Iisraeli pindalast päevani veel asustamata, sest sinna pole see vesi veel jõudnudki. Teda lihtsalt ei jätku. Aga kas seda püütakse laiendada, seda pindala püütakse või on juba ressursid rohkem võimaldama? Tähendab perspektiivis on esiteks väga sügavalt puurkaevud, sest öeldakse, kuskil 2000 meetri sügavuses pidi vett olema. Teine võimalus on magistada merevett. Aga see on väga kallis, kuid ilmselt selle peale minnakse. Sest Jordani jõest enam vett ei jätku. Üldse peab ära seletama situatsioonis seda vett ju tahavad ka jordaanlased. Kui juudid hakkasid juba nüüd pärast iseseisvumist suurema hulga vett pumpama tekkis konflikt Jordaania ja Süüriaga. Juudi tegid ettepaneku sõrmede vahel leping jagada, veeressursid kolme riigi vahel võrdselt. Nii et kõik saaksid sellest kasu. Jordaania ka on Iisraelil enam-vähem normaalsed majanduslikud suhted olnud ja neil on ka koostöö olnud. Aga Süüria, mis oli tol ajal, ma mõtlen 20 30 aastat tagasi, Süüria oli Nõukogude Liidu mõju all. Ta oli pool sotsialistlik riik. Süüa keeldus igasugustest läbirääkimistest ja nad võtsid kätte ning ehitasid Jordani jõe lätetele tammid ette et juhtida seda vett ära sealt, et Jordani jõgi ei saakski nii palju vett, kui ta sai. Kuna selles oli islamiriigielu küsimus, siis mindi välja agressioonile, Iisraeli lennukid pommitasid puruks nende tammid. Ja mis on tagajärg või tulemus, tulemus oli sõda muidugi. Ja sõjad on olnud. No selle ajaloo Väikse 50 aasta jooksul on olnud viis suurt sõda. See ongi üks probleem, millele me ta nüüd väga väga tahaksime parandada, sest et ei saa igavesti sõdida. Rahvas on väsinud, rahvas on väsinud. Me oleme kaotanud nende sõdade ajal umbes 20000 meest, surnutena ja haavatutena palju rohkem. Kui niisugune keskmine eesti juut sõidab Jeruusalemma, no ütleme, et turismireisiga, kas ta tunneb ennast seal koduselt või on see kõik talle liiga ootamatu? Puhtni väline külg juba väline külg on natuke ootamatu, skulptuuri tase on hoopis teine. Ma pean ütlema, et paljud meist, kes on seal käinud, ei taha sinna jääda. Sest see elu-olu on nendele võõras. Siiski idamaine linn ja ka need elanikud, kes sinna on tulnud. Pooled nendest Euroopast tulnud, aga teine pool on truud Aasiast ja Aafrikast, hädancis askenaasid ja teine on sefartiga ja euroopia. Kuidas, kelle asi tassefardid on Põhja-Aafrikast ja Araabia riikidest tulnud, nemad tõid endaga kaasa idamaise kultuuri ja vahenende ning Euroopa juutide vahe oli üsna suur. Esimestel aastatel tekkis nende vahel isegi suuri lahkhelisid. Sest et kujutage ette, kui Euroopa juutide hulgast, kes sinna läksid või ka Ameerikast, neid on väga vähe, muidugi enamikus kesk ja kõrgharidusega inimesed. Aga sealt Aafrikast tulid inimesed, kes ei osanud isegi lugeda veel. Teil on kirjas, et ei osanud isegi toorile arvud. Tähendab, nendega on oli suuri probleeme, kuid nüüd on kasvanud juba üles järgmine põlvkond, kelle kultuuritase hakkab enam-vähem võrdsustama. Ja ma arvan, et veel ühe põlvkonna pärast on nad juba kõik üheks rahvaks välja kasvanud. Aga esialgu oli suuri probleeme, kui tänaval ringi liikuda. Kas te tunnete ära, kes on idas, kes on, tähendab loomulikult, need on ta välimuselt hoopis teised loppis, isegi tumedama nahaga. Ja muide te võite kohata seal mustanahalisi juut, kes on tulnud Etioopiast. Need on hoopis teise teate, nende tuhandete aastate jooksul on toimunud igal juhul segunemine. Ja see arvamust, et juudid on puhtavereline rahvus on täielik müüt. Täielik müüt. Nonii, arvatakse, ei, see on nüüd, see on vale. Kui te Jeruusalemmas käite, siis te näete seal väga-väga erineva välimusega erineva juuste värviga, isegi silmad on juutidel, mõnel on sinise mudel on tumedad. Kõik see on Ajad aegade jooksul siiski toimunud, tähendab, rahvastevahelist segunemist ei saa vältida, ei ole võimalik vältida ja seal on seda väga silmapaistvat näha. Teine asi on see, et käitumises tähendab see Fardi juudid on usklikumad kui meie, eurooplased, Euroopa juutide hulgas on küllaltki palju inimesi, kes ei ole kuigi usklikud. Ma vestlesin seal nende juhtidega, kes on tulnud sinna Eestist ka näiteks ägisine venna harisein elab seal juba eestlannast naisega juba 20 aastat. Ta ütles mulle, et meie ei suhtle kõikide inimestega, meil on oma seltskond, eks ole. Euroopa juudid käivad teatris, käivad kontsertitel, aga need ortodokssed, juudid ei käi kontsertidel, ei käi, teatis, ei vaata isegi televiisorit. Neid väga usklikke jutt on küllaltki palju, umbes 10 protsenti nendest, kes laupäeviti peavad oma laupäeva väga rangelt. Nad nad ei sõida autodega, see on juba suur patt. Nad isegi tõsta telefonitoru ülesse, nad ei räägi teiega laupäeviti üldsegi. Sest nende arvates kui jumal käskis laupäeval puhata, siis peab sul olema absoluutne puhkus. Nad ei tee ka süüa, laupäeviti teevad reedel kõik valmis endale juba. Ja mis on pühapäeval? Paun töö, paju? Loomulikult tavaline tööpäev, esimene päev nädalas, siis on üks, üks puhkepäev nädalas on nendel ikka ja aju ta siiski ainult üks puhkepäev sabat laupäev Xuesse päev algab eelmise päeva õhtul Päikese loenemisega ja lõpeb samal päeval päikeseloojangu ka, niiet sabat algab reede õhtul tegelikult meie mõiste järgi lõpet laupäeva õhtul. Ja sel ajal, kui te satute sinna linnaossa, kus elavad ortodoksid, siis sealt ei näe isegi ühtegi autobussiliiklus seisab täielikult. Kohe tekib keeleküsimus, jazzkeelt räägitakse, mis keelt omal ajal räägiti, kõik need hübriidid ja heebrea keel ja seletage ära kunagi oli meil heebrea keel, oli meie rahvus, keel, räägid heebrea ja aramea keelt, kaks keelt, aramea keel oli Lähis-Idas rahvusvahelise suhtlemise keeleks. Kõik rääkisid praktiliselt kõik läksid kahte keelt, järgiti ka teisi keeli, juudid on alati palju keeli rääkinud. Räägiti ka kreeka keelt, kreeka kultuuri mõju oli väga suur ja juutide haritlaste läkis ka ladina keelt. Nüüd edasi, kuidas keelesituatsioon arenes, arenes see väga kurvalt, tähendab see heebrea keel kõnekeel suli välja täie, ainult püsima sakraalse keelena, sest et meie püha raamatut ja palveraamatud jäid ikkagi heebreakeelseteks. Ja kuna meie väga pidasime kinni oma usust ja kui nad kõik juudi mehed pidid oskama lugeda tuharad, siis nad mingil määral valdasid ka heebrea keelt. Kuid ainult niipalju kui palju raamatutes vaja. Kõnekeel kujunes siis kohalikud rahvastega läbimisel kas kohalikud keeled või nende keelte ja e-bla keele baasil tekkinud dialektid. Selle tõttu juudid kaotasid omavahelise kontakti kõnekeele tasemel, mis oli väga kurb aga säilitasid omavahel ühenduse sele. Heebrea keeles kirikliku või mittejuutidel kirikuid ei ole tegeleda selle religiooni tasemel. See hoidis alles meid ja selle tõttu me üldse olemas olemegi. Millal tekkis mõiste Yitž? Indisi mõistsid, tekkis umbes 15. sajandil iidist tekkis nende juutide hulgast, kes elasid praeguse Saksamaa, Hollandi, Belgia territooriumil. See on siis vana saksa keel ja nad võtsid selle üle. Ja hakkasid seda omavahel rääkima ning ka kihutama selles keeles, kuid jidiši keelt kasutas heebrea tähestiku tähti, käiendisid nõudsite, ei meie tähestikku üle. Aga keele nad võtsid sakslastelt selja, ta muutus enamiku juutide emakeeleks. Kuidas on situatsioon praegu Iisraelis keeleküsimus? Heebrea keel? Algusest peale siiani istliku liikumise põhitees oli see Me taastame oma riigi, taastame oma keele, kusjuures 100 aastat tagasi mõlemad ideed tundusid utoopia. No ma pean teile ütlema, et sotsialistlik liikumine alul levis väga-väga visalt. Enamik juute. Arvasite, et sellest ei tule midagi välja, nad ei uskunud sellesse. Enamik juute püüdsid assimileerida, eriti saksa juudid. Saksamaal elanud juudid rääkisid mitte iidisid, vaid puhast saksa keelt. Naispidasite sakslasteks ainult säilitasid oma usu ja isegi nimetasid ennast sakslastega juudiusuliste eks inimesed, kes tulevad Iisraeli migreeruvad, nad ei oska heebrea keelt, mis saab edasi? Nad tulevad sinna head elavat esimest pool aastat täieliku riigi ülalpidamisel. Riik maksab välja nende korterid, elamu ja samuti keeleõpe. Nad õpivad intensiivselt seda keelt. Viis päeva nädalas iga päev vähemalt kuus tundi ja õpivad, kes vähegi tahab, poole aasta jooksul selle keele ära. On ka neid, kes ei taha õppida, aga see on juba nende asi. Pärast seda. Nad peavad minema tööle, aga tööle minna sinna ilma keeleoskuseta ei saa. On muidugi neid kogunenud suur hulk Venemaalt pärit juuti, kes elavad omaette ja mingil määral saavad hakkama sellega, et nad heebrea keelt, et ei ole testi ära õppinud, nad elavad nagu oma linnaosadesse, seal on tekkinud juba noh, seal on venekeelsed lasteaiad, seal on ka tekkinud venekeelset kauplused ja on Nende hulgas on palju neid vanu inimesi ja mis sa vanainimeste käest ikka nõuad, eks ole ta lõpuks, kuid lapsed õpivad igal juhul koolides, sest ta ei ole venekeelse õppekeelega koole, ei ole ühtegi. Meie oleme seisukohal, et riigikilp peab valdama iga digikodanik kuna Iisrael annab kõikidele juutidele kohe kodakondsuse. Eelnevaid eksamite ei nõuta iga juut, kust ta ka ei elaks, kui ta tuleb isoli, saab kohe kodakondsuse. Aga ta peab keelt ära õppima. See on ju loomulik, eks ole, kuidas saab elada riigis keelt õppimata ja siiski on seal ajalehte vist ka raadio ja televisioonijaama juures on ei, mitte ainult vene keeles. Aga seda meeli säilitatud, sest väga paljud teistest riikidest tulnud juudid tahavad ise natukene jätta kontakti oma endise sünnimaaga. Te võite sealt saada ingliskeelset saksakeelset inglise, prantsuse, hispaania itaaliakeelseid, ajalehti ja saateid. Ja väga palju raamatuid trükitakse ka nendes keeltes. Umbes 80 protsenti kirjandusest, mida seal antakse väga palju välja on e-plagin, ülejäänud kaks protsenti on euroopa keeltest araabia keeles kasiidishon käibel. Vähe on. On küll, ta ei ole täielikult surnud, iilisson käibel. Nii Iisraelis, aga veel rohkem on ta käibel Ameerikas. Stameerikasime keenud juudid on selle keele säilitanuud. Ma ütleksin niimoodi. Kuuest miljonist Ameerikas elavast juudist viiele miljonile koduseks keeleks inglise keel. Üks miljon, umbes räägivad jidišit, jaga juba heebrea keelt. Isegi kui Ameerikas ja, ja nad õpivad seda, sadad oma lapsi, ladime keerulisel. Saadad oma lapsi Isaise paariks aastaks ülikooli, tulevad lapsed tagasi, räägivad kodus juba heebrea keelt. Vahepeal on meiega liitunud toobri saks Zeronen, saksi poeg, toori. Kui te nüüd tagasi vaatate sellele oma Iisraeli reisile, mis on see põhimulje Jeruusalemmast, sellest kõige tähtsamast linnast? See ajalugu, see on tohutult kihvt lugu ka 100 meetri kohta. On on 1000 aastat ajalugu. Kui suured on kontaktid, ütleme Jeruusalemmas juutide ja araablaste vahel? Atleet audio koos tegelikult põhimõtteliselt, nii et nii et niisugust noh, nihukest paha, paha suhet üldse näinud seal vaenu avaldusi, te mõtlete manual siia? Firmad on tavaliselt ikkagi ühe mehe käes, kas siis araablase juudi käes. Aga ega mingisugust vastasseisu ei näinud. Me sõitsime taksojuhiga. Ja ja kes oli araablane ja, ja, ja saime kokku sinuga Harrišeniga, kes on siit ära läinud ja vestlesime kaks tundi peaaegu tema Deutsch kujute, et niuksed, niuksed, kohutad, probleeme tegelikult ei ole üldse. Kui te nüüd muusikuna te olete õppinud muusikapedagoogikat räägite iisraeli muusikast, mis oleks niisugused põhitähelepanekud? Nad on küllalt Euroopale nagu muusikaanson. Kubani. CD kuulanud need juudid, kes sinna on tulnud Euroopa riikidest, on kaasa võtnud oma sünnimaalt väga palju, väga palju kohalikke elemente ja need on põimunud läbi isegi. Lugusid laule on seal pea, mida meie oma eestlased oma lauas laulavad, kuna pidubjoad, kui te peaksite välja valima ühe turismiobjekti, mis tuleb kõigepealt meelde, mis on nagu niisugune väga värvika subjekt. No kindlasti nutame, mitu 1000 aastat seal inimesi käinud just selle juures. Ja seda armastavad ja palverändurid on kõik käinud seal. Pea paneme sinna müüri vastu evolude oma oma valvet, mis asja mas saada. Ma 100 on see üks mägi kindlus umbes viie kilomeetri kaugusel surnumerest, mille ehitas Heroodes omal ajal kui Udam oli Rooma vasall ehitas ta roomlaste palvel nagu rooma kaitseks, tegelikult ei tulnud loomastel seda kunagi vaja kasutada, aga kui juudid tõusid üles 70. aastal ja kui Jeruusalemm hävitati siis Mosada kindluses pidas üks väike väesalk 1000 meest vastu veel kolm aastat roomlase piitada, valutama väga suurte kaotuste hinnaga, aga kuna tungisid kindlusesse kui juudid said aru, et nad on oma lõpu lähedal, siis vastu võeti siis kõik enesetapu tapsid ära oma naised ja lapsed ja iseendid, ainult kaks naist sai elama ja kolgas see hiljem. See matus nagu tolmupilvede alla ja oli see ma 100 mingi 1000 aastat täiesti unustatud. Möödunud sajandi keskel avastas seda arheoloog pärast iseseisvumist ta kaevast ilusti välja, sinna ehitati kõrvale turistide jaoks hotellid ja köistee ülesse pruugiks jala minna ja ta on üks turistide meelispaik ning on Iisraeli rahvusliku sandavuse sümbol. Sinna tulevad kadetid, kui nad ohvitseriks saavad ja võtavad vastu vandetõotuse. Vande teotuses on niisugune tekst, et ma saada teist korda enam iialgi lang. Toori tee tegite fotosid oma reisi ajal ja need on siin-seal rohelises raamatus, nii et võib öelda piltlikult, et pool aega nägite te Iisraeli läbi selle pildiotsija raami. Seda küll, ja kui te nüüd mõtlete, kas teile sobiks elada Iisraelis või ütleme ehk või konkreetselt ka Jeruusalemmas püsinna MIG jõuda, siis on vaja ja leida töödia. Nii et kas ma saan hakkama sellega, ma ei ole kindlasit. Ma ütlen, et sa pead tagasi, ma tahaks minna sinna linnale vaadata. Meie Errigeerumine sinna seotud sellega, et esiteks meil on, meie juured on Eestisse, me tunneme ennast Eestist, no see on meie kodu ja teiseks ega see nii kerge kah ei ole, minuvanusel inimesel on see eiti, laske noortel muidugi. Nüüd üks suur teema, mida me veel lõpuks käsitleme, Iisraeli riigi loomine, see on pikk protsess, käituma siin rääkida ei saa. Tuletame meelde, et kahe maailmasõja vahel oli see Inglismaa all nagu protektoraat ja mandaat. Ma tegin sisuliselt koloonia, ütleme niimoodi. Sisseränne algas juba enne esimest maailmasõda, esimese maailmasõja ajal oli seal juba 100000 juuti. Kuid kui maailmasõda algas esimene maailmasõda meeles pean meeles, siis pianistidel tekkis probleem, kelle poolt olla ja oleks huvitav teada. Dynamissonisti tahtsid hoopis Saksamaa poolel olla. Saksa juhid olid kõik oma saksa riigi patrioodid sel ajal kuid teised väitsid, et me ei saa toetada Saksamaad sellest sõjast. Me peame toetama Inglismaad, sest naguniiliitlased võidavad Inglismaavalitsus selle eest, et juudid osutasid neile väga suuri teeneid ja need teene seisnes selles, et esiteks esimese maailmasõja teise sõja ajal teise aasta algul tekkis kindlasti suur probleem laskemoonaga. Ja siis pöördus tol ajal Tol ajal veel mittemeister olnud Louis George pöördus Manchesteris töötanud juudi rahvusest keemia professori veitsmani poole palvega aidata inglise valitsust ja Veisman leiutas õige kiiresti uue laskemoona tootmise viisi ning päästis sellega Inglise armee maine tähtsaid endast endale laskemoona valmistada. See oli üks teine teine oli muidugi see, et juudid kõikide jõududega, mis neil olid Ameerika lobi kaudu, püüdsid mõjutada Ameerikat, astuma sõtta liitlaste poolel. Ja Ameerika astus ette alles seitsmeteistkümnendal aastal, alles hiljem ilma ameeriklaste abita poleks liitlaste sõja võitnud. Ja selle nende teenete eest. Lord Palfur, kes oli välisminister Luitšossi käsul andis välja manifesti. Inglismaa valitsus kohustus Looma Palestiinas juudiriigi pärast seda, kui nad valutavad selle alati ütlastelt. Tuhanded juudid läksid vabatahtlikult inglise armeesse ikka need, kes polnud üldse nende säält elanikud mujalt maailmast. Aga kui lõppude lõpuks sõda võideti ja Inglismaa sai selle mandaadi, siis selgus, et inglased mängivad kahepaiksed mängu. Nende luuraja Lorenz oli vahepeal lubanud ratastele, et palestiina antakse neile juhul, kui araablased alustavad Türgi vastast ülestõusu. See selgus alles kolm aastat pärast sõda. Sellest ajast peale Inglismaa on kogu aeg mänginud kahepaikseid mängu ühesõnaga lubanud juutidele, teises ning araablastele. Ja selle asemel, et avada juutidele väravat Palestiinasse Nad kehtestasid väga range limiidi. Sel ajal, kui Saksamaal oli juba näha, mis seal juhtub, juudid oleksid võinud ennast päästa kiiremigeerumisega Palestiinasse. Lubati sinna ainult 1500 inimest ühe kuu jooksul sisse sõita. Juutide Juld kuhugi põgeneda, kuigi Hitler alguses lubas neid välja sõita. Ja selle tõttu oleme meie väga Lada solvunud, mitte, tähendab, solvame, oleme lihtsalt. Ma ei oska isegi sõna väljendada, me oleme väga, väga pahasti, suhtume inglaste poliitikasse ning pärast sõda tekkis täiesti inglastevastane ülestõus Palestiinas täielik terrorisõda tekkis. Me ründasime inglasi. Lõpuks lasksime õhtu õhku Jeruusalemmas, inglaste peastaabi. Me ei tahtnud ohvreid. Me hoiatasime, lasime, lasime staabi õhku, aga see võetud jutuks ja poole tunni pärast, kui Kristi pomm plahvatas, said 80 inglise ohvitseri ja nende ametnike surma. Pärast seda inglased said aru, et nad ei suuda meid hoida tantsid kogu mandaadi ära ja andsid küsimuse lahenduse üle ÜRO-le. Siis ÜRO võttis vastu selle otsuse jagada kaheks riigiks. Me arvame, et kui me poleks alustanud sõda, põrandaalust sõda, siis meie riiki ei oleks tekkinud. Meie arvame, et vabadust ei tooda kätte hõbekandikul, see tuleb kätte võidelda ja riik tuleb üles ehitada oma kätega. Jumala üksinda ei aita. Nii, ja siis toimuski niisugune sündmus, et 48. aasta mais inglased olid juba lahkumas, otsustati kiiresti liikvele kulutada. See oli juba alguses, ei peleta neetud niimoodi, et 15. mail lahkuvad inglased. July kuutasid tiigi välja 14 10. sellepärast, et 15. kuupäev oli laupäevane päev ja laupäeviti Judituudi tee. Riik kuulutati välja Tel Avivis ühes muuseumis, ühes muuseumihoones kulutati väljasest. Põrandaalune võitlus algas nüüd juba ratastega, kes kõikide jõududega püüdsid riigi loomist takistada. Ja araabia naaberriigid teatasid avalikult, et nemad ei lepi iialgi sellega, et on olemas juudiriik. Pool. Kuskil umbes poole viie paiku kuulutati juudi riik välja kell 12 öösel pommitasid esimesed Egiptuse lennukitel Avivi. Järgmisel hommikul läksid Egiptuse, Süüria, Jordaania ja Iraaki väed üle piiri lootuses, et neil õnnestub nädala aja jooksul juudid iklikvideede juudid merre paisata. Juutide vabatahtlikud suutsid väga raskete kaotuste hinnaga siiski neid kinni pidada niikaua, kuni hakkasid saabuma vabatahtlikud Euroopast järelevalve ja relvastus. Kahe nädala pärast nad liid araablaste rünnaku tagasi veel järgneva kuu aja jooksul. Kuigi vahepeal krahvena tot püüdis vaherahu sõlmida järgneva algas uus rünnak araablaste rünnak, siis löödi neid välja mitte ainult sellest osast, mis juhtidel oli määratud, vaid võeti isegi natukene omale ka need alad, mis olid araablastele määratud pärast vaherahu sõlmimist juutidele umbes kolmveerand Palestiinast saabastelt üks veerand hakkavad oleksid võinud vähemalt selle veerandi peale oma riiki välja kuulutada, kuna oleksid tahtnud kõikide juutide ettepanekutele sõlmida lõplik rahu, vastati eitavalt. Eesmärk oli, eesmärk on alati olnud lõplikult juudiriiki likvideerida alles 40 aastat hiljem. Tänapäeval Arafat on sellega nõus, loom oma riiki sellel samal väikesel alal, mida nimetatakse laine rannikuks. Nüüd on ta sellega nõus ja arvatavasti sinna poolesse kunagi lähedki kuid tingimusel, et oleks garanteeritud terrori lõpetamine. Muidu juudid sellega nõustuda ei saa, mis puutub aga Jeruusalemma Jeruusalemma idaosa, mis vabastati hiljem sõja käigus Jeruusalemma idaosa ei ole võimalik tagasi anda, sest ühte linna ei saa poolitada. Kuuldud saates rääkisime Iisraeli riigi sünnist ja tema arengust viimase 50 aasta jooksul. Satest kõnelesid Alhanen saksa toori. Saksa Neid küsitles Martin piiranud.