Tänases saates kohtume jaapanlanna mitt Sukoshidaga pianistiga, kelle mängus hinnatakse kõrgelt suurepärast mõistuse ja emotsiooni tasakaalu. Tegelikult valitseb selline tasakaal kogu tema elus tema pisikeses ja alati parimas korras majas, mis asub Londonis ja mis on talle andnud koduks aastaid, hõljub vaikuse ja tasakaalu rahustav vaim. Asjad on paigutatud läbimõeldult. Kaks must-valget fotot, millel võib näha saksa renessanss, skulptori riime, snaiperi, puulõikeid, present, arhit, klaver hõivab umbes ühe kolmandiku lihtsalt möbleeritud toast. Selle vastas asuvas stuudios on aga kaks teenveid. Ainuke vihje selles paigas toimuvale pidevale askeldamisele ja tööle on seinatäis plaate ja noote. Kõik on funktsionaalne, pole midagi ülearust, ainult need asjad, mida pianist kasutab. Ta hoidub kollektsioneerimisest, vihkab kauplusi. Isegi oma riided saab ta oma vennalt, kes töötab moetööstuses. Mitsuka loetleb kõik riided, mis mul on, on ühesugused. 10 musta värvi T-särki, mustad pikad püksid, vestid. Ma ei pea kunagi mõtlema oma riietusele. Ka tema paljukiidetud esinemisriietuse eest hoolitseb vend. Nende eest tuleb küll palju raha maksta, tunnistab pianist kuid selle eest on aega kõvasti kokku hoitud. Vitsokoshida on sündinud 1948. aastal diplomaadi peres. Selle pereliikmed ei torganud silma eriliste muusikaliste eeldustega. Kui mitsuga oli 12 aastane siirduti Jaapanist viimi. Tüdruku jaoks oli see erakordselt oluline, kus ta oli pääsenud jaapani naise jaoks lämmatavast traditsioonist, mille kohaselt heast ja väärikast perest pärit naine pidi olema viisakas kasvatatud vaikne ja ilma ambitsiooni deta. Kuigi praeguseks on jaapani kultuur palju muutunud, arvab mitsuga, pole see siiski muutunud piisavalt tema jaoks. Tal oleks ka praegu seal väga raske areneda. Enne Viini tulekut oli ta Lääne muusikat kuulnud üsna kehvas esituses. Ushida meenutab, et ta oli väsinud ja tüdinud pärast kontserte, kus ta käis ning ta arvas, et tal puudub igasugune muusikaline kuulmine. Alles hulga aja pärast hakkas Usyyda mõistma, et ka nii on võimalik mängida ära kõik noodid, kuid mitte teha muusikat. Lapsenoushida palju ei harjutanud, tulles toime tänu oma heale mälule. Vanemad olid loomulikult uhked, et nende laps on nii musikaalne kuid vägisi ei sundinud teda harjutama mitte kunagi. Mid Suko isal oli palju plaate. Nende kaudu õppis ta tundma ja armastama paljusid mineviku suurusi edenfisserit Joseph ketit, Fritz Bushi. Neid kõiki imetleb ta siiani. Sattudes Mozarti, Haydni ja Schuberti maailma, kadus huvi matemaatika ja filosoofia vastu. Huko pühendas end klaverile. Kui ta sai 16 aastaseks, pidid vanemad minema tagasi Jaapanisse. Noor tütarlaps pidi tegema raske otsuse ja jääma üksi Viini, et jätkata õpinguid. Ta pidi jääma tudengite ühiselamusse ja endale selgeks tegema, kas temast saab muusik või mitte. Sel hetkel ta ei teadnud seda veel. Ta polnud kunagi olnud imelaps, vastupidi, ta hoidus noorena esinemistest. Ta uskus pikka ja aeglasse arengusse. Teda kohutas ja kohutab ka praegu, et uskumatult paljud ostavad laps muusikute plaate ja kogunevad põnevusega nende kontsertidele, nagu oleks mingi tsirkus suka selgitama. Lapsed on ju võimekad, neid saab uskumatult hästi treenida ja vormida. Kui neil on vajalikud tingimused ja kui nad on usinad. Ja kui vanemad on selle kindlameelselt ette võtnud, siis võib laps teha kõike. Küsimus on selles, kas sul on midagi öelda isegi 30 aastaselt taeva pärast, isegi neljakümneselt või viiekümneselt. Mitsukasuhe kodumaaga on jäänud komplitseerituks. Ta leiab siiani üsna raske olevat Jaapanis esineda, sest kuigi ta sisimas peab end jaapanlannaks, tunneb pianist tema jaapani naisele tavatu elutee, mis kulgeb Euroopas on publikule probleemiks. Nüüdseks, kui on surnud tema vanemad pole jäänud ühtki elavat sidet Jaapaniga. Ometi tundub eemal, oleks sünnimaast vajalik ja ainuõige. Kujušiidade pere poleks Jaapanist lahkunud, poleks mit Hukost iial saanud professionaalset muusikut. Ja samas temast sai muusik vaatamata kõigele. Üle 25 aasta kestnud loomingulise elu jooksul on ushidast välja kujunenud kunstnik, kel on väga eriline ja isikupärane nägemus saksakeelsest kultuurikeskkonnast pärit heliloojate muusikast eriti Mozarti omast, mida ta mängib Glendleva kergusega samas mitte kunagi. Lisades sellele välist Buduaarliku ilu. Tuntuks saigi ta kõigepealt Mozarti muusikaga. 1982. aastal otsustas ushida anda Londonis sarja kontserte Mozarti sonaatidega. Need esinemised tekitasid suurt elevust ja varsti järgnes ettepanek plaadifirmalt Philips klassiks neid sonaate salvestada. Salvestus sai teoks 1983. aastal ja kaks aastat hiljem tõi Yoshida Londoni kuulajate sarja Mozarti klaverikontsertidega koos Inglise kammerorkestri ja Chefliteetiga. Need tööd tegid tema nime maailmas kuulsaks. Pushida sai tuntuks kui erakordne Mozarti-interpreet. Ta mängis Mozartit kõikjal 1991. aastal ka oma vanemate maal, nagu pianist ise Jaapanit tavatseb nimetada. Seal on salvestatud ka Mozarti rondo A-moll heli teoste loetelus number 511. Teos, mis pärineb Don Giovanni kirjutamise päevilt. Ushidale on see muusika eriliselt omane ja nagu arvavad mitmed asjatundjad, pole mitte keegi Randot mänginud nii liigutavalt ja kaunilt pärast tartus naabeli salvestatud variant 1946. aastal. Mitsuga otsida vaimustumine muusikast ning täielik pühendumine sellele mõjub vapustavalt ja ühtaegu on see imetlusväärne. Ta elab range režiimi järgi, sellesse mahuvad vaid äärmiselt napid lõõgastushetked. Tassi jaapani tee või klaasi hea veiniga. Algab osa tema ajast kulub tööle. Jõudeolek on tema elulaadile võõras. Ta elab üksi öeldes, loobudes lastest ja pereelust. Ta mitte ei ohverdanud end, vaid see on tema sügav soov ja vaba valik. Mitsuga Siidad ei huvita kiire võit. Tema aasta graafikus on umbes 45 kontserti samas kui teistel pianistidel on neid 100 või rohkem. Hushida vajab aega mõtlemiseks, lugemiseks, ettevalmistamiseks ja ka vigade tegemiseks. Ta ütleb, ma armastan teha vigu, kuid ainult üksi olles ja ma vajan selleks aega. Tean kolleege, kes teadlikult püüavad harjutada minimaalselt kes on endas väga kindlad kanoodist mängides kes õpivad kümnete kaupa uusi teoseid erinevatelt heliloojatelt. Mina ei saa seda teha ja ei hakkagi tegema. Mina pean andma endast kõik. Mul peab olema aega kuulata ja nautida muusikat, peab olema aega elada, see tähendab lugeda, kohtuda sõpradega, käia näitustel ja nii edasi. Mul peab olema aega tutvuda klaveriga, millel esinen samuti kontserdisaaliga. Pean leidma alati õige hoiaku. Varsti peab ta neil põhjustel loobuma ka paljudest ahvatavatest ettepanekutest. Igal juhul on tema mänedžer harjunud väga sageli ütlema ei. Kui eesmärk on allutada ise end muusikale, samas ütleb, loomulikult ma tean, et see on võimatu. Ma ei saa ju lihtsalt haihtuda lakata eksisteerimast kuid ma eksisteerin selleks, et teenida muusikat. Paljude muusikute puhul võib täheldada ka vastupidist. Et saavutada eesmärki, peab otsida erakordselt oluliseks materjalid täielikku valdamist. Ta süveneb tähenduste kõikvõimalikesse varjunditesse, olgu see siis fraasis, akordis, pausis või eraldi igas noodis. Ja selline teose ettevalmistamine võib tal aega võtta, kuid. Ta ütleb. Võtame näiteks Suberti, kelle muusikaga olen töötanud muuseas mitte tema 200. sünniaastapäeva pärast. See on mõttetu. Seal on rahamaik juures. Mängiksin tema muusikat alati, saagu ta siis kas 73 või 198 aastaseks. Minu jaoks on tähtis täpselt teada, mis juhtub. Jah, ta muusika võib rääkida surmast, nagu paljud inimesed ütlevad. Kuid mismoodi täpselt, kas ta olek kangastub surm, kas ta kardab seda, kas ta otsib surmaga lepitust või ta mõtiskleb surma üle? Need on väga erinevad asjad ja pean neist täpselt selgust saama. Seejärel pean analüüsima muusikalisi fakte, kus modulatsioonid, milline akordis kõige tähtsam noot. Ja seejärel pean kõik need asjad kokku panema ning tunnetama teost selles arusaamises, mille olen töö käigus endale loonud. Olles esmalt ja eelkõige tuntud põneva Mozarti ja Schuberti interpredina on mitsu kautšida huvi ja maailm tegelikult palju suurem. Sinna mahuvad nii Beethoven, šopäen ja Suumann kui ka söönberg partok Berg kurt ja Ligeti Harrison peetvastli neli aastat tagasi valminud põrgulikult keeruline klaverikontsert on kirjutatud just sucoutschidale. Seoses tõsise tervisehäirega ei saanud kutsiida siiski seda teost ise esmakordselt ette kanda. Tema arvel on siiski esmaettekanne Ameerika Ühendriikides koos Los Angelese, Filharmoonikute ja Beer puleesiga. Hiljem on ta seda kontserti korduvalt mänginud ja mängib edaspidigi. Udziida peab teost äärmiselt raskeks, öeldes, et ta ei saa kogu kontserdi jooksul ettegi dirigendilt oma pilku pöörata. Aastaid on otsida suur lugupidamine kuulunud Arnold söönbergile, kelle teoseid ta armastab kontsertidel kõrvutada Subertisonaatidega. Oma lummava lihtsusega on mitsu koos ida võtnud endale tohutu austajate ringi olenemata kuulajate arvust alati valmis tooma väga vanamoodsa ohvri allutades end jäägitult mängitavale, tõstes aukohale helilooja ja muusika. Udziidas On põneval kombel segunenud idamaine lummus ja paliksangviinilisus. Ta teab väga hästi oma tugevaid külgi ja nende hulka ei kuulu kindlasti eksifitsionism. Heliloojatel, kelle stiil, žestid ja tundemaailm on talle võõrad pole kohta tema elus ilma vähimagi vabanduse või süütunded. Ta ütleb ta, et võib elada täiesti vabalt ilma Rahmaninovi, Tšaikovski võis. Samas ei suhtuda neisse mingil juhul halvustavalt. Pidades neid professionaalseteks heliloojateks, pole ta lihtsalt leidnud teed selle muusika juurde. Muusika, mida ma mängin, on liialdus, deta ja pretensioonid. Dow ütleb sugusida. Tänapäeva esituspraktikas eksisteerivad kõrvuti identse ja romantilise esitusviisi jooned kaasaegsete ja ajalooliste pillide kõla. Seetõttu ei saa tänapäeva interpreet hakkama ilma muusika talujuuri tundmata missugusi, tal on kaksipidised, suhted kehtivate traditsioonide ja konventsioonidega. Ja põhjaliku kultuuritausta tundmist pidas ta vajalikuks juba siis, kui ta 12 aastasena oli lahkunud perega Tokyost ning asunud elama Viini. Ta taipas kähku, et Viini klassikalise koolkonna heliloojate loomingu täielikuks mõistmiseks tarvis põhjalikult tutvuda ajaloolise taustaga ümbruse juurtega, millest see kunst on sündinud. See sügavuti vaatamine on teda kujundanud kus ida rõhutab, et kui noored pianistid küsivad temalt nõu, siis enne kui ta nende mängu kuulab küsib ta, kas nad on lugenud raamatuid heliloojate ja vastava ajastu kohta. Kui ei, siis ei hakata nende mängu kuulavagi otsida, ei unusta hetkekski, et igale interpredile on ainuke täiesti kindel asi see, mis on kirjas noodis. Kuid see ei ole teda viinud järeldusteni, mida tegi niinimetatud nuia sahtlist kaik kuus objektiivsus. Nimelt, et sellises situatsioonis oleks kõige loogilisem piirduda ainult selle kindla asjaga, mis on noodis kirjas ja esitada ainult noot ja mitte midagi muud, taandada muusika puhta helini. Veel vähem langevad tema vaated kokku nende interpreetide omaga. Arvavad, et Euroopa ühiskonnas ja mõtteviisis sündinuna on neil iseenesestmõistetavalt õigus käia tekstiga ümber nii, nagu nad heaks arvavad ilma vähimagi austuse ja huvita muusikaajalooliste juurte vastu. Ja esitada seda nagu instrumentaalse teatrit. Kuid siin ainus mure on see, kuidas tekitada heli nii, nagu helilooja on seda ette kujutanud. Ta otsib teid, kuidas tuua välja teose sõnum, nootidesse peidetud mõte sest see nootide taga olev sõnum ju moodustabki suurema osa muusikast. Noore tütarlapsena Viinis klaverit õppides üllatas ta. Ta jäi tihti oma ootamatute ideedega olles küll väga õrnas easpidi, olema ta väga tugev isiksus, et suutis endale kindlaks jääda ka pärast seda, kui teda harjumatute mõtete pärast aeg-ajalt välja naerdi. Tundub etud syyda leidis isikliku ja tiheda suhte muusikaga juba väga varakult. Ja see suhe on omane tema füüsisele ja vaimule. Ekspressiivne ja tundlik mängustiil, mis välistas Ta grandioosse virtuoosse. Selle asemel muutub muusika tema esituses intiimseks psühholoogiliste protsesside peegliks. Kindlasti ei sobinud pianisti arusaamad ja lähenemisviis mitte alati tema õppi aia akadeemilistele ideaalidele. Üheks tõestuseks on salvestised esinemistest mitmetel suurtel klaverikonkurssidel. Tema mäng on alati tipptasemel, kuid ometi olid temast kõrgematel kohtadel jõulise ja virtuoosse mängustiiliga pianistid. Niisugust mõtteviisi illustreerib hästi Ameerika Ühendriikide muusikakriitiku Kärlik kuulsoni arvamus pärast soprani konkursi Varssavis 1970. aastal, kus ta sai teise preemia. Ulsson kirjutab, mis sutt syda on märkimisväärne võib-olla mõnikord isegi liialt tundliku ja peene kõlaga soppeni inter Reet kelle mängus puudub jõuline ja intensiivne kõla. See professionaalse kriitiku arvamus on tõestuseks kahele asjale. Esiteks, et neil päevil ja tegelikult tihti ka praegu hinnati jõulist esitusviisi kõrgemalt. Teiseks, olles tollal ainult 22 aastane, oli mitsuka otsida juba väljakujunenud isiksus oma väga kindlate kunstiliste nägemustega millest ta ei loobunud ka üldtunnustatud normidega vastuollu sattudes. Kuulamegi nüüd, kuidas kõlab tema esituses šopääni muusika, see on katkenud teisest klaverikontserdist. Suitsuga Utšida esineb siin koos Londoni filharmoonia orkestriga ning juhatab kurt Sanderling. Praegu on mitsu kautšida 51 aastane, seda ei suuda uskuda, nähes tema tobedaid liigutusi ja siledat näolappi. Otsida peab ka iseennast veel nooreks, vähemalt loominguliselt. Näiteks tavatseb ta öelda, et avalikult lubab ta endale mängida Bachi muusikat alles 70 aastasena ja ta mõtleb seda päris tõsiselt, sest Bach on tema arvates äärmiselt komplitseeritud. Tema sügav andumus muusikale ning sisemine väärikus välistab tema jaoks niisugused ahvatlused, mis varitsevad paljusid tippmuusikuid. Näiteks Ta oma repertuaari pärlitega artistlike võimetega. Näiteks ei söanda ükski terve mõistusega inimene soovitada šoko džiidale teha oma pestov plaat. Kui rääkida veel tänapäeva maailma ahvatluste eest, siis mida arvab Utšida riiete ja kellade reklaamimisest, millega on tegelenud nii mõnedki tema kolleegidest kutsiida ütleb, et kui keegi annaks talle viis miljonit naela, et luua fondi noorte muusikute toetamiseks noortelt heliloojatelt teoste tellimiseks siis reklaamiks seda kõike, mida vaja helistada, kui ainult. Ja nüüd on veel pisut ruumi Claude Debussy muusikale ka see kõlab meid sugu Chida esituses erakordselt.