Kõik, mis järgnevalt toimub, sai alguse ühel sombusel päeval Tallinna lennujaamas. Ei oleks jäänudki olemata, kui üks reisija end veidigi oleks Stalitsenud. Ametikohal. Jumal kurrat, neiu, millal väljub esimene rakett, mis ja räägitakse veel, et tänapäeval on reisimine käkitegu. Pisuhänd võtaks taksoparki, trammi, trollitrusti lennujaama veel pealekauba. Viibime Tallinn-Peterburi postitraktil Anno Domini 1825. Postipoiss, mille jaama jõuame? Postipoiss? Mida härrad küsivad, millal me ükskord jaama jõuame, läbi metsa, siis tulevad heinamaad ja jõe silla taga on jaam. Pagan võtku, ma küsin, millal, kui kaua veel ole palju? Kaks pläru taik, jõuan ära tõmmata. Hobused on väsinud, tulid just nüüdsama sõidult tagasi. Kolm hobust peavad, kõik, aeg kestab veti jaoks tallis seisma. Peale selle sõidavad aadlimehed maalt kohe siit läbi. Neil on alati õigus hobuseid saada, kus jaama hiljem on jaamaülem magab. Ma teen kõik ise. Kui seal kaebuste raamat. Siik, kui seal sulgjat ei tea mitte. Härrad võivad sakstekambris puhata, kuni hobused saab. Tere, mis teil viga on? Ei midagi erilist. Lendasime ümber, küll valutab voolinteist pisut võtaks tont neid meie täid, millal neid õpetatakse tegema, et vanker sõidu alguses lõpuni teel püsiks. Paljuks sellest mööda all, kui kindralkuberneri patendist, talumehi, keelate teetammi tegemise sõnnikut ja õlgi kasutada kruusa veavad teele, aga laiali ei aja ega talvelgi kerge pole. Kui ma möödunud veebruaris Tallinnast Peterburgi sõitsin, lendasime 14 korda ümber, muidugi alati ühele küljele tee peal huntega kohtasite. Ei juhtunud olema. Nüüd suvine aeg, aga talvel saatsid mind päris mitu jaama vahet, mis postipoisi huntide kohta öelda oskab. Jah. Kas nende arv hakkab ka vähenema peale selle, kui 15. mai hundiajamise päevaks määrati ja see oli? Üks armunõue, et teda käsku anti ja oleks sellest palju head saanud tulema, kui seda tänini ausast oleks täidetud. Aga mis aitavad kõige paremad käsud, kui seda õiget käsu täitmist EPole hundisugu ei saa inimesed maa pealt ära hävitada ega taha jumalgiseda. Aga kui tema nenda sigib, ta pakki teeb, siis on tarvis teda lahendada. Seda on küll teada, kui ta muist kõigis kihelkondades hundipesasid, otsitakse poisikesed ja vaimu tüdrukuke, sealt lähevad natikast ma metsa hurjutavad, kisendavad ja karjuvad. Aga mehed lähevad kõrtsi piipusid põletama. See sündis veel mullu kevadel elavere vallased, hundiaiad ees ja hundid ka käisid ja lambaid ja kesikuid ärades. Hobused on ees arad. Küll pikali. Koju viib koju, viib. 1829. aasta. Inglismaal alustab oma teekonda esimene rong. 1000-ga 837. aastal jõuab esimene rong Venemaale, Peterburi ja Tsarskojesse loo praegune Puškin vahelisele nõndanimetatud mänguraudteele. 1859. aastal avatakse liiklus Peterburi Varssavi raudteeliinil mis läbib pihlak. Raudtee lähenemisega koos suureneb ka Eestimaal huvi selle imepärase liikumise vahendi vastu. 1857. aastal teatas Perno Postimees. Oleme joo mõnda korda, kuulnud, et raudteesid ka maa peal, peab olema kelle pääl autovankriga sõidetakse ei hoost ega härga ees. Kui raudtee aga juba Pihkva jõuab, ei malda kirjamees Voldemar Jansen Ena muudeta. Ta istub Tartus aurulaevale ja sõidab Pihkvasse, et sealt alustada oma esimeest raudteesõitu Peterburgi. Kuuldust-nähtust pajatab ta 1864. aastal Eesti Postimehe veergudel järgmist. Kui öömaja Pihkvas olin ära pidanud läks tee teisel hommikul kella kuue ajal raud tee hoovi, mis peale verst maad linnast väljas seisab. Siia tõttas nüüd palju teekäijaid kokku, sest reisu piletid olid välja lunastada ja raudvankrivoor düna purgi poolt oodata. Pea pärast seda hakkas tulehobuse auramine lõuna poolt paistma ja kell pool seitse tormas masin, pikk rong tõldasid taga raudteehoovi. Nüüd oligi, hinga hin lahti, et asjade ära kaalutud ja antud saaksivad. Sest kui kolmat korda oli kella helistatud, pidivad kõik reisijad oma platsi peal olema, kui ei tahtnud maha jääda. Ligi kell seitse hakkas masin liikuma aga varsti nõnda et kõrvad ulusivat peas. Mis teie arvate, kui ruttu meie sõitsime? Kui posti hobustega 10 12 versta tunnis aetakse, siis ei sünni enam nuriseda. Aga meie sõitsime ajuti viis korda rutem. See on 60 versta tunnis. Mis sellest arvate? Ja siiski paarkümmend suurt tõlda taga, kus peale 40 inimeses ees istuvad, seal, kus mina istusin, oli veel 42 pead, teisi ka. Ja üksainus vedaja ees läheb kui tuul. Seadus on küll 40 versta tunnis sõita, aga keskjaamavahede peal ma olen ise uuri peos pidanud lastakse nõnda lennata, et igas minutis verstasammas maha jääb. Jaamast minnes jaama tulles muidugi pikemalt, et järsku kinni ei või pidada. Iga 25 versta peal peetakse natuke kinni kord kolm, kord 10 ja keskpoole tee peal 20 minutit. Luuga linnas anti 20 minutit aega lõunat. Ta on, muidugi ei ole seal laua katmist ega vorsti praadimist enam tarvis oodata. Kõik on juba valmis, muudkui istu laua äärde ja hakka Eelpima. Sööma palve peab ka lühike olema, muidu jääd hiljaks. Polegi aega mütsi peast ära panna, muidu unustad maha, ehk teised tallavad rutuga jalge alla, nagu mõnel juhtus. Vaevalt on viimane lusikatäis suhu pistetud ja hind maksitud. Juba hakkab kell õues helisema esimest, teist ja kolmat korda. Kes oma platsi peal ei ole. Ei katsugu, kuidas järele saab, juba läheb. Kus 10 minutit kinni peetakse, seal pole muud aega, kui et inimene keelt kastab. Ehk midagi muud teeb, mis hädasti tarvis on. Oh seda juubeldamist, kui raudruun lõpuks ka Eestimaale jõudis. 20. novembril 1869 kuuliski Tallinn esmakordselt auru hobuse vilet. 24. septembril 1870. aastal algas regulaarne liiklus Tallinna ja Peterburi vahel. Sõiduaeg oli 13 tundi, 10 minutit. Posthobustega oli selleks kulunud aega kaks kuni kolm päeva. Kuivõrd populaarseks ja aukartust äratavaks kujunes raudtee osutab terve rea kõnekäänd teie mõistete tekkimine seoses vägeva raudruunaga millele vastu seatakse kõiki varasemaid vägevuse sümboleid. Kas oled kuulnud juba? Härg pani raudruunale sarvede ette, aga jäi alla. Kas teate, laudroon olla paruni maha jätnud, ehk see küll vihased ja ähvardavad, peab kinni karjunud. Kuid oh inimliku tänamatust Varsti algavad kaebused ja süüdistused koguni ajakirjanduse osavõtul. Postimees kirjutas. Millal raudtee söögivagunit saab? Olevik küsis. Ikka pole veel naisterahvapaguneid magamis vaguneid. Uus aeg nõudis mehikest raudteevalitsuse ikke veel, venitab saunas käimisi ja vihtlemise sisseseadmisega rongides. Naljaleht Kilk aga tegi kriitikat. Raudtee on niisugune tee, millele sõit raudset kannatust nõuab. Raske on tagantjärele hinnata, kui palju siin alust oli ja kui suurt osa selles lihtsalt inimlik norimise komme etendas. Järk-järgult saadi nii söömise kui ka magamise paguneid. Ainus, mida isegi kõige kõrgema saunakultuuriga maal Soomes pole suudetud saavutada on saunaskäik ja vihtlemine raudteesõidul. Pingutusi selles suunas muidugi jätkataks. Kuid rongi ei saanud igaüks oma ukse ette tuua. Kassika voorimees, ohkas reisija. Mõtles veel. Ja otsustes ei. Auto, millele ajaloo poolt oli pandud ülesanne lahendada tekkinud vastuolu nägi maailmavalgust 1885. aastal Prantsusmaal ja jõudis sealt bonaarlevas suuri vabrikust Tallinna. 1902. aastal. Väliselt meenutab uus sõiduriist rohkem voorimehe troska, et kui tänapäeva autot mootori võimsus on kaks ja pool hobujõudu ja sõidukiirus maksimaalselt 25 kilomeetrit tunnis maksisse imeelukas tema omanikule Velomorski kaardiväepolgu ohvitserile Jodolovile 2500 kuldrubla, seega terve varanduse. Kuid vaatamata oma esialgsele nõrkusele tähendas tema tänavaile ilmumine, et mägede taga polnud päev, kus voorimehele tuleb anda hundipass. Sellinna err keeles Ärgyllugana koori. Ja. Tema abisaaja äärel. Märgtoitu sõiduk märg. Auto saabumine kutsus ühiskonna erinevates kihtides esile väga vastuolulisi tundeid. 1912. aastal kirjutas Tallinna Teataja. Mis sa ütled, istud peenikesi, läikiva nahaga, polsterdatud automobiilil, jalased käia, Solon kutsari ees ja see Tuudutab vahetevahel. Olgu nüüd laulu laadiliselt ehk ulgu jälle sügava mahedam Eirgamise moodi. Su taga lööb suitsu ja tolmupilv kokku, aga sinul ei ole sellega asja. Sulle lehvib jahe tuuleõhk vastu nägu ja see on praeguse palava jaga nimi yldiv. Päris ideaal ei ole vististi väga viltu, kui ütlen, et enamasti iga tallinlane olgu ta nüüd kaupmees või majaomanik, ikka kadedusega möödasõitva automobiili peale vaatab. Miks ka mitte? Automobiil on vastuvaidlemata üks kultuurõis ja kes ei sooviks siis seda endale saada? Ta tunneb, kuidas iha niisuguse sõiduriista järele tappa õues Tuksatab ja pakitsevatel vahutust sünnitab. Kas ei võiks ka minul niisugune olla? Aga ometi on ka meil inimesi, kes autot üleüldiselt põrgumasinaks kutsuvad. Ma usun, nad oleks talle nime pannud, millega veel suuremat põlgust oleks võimalik avaldada. Aga nad ei juhtunud parimat leidma. Põlgust avaldati siiski mehe moodi. Mõnes kohas üksainus jonkura oma automobiiliga ähvardab terve ümbruskonna liikumise seisma panna. Ainult tugevad mehed söandavatel hobustega kodust välja sõita ja sellest hoolimata on koduste süda siiski muret ja valu täis. Kui saidil ei taha jääda või surma saada, siis äramine kodust enam välja või muretse hobune, kes ei kuule ega näe. Kogu jõu ja hobusejõu kooseksisteerimine maanteedel ei alanud seega kuigi rahulikult. Kuidas talupoegade ja voorimeeste hobuseid õpetada? Küsiti irooniliselt. Ja päevalehel oli kohe vastus valmis tarvis ainult hobused kuhugile kokku koguda ja neile Audu piili kursus ja anda siis harjuvad nad peagi ära. Kuidas nüüd kursus? Ega jäi, kuid põhijoontes oli Päevalehele õigus harjuti ära mis siis muud üle jäigi. Suurenes hobujõudude arv ja vähenes hobuste arv. Kuni see protsess meie silmade all tänapäeval on lõpule jõudmas. Kui veel 1938. aastal hobusemees Tallinn-Tartu maanteel ajaviiteks vastutulevaid autosid üle luges siis meie teeme vastupidi. Loeme kasvava rahutusega hobuseid, et viimast mitte maha magada. Transpordiajaloomuuseumile. Sõitsin ja sõitsin ja sõnatult kõrval mullistusse noor veetlev. Malooklesin aeglasel sõiduteeserval ja siis Emmaski roosiori auklik. Siis küsisin takso, mis tuli seal kuhu ta praegu onu ruut, napilt vastased tööle. Eelneva alguse home disaini Me ju. Ei usu, et arukus kaduda. Et meelega ju mul see. Mõnikord tühjaski masinas. Nüüd siin rai jooli mind. Ning sõitsid ja sõitsid, jäi jälle kõrvale siis see noormees kes peatades tookord mind aguliserval nii põhjuse Eestis, et meil tekkida. Kui te elu ju muinasjutt ole, oh ei ta alati õnne ei tookord sõidan ja näen, et mõju maali. On teisega käevangus? Nojah, ei vaikivat pidevalt äri mis oli sõitudes tasand kes sõidetud, kilomeetrid, tasud. Tühjaga. Meie pisuhänd on väsinud. Pöörduge tagasi meie saate algusse, tänapäeva. Maanteedel ja õhuavarustes mürisevad tuhanded hobujõudu ja unelauludest. Lastele asendub tallis, nurutab hobune tukkuvate autodega, kel jalas on krobelised, kummisussid. Konstruktorite mõtteid aga köidab juba legend lendavast vaibast. Esimesed auto taastuvat maanteel õhupatjadele ja libisevad üle kraavide, neisse jäämata. Millal väljub esimene rakett tavaliste reisijatega? Me ei tea veel täpselt. Aga me teame, et ta väljub.