Tamara Kask kolimowska töötas Eesti vabariigi saatkonnas Soomes ja Saksamaal. Kui Berliini Eesti saatkond 1940. aasta augustis Nõukogude ametnike poolt üle võeti, saabustamara Kask Tallinna, kus määrati välisministeeriumi likvideerimise komisjoni. Pärast Eesti välisministeeriumi tegevuse lõpetamist leidis ta tööd kohaliku Tööstuse rahvakomissariaadis. Samal sügisel vangistati jutustaja. Isa mind paluti lahkuda sellest, kes käsutusest asutati, siia turustamise varustamise kontor Narva maanteele, kus praegu asub peapostkontor. Selle koha peal oli üks kahekorruseline väike majakene aia sees. Kas nimetati müks ja öeldi, et kuna te olete Kuidas öelda arreteeritud inimese tütar esse, teil ei sobi enam keskasutust? Palk vähenes 50 rubla võrra, kuid kui ma sinna läksin sellesse turustamise kontoris, seal oli väga tore inimene, Ans Kippar oli siis seal direktoriks ja ta ütles, et me paneme see 50 rubla. Kas Keppar ei mõistnud vene keelt, nii et kaks korda päevas tõlkisin Posti kaks korda päevas tuli postitama, tõlkisin siis eesti keelde talle olulisemad asjad, siis viisin talle. Sa oled Kaczisust toredat meest, saretabki, tippar, säratakke käivad, käisime uisutamas hoolega. Kalevis galerii, siis liuväli veel töötas. Nad olid väga toredad mehed, aga Kipparaal näost nii valge, kui mind mulle järeletult. Eks tal endal oli ka halb tunne. Võis tabada igat üht. Väga paljusid viidi, 14. juunil viidi väga palju juba ära. No ja meil läks muidugi töötuju ära ja läksime lihtsalt mööda säravaid hulkuva, jätsime töö sinnapaika ja inimesi veeti päeval veel nendesse lihtsalt lahtistes veoautodes ja neli püssimeest oli igas kasti nurgas keskel, siis istusid need õnnetud kinni võetud. Ma nägin, kui viidi selle suurkaupmees Pesbrasvania perekonda. Nende maja on siin Raua tänaval ja inimesed läksid mööda tänavat ja pisarad voolasid nägudel keegi häbenenud elavdama pisaraid. Käisid mind otsimas 25. juunil. Aga et ma mul olid medõe kutsepaberid, siis mind pandi selle Tallinna likööri ja viinavabriku juurde ja ma olin seal ülemisel korrusel, olin siis sanitaarsalga ülemaks. Sel ööl olid tulnud perenaise üles ajanud ühed tegelased ja küsinud, et näidake meile elanike nimekirja, tulime passikontrollile ja kõigepealt läksid minu tuppa ja mujale ei läinudki. No ja siis, kui ma hommikul koju läksin, siis perenaine ütles mulle, teid käidi otsimas, ärge enam siia järgi. Siis ma läksin klassiõe juurde ja vahepeal oli emaga maalt ära tulnud, sest maal tuli ka meile külanõukogust üks neiuke, ütleme, et te olete kõik nimekirjas, et kaduge siit. Et kogu kaskede pere on nimekirjas. Millal lõid sootuse tund? 28. juunil kell pool kaks päeval. Ma olin hommikusse posti ära tõlkinud ja teadsin, et mul nagu ei oleks Kippari juure asja enne peale lõunat. Nii kella kolme-nelja vahel tuli järgmine post. Aga mind kutsutakse tema juurde ja mul hakkas kohe kuidagi imelik, just minu, minu õde tuli mind vaatama, kas ma ikka alles olen veel. Minu õde töötas peale keskkooli lõpetamist, ta lõpetas 41. sele inglise kolledži. Ta käis kontrollimas, kas ma alles olevat, ta töötas sukavabrikus vahetustega kaalujana. No ja mind kutsuti sinna. Istus kaks eesti poissi punastel lipsudega ja teatasid, et ma olen arreteeritud. Ma ütlesin, et kus seal arreteerimiskäsk Me ei ole kohustatud näitama, ütlesin, mina ei ole kohustusest kaasa tulema. Ei tule. Kippar mitte üks sõna ei rääkinud, istus nii valge näost ja vaatas seda etendust pealt, mis toimus tema kabinetis. Tema kabinetis toimus see kõik. Aga minusse ei tekkinud hirmu, ei midagi. Mul tekkis kohutav viha. Ja ma hakkasin lihtsalt vastu haukuma neile. Siis võtke oma ehted maha. Mul oli kuldkell käekell, siis sõrmus oli ja siis oli niisugune ilus jäme kuldkett. Medaljoniga ja käevõru. Ma võtsin need kõik ära ja andsin Kippari kätte. Teie, te peate meile nad üle andma, me anname kviitungi vastu, mõtlesin eis. Aitab sellest, et teie mind võtate, minu jääte, et ei saa nii vähe kui neid kaun. Ja Kipparandis ilusti emale kõik üle, nii et mul on see kelder, asi ei käi ju end enam ja siis viidi mind autosse. Pandi istuma keskele, autojuht oli ees. Üks kinnivõtja istus ühele poole, teine teisele poole panid jala veel ukse, et Eestit, mitte minu korterisse. Minul oli seal Blaupunkt, raadio just, tõin Saksamaalt täitsa uus, väga hea radiaadis. Ja, ja nad hakkasid kohe küsima, kus on minu saata ja saata ja millega ta teatud Saksamaal andsite. Ma ütlesin, otsige oli ole, kui nad kahekesi olid, nad olid kaunis ülbed. Aga kas siis üks läks nähtavasti selle auto järele vangi auto järele, üks jäi sinna. Ja mina hakkasin sistele häbistama, et ise olete eesti mees ja te võtate isenesest, Ta on noor inimene, ma olen ka noor inimene, ma tahan elada, mis ees te mind liite? Te peate aru saama, et te olete intelligentne inimene, et olite välismaal, sellest oli küllalt ja kas mulle soovitame soojemaid riideid kaasa võtta, et võib-olla läheb kuni talveni välja? Ma ütlesin, et ma arvan, et seal üks kümmekond talve ikka tuleb ära. No meil oli umbes ettekujutus, mis seal tehakse. Võtsite soojemad riided ja võtsin talvemantlis endale kaasa ja siis minust tänavakingad niisugused tugevamat ja sooja kostüümi võtsin siis mees, sel päeval, kui mind kinni võeti, sainen kohaliku tööstuse rahvakomissariaadi kaudu. Selliseid pakke oli võimul suhkrut. Albert küpsised, need lubati meil kaasa võtta. Igat asja oli mul neli kilo. Ja mul oli pärast väga palju sõpru. Kuhu ta tuli auto, sain siis kohvritäie asju endale kaasa võtta, seal vahetuspesu ja isegi võtsin voodipesud, seal soovitas mulle kõik, mida kaasa võtta, ta muutus päriselt lahkeks, normis. See oli juba vangijõudu, see oli juba vangi autamist, tuli jah, niisugune nagu nad on, sees oli kitsas koridor, Jakongid, istuda, Lähme ühekaupa, pandi vangid istuma, põlved olid vastu ust, küünarnukid olid vastu seina, selg oli vastu seina, nii et liigutada, peaaegu ei saanud ennast. Ja siis oli niisugune nagu trellitatud aknake, kustkaudu tuli natukene õhku sellest koridorist, sest seal kahjuks trellitatud aken, koridori lõpus oli seal rohkem ohvrid. Kogu aeg ikka ukse käis. Peatusime jälle, sõideti siis vist sõideti kuskile linnast välja, sest teie muutus auklikuks või selliseks auto kõikus. Ja ma mõtlesin, küllap viiakse mahalaskmisele kuskile linnast välja. Väga kuum ilm oli, auto oli must ja katus oli tuliseks köetud, oli väga raske olla, seal päris uimaseks võttis. Ja lõpuks siis tulime pagari tänavale. Seal pandi meid ka niisugustesse kapi moodi kongidesse, kus tegelikult oli ette nähtud ühele, aga minuga pandi üks medõde, Velistume. Õde penn oli, surutasime Nakopi, Nonii me saime nii, et üks istus, teine seisis need järgimööda vaheldumisi istusime, seisime ja seal me olime siis kuni õhtu poolikuni. Õhtupoole viidi meid siis Lasnamäe vanglasse, kus ülekuulamisega toimus. Esimene ülekuulamine, oli järgmine aasta märtsis, veebruaris või märtsis mitte keegi midagi küsinud. Lasnamäe vanglasse, kui tulime, ma olin sellest kongides istumisest läinud nii kangeks, et kui ma välja tulin, autosse langesin põlvili, jalad ei kuulanud sõna. Lasnamäe vanglas kästi täielikult riidest lahti võtta, viidi ühena, üks naisterahvas oli seal ühte tuppa ja kõik täiesti nagu sauna eeva ülikonda. See oli väga ebameeldiv ootamatusena, otsisid niiviisi läbi. Puhkesid nutma häbi ja alanduse pärast. Ja see neiu puhkes ka nutma läbi läbi otsi, aga ta ei olnud kogenud, ei olnud paadunud, jättis üldiselt sümpaatse mulje, see tütarlaps, ska noor tütarlaps oli võib-olla minu staariumissigi. Jah, ja siis meid viidi ühte kongi, kus oli ees juba proua telmanni tütar Alladelman. Tõrvalt Delman küll kindrali tütar alla tõrvad, õppis samas pääsemisest, kus mina ainult kaks aastat enne mind oli lõpetanud. Nad kõik võeti kindrali ja see proua ja kõik võeti kinni. No ja mina muidugi tulin ja nutsin ja see alla oli väga niisugune resoluutne inimene ja ütles, et tule siia, mis sa ulud. Tule istusi, käsutas mind enda kõrvale. Seal oli siis Euroopa kuulsusega tantsijanna liilia looringulis samas. Kongis sattusin magama Lilian Looring kõrvale ja me kumbki magan teeotsa. Niisugune kaunis väike kong oli siis voodid, käisid päevaks üles ööseks lasti alla. Ja nurgas oli paraski ja mina, kui viimane tuli eme, olin paraski kõrval, hoiti väga meeldiv koht seal. Järgmiselt laeval juba viidi meid üle vangla kirikuruumi. See oli väga suur ruum. Küllaltki õhurikas, valge. Ja keskel seisis niukene pikk leti moodi laud, kus kus meile meile toitu otsida, kus me sõime. Süüa tuli muidugi supi jaoks antilusikasse, aga siis näiteks silkus, siis seda tuli näppudega puhastades. Algul muidugi olime kõik väga kurvad, aga noored inimesed kiiresti toibuvad ja siis hakkasime kuulma, kuidas pommitatakse Tallinna ümbruskonda matsud käisid, me kuulsime ja see andis meile lootust, et võib olla, pääseme ikkagi siit, enne kui meid kuskile viiakse. Siis hakkas liilia looring meile balletisamme õpetama. Hakkasime ümber selle, selle sure letti seal tantsima vangla kirikus vangla kirikusse. Noh, peab ju ennast kuidagimoodi oma vaimu üleval hoidma ja ma olen üldiselt optimist. Õnneks ja see vist aitas mul üldse ellugi jääda. Ja ma sattusin istuma, kuna mul olid tekk kaasast tekkima, sain ka kaasa võtta paika tekki istus minu kõrvale, kas ämmaemand, Petserist, proua kontsert ja see hakkas siis küsima, mis amet mul on, metsa manad, tõlk, sellega surete ära. Kas teil muud ametit midagi ei ole? Midagi muud ei oska teha, ma ütlesin, et mina olen vetodega, oh ma võtan teid oma abiliseks, mina olen, ma mõtlesin, väga tore. Nii, Me jäime lõpuni temaga istuma ja. Ja siis neljandal juulil tuli jälle vangi auto meile järele ja hakati meid viima sadamasse. Alguses millegipärast ei viidud autoga kuni sadamani, vaid laaditi meid ümber umbes praegusele Linnahalli kohal või oli see pisut varem, vot seal kuskil on raudtee, seal laaditi meid vagunitesse hulgale, aga peeti vagunites. Siis käsutati välja juba õhtu eel juba päikele loojalen. Vagunis oli tohutult palav ja nõrgemad inimesed minestasid, seal see oli midagi koledat. Massis käsutati välja, kästi siis põlvili laskuda sinna vagunite juurde. Miks ootama, Meid hädasi laaditakse kuskile. Siis seisis kaks laeva, kuhu parajasti laaditi neid meie Eesti mobiliseeritud noormehi. See oli kõik nii, nii südantlõhestavalt kurbed. Ja meile siis keegi ütles, mina ei tea, kust ta teada sai, et üks roostes valge laev kase halgudel siis seisis kai ääres ja siis hakati meid sinna laadima. Nikalt tundide viisi ikka läks aega. Pommitati vas suurupid. Ja meid oli nii 200 naise ringis. Meid laaditi siis trümmi, kus olid ka kasehalud nende kase halgude peale mede laaditi, võite arvata, kui meeldiv oli seal istuda. Ja siis samasse laeva Todi veel 1000 meest kas need olid mobiliseeritud või samuti eined, olid vangid ja meeld lasti? Ma ei teagi, mispärast meid aeg-ajalt lasti nii ükshaaval tekile ka selle reisi ajal. Ja me saime meestega rääkida ka ja siis me saimegi teada, palju neid on ja seal oli Eesti sõjaväelasi. Oli see kunstiteadlane Villem raam, olles samal ajal peal? Kindral Reek oli? No ja siis sõit läks Leningradi poole kahel pool, siis sõitsid Vene torpeedopaadid, Saksa lennukid lendasid meie kohal, aga Nad ei pommitanud meid puulastis, laev ei huvitanud neid. No ja siis jõudsime Leningradi nähtavasti kaubasadamasse. Ja siis ma nägin seda last, ma ei räägi seda. Teate, ma nägin esimest korda see õudne käimla, kuhu meid lasti. Käimla sisu oli, oli kõik seal kuni kaini välja mööda maad laiali terve niisugune ma ei oska öelda, tiik või. Ja siis selle peale olid lauad pandud, mööda lauda, sai siis sinna asutusse minna. Niisugust roppust ma pole varem näinud, see oli see esimene tutvus vene puhtusega ja ja siis anti jälle Esselonete emmet laaditi vagunitesse, millega me siis kuni lõpuni sõitsime, mäletab, istub paari nädala ringis kestis see sõit, sest me sõitsime siis koli, raudtee oli vaba, siis saame sõita 44 inimest, kelle oma vagunkostüümipeol kontrolliti ka ja iga õhtu oli ju loendus ja lõriseva koeraga tuldi sisse. Ja kuna see vagun oli ju niivõrd täis meid, et meil nagu ei olnudki ruumi põgenedes selle koera eest. No ütelge, milleks? Loomade peale karjud? See oli peamine, see seda Vaida väisanud päris eluks ajaks pähe jäänud. Noh, siis jõudsime lõpuks oli Kamski ja Solicamski laagris, siis oli niimoodi, et see oli niisugune suur maa-ala. Paraku oli nii täis lutikaid, et me ei saanud üldse öösel silma kinni, lihtsalt kamaluviisi, neid sai Hubelt kätte, kui, kui magama heitsid. Me olime seal selle ühe, ühe päeva ja järgmisel ööl kell üks meid aeti ülesse ja suunati jõge mööda minevale laevale, et viia meid sinna kuskile taigalaagritesse. Oli niisugune Parsa või pargas, kuidas seda nimetada? Suur küllalt, kuid me, kogu see seltskond, kes oli selles laevas, millega me tulime Eestist neid oli ikka väga palju, laaditi nii täis, et meil oli vaevu ruumi istumiseks. Ja kui tahtsid magada, siis pidid jalad laskma üle parda. Hakkasime siis sõitma muidugi ikkagi kogu aeg olid kõigil kõhud korrastada, mingisugust võimalust mujal ei olnud kaenud laeva ahtrisse minna mehed-naised segamini, seal oli kõik juba ükskõik. Siis jõudsime ühte kohta, kus olid madalikutlikuna Me pargas istus väga sügaval vees. Siis need, kes suutsid kõndida, nooremad inimesed aeti sealt maha, teatud arvet pargas tõuseks kõrgemale vees. Ja minul oli, olid tol ajal kaunis harvaesinev kostüüm, oli minust suusak, kostüümialas oli villasest pruunist villasest riidest suusakusti ja ilusad kingad. Saksamaalt toodud tänavakingad siis külarahvas vahtis, ma olin esimeses reas, kohe läksid. Vahtis kangestele, püksid jalas, läheb, Külaelanikke ei lubatud ju välja, nad vahtisid akende peale, aga siis külasead käisid ringi ja no ei saanud õieti aru, mis elajas. Hästi kõrge jalgadega, kõhn, küürus, suured harjased keset selga hirmsad. Ja pärast ma sain teada, et suvel sigu ei söödetud, nad pidid ise omale toitu otsima. Ja talvel need söödeti siis kartulite ja hobusesõnnikusegudega. Et odavamalt kätte saada liha. Läbi metsade läksime, ma mäletan, oli vihma sadanud ja meili ei lubatud kõrvale astuda, loigust pidi läbi minema ja öeldi niimoodi, et kui astute kõrvale, lasen ma, aga mina ikka astusin kõrval. Ei lasknud ühtegi, plaksutas seda püssilukku, aga midagi ei teinud. Ja siis pärastpoole ma nägin, et ei ole vaja karta, kui loik tuli, nii astusime kahele poole kõrvale. Kuhu te välja jõudsime, siis jõeranda. Ja sealt hakati meid jälle läbi metsa ajama, mehed ja naised olime kõik koos ja osa mehi jäi varem maha. Ühte ühte laagrisse meede aeti edasi osa naisi, osa mehi ja päris palju just oli meie sõjaväelasi, need kuidagi paistsid silma. Teie oli võimatus seal osalt oli täiesti soine maastik ja niuksed, ümmargused prussid olid pandud kõndimiseks, kus seal libe oli, muidugi vaeva, vaeva sai liikuda. Jõudsime laagrisse. See oli kama jõe ääres, aga tükk maad edasi sisemaale. Ja seal oli väga omapärane laagrikoht. Ta oli nagu mingisuguses katlas, ümberringi oli mägi ja mäe peal kasvas kõrge mets ja me olime seal all nagu katlas. Seal olid barakid ja mets, siis juhatati selle ämmaemand kontserdiga haiglas, siis oli pisikene maja, kus oli seitse voodid, seal oli jää, nendab enne meid oli mingisugune venelaste laager oli seal olnud, need viidi kõik minema enne meie tulekut jääda ainult see velsker, ta annaks meile selle haiglakesse üle. Talle tuldi pärast hiljem järele. Nojah, sest siis natukene pühendas meisse, mis meid ootab. Vees velsker olija ütles meile niimoodi, et selle esimese talvega sureb suurem osa ära. Kõige suurem suremus on, inimesed ei ole harjunud selle karmi, nende karmide oludega ja halva toiduga hakkavad surema. Ja oligi nii, 41 42 oli kõige rohkem inimesi. Vähemalt aus jutt oli see, ei, see oli ka vang. Siis kas seal Ivang, Jädala tuldi pärast hiljem järele, konvoid tuli järele, viis äratada sealt aga teda jäeti lihtsalt üheks päevaks, et ta annaks üle oma asja ajamisel. Rohtusid, muud ei olnud kui Agriciin. See oli niisugune. Ini niimoodi kollane, niisugune palavikuvastane anti ja siis oli kaljunbermann kanad, Lillo, lilla vesi ja seda siis anti kõhulahtisuse puhul siis ju kõik. Ja kõik süstlaid, ei mingisugust süstimise materjali, mitte midagi. Seitse voodit oli sees. Ja muide sinna sattus ka preili Phuks, kes oli pagari tänaval selle ülekuulaja sekretär sattus meiega ühte ja ta sattus väga kiiresti meie haiglasse ka kõrgvererõhuga kostülite temaga varem kohtunud, kohtusin temaga, ma ei rääkinud teile oma ülekuulamist rääkida, eile ma ei rääkinud, jah, mind kuulati üle Tallinnas pärast Berliinist tagasitulekut pärast Berliinist tagasitulekut, vot see oli niimoodi, et ma tulin augustis ja septembri lõpus juba oli esimene ülekuulamine ja vot kutsuski see preili Phuks mind välja pagari tänavale. Noh, see ülekuulamine oli selline, et sooviti teada, mind sooviti värvata, ühesõnaga pealekaebaja, eks oli üks väga kena ta. Ilus venelanna oli punaste küüntega ja NKVD ametnik nähtavasti ja nähtavasti ta oli juristmatrast, kutsusin endaga veel kokku juba asumist sellega, ta ei tunnistanud ta Tallinnasse. Jää hakkas siis minuga rääkima, et kuidas teile nõukogude võim meeldib. Ma ütlesin, et ma olen liiga vähe aega olnud nõukogude võimu ajal, nii et ma ei oska seisukohta võtta. Aga kuidas suhtuvad teie välisministeeriumi töökaaslased, mõtlesin seda, palun küsige nende endi käest. Mina seda ei tea. Ja rohkem ta ei pidanudki mind kinni, ütles noh, kahjuks meie jutt jääb väga lühikeseks. Ma lootsin, et me saame teiega Parema kontakti, ma ütlesin, et selles mõttes nagu teie mõtlete, seda ei saa. See oli kõik viimaseks ülekuulamiseks. Jäätumine oli palju hullem. See oli juba järgmisel aastal. Kas ta oli veebruaris, 41. aasta veebruaris-märtsis 41 või aprilli, midagi niisugust? Nii et jah, märts või aprill, siis kutsuti mind juba ühe majori juurde, kuhu jälle sinna pagari tänavale, ülemisele korrusele kuskile teine või kolmas korrus oli tüsema, euro oli väga range olemisega eestlane. Lane käskis mind istuda, eakas mintsinatama. Massinatasin vastu. Ta ütles, et mis õigusega ma selle õigustada, sina, sina mind? Ja siis talle teksti veel, et ma olen ikka väga ülbed. Rääkisite vene või eesti keeles, ei, ma rääkisin ikka vene keeles vene keeles ja no ta teadis, et ma olen tõlkija ega ma ei saanud midagi enam tagasi ajada, nii et vene keeles rääkisime. Ja jutt oli väga pikk. Läks teie peale tagasi, oli viisakas ta just ei olnud. Ta jälle muidugi hakkas küsitlema minu arvamust, mida mõtlevad minut kaaslased, kuidas nad suhtuvad nõukogude võimu ja kes ei ole meie poolt, on meie vastu. Ühesõnaga niimoodi. Ja siis ma keeldusse muidugi vastavalt siis ta sai jälle vihaseks, siis kukk selles juhatama ja ja, ja siis ta võttis revolvri välja ja ütles, et ma võin sind igal aastal nagu koera, kaks sabad, kuidas drilluma. Laske nii, kas teate, missugused keldrid siin all on? Ma ütlesin, olen kuulnud jah. Vaat sinna võib kasvatada, ma ütlesin, et on võimalik küll, aga mina ei saa midagi parata. Ta ikka alustas jälle otsast peale, ta tahtis ikka kangesti teada, mida mõtlesid minu töökaaslased. Ja ma ikka kogu aeg eitas ja siis ta ütles, et kas te soovite oma isaga kokku saada. Et soovin küll, et sa soovinud? Rääkige ma mõtlesin, et selle hinnaga May osta isaga kokkusaamist, kuigi ma tahaksin temaga kokku saada. Aga kas pärast selgus, et seal Ajal, kui ta minuga rääkis, isa oli juba ära viidud Leningradi nii et ma ei oleks niikuinii taga kokku saanud, natuke alatud olid? Ja see kestis niimoodi ähvardustega ja meelitustega kolm tundi. Muide Ma sain kojukutse ülekuulamisele tulla kirjaliku ja siis mina helistasin sõpradele. Üks kooliõde oli mul ja siis üks tehnilisse ülikooli dotsent, üks noormess oli Punase Risti tutvus. Nendele helistasin ja palusin, et nad ootaksid mind kultesse kohvikus, et kui ma ei tule teatud aja jooksul, ütleme seal päris hilja õhtul ei ilmu välja. Ehk siis teatage minu emale, et ma olen läinud ja nad istusid seni, kui ma tulin tagasi. Ma küll olin olemisega, aga ma üldiselt ei higista kergesti, aga siis oli mul villane kleit pika varrukaga küünarnukini märg ja siin oli vööni niivõrd ikkagi mõjusse. Mulle, kuigi ma näitasin, ma ei tahtnud neile näidata, et ma kardan või, või midagi. No ja kolmas ei olnud tegelikult, ülekuulamine, seda mulle teatati, et minu isa on riiklik kurjategija ja tribunal on mõistnud telekaheksa aastat vangistust. See oli päris lühike taoline ja siis ainult minal. Vihastasin, kui mulle öeldi, et mu isa oli riiklik kurjategija, ma ütlesin, minu isa ei olnud mingi kurjategija, et ta oli väga aus inimene. Ta oli Eesti vabariigiametnike, mitte nende ametnik. No ja oligi kõik, siis lasti mind ära. Nii, Naias, selles saapad siis seal ma kohtasin ühte eesti ohvitseri, kellega tutvusin Berliinis olles saatkondade tuli ka, tõi diplomaatilise posti. Ta nimi oli Eevalt pirnipuu, eesti noor ohvitser, tema läks sõjakooli nagu õppima. Ja kord meil oli niisugune barakk nõrkade jaoks ka veel. Nii et sinna kõik ei mahtunud need, kes nõrgaks metsa enam ei saadetud, Need lamasid seal. Ja üks õhtu mulle öeldi, et ma pean minema sinna noh, neid nagu valvama, et kui neil on halb, võib-olla kedagi aidata või midagi. Ma jään sinna nende juurde istuma ja nad hakkasid paluma. Kirjutustaksin. Ja ma hakkasingi rääkima neile Berliinist ja korraga taga kõige tagumise nari pealt kargab üks paljaks aetud, aga noormees pess, ütleb Rõõmus. Mind nimetati rõõmsaks preiliks, ma olin kangesti rõõmsameelne seal Berliinis. No vaat, ja siis vend tutvust tegi temale sellele, et seal meie rõõmus preili, preili, kask. Nõos, preili, see olete ju teie, mis asjaoludel tema oli sattunud sinna nurkade paraku on, sest et ta oli juba Sa töödele nõrgaks jäänud, nad tegid päris rasket tööd, noored mehed pandi ikka rasket tööd tegema ja nõrkes ära ja siis oli ta seal. Siis saatus suri. Suvisel ajal, kui ma olin köögis proovi võtmas aga see oli juba hiljem, see oli kole. Ma püüdsin teda igati aidata, aga ma ei saanud midagi. Oktoobrikuus, siis hakati meid evakueerima sellesse kõige koledamasse laagrisse klappaja nimeline laager. Kaugel see oli, ma ei oska seda öelda, igatahes. Me pidime sõudma nüüd vastuvoolu, sedasama kama jõge pidi. Ja meil oli kolm rasket haiget peal juba statsionaari haiged kanti kanderaamides sinna paatide juurde ja siis pandi paadi peale. Mindi ja siis õde kontsapitrist pandi sõudma ja siis püssimees oli siis rooli jääks, meil muidugi oli väga raske sõuda ja püüdsime ikka sõuda Kalda ääres, kus oli väiksem vool. Kujutage ette, kaks naisterahvast nõuavad suurt paati. Kus tervemad, käisid omal jalal, tervemad, ma ei teagi, kuidas neid viidi, meid viidi nagu varem ära, aga me jõudsime hiljem kohale, palju hiljem sellepärast ütles sõudmani võttis aega, ei viidud transpordiga, ikka omal jalal. No ja kui massi me jõudsime kohale, siis meie jaoks enam kohta ei olnud. Et me sattusime metsatöödele, oli juba esimene lumi maha tulnud. Ja me käisime hulk maad eemal oksi põletamas metsal raie lankudel. Aga Need oksad olid nähtavasti mitu aastat juba seisnud, seal järved olid kui need kokku kleepunud vahel ja seal tervet ladvad. Ja nad ei tahtnud kuidagi põleda ja need võtnud kuidagi tuld. Ja siis oli meil muidugi oma riietega. Midagi meile ei antud, alguses ei antud isegi jalanõusid, käisid oma kingakestega seal, käisime ühest laudast mööda ja siis selle laudaesine oli paksu poriga koos. Need jalanõud vaeva püsisid jalast, kui läbi sealt läksid. No ja kuna me ei täitnud normi, meil ei põlenud need oksad siis saime trahvi katla 400 grammi leiba ja kaks korda päevas vedelat suppi. Kes paremini töötasid, töötasid 600 grammi leiba välja ja anti mingisugune. Ma ei tea, kas kala tikkimis asju metsakaas. Siis hakkas mul süda üles siukene ja siis seal laagris oli. Arstiks oli doktor Mihkel Kask, Raadüdruktuur, raadio doktor Mihkel Kask. Ja ühel päeval ta tuli parace ütles, et preili, kas te tahate tulla meile haiglasse tööle? Ma ütlesin, tahan muidugi täitsa niikuinii surete seal metsas ära. Mõtlesin muidugi surele, et tulen küll, aga noh, et see on niisugune pool statsionaar, kus on kõhulahtisusega ja niuksed surijat. Haiget saad, niisugune koht. Seal oli muidugi kohutav koht. Niisugune tavaline barakiruum, kahekordsed narid, aken kuskil nurgas. Kas ainukene akende ja akna ees niisugune pingi moodi asi, kus said toitu jagatud, mina olin toidu jaga jäämani sanitar Ma olin õde. Ja ma olin ka ambulatoorium õde või nii, et hilisõhtuni sai tööd tehtud. Haigetele anti kaks korda päevas 200 grammi leiba, halli leiba. Muidu sai mustaga haigetele antinud kõhulahtisus või? Nojah, seal oli siis õunapuu nimeline ajakirjanik, keda võeti frakis kinni. Siis oli meie endise kooli direktori poeg Saul. Siis oli Friedrich endise välisministri Akeli poeg Friedrich Fritzakel, nagu teda hüüdsime, siis oli Estonia Vass Nikolai Sursed. See lõbustas meid igasuguste lõbusate laulukestage õhtuti. No talvel on seal väga vähe vähe aega, valgust, need mõned tunnid ainult siia, see aken ei olnud ka midagi valgusse sisse, ainult pirru valgusel, siis sai toitu jagatud õhtul ja hommikul. Lõunaaeg oli natuke valgust, lõunaks anti kajaste suppi nendele haigetele andeks, miks ajakirjanik frakis kinni võeti või kuidas ta siis võetud? Temal oli pruut Tallinnasse ta sõitis, ta oli Tartu ajakirjanik ja ta sõitis oma pulma. Tartust Tallinna rongis võeti kinni. Meil oli nii siukseid, kurioosseid, juhuseid, kus inimesed võeti peaaegu pesu väel kinni. Kas tütarlaps oli, oli läinud oma talu talulaps, oli, oli läinud välja õue ja korraga teda õieti kinni, et tal oli särgi peale ainult seelik, mitte midagi paljajalu särki ja siis üks seelik oli. Tomat kõik Venemaa teekonnale. Jah, no meie korjasime temale, seal vanglas oli see vanglast korjasime, kellel midagi oli talle andes andsime talle kellel on rohkem asju. Ja siis selle haridusministriproua kannistus, meiega, vana inimene ja haiglane inimene. Minul oli toolipadi kaasas, mis oli minul töö juures, ma haarasin selle kaaslasega ümmargune ja tal kangesti pea valutas, mina kinkisin selle temale. Täiernikuks Eesti vabariigi välisminister, jah. Seal oli Stalini pilt olnud. Ta tundis mind ära, sest ta minu ajal olnud kaks korda minister jää siis ütles vaata et oli aeg, kus mina olin teie ülemus, nüüd olete teie, minu ülemus. Humooriga tema oli, no lihtsalt naaberlik, teatas niisugune nagu valvur või ambulatooriumis. Ja küttis. Aga siis meil koristajaks, kes pesi põrandaid. Jutselistanitariks oli rebased säidungi toimetaja proua Hendsel. Niisugused tähtsamate isikute liitlastele. Aga välisminister ja tema käis Moskvas läbirääkimisi pidamas ja siis Stalin kinkis talle oma pildi. See oli baaside lepingu sõlmimise ajal, jajajajaa ei astu. Sõpruse märgiks sõpruse märgiks kinkis Stalin talle oma allkirjaga portree ja see oli tal kaasas kehtestada. Nägin ja ta lootis, et see temale annab teatud eeliseid. No vot, ja siis ühel ilusal päeval tullaksegi teatatakse, et professor Peep kutsutakse Moskvasse. Meil on muidugi kohutavad ja meel koriasse, mida üks talle midagi viisakamata riiet ma mäletan, mul oli paar kaasas ja tal ei olnud salli ega midagi, siis ma pesen selle puhtaks, tõin temale salliks. Siis oli meil eesti soost pagar, oli oja, oli ta nimi, on, ma mäletan tema kuskilt kraapis kokku heledamat jahu, tegid talle ühe saiapätsi kaasa või niukse leivapätsi heleda. Ja tuli ette, saan sinna, meie laagri värava jättes oli niisugune läbipaistev. Sõrestiku oli see värav. Me jooksime muidugi teda kõik saatma ja temal olid pisarad silmas, istus sinna saani peale, lehvitas meile ja. Ja hiljem ma kuulsin, ta suri, teises läheks lihtsalt teise laagri viidi teada ainult üks niisugune inimeste mõnitamine, niukene häbematu mõnitamine. Kas ta tulnudki uskusid, teda viiakse ja Me uskusime, uskusime teater tema ise ka ilmselt, aga loomulikult. Me korjasime, igaüks andis midagi talle. Küll pesu, küll mõtlen, et tantsis rätikud talle kaela, et tal oleks salli moodi midagi. Nähtavasti ta näitas seda pilti ka siis laagri administratsiooni ülema jää irvitati inimestele, vaat see on see Venemaa mood, millega me ei olnud absoluutselt harjunud. Meil, ma ei kujuta ette, eks ole. Töötasin sellistes kohtades, kus inimesed inimeste inimese moodi. Kui ta rääkis sulle midagi, siis see oli nii. Ma ei kujuta üldse niisugust niisugust elu, et ma siiamaani ei mõista seda, kuidas võib nii valelik olla. Läks see jäi, tal olevat suur haavand jala peale tulnud. Vot nende haavandite kätes olidki meil inimesed enamasti kas kõhulahtisus või Asso ja siis meie siseminister veerma veerma suri minu juures. Ta toodi metsast külmunule, nad külmusid lihtsalt teate, isegi mitte eriti külma ilmaga juba kevade poole. Ühel õhtul toodi meile kuus külmunud, mingisugust abi ei saanud anda ainult kuuma vett neli sisse kuidagimoodi joota. Siis on hõõruda jäsemeid nendel ja ja teha kunstlikku hingamist, no mina olin üksinda, mul ei olnud ju mingit abi ja siis ma panin vähe reipama, olete haiged, neid siis aitame, mina jäin, ise. Sattusin lihtsalt Veermäe juurega seal, vahet ei olnud, kes nad olid, isandid sel ajal. No ja mina sain ta, mul jäi ellu mitu kuuest, üks seesama Herma jäi ja tema, mina magasin, samaskus haigetki nelja inimese nari üleval, kaks algaks üleval, magas. Akelfriitlaseidsaceli all magasin, mina. Ja jalutsis oli siis kõigiti seal oli jälle üks nelja inimese nari ja seal just selle minu jalutsis magas sisse veerema. No ja kuidas siis oli? Ta ei olnud vist rohkem neli-viis päeva, võib-olla oli sees täitsa nõrk veel ja meil käis igal nädalal oli niisugune komisjon eesotsas selle laagri sanitaarosakonna ülemaga kes näitas, vot see läheb tööle, see läheb tööle. Ega nad ei küsinud, kuidas ta ennast tunneb, mitte midagi. Ma püüdsin vastu vaielda, et see on nõrksani haiglas, aitab tal küll lamada, ega siia elama ei tuldud. Võtku mine, no ja läks tööle. Ja siis paari päeva pärast tooditada tagasi meelemärkuseta jää, verine kõhutõbi. Sinna ta läks. Laagri ja siis juba sel ajal hakkasid andma neid vetikaid ka. Neid tuli muidugi üle anda administratsioonile, aga pesu oli oma personali neil ei olnud, tähendab, pesu ei olnud seal lihtsalt midagi ei olnud. Aga noh, enam-vähem ikka viidi nad pesust sinna surnukuuri, kuid kui nad ära viidi, tuli niisugune regi järele laotanud nagu halud sinna peale ja siis ühishauda. Mingit märki hauale, niisugune kase kasepuust, niisugune jupp toigas oli püsti ja siis seal mingid numbrid olid peal, ma ei tea, kas nad olid vangide numbrid või mis nad olid. Noh, see oli meie värava vastas kohe üks küngas, siis oli täis tikitud leid. Toikaid nähtavasti juba enne meid, kes seal laagris olid, olid sinna maetud ja noh, igatahes suri, kas siis mäletan jälle, üks nimi jäi mulle meelde, sest see oli väga kohutav asi. See oli Saku restoranipidaja Aab. See sai ka verise kõhutage ja suri väga tuisusel ööl. Muidu tavaliselt katsusime ära viia surnud ikas, samal päeval enamasti päeval surid. Ja tema suri öösel ja siis ma ütlesin, et me ei hakka teda öösel viima, ime hommikul ja kui ma ärkasin üles, siis vaatan, et tema jalgade all oli verelomp. Maest läksime, ütleme et armas jumal, et kus värske veri. Aga rotid olid ta varbad ära närinud veel soojast peast ja siis muidugi veri voolas. Tead, ma ütlen, et te teate, et mõistus veel säilus täiesti, ma, ma vahest mõtlen tagantjärele, et ikka kohutavalt. Siis minu direktori, kooli direktori poeg. See pandi ära külmunud sõrmedega, ta need kõik sõrmed täiesti paistesse haavu täis. Pandi raudkangiga, käimla, jääd raiuma naiste käimlas. Ja ma sattusin tema peale sinna. Tal olid pisarad näo külge külmunud. Tal oli nii valus mõtelda, nii raudkang ilma kinnastates nendes talve talve ajal jah. Jah, ja see Sauli poeg toodi õhtul mul statsionaari paari tunni pärast, siis õhtusöök, ma läksin nendele, kes laamasid, läksin, no ma kõigile andsin kätte nende kausikesega ja ja tal oli, tal ei olnud mingeid riideid, meil ei olnud mingisuguseid ei linu, ei teki mitte midagi mingisugust voodipesu ei olnud Taali oma vetikatega seal pikali ja müts oli tal näo peale vajunud. Ja mina puudutasin, vastajaid ei reageerinud, sest lükkasin mütsi ära, et oli suur.