Peremaitia Laura terve pere on nädalalõpp ja Me istume teie kodus, aknad aga vihisev tuul ja toas on soe ja seda võib vist peaaegu et idünniks nimetada, ainult et kui tihti teil seesugust idülli üldse ette tuleb, et istute kahekesi isa ja tütar ning muudkui arutate neid lõppeva päevasündmusi? Ma arvan, et iga maja tuleb tegelikult selline kokkuvõte. Et vahel on väga-väga mehhaaniline rutiin, et, et see on nagu selline võib-olla moe rahastaga, sellised rutiinid teevadki iseenesest elu toredaks siin ilmas, kui nad on meeldivad elu nii sättinud, et kahekesi me oleme kahekesi, veame üksi sellega siis tugevamad. Kui ma abistan, eks teist ma arvan tihti tegema kodujadega, mõnikord nagu ei jaksa teha sihigeneti yhe pahendama sõltut, isal on ka palju tööd, ei saa ka jaksa vahel. Naeravale näeme elus üldse teineteisele toeks. No tänapäeval on ju tegelikult väga palju selliseid peresid, kus ongi kas isa oma lastega või ma arvan, üldlevinum on võib-olla see, et, et tema oma lastega on jäetud nagu ilma pääle ja, ja noh, kui nüüd vaadata ajas tagasi, siis on see läbi aegade nii olnud. Võib-olla tänapäeval kuidas öelda, tõmbetuuled, võib-olla on kuskil elu koridorides tugevamad ja selliseid omamoodi peresid on rohkem. Meie puhul on see, et paratamatult oleme nüüd siis kaheksa, siis tegelikult meil on ju ka veel suurem tütar, kes juba ise käib ülikoolis ja elab omaette nii-öelda tahab omapäi seda elu järgi katsetada ja et noh, selles mõttes on huvitav, et, et üks asi on elus noh, ütleme kui nooruses ette kujutada, mismoodi see pere välja näeb et siis siiani on võimalik olnud rohkem keskenduda oma tööasjadele loomingu asjadele ja, ja siis me kadunud, siis ütleme kaasa hoidis rohkem selle tagala eest ehk siis kodu korra söögi eest, et lapsed oleks kasitud, pesu puhas, siis nüüd ongi saatus veeretanud ette, et sa oled ise võtnud selle oma õlule, et õigel ajal oleks pesu puhas. Et juuksed kammitud ja toit laual ja. Hiljuti oli siin Tallinnas üks kunstinäitus üks jaapanlane tegi siis oma maalide näitus, mis oli siis pühendatud naistele ja selgus, et see kunstnik oli lisaks veel ka budist riskis, elab kloostris vaid ta oli just nimelt see, kes oma argielus pere keskel üritas siis neid Tartu siin nii-öelda ka igapäevaelus rakendada ja mulle tundus kuidagi eriti inspireeriv ana või kuidas öelda eriti nagu austavana, et üldiselt teame nagu teoorias, et et mismoodi on õige ja hea elada ja, ja kerge on nagu kuhugi nagu eralduda mingisse teise maailma, et kus sa saad nagu oma mõtteid selgitada. Või siis ütleme, ideaaltingimustes ennast teostada. Aga katsu, saaks kuidagi sellises argielus on igapäevaelu ja seal neid oma väärtusi nii-öelda rakendada, et kui see õnnestub, et siis. Ma arvan, et siis see on juba nagu väärtus iseeneses. No teie peres on see nüüd ikka õnnestunud küll. Nukufilmi režissöör ja kunstnik Mait Laas. Suudate olla vabalt kahe lapsevanema eest kodus ja korda saada Ta meeletul hulgal tegusid väljaspool kodu. Siinkohal väike loetelu teie elulookirjeldust appi võttes, nii nukufilme saame kümmekond dokumentaalfilm, kaks, üks mängufilm, kümmekond näitust, koostist, noorte kunstnikega ettekandeid pidanud jal loenguid lugenud, olete samuti isegi raamatuid kirjutanud, noh siis veel ühiskondlikud ülesanded ja pöörane. Ütleme niimoodi, eks paberile panduna tundnud asjad tõesti suuremana, kui nad elus on, et siinkohal kindlasti ma arvan, et üks asi on lihtsalt see, et on osa tegevusi, mis võib-olla paistavad tavapäraselt rohkem välja. Sest noh, tegelikult ma olen enam kui kindel iga kui iga inimene peaks kirjutama üles ühel hetkel, noh sest teised inimesed lihtsalt kirjuta võib-olla üles, mida nad teevad. Ja igal inimesel ma arvan, kui nüüd Ta eluloos kokkuhoid on see maht ikka tegelikult tohutu. Kerge on lihtsalt kõigile inimestele antud ikke tohutu lihtsalt küsimus on selles, et mõned selle suunavad võib-olla sellisesse valdkonna, mis ei paista lihtsalt nii välja, et minu ameti puhul või ütleme, see elukutse puhul on lihtsalt see, et paratamatult on suunatud võib-olla sellisele tavapärasest võib olla laiemale publikule. No ütleme, et me ikka põhielukutse on ikkagi see, et, et ma olen filmitegija või eelkõige vastu ütleme siin viimase paarikümne aasta jooksul. Ja, ja selle valdkonnaga lihtsalt on see seotud, et sa pead olema tahes-tahtmata sealhulgas kunstnik, sa pead olema lavastaja, vahel tuleb ka endale lugu kirjutada, aga siin selles vallas on niimoodi, et paljud filmilood, ma ei ole ise üksinda kirjutanud, vaid siin on ka teisi kaasas olnud nagu BB Manson ja ühesõnaga, see on selline kollektiivne tegevus ja kuidagi on niimoodi, et lihtsalt režissöör on see paratamatult, keda tõstetakse sellest valdkonnast rohkem esile. Et ta mingil määral on selline nagu ebaõiglane teiste tegijate suhtes ja ei pea vabandama lihtsalt momente, kus ma tahakski just öelda, et see ongi see kollektiivne võlu, et tegelikult need kõik need asjad, mis on tehtud, on alati mingis kollektiivis sündinud mõtlengi kunagi näiteks ka rahvatantsu puhulgi noh kus sai ka pea 10 aastat hommikust õhtuni kolm korda nädalas natuke liialdan, küll sa higi avatud ja kontserte tehtud, aga seal oli samamoodi, et see oli suunatud nagu publikule nagu ergastuseks, et inimesed istusid ja järsku rahvatantsijat, tantsisin neile ja, ja see oli nagu neile mingi selline energia edastamine eile siis läbi meie liikumise, see kõik oli ka samamoodi, et kollektiivne tegevus või siis ütleme kas mu Paavo Matsin, iga on tulnud ette, et me oleme kirjutanud raamatuid, need on välja mõeldud tekstid ja võib-olla nad ongi pigem juba oma olemiselt rohkem sellises kujutavas kunstis, kus sõna tähendus on nagu nagu, nagu mingil määral nagu plakatlik või, või et ta nagu mingil määral selline noh, kuidas ma ütleksin, et kui lauaga siin räägime võib-olla vahel, et need sõnu ei maksa noh, kuritarvitada, et et sõnadega peab olema ettevaatlik, et neid ei saa loopida niisama, vaid tuleb ka mõelda, mis selle sõna taga on, et siis meie raamatuid on ka nagu mingil määral sellised katsetused, et kuidas seda sõna tähendust kuidagi nagu väärtustada või esile tuua. No nagu multifilmid, on ka teie raamatud ilmavalgust näinud alates 93.-st aastast. Aja algus, ego ja mõjugaks, muinasjuttu on siinkohal vaid mõned nimetused, aga tuleme tagasi teie põhitöö. Nukufilmi juurde. Teekond nirvaanasse, keegi veel päevavalgus, tule laeva, kulid, Mirjam. Need on üksikud pealkirjad mainitud loomingust, aga kuidas üldse sünnib üks nukufilm? No nukufilmi valmimisega on ikka nagu kõigi teistega isegi nagu soosi tegemisega, et nagunii nagu perenaist mõtlevad õhtul koju minnes, et mida ma täna perele süüa teen. Nii on ka filmi tegemisega, et algul ikkagi peab olema see mõte või idee, nii et omamoodi nagu söök on filmi tegemine või söögi valmistamine, et et kui sa seda filmi leed sisu peab olema nagu mingi mõte või jõugud, et mida siis sa üritad selle kuidas ma ütlesin nukufilmi abil siis vaatajale edastada, et et kui vaataja selle filmi, mis on kambaga siis valmis tehtud ja vaatab, et ta tõuseb püsti ja ta tunneb, et ta oleks nagu hea soostise kartuli ära söönud, et ta on nagu nagu sa mingit jõudu või mingit energiat oma edasisteks tegevusteks. Ja noh, selge see, et nukufilmi tegemine on pikk protsess. Et kui mängufilme valmib noh, nii-öelda reaalajas ehk näitleja teeb siis kaamera ees reaalses ajas, nagu näitavad siis noh, meie jaoks ütleme meie meeskonna jaoks on ikkagi tegelikult puhas plats noh, et kõik tuleb nagu ise luua ja mingil määral on see nagu mingi müstiline selline tegevusest. Sisuliselt antakse ju nukkudele elu ja kui ekraani peal näidatakse, siis vaataja unustab sellel hetkel ära, et tegu nukkudega samamoodi nutab samamoodi naerab nagu oleks seal näiteks Lembit Ulfsak või Robert De Niro ekraani peal, et noh, toimub selline mingi maagia protsess, et inimene läheb sellesse maailma sisse mida siis ütleme, pea 30 inimest on loonud, noh, seal on siis muidugi see, et et filmikunsti puhul nagu üldse, et, et on väga oluline roll siis sellel lool nukumeistritele, kes nukud loovad, siis on animaatorid, kes annavad hinge nukkudele opera mootor, kes siis nii-öelda paneb selle pildi püsti sinna loob selle siis nii-öelda tervikpildi oma valgusega ja helilooja ja helirežissöör, kes siis annavad selle nii-öelda kõrvale tajutava maailma ja ühel hetkel, kui see on siis valmis noh siis ma arvan, et noh, nagu söögigagi, et kes armastab tai toitu, ta läheb Tai restorani. Kes armastab eesti kööki, läheb eesti restorani mooniaga filmidega, et kui keegi otsib midagi selliseid natuke keerukaid filmimine meil nukufilmis tehakse, siis ma arvan, et ta ei pea selles toidus Kui nüüd natukene ettekujutusega mängida, siis nukk on hästi leplik ja sõnakuulelik näitleja. Ta ei ole kunagi viletsamas vormis, tal ei valuta kunagi, pea ei ole tuju paha, ta teeb, mis kästakse. Jah, ütleme selles mõttes küll, et nuku võib isegi põranda külge kinni naelutada ilma ta selle üle nagu kurdaks või kaebaks kuhugi, aga ikkagi nende nukkude taga on tegelikult inimene. Kellel võivad kõik need eelkirjeldatud pahed olla või hädad? Jah, täpselt, et, et see ongi see selle asja juures kõige keerulisem, et näitleja ehk siis nuku liigutaja Peab kuidagi nüüd siis mõistma selle nukuloomust ja, ja nii-öelda oma hinne istutama siis selle nuku sisse, siis noh, tihtipeale ei pruugi olla nukk, rassikalinux võib olla kas tool või on see hoopis teekann või hoopis nael, nagu Heino paras omal ajal tegi ja see kõik ütleme, see objekt peab siis käituma nagu inimene noh, et tema ka saaks siis nagu nii-öelda samastuda ja siis ongi see, et, et me peamegi välja nuputama, et kuidas siis nüüd seda nukku või, või seda objekti siis nii-öelda elustada, sest ta on ette tulnud isegi kraanadele tuleb anda hing, et noh, seal oma, et noh hea väljakutse alati ei pruugigi õnnestuda, sest noh, võib ju mingi nuku näiteks hoopis jalga ära murduda ja murda niimoodi ära seda taastada ei saagi. Laura, kas sul on neist nukkudest juba kõrini, sa võid käia isa töö juures ja no piltlikult öeldes nukkudega mängida, nii palju, kui süda igatseb iga kell peaaegu. Vahest ma mängin seal nende nukkude käega, muidu eriti mul enam ei põle enam huvi nendega mängida. Igavaks läheb, ega siis seal ilmselt sünnist saati ju ka tahes-tahtmata selles maailmas sees olnud, eks. Nukumeister ja siis laurega nukufilmis aeg-ajalt neid nukke tegemas, et selles mõttes nukkude maailm on jah, nagu teistmoodi meie perre tulnud. Minu toas on veel kolm nokumist, mis elam teinud. Teen ühte veel juurde. Nii et natukene ikkagi nakatab ka see suur nukumaailm ja sa näed ju seal, kuidas neid nukke tehakse ja see on tegelikult ikka igavesti. Põnev lõppkokkuvõttes, et ise teha poole huvitavam kui mängida nendega. No helbertugaanovi sünniaastapäeva puhuks te tegite talle omalaadse kummarduse, Mait Laas, tegite temast filmi, eks helbertuganov on nagu ütleme selline pühakuju, kes kogu aeg teie pea kohal valvab teie tegemisi ja te mõtlete alailma hardalt tema peale tagasi või on see teie keel ja teie viisid, kuidas teie oma mõtteid ellu viite, ikkagi hoopis teistsugused. No ütleme, seesama dokumentaalfilm Aja meistrid puudustest tegelikult Elbertu kaanovitia, Heino Parsi, noh kes iseenesest on täiesti vastandlikud natuurid ja noh, minu meelest ongi see just põnev, kuidas kaks meest vaatamata, et nad on nagu omal ajal Päts ja Tõnisson või tänapäeval Savisaar ja Ansip, et ütleme nagu mõnes mõttes nagu vastandlikud suudavad teha koostööd. Et see on nagu hämmastav ja just see moment, et, et nende koostöö tulemusena sünnib selline omalaadne nähtus maailmas, nagu on Eesti animatsioon dianukuanimatsiooni, et kuidas öelda, et see on nagu mingil määral selline nagu hea positiivne eeskuju, et vaatamata kõigele on siiski võimalik leida seda ühisosa et võivad olla täiesti erinevad natuurid näiteks Tugano kuli selline pigem väga konkreetne ja ratsionaalne mõte, siis Heino pars vastupidi, oli selline uitaja ja eksperimenteeriv ja, ja nagu see teine pool. Nende kahe inimese sümbioos on silme ees nagu tõestus, et siiski ka vastandid elus väga kena kooslus on moodustada ja ja noh, mis seal salata, eks see film mind tegelikult tõukas ka mingil määral seal mitte ainult ütleme siis väärtustama nii-öelda seda senist traditsiooni, mis on tekkinud siin 53 aasta jooksul Eestis häbenemata võib öelda tõesti, et see on unikaalne maailmas jah, just täitubki siis nukufilmil 53 aastat. Et kuidas tehakse järjepidevalt siis animafilme ja tänu sellele järjepidevusega ongi kasvanud siis erinevad põlvkonnad filmidest. Aga täpsustame, et film Aja meistrid valmis aastal See valmis aastal 2008, et film, ajameistrit siis valmiski tegelikult nukufilmi 50.-ks juubeliks ja helbertuganovi kas 85.-ks sünniaastapäevaks, et noh, see oli nagu, ütleme nii nähtuse kokku võtta, aga teisalt jällegi nagu üritad sellist tekitada energiapallid, mis tegelikult inspireeriks võib-olla tulevasi põlvkondasid. Ja teistpidi on ka see moment, et kui me iseenda ajalugu ei uuri, ei väärtusta seda mitte lihtsalt ajalugu kui factioloogiat, vaid just nimelt seda eelnevat põlvkondade energiat, siis ma pelgan, tulevikku ei saa olla. Eks seesama filmi tegemine tõukas mind ju endagi juurde juurde, et ma võisin teada peast suhteliselt, et mis aastal kuskohas helbertuganovali Heino parras, aga ma hakkasin mõtlema, et ma oma esiisade kohta ja tegelikult ei teagi nii palju ja see tõukaski mind nagu uurima oma esiisade kohta siis et kes on pärit Tori kandist või siis ütleme noh, nüüdseks juba tundub, et peaaegu pool Eestit on kõik omavahel sugulased. Jah, ütleme niimoodi, et, et seesama helbertu kohanovi Heino Parsi filmi tegemine tõukas mind siis selle oma sugupuu uurimise juurde, et et iseenesest see on kogu aeg olnud nagu silme ees, et ühel hetkel kui pensionäriks või selliseks koduseks inimeseks, et küll siis on aega uurida, aga üsna kiirelt jõudis teadmine, et siis oledki nagu iseendaga üksinda seal peegli ees ei ole kellegi käes enam midagi küsida või uurida, et võib-olla just see nii-öelda 40-st kolmekümneste põlvkond ongi sellises õnnistatud seisuses nii-öelda sild mineviku ja tuleviku vahel, et noh, kus on veel võimalik küsida ja võib-olla oskate moodustada neid küsilauseid, mida küsida, et on nagu mingi elukogemus juba olemas ja oskab midagi nagu hinnata. Sest kui noh, ütleme võib-olla 18 aastaselt ei oskagi neid küsimusi kuidagi moodustada. Ja kui juba oled 80 käinud ja tahaks neid moodustada juba targalt ja teadlikult, aga siis sa võid need küsimus ainult iseendale püstitada ja siis on sellest nagu tolku vähe. Vaatasin Lauradki, et me Laura jaoks oleme käinud oma sugulaste juurest, nad rääkisid oma lugusid ja just ongi head. Arvan ka nagu kaasas, et eks see on ka võib-olla natuuris kinni inimese enda loomusest ega kas ei pruugigi kõigi eile nagu huvi pakkuda ja seda jõudu anda. Aga et just nimelt võib-olla jah, et see põlvkond ongi see, kes peab hea seisma nii-öelda vanema põlvkonna eest ja samas ka noorema põlvkonna eest, et nad kõik tunneks ennast hästi tunneksid, et kellel on nagu mingi väärtustatud olemine. Saates kuulete rääkimas nukufilmi režissööri Mait Laasi ja sekka ka tema kümneaastast tütart laureaat. Me oleme tänuväärses seisus, ma arvan, seal nukufilmis, et ta nagu hobi ja töö mingil määral kokku langenud. Ja need inimesed, kes seal nukufilmis on ka nemad on omamoodi õnnelikus seisus, muidugi ühel hetkel võib kõnn muutuda väga tüütavaks. Kogu aeg oled õnnelik, et eks on nii üht kui teist. Aga ikkagi, et sa saad ennast jah, tõesti loominguliselt väljendada. Muidugi, no ma arvan, et raadiokuulaja jaoks võib tunduda, et see on nagu idüll hommikul kella üheksast õhtul kella kuueni teil ainult loomingut tegeleda n nukkudega, siis teisest küljest võib ka see olla, et kasiino oma mingi teatud selline, kuidas ma ütleksin, küllastus kindlasti, et ei saa nagu jäätisevabrikud, lapsed ka kõik unistavad, et jäätisevabrikus, et küll on tore töötada, seal saad ju kogu aeg jäätisi. Kui Laura ütles, talle küll meeldib nukke meisterdada, aga ta enam alati võib-olla ei taha nii suure vaimustusega enam nendega mängida, sest seda on tehtud küll ja veel. Jahikindlasti, et siin on iga, igal matil on omad mingi sellise nõrkused ja, ja kohad, et noh, et on ka keeruline olla aastaringselt kogu aeg loominguline, et tahaks ka võib-olla lihtsalt taguda kuskil mingit naela seina või teha Niukest kohene sellist noh, käegakatsutavat asja, et mis jääb, et ikka lõõtsel naela seina, et seal ta püsib ka siis nagu sajandeid, et midagi sellist igavik kulisust käelise tegevuse tagajärjel, sest noh, nukumeistrid teevadki, nukud seal valmis, näitlejad ära, tehakse dekoratsioonid valmis, mis on tohutut pompöösset ja need inimesed, kes teevad oma selle hinge sisse pannud tõesti fanaatikud, kes siis noh, teha südame armastusega seda. Aga kui film on läbi, siis nagu illusioon, mis haihtub lihtsalt ära, ütleme, paremad nukud või ütleme, osa nukke läheb tõesti Tartu mänguasjamuuseumisse, aga väga palju kõigest sellest penoplastist ja liinist ja ütleme sellisest nagu näilisest maailmast paratamatult nagu hävib filmidele väga erinevad saatuse, mis valmis saavad, et osa filme, mis on rohkem sellised nagu publiku filmid, ütleme kus toimub aktiivne tegevus, nalja, selge lugu. Et no need filmid siis jõuad kuhugi festivalile või televiisoris ja neil on väga suur menu, ütleme siis laiema publiku hulgas. Kindlasti on ka selliseid filme, mis on selliseid komplitseeritumaid või noh, niukse keerulisema mõttekäiguga, et millest sa kohe nagu võib-olla esimese vaatamisega ei saagi täpselt aru, mis seal toimusid loolises mõttes küll aga jääb nagu hinge peale kripeldama, et nagu midagi seal oi aga mis täpselt ja mis sunnib sind nagu uuesti vaatama. Tänapäeval õnneks on meil juba väga palju filme, on antud ka DVD-de peal välja, et on võimalik siiski endale soetada kuskilt filmi poest ütlemise DVD ja vaadata seda filmi. Sest olgem ausad, ega need meie filmid on ka natuke nagu luuletused, et nagu palju ikka neid inimesi meil kodudes loevad luuletusi, seda traditsiooni ma arvan, väga ei ole, pigem on siis, kui jõuluvana tuleb, et siis otsitakse ruttu välja midagi, et ja loetakse ette, et samamoodi on, ma arvan ka meie filmidega, et need on pigem sellised nagu luuletused. Ja ma olen lugenud teie kohta, et Mait Laasile vahel mõni film, seesugune, millest ainult tema ise aru saab, aga see kõik on olnud, ma pean rõhutama väga lugupidavas toonis No eks ikka jah, loomulikult on see, et kuidas ma ütleksin, aga muusikat tehakse, on sümfooniamuusika, on kergem muusika muide on filmidega, et, et meie filmid on ka, siis ütleme pigem sellised võib olla klassikalise muusikapalad, et et need tulevad vaatama ikka pigem inimesed, kes otsivad võib-olla sellist. Vähe keerulisemat mõttekäiku võib olla, et enamus on teleka suurtele inimestele mõeldud. Ei, ütleme, mis meil nukufilmis tehakse, no ütleme, algne traditsioone, Eino Herbert Tugano tegid enamus ikkagi lastele ja ütleme tänapäeval ikka teeme ka, meil on näiteks Mirjami lood, mis on tulnud välja nüüd ka erinevad raamatud. Jah, värviraamatud on olemas ja nukuraamatud on olemas ja Mirjami lugusid seitse osa ja nad on mis isegi meil DVD peal olemas, nii et need on just sellised lood lastele, kus ei räägita palju ja kus on sellised igapäevased juhtunud, tundub, nagu meilgi siin vahel koduseks juhtub, et, et ei ole selliseid ufosid või ei ole põrnikat ja mardikaid, vaid on pereema, isa, õde, vend ja muidugi, mis on teistmoodi. Kana jah, aga enamik filme olete te teinud ikkagi täiskasvanutele, eks ole, alustades oma kunagisest diplomitööst Tallinna Ülikoolis, selle nimi oli ja õitseski. Jah, noh, ütleme niimoodi, et ka lapsed muidugi neid vaatavad, aga nemad saavad jälle muidugi omal moel aru, et pigem ikkagi jah, et on see nagu siis ütleme lapsemeelsele täiskasvanuile mõeldud. No ma pidasin silmas seda, kus me saame aru, et on tegu klassikalise vanainimeste filmiga klassikalise lastefilmiga, et selles mõttes on lastele vähem Need Mirjami lood ongi jah. Jah, Mirjami lood ongi meil siis, mis on tõesti otseselt mõeldud lastele ja ja kui me hakkasime tegema, siis ma mõtlen, et oligi ju tegelikult Laura sünd oligi mingil määral ka selle ajendiks, et me väga tihti kirume seda, et tuleb igasugust pahna nii-öelda siis taevakanalitest ja noh, samas piinlik, et no mida sikesel kogu aeg õiendad ja kirud, teised parem kasvõi ise midagi ära teha ja eks mingil määral oli see üks ajend ja teine jäänud ka see, et, et võib-olla me oleme nagu võlgu, ütleme siis meie Eesti enda inimese ees, kes on maksumaksjana toetab tegelikult seda filmitegemist ja hea meelega vaataks ka siis seda kodumaist nukufilmi, mis on siis lastele tehtud veel ütleme siis laiemalt. Mait Laas, nukufilmi režissöör, kunstnik ja stsenarist teeb filme, on krooninud kümmekonda auhinda nii meilt kui mujalt. Kas need auhind annab teiesugusele inimesele tiivad ja nii-öelda kasvõi hetkeks tunde, olen parimatest parim või ei kaota te sellist elutervet, enesekriitikat ja reaalsustaju ka sellise suurima tunnustuse puhul? Ütleme, et nende filmide või üldse kunstiloomingu puhul on igasugune tunnustus väga meeldiv. Eriti võlgu keegi sõnastab, sest ega ütleme, et noh, teatris on hea Eksu näitleja, laval saab aplausi või isa vilekoori. Nojah, mitte meil, aga no ütleme printsiibina, aga filmi puhul on see, et, et inimesed, kokatiiterdakad jooksmas, inimesed üldjuhul saalist lahkuvad ja ebaesimeste tiitrite jah, ja ega ise ka ju ei ole seal saalis, et selles mõttes on igasugune tunnustus positiivne, et meie meeskond on mingit inimesteni nagu jõudnud. Selge see, et žürii saalis on alati sundseisus Peavad ju kellelegi andma auhinna välja, et nad on ju selleks kutsutud festivalile, et nad peavad selle töö tegema. Ja lihtsalt see oli ütlemine enne valiks, on nagu noh, mingil määral selline loterii allegree kindlasti, sest no maailmas ju ütleme, kui festivalil saadakse filme, siis need filmi, mis välja valitakse, nagu ütleme, 3000 üle maailma saadetakse ja nende hulgast valitakse välja võib-olla seal 60 70. Nii et kolmest, jah, kolmest 1000-st ja, ja selge see, et et seal neid häid filme on nagu mitmeid. Ja see sõltub kõik muidugi žürii maitsest, aga ma arvan, tähtsam ütleme, kui see võib olla auhind, on ikkagi see, et kui saalis vahel on ka peale filmi selline küsimuste-vastuste voor ja kui keegi seal saalis tõuseb püsti ja küsib su käest küsimuse kinnituse pigem et ta märkas näiteks, ütleme seal mingit Daily, noh ütleme, minu konkreetne kogemus on koreast, kus saalist tõuseb püsti üks tütarlapse küsib, et et ühes stseenis tuleb seal seal tõesti väga niukene, väike detail, mida ma ainult ise tean. Ja ta küsib selle kohta, vot see hetk oli minu jaoks, tunned, kuidas nagu veri hakkab kiiremini keerlema, et näed, et sa mõtled küll, et sa nagu ainult su enda mõte, et vaevalt keegi seda märkab. Täitsa see oli, kui ma nüüd ei eksi, see oli mingi, kas valgusekiir langes poisi käele ja muidugi korealased on üldse väga tähelepanelikud ja noh, ma väga tähelepanelikkus nagu ise ka elus nagu väga hindan, et see on tegelikult nagu üldse õppimise alus ja kõige muu alus, aga et jah, et märkis ära, et see käele langev valgus oli mingi energia saamine, siis ütleme selle isiku poolt, kes seal filmis mängis. Võib-olla praegu mul kukub kohmakalt välja selle situatsiooni kirjeldus. Aga, aga see oli tõesti esse hetke, et kus noh, kui me räägime, sõnal on nagu tähtis jõud või noh, et ka see võib anda jõudu, et niisugune väikene visuaalne märk, kui oli tähtis selle tüdruku jaoks, kes seal saalis püsti tõusis, et noh, see on parim, mis sa veel oskad. Tahting. Me oleme siin teie vahvas Lasnamäe kodusenad, mürtsatused, mida aeg-ajalt on kuulda, kuuluvad väikesele kassikesele, aga ta üldiselt käitub nagu tiiger, teisel pool ust. Kuna ta oli hirmsas mänguhoos, siis me igaks juhuks panime ta teise tuppa. Nojah, ütleme ta oma nime vääriline, et kui me võtsime, siis kuna tal väikese kikkhabe, siis mõtlesime, et ototot alandama temperamenti, et ta võiks olla nagu Robespierre, aga sel hetkel, kui nime panime uusima Läätse Robespierre, oli ühest küljest suur valgustatud inimene, aga teisest küljest ta hiljem muutus visterrorissiks lausa, et sinna praegu nagu väljendabki seda oma teist poolt, et lisaks rebitud koordinatele ja mööblile ta nüüd Uustsib selle ukse kallal. Kui me siin vahepeal lootsime, teeb vaikselt taldselt kiisu moodi magama, siis kaugel sellest. Laura, mulle tundub, et sina oled üks neist lastest, kellel on isaga selline eriti vahva ja lahe läbisaamine ja mõistate teineteist poolelt sõnalt ja teinekord võib-olla pole üldse sõnu vaja. Ja vahepeal räägi oma muredest ära ja siis hakkabki nagu parem mõistamegi teenidest ning saiti püsti teineteist. Isa räägib sulle oma muresid ka või? Eriti ei taha ääkidega varjev, nii Madis meenzilmsesside, miks te ei räägi oma muredest ja mina, mina alati räägi, kuidas nende mured rääkimisega on. Laura võiks ju vahel nõu anda. No eks ikkagi omal moel kindlasti annab seda, kas oma olemisega annab nõu, et eks lapsed ongi nagu suured täiskasvanud, lihtsalt nende mõõt on väike ja noh, eks nad õpivad ju ka kogu aeg täiskasvanute maailma reegleid ja toiminguid, aga noh, eks ta ongi niimoodi, et, et see aitab nagu, kui enda mõtet värskena hoida, kui vaatad lasket, kuidas nad õpivad, et võib-olla ise omale ei osanudki seda niimoodi nagu mõtestada, nii nagu praegu seda teed, et noh, eks meiegi täiskasvanud oleme ka siin ilmas praegu samamoodi igapäevase õpilase seisuses, et enam ei ole niimoodi, et õpid ühe asja selgeks ja võiki, ütleme siis rätsep ana nagu elust lahkuda vaid, et elu sunnib sundkogu aeg võib-olla uusi ameteid õppima või või omand võib-olla väärtushinnanguid mingil määral ümber hindama, kuigi noh, mingid põhiasjad nagu peavad jääma, et noh, ma mõtlengi vaadates Lauradki, ütlesin, et mis on siis nagu oluline, et et sa õpid küll võib-olla mingeid konkreetseid asju, aga võib-olla tähtsamgi, kui need konkreetsed asjad oleks õppida mida isegi samas, et see tundubki nagu kõige keerulisem olema, et kui saaksime nõksu kätte, et kuidas peaks nüüd siis õppima õppima, et küll siis läheks ju ludinal, eks need erinevad noh, ma arvan, trennid ja valdkonnad ongi, et näha seda võib-olla elus ja mitmekesisust, et ei ole vaid üks võimalus, vaid, et on nagu palju mitmekesisem, et tähtis on leida just oma koht elus, et tihtipeale eks ju, räägitakse sellest, et et peab elus läbi lööma. Vanasti oli väga levinud, et ta lõi oma elus läbi. Ma ei tea, minu jaoks tundub kuidagi, et võib-olla see elus läbilöömine kuule, agressiivne see nagu peaks sõjas olema või kaklema või õigem võib-olla oleks, et leida elus oma koht, et see võib-olla oleks, mille poole püüelda, aga noh, eks see on ka selline asi, et kes me täpselt seda nüüd teame, mis see õige on. Samas teie kahe jaoks Laura ja Mike Ta on kindlasti kõige õigem koht siin maa peal, ikkagi oma kodu. Me istume praegu üldsegi mitte tavalises toas, siin kõrgub banaani puulambi valguses, sillerdab akvaarium ja naljakaid varje näeb seintele kinnitatud maskidel. Tähendab nagu lastepark, rähk, iga pääseb ranide peita. Kui rääkida, et loomi nagu ühes valdkonnas tundub, hetkel võib nagu ammendunud, et võib-olla mingi sein tuleb ette, siis teine valdkond nagu toidab seda, pole need kapiki, see puu, mis pleekinud puu, et see on mu vanaema aidauks. Ta oligi tegelikult austuses vanaisa, vanaema energia vastu võtet, nende küünikene lagunes küll ära, aga see on siis nüüd see vähim, mis neist saab nagu talletada, ütleme siis noh, Laural lastelastele, et et see kapsis ise siin nikerdatud. Sa ikkagi lõpptulemusena ju ise tunnetad, et mis võiks olla parim kodule võib-olla selle keskkonnale, kus siis kasvada, et seesama, see puu, kui ta omal ajal kasvas, eks temalgi on oma mingi sihuke hing või, või mingi selline jõud sees, et mida tema nagu talletas, et tal on ka nagu oma mingi lugu ja noh, võib-olla me alati mõista seal lugu lugeda Ta, aga ta tekitab sellise tunde su ümber, et siin Lasnamägi on ka ju, ega see betoon iseenesest ju ei ole ka midagi sellist plastilist, eks temagi on tükike loodust ju iseenesest ju ümber jahvatatud paekivi, et, et kus on ka ju miljoneid aastaid ja miljoneid lood on sees. Et eks me ju olemegi kõik sihuke üks süsteem, et ega me ei saa ennast sellest välja rebida ja ja et hea on, kui juhtub nii, et õiged asjad on õiges kohas ja siis tekitabki selle nagu õige tunde. Kulla Laura, mis on elus kõige tähtsam määrantellus kõige tähtsam on sinu hinda arvamas perega muidugi. Mulle tundub, et elu väärtustamine ongi noh, mis iganes vormis siis me seda ka ei mõtle, see ongi kõige olulisem. Nukufilmi režissööril ja kunstnikul Mait klaasil ning tema tütre Laural käis külas Haldi Normet-Saarna ja saate lõpetab ansambel Jäääär. Kuulmiseni. Sukalompi. Lööb helendama vesin. Rohelise määred puhkeb. Õrna habrast, kordumatu. Kui naerad, mis püüa maiseks saada Kui naeratad mis püüad maiseks saada? Üks väga vaikne. Ma 1000 Veel enne kui Supampliv Vailis Peeerrinnakuma vaikimise määr. Brina. Paikimisel. Suukaan lompide. Löövele laval vees. Rohelisi. Kui naeratus, mis püüa maiseks saada Kui naerad, mis püüa maitseks saada