Täna avame Ernst Enno luuleraamaturändaja õhtulaul ja stuudios on Peep ilmet. Ühest küljest pole ma vist kõige õigem inimene järsust ennast rääkima. Kindlasti teeks seda palju paremini. Ernst Enno, tütretütar Elin toona. Palju huvitavamalt Teaduste akadeemias, kus oli hiljuti Ernst Enno raamatute näitus. Seal ta esineski, nii et ma tean, pealegi pole ma nii jäägitu kirjandusinimene, kes hingab ja toitub ainult sõnadest. Teisest küljest, jälle olen ma juba lapsepõlvest peale raamatutega nii harjunud, et kodu, kus rõõmsad raamaturiiulid ei laiuta, tundub mulle sisutu ja kõle. Kui mõelda sellele, et ega r Stennogi nii väga pulbitsevast kirjandusellu ülepeakaela sukeldunud ning teenis oma igapäevast leiba teisel viisil siis võin ma ju ka enda mõtteid avaldada, ma ei oska. Ja ega õieti ei tahagi erstena loomingut kirjandusteaduslikult lahata. Lahkamist teatavasti toimetatakse ju koolnu kallal. Kuid Ernst Enno on minu jaoks elavast elavam. Kui veidi muuta üht minu Uku Masingu mälestuseks kirjutatud luuletuse lõpuridu siis Tartumaa, Haapsalu, Valga ning maavalla taevas elab üks vaimustav vaim. Tuleb välja, et maavalla taevas rändab ringi terve hulk vaimustavaid vaim. Kuigi nende rännuteed on erinevad ja ei pruugi teinekord üldse lõikuda. Ernst Enno kann siiski teisiti. Sest ka Uku Masing on eesti luuletajatest oma eeskujuks pidanud just Juhan Liivi ning Erste hennat. Nõnda minagi. Kasvõi see luuletus, mida kirjutades püüdsin ma Enno nahka pugeda. Enno. Oh, otsatud otsatult kutsuvat teed, need algavad koduõuest, teed laulavad lauluga kaasa läheb meel ju kõnningi, tee hallil lõpmata keel kaarnakivi ning koduleib põues. Ennol tuli oma kooli katsumistel muidugi pidevalt reisida, nii et polegi imestada, miks lõpmatut teed läbivad paljusid luuletusi. Ning nende lõpmatute teede kohal kumab vaikne nukker valgus. Üks asi, millele ma kindlasti tahaksin tähelepanu juhtida, on loominguline viljakus. Kuid selle all ei mõtle ma niivõrd värsi või proosaridade hulka, kuivõrd just eeskuju andvat jätkuvasti üha uusi ja uusi inimesi üha uuesti lummavat. Võib-olla vägagi sõna helde kirjanik, kuid samal ajal olla vaimselt õpilastata. Vastupidine näide on muidugi Heiti Talvik, kelle elu looming mahub õmblukesse raamatusse, kuid kelle mõju järgnevatele luuletajatele on vapustavalt võimas. Teisest küljest on vapustavalt võimas ka Uku Masingu elu loomingu mõju. Enno on nende kahe äärmuse vahepeal kuid ka tema mõju on vapustavalt võimas ja seda nii üdini tungival pea märkamatul moel. Nagu Juhan Liiv veidi varem ning mitmed hiljem ellu kutsutud luuletajad hiljem peab Enno oma rännuteedel kahekõnet kõiksusega. Ja see on jääv väärtus. Enno jätkuv mõju ei piirdu ainult luulega. Temal luulet on viisistanud veetik, tuubin, Ernesaks, Rannap, Saar, Päts Kõrver, kreekkapp. Ja see luule on laulu pannud näiteks Anne maasiku, Priit Pedajase, Jaak Tuksami, kelle heliplaat hiljuti ilmus. Eks ole seegi tähendusrikas, kes nimelt on Enno loomingut aina uuesti enda jaoks avastanud. Loeksin lõpetuseks Ernst Enno ühe tuntuma luuletuse, mis on mind arvan, et paljusid paljusid juba lapsepõlvest peale kuidagi sõnulseletamatult hellameelseks teinud. Tuul käib tühjal rannal ringi, nutab, tasa, otsib kingi, tahab laane taha minna. Suvi maeti eile siin. Kuku, kus on kullerkupud hõissa, kus on õnnenupud. Tuul käib tühjal väljal ringi, nutab tasa, otsib kingi, tahab laane taha minna. Suvi, miks ta maeti sinna? Rannal rasked rajud käinud külmal läbi küla läinud aasal Härm ja helin ringi. Tuul käib üksi, otsib kingi, nutab, tasa, tahab minna. Kingad kuldsed viivad sinna. Nii rääkis Peep ilmet Ning nüüd las laulab Jaaktuks. Lukstuks loo siis ka lood siis kui sa käisid siin siira Ada iga kõli hil, ma võis sind meelitada. Meelitada. Kao ringi tagasi see ja ainult see et sa iga ringiga. Kuigi sa ei taha. Tegu kartoteeki, et nii uues Kaeda asi iseennast luues üles iseendasse, oma kodu. Kus Illach läheb, kaob kõik rõõm ja mure. Ter vest ilmast, järv, eimiski, mis ei sure.