Nüüd algab saade on mõeldud neile, kes juba teavad, millega tegeles kirjandusteadlane Ants Oras. Tuletame vaid meelde, et alates aastast 34 oli ta Tartu Ülikooli inglise kirjanduse professor. Pärast sõda töötas pikka aega Florida Ülikoolis Ameerika Ühendriikides. Ants orasest on meil praegu põhjust rääkida seetõttu, et Eesti kirjandusmuuseumisse Tartusse jõudis tema käsikirjaline pärand mis pärast tema surma läks tema lese ja seejärel lese õe kätte. Ants varasest ja tema käsikirjalisest pärandist, mis nüüd on siis Tartus, räägib kirjandusteadlane Sirje Olesk. Arhiiv jõudis siia läbi Stockholmi Ants Oras suri Floridas 1982. aastal. Lapsi tal ei olnud. Testamendi järgi pärandas ta oma raamatukogu koorida ülikoolile, mille professor ta oli ja paberid oma naisele, aga Liivia oras oli ka surnud ja sealt siis naise õele. Hele lüüs oli Veljesto lane nagu oras ja Livia Oras ja teisedki ja hele lüüsi. Ma usun, et päris paljud Eesti inimesed tunnevad Stockholmis Stockholmis käinud Eesti inimesed. See on siis hoidis neid pabereid peasida, korrastas, näevad ja see arhiiv sisaldab küll muidugi sõjajärgset materjali. Tähendab kui orased lahkusid Eestist, siis nad eriti midagi kaasa võtta ei saanud, mingi osa orase pabereid on Eestis kokku korjatud, need olid meil siin enne juba aga 40.-te lõpust, tegelikult küll 50.-te alguses. See on erakordselt huvitav. Kõigepealt tantsuorase mõttes siin on noh, orased tõlkeid väga palju osa avaldamata ilmsesti ja suuri tõlkeid. Fausti, šeik spiria, mida kõike ja hästi palju luuletõlkeid, aga teine osa, mis minu meelest tegelikult on võib-olla veel väärtuslikum, kui üldse, nii saab öelda ju siin eriti ei tea, kuidas need paguluse suhted kujunesid, eks ju. Aga Ants Oras oli niivõrd autoriteetne inimene siiski kõigile pooltele paguluses olid Juleerid olemas täiesti selgelt mandrite kaupa ja noored, vanad ja kõik muu Aganud sõrasele kirjutasid väga paljud. Ja, ja eriti noh, 50.-te lõpukirjad hiljem hakkab kõigil väga palju kiirem, aga 50.-te lõpu 60.-te alguse kirjad valgustavad kirjanduselu telgitaguseid, ütleme niimoodi, millest koosneb nüüd see saadetis, need neli kasti põhiosa on kirjavahetus eraldi eestikeelne kirjavahetus, inglisekeelne kirjavahetus, natuke venekeelset ja teine osa personaalia dokumendid ja väga suur osa orase enda käsikirju, käsikirjade mustandeid ja siin on ennekõike tõlked. Oras oli väga hea inglise kirjanduse spetsialist juba enne sõda. Kui pärast juunipööret, et 26. detsembril 1940 kinnitati Tartu Ülikooli professorite ja kateedrijuhatajat nimekiri, siis Ants orase nime selles nimekirjas ei olnud. Ja vastavalt tolleaegse rektori Hans Kruusi sõnadele oli selle põhjuseks Ants orase inglise sõbralik minemine. Seesama inglise sõbralikus ja inglise keele liiga hea oskamine olid ka põhjuseks, et Ants Oras oli ka saksa okupatsiooniaeg Tartus põlu all ja nii kasutas seda võimalust, et legaalselt sõita Helsingisse, kuna tal oli juba varasemast kutsetööle tulla Helsingi Ülikooli. Ta on sellest kirjutanud oma raamatus mis ilmus inglise keeles Baltic Eclipse. See on siis baltiloojang Soome keeles Eesti saatusaastad üsna üksikasjaliselt sellest kirjutanud, noh kui selle näiteks, mis juhtus Eesti haritlaste ka vene okupatsiooni ajal ja saksa okupatsiooni ajal, aga orase nimi inglise kirjanduse uurijana oli siiski nii tuntud, et ta sai 45 Rootsist edasi Inglismaale, ta oli Cambridge'is ja Oxfordis ja 49 kutsuti ta Florida Ülikooli professoriks. Cambridge, kui Oxfordis oli ta teinud oma doktorikolmekümne, teisel aastal õnnistasid teda ja kasutasite uurijana, ma saan aru, et ta põhiliselt oli järel, just nimelt oli uurija ja sealjuures ja siis kutsuti ta Floridasse ühte väikelinna, kus asub Florida ülikool, kui me ikka sellesama arhiivi põhjal vaatame, siis siis seal linnas ta pidanud ikkagi noh, väga laialdast kirjavahetust ja mitte ainult eesti eksiilis olevate kirjandusinimestega, vaid Eerika kirjandusteadlastega ka samamoodi. Kas me hakkame nüüd siis vaatama seda arhiiviosade kaupa, millest me alustame? Ma rääkisin sellest, et see arhiiv on sõjajärgse eksiil Eesti kultuurielu kohta äärmiselt informatiivne. Noh, kui vaadata kas või seda, kes kõik ja kui palju on orasele kirjutanud Hatson Underilt 164 kirja aspelilt 44 kirja, Ivask-ilt 115 kirja, Kangro olnud 157 kirja ja nii edasi ja nii edasi, kõige rohkem muidugi üle 500 kirja Alexis ennitilt aga peaaegu ei ole eesti kultuuritegelast. Kelle kirju siin ei oleks Karl ristikivilt 11 kirja ja nõnda edasi. Ja võib-olla noh, niisuguseks noh, suhtumise märgiks oleks ilus lugeda praegu üks Marie Underi kiri. Marie Underi kiri orasele on tõesti palju ja ja kirjutab käega Marie Under ise, noh, takkajärele Addison kirjutab märkusi. Ja noh siis kui aetakse penn klubi asju, Watson oli PEN-klubi üks funktsionäär ja kogu aeg, et noh, siis siis kirjutab Watson, aga ma kujutan ette, et Under mitte väga paljudele ei kirjutanud. Ja siin on Underi kiri 23, oktoober 1963. See on siis pärast seda, kui märtsis oli olnud Underi juubel ja Ants Oras kirjutas Underi lühimonograafia seal Eesti Kirjanike kooperatiivi sarjas. Under kirjutab, armas professor Oras, andestage, et vastan teile nii hilja. Siin on käinud külalisi ookeani tagant, Ivaski tulid viimased ja siis tuli onupoeg Saksamaalt, kellega tuligi ja siin-seal ja ka meil aega viita. Ilusaid sügisilmad on nõudnud samuti oma osa. Mul on ju niisugune vabaõhunarr, et ei püsi toas sarnasel puhul. Deemon ja minu kohta on mul vist juba nädalapäevad käes. On olnud kogu aeg tänu täis. Teie väärissule all teen läbi imetaolise metamorfoosi väljund nagu puhastustulest ikka ja jälle jään küsitlema, kas see olen tõesti mina kahjatsen, et ei saa otsast uuesti alata. Parimaks teieni rohket ja sooja heatahtlikkust Underi kohta kirjutamine paguluses oli ka üks omaette küsimus ja mitte Underi pärast vaidlust taksoni pärast. Aga Urason eri jutt tähendab ikkagi ükskõik kelle kirju lugeda on, on väga selgelt näha see, kuidas oras on autoriteet. Tähendab, et kui omavahelisi probleeme, siis see oli mõlemalt poolt kirjutatakse orasele, otsitakse toetustest, temaga otsitakse toetust, sest tundub, et, et kui oras juba midagi ütleb, mis juures ma olen aru saanud, et ta väga ei kipu kohut mõistma või ei kipu olemas õigusemõistja, mis mulje on, kui nüüd selles pagulasest ühiskonnas toimusid mingisugused parteidevahelised hõõrumised ja võitlused, kui palju ta sellest osa võttis, palju ta oma seisukohta avaldas ja keda ta toetas? Kaks niisukust eri leeri, õigemini kahes suhtes võib leida nagu eri leere ja selles mõttes arhiiv pakub materjali. Üks on muidugi Rootsi kirjanduskeskus tulimuldkooperatiiv. Noh, sina tulid Rootsis, nemad olid omavahel tihedas ühenduses ja need, kes jäid sellest väljapoole, noh, nendel oli, oli nagu neile pretensioone. Ja teine asi siis on seal vot ei võta või ei võta artikleid, raamatuid ei avaldanud, vaja oleks. Ilmsesti see noh, ma ei tea, ma ei tea isiklikke vahekordi, eks ju, ja ja siis on ikkagi, miks tehti manaa, eksju, ma loen siin Ivar Grünthal kirju Ants orasele saan aru, et nooremad mehed ikkagi ei olnud päris rahul sellega, et Kangro nende artikleid ei võtnud või, või et noh, mana tehti ka mõnes mõttes alternatiiv tiiviks tuli mullale. Ja vähemasti alguses noh, väga intensiivselt palutakse oraselt manale kaastööd, aga nagu me teame, oras kirjutas ja avaldas oma tõlkeid nii tulimullas kui manas kogu aeg. Ja see oli noh, üks niisugune vastuolu, teine mis tuleb ka sellest arhiivist välja, on esimese jätke tegelikult või see on vastuolu, vanad noored, see võiks olla ka vastuolu, noh ütleme, kui persolifits, see rida noh ütleme, ads on ja, ja Ivar Ivask nooremate poole pealt või see on küsimus selles, kas suhelda kodumaaga, kuidas suhelda kodumaaga. Ja siin noh, on, on see vanem põlv ikkagi väga jäik ja noorematel kellel on huvi Eestis toimuva vastu, noh, nemad peavad ennast siis kogu aeg õigustamano ka ora sees või õigemini ma loen neid kirju orasele, kus nad seletavad, miks Nad Eestis käivad, kui nad käivad, muuseas, Eestis käimine on väga huvitav asi selles mõttes, et kui keegi või kellegi tuttav on seal käinud, siis neid muljeid vahendatakse otsekui teise ja kolmanda kaudu. See on liigutav. Aga, aga teine asi on jah, see, et mana avaldab kodueesti autoreid, mida tuli mult kunagi ei tee ja see on niisugune ületamatu vastuolu, aga ma tahaksin lugeda selle kohta üht hilisemast perioodist Ivar Ivaski kirja Sis normanis, 10. märts 1969. Ma alustan keskelt ja on samuti meile karuteeneks, väide nagu oleks pagulaskirjandus ainukene eesti kirjandus ja kodumaal ilmub ainult propagandarahvas, on välja suremas ja nõnda edasi nagu kõik teised Ida-Euroopa rahvad on saanud Ameerika nõuk liidu uurimisinstituutide kavasse selle tõttu näitasid, kuidas sealne rahvas katsub kõigele ideoloogiliselt survele vaatamata vabamalt mõtelda, et ilmub vahest ka huvitavat rezhiimi arvustavat kirjandust. Seega on ärat, et ka uut huvi pagulaste nõudmiste vastu seslav miilos varsti tõlkinud poola noori poeeti tulemusega poola kirjandusest ja Poola küsimusest räägitakse. See on vaid üks näide. On kurb tõde, et pagulasi keegi ja kuskil eriti ei salli. Üks maa ja tema rahvas On realiteedid, mis ikka mõjuvad ka maad, mis on okupeeriti ja võõra ideoloogia kammitsais selle reaalse Eestiga. Meie pole küllalt opereerinud ei meie noorte ega välismaalaste juures. Mulle tundub see ränga taktikalise veana. Keegi Ameerika teadlasest pole huvitet meie poliitikast. Aga kui suudame tõestada oma objektiivsuse Ida-Euroopa kultuuriprobleemide vahendajana, siis avaneb hoopis uus perspektiiv ja respekt meie vastu. Loodan, et Ameerika fondide ja kirjastuste ja ajakirjade juures on hoopis uus huvi olemas, kui rõhutan, mitte ainult pagulasperspektiivi, vaid näitan ka teadmisi sealse tõelikkuse üle. Meie kultuuripoliitiline orientatsioon täiesti ummikus. Meerides sealset kirjandust aitamisele, venestamisele kaasa ja ise kivistume kibestuma vähemagi kontaktita oma keelega sealsete püüdlustega. Kui aga võtame paremaid sealseid saavutusi omaks Eesti saavutustena, siis saame siin vabaduses kõnelda tõesti kogu rahva nimel. Kirjutate, et Eestis ja Moskvas pandakse tähele, mis ilmub ukse proodis, ma loodan seda rõõmus selle üle. Sest kui midagi peaks juhtuma näiteks Alveri või Kaplinski, ka muutuks pukse prood nende rahvusvaheliseks foorumiks. Miks, sest olen jälginud mõlemat, kuule, teoseid võimalikult erapooletult. Ei tähenda palju, aga on siiski midagi. Kui teaksite, kui suur on sealne janu väliskirjanduse objektiivsete hinnangute järele vabas maailmas. Nad ei taha propaganda list materdamist, samuti mitte kiitmist, sellepärast et neil seal on. Aga erapooletut kriitikat küll, aga kui mina seda püüan jõudumööda anda, siis sõimatakse mind siin kuu eksistentslaseks ja seal kurdetakse, et mina erapooletuna jutumärkides ei arvustada sealseid punaseid sulemehi, vaid ikka ainult iseseisvuse klassikuid või siis noori mässajaid. Siiski Ma arvan, et peab midagi uut tegema, kuigi vanemate pagulaste poolt leiab vaevalt mõistmist. Ma pole üksi oma hoiakus, seda jagavad näiteks Lehiste, aspel puhvel, Valgemäe Saagpakk ja nii edasi. Andestage, rääkisin end soojaks, aga vahest tüdinud hirmsasti? Kuulen ainult manitsusrünnakuid, kuigi pühendan nii palju oma ajast ning energiast eesti kultuuri paremaks tutvustamiseks. Vahest tahan lihtsalt käega visata ja pühenduda Austria Hispaania kirjandusele, kus minu püüdlusi hoopis lahkemalt vastu võetakse. Siiski võidab vana jonn ja teen edasi, kui imelik, et vanem sugupõlv on kaljukindel dogmaatilised absoluutselt kindel selles negatiivses maailmas, et nende viis Eesti eest võidelda on ainukene õige ja vähemgi kõrvalepõige on juba punasest saatanast. Siiski on mul usku, et Eesti saab vabaks noorte läbi, tähendab kui nad pole täielikult võõrdunud ja tülpinud eesti asjaga tegelemisest sõbralikult Teie Ivar Ivask ja teise mõttelaadi esindajaks olid vanema põlve inimesed ennekõike Artur Watson, kes on tuntud oma järsu ütlemise ja kindlate põhimõtete ja kõige muu poolest. Ja ma leidsin praegul või võtsin enam-vähem juhuslikult välja ühe Adsoni kirja 67.-st aastast. Jutt on sellest, et Hatsoni meelest justkui kooperatiiv tahaks välja anda isegi mingit raamatut, kus ühiste kaante vahel esineksid nii pagulaskui okupeeritud maa autorid ja Hatson on sellest väga ärritatud, küsib, kas see võiks tõsi olla, oled, seda ei tohi mitte mingil juhul teha. Ja ma loen nüüd siis siis katke. Igatahes pen juhatuses üksmeelselt seisukohta selle teose vastu võtta ei saa. Mina jään selle juurde, et sellist ost võivad kommud läänemaailma ees tembeldada. Eksistentsist ja veel, kui meie oma ülevaates kellelegi kodumaal esile tõstame pooldatavana hunt, Kaplinski, ved, tema ja teised istuvad need tublid kirjanikud kodumaal kahe tule alla. Partei võib neile ette heita salajast koostööd meiega ja Kadetsejad, kaaskirjanikud hakkavad nende vastu intrigeerima niuksed, inimlikud argumendid. Meie kahekesi, see tähendab siis Under, Jantson ei taha mitte ühtede kaante vahele punakirjanikega sattuda, veel vähem omi fotosid nende kõrval näha. Kooperatiiv peaks ikkagi siinseid kirjanikke asjades informeerima nüüd ega ei tea väliskirjanikkude liidu esimees Mälki asjast midagi esimeses asjas PEN-klubi juhatuses ette võtma. Ja kirjutamisaastal kirjutamise aasta on 67 kihile siiski juba nii et pikkamööda süveneb ka ma ei saa arusaamine, et pagulased ei olnud ühtses rivis ühtses leeris, seal olid ikka küllaltki suured erinevused ja vastuolud, aga peale peale eestlaste On kaks suurt mappi ingliskeelset kirja, tants orasele, seal on. No seal on Renee võllekki, üks kiri, Renee väljak on, on väga maailmakuulus, sõjajärgne kirjandusteooriaõperaamat on võlleku Warreni söja Flitritsem kirjandusteoorias on selline uus kriitika, piibel paarkümmend aastat ikkagi kõikides õhtuma ülikoolides oli, oli õpperaamatuna ja väga armas kirjavahetus tuli sealt välja, kui ma vaatasin, et on 13 kirja. Vincent leidsilt. Mulle on see nimi tuttav tema raamatu järgi, 88. aastal on ta avaldanud raamatu Ameerika kriitika kirjanduskriitik ajaloost, 30.-test 80.-teni ja vaatasin, et, et neid oli 13 kirja rohkem kui tavaliselt ja kui ma avasin esimese kirjas on 1009 76.-le aastal, siis algab see kiri niimoodi. Ands. Loodan, et teie käsi käib hästi, ei ühtegi viga, ei ühtegi viga, aga muidugi inglise keeles, et uilaidsi saak vaid veel ja nõnda edasi. Ma ei tea sellel aidsi sünniaastat, aga selle kirjavahetusse on 76.-st 79.-le viimased kirjad seal, noh niisugune lühike periood 82 oras juba suriga. Ja ma saan aru, et neil on olnud niisugune inimlikum, Suhe loits on olnud kas ta õpilane või või noh, noorem kolleeg, tan ilmselt noorem kui Ants Oras. Ja siin on näha, kuidas ta jõuab selle kriitika ajaloo juurde, aga enne seda tegeleb ta luulega ja eesti luulega. Vähe sellest, ta on hakanud õppima eesti keelt. Ta on huvi tundnud eesti kirjanduse vastu. Ja 78. aastal hiili ülikoolis, kus Rainist töötas, Alexis rannik on peetud loengusari eesti luulest. Ja tahetakse välja anda raamat nende loengute põhjal. Loengut peavad Antsu, Ilse Lehiste seesama lõitš ja nõnda edasi. Ja, ja sellele raamatule on siis noh, Renee Väleki eessõna tellitud ja siis sõnagi on siin kirjavahetuses olemas, koopia on saadetud orasele, aga väga tore on jah vaadata, ta on katnud orasele siis sele yell Lotšerson Estonian puuet, mis on noh, niisugune kuulutus või teadaanne küllalt suures formaadis, ilmsesti siis seal ülikooli seina peal rippunud kus professor Vincent leids peab siis loengut teemal reliidius Vision in Modern puuetri, Estonian Uku Masing, kompeed, Uiv Hopkins, anud Eliot. Ja märgitud ka, et sissejuhatuse teeb siis professor Hillis Müllerson eriala inimestele ka väga tuntud nimi. Ja see kõik toimub siis 14. jaanuaril, kolmapäev, ülevalpool neli, pärast lõunat ja see on siis 78. aasta ja ei ole vist põhjust kahelda, loengilised toimus, loeng toimus kindlasti ja pandi kokku kogumik ja ta saadab orasele. Ja seal on seal Gustav suitsust loeng ja artikkel saada Burasele selle kogumiku sisukorra ja kõik muud ja, ja veel aasta aega arutatakse, kust saab raha ja, ja raha peaaegu vist noh, ta arvab, et leitakse aga siis 79. aastal saab ta ilmselt ka orase soovitusele vitajaid. Full projekti stipendium Euroopasse ja pool aastat Tampere ülikoolis kirjandusprofessor ja pärast seda enam sellest kogumikust juttu ei ole, nii et see noh, ma olen aru saanud veel natuke olen aru saanud, et see ikkagi kahjuks ilmunud. Valitseb niisugune seisukoht ja arvamus, et luulet tuleb tõlkida oma emakeelde. Kas näitab oma võimekust ka sellega, et ta tõlgib eesti luulet teistesse keeltesse inglise ja saksa keelde, mida ta nimelt on tõlkinud, titaan, tõlkinud üllatavalt palju. Noh, raamatuna on ilmunud saksa valik, see on aht Eestisse dister Howske veeltuntybertraagel, Fonanud säras. FR vaba Eestis on Imanud rebase kirjastus 1964 ja see on valmis kirjavahetusest ma näen, et on, 50.-te lõpul on noh, enam-vähem seid tekstid valmis ja algul otsitakse kirjastajat mujalt. See on olnud tema Ants orase jaoks ilmsesti niisugune südamelähedane asi, proovida ka teistpidi tõlkimist, sest väga palju on ju ka oras tõlkinud eesti luuletajaid inglise keelde, noh, niisugusi valimikku nagu sakslastel või sakslaste jaoks ei ole tulnud, aga ma olen aru saanud, et ta on siin-seal neid tõlkeid ajakirjades saanud avaldada. Ja noh, Underi valik on, on, on tema tõlkeid on palju, on teisi kaasest. Ungarit esitati ühtekokku neljal korral Nobeli preemiale ja ja neid tekste siis oli vaja tema luuletuste tekste ja neid on küllalt palju. Siis siis ma näen, on siin on siin suur, suur ja uhke valik, näete, eks ole. Betti Alveri inglise keeles. Rist ju ka mardi Valgemäe pani kui, aga minu meelest ei ole seda ilmunud esinduslikku Alveri valikut inglise keeles Ameerikas. Aga noh, ilmsesti on see ennekõike noh, niisugune tegijate entusiasm ja rahaline pool astub vahele, sest tõepoolest noh me ei ole ju nii aborigeenid, et me tootilisuse mõttes huvi pakuksime, aga, aga muidu muidu oleme me vist ikka nii liiga väiksed. Kui usinalt tegeles ta seal jooksva kirjanduse jälgimise retsenseerimisega näitavad ajakirjad, kus tema asjad on ilmunud, paberid näitavad tegelikult, et väga palju tegeles ta ikkagi tõlkimisega. Köites, kust on ju suur asi siis Vergiiliuse anes teine väga suur asi ja, ja seiks piiri Ta on tõlkinud seiks piiri. Siin on minu meelest on need ilmumata, tal on terve Hamlet, siis on terve hulk mustandeid ja puhtandeid ja terve terve mapp on kuningas liiri ja nõnda edasi. Nii et see arhiiv ma ei tea, kas on ühekülgne või kas ta on noh, representatiivne. Aga see arhiiv näitab urast kui inimest, kellele noh, luule tõlge on väga lähedane asi vaadanud, otsinud oma luuletusi, neid siin ei ole leidnud. Muidugi talvel kirjutati kirju, et vahepeal tuli aeg, kus sellest loobuti, nüüd on vist Vaksid aeg tulnud? Jah, ma ei tea, kas Vakse korjatakse või haigus jätta, aga ja mis juures see arhiiv näitab ka seda, et 50.-te lõpul oli aega rohkem, kirjad on ikka palju pikemad, mida edasi läheb 70.-te lõpu poole, seda pealiskaudsemaks lõdvemaks ja, ja lühemaks jäävad kirjad. Nii, ja praegu võib öelda siis, et tema käsikirjaline pärand on jõudnud Tartusse. Kirjandusmuuseumi üks suur ja väga huvitav ja oluline arhiiv on Iirimaal. See on Ivar Ivask Astrid Ivaski hoole all. Meie palve peale Astrid Ivask juba saatis orasekirjade koopiad. Ta on öelnud, et materjali on väga palju. On olemas Ivar Ivaski päevikud ju, aga ta on ka öelnud, et noh olgu, mis on, väga loomulik, ta ei taha neist lahkuda, aga, aga kunagi kindlasti kui Iirimaal enam kedagi kes seda valvaksid, sest Kivaskitel ei ole ju lapsi, siis saadab ta nad siia. Kas teie maja näiteks kavatseb ka selle põhjal välja anda mingisugusesse mingi valimikku või mingi kogumik? Täiesti konkreetselt. Me oleme praegu plaanidesse võtnud. Ants Oras, Ivar Ivask, kirjavahetuse väljaandmine, kuna seal on nagu kirjandusküsimustes kõige rohkem juttu, see tuleks siis kahepoolne omaette raamatuna ja hea, sest Jüri on nii palju. 115 Ivaski kirja, need on pikad kirjad ja väga äsja tulid tulid siis Astrid Ivaski Ivaski saadetud orase kirjad, mis on lühemad, aga noh, mida ikkagi niimoodi, et kiri, vastuskiri vastus, nii nagu klassikalise kirjaga neljandik tehakse. Kants orasest kõneles Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Sirje Olesk. Teda küsitles Martin piiranud.