Rakveres on lastekaitse ühing, lastekaitse ühingu vanem on Rakvere pedagoogikakooli direktor Helle Hütt. Lääne-Virumaa lastekaitse ühingu tegutseb juba kuuendat aastat. Esialgu olid probleemid materiaalset laadi, lastele 100 osutadamatele reaalset abi. Seoses välisabiga puudus esialgu ülevaade nendest lastest, kes abi vajaksid, kes vajaksid kaitset. Me töötame koos pedagoogikakooli õpilastega, pedagoog, kooli õpilaste abiga oleme uurinud laste olukorda, oleme välja selgitanud paljulapselised pered, invalaps, pered, üksikvanemad pered. Meil on oma infopank olemas nüüd ja nende aastate jooksul oleme oma töös püüdnud nendele peredele abi osutada. Nii et teie õpilased, siin on ühtlasi ka kõik aktiivselt selles protsessis sees. Aga loomulikult me olime esimeste hulgas, kes astusime Eesti lastekaitseliitu kuna meie koolis õpetatavad erialad on lausa seotud lastega esialgu lasteaia kasvatanud tajad, nüüd lisaks veel sotsiaalhooldajad ja sotsiaalpedagoogid, kelle tulevane töö on lausa seotud lastega ja kus ja kellele muidu kui neilegi veel peame andma meetodeid uurimiseks lasteaia sotsiaalse olukorra üle ja ka andma võimalust praktiseerida koolis juhendajate õpetate. Seal koos kriisiabikeskusega oleme aidanud välja selgitada neid lapsi, kelle suhtes tarvitatakse vägivalda. Oleme kontaktis meie usaldustelefoniga praegusel ajal laps vajab ka kaitset tervise suhtes, sest kesine koolitoit ja sageli ka rahapuudus ei võimalda lastel korralikult kõhtu täis süüa. Juhtumeid juba, kus lapsed lihtsalt koolis eramines tahtis, kõht on tühi. Mis te siis teete? Oleme pöördunud linna sotsiaalnõuniku poole, sest linnas on need rahad ressursid olemas, aga linnal puudub info selle kohta ja oleme saanud õpilastele siis linaabiga määrata toidutalongid ja nad on saanud oma raha kätte. Tegelikult on eesmärk muidugi see, et ükski laps koolis ei minestaks et ühelgi lapsel kõht tühi ei oleks, et info jõuaks õigel ajal õigesse kohta ja siin teie õpilased teevad ilmselt päris suurt tõesti? Jah, tahaks loota küll, aga kahjuks probleemi ulatus on väga suur ja väga lai. Ja Me kõikideni ei jõua. Väga suures mures on eriti üksikemad kes väliselt on väga korrektselt riietatult puhtad ja korras. Need emad nutavad võib-olla oma murre õhtul padja sisse, ta kuhugi kurtma ei lähe. Nende emade ülesotsimine, nende üksikemade hädas olevate emade ülesleidmine ja nende labi asutamine, see on kõige raskem praegu veel. Muide, kuidas nemad teid leiaksid, võib olla, vaat ei leia teid kestes, mingi info on enda kohta öelda. Lastekaitse ühing asub praegu pedagoogikakooli ruumes koolidele Telefonil ja siin on väga paljud vanemad on siin käinud ja, ja neile tee on tuttav. Nendel on saanud anda siis kas reaalset abi või tõesti abi. Materiaalselt. Rakveres töötab ka usaldustelefon. Ega see ei ole eraldi lastele, see on kõigile. Esialgu oli mõeldud lastele ja noortele, kuid seda, seda telefoni saavad kasutada ka teised. Kas te ütlete siin selle numbri igaks juhuks äkki keegi ei tea? Viis, nelja, neli, neli, neli, neli, neli ja ja see töötab reedel-laupäeval ja pühapäeval kella kaheksast õhtul hommikul kella kaheksani ja muretelefoni nime all. Rapla maakonna noorsoopolitsei tegi hiljuti läinud aasta kokkuvõtteid oma tööst. Sirje Vaher Raplamaa noorsoopolitsei vaneminspektor ja ühtlasi ka Rapla lastekaitse liidu vanem. Tulemused olid mõnevõrra üllatavad teie jaoks. Olid tulemused olid suuresti üllatavad selles mõttes, et analüüsides alaealiste õigusrikkujate andmepanka tehes niisugust keskmist või tüüpõigusrikkujaid portreed, jõudsime meele üllatava tulemuseni. Rapla maakonna 95. aasta tüüpiline alaealine õigusrikkuja on 15 aastane poiss. Saab linnas suurema aja korteris kellel on olemas mõlemad vanemad. Mõlemad vanemad töötavad kes ise õpib tavalises üldhariduskoolis. Kes ei tegele mingi, aga kes võtab napsu ja omasuguste sõpradega koos, varastab korduvalt, varastab sootuks teistsugune, kui me oleme harjunud kujutlema, et alaealised kurjategijad tulevad kuskilt sotsiaalselt ja majanduslikult laostunud reedest mingist erikoolide kontingendi hulgast. Nüüd aga sootuks vastupidine pilt tavaliste koolide, tavaliste perede lapsed. Kui suure hulga noorte hulgast siis portree on välja kasvanud, see kasvas välja meie 146 arvel olev alaealise hulgast, tähendab 146 alaealiste õigusrikkujate suvel. See teeb 2,1 protsenti meie maakonna seitsme kuni 18 aastastest lastest. Tulebki see, oleks vaja, oleks vaja teha kindlalt seda, et need hulkuvad lapsed millegagi rakendada, midagi huvitavat tegema panna, mis neid köidaks, mis neid haaraks. Aga see muidugi ei ole jäänud enam politseitöö, siin ei saa meie midagi ära teha, see peaks olema. Ma ei teagi, sotsiaaltöötajad, kultuuritöötajad, haridustöötajad, kes iganes peaksid selle eest head seisma mida meie saame teha, võib-olla see, et oleme mõelnud siin küll seda, et oleks vaja ka meil koolides viia sisse selline õiguskasvatustöö, et oleksid politseitunnid alates juba ütleme lasteaia viimasest rühmast kuni siis kooli lõpuni välja või vähemalt põhikooli lõpuni. Et lapsed teadsid väiksest peale juba oleksite kursis sellega, mida tohib teha ja mida ei tohi teha, mis on hea ja mis on halb, mis on karistatav, sest tihti on ka nii, et nad teevad võib-olla asju, mille puhul nad ei teagi, et see on keelatud ja see on karistatav. Margus ongi see põhikuritegu, mis noorte puhul siinmail ette tuleb ja põhiline on vargus on kauplustest, vargusi, päris palju. Varastatakse kõike, mida annab tasku torgata salaja vaikselt. Näts, jäätis, saiakesed, pakki joogid, sokolaad, ikesed. Aga on ka vargused autodest valdav enamus tegutsevad grupiga kambas aga igasugused mõtted pähe, kellel üks, kellel teine üksinda laps veel mõtleb, et noh, see on ikka vale ja ma ei tee seda. Aga kambaga ilmselt tekib, võib-olla mingi selline 11 julgustatakse, õhutatakse. Kambavaim tekib ja siis ei julge keegi sealt enamalt ära hüpata, siis tehaksegi kambaga midagi halba. Seesama kamp võiks ju ka midagi head. Teha ilmselt on täiskasvanu osa siin ainult väga vajalik kutsuda tegema midagi põnevat, võimaldada midagi teada saada. No võimaldada ka riski ja põnevust. Isegi niisugustes me siin ise hakkasime tegema politsei ringi, aga kahjuks meil on siin ainult paar noormeest, on tulnud hoopiski suured keskkooli tüdrukud meie politsei ringi. Ega seegi, Ma pole sellepärast, et on, ju siis on huvi politseitöö vastu sai selle aasta algusest Kehtnas poiste ring enam-vähem käima, seal siis on ka niimoodi lastekaitse liidu ja Kehtna valla ja ja noh, võib olla kasvõi noorsoopolitseinik, ühine ettevõtmine või ühisprojekt, see on nüüd küll väikestele poistele peaks siis kujunema selline põnevat tegevust pakkuv poiste ring. Hullutasime oma lastekaitseliiduga välja maakonnas veel konkursi laps ja tema AEG lubasime rahaliselt finantseerida, kui meile huvitavaid pakkumisi või selliseid ideid kahjust toonitasime. Teretulnud on poistega tegelemise ringid. Ja, ja nii kurb, kui see on, kuigi me pakkusime välja raha selle finantseerimiseks tuli meil ainult kaks projekti. Ühelemine Eestis andsime selle raha ja teine jäi paraku niimoodi, et lubasime sellelegi toetuse, kui nad natukene oma asju ümber mõtlevad. Ma ei saagi täpselt piiri tõmmata, millal algab ja lõpeb õpetaja töö ja millal hakkab nüüd see lastekaitsetöö? Ma olen kursis nende peredega täiesti, ma võin öelda nende koduste probleemidega, nende majandusoludega teil on koolist tuleb öelda ka mitu last, neid on üheksa ja nad kõik on teil ühes klassiruumis koos esimesest neljanda klassini ja me oleme kõik ühes ruumis. Ja meie probleemid tulenevad sellest, et me asume keskusesse, on siis Kadrina vallast 25 kilomeetri kaugusel umbes Venemaa. Ja nagu sellisel puhul ikka see vallakeskne info ja abi tükati kipub hiljaks jääma ja siis on vaja kohapeal sellist aktiivi, kes siis nende probleemidega lähemalt kursis oleksin, aitaks, on tarvis õpetajal ka näha seda, et kas laps on täna söönud ja selliseid asju küllap see tõlgi ette tuleb. Ja meil on see probleem, aga ma võin väita, et meil on väga hästi selles mõttes et meie kohe ütleksin ristiisa või midagi tänavat, loobu metskond ja meie lapsed on söönud, sest et kõik need lapsed, kes koolis käivad, on tasuta toidu peal. Mitte keegi ei pea maksma sentigi raha selle eest, et ta saab üks kord päevas sooja toitu. Ja seda me selle lõuna ajal ja meil on veel kombeks, et enne seda lapsed tulevad ju pool kaheksa kooli ja kell kolm lähevad, et kuskil 11 paiku teen ma koolis teed ja kellel siis on kaasas võileivad, söövad, sooja teed saavad igal juhul on neil kõigil võivad, alati ei ole. Nii et see on ka veel probleem, mis paneb inimesed mõtlema koolijuhatajat, kuidas sedagi lahendada. Minul on südame peal selline probleem, et sealkandis peavad paljud lapsed tegema rasket füüsilist tööd. Näiteks enne kooli tulekut peavad lased loomad toitma, veed kandma, toad koristama, nad on tublisti tööd teinud ja kusjuures paljud tulevad veel kuskil kilomeeter, kaks jala, kui ema on kodune, siis võiks hommikused tööd ikka ema ära teha, enamus emadel puudub töökoht, isadele on, aga paljudel on ka siiski juhutööd. Siis on ju teada, mis rahaline seis on. Nii et teie, lastekaitse, ühing, Teil siis mingisugused oma kindlad programmid ka ja midagi niisugust, mida te veate või, või teete te tõepoolest niisugust päevast lastekaitsetööd ikkagi jõuame selleni, et mis see on? Meie oleme püüdnud oma töös võtta elu nagu elu on lapsed pisikesest peale kooli neelasid ühisüritused näiteks kõige suurem pidu olla jõulupidu lastekaitse liidu poolt oleme kaks aastat järjest leidnud rahade teha neile kingitused väikestele õdedele-vendadele väikestele kõigile. Seni tore, eriti esimest korda tegime neid üllatunud silmi siis. Ja see pidu kasvab siis arst edasi, meil suurtele jaoks. See on minu meelest väga tore ja teine asi, mida ma seal väga oluliseks pean. Ja sinna läksin ja siis selle oluga tutvusin. Et seal oli ju rahvamaja ja seal on tehtud pikki aastaid näiteringi ja ma olen püüdnud seda traditsiooni jätkata. Selles näiteringi tööst siis mitte ei osale need lapsed, ainult, kes seal koolis õpivad, vaid ka pisikesi oleme võtnud sinna jätkudeks ja lumehelves teks ja ka need, kes on juba sealse kooli lõpetanud. Nii et suur asi isegi see, et las nad on jälle kool minu meelest küll. Ja suur asi see, et peredel on ka natukene, mille peale siis lootat. Et kuulun mingi keskus, koolist saab olla natukene õpetaja käest, vahel nõu ja abi ka. Ja ikka seal kipubki nii olema. Et inimesed, ma nimetaksin seda kõige elementaarsem asi, paljudel ei käi ajalehed. Paljud ei ole harjunud regulaarselt, vaatame näiteks Aktuaalse kaamera uudiseid. Nad on justkui elust mingil määral võõrdunud ja välja lülitad, välja lülitatud. Ja tihtipeale nad ei olegi kursis. Näiteks oli juhuseid, kui teadnud vanemad üldse, mis on eluasemetoetus või midagi sellist. Isegi selliseid asju neile tarvis tutvustada. Ja tihtipeale saavad oma probleemidega. Ja siis, kui oskantsis jagan nõuannet