Tere õhtust, kallis publik. Ja luba. Endale esitleda teie ees seisvat keskel lippu, mida on Eesti muinsuskaitse seltsile kingitud Torontos. 25. septembril. Õnnistati Vana-Andrese kirikus. Lipp sisse ja ühtaegselt õnnistati sisse ka kõik vabadussõja taasavatud monumendid kodu Eestis. Nii linnahalli rahvas, taas on siin inimesed selleks et mitte ainult lustida pillilugu mitte ainult kuulata kaunist laulu, vaid selleks, et hoida oma hinge ärksana meelt värskena. Ja Eesti muinsuskaitse selts on oma kõnemehe täna siia lavale palunud, et need probleemid saaksid taas teravaks ja püstit. Kõigepealt lubage esitleda Küllo Arjakas, kes siis tänasel õhtul teab, mida mehed räägivad ja hakkab seda juhtima. Edasi tulevad esimesel poolajal veel lavale Lauri Vahtre, Mart Rannut, Hannes Walter, Indrek Teder ja Vello Lõugas. Palun meeskond lavale, sest siin pole enam pikalt midagi mõelda, sest kõigil sõnad suus, sügelevad ja aiva tahavad kõik rääkida seda hingelt ära. Mida siis tänasel päeval siin linnahalli laval on võimalik kuulda? Eks ikka Eesti meelest ja eesti keelest nagu vastav väikene sümboolika meil linnahallis kõneleb terve nädal Eestimaal ja mitte ainult siin, vaid ka kaugemal päris kaugel piiri taga. Ja kõikides kohtades, kus eestlasi on, püütakse selle nädala jooksul eriti tõsiselt ja põhjalikult asju ajada eesti keeles ja eesti meeles. Niisiis meeskond on siin. Küllo Arjakas võtab laua pealt kohe mikrofoni ja võtabki asja kätte. Niisiis, palun, Küllo. Lubage mul tervitada kõiki Eesti muinsuskaitse seltsi liikmeid ja lugupeetud külalisi Eesti muinsuskaitse seltsi poolt korraldatud pidulikul õhtul Eestimaa ja eesti keel. Tänase õhtu esimesele poolele esinevad muinasteadlane Vello Lõugas, kes kõneleb meie rahva juurtest. Keeleteadlane Mart Rannut, kes kõneleb eesti keele ahistamisest sõjaajaloolane Hannes Walter, vabadussõja kohast meie ajaloos ja advokaat Indrek Teder Eesti õiguslikust seisundist. Õnneks jõudis ka Lauri Vahtre viimasel hetkel lavale ajaloolane. No eks ta oma teemat ehk tutvustab siis ise. Kõnede vahel on kroonikafilmid, tähendab Eesti vabariigi aegsetest filmi katkenditest ning musitseerivad Tõnis Mägi ja Aare Põder ning peaks toimuma ka üks ühislaul Pirgu mälukillu eestvedamisel. Ma annaksingi sõna muinasteadlasele Vello lõugasele, palun. Olid esimesed viis 6000 aastat kui nad rändasid siin Mandriast paljaks pestud ja pühitud paelaval ja tundrametsadega kaetud lõunaeesti kupjatel. See aeg jättis aga meisse ühe väga olulise jälje. Tookord angiti omale elatist metsadest ja kalavetest, elati nagu looduslapsed sellest, mida suur looja loodus oli andnud. Elati sellest ja oldi selle eest tänulikud. Nad kasutasid loodusande ja tänasid neid jõude ohvriandidega. Nad pidasid maad vett ja taevast pühaks. Ja sealt oleme kaasa võtnud selle ürgse ökoloogia seaduse. Et looduselt ei tule ainult võtta, vaid loodusele tuleb ka anda. 4000 aastat tagasi. Muutus eesti rahvas ise loojaks astus looja kõrvale. Ta hakkas ise endale elatist tootma, karja pidama, maad harima, vilja kasvatama. Ja vot sealtmaalt peame hakkamegi mõõtma meie tänase Eesti rahva sügavat kultuuripõhjad. Eestimaa on väga kireva ma looduslike olude poolest siin ühtegi ruutkilomeetreid, kus äärest ääreni oleks täpselt ühesugused loodustingimused, ühesugune muld ühe sügavune põhjavesi või ühesugune taimestik. Siin pidi inimene olema mõtleja. Aga mõtleja on alati looja. Ta pidi olema mullateadlane, klimatoloog, botaanik ja nii edasi, kõik ühes isikus. Kus aga jäid tema reaalteadmistest puudu, seal tuli appi sõnade maagia. Sõnad sõnad sõnal palju on seda aega olnud. Selle viimase poole sajandi jooksul, kus me oleks saanud, oleme saanud kõik avameelselt oma südame pealt välja öelda, mis sinna on kogunenud. Seda on kõige rohkem olnud seitse-kaheksa kuud. Ja kui öeldakse, et me oleme liiga palju liiga emotsionaalsed need vaikivad, tummad tööloomad siis ma ütleksin vastupidi, et peab olema rohkem emotsionaalsust, kui me räägime oma isana asjadest. Kui me räägime oma minevikust ja tulevikust ei saa olla külm, kalkuleerija. Ja ma ütlen, et meil on kõigil üks ühine tulevik, selle tulevikunimi on vabadus ja selle nimel tasub rääkida, kuni kõigile on need mõisted selgelt ühemõtteliselt. Tee sinna on aga erinev. Aitäh Vello lõugasele, Mannaks kohe jutujärje üle ajaloolasele. Lauri Vahtrele, palun. Austatud siinviibijad. Ma tahan teiega jagada mõningaid oma mõtteid eesti keelest. Õieti eesti keelest minevikus. Mind on mõnigi kord vaevanud küsimus, kui Lembitu tõuseks praegu täies lihas ja veres üle üles oma jäljetult kadunud hauast astuks Meie ette peaksime vägeva kõne. Kas me siis saaksime tema keelest aru või, ehk teisisõnu, kui paljukest me õigupoolest oleme nende kaugete aegade meeste ja naiste järeltulijad kui paljukest vaid kasulapsed? Teame ju, et meie maal on alati alatihti veerenud, sõjavanker on tapetud, laastatud et meie soontesse on vallanud palju võõrast verd. Jah, nii see tõesti on. Ja ometigi oleme oma suuremate naabrite keskel ära lahustunud. Miks on rahvaid, keda hoiab koos ja püsti ühine usk? Eestlased nende hulka ei kuulu, aga ometigi üks ühine usk meil on ja. Meie keel, see on meie Eestigi. Lembitu. Lembitu ei võinud pärandada oma järglastele vabad aatsesse, vaba maa võeti talt ühes oma tema eluga hakata põrandas keelel ja seda parandust oleme meiega tões ja vaimus hoidnud. Vaevalt et muistsed sangarid ise arvata oskasid, millist osa see ilus keel nende, millest ehk võib-olla isegi nigel pärandus selle maa ajaloos veel etendama hakkab. Aga ta hakkas ta ausalt öeldes otsekui viitsütikuga miiniks võõra võimuväliselt, nii kindlate kivimüüride vundamendist. Ma arvan ja ütlen, et meil vedas oma vallutajatega. Ma ei väida, et kaotus muistses vabadusvõitluses oleks olnud vedamine. Või see, mis sakslased tegid Eesti talupojavabaduste õiguste üks tema toidulauaga, et see oli hea. Oh ei, see oli kitsendav ülekohus, aga vedamine oli teistsugune. Ja see tuli vallutajatel välja poolkogemata. Kui saksa rüütlid Eesti ja Läti vallutasid, siis tõid nad endaga kaasa ristiusu. Katoliikliku Euroopa ühiskeeleks oli ladina keel. Niisiis sattus eesti keel olukorda, milles ta oli küll lihtrahva keel aga ega vallutajate keelgi midagi enamat ei olnud kui üks lihtrahvakeel. Enam-vähem nii oli asi, kuni usupuhastus nii 16. sajandil universaalkeele olemasolu tähendas seda, et tõeliselt haritud inimene pidi olenemata rahvusest ära õppima võõra keele ja see märgib teatavat võrdsust. Seepärast siis kaua aega eesti keelealavääristamist saksa keelega võrreldes alles siis, kui universaalkeeleks ehk nagu tänapäeval öeldakse, rahvastevahelise suhtlemise keeleks saab mingi elava rahva keel muutub rahvuste, õieti keelte seisund tõeliselt ebavõrdseks ja viib lõpuks välja niisuguste masendavate muredeni, nagu seda on oma emakeele põlgamine, kuna ta olevat kasutu. Meenutagem ukrainlasi, valgevenelasi. Teine õnnelik asjaolu vastel tähtsangi on see, et sakslased ei püüdnud suudagi sundida eestlasi õppima oma keelt. Hallutajatega jah, meil vedas. Ja nimelt eriti selles osas, et vallutajaks osutus rahvas, kes elades üle mere, ei suutnud Eestit oma massiga üle ujutada vaid formeeris siin ainult õhukese valitseva kihi mis pidi talupoegadel nendega asja olema. Talupoeg pidi kandma oma koormised käima kirikus ja oligi kõik. Talupojale saksa kee talupoega saksakeelseks sundida oleks balti Juncrole tundunud lausa absurdne. Nad jäeti oma keele asjast täiesti omapead ja keskaegne tolerants pidas endastmõistetavaks, et talupoeg või linna eestlane kõneles oma emakeelt, sest kõrgeauline kohus mõistis teda. Ja Rootsi sõjavägi, kus sõdisid terved eestlased, väeüksused leidis võimaluse trükkida ära Rootsi sõjaväe määrustiku Põhjasõja ajal eesti keeles. Tänapäeval meil ei ole eestikeelseid sõjaväe määrustik selles samas põhjasõjas. Selles samas põhjasõjas, mida ajaloolased on kiitnud kui ühte väga kasulikku episoodi eesti rahva ajaloos, kuna selle tulemusena sattus Eesti Tsaari-Venemaa koosseisu ning pääses mitmeks 100-ks aastaks ära sõdadest. Huvitav, huvitav, kas siis tõesti kõige parem viis rahvale rahu tuua endale sõjaristus kallale minna? Eestlase arukusse õppimisvõimesse usuti keskajal vähe. Vallutajad arutlesid nii keelt, õpikut, targem, tähendab sakslane, talupoeg on loll ja tehku tegu suhtlemisel olid üsna kaugeleulatuvad tagajärjed. Võõraste keelte oskus sai ja jäi eestlastele tänase Taani üheks harituse tähtsamaks mõõdupuuks. Ja oluline on, et Päevalgi me eelistame neid keeli, milles tehtavad kultuuri. Me peame kõrgeks. Aga see hinnang oleneb otsestest kokkupuudetest, selle kultuuris, selle keele ja selle kultuuri kandjatega. Ja kui tänapäeval eestlased nii vastumeelselt õpivad vene keelt siis on see peegeldus meie hinnangule sellele kultuurile, mida me nende esindajate kaudu näeme nüüd kindlasti kuskil keegi vihastab mu jutu peale. Aga mis mina sinna parata, kui see asi tõesti nii on ja kes siis lõbuks sellises olukorras süüdi on? Ega mitte-eestlased? Pöörduge korraks veel minevikku. Usupuhastus mõjus eesti keele olukorrale mitmesuunaliselt. Ladina keele monopol kadus luteri poolt saksa keelde tõlgitud piibel, jamakeelse jumalateenistuse nõue kuulutasid ju kõigi keelte võrdsust. Tegelikus elus aga tekkis paraku olukord, milles Eesti meenutas praegust Nõukogude liitu. Ametlikult on kõik keeled võrdsed, aga kuna aja rahva käes on kõik tähtsamad ühiskondlikud hoovad siis on üks keel teistest veidi võrdsem ja nii nad siis kõik nii väga võrdset polegi. Saksakeelne piibel oli olemas, eestikeelset andis kaua oodata, aga siiski ta lõpuks ilmus ja aastal 1739, see on tõeline tähtsündmus eesti keele ja rahva ajaloos. Me peame tänama aega, olusid, inimesi ja põhimõtteid, mis nõudsid jumala sõnaviimist määraphony nende emakeeles. Tollal ei jagatud külasid ja keeli perspektiivi kaitsja perspektiivid tuiks ei veetud külakooli juurde, vaid ehitati kool. Külasse ei kuulutatud välja silmakirjaliku kahekeelselt kakskeelsuse programmi, vaid tõlgiti piibel. Eesti keelt. Ei maksa seda muidugi üle hinnata, ennast liiga suurteks tänu võlgasteksitega. Eks sakslased jätsid eesti keele siiski jumala sõna ja alama hariduse jaoks. Ja meie esimesed haritlased olid ju kõik valdavalt saksakeelselt, sest nad olid saanud saksakeelse hariduse. Nad suhtlesid omavahel saksa keeles, aga see ei tähendanud oma maa ja rahva maha salgamist, vaid vastupidi seda paremini nad mõistsid, et Eesti haritlaskonna kinnistub eesti keel alles siis, kui on olemas eestikeelne kesk ja kõrgharidus ja seega loodi üks kord. Oli sündinud mitte küll veel Eesti riik, küll aga iseseisev eesti kirjasõna ja Eesti ühiskond täieliku iseseisvuse vältimatu eeldus. Väga lihtsustatult võiks öelda, nii. Ärkab eesti rahvas, tundis teravat alaväärsustunnet sakslaste ees, seetõttu taheti saada igati eriliseks. Samas aga sakslasi vihati, sellepärast oli vaja neist ka millegi poolest erineda. Selleks erinevuseks sai keel. Keel on ja jääb eestlaste identiteedi kõige tähtsamaks koostisosaks ja seetõttu on iga katse ahistada eesti keelt, torge meie südameisse. Ja tänapäeval võrdub torge meie südameisse torkega herilasepessa. On teada juhuseid. On teada juhuseid, kus üks väike herilane küll ise hukkudes nõelab surmavalt ja seda pidagu meeles ka interliikumine. Tolles 100 aasta tagusest ajast peale, mil nii sakslased kui venelased pidid hävinguga tõdema, et eestlased ei tahagi liituda mitte kummagagi neist kuulsatest suurtest rahvastest ning eelistavad jääda oma nõnda ütelda barbaarse dialekti juurde. Ajast peale, kui kadakasakslased pajuvenelased lõplikult pankrotti jäid, pole oma rahvuseid keele häbitu häbitu ning varjamatu eitamine meile enam probleemiks olnud. Aga oma maad, rahvast ja keelt võib maha salata ka teistmoodi võib neile teha hirmsat kurja kõige kõlavamad emakeelsed sõnade saatel. Ja see on meie tänane mure. Meie ainsaks kriteeriumiks ei tohi olla kas või kui palju see või teine inimene valdab meie keelt, ma kardan, et see on tähtis. Laenu määrab. Tähtis on, millele on suunatud selle inimese tegevus kas meie isamaa maha sahkerdamisele või tema päästmisele rändavate hordide uputuse eest. Meie keel säilib vaid siis, kui eestlased võivad sündida, elada ja surra eestlaste keskel ei ole võitlus keele eest, kui pole võitlust maa eest. Aitäh Lauri Vahtre. Meie ajakava on väga piiratud. Järgmised esinejad on juba jõudnud, lavale võtavad kohad sisse. Palun Tõnis Mägi ja Aare Põder. Ma alustan. Oh kuule, minu kõla, sa meie aeglane rahvas teraselt. Ehk kustutame seega vana võla, kui häältekohin kostab ülevalt. Ehk kuuluvad need, kes enne meid siin elanud nüüd mullas ammu-ammu puhkavad. Need, kelle laulud enne meid siin kõlanud, et Eestis laulikud veel elavad. Friedrich Reinhold Kreutzwald. Ma tahaksin teile lauda kolm enda laulu, mis on kirjutatud erinevatel minu loomingu aegadel. Esimene laul kannab pealkirja, see on muld ja selle laulu teksti autor on leelo tungal. Kodumooduma kutsume teda, ta on peenar või talu, siin aed võima. Praegu oma ei oska hoida siis küll ma jõlaga kõikide asjadega. Juhan Liiv on ütelnud ühes oma luuletuses nii. Sa oled kui Iisrael, vanast oh, minu isamaa. Kui Iisrael prohvetipäevil, seesama viisiga. Sa oled vintsutatud just nagu Iisrael ka sind kõige looja, kaitsku. Ja olgu sinuga Kaid. Viiba. Peod selleks palveks. Sest ladvad, neil on ma. Korduna tee tuule Vakra. Ma oma loonial sees teha Meil nöör ladva on ka orjama. Peod, mille palveks maas. Suur-suur, aitäh, muusikutele. Läheme edasi. Taassõnaline osa, ma annaksin sõna keeleteadlasele Mart Rannutile. 3000 aastat tagasi. Pimedatel öödel passisid mehed jõe ääres koolmekohtadel võsas. Kui hiline teekäija sealt läbi läks, võtsid need võsa mehed ta kinni ja käskisid öelda sõna Schibolet. Kui teekäija selles sõna ütlemisega hakkama sai? Kui aga selle asemel Sibolet kostus lõpetati tema maised rännakud sealsamas kohapeal. See oli kahe hõimuvaheline konflikt. Ja kuigi ühe hõimunimi algas e-tähega, ei olnud tegemist eestlastega. Üks eestlane küsib ehk selle peale, mis koledal kombel küll seda e-tähega hõimu assimileerida ja Survati, et nood selliseid meetmeid pidid rakendama. Ja meie täna küsime ehk nüüd selle peale mispärast eestlane niimodi küsib? Eestlane küsib pärast, et tema meel on haige ja meel on haige selle tõttu, et tema emakeel ja Isamaa ära kaduma hakkavad ja teda ennast vägisi üheks pärismaalaseks tahetakse teha. Kelle emakeel kui üks väheväärtuslik ja kasutu enam suurtes asjaajamistes ja pidulikes kohtades ei kõlba. Selle asemel pakutakse soojalt suure venna keelt, kes alati nõus on sõbraliku abi ja jõuga ka ilma kutsumata appi tulema. Kuid väiksema venna meelan kurba hoolimata suure venna püüdlustest idamaise säraga lohutada. Ja ega siis polegi muud üle jäänud kui sellist publikumi sisse tuua, kes käsu peale suu kõrvuni veab ning identiteediprobleemidega ennast ei vaeva. Kohalik rahvas aga võib ka edasi nukrutseda, peaasi et kaeblemised kaugele ei kostaks ja et kõik asi küllalt silme eest ära oleks. Aga helgesse tulevikku kurvad ja mures mehed ei sobi ning nende arvu tuleb otsustavalt vähendada. Selle koha pealt on tehtud tööd mitme mehe eest. Kui veel aastal 1940 oli eesti keel ja eestlus hea tervise juures siis nüüd oleme jõudnud väga raske seisundini. Märkigem õigluse nimel. Need suuremad edusammud ära küüditamised, vangistamised ja tapmised, hirm ja meeleheide ning päästeotsimine maoga maapaos. Kõik need vähendasid tunduvalt eesti keelt. Kõnelejate arvu. Osa Eesti territooriumi muutmine Venemaa territooriumiks 1945. aastal mille terved eesti külad pidid üle minema vene keelele. Pidev muulaste sissevedu ikka tööd tegema ja kultuuri tooma, nagu oleks kohaliku rahva puhul tegemist banaanipuu all istuvate neegritega. Eriti väärib äramärkimist Eesti valitsuse aktiivne tegevus eesti keele ära kaotamisel kakskeelsuse abil mis pidi olema tunduvalt parem kui emakeelsus. Selle nimel vähendati eesti keele tunde ja selle nimel lisati naaberkeele omi. Oma ajalugu ja kultuuri tundmine on teisejärguline. Asutused läksid järk-järgult üle vene keelele rohkem ja rohkem pabereid tuli täita vene keeles. Kui Karl Vaino lahkus EKP keskkomiteest oli kujunenud olukord, kus ainult üks masinakirjutaja kogu keskkomitee peale oli võimeline eesti keeles tippima. Ka tänaseks õhtuks Linnahalli ruumide tellimise leping on koostatud kahe eestlase poolt ja vene keeles. Oleme jõudnud siiani, kus arvatakse, et eesti keele kaitsmisel seadus abil tuleb seal eelkõige vene keele kasutamine tagada ja vene keelt igal võimaliku võimalikul ja võimal võimatul juhul ära mainida. Kiputakse hoopis unustama, et eesti keel just eesti keel on hävimas ja just eesti keel vajab meie kõigi toetust ja abi. 3000 aastat tagasi passisid mehed võsas, et keelelised küsimused jõuvõttega selgeks teha. Täna siin saalis oleme nõu pidamas, mis kombel, ilma vägivallata, kuid ka ilma suur rahvuste ees maas roomata eesti keelt eestimaal talle kuuluvale kohale tagasi saada. Praeguses olukorras. Me seda üksi ei suuda. Ka muud eestimaalased peavad seda mõistma ja seetõttu on eriti tähtis igapidi soodustada muulaste eesti keele oskust sest iga sõna, mida muulane eesti keeles ütleb, on jälle üks tellis Eesti keele arengumüüris.