Järgmisena esineb Pirgu mälukild. Pirgu mälukild. Sooviks siinkohal aegade tagant esile tuua mõned omaaegsed niinimetatud vennastekoguduse laulud. Vennastekogudus oma tegevusega. Nii või teisiti oli üks algimpulsi andja eelmisele ärkamisajale. Miks sa ei satu kõige päevapidu ja kui linnamäel küllalt ka saab? Tammel küll vaatas ja oh, kui must ja abi on käegakoole ja katu kes seal ka taevane valgustuus, see ka armu. Aga küll on neti, kes tuli issanda kutsmi Lõikuse issandat appi sillatakse nagu ka ja hirmus sedagi jämedat musta patu. Ja me. Tartusse kalli ta ennast ka Kreeka ajalooga, et kõik võiksid ja ka mälu ja meil on. Tüüris ta taevasse läks elama. No see taevas siis me ka Kuule. Priilus kalli isa on taeva. Kõigile ta. Meie poole ei ta kallis, ma ara. Mitmel. On vahva, harva seega ruugeede. Ärgem lahkemba nõudke. Rooma luurega hirmsava. Päästke oma kaela lahti. Ja. See oli üks populaarsematest vennastekoguduse poolt lauldud lauludest. Sellele viisile on tehtud väga palju erinevaid tekste ja need tekstid, mõned neist on olemas laulu lehel priius, kes sai selle osta ja raudkepi tekstivarianti, võiksime me nüüd samal viisil proovida koos laulda. Kellel on laululehed, võiks lüüa kampa. Laulu ehk priius sõnad Raudkepp. Ka ka meie saama see ikka metsavorm ka. Vaeuud kuur ja no ka rahu. Aga olgu. Tänna Harn kainuskandja. Humal kaid ära saaga soomi, puhasta neid kuur ja alla aga saami usutuul kuu Me ei lähe ma ikka jaa. Siis me. Suur-suur aitäh Pirgu mälukillu lauljatele. Sõnajärg on jõudnud sõjaajaloolase. Hannes Waltarini, palun. Kallid kaaseestlased ajalugu võib mitut moodi võltsida. Võib teha seda primitiivselt mõeldes fakte lihtsalt välja. Nonii, nagu näiteks 40. aasta revolutsiooni Eestis või vaikides fakte surnuks, nagu tehti Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollidega. Selline võltsimine on tegelikult üpris ohutu, sest varem või hiljem tuleb tõde ikka päevavalgele. Palju ohtlikum on see, kui võltsitakse kontseptsiooni Meie terviknägemust ajaloost. Nii nagu igati korralikest kividest ei saa korralikku hoonet ilma korraliku projektita. Nii ei saa ka suurest hulgast tõestest, ajaloo faktidest õiget pilti ajaloost, kui meil puudub tõene kontseptsioon. Käesoleva aasta jooksul on ära tehtud vägilase töö meie ajaloopuhastamisel fakti võltsingutest. Alles algamas on veel raskem töö faktide paigutamiseks tõesesse süsteemi. Milles peitub siis põhiküsimus? Kõige olulisem on see, millise suurusena me vaatleme eesti rahvast läbi kogu meie ajaloo, kuhu me endid paigutame geopoliitiliselt ja kultuuriliselt. On pikemata selge, et üheltki võõralt me siin abi ei leia. Kõik võõrad paigutavad meid just sellisesse süsteemi, mis parasjagu neile kasulik on. Saksa ajalooteadus on meid vaadelnud saksa kultuuriruumi orgaanilise osana. Rootsis on meid nähtud kunagise Rootsi suurriigi provintsina ja Vene ajalooteadus näeb meis üht impeeriumi vähemusrahvust. Seejuures on kõik varmad põhjendama, kui väga teaduslik, normaalne ja Eesti rahvale kasulik nende nägemus on. Omavahel need võõrad küll läbi ei saa, ent ühes asjas valitseb liigutav üksmeel. Kõik võõrad tahavad ikka meie rahvast ja maad millegi suurema külge liita. Ja kõiki neid sündmusi ja protsesse meie ajaloos, kus Eesti rahvas iseseisvalt üles on astunud kujutatakse kõrvale kaldena ajaloo loomulikust käigust. Loomulikult ei ole see midagi muud kui eestivaenulik võltsing. Üks värskemaid sedalaadi valesid on viimase ajani vohanud kontseptsioon vabadussõjast ja Eesti vabariigis tervikuna. Mitte juhuslikult ei määrinud stalinistid meile kaela inglise intervente ja Soome palgasõdureid kes olevat nõndanimetatud kodusõja ja välismaise interventsiooni käigus meie turjal upitanud Iseseisvus Eike. Mitte juhuslikult ei valgustanud nad Eesti Vabariiki maana, kus peremehetsesid nuhid ja närudes lapsed prügikastidest süüa otsisid. Ei ole küllalt sellest, et me oleme fakti tasandil taastanud tõevabadussõjast kui eesti rahva iseseisvas tahteaktist. Ei ole piisav seegi, et me jälle teadvustame Eesti vabariiki normaalselt arenenud Euroopa riigina. Tarvis on paljastada meie rahvavaenlaste valeliku kontseptsiooni tagamõte. Tegelikult on see õige lihtne. Olles röövinud meilt vabaduse, on võltsingute abil püütud suretada ka meie tahet vaba olla. Käiku on lastud George Orwelli satiirides tabavalt paljastatud uus keel mille kohaselt vabadus on orjus, küllus on viletsus ja iseseisvus, Onike. Ometi ei ole. Ometi ei ole see kurikaval plaan õnnestunud. Me räägime endiselt eesti keelt ja eesti keeles tähendab vabadus ikkagi vabadust ja iseseisvus. Iseseisvus. Nüüd, kus valede udu on hajumas, on meil vaja astuda samm edasi. Tõestest sõnadest tuleb vormida tõesed laused. Üksikutest ajaloo faktidest peab välja kasvama terviklik nägemus meie ajaloost kui vallutamatu vaimne kindlus, mis kaitseb eesti meelt. Meie ajaloonägemuse vundamendiks saab olla üksnes tõdemus, et Eesti maa ja rahva ajalugu ei ole ühegi teise maa ega rahva ajaloo osa, vaid iseseisev tervik on ühe Euroopa rahva ajalugu. Rahvuskeskne ajala kontseptsioon tähendab seda, et me hindame kõiki sündmusi ja protsessi meie ajaloos üksnes seeläbi, kas need on olnud kasulikud või kahjulikud eesti rahvale. Kas see on egoism? Kindlasti on, see on terve, normaalne egoism nii nagu mõne tõve kätte surnud inimesel ei ole mingit kasu sellest, et kusagil maailmas seda tõbe ravida osatakse. Nii ei ole ka ühel rahval kasuvabadusest või õitsengus üldse vaid üksnes siis, kui need hüved on olemas, nimelt selle rahva jaoks. Iga rahva ülim eesmärk on iseseisev rahvusriik, see on rahvuskeskse ajaloo käsitluse nurgakivi ja nimelt seepärast ongi vabadussõda meie ajaloo kõige tähtsam sündmus, sest vabadussõjas Me rajasime oma rahvusriigi. Sellest eeldude eeldusest lähtudes hindame me kogu oma varasemat ajalugu kui ettevalmistust selleks ennast ületavaks tahte pingutuseks. Vabadussõda annab sisu ja mõte nii laulupidudele kui talude päriseks ostmisele kuid oma riigi loomine on ühtlasi rahvuse täiskasvanuks saamise akt. Ja nii nagu üksik inimene saab vaid üks kord täiskasvanuks, nii saab seda ka rahvas pärast seda, rahvas lihtsalt on täiskasvanu ja kõik tagasilöögid, kannatused ja valud on ainult ajutised. Hannes Walterile ja taas on lavale juba tulnud Pirgu mälukillu lauljad. Siinkohal toome välja ja tuletame meelde veel ühe omal ajal väga lauldud laulu. Laul kannab nime mehe meel ja on olemas meie esimesel laululehel koos hümni ja lipulauluga. Isa oma kui smulaar, maa, soo, läänetsa murrava ka ma luu. Ja ka. Üle Eestimaa sõnul on Eestimaa sulla. Peasel paistvat pärlvihi no nii või ruloo ruutsoo. Koojasku liikliku utro, kuldsed pall, vee, kuus kuldset püüdlepael. Aitäh Ma võib-olla lubaks endale ainult ühe väikese kommentaari. Film on tehtud peale 1940. aasta suve mõnesuguseid sündmusi, nii et see selgitab mõningaid kaadreid, mis võib-olla esimesel hetkel jäid nagu ehk pisut arusaamatuks. Ja meie esimese poole lõpetab pisut ehk pikema sõnavõtuga advokaat Indrek Teder, kes kõneleb Eesti õiguslikust seisundist. Palun. Kõik küsimused, mis kaasajal tõusetuvad, viivad ikka selle juurde. Milline on Eesti praegune õiguslik seisund? Rahvusvahelises õiguses tunnistatakse põhimõtet Bagda sunt servanda. Lepinguid tuleb täita. Nõukogude Liit on sellest põhimõttest kinni pidanud küllaltki ebajärjekindlalt. Kokkulepetesse on suhtutud kui tühi paljastesse paberitesse. Näiteks teise veebruari 1920. aasta Tartu rahuleping, mille järgi Venemaa loobus igaveseks ajast õigustest Eestimaale. Vahemärkusena Tartu rahulepingut ei ole keegi tühistanud. Eestile saabusid rängimad. Eestile saabusid rangemad ajad peale 20 kolmandat augusti 1939. aastal, mil imperialistliku suurriikide kokkuleppest Molotov-Ribbentropi pakt ja selle lisaprotokoll tulenevalt suruda, et Eestile NSV Liidu poolt peale vastastikuse abistamise pakt 28. septembril 1939. aastal olen seisukohal, et see pakt oli pealesunnitud vägivalla ja pettusega kuna vabatahtlikult eesti säärast tema suveräänsust kahjustavat kokkulepet ei sõlminud. Pealegi vahetult enne pakti sõlmimist oli Eesti üldsus ja valitsus otseselt vastu igasugusele liidulepinguga Nõukogude Liiduga. Väljavõte Eesti vabariigi välisminister Selter intervjuust ajalehele The Baltic Times 25. mail 1939. aastal. Eesti valitsus ei ole kunagi arutanud võimalust sõlmida abistamislepingut Venemaaga mõne teise suurriigiga Läänemere rannikul või teatava suurriikide rühmaga. Eesti avalik arvamus, mis nõuab ranget erapooletust, on üksmeelselt väljendanud oma suurt umbusku iga sellise võimaluse suhtes. Ta väidab, et erapooletu riik ei saa alla kirjutada sellisele kokkuleppele. 16. juuni 1930 aastapäevalehest number 169 võime lugeda Balti riigid, iseäranis Eesti. On protesteeridest teatanud, et nad ei vaja vene-poolset tagamist. Et nad ei võtaks vastu vene sõjaväe, keda abi oma maa-alal ja et nad võitleksid venelaste vastu, kui need peaks tulema. Seda, et 28. septembri 1939. aasta pakt oli Eestile peale sunnitud on ametlikult Nõukogude autorite poolt ka omaks võetud. ENE teine köide lehekülg 82, võime lugeda. Kodanlik valitsus oli sunnitud ettepaneku pakti sõlmimiseks vastu. Samas seisukoht on kirjascentsüklopeedilises teatmeteoses Nõukogude Eesti Tallinn, 1975, lehekülg 69. Pärast teise maailmasõja puhkemist tegi Nõukogude Liidu valitsus oma piiride puutumatuse tagamiseks ja balti riikide sõtta kiskumise tõkestamiseks igaühele neist ettepaneku sõlmida vastastikuse abistamise pakt. Kujunenud välis ja sisepoliitilises olukorras olid kodanlikud valitsused sunnitud ettepaneku vastu võtma. Seda võib nimetada täielik õigusrikkumise tunnistamine. 1939. aasta 28. septembri alguse osas sätestas Lepinguosalised juhitud sihist arendada sõbralikke vahekordi mis on kindlaks määratud teise veebruari 1920. aasta rahulepinguga ja rajatud rippumatu riikluse tunnistamisele ja mitte vahele segamisele teise lepinguosalise siseasjadesse. Nimetatud pakti algusosa on otseselt vastuolus sama pakti artikliga kolm, mis sätestab, et Nõukogude Liit sai kasutusse sõjaväeosadele baasid Eesti vabariigis. Artikkel kolm on vastuolus ka sama pakti artikliga viis, mis sätestas, et pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata Lepinguosaliste suverään õiguse, eriti nende majandussüsteemi ja riiklist korda. Võõraste-vaenulike vägede, selle riigi vägede, kes oli kogu aeg kujutanud ohtu Eesti vabariigile. Maale tulek kahjustab just otseselt riigi suveräänsust. Eesti vabariigi valitsus eesotsas Konstantin pätsiga ei suutnud või ei soovinud keelduda ebaõige lepingu sõlmimisest. Eestisse tulid Nõukogude Liidu väed. Stanuliku demokraatia alusmüür oli rajatud. Algas Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse kaotamine. Seda kergendas see, et välispoliitiliselt oli Eesti üksinda ei kujunenud välja isegi balti riikide liitu. Sisepoliitiliselt ei olnud Eesti peale Pätsi võimuhaaramis täielikult demokraatlik riik. Oleneb, millega võrrelda. Nõukogude Liiduga võrreldes oli Eesti vabariik lausa demokraatia varasalv. Vähene demokraatia lõi takistuse rahva vastuseisuks ebaõige pakti sõlmimiseks Soome omadest tugevama demokraatliku maakorralduse suutis seista vastu Nõukogude Liidu agressioonile ja säilitas iseseisvuse ja sõltumatuse. Septembrikuus 1939. aastal oli otsustamisel Eesti iseseisvus ja sõltumatus. 1940.-ks aastaks oli asi juba sisuliselt otsustatud. Leian, et eelpool nimetatud pakt on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. Õiguse üldprintsiibiks on põhimõtte kehtetu, on tehing kokkulepe, mis on sõlmitud pettuse, sunni ja vägivallaga. Niisugune tehing on kehtetu sõlmimise momendist ja kohaldatakse restitutsiooni, see tähendab olukorra ennistamist. Sama põhimõte kehtib ka rahvusvahelises õiguses. Professor Uustal toob oma teoses rahvusvaheline õigus tehingu klassikalise kehtetuse näitena 1939 kaheksanda aasta Müncheni kokkulepe Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa vahel Tšehhoslovakkia piiriäärsete alade üleandmise kohta Saksamaale. Kehtetu on ka Saksamaa poolt 1939. aasta Tšehhoslovakkia ähvarduste ja sunniga peale surutud leping, millega nad loobusid oma riigi sõltumatust Saksamaa kasuks ning tunnistasid Slovakkia iseseisvaks riigiks. Anali analoogiliselt kehtetu on ka Eesti vabariigile 28. septembril 1939. aastal pettuse ja vägivallaga Nõukogude liidu poolt pealesunnitud vastastikuse abistamise pakt. Seega just sügisest 1939.-st aastast tuleb lugeda mil Eestisse asusid Nõukogude Liidu väed. Tuleb lugeda tegeliku agressiooni algust Eesti vastu. Siinkohal on vajalik Eesti õigusliku seisundi täpsemaks määratlemiseks peatuda järgmistel termitel, kuna ka praegu käib pidev mäng terminitega. Terminitele antakse absoluutselt teine sisu. Kõigepealt agressioon, okupatsioon, annektsioon ja suveräänsus. Agressioon ühe või mitme riigi relvastatud kallaletung teisele maale või muidu jõu kasutamine eesmärgiga Anastada nende territoorium alistada nende rahvastik, muuta nende poliitiline ja ühiskondlik kord. Rahvusvahelise õiguse sõnastik. 1928. aastal Pariisis alla kirjutatud Brian Kellogi sõdade keelustamise pakti täpsustamiseks. 1932. aastal Genfis toimunud desarmeerimiskonverentsil tegi Nõukogude Liidu delegatsioon ettepaneku agressiooni määratlemiseks selles ettepanekus loetu loetleti tegevused, mis kujutavad endast agressiooni ja mis olid keelatud 1928. aasta paktiga. Ettepanek luges agressiooniks sõja kuulutamise relvajõududega teise riigi territooriumile, tungimine ilma sõda kuulutamata, maa-mere- või õhujõududega, teise riigi territooriumi pommitamise või teadvalt teise riigi laevade jõhus, hoidlikute ründamise, maa-mere- või õhujõududega, õhujõudude viimse teise riigi piiridesse ilma viimase valitsuse loata või niisuguse loa tingimusi rikkudes, eriti nende viibimise aja või rajooni suhtes. Teise riigi ranniku või sadamate blokeerimise relvastatud gruppide ettevalmistamine saatmiseks teise riigi territooriumile. Nimetatud ettepanekus oli öeldud, et sellist tegevust ei või õigustada mingisuguste poliitiliste, strateegiliste või majanduslikel kaalutlustel. Eelpool Nõukogude liidu poolt agressiooni määratluse ettepanekus loetletud tegevused langevad täpselt kokku tema enda tegudega balti riikide vastu. 39. ja 40. aastal. Nürnbergi ja Tokyo sõjatribunali põhikirjad loevad agressiooni raskeimaks rahvusvaheliseks kuriteoks ja näevad ette kriminaalvastutuse selle ettevalmistaja-ile vallapäästele ja pidajaile. ÜRO peaassamblee 24. istungjärk 1974. aastal kinnitas üksmeelselt agressiooni määratluse. Agressiooniks loetakse ühe riigi relvajõu kasutamist teise riigi suveräänsuse, territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO põhikirjaga. Agressiooni aktidena käsitletakse järgmisi teguviise, sõltumata sõja kuulutamisest. Relvajõuga teise riigi territooriumile sissetungimine või selle ründamine või teise riigi territooriumi mis tahes sõjaline okupeerimine niisuguses sissetungi või rünnaku tagajärjel. Samuti teise riigi territooriumi või selle osa annekteerimine jõudu kasutades. Ühe riigi territooriumi pommitamine teise riigi relvajõudude poolt või mistahes relva kasutamine teise riigi territooriumi vastu. Relvajõuga teise riigi sadamate või ranniku blokeerimine relvajõuga, kallaletung teise riigi maa-mere- või õhujõududele lepingu alusel teise riigi territooriumil viibivate relvajõudude kasutamist, selle lepingu tingimusi rikkudes või nende viibimistähtaja ühepoolne pikendamine, kui leping on lõppenud. Relvastatud gruppide err, regulaarsete jõudude või palgasõdurite saatmine teise riigi territooriumile. Määratluses öeldakse, et loetelu ei ole ammendav. Agressiivne sõda tunnistatakse kuriteoks rahvusvahelise rahu vastu. Igal juhul toob see kaasa rahvusvahelise vastutuse. Okupatsioon võõramaa-ala enese alla haaramine, sõjalisse valdusse võtmine, sisuliselt okupatsioon, agressioonist kitsam mõiste põhiliselt kuulub sõjaõiguse mõistete hulka. Mingi territoorium loetletakse okupeerituks, kui seal on purustatud rahvuslike vägede vastupanu ja see on tegelikult läinud, vastas pole sõjaväevõimu alla. Okupeeritud territooriumi õigusliku režiimi regule reguleerivad 1907. aasta Haagi neljanda konventsiooni lisa ja 1949. aasta Genfi konventsioon tsiviilelanikkonna kaitsest sõja ajal. Annektsioon teise riigi territooriumi vägivaldne liitmine oma riigi piiridesse ehk Anastus. Suveräänsus. Riigivõimu eriliseks omaduseks on tema suveräänsus, see on tema täielik iseseisvus ja sõltumatus. Suveräänsus on terviklik mõiste. Ta koosneb kahest elemendist. Riigi sisemine suveräänsus ehk iseseisvus on ühiskonna võime sätestada ise oma elamistingimused luua valitsus oma põhimõtete ja arusaamade järgi. Määrata oma seadusandlust ilma välismaise sekkumiseta. Iseseisvus on välise suveräänsuse ehk sõltumatuse baas. Sõltumatus on ühiskonna võime tegutseda väljaspool oma piire täie vabadusega, vastavalt õigusele kõike võõrast sundi kõrvaldades. Ta avaldub riikide suhetes ja käsitleb ühe riigi vahekorda. Teise riigiga ei eksisteeri osalist suveräänsust. Kui räägime suveräänsusest riigist, peab tal olema iseseisvus ja sõltumatus. Ühe elemendi puudumine puudumisel ei ole tegu suveräänsusega. Loomulikult ei tähenda riigi suveräänsust seda et ta võiks kehtestada seadusi, mis on vastuolus inimõigustega. Inimõigused on reguleeritud rahvusvahelise õigusega ja demokraatlikud riigid tunnistavad üldiselt rahvuse rahvusvahelise õiguse prioriteeti. 1939. aasta ja 40. aasta sündmuste organiseerijad. Ždanov ja teised püüdsid lavastada töörahva rahumeelset revolutsiooni kuid see lavastus oli niivõrd pealiskaudne ja läbinähtav, et ei suutnud varjata tegelikkust. Agressiooni. Agressiooni tõendab ka Nõukogude Liidu 16. juunil 1940. aastal esitatud noot Eesti valitsuse. See on järjekord aste agressiooni süvendamisel rahvusvahelise õiguse kohast kohaselt täiesti ebaseaduslik nõue. Paistab, et rahumeelse revolutsiooni luulu ei uskunud ka kõige ustavamatki. 1952. teisel aastal välja antud Eesti NSV ajaloost võime lugeda revolutsiooni võidu tegeliku põhjuse. Otsustava tähtsusega oli suure Nõukogude Liidu omaga omakasupüüdmatu abi Eesti töötavale rahvale. Rahvusvahelises õiguses on selle abinimetus natukene teine agressioon. Kui sellised. Kui sellised abid lugeda õiguspärasteks tegevusteks siis peaks Hitlerile ja Stalinile küll Nobeli rahupreemia välja nõutama. Revolutsiooni lavastamisel loomulikult ei vaevutud järgima Eesti vabariigi kehtivat konstitutsiooni. Kehtis 25. augustini 1940. aastani ja muid seadusi sellest kirjutab lähemalt Ülo Uluots Loomingus number üheksa. Sellel aastal. Võib oletada, miks Ždanov ja tema meeskond seda ei teinud. Kas hirmust, et konstitutsiooni ja kehtivate seaduste järgimine saab takistuseks oma lavastuse läbiviimisel või lihtsalt stalinlikust üleolekust õigusesse suhtumisel? Põhimõttel kellel jõud, sel õigus? Stalinismi fašismi on alati iseloomustanud vägivallaõigusest kõrgeimale seamine. Isegi säärasel absurdsem, juhul, kui Ždanov ja ta kaaskond oleks järginud kehtivaid seadusi 1940. aasta revolutsiooni lavastuse läbiviimisel ei oleks see seadustanud aset leidnud agressiooni ja Eesti annekteerimist. 1939. aasta ja 1940 40. aasta kohta kasutatav mõiste okupatsioon on küll õige, kuid ta jääb kitsaks. Okupatsioon on osa agressioonist. Kaasajal on agressiooni ja annektsiooni edukas kinnistamise vahend, migratsioon saadetakse, meelitatakse annekteeritud vabariiki oma maa kodanikke kelle kaudu agrestori võim killustub. Eesmärgiks on viia migrantide osakaal suuremaks põlisrahvusest. Migratsioon on seega agressiooni vahendlik täideviimine. Kas ENSV-l on suveräänsus? Selle küsimuse lahendamisel peame kõigepealt arvestama millise poliitilise tegevuse tulemusel ENSV moodustati. ENSV ämmaemandaga oli ikkagi Nõukogude Liidu agressioon Ždanovi abistav käsi. Kui poleks vägivallaga peale surutud 28. septembri 1939. aasta pakti polnud olla, poleks olnud võimalik ka ENSV moodustamine. ENSV olemust. Olemus selgub täielikult, kui analüüsida tema väljakuulutamise akti eestikuulutamine Nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks 21. juulil 1940. aastal. Riigivolikogu deklaratsioon riigivõimust Eestis. Nimetatud aktis ei mainita poole sõnagagi, et ENSV oleks suveräänne, see tähendab iseseisev ja sõltumatu riik. Küll aga tänatakse pikalt ja põhjalikult nõukogude liitu tsiteeri. Nõukogude Liidu suur ajalooline kogemus õpetab meid selleks, et ainult nõukogude võim on ainus tõeline töötava rahva huvide väljendaja ja kaitsja Nõukogude liidus on jäädavalt hävitatud. Palgaorjus on hävitatud inimese kurnamine inimese poolt. Hoolitsus inimese eest on kogu elu juhtmõtteks. Nõukogude liidus on jäädavalt hävitatud rahvuslik rõhumine ja rahvuslik ebavõrdsus. Eriti õudsena mõjub see truu alamlik kiidulaul Nõukogude Liidu tegelikkuse nelja surma tapa tapatalgute taustal. Samasugune toon on valitsev ka riigivolikogu deklaratsioonis 22.-st juulist 1940.-st aastast Eesti astumisest NSV Liidu koosseisu. Mõlemad need dokumendid räägivad ainult ühte pealiskaudne agressiooni varjamise püüa töörahvarevolutsiooni ja ENSV moodustamise sildi taha. Praegune ENSV konstitutsioon on vastu võetud 13. aprillil 1978. aastal sätestab selgesõnaliselt, et ENSV ei ole suveräänne konstitutsiooni paragrahv üks, mis tavaliselt sätestab riigi olemuse. Ei maini, et ENSV oleks suveräänne riik. Konstitutsioonis on paar korda deklaratiivselt kasutatud sõna suveräänsus. Ilma igasuguse katteta. Asjade tegeliku olemuse paneb paika Nõukogude Liidu konstitutsiooni paragrahv 73, mis annab absoluutselt kõik küsimused nõukogude liidu võimkonda. Sellest kõigest nähtub, et ENSV ei ole suveräänsust kunagi olnud ega ole. Lausa absurdihuumoriga mõjub ENSV konstitutsiooni paragrahv 63 lõige kolm mis sätestab, et väljaspool piire, mis on näidatud Nõukogude Liidu konstitutsiooni paragrahv 73. teostab ENSV iseseisvat riigivõimu oma territooriumil. Sama, mis lubada poo tuleb hommikvõimlemist teha. Kui ENSV konstitutsiooni analüüsimisel jätta kõrvale preesnelik sõnavaht, siis selgub täiesti selgelt Eesti seisund. Eesti on annekteeritud ja ENSV kui agressiooni sünnitisel puudub suveräänsus. Seega Eesti praeguse õigusliku seisundi määratlemiseks oleme jõudnud kahe tõdemuseni. Esiteks, Eesti on 1939. aastal alanud agressiooni tulemusel annekteeritud NSVL-i koosseisu. Teiseks annekteeritud Eesti territooriumil agressori poolt moodustatud NSVL puudub suveräänsus. Viimasel ajal on hakatud propageerima põhimõtet, et kuigi Eesti annekteeriti tuleb leppida paratamatusega ja poliitilise reaalsusega. Seega tuleb siis leppida jätkuva annektsiooni ja agressiooniga kui kuritegudega, mis on rahvusvaheliselt õigusevastased teod. Samas aga jätkatakse arutelusid õigusriigi teemadel. Tundub kuidagi absurdsem kokku panna õigusriik ja agressioon. Poliitilise reaalsusega. Poliitilise reaalsusega leppida või mitte leppida, kuid see ei muuda rahvusvahelist õigust. Agressioon on ja jääb kriminaalkuriteoks. Õigusvastasel alusel ei rajane mingit õiguspärasust. Seega Eesti annekteerimist ei õiguspärast aga see, et Eesti alal olevat riiklikku moodustist, nimetatakse ENSV. ENSV ei ole suveräänne, seega ei ole taga õigussubjektiks. Selle tõttu on selge, miks ENSV ei saa suhelda õigussubjektina rahvusvahelises elus, kuuluda ÜROsse, sõlmida lepinguid, sealhulgas ka liidulepingut. Rahvusvahelises õiguses eksisteerib selline põhimõte, et riik vastutab rahvusvahelise õiguse normide rikkumise eest. Riikide vastutus jaguneb mitte Matariaalseks ja Matariaalseks. Materiaalne vastutus jaguneb prestitutsiooniks ja reparatsiooniks. Restitutsioon on ebaõigesti saadud esemete tagastamine või endise olukorra ennistamine. Reparatsiooni all mõeldakse sõjas tekitatud kahjude hüvitamist rahas või natuuras. Samuti kohaldatakse rahvusvahelises õiguses vastutust agressiooni eest. Ma ei tee illusioone, et NSV Liit rutaks oma ajaloos tehtud ja tehtavaid õigusrikkumisi heastama kuid sellest hoolimata ma leian, et me peame konkreetselt ja täpselt teadvustama oma praeguse õigusliku seisundi. Kerkib küsimus, kui ENSV ei ole rahvusvaheliselt õiguse subjekt kas siis Eestis on õigussubjekti rahvusvaheliseks suhtlemiseks vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile 1966. aastal Inimõiguste paktidele ja nende lisaprotokollile, mida muuseas Nõukogude liit ei tunnista, on füüsiline isik rahvusvahelise õiguse subjektiks? Nõukogude Liit seda põhimõtet üldse ei tunnista. Teatud tingimustel loetakse rahvusvahelise õiguse subjektiks rahvast vastu võetud deklaratsioonis koloniaalmaadele ja rahvastele sõltumatuse andmise kohta. Meie oludes ei tähenda vabadusvõitlus vägivalda. Edukas on ainult aktiivne ja väga visa rahumeelne tegevus. Vägivalla korral me lõpetaksime küllaltki õieti, meiega lõpetataks küllaltki ruttu. Kaasaegne rahvusvaheline õigus ei tunnista riigi kadumist agressiooni ja annektsiooni läbi. Seega me saame ka puhtjuriidiliselt rääkida Eesti Vabariigist, kuigi tema territoorium on annekteeritud kui õigus subjektist. Seniks aga, nautides 40. aasta revolutsioonis saavutusi ja tehes ettevalmistusi ENSV juubelipidustusteks võib teha ettepaneku muuta ENSV vappe, ümbritseda see kuuseokste ja viljapeade asemel kastraadiga ja vapile lisada ENSV suurima revolutsiooni revolutsionääri Ždanovi portree. Aitahh advokaat Indrek Teder Tedrele põhjaliku ettekande ja üksikasjaliku juriidilise analüüsi eest. Veidi aja eest jõudis ka siia lavale telegramm Tallinn linnahall, balti muusikateadlaste 22. konverents Riias tervitab foorumit Eestimaa ja eesti keel on Tallinnas ja avaldab toetust kõigile emakeele hoidjaile delegatsioonide nimel Vytautas Lansbergis, Arnold Klootils, Helju Tauk. Hea publik on, mille üle järele mõelda vaheajal, sest see kestab täpselt 12 minutit. Aga meeleolu tõstmiseks. Sektori poolel ootab teid ansambel üks Lust ja hii sektori vool on muinsuskaitse väike kõnekoda, nii et vaheajal 12 minutit on teie käsutuses kõik.