Tervist, mina olen Urmas Vadi. Nüüd just äsja enne vabariigi aastapäeva jõudis meieni suurepärane sõnum. Üks briti autist tunneb suurt huvi eesti keele vastu ning kasutab meie keelt omaenda väljamõeldud keeles. Kirjaga kodukandist kirjutab Andres Ehin. Kunstnike Liidu aastanäitusest ja identiteet idest, räägib Anu Allas. Eestis on valminud uus mängufilm röövlirahnu Martin. Sellele, millest, kuidas kirjutab John ööbing mõtlevad Erki Simonen ja Rein Oja, jääge kuuldele. Eesti raamat on selline kirjastus, kelle enamus raamatud on tuntud selle poolest, et nad näevad üsna näotu välja, ent samas annab Eesti raamat välja ka sarja nüüdisromaan, kus hilja aeg on ilmunud Ameerika kirjaniku John röövingu romaan lesk üheks aastaks. Ja see on ööbingu teine romaan eesti keeles. 96. aastal ilmus eesti keeles romaan karpi maailm. Ja kui hakata rääkima sellest, milles raamat lesk üheks aastaks räägib siis oleks kõik justkui väga lihtne, on üks naiskirjanik, kelle isal läbikukkunud nii-öelda päris kirjanik ja edukas lastekirjanik ning suurepärane üksikemade võlu ja ja peale sellele on sellel naiskirjanikul Rutt koolil ema, kes on võrgutanud oma mehe noorukesest esmakursuslastest sekretär, päri ja siis teadmata kadunud. Ning olulist rolli mängivad ka liiklusõnnetuses hukkunud pojad, kes on isegi tähtsamad kui mõni elav tegelane. Selle minu kirjeldusi järgi oleks tegemist justkui sopakaga. Mõneti ehk ka nii on. Erkki Simone, sina oled tõlkinud karpi maailma ja need kaks raamatut on justama kirjutamise viisilt väga sarnased. Ka peategelased kas on või saavad kirjanikuks ja on ka muid läbivaid kujundeid, näiteks kasvõi see, et mingile olulisel hetkel lihtsalt lõigatakse midagi ja on see siis peenis või liiklusõnnetuses lumesahk, mis kaks poissi tükkideks lõikavad. Ja mis ehk kõige tähtsam on see hästi pöörane ja jõuline kirjutamisviis. Erkki Simonjan, miks mul on selline kentsakas tunne, et see on ühelt poolt justkui täiesti tavaline sapakas ent samas on midagi selle romaani juures ka lausa saagaliku. Kui häving oma kappi 78. aastal kirjutas ja sellega hirmus populaarseks sai nii publiku hulgas kui ka akadeemilistes ajakirjades, siis just tema puhul räägitigi, et tegu on Ameerika Günter Grass iga ja et röövingiga on, on narratiiv, jutustus tunud kirjandusse tagasi. Tegelikult ei olnud ju narratiiv kusagile kadunud naiste kates ja poistelt kates oli ta alati olemas olnud. Aga, ja põhjus, miks hakati huviga ööbingi peale vaatama seitsmekümnendatel ja miks ta hiljem ka tema esimesed raamatud, mis olid juba 70.-te alguses ja kuuekümnendatel kirjutatud, miks need said väga suured tiraažid ja miks jätkati tema üle arutlemist ka kirjandusajakirjades, sellistes tõsistes kirjandusajakirjades oli see tööving juba seitsmekümnendatel ründas üsna edukalt seda käsitust, et on olemas oletatud akadeemia raamatud ja publikuraamatud, mis peavad nagu igavesest ajast igavesti olema kaks eri nähtust. See on just see, mis hakkab näiteks Eestis alles nüüd tasapisi kõne alla tulema, et seni oli arusaam, et kusagil postamendi peale on Kafka ja prust ja joissa mahulisse sega, mida mitte keegi ei loe või loevad kirjandusteadlased ainult ja et siis on olemas selliseid värviliste kaantega raamatut, mida loetakse õhtul kodus. Või noh, kui teatrist rääkida samamoodi, et on olemas püha Beckett Roosek ja et siis on olemas peeru ja paugutükid publiku jaoks Nende kahe maailma vahel, nagu on ületamatu müür ja et need kunagi ei kohtu, vaat just ööbing mees, kes läks nagu välja sellelt seisukohalt, et see on illusioon ja lihtsustus, et need maailmad kunagi ei kohtu. Üks tema märksõnu näiteks kaapi maailmas on just nimelt jubedat lihtsustajad keegi tema tegelastest seal nimetab nõnda psühhoanalüütikuid, kes siis suruvad kõigile oma ohverdusi ja kaste peale. Minu meelest see põhjus on just see ikkagi, miks ta on nii suure tiraažiline ja samas miks teda võetakse tõsiselt, nagu kirjandusteooria maailmas on just see, et ikkagi raamat või romaan, ütleme Jaan ei koosne mitte vormivõtetest ega ideedest, vaid romaan koosneb sõnadest, tekstist, et kui intelligentne empaatiline inimene kirjutab abielust ja, ja noh, ütleme oma lapsehoidjaga seksimisest ja laste kooli saatmisest samamoodi autoavariist, noh, mis võib meie kõigiga juhtuda, et siis on see paelu, kui kirjutab loll sellest, siis on see piinlik, siin ongi vahe. Tundub, et hävingule on ka mingisugused kinnisideed, mis justkui vähemalt nendes kahes raamatus Tead, ma ei tea, kas neid saab kinnisideedeks nimetada selles mõttes, nagu sa siin ütlesid, et lapsed ja teinekord seal surnud inimesed nende mõju elavatele noh, minu meelest ringile kõikides raamatutes, mida mina Ma olen lugenud on sellised olulised teemad on nagu inimese kaitsetus iseenda ja teise inimese ees ja samuti igasuguste teooriate ideoloogiat ees siis näiteks enesehaletsus ja selle mõju ja samuti vaimse tervisehaprus. Need on need teemad, sellised põletavat teemad, mida ta igal pool puudutab, näiteks kõrvalepõikena B muuseum näiteks kuhu on kokku kogutud kõik kapimaailmatõlked ja kui ma küsisin selle muuseumi pidaja käri Norrise käest, et noh, millest tal see idee niisugust muuseumi üldse luua ja et mis teda ka appi maailmas vaimustas, siis ta ütles mulle, et ta vaata oma lapsi kooli, saates neid kunagi sama pilguga nagu enne ta alati küsib endalt, et kas nad tulevad eluga tagasi. Ruus ronis voodist välja ja läks kikivarvul läbi vannitoa vanemate magamistuppa, kus lamasta viski ja džinni järgi lehkav isa. Nii tugevalt haises mootoriõli ja bensiini järele vaid auto suletud garaažis. Isa kordas roos. Ma nägin und ja kuulsin unes mingit häält. Mis hääl see oli, kullake, küsis isa. Ehkki ta lamas liikumatult edasi, oli ta nüüd ärkvel? See pääses majja, ütles roos. Kas hääl? See on siin majas, aga ta püüab mitte häält teha, seletas roos. Läheme siis, otsime ta üles, pakkus isa. Hääl, mis püüab mitte häält teha. Seda ma tahaksin näha. Isa võttis tütre sülle ja kõndis temaga mööda pikka ülemise korruse koridori. Seal oli rohkem fotosid hoomasest temast, sest kui kuskil mujal ruumis kogu majas. Ning kui isad Tseed koridori lambid põlema pani, näis roosile tema surnud vennad ootasid temalt tähelepanu. Nagu printsid, kes printsessilembust püüdlesid. Hääl, kus sa oled? Hõikas teed. Vaata külaliste magamistubadesse, soovitas roos. Isa läks temaga koridori teise otsa, kus oli kolm külaliste magamistuba ja kaks vannituba, igaühes veel fotosid. Nad panid kõikjal tuled põlema, vaatasid kappidesse dušikardinate taha. Tule välja, hääl käskis teed. Tule välja. Hääl, kordas Ruus. Äkki on ta alumisel korrusel, pakkus välja isa. Ei, ta oli üleval meie juures Bailias roos. Siis ma arvan, et ta on läinud, lausus teed. Mis hääl see oli? See oli nagu oleks keegi püüdnud mitte häält teha, seletas roos. Teed, pani lapse sülest ühele külaliste magamistoa voodile ning võttis öölaualt märkmiku, plokkija, sulepea. Talle meeldis roofi lugu, nii et ta pidi selle üles kirjutama. Tal polnud pidžaama seljas ega seega ka taskud, kuhu ploki leht pista. Seepärast torkastasele hammaste vahele, kui ta Rufi jälle sülle haaras. Nagu tavaliselt, tekitas isa alastiolek Rufiks vaid põgusat huvi. Sul on nii naljakas peenis, tähendas ta. Tõepoolest naljakas, nõustus isa. Seda ütles ta alati. Kuna ta paberilehte hammaste vahel hoidis kõlasse märkus seekord veelgi hooletumalt kui tavaliselt. Kuhu see hääl läks? Päris roos. Teed, läks temaga parajasti läbi külaliste magamistubade ja vannitubade ning kustutas tulesid, kuid peatus siis nii äkki ühes vannitoas, et roos kujutles, nagu oleksid hoomas timassi või mõlemad koos ühelt fotolt käe sirutanud ja temast kinni haaranud. Ma jutustan sulle loo ühest häälest, lausus isa, paberileht hammaste vahel laperdamas. Laps süles, potsatas ta vanni äärele. Tema tähelepanu köitnud fotol olid hoomas olnud nelja aastane. Täpselt troofi heas. Poisid olid pildil sunnitult istuma seatud toomas, istus laial segase lillemustrilise polstriga kušetil. Botaaniliste kujundite üliküllus, näis rõhuvad kaheaastast timased, kes ei tahtnud Toomase süles istuda. Fotovõis olla tehtud 1940. aastal kaks aastat enne Edi sündi. Ühel ööl, kullake, kui toomas nii vana oli, kui sina praegu timasse oli, siis veel mähkmetes kuulist hoomas mingit häält alustas teed. Rootsile meenus alati, kuidas isa paberilehe hammaste vahelt võttis. Kas nad mõlemad ärkasid? Küsis roos üksisilmi fotot vaadates. Sellest küsimusest sai vana meeldejääv lugu alguse. Esimesest reast alates oli see Tseetcoulil peas. Trumme ärkas üles aga timm, aga sedasi. Rufil isa süles käis judinad üle selja. Isegi täiskasvanud naisena ja tunnustatud romaanikirjanikuna ei saanud rovsk seda rida kuulata, ilma et tal judinad üle selja poleks jooksnud. Tom ärkas üles aga simmaga, sedasi oli südaöö. Kas sa kuulsid seda? Küsis Tom vennalt. Kuid Simm oli alles kaheaastane. Isegi ärkvel olles ei, rääkimata veel palju. Trumme äratas isa ja küsis temalt. Kas sa seda häält kuulsid? Mis hääl see oli, küsis isa. See oli nagu mingi käte ja jalgadeta koletis, kes liikuda püüdis. Kuidas ta liikuda sai, kui tal käsi ega jalgu polnud, küsis isa. Ta vingerdab, seletas Tom. Ta libistab ennast oma karvase kasukal. Taansis, karvane usutas isa. Ta tõmbab ennast hammaste abil edasi, jätkas Tom. Tal on siis hambad ka, hüüatas isa. Ma ju ütlesin sulle, et ta on koletis, kinnitas Tom. Aga mishäälse täpsemalt oli, mis sind üles ajas, küsis isa. See oli niisugune hääl, nagu oleks üks ema kleit äkki elavaks saanud ja püüdnud oma riidepuult alla ronida, seletas ta. Kogu oma ülejäänud elu kartis rovsk Howl seinakappe. Ta ei jäänud magama toas, kus seinakapi uks lahti oli. Talle ei meeldinud näha kapis rippuvaid kleite. Talle ei meeldinud kleidid. See oli juba kord nii. Katkendid John ööbingu romaanist lesk üheks aastaks esitas näitleja Rein Oja. Sõrmuste isanda ooperi Tolkieni armastus soome keele vastu on üldteada. Soome keele abil lõi Tolkien oma haldjakeele kuid tuleb välja, et briti keelele hoiatele hakkab meeldima ka eesti keel. Paabel tagasi ilmus meie ajakirjandusse jahmatav uudisnupp briti autistlikust geeniusest Daniel Tammetist kes teeb eesti ja soome keele baasil oma keelt nimega mänti. Sven Vabar luges Briti ja Ameerika ajalehti, et sellest teemast rohkem teada saada. Ja nüüd räägibki Vabar meile, mida ta teada sai. 26 aastane autistlik briti noormees Daniel Tammet on erakordsete matemaatiliste võimetega. Näiteks purustas ta Euroopa rekordi arvubee täpsest peast mäletamises. Ta nimelt luges viie tunni jooksul ette Pi täpsusega 22514 kohta peale koma. Ta on võimeline lahendama peast kuupjuuri kiiremini kui kalkulaator. Selliseid autiste on teisigi, kuid tõeliselt erakordne on Daniel seetõttu, et erinevalt teistest autistidest on ta võimeline oma erilisi mõtteskeeme, mis said alguse kolmeaastaselt üle elatud epilepsiahoo tagajärjel kirjeldama. Tavaliselt on autistid verbaalselt väga algelised. Kuid T4 lingvistilised võimed on küllalt rikkalikud, ta oskab seitset keelt. Nii räägib teenijale ajakirjanikele hea meelega, mismoodi ta mõtleb ja kuidas kulgeb tema uskumatu arvutamisvõime. Tema suhe arvudesse on sünesteetilist laadi. Arvud on tema jaoks värvid, objektid ja muud meelelised, tajud. Näiteks number üks andeinielile väga hele valgusnumber kaks on teatavat laadi liikumine paremalt vasakule. Number viis on kõue kärgatus või vete summatava kivilahmaka hääl. Number üheksa on T4 jaoks kõige suurem number. See on väga pikk, ütleb teenijal kui temast dokumentaalfilmi vändati ning viidi selle tarvis New Yorki tunnistanud seal väga ebamugavalt, sest nagu ta end väljendas kõikjal tema ümber oli number üheksa. Ning kui ta oma numbrite arvudega tehteid teeb, ta õieti ei arvutagi tunnetanud mingi keerulise arvutustehte vastust järsku ja spontaanselt taas mõne uue meelelise kujutlusena. Kogu see protsess, kogu see peadpööritav sünesteetiline tajude voog konteineri jaoks äärmiselt ilus. Ta võrdleb end luuletajaga, kes kasutab jõge või puud kirjeldades inimesega võrdlevaid metafoore. Teine ütleb, et armastab arve. Arvud on tema sõbrad. Kuid armastab ka sõnu. Nagu öeldud, on ta keeleliselt võimekas. Kui ta õppimise ette võtaks, oskaks ta ilmselt seitsekümmet, mitte seitset keelt. Temaga tehti katse. Ta ei teadnud midagi islandi keelest kuid alates momendist, mil talle hakati seda keelt õpetama 15 tundi hiljem andis ta juba Islandi televisioonile islandi keeles intervjuud. Muuhulgas oskab ta soome keelt ning peab väga lugu ka eesti keeles. Ta ütleb, et eesti keel on oma vokaali rohkuses väga kaunis. Kuid ka teine oli keeltehuvi on pisut erinev teistest polüglottidest. Ta nimelt armastab teha oma keeli. Ta on juba teinud kaks oma keelt, ühe nimi on lapsi, teise nimi, uusi Suomi. Muuseas konteineri perekonnanimi Tammet ei ole tema vanematelt päritud vaid nimi, mille ta endale ise võttis. Ta leidis selle Eesti perekonnanime internetist ning talle meeldis, et see tulenes tammepuust. Nüüd Daniel Tammet enesele veel üht uut keelt, millele on nimeks pannud mändi. Võrreldes oma keelt taaspuuga. Seda soome-ugri keeltel põhinevat keelt iseloomustab selle sõnade tähenduslik sünteetiline seotus. Näiteks tähendab sõna ema tema keeles tõepoolest sedasama, mida eesti keelestki. Kuid see, mida ema tekitab nimelt elu kõlab T4 keeles ela, mis on kõlaliselt emale sarnasem kui elu. Sama loogika järgi tähendab ka päike päikest. Kuid see, mida päike loob kond päive. Ehk siis päev. Tõi nii-öelda ametikeelest kumab just nagu mingi muistne maagiline ühtsus mingi katkematu etümoloogiline terviklikkuse taju, mida näiteks tänapäeva eesti keele rääkijad ega ilmselt ka teiste keelte rääkijad enam üldiselt ei taju. Me ei tea, kust ja miks sõnad tulevad kuid ka teadlased, kes uurivad inimese mõtlemist ja selle seotust keelega tunnevad T4 mändi keele vastu elavat huvi ja ootavad põnevusega, millal see tal valmis saab. Tallinna kunstihoones Kunstnike Liidu aastanäitusel tegeletakse identiteeti tega. Millised on need identiteedid? Mõtleb, on vallas. Viimaste Kunstnike Liidu aastanäituste puhul on olnud tavaks näituse kohmaka formaadi üle kurtmine aga eriti viljakad vaidlustasid, paratamatult kasvada ei saa. Tegemist on katsega lepitada kaht põhimõtteliselt erinevat näituse koostamise viisi ja olgu siis kompromissi igal konkreetsel juhul õnnestunum või ennetum. Sisuliselt on see lepitamine võimatu. Ja sisuliselt on ka sel aastal tegemist ikkagi ülevaatenäitusega. Ehk siis väljapanekuga, kus on esitatud võimalikult paljude kunstnike uuemad teosed. Las ta näitustel on juba mõnda aega kuraator. Aga ilmselgelt teha seda, mida kuraator tegema peaks. Ehk siis kas ära tundma olemasoleva kunsti hulgast teosed mis on ühel või teisel viisil üksteisega dialoogis ilma tingimatu kavatsused seda olla. Või siis ärgitada kunstnikke mõnel rohkem või vähem päevakajalisel teemal mõtlema ja looma. Aasta näituse kuraatori roll on siiski kõigepealt mõelda välja võimalikult laiahaardeline ja paljusid puudutav teema kutsuda kunstnikke osalema ning valida pakutavate hulgast välja teosed. Niisiis on antud juhul tegemist lihtsalt traditsioonilise aastanäituse žürii kohanemisega ühe või kooskujundaja kaheliikmeliseks. Seekord kuraator Harry Liivrand ja kujundaja Andres Talts. Teema identiteedid on täiesti laiahaardeline. Ei kujuta ette, et kui mõne kunstniku käest küsida, kas ta on viimastel aegadel loonud midagi sellist, mis tegeleks identiteediga saaks vastus olla täiesti eitav. See identiteet ei pruugi olla väga esiplaanil või välja joonistunud, aga kaudsemalt alati kohal mis teeb zhürii ülesande veelgi keerulisemaks ja valikut tuleb vähemalt suures osas teha lõpuks ikkagi mingite teiste kriteeriumide kui temaatilise tabavuse järgi. Nii ongi praegusel näitusel esiteks identiteedi küsimus kahtlemata kõigis teostes olemas kuid sügavam sisu on mitmetes töödes hoopis mujal. Ning teiseks on näitus tervikuna ikkagi väga oma koostaja nägu väärtustatud, jaga kujunduse abil esile tõstetud on kõikvõimalikud esteetilised kategooriad joone ja värvitundlikus, kompositsiooni, tasakaalustatus ja muu selline, mis iseenesest ei saa olla hea ega halb, õige ega vale, vaid veendumuse küsimus, mida pidada kunstis rohkem ja mida vähem oluliseks. Kuid nii suure osalejate hulga ja nii pehme maitseka kujunduse puhul mõjubki üks osa töid õnnetult pigem dekoorielementidena ja ei ole neil võimalust enesele mingit oma ruumi kätte võidelda. Kuna arvatavasti suur või isegi suurem osa teoseid pole loodud spetsiaalselt selle näituse jaoks. Ning nagu öeldud, nende põhiline tuum on kuskil mujal kui enesemääratluses või jänese avamises siis ei maksa siin ilmselt teha kuigi kaugeleulatuvaid järeldusi eesti kunstnike identiteetide kohta. Aga teisest küljest natuke võib ju siiski proovida. Kuraator on kutsunud üles käsitlema identiteeti neljas kategoorias. Poliitilises, sotsiaalses, seksuaalses Osulises. Näitan sulle on terve hulk teoseid, mis ei tegele ühegagi neist kategooriatest ning ei avalda mitte niivõrd identiteedi sisu vaid esitavad kujundlikult selle üldisema olemuse. Need on peamiselt abstraktsed teosed ja identiteet nende kohaselt erinevatel viisidel killustunud, põimunud, moondunud, vähendanud teoste puhul, mis siiski otsesemalt mõnda neist neljast kategooriast puudutavad. Tekib aga mitmetegi osas eelkõige küsimus, kelle identiteedist kõneldakse, on see minu identiteet, meie identiteet, nende idenditeet? Loomulikult pole ju otse nõutud, et kunstnik räägiks iseendast. Aga samas suur ja mahukas sõna identiteet ei pea ilmtingimata olema hämar, kauge kollektiivne jäänult metafoor, sõna käsitletav, millisena ta sel näitusel paljuski mõjub. Meeldejäävad seetõttu need, kus on rohkem selgust ja kindlam keskpunkt. Mark raidperel on mina, Ene-Liis Semperi, mina kõigi, muidugi ei pruugi see keskpunkt seisneda ainult jänesekujutise kasutamises. Valeri Vinogradov, paroodia hiljuti sealsamas kunstihoones väljas olnud Illega Pakovi tööst arvestades vaatame jänesepositsiooni rahvust. On ka mina tugevalt olemas. Jaan Toomiku, Jaan Pavleja, Risto Laiuse videos on küll nemad aga need nemad on väga konkreetsed, mitte kauged ja võõrad, kellest pole midagi teada, aga võib oletada igasugu asju. Kummalisel kombel näebki näitusel võõra identiteediga tegelemist jänese peitmist märksa rohkem ka kohalolemist. Eriti torkab see silma religioossete motiivide puhul, mida on vähemalt senini üsna religiooni kaugEesti kunsti kohta hämmastavalt palju aga mida kasutatakse rõhutatult klišeelikult rõhutatult irooniliselt ehk siis rääkides justkui kellelegi teise meelde kaubastatud identiteedist kuid jättes iseenda igal juhul kõrvale. K 90.-te kunsti, üht lemmikvõtet ja igasuguse identiteedi teema, tavastrateegiat ehk rollimänge kasutavatest töödes on võimalikud rollid küll perfektselt sisse töötatud kuid nende skaala kahtlaselt kitsas. Ikka filmistaar ikka drag queen. Suuresti jääbki mulje, et näiteks seksuaalse identiteedi olemasolu on võimalik ainult läbi kõrvalkalda mis on tegelikult juba ise muutuma normiks et poliitilise identiteedi määravad ainuüksi konkreetsed poliitikud, õieti nende niinimetatud kuvandit. Et sotsiaalsus saab väljenduda ainult globaalsetes, maailma mastaabis probleemides. Aga oma lähiümbrust tuleb kaitsta ja varjata ning omaenese võib olla väga lihtsatest maistest tahkudest koosnev identiteet. Pole ikka vist päriselt väärt, et seda teistele avaldada. Kirja kodukandist saadab teele Andres Ehin. Üks mammuseid kirjasõpru, tshehhi luuletaja Edmond Sheni Viimane kiri, mis ma talle saatsin, oli niisugune armas Edmond Sheni. Olin. Marboeemi Huss ja Dudajev, põen, paistab tore olema. Ainult et inglisekeelne tõlge on kehv. Seal, kus huss ja toda Jeff Kiievis kokku saavad, läheb asi lausa segaseks. Pean silmas tõlget. Küsid Käsmul teistegi tsehhi kirjanikega, on kirjavahetust olnud, on küll. Omalajal vahetasin kirju ka kadunud Vladimir matšurega. Teemadeks olid eesti muinasaeg, aga ka Eesti, Tšehhi ja Iiri kultuuriajaloo võrdlemine. Matš Urali, hämmastav mäluhiiglane. See sai mulle selgeks tema Tallinnas käigu ajal, kui me teineteisele ajaloolase viktoriini korraldasime. Näiteks esitasin talle küsimuse, mis kõlas nii. 28 türgi ohvitseri saatsid kirja ühe vene revolutsionääri jõele, kes oli see revolutsionäär. Mathura vastas pikemalt mõtlemata, et see oli leitnant Schmitt. Täiesti õige vastus. Meie oma mälumänguguru Hardi tiidus seda näiteks ei teadnud. Küsid Edmond, mis ma ise olen viimasel ajal kirjutanud. Olen kirjutanud poliitilisi luuletusi, näiteks niisuguse mille pealkiri on pahupidi oioi. Pahupidi oioi. Ateenas lõpes parajasti soome-ugri rahvaste kongress, kui Tallinnas veel kestsid järjekordsed olümpiamängud oioi. 13 aastat tagasi piirasid eesti tankid Ostankinutele torni ümber oioi. 15 aastat tagasi moodustasid paar miljonit Baltikumi venelast. Inimketi nõudsid Molotov-Ribbentropi pakti jätkuvate kõrvale kaldumatut täitmist. Oioi. 65 aastat tagasi leidsid Eesti, Läti ja Leedu välisministrid, et Venemaa ja Saksamaalt tuleb kolme balti riigi vahel ära jagada oioi. Pisut hiljem jäid Eesti ja Läti kindralid Lenini mausoleumis Riia palsamit. Panid imeks, miks ei armasta venelased baltlastest vabastajaid, kes päästsid nad ometi Stalini hirmuvalitsuse küüsist, oi oi, oi sina Edmond, leiad, et Tšehhi president ei peaks üheksandail mail Moskvasse minema, osutad, et üheksas mai tähistatud tsehhid, slovakid vabanemist vaid ainult ühe vägivallarežiimi asendamist teisega. Eestis on see teema ju veel tundlikum, sest ka uus vägivallarežiim oli meil võõramaine. Kui aga saaksime oma arvamuse enne Moskva pidustusi välja nii-öelda nii, et kogu maailm seda tähele paneks, siis võivad presidendid Moskvasse minna küll ühekaupa, pane meid keegi tähele. Kõik vahe Euroopa presidendid peaksid ühisavalduse tegema. See oleks ainus mõistlik tegu. Masarik, kui ta veel tahaks, oleks praeguses olukorras kindlasti just selle poolt olnud. Ütle seda Katslasclawsile, olen sel teemal luuletuse kirjutanud, see kõlab nii. Vennad, vahe, eurooplased on pealkiri. Ja siin ma pealkirja järel seletan ära eesti lugejale, kes oli Masarik noorem põlv ei tea seda. Sest Slovakkia president 1918 kuni 35 Toomas Masarik on vaba jõuke ja ettevõtliku Vahe-Euroopa sümbol. Tema ajal tõusis Tšehhoslovakkia üheks kõige demokraat rikkamaks ja rikkamaks riigiks Euroopas. Siis nüüd tuleb luuletus ise. Vennad, vahe, eurooplased, meid teiega on ühendanud kannatanud tus all võõra võimu jõhkra vägivalla koos peame kuulutama ilma maile, et Vene väed ei vabastanud meid, vaid uue õnnetuse kaasa tõid. Oi eestlased ja poolakad, leedulased, ungarlased, tsehhid, rumeenlased, slovakid, lätlased koos saatkema riigijuhid Hodonini, kus märtsikuise lapsena kord sündis Masarik ühes koos sealt hüüdkem üle ilma. Natsismi surm ei toonud meile priiust. Edmond 100, mulle veel oma luuletus inglise keeles, kui sul neid on, kõike head soovides sinu Andres Ehin. Kassid on ikka olnud salapärased, sageli kõiksugu lugudes ettejuhtuvat tegelased, kes tihtipeale on midagi enamat kui lihtsalt loomad. Eesti uues lastele mõeldud mängufilmis. Röövlirahnu Martin on samuti üheks tegelaseks kass kes oskab end moondada. Mis sellest kõigest välja tuli, uuris Tõnu Karjatse. Kui keegi ei meeldi, siis tuleb tematustes pissida. Mul pole ammu nii toredat päeva olnud. Koos vanematega kooli. Tema Martin. Eesti uus mängufilm, sel nädalal kinodesse jõudnud röövlirahnu Martin toob vaataja ette ühe pildi kümneaastase poisi maailmast, kes kolib emaga elama uude kohta. Nagu ikka, toob kohavahetus kaasa uusi väljakutseid ja Martin pole just see poiss, kes neid vastu ei võtaks. Martin sinu käsi jälle mängus emade. Mikk Rand äsja filmi näinuna, millised muljed on väga meeleolukad ja südamlikud ja siuksed Rõõmustavat võib niimoodi öelda, et Eestis on tehtud väga häid lastefilme ja ma arvan, et teda igati sobib just sellesse kategooriasse, et väga hea lastefilm. Ja selles mõttes ka, et ka täiskasvanu saab väga hea nagu elamusega filmi vaadata, et noh, see on demand vaadata. Filmi peaosades mängivad Madis Allik, ainen Kadi Sink, Andrei Šagars ja palju teisi veel tundmatuid Jagoiva tuntud nimesid. Stsenarist Mihkel Ulman ja lavastaja Renee Vilbre, kellele see oli esimene täispikk mängufilm ja ühtlasi ka esimene lastefilm. Juba pea 10 aastat ei ole Eestis lastefilme tehtud. Tegelikult oli ühest küljest turg tühi, vaadates kodus kahte-kolme kasvava tütart, kes hea meelega vaatava teiste seisundist, laste saateid, filme käivad kinos, noh tegelikult lihtsalt ei olnud midagi teha. Stsenaariumit kirjutades koos Mihkel Ulman iga leidsime mõlemad mingil hetkel ennast kui sellised kaheksandaks kümneaastased poisid, kes hakkasid mõtlema enda lapsepõlve tagasi ja kujutame ette, mis meid tol ajal erutas, mis meid tolajal huvitas. Ja siis me jõudsime sellise poisi kujunige siis täna on nagu meil filmis Martini nime all, me räägime ju sellisest kümneaastasest poisist, kes kohe-kohe on astumas vara puberteeti ja samast teise jalaga on ikkagi veel laste mängumaal. Ja, ja see on see aeg, kus tegelikult tekib enda jaoks kõige rohkem küsimusi, kuidas ja mismoodi mingis situatsioonis käituda. Ja sel hetkel, kui sa nagu ema, kas või sisejulge õpetajale seal suhteliselt sassis ajavad armunud oma naabritüdrukusse ja koolirikkama poisiga tülis, siis kindlasti tuleb selline tunne, et küsiks kellegilt targemalt, lõppude lõpuks jõuad selleni. Targem on paraku sinu teine, mina küll ei kujuta ettekandes targemaid varem. Nii see poissi leiab kassi, kellega ta hakkab suhtlema. Tõenäoliselt on selline väikese jumala efekt Meil kõigil poisina olnud lime kellelegiga, keda teiste silmis olemas ei ole. Kui minnes sügavamalt, siis tegelikult me tegeleme eneseanalüüsiga, küsime enda arust targemalt inimeselt nõu, aga põhimõtteliselt Väiga jumal taskus, ei ole sugugi vaimselt arenenum kui meie ise. Sõnu, mida me sealt tagasi saame, võib meid kõige suuremasse tupikusse viia. Sest lapsed on kuhugi kadunud, mõtlesime, kiilus. Tõmbame nüüd last. Me tahtsime jätta sellist natukene muinasjutulist natukene lapseliku ja samase hoiusest realistlikku joont, sest nii-öelda realistlik muinasjutufilm või muinasjutuline realism et seda me hoidsime, sest et noh, tegelikult kui nüüd siiralt ausad oleme, vaatame nendele lastele näkku, kes meil 10 11 filmi mängivad siis nende kõnepruuk natukene jõhkram ja natukene teravam. Et proovi tehes me rääkisime päris ausalt üksteisega, et me püüdsime häbistada sellist just nimelt tagasivaatavat veidi olemusliku nägemuse lapsepõlvele, sest et see piire sealt peale kahtteist ju juba läheb ikkagi täiskasvanu likuks või ütleme, selles filmis käivad läbi sellised noodid, kus räägitakse pükstesse jalgadest, soovitakse 11 seal musitada, suudelda seal täpselt see piir, kus tegelikult need lapsed liiguvad hetkel juba järgmine aasta 12 13 juba neil tekib probleem sellega, mida olen mänginud. Ma kujutan ette kolm-neliteist siis kolmneli aastat oma filmi vaata saatke 17 18 siis nad lähevad uuesti tagasi, hakkavad uuesti huvituma sellest, mida ta on teinud. Aga samas võib-olla teistmoodi, sest praegu Madis, mismoodi ta areneb ja mismoodi ta tegelikult suhtleb, siis ta on, ütleme nii, et mina ei olnud nii lahtine viiulge tüüpe, kui Madis hetkel on, aga jah, poisid mõlemad tegelikult tahtsid, mängisid rolli, mida nad mängisid. Proovisime isegi Kevinit tegelikult või siis Andres jagasite mõlemat rolli, aga lõpuks ta ütles, et talle meeldiks see rohkem. Mõlemad poisid tundsid natukene ennast ära, hiljem nendega rääkisime ja võtteplatsil siis on ikkagi mängisid, et laias laastus iseennast. Jaan Rekkor ütles väga hästi, et kui ta vaatab martinit ja Madist, siis mõlemal on selline väikene kurvameelsuse läige silmis juuda. Nii on umbes. Aga see pole veel kõik mitmetele selles filmis üles astunud lastele on ehk just röövlirahnu Martin, see film pisetab neisse tahtmise teatrifilmiga edasi tegeleda. Nonii randa kulla ja käin Võsu põhikoolis ja mulle see film meeldis, väga see väga lõbus ja naljakas. Võsu koolis silmitseda. Punase katusega maja oli meie kool ja see vaja osalisi. Olime nõus minemast. Hardy all, ma sattusin ka Võsu koolifilmivõtted kuidagiviisi kurnavad, tüdinenud ei linde, rändaja, käin ka Võsu koolis. Õpetaja palus meil laupäeval nagu minna esimestele võtetele, siis me kahekesi nagu Ilvesime kohal, siis me saime nagu gaasiasse 1009 veel mõnes filmis näiteks kaasa. Ma arvan küll, jah. Et näitlemine mulle meeldib, käib mitu aastat juba näit ringis. Tulevikuvalik, võib-olla võib olla hilja? Ja veel filmimuusika on kirjutanud Kaspar Jancis ja seda esitab ansambel kriminaalne elevant. Tänase kultuurikava panid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi. Kultuuriga saab kuulata vikerraadio koduleheküljelt ning meile saab ka kirjutada elektronposti aadressil vadi ät erg punkt ee. Kõike head ja olge terved. Tere, minu nimi on Maria Peterson. Selline lugu, et tellime ühel sõbral, kuidas sõber tahtis õue minna ja tuli mõte, et võiks panna endale soojad riided selga, kuna päike paistab ja ilm on ilus ja minna õue mängima. Te olete, kes kedagi on, kellega mängida, siis see oli muidugi nalja vormis mõeldud. Ja siis me hakkasime mõtlema, et tõesti suured inimesed ei lähe nagu õue niimoodi mängima. Lapsena paneb ema soojalt riidesse ja ütleb, et mine vaata, no et kas on lapsi, kellega mängida? Noh, kui ma mäletan ennast, lapsena läksin õue. Vaatasin ringi, jalutasime, et kas on mõni oma vanu, need, kellega saaks mängima hakata. Aga nüüd. Nüüd on niimoodi, et lähed õue, ajad oma asju vaatamata, kas on mõni omavanune, kellega saaks mängima, hakata asju ajama hakata? Kõik kindel? Nii palju paid vaadatagi valgust ja varju ja valguse varju ja valguse näkku. Iga vest, toidet, puid, mis ma poolele. Armastan suve esimest korda ja siledat liivaluidete. Armastan suve esimest korda mööda ja sile tab liivaluidete pimestav heledad sile idalaadsele näikese käe, päikese igatsusi, ka saia. Keelaks. Uksed ja aknad on Vallena lampide arhiividest grantide aken välja. Ta ise Ki tormiga. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Nii palju on, palju on, käeaknad on Vakse tapal Uudonna poole oma poolele. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Maga rohus ja päevaaeg on täis. Kes harjunud käima, ohus see kaugemal teistest käis saanud uhkusest alandlik, kus ja trots, siis talla heit, soe muld ja varjude pikk kuus, muu maha löödi kooley. Ja tähti, kas te seal kuu õhetab kõrguse jääs? Kõik käki vaikselt, nii val. Käe, et kõnnid, kui küünal käes et kõnnid, kui küünal käes. Maailmapilt. Maailmapildi saatel on kavas kaheosaline lühisari, mis keskendub prantsuse vaimuelule kahekümnendatel sajandi teisel poolel. Ja selles saates kõneleb Marek Tamm, Pariisi Ülikooli doktorant ja sarja esimeses saates me räägime niisugustest tegijatest nagu Saatriaga, müü. Mina olen saatesarja toimetaja Martin Viirand ja me kohtume laupäeval kell 18 15.