Tervist, mina olen Urmas Vadi. Milles on Islandi võlu eesti muusiku pilgu läbi, uuris Tõnu Karjatse. Janek Kraavi avastas saladuse, miks, kes sule ja tripile ei müüdud kõveraid joonlaudu. Kuidas koreograaf Jüri Nael ühendab Laine Mägi ja niitsin, küsib Kristiinaga rancis. Kuidas Tammsaarest sai ulme, teab Indrek Hargla, kes on koostanud õudusjuttude kogumikku. Õudne Eesti. Mis moel saab Lätist staariks, räägib Hanno Soans. Jääge kuuldele. Läti kunstnik ins Gabrans sai Hansapanga kunstipreemia oma viimaste aastate projekti staariks eest mis jäljendab meediamehhanisme ja uurib, kuidas toodetakse staare. Täpsemalt, kuidas pääseda televisiooni. Praegu on Rotermanni soolalaos avatud ka printsi näitus nähtav nähtamatu tajumise saar millel esmapilgul pole kunstniku varasemate teostega midagi ühist. Seal on ainult ruum, valguspeeglid ja udu. Endisest ja praegusest Gabrantsist, räägib Anu hallasele Hanno Soans. Staariks puhul on huvitav see see lähtepunkt, et ta võtab ühe sellise töötu vene mehe, keda ta On, paneb valgesse ülikonda, teeb ilusalongis küünlakesed korda, töötab välja tema laitmatult äratuntava imidži, mis siuke nagu Men in Black ainult valges ja siis ta üritab aasta jooksul, mis on siis üks nendest starsi projektidest, üks neljast-viiest saada seda inimest maksimaalselt telekasse ja ta siis lindistab neid kõiki võimalusi. Video, kuidas saada telekasse tema reklaamibüroodest töötavate sõpradega, koosneb, arvutavad välja, kuidas, millised on kvantitatiivsed võimalused televiisoris saamisel, et noh, toon ühe näite, et kui peatakse pidulikku jõulumis ülekanne, siis valges ülikonnas staariks istub esireas seal kaadri sees ja ta jälle kord telekas või siis, kui on mingisugune telemäng, kus saab saata SMS pilte endast ja oma kassist koerast siis loomulikult, kes seal on taas oma kassi, on staariks või kuigi kaabrans saab teatrilavastuste kujundamise eest Läti teatri aastapreemia, siis loomulikult see, kes siis läheb vastu võtma seda, seda preemiat Gabrantsi asemel staariks. Huvitav on selle projekti juures just see, et minu arust tuleb välja, et kui täna läbi mitme aasta sellega on töötanud, et üldiselt meediaprojektid kaasaegsetel kunstnikel on tavaliselt nii, tuleb mingisugune idee ja see kohe realiseeritakse, see nagu sketši rikk, aga staariksiga on kaubanduses töötanud kokku nüüd umbes varastati seesama kasvõi see üks projekt, kuidas televiisorist pääseda. Mul tekib siin niisugune võrdlus, nagu oleks meediaühiskond samamoodi hoo tavaline, nagu näiteks agraarühiskond on teatavad perioodid, eks ole, aasta ringis seisan kuidagi mitte jõuludele iseloomuliku tähelepanu mingisugusel muul ajal ükskõik kui strateegiliselt osas olev, et seal tekib mingisugune selline nagu meedia aastakäigu niimoodi strateegiline läbimine, et sul on hooaeg künni jaoks, sul on hooaeg, oleks kui nüüd niimoodi pateetiliseks minna, aga ma ei tea ausalt öeldes kedagi, kes oleks samamoodi hooajalises perspektiivis meediaga mänginud. Nii et siis ei näe ka sellist mingit vastuolu mängitud eelmine pöördumist ära pöördumist või kõrvaleastumist selles uues niita, sest seal on kindlasti see Ärapöördumine olemas, see on täiesti grammiline ja karra siseon selle koha pealt rääkinud, et talle tundus, et kõik need kirjeldusmehhanismid, mis reaktsioonina tema töödele tema staariksi perioodi töödele kriitikutele juba valmis olid, et need, need said natukene liiga valmis, ta teab juba ette seda, millisesse sahtlisse need lükatakse, et see on seda ja sedalaadi sotsiaalne skulptuur, meil on tore. Meil tegeletakse sihukeste asjadega, aga, aga Gabrantsi enda eesmärk on ikkagi jätta vaataja ja oma publik sellisesse olukorda, kus ta peal Gabransi kunstiga kokkupuutes omaenda eelarvamused ümber hindama, mis on kindlasti nagu programmiline lahtiütlemine varasemast loomingust võib-olla mitte lahtiütlemine, aga programmiline vangerdus ütleme nii, et selles mõttes see on nagu sarnane, see, ta teeb jällegi nagu nähtavaks need meedia publiku ootused tema suhtes, millele ta äkki enam ei vasta. Ja kindlasti aga, aga et selles mõttes, et, et mis on kõige olulisem vahe ja mis teeb selle uue näituse nii huvitavalt raskesti kirjeldatav üks on see, et Gabratsi varasemas loomingus on alati tegelaskuju keskne tegelaskuju, kelle lugu Me saame rääkida. Aga nüüd võta või jäta, habras loob meile keskkonna, milles vaataja iga konkreetne vaataja eraldi omaenese kõhutunde põhjal pea selles ruumis orienteeruma peab oma rolli kuidagi ümber hindama. Kirja kodukandis saadab teele Janek Kraavi. Hallo Brüssel, ametnike Arkaadia, hea sõber, kas mäletad veel neid aegu, kus kevadet sai oodatud nagu mitte kunagi saabuvat õnneaega ja kooliülesandena pidasime päevikut, kuhu tuli kuupäevaliselt üles märkida kõik kevade tulekut näitavad märgid. Kõik need emotsioonid ja asjad meenusid, sest taas on siin maal tõmmatud selge piir talve ja kevade vahele piir paigalseisu ja elu poolitama. Vahepealsed valgest vaesed ajad tekitavad selle piiri suhtes vastakaid meeleolusid. Sest see pagana lumine aeg ikka kestab ja tujud vastavalt sellele siis üpris kõikuvad ja ebamäärased. Aga ootame ära küll, varsti, nagu kirjutas kunagi Joel Sang. Lume alt tulevad välja kadunud kirves ja hang. Lume alt vabaneb endine Liivimaa kubermang. Mis muid valikuid siin ikka on, aga rõõm on pärast suurem ja Dianüüsja tiidi. Saan aru, et ka Belgias oli vahepeal kevadega kitsas käes, aga liikumine paremuse poole juba toimub. Küll see meie maa ka varsti järgi jõuab. Alati on jõudnud siinse kubermangu põhimeeleolu ja žanr on nime kirjandus, edetabelid, nominatsioonid ja üldine hindamise maania. Eksisteerib igasuguseid pingeridasid, mis suuresti kajastavad edasipüüdliku või progressialti elutunde olemust ja ideed. Sellelt pinnalt võrsub ka Nende nimekirjade kohalikud koopiad. Äsja avaldati läänemaailma kuninglik edetabel. Maailma rikkaimate inimeste nimekiri, selle ma ütleks arhe nimekirja kaudu aktiviseeruvad jälle kunagised mütoloogilised kihid Lääne kultuuris. Nii kehtestatakse tänapäeva tarvis mingite eriliste olendite panteon isikud, kes on justkui olemas, aga nad ei ela ometi selles ilmas. Nad ei ole juhid, vaid jumalad, kellega inimene puutub kokku nende loodud asjade kaudu. See on arvutiprogrammide, autokütuse, teleülekannete ja muu sellise tendents. Teiselt poolt produtseerivad nimekirjad ja pingeread muidugi kapitalismi või kultuuri enesetõestust ja eluks õigete valikute eeldusi, ettevõtlikkust, aktiivsust, distsipliini ja müstilist, loomingulisust. Pragmaatiline retoorika opereerib niimoodi teatud kujundi või unistusega. Samamoodi nagu Coca-Cola reklaamib oma hiigelsuurt ja mitte kunagi tühjaks saavat unistuste pudelit. Kõik need vaidlused eliitkoolidest, numbrite või sõnadega vormistatud aine tundmisest, kirjanikke, nominatsioonid, Pedagoogikaülikooliga liituvate asutuste nimekiri ja muu on sellises metafoorsesse esinimekirja pürgimise variatsioonid ja sundus. Tants auravate lihaanumate ümber. Kätte jaotati kirjandusauhinnad, varsti on järg teatripreemiate käes. Kirjanduse aastaauhindasid käsitlev absurdne ülevaade ilmus Postimehes minu meelest valel leheküljel. Informatsioon, et kõiv sai 19 punkti ja Õnnepalu Pruusti tõlge teenis 17 punkti passiks paremini rubriiki tabloo mäesuusatamise karikasarja lõpptulemuste kõrvale. Eelpool kirjutatu taustal on mul suht ükskõik, kes sinna poodiumile pääsevad. Aga miks mulle tundub, et kogu see suur nomineerimine ja arvutamine peegeldab pigem ikka süsteemia hindajaid kui kirjandust ennast? Sellepärast on mul hea meel, et ansambel Genialistid eesotsas Ivar põlluga lasid peenelt ja irooniliselt õhku mingisuguse absurdse TV3 muusikasaate võistlusformaadi või häälte püüdmise skeemi. Muide, ääremärkuse korras positiivsete loetelude kõrvale tekivad ka normist kõrvale kalduvate pingeread. Keegi kohalik poliitik, kelle nimi mul momendil ei meenu, on välja pakkunud idee korruptantidele, kvootidest või kohtusse kupatatavatest ametnikest. Ajalugu jääb veel pikalt mäletama tema surematuid lauseid. Tegevus peab olema mõõdetav, teisiti pole võimalik juhtida. Tundub, et alles nüüd saan ma tegelikult aru, miks kunagi, kes sule ja tripile kõveraid joonlaudu ei müüdud. Lõpetuseks skandaalseid uudiseid kodulinnast Tartust, tead ju seda kesklinna ehitatavad karpi niinimetatud uut Tartu kaubamaja. Hiljaaegu selgus tõsiasi, et kõik sead tublisid tarbijaid hullutav retoorika imelisest poest sest vaese inimese Viru keskusest on väljamõeldis ja vale. Nimelt aastajagu päevi on Tartu Kaubamajasildi all ehitatud Tallinna ülikooli peahoonet. Pärast sammaste paigaldamist hakkas salakaval skeem väheval lekkima ja suur skandaal on kohe kohe puhkemas. Olukord on pingeline, loodame, et lähinädalad toovad mingi kompromisslahenduse. Et Tartu saaks ikka oma kaubamaja ja tallinlased ülikooli. Aga igal juhul hoiame pöialt, et mõnel tark peal ei tuleks mõttesse need kaks asutust omavahel ühendada. Ja kõige lõpuks pidi sulle üheksandal mail Brüsselisse külla sõitma. Aga selgus, et sel kuupäeval peab eestlane koos oma rahvaga olema. Kuna kogu diasporaa koguneb siia, siis mida sinagi seal passid. Seniks aga lume sulamist pikemat päeva Tervisi perele kirjutamiseni. Janek. Käimas on tantsud, festival, uus tants seitse, kus, tõsi küll, võib näha juba nähtud tantsulavastusi ka eelmisest aastast, kuigi neile küll numbreid ei panda. Ent on ka midagi täiesti uut ja tantsida võivad kõik, jätkab Kristiina garancis. Selgub, et märtsikuu on hästi tantsu tihe kuu, tegemist on teatrikuuga, aga tantsu jätkub sellesse nädalasse. Hästi-hästi palju on olnud kaks esietendust, nimelt siis Vanemuises suveunenägu ja Estonias Salon Rovus. Ning alanud on uue tantsufestival, mis hõlmab põhilised Kanuti Gildi ja siis uue teatri number 99 teatrisaale. Täna on stuudios minuga vestlemas Jüri Noel koreograaf, eestlastele kõigile tuntud kui muusikalide koreograafia. Aga Jüril on tegelikult selja taga hästi põnev aasta olnud, kus ta õppis magistrantuuris Londonis Laabani keskuses. Ja Jüri uus töö, mis tegelikult valmis just laupäevani keskuse jaoks. Ja kell kuus teatris number 99 uue tantsu festivali raames paari sõnaga veel sellest, et need, kes ei ole veel märganud ja kes ei ole veel hakanud teatrisse tormama, et uue tantsu festivali vaadata tehke seda kindlasti sellepärast, et et lavadel on palju põnevat ja palju uut, mida vaadata. Et nimelt siis Jonaaditaansosoft suuga tuleb välja oma uue töö presentatsiooni ka müüte tegelikkus. Krõõt juurak, Margus Toomla oma töödega. Ja pühapäeval on selline põnev päev Kanuti Gildi saalis. Mida siis nimetati produtsent Priit Raudmeedin Estonia maratoniks, mis siis tähendab seda, et kõik, kes tahtnud võivad siis seda oma teostega välja tulla, ehk siis on olemas muusika, paragrahve, neid, kes pole kunagi tantsuetendusi laval loonud. Ja kõigil on võimalus pühapäeval Kanuti Gildi laval nendega välja tulla tagasi siis Jüri juurde. Inglismaal on see kraadiõppe või magistrikraad, tähendab tegelikult nagu ühte aastat kokku, et millal sa siis veedad seal. Aga millest see sinu valik langes just Laabani keskusele? Selle Laabani kasuks langes minu valik just seepärast, et nad pakkusid nagu õpet, mis ei ole ainult teoreetiline, vaid et see on nagu väga läbikomponeeritud praktilise tööga, et kui me näiteks uurisime mingeid erinevaid erinevaid koreograaf, ütleme selle kursuse nimi oli Euroopa tantsuteater. Et kui me vaatasime näiteks läbi mingisuguseid erinevaid koreograafia, nende töömetoodikaid või nende põhiprintsiipe, siis see jäänud nagu pelgalt raamatu lugemiseks vaid see oli nagu selline stuudio Beyst koors, et me proovisime asja praktiliselt läbi, kuidas nagu praktiliselt kasutada saab või kuidas need asjad nagu tegelikult inimestel reaalselt töötavad. Et sisuliselt, mida nad nagu mida see kursus nagu endast kujutas, oli nagu tantsuteatrilavastaja õppesiis. Väga paljud ülikoolid nii Euroopas kui mujal pakuvad sellist kraadiõppe võimalus küll, eks ole, emphil tasemel siis või MA tasemel, aga see tähendab seda, et täitsa sisuliselt loed ja kirjutad. Aga tants on ikkagi minu jaoks selline asi, mida ma tahaks teha praktiliselt. Et kas sa nüüd läksid veelgi sügavamalt oma stiili, võtsid nendest teistest koreograafidest teistest tantsusuundadest trendidest siis midagi nagu enda maailma juurde siin nii-öelda integreerisid. See, mis me seal kursuse juures nagu läbi käisime, see nagu laialdast silmaringi ütleme, et mis seal Londonis oli kõige olulisem, minu jaoks oli ikkagi see tantsuvaadati kontseptuaalselt läbi erinevate võimalik abiteaduste tants läbi semiootika läbi filosoof ja noh, läbi mille iganes kommunikatsiooniteooriat. Et just see, et sa nagu tants ei ole lihtsalt asi, mida vaadatakse tantsuvahenditega, et kuidas sa teed, mida sa teed või mis stiilsel on vaid, et seal on nagu palju abi teada said, mida, mida nagu maailmas on väga palju uuritud ja üritad nagu tantsu siis asetada sellele nii-öelda raskekaalulise, siis ütleme, teaduse kontekst, eks ole. Et et just see, et need erinevad abiteadused, mis nagu tantsu peaksid toetama, eks ole, ja mis nagu tegelikult, et mille abil tantsu saab nagu vaadelda tõsise kunstivaldkonnana. Et senikaua, kuni me niisama jalga keerutama ja lihtsalt asju teeme senikaua nagu tantsu suhtutaksegi väga pinnapealselt, kui, kui meelelahutusse, eks ole. See töö, mis nüüd tuleb ka eesti lavale ehk siis teatrisse number 99 et peaosas või, või ainuosas või mis iganes, on. Vala tuntud hea eesti tantsija Laine Mägi ja tegelikult see teema või sisu on sul ju päris karm, kui nii võtta, et, et see on nagu tantsusidumine, siis filosoofiaga või filosoofia, tantsu, mingi integratsioon või ühendamine või süntees. Ütleme, et antud hetkel siis tõesti ma otsustasin nagu minna filosoofia valdkonda ja Friedrich Nietzsche juurde ja see tee sinna Nizzi juurde oli nagu väga pikk ja segane, ma päris täpselt ei mäletagi, kuidas see, kuidas see alguse sai. Aga põhimõtteliselt sai see ikkagi. Kui ma nüüd niimoodi järgimatelisest ta sai alguse kuskilt loengutes, kus me käsitlesime postmodernset ühiskonda ja ideed sellest, et väga paljud postmodernsed filosoofid nagu Fuko ja rida on nagu mõjutatud nyydschest otseselt siis Nietzsche mingisugustest, fragmentaarsetest, maailma ideedest või mingitest asjadest, siis ma mõtlesin, et ma lähen nagu korraks sinna Nizzi juurde tagasi, et ma vaatan, et kus on see lähteallikas, millest siis tänapäeval veel nii paljud filosoofid on nagu mõjutatud hakates nagu IZ lugema ma alustasin, anti Kristusest ma nagu olin kergelt hämmingus selle filosoofi sellistest väga otsestest väljaütlemistest. Jaa, jaa. Ja siis, kui ma edasi lugesin, mida rohkem ma teda edasi lugesin, Nietzsche erinevaid raamatuid ja, ja erinevate kriitikute ja filosoofide arvamust Nietzsche kohta, seda rohkem ma nagu sain aru, mida iidse tegelikult silmas pidas. Et see, mida ta ütleb nagu välja väga otse ja julmalt selle taga on tegelikult ainult üks selline suur südamevalu inimkonna käekäigu pärast. Et jah, ütleme, et night on siin seotud fašismi ja millega iganes, aga Nietzsche oli ju tükk aega enne fašismi tekkimist, eks ole, oli tema filosoofia olemas ja lihtsalt kuna Nizzi oli see mees, kes nagu pani aluse sellisele perspektivismile et igal inimesel on õigus arvata asjadest nii, nagu nad arvavad, eks ole, sest meie kultuuri background ja meie väärtushinnanguid, mis on meid elu jooksul kujundanud, need nagu määravad väga palju sellest, selle, mille, kuidas me asjadest aru saame. Kas nii võib öelda, et see on tegelikult sinu esimene selline täiesti iseseisev, eraldiseisev koreograafia, et selles mõttes selline lavastus, mis ei ole seotud mingi draamatükiga või muusikaliga ja et minu jaoks teeb nagu põnevaks ka see valik, et sa valisid tantsijaks esitajaks lainemäe. Et kui sa nüüd tagantjärele veel mõtled, et kust see üldse tuli või mis mõttes oli? No selles mõttes, et, et kui ma, kui mul oli nagu selge, ma tahan nagu nitšega nitse põhjal seda, seda oma magistritööd teha, siis jälle lähtudes nüüdsest niisket huvitas inimene, kui indiviid ja sealt tuli nagu idee, et see võiks olla munadega, et saaks nagu vastandada siis nii-öelda indiviidi, siis ühiskonnal, eksi saalis, istuvatele inimestele ja need saalis istuvad inimesed siis oleks need, kes viskaksid väärtushinnanguid niimoodi kergekäeliselt inimese kohta, kes on nende ees, eks ole, mida ühiskond ju väga kergelt teeb. Ja, ja selleks, et nagu selliseid assotsiatsioon inimestelt välja kui mängida selliste teemadega nagu kaastunne ja väed ei ole, mine ja selleks oli nagu vaja väga tugevat artisti, kes oleks nagu küks kes nagu kellel oleks nagu mingisugune elukogemus selja taga, mille pinnalt, et nagu tegelikult saab üldse sellist assotsiatsioonid, aga nagu mängida, et sa ei saa võtta lihtsalt head tantsijat ja panna teda tegema, sest sellisel juhul noh, minu jaoks ei olnud üldse oluline tantsutehniline pool, eks ole, vaid oli just selline nii-öelda indiviidi ja ühiskonna vastandamine, et see konflikt, mis nagu publiku ja, ja siis seal artisti vahel nagu sealt tekiks, et see oli oluline ja selleks oli vaja artisti, kes on väga hea näitleja väga Ekspressiivse kehakasutusega piisavalt vana selleks, et neid teemasid käsitleda, eks ole. Tal on nagu see pagas, millega ta nagu laval võib olla ja ta nagu ei pea mängima kedagi teist ja, ja sellepärast sai nagu ka valitud teiseks lähtepunktiks kogu tükil. Laine nägi ja, ja tegelikult kogu tüüp on Laine Mägi elust lihtsalt Nietzsche filosoofia on olnud nagu meetod, mille järgi mingisugused seigad lained elust on nagu valitud tüki jaoks ja Nietzsche filosoofia on määranud ära selle etenduse sellise vormilise ülesehituse, selline fragmentaalne kaootiline ülesehitus. Ja et selles mõttes on, nagu saavadki kokku Nietzsche, Laine Mägi ja Nizza nüüd olnud ütleme siis nii-öelda see filter läbi mille on laineelust mingisuguseid asju valitud. Mis ühendab Eesti väikeplaadifirmat kuurort Records kauge ja müstilise Islandiga? Vastused peituvad ehk äsja ilmunud plaadil mis koondab endas Läti, Eesti ja Islandi muusikuid ja kannab pealkirja Music from the land. From nii-öelda siin. Tõnu Karjatse päris Islandi ja Islandi muusika kohta aru Kaido Kirikmäelt, kes on kuurortrekord see-eestvedaja ja kes naases äsja Islandilt kontsertturneele. Kummalisel kombel on islandlased suutnud vähendada sellise traditsioonilise põhjamaise karguse ja siis täitsa 21. sajandi rütmiskeemid ja noh, mida iganes võib sealt veel välja lugeda. Et siin oleks vist palju sellist, mida või eesti muusikud võiksid võib-olla põhimõtteliselt sealt õppida. Peaks käima kuidagi nagu loomulikult ma ei oska öelda, ma tunnen mingil tasandil. Seal nagu kaob see teema isegi ära. Et kas sa oled nagu Eestimaal sündmuv Islandile, et ma isegi arvan, et mingil hetkel inimesed saavad tehasega sarnase meeleolu muusikat, aga loomulikult see see maaga nüüd mõjutab, kus ikkagi sündinud oled, mis sind ümbritsevad. Kas sa elad maal või linnas või või teisest küljest ma lähtuvate lausest, et lahusolek on kõige magusam, kui need medideeriminevate Islandile, siis on isegi Islandist eemal magusam elada kui kogu aeg seal. Aga see on väga lai mõte. Enne minekut sai sinu pisifirma kuurort Records valmis ka järjekordse kogumikku, plaat on tegelikult kolmas ja kogumikes ka esimene, sest eelmised on tegelikult nii-öelda minu isiklik egoism olnud kuhugi norra katmitu plaadid kaks tükki on siis, nüüd sai ruumiga siis teistele artistidele antud, et enamus on kuurortrekord saanud siis ja siis mõni sõber veel Eestist ja ütleme, Lätimaa paar poissi ja siis on üks Island, artistan Songi vormis. Krin, ma arvan, et see on järgmine Islandi kuuldes. Millegipärast ma tunnen, et noh, maailmas teatakse, ma tulen järgmisel kõige rohkem ja neil ei ole mingeid probleeme anda ennast välja hoopis eesti pisikese plaadifirmal. Tundus, et ei ole, sellepärast et tüüp ka näiteks tema on Reykjavikis töötajate lihtsalt näiteks postiljonina, aga samas ta teeb väga head ja huvitavat muusikat, pürgike välja, pooled uhkust nende inimestes, nagu sellist ei olnd ja positsioonivõitlus, nagu ma nägin, kui võrdled meie pisikest plaaditootmist siin ja plaaditurgu seal. Et mis silma hakkab, seal on ju väga häid muusikuid, aga arvatavasti on suuremate rahvahulkade eelistused siiski samasugused, nii et ühesõnaga see pisike muusika ei taha hästi müüa ju, et kuidas nemad seal seda kõike teevad? Ühest küljest, mulle tundub isegi tegelikult praegu see, mis toimub Eestimaal, on juba tugevalt produktiivsem, sest kui sa praegu vaatad ringi, siis on nii palju asju, tuleb välja, mis on minu arust väga hea. Need on konkurents, kuigi ma ütleksin, et kõik asjad nüüd noh, ütleme midagi väga erilist, aga siin toimub väga palju ja isegi mulle tundub, et neil toimub selles suhtes vähem. Aga nagu nad isegi mulle ütles, et ma küsisin just kongress neilt selle küsimuse erinevat muusikutel. Et kas on kerge minna nagu maailma välja ütleme biorki sigu, Rosie mummi varjus, nüüd seda, et see on väga soodus, et Islandil on nagu pilk peal tänu just nendele suurtele nimedele, aga Eesti miinus on see, et seda pilku siin eriti ei ole, küll püüdleme, siin antakse häid asju välja, palju asi ikkagi siiski jääb eestisiseseks. Aga mulle tundub, et see muusika, kohalike elu siin alternatiivvariandid tugevalt produktiivsem, kui see on. Mis nüüd edasi saab, et kontaktid on loodud sealsete muusikutega? Kas on oodata ka mõnda neist siia kontserdile ja oodata üsna mitut ja arvatavasti suvel näiteks samas vormis kriin, keda me enne just teemas puudutasime. Nemad plaanivad Euroopa turneed ja kavatsed nad just paika paika panna selle Eesti nagu järgi millal oleks Eestis on vist, mul on plaanis korraldada suur festival suvel arvatavasti kuskil väiksel saarel. Seal Islandi artist oleks vähemasti, ma ei julge küll praegu lubada, aga vähemalt kolm, neli. Kirjastusel Varrak ja ulmekirjanduse asjatundjatel fännidel meeldib väga välja anda ulmekirjandust, neile meeldib välja anda ka ulmekogumikke. Ja äsja on kirjastuselt varr ilmunud valimik eesti õudusjuttudest ja see raamat kannab pealkirja õudne Eesti Indrek Hargla, sina, kes sa oled selle kogumiku kokku pannud? Tundub, et kõik need lood, mis siin raamatus on, on seotud kindlasti selle paigaga eesti mida see õudus tähendab või mida sa selle õudes all silmas pead? Mulle tundub, et nendes lugudes on küll ka sellist metafüüsilist, õudu või ängi, aga võib-olla isegi esikohal on selline romantiline koll. Mõned aastad tagasi hakati rääkima sellisest mõistest nagu etnoõudus, seda võiks mõneti nimetada ka uusromantismi teiseks tulekuks eesti kirjandusse ja algselt ta püsis loomulikult võrdlemisi väikses ulmekirjanike nišis. Aga tundub, et see uus ajastu sajandivahetus ja sellega piirnevad aastad Tõi noortesse eesti ulmekirjanikest teatava huvi just nimelt folklooriaineliste eesti mütoloogiliste juttude vastu. Ja kuna mütoloogias on ju väga palju üleloomulikke olendeid, kelle nägemine ja kellega kohtumine inimeses tavaliselt õudu tekitab, siis kippusidki need enamasti olema õudusjutud ja tagasi vaadates, kui ma hakkasin seda Antaloogiad koostama, siis selgus, et samasuguseid jutte on kirjutatud veel ja osalt ka samamoodi üsnagi pöördeliste ajastutel nagu esimese maailmasõjapaiku ja võib-olla Nõukogude ajal selline folklooris inspiratsiooni otsimine oli tingitud ka üldisest ängist, mis meie maailmas valitses, nii et see on selline üsna rahvuslik natsionalistlik antoloogia, ma ütleksin ja mikspärast õudus on õudluseni üleloomulikus. Õudus on mingi teatava võimatuse teostumine. Ja, ja sellised asjad on inimestel alati huvi pakkunud. Ehkki me tunneme Tammsaaret näiteks rohkem psühholoogilise realistina, siis ta on tihtipeale väljendanud mõtteid, et maailm on väga kummaline, seletamatu ja üsna jube ja tema mõtlemises oli teatav selline metafüüsiline plaan täiesti olemas. Osalt siis selliste tunnete ajel ta kirjutas oma jutukogumikud pöialpoiss, kuhu on siit võetatama sarkastiline õudus, pilamatus. See õudusprintsiip, kas seda saab ka ulme alla liigitada? Kindlasti saab ulme, ei ole ju midagi rohkemat kui üks eestikeelne sõna ja selle sõnapiirid pole õnneks kusagil defineeritud, nii et iga asjaga, mis meile tundub olevat ulmeline, on ulme mõista jällegi muutunud ja arenenud ja laienenud. Loomulikult tuleb ulme sees eristada kindlad žanri teadlikku ulmet, mida, mida siit kogumikust leiab. Aga leidub kajutit, mille autor kindlasti ei kavatsenud hakata kirjutama nüüd juttu, mis võiks ilmuda ulmeajakirjas või võib-olla üldse ei mõelnudki sellele ja kui peet vala kirjutas, siis sellist sõnagi veel eesti keeles ju ei olnud. Aga õudus, fantasy on ulme, kõige vanemad osad tekkisid koos kirjanduse sünniga. Kõige vanem osa kirjandusest ongi ju jumalad, üleloomulikud olendid, rännakud, põrgusse, võitlused elajatega. Nii et teadusulme, mida tihtipeale eesti keeleruumis ainult ulmena käsitletakse, on, on ulme nagu kõige selline. Viimane osa. Et kõik need lood toimuvad Eestis või, või on viidatud sellele paigale ja selle raamatu kaane peal on ka pilt, kus on palkmaja. Ta on aken ja nende palkide vahel jookseb mingi must vedelik ja aknast vaatab ulmeline koll. Tegelikult noh, need kõik sellised tegelased, libahundid, nõiad ja muud sellised müstilised olendid on rahvapärimusest juba pärit, et sina oled võtnud need autorid, kes on nii-öelda professionaalsed kirjanikud. Ma eelistasin rohkem jah, sellise kirjanduslikke töötlusi ja variatsioone, ehkki Kreutzwaldi Enda roogutaja tütar, millega antoloogia algab kujutab endast ehk kõige algupärasemat sellist juttu. Kirjanduslikus mõttes on need lood väga huvitavad lugeda, ma tahaks uskuda just selles mõttes, et nad pakuvad sellise ajalise läbilõike Eesti kirjanduses laiemalt ja siis õudus fantastilise maa poole pealt kitsamalt. Et see on see mõõde, mis, mida ma usun, tekitavad sellele antoloogiale lisaväärtuse, mis, mis igal antoloogial peaks olema. Ainult selliste rahvajuttude kokkukogumine vast ei oleks sellist lisamõõdet tekitanud. Aga ma usun, et selles plaanis on seda raamatut väga huvitav lugeda, et näha, kuidas kujutas Kitzberg Eesti maaeluaastal 1860 ja kuidas teevad seda meie tänapäeva ulmekirjanikud ja nad kõik mingil määral siiski usuvad või tahavad uskuda selles rahvaluule elujõulisus, mis peaksid ka välja kooruma, ehkki kõik jutud ei ole siin rahvaluuleainelised. Ma ei saa vastata muidugi kõigi nende autorite eest, miks nad on selliste üleloomuliku ja salapära oma loomingusse sisse pannud. Ma ise olen mõelnud, et võib-olla tihtipeale kirjanik kui tundlik natuur ei taha uskuda, et kogu see maailma kurjus ja, ja ebameeldivus on inimese tekitatud, et see on selline SKP, Bism või kompensatsioonimehhanism, et küllap ta on ikka kuskilt teisest mõõtmest pärit inimesed ei saa ju olla nii kurvad. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Meid saab kuulata vikerraadio koduleheküljel ja kirjutada võib meile elektronposti aadressil vadi ät r punkt ee. Kõike head ja kohtumiseni nädala pärast.