Tere, armas rahvas, noorima Andrus Kivirähk ja eelmises saates istusin ma siin siis küsitleta vana ja täna vastupidi, hakkama ise küsima või õigemini vestlust juhtima, mis on ka mulle nagu sobivam, sest et ikkagi mul taskus ajakirjaniku diplom vehkima, sõda palju pruukinud ei ole. Ja endaga rääkima kutsusin ma siis teise ajakirjaniku diplomiga inimese. Teatrikriitik Margot Visnap, tere Margot. Tere, armas rahva asjade rahandus. Kui sa nüüd praegu peaksid keska lõpetama, kas läheks jälle Tartusse, viiks paberid, ajakirjandus? Sisse ei viiks, ma arvan, miks? Sellepärast et. Et minu jaoks ei ole nagu noh, siin on niisugune veider vastuolu, et kui ma ülikooli astusin, siis oli stagnatsiooni nii-öelda tippaeg ja ka ajakirjanduses nagu midagi eriti teha ja toimetada ei olnud. Ja ma mäletan, et ma kolmandal kursusel või oli see juba teisel kursusel ikka väga kahtlesin ja mõtlesin, et ma tulen lausa ära nagu sealt ajakirjanduse eriala pealt. Sest mulle tundus, et ma ei oska kirjutada ja ja mul ei ole mõtteid ja jätku millestki ei ole nagu kirjutada ka. Aga kuidagi ma jäin teatri peale ja, ja kultuuri peale. Ja vahepealne aeg on olnud päris põnev ju ajakirjanduses. Aga nüüd mulle tundub, et ajakirjandus ei ole enam nii huvitav kui oli vast isegi paar-kolm aastat tagasi. Sellepärast ma ilmselt ei viiks, nüüd sa küsid kohe, millega ma käisin, et, aga, aga ei, ma ise seda, ma küsin, et miks siis. Et siis, kui sa viisidega, siis ju tegelikult ka ajakirjanduses ilmusid Brežnevi kõned ja ja noorte hääles oli viimane veerg, aga, aga muud ma ju sellest eriti ei mäleta, siis kui mina läksin õppima, siis oli ärkamisaeg ja siis oli tõesti Juhan aaret ja, ja kõik teised möllasid ja tegid, mõtleme veel saateid ja siis oli ajakirjanik kuidagi hästi mässuline ja, ja tore, tore amet, aga aga siiski, sina läksid sul kuskil keskel, viskas ära, aga, aga alguses tundus ikka nagu mõnus töötlemisüksus tulevikus näiteks rahva hääles. Mõttes nagu mõjutas minu seda valikut tol korral ka see, et kohe pärast keskkooli läinud kõrgkooli, mis seal vahepeal tuli ja ma töötasin Viljandis, niisuguses toredas ajalehes, mille nimi oli deegu Mõnismile, no läheb ja kirjutasin lüpseteste trükiladujatest ja, ja konservivabriku tegemistest ja ja ma ei tea kõike, mida veel. Ilmselt seetõttu, et ma ma sinna tööle sattusin, et ma olin nagu kirjandusklassist pärit ja olin osa võtnud ka mõnedest retsensiooni kohalikest retsensiooni võistlustest. Ja siis ma vaatan, oli seal tee kommunismist tööl ja Ugala tollane peanäitejuht Heino torga. Ma käisin temaga mingit lugu tegemas. Ja pärast, kui me kokku saime, siis vaata kui tähtis mingil ajal on kellelegi öeldud lauset, sa oled veel noor ja roheline. Ei, teie võite küll minna ajakirjandust õppima. Ja siis ma läksingi. Ma ei julgenud pärast keskkooli lõpp kohe nagu kõrgkooli astuda, sest ma tean mu enesehinnangul nagu läbi läbi elu olnud üsna niisugune madal või kriitiline, nii et ma mõtlesin, et ma kogun julgust ja jaksu ja ja tookord sisseastumisele pidime mingid niisugused batkad kaasa võtma. Et kui mõni inimene oli seal ainult ühe või kahe artikliga, siis minul oli terve suur mingisugune papkanilisi täis kirjutisi lüpsetest ja ja teistest tegijatest. Heino torgaga praegu ka suhtleb. Ei suhtle me küll tervitame, aga. Ja nagu ma siis aru sain, praegu sa enam ajakirjanikuks hakata ei taha, et siis nagu praegune ajakirjandus sulle ei meeldi. Või jah, suhteliselt nagu igav ja, ja noh, mulle kui professionaalile nagu omal alal ja, ja mõnes mõttes ka teatri alal see ajakirjanduspakku midagi, ta on läinud niisuguseks minu jaoks küllaltki pindmiseks või pealiskaudseks ja mul on niisugune idealistlik ettekujutus ajakirjandusest, et ajakirjandus võiks mind kui lugejat millegi poolest targemaks teha. Aga praegune ajakirjandus seda nagu ei tee tema niisugune minu meelest nii informatsiooni tase kui ka niisugune analüüsi tase. Ma mõtlen just ühiskonna analüüsi ja ja igasuguseid tagamaid mis nagu mingite sündmuste või protsesside taga on või seda mõjutavad, et, et sellest mul eriti ajakirjandusest lugeda ei saa, teemid targem. Samas sa ise oled mingis mõttes selle uue ajakirjanduse sünni juures olnud, sina olid vist üks Ekspressi, ma ei tea, kas asutaja ei andnud, aga üsna varsti, sest su kursuse Land Hans Luike Ja noh, see oli see periood, kui, kui Ekspress nagu lõhki läks ja üks seltskond asutas Eesti aja, ahah, ja siis tulid Pressirajajate arendajatest praegune Ekspress näiteks tahaks seal töötada ei vist muisugune unelmate töökoht, mida ma ilmselt ajakirjanduses ilmselt ei, ei saavuta Ta G, sest noh, olud on teised ja, ja võimalused on teised. Oleks ühe suure päevalehe nagu näiteks Soomes Helsingin Sanomate teatriarvustaja, kus ma peaksin paar-kolm arvustust, no võib-olla ka neli, viis arvustust, kuus kirjutama. Ja samal ajal kui, kui tahtmist või vajadust on sõita lehe komandeeringuga küll Pariisi, küll küll Aafrikasse, küll Londonisse teatrit kaevama ja nii edasi. Aga kas teater, muusika, kinoteatritoimetaja amet ei ole selline unistuste hoonete seal ka sa pead kirjutama võib olla ühe arvustuse kuus suisa tõsi küll, Pariisi sind ei saadeta seal seal pole vist raha nii palju, aga päris soe ja mõnus koht ja sa oled seal üsna kaua olnud. Olen üsna kaua olnud jah, ja erinevatel hetkedel olen mõelnud ka siis, kui olen kahte töökohta pidanud ja koormus on piisavalt suur olnud. Olen mitmeid kordi mõelnud, et tuleksid teatri muusika kinost ära. Aga aga mu intuitsioon ilmselt kuidagi ütles mulle õigesti ette, et mingis mõttes oma niisugust professionaalset identiteeti seostasin alati nagu teater, muusika, kino, ja siis ma mõtlesin, et kui sealt ära tuleneb et siis ma kaotan äkki nagu enda jaoks pinna jalge alt ära. Ja ja nüüd ongi kuidagi saatus nii pööranud, et et hetkel on see praegult, et mu ainukene töökoht, kus koormus tõesti ei ole eriti suur ja see niisugune mugav ja mõnus amet, aga aga teadagi, ka riigiväljaannetes on palgad suhteliselt väikesed. Aga hetkel ma lepin sellega ja, ja naudin niisugust rahulikumat elustiili. Kui ma kolib teater, muusika, kino sellistest asjadest rääkima, siis me lähme hästi marginaalselt teemade juurde, aga mis sellest sellepärast, et ta on hiline aeg ja maksumaksjad kõik enamuses magavad ja kes ei maga, võtavad viina ja kes ei võta viia, need on kuskil ööklubis löövad tantsu, meid kuulavad üksikud inimesed kindlasti, nii et me võime väga lõdvalt, et hakata rääkima väga marginaalsetest asjadest nagu, nagu kultuur ja teater, muusika, kino ja muud sellised on, et minul on olnud sageli selliseid kogemusi, et kui ma ostan sirpi või teater, muusika, kino, siis ma pean kõigepealt putka, ei ole mitu korda üle seletama, mida ma üldse taga on. Sest et ta ei saa aru sellest küsimusest, siis ma pean talle läbi klaasi näitama, kus asi on üldse. Ja siis ta veel otsiti ikka aega hinda selle peal saada, teada, mis loom ka maksta võiks ja annab selle mulle suurte silmadega, et kas tõesti on, keegi on nõus raha välja käima sellise täiesti tundmatu välja anda. Et sa ise nagu tunnetad ka, sa töötad väga väga väikest selle inimhulgale mõeldud väljaandmise ja üldse sellises valdkonnas tegutsed mis läheb korda vist tänapäeval põhiliselt selle valdkonna oma ala inimestele, oled nõus minuga, olen nõus sinuga. Et selles mõttes vist on üsna asjatu loota, et mõni Eesti väljaanne võtaks palgale omaette teatrikriitikat, kultuurid toimetuse töötaja peab valdavalt tegema vist kõiki kultuuri tõid, nii nagu sporditoimetuse tööd sõidutada ainult jalgpallis vaid ka tõstmisest, ujumisest ja suusatamisest. Vot see ongi niisugune paradoksaalne see olukord, et ühest küljest sa ütlesid, et siin on soe ja mugav koht ja, ja seda tõepoolest on teisest küljest on ikkagi selles ajakirjas töötades toimetajal praktiliselt nagu täielik vabaduste võib. Ta võib oma näo järgi kujundada selle, selle vastava valdkonna leheküljed seal ajakirjas ja ei ükski omanik noh, mis on just era eraväljaannetes ju siiski küllaltki tüüpiline, kui, kui omanikud arvavad et lehte peaks tegema nii või naamoodi või, või teatud mõttes mulle tundub vahel profiajakirjanikke nagu segavad arvates, et neil on nagu parem nägemus sellest, mis müüb ja mis ei müü ja nii edasi. Et siis seal teatrimuusika kinos on nagu täielik vabadus. Et no no loomulikult ei saa seal avaldada mingeid niisuguseid noh, alla mingeid ebaprofessionaalselt kirjutisi ja nii edasi ja ma arvan, et et kui ta ikkagi nagu oma sisult ja tasemel töö käest ära läheks, siis eks riik kui omanik ikkagi hakkaks vaatama küll, mille jaoks tal rahaväljak välja käib. Sa lisaks sellele teater muusika kinos töötasid, töötas, ütles aga Postimehe kultuuris tükk aega. Et kas seal siis nagu omanik segas. Ei, seda mitte, ma arvan, et mul on need niisugused drastilisemalt keerulisemad olukorrad pärit sellest ajast, kui Ekspress hakkas nagu paisuma ja teatud mõttes institutsionaliseeruma. Ja siis ma mäletan küll, et kui me seda areeni tegime, siis ühel koosolekul kritiseeriti meid selle eest, et me oleme liiga elitaarsed ja, ja järgmisel koosolekul võisime saata kriitikat selle eest. Me olime jälle liiga populistlikud, ilmselt nii mõnelgi korral oli see kriitikaga kuidagi mõistetav ja põhjendatud, aga väga sageli ta siiski nagu nagu segas ja, ja ärritas ja võttis seda niisugust töö tegemise nihukest mõnusat, et nagu tegemise vaimu ära. Aga mis need Postimehesse puutub, siis? Kummalisel moel, et kuigi minu äratulek oli seal Postimehest seotud konfliktiga minu ja omanike esindajate vahelise konfliktiga, siis tegelikult need kaks aastat teha seda lehte tegin ei seganud praktiliselt ikka mitte keegi meid tegemast, me saame kujundada sellele lehe täpselt nagu oma näo järgi. Ja andsime endale ka aru, et me ei saa teha päris nagu kultuurilehte sirp, et me peame jääma ikkagi niisuguse tavalugeja või siis massilugeja-le nagu arusaadavasse piiridesse. Aga samal ajal. Mulle tundub, et me suutsime teha seda lehte ikka nii, et see pakkus ka nagu professionaalile või kultuuriinimesele huvi ja ja tõesti, kõik tingimused olid selleks selleks erakordselt head, nüüd seda ei ole enam seda lehte, nüüd seda lehte ei ole enam jah. Miks siis ei ole. Omanikud otsustasid, et kultuur on liiga kallis lõbu, et kultuur on liiga kallis lõbu ja ja seda peaks nagu omanike käest küsima tookord, kui Postimees selle kultuurilise lõi, siis oli nagu üks omanike esindajate eesmärk see Postimehe ühest küljest niisugust Tartu kesksust võib-olla vähendada ja tulla nagu pealinnale lähemale, see oli muuseas esimene väljaanne üldse, mida hakati Tallinnas tegema ka füüsiliselt valmis, ainult saadeti siis trükikotta niiviisi elektrooniliselt ja teine mõte oli postimeheni imidžit tugevdada või, ja nagu väärikamaks muuta ja siis neil oli nagu valida, kas kas teha kultuurilisa või majanduslisa. Jäänud otsustasid kultuurilise kasuks. Ja vähemalt aasta pärast tehti uuringud ja võrreldi postimehest teiste tollal hoopis rohkemate päevalehtedega siis tujul olid ja Postimehe kultuuri osa sai, sai nagu väga kõrged näitajad ja see andis ainult meie tegevusele hindu juurde ja omanike esindajad olid meiega ka väga rahul. Aga ilmselt majanduslikud olud muutusid ja, ja ma neid taustu ja tagamaid ei tea, miks suurijat ja täiesti korralik leht ikkagi nii suurtes miinustes oli või nii suures kahjumis oli nagu see tookord oli ja, ja siis nagu otsustati, et tõesti kultuurilise pole vaja ja sa mäletad, kadusid ära ka see niisugune laupäeval pühapäeval isase ekstra ja tehti sellest siis niisugune kõigi lisa niisugune jah, niisugune rosolje, mis ta nüüd nagu praegu on. Ja argument, et niisuguse väljaande loomisel oli ka see, et et see leht võib-olla hakkaks sisse tooma reklaami, aga noh, niipalju praegust väljaannet arter oli ta vist jah. Ja see oli, no tule jah, on. Et siis seal eriti palju reklaami küll ei ole, aga noh, olgu pääle. Siin sa ennem rääkisid, et sa said postimehest teha teda kultuurilise üsna oma näo järgi. Kui palju tead teatrikriitika ja kultuuriajakirjandus üldse toimetajate nägu, kui ma tahan jõuda selleni, et kui objektiivne ta on, et sageli ju mingist etendusest näiteks ilmub paar-kolm arvustus, nad on ikka kindlatelt inimestelt Eestis. Et kui palju ta nüüd kajastub seda etenduse tõelist taset, eks kõigil ole oma lemmikuid. Nojah, eks teatud mõttes nii ühe kui teise lehe nii-öelda hinnangud lavastustele määratlevad ära need inimesed, kes seal töötavad. Ja see on ka üks argument nagu sellega väite kasuks millega ma siin nüüd välja reisinud, minu meelest ajakirjandus on natukene igav, sellepärast et et kuigi ühe või teise lehe kultuuritoimetaja on väga sümpaatsed, armsad inimesed aga aga minu jaoks jääb nagu selle lehe nägu natukene liiga ühekülgseks, kui teatrist kirjutavad ühes lehes ainult üks inimene, veegaccini. Palju neid üldse Eestis on, kes on võimelised teatrist kirjutama, sinagi? Temuki toimetaja peaks umbes sama, palju sul neid autoreid üldse võimalik võtta on potentsiaal, et ega vist eriti palju ei ole. Eriti palju ei ole me siin paar nädalat tagasi. Saime kokku teatrikriitikute ühendusega ja Käsmus tegime ühe niisuguse väljasõidu ja arutluskoosoleku ja siis oli kohal 14 inimest. Ma siiski usun, et võimalikke autoreid, potentsiaalsed autorid on nüüd 30 ringis sest on olemas ka teatriuurijate sektsioon, kuhu kuulub väga palju neid nagu vanema põlvkonna teatrikriitikuid, kes, kes harva ja vähem kirjutavad ja rohkem uurivad. Selles mõttes näiteks raamatukriitikute hulgas on väga palju tegevkirjanikega saagilt, kirjutavad kolleegid raamatutest, teatris vist nii ei ole päriselt lavastajaga näitlejat, arvustus, kolleegide tööd ehkki selleks võib-olla teatud mõttes ju. Huvitav, et ta oskab võib-olla näha midagi, mida kriitik ei oska, võib-olla. Ma arvan, et üks väike erand on, Tõnu Oja on vist paar korda niiviisi lasknud ennast pehmeks rääkida ja ei taha, ei kas või võtta kõige lähem võrdlus alles Soome, et siis siis noh, Eesti on lihtsalt sedavõrd väike ja kõik on nagu kõigiga sedavõrd seotud, et ei tahetagi avalikkuses olla nagu kriitilised üksteise suhtes, mida näiteks Soomes ikkagi kohtab rohkem. Olen lugenud imestusega nii-öelda ühe lavastaja arvamust mõne teise teatri kohta või isegi mõne teise lavastaja kohta, mis on olnud kriitiline, kes põevad vähem Eesti on jah, väike, kõik on üksteisega seotud, eks sina kuradi seotud väga paljude inimestega tunnetajaga kõiki, et kuidas siis sul on, kas saad ka sõimata vahel teatri puhvetis? Ma ise emad ei ole saanud paar korda, niiviisi on võib-olla pigem mõni lavastaja nagu tulnud märkust tegema või ütlema. Aga aga mul on olnud see periood elus küll, kus ma olen hirmsasti põdenud seda, et ma tunnen näitlejaid ja ja lavastajaid ja küll küll vaid üksikuid, võin isegi oma sõpradeks nimetada. Et kui objektiivne ma saan, siis nagu olla või noh, kirjutades ei ole inimene kunagi objektiivne, aga siiski Oli päris niisugune nagu keeruline periood ja ja õnneks olen ma sellest nüüd nagu üle saanud, selles mõttes. Ma arvan, et et ma suudan nagu kirjutades ära unustada mingid tutvused ja, ja vahekorrad ja nii edasi, et kui teadvus midagi niiviisi mõjutada tähendab ühe või teise hinnangu kasuks, aga see mind nagu ei häiri selles mõttes ma olen idealistlik, võib-olla see mõjub kui enese kiitmisenaga. Kuigi mind on peetud niisuguseks küllaltki karmi käega kriitikuks vähemalt mingil ajal. Et tegelikult ma lähen nagu, nagu iga teatrietendust vaatama nagu puhta lehena ma üritan ära unustada kõik, mis ma olen selle lavastaja kohta enne kas halba või head näinud ja näitlejatega sama moodi, et ma nagu suudan. Ma ei teagi, kuidas see võimalik on, nagu suudan nagu mingid eelhoiakud maha raputada. Aga miks sa oled näiteks karm, kui ma mõtlen seda, et miks sa, miks üldse sina üks kriitik kirjutab, et kas ta kirjutab selleks, et aidata lavastajat, näitlejat? See oli valesti, et noh, katsuge neid etenduste käigus muuta midagi või ta kirjutab selleks et hiljemgi edevus on repertuaaris maas, et siis saaks nagu selle arvustuste järgi taastuda mingis mõttes võida, kirjutab publikule reklaamiks, et see on nüüd head ja seda vaatama ka, see on kehvasti välja, tuld pole mõtet minna. Eks selles kriitikas ei ole kõik need komponendid sees, mida sa nagu nimetasid, mulle tundub, et kuna kuna meie päevalehtede nii-öelda kultuuri lood on ka küllaltki lühikeseks jäänud, et siis siis vahel vahel näibki, et sellel teatrikriitiku arvustusel muud funktsiooni tõepoolest ei olegi või silt külge panna, et see on hea etendus või see on halb etendus. Ja, ja rohkem ei jõua nagu seal kriitik eriti midagi niiviisi ära näidata, lehelugejal orienteeruda. Just no aga ütleme selline noh, aga sina konkreetselt, miks? Miks sa siis üritad kirjutada? Teatud mõttes on see juba nagu mingi rutiin, nii et, et ma ei julgeks öelda, olen nii kinni nendes rööbastesse selle raja peal, et ma ei mõtle iga kord, miks ma kirjutan. Aga, aga ma arvan, et üks funktsioon on kindlasti informeerida lugejat avalikkust sellest millega, nagu tegu on. Ja, ja teine, teine võimalus on vot sellesse ma nagu hästi enam ei usu. Et praktikud võivad küll vastu vaielda või kriitikal nagu praktiku jaoks nagu mingi niisugune väga niukene, soovituslik, kui funktsioon oleks või et selles mõttes, kui kui asi on ebaõnnestunud pireetik sellega välja ütleb, siis ega lavastuse nii-öelda mängimise jooksul sellel aastal enam midagi midagi ei juhtu, et nüüd keegi võtaks nagu kriitiku arvamusest või õpetusest nagu kinni ja teeks midagi ümber või kohendaks. See nii-öelda ebaõnnestunud lavastus on mingi kindel mõista, et tegelikult on ju küllalt näiteid, kus Priidik suhtub lavastusse üsna negatiivselt, samas rahvas, rahvas käib, kõige kõige lähem näide võib-olla on väga mitmed vanalinnastuudio tegid, mis on, enamasti saan nagu suhteliselt sõimata, aga saalid on täis, kellel on siis õigus või, või kuidas? No, ega see on ka ju vana ja kulunud tõde, tsirkus meeldib nagu rahvale alati, aga see ei tähendaks seda, et kriitik peaks nüüd sellega ära moodi nagu arvestama, kui tema meelest üks või teine lavastus või sedasorti lavastus niisuguse nagu hea teatrikriteeriumite alla nagu ei, ei mahu. Et see, see võiks ju olla ka üks kriitiku eesmärk püüda hoida seda niisugust kunstilist latti ideaali ikkagi võimalikult kõrgel. Ja kindlasti ka üks kriitiku sisemine vajadus on mõnes mõttes ka nagu polemiseerida tegijatega, mis, mis minu meelest teeb asja natukene huvitavamaks, põnevamaks. Kas on võimalik ka selline asi, näiteks, et etendus ei meeldi, aga sa tunnistad, et see on hästi tehtud nagu noh, mingite raamatute puhul ma võin küll öelda, et see on ilmselt hästi kirjutatud raamat, aga, aga noh, ei ole minu maitses, etenduse puhul on see võimalik. On küll võimalik noh näiteks üks viimane näide on Mati Undi kombroovitusi laulatus mis minu sees nagu midagi nagu ei liigutanud ja kui me tegime nüüd võtsime just kokku võtta teid teatri ankeedist, mis jõulukuusk peaks demokis ilmuma, siis ta sai nagu kriitikutelt peaaegu ligi 30-lt kriitikult vaatlejalt teise koha vääriliseks. Lavastus sai esimese koha, ma küsin kohe ära. Priit Pedajase aristokraadid ja siis ma nagu pidin tunnistama endale aru andma, et tegu hea lavastusega ka mulle see lihtsalt ei meeldi. Niisugused, et asju tuleb minu puhul küll üsna harva, et enamasti siis nagu ma olen püüdnud hoiduda selle lavastuse kirjutamisest. Et, et andnud siis nagu toimetajale nagu võimaluse kellelgi teisel seda siis kas kiita või, või, või noh, lahti mõtestada. Kui ma tunnen, et minu arvamus kipub nagu väga subjektiivseks minema, et siis ma olen üritanud hoiduda. Noh, aga eks arvamus on ju on ju ikka subjektiivne, et võib-olla siis peaks just ütlema välja ka veidi veidi teistsugused tõe, sest et noh, ka mina tean aga mitmeid lavastusi, mis on saanud väga-väga suure kiituse osaliseks, aga samas ma tean mitmeid inimesi, kellel on, nad sugugi ei meeldi, aga nad lihtsalt ei ole. Kriitikad tähendab, selles mõttes nad ei hakka iialgi kirjutama. Aga samas kriitikat lugedes jääb neist lavastustest väga. Aga noh, ühekülgne eranditult positiivne pilt, ma ei, ma ei taha siin hakata näiteid tooma, aga et kas nii ei ole, et siis peaks sealt otsima ka mingit vastulauset, kui mingi asi saab põhjendamatult kiita? Jah, seda küll, aga enamasti jälle see nagu päeva ajakirjanduses ei ole eriti nagu võimalik, et see, see ongi võimalik, kas seda kuidagi korraldada, organiseerida mingites noh, nišiväljaannetes või noh, palju neid siis ongi, Sirpe teater, muusika, kino tegelikult. Sest teatavasti Päevalehe puhul ei ole see ju üldiselt tavaks, et ühe asja juurde tullakse kaks korda tagasi. Noh, selles mõttes on nagu päevalehtede kultuuriküljed võrreldavad, nagu nagu uudistekülgedega vägi või skulptuuri puhul. Millegipärast arvatakse ka, et üks või teine asi ei ületa uudisekünnist ja ka kultuurigi käsitletakse pigem rohkem kui uudiste informeerimist. Et jah, see võimalus on olemas ja aeg-ajalt me oleme seda tekitanud ka, aga aga noh, lavastusi tuleb ju pööraselt palju välja ja, ja ja demokylannaga oma piiratud maht, et ühte asja võiks küll ajakirjanduses veel teha, et kui oleks raha ja siis võiks teha teatriajakirja see on küll, mõjub praegult neesidemokile teater muusikakinole pommi alla panemise. No aga ma arvan, et et seda oleks küll huvitav teha. Noh, tüdruk on ju, on aga ta ta ei ole ainult teatriajakere. No seda küll, aga ma kardan siiski, et kui tuleks nüüd päris teatriajakiri ikkagi kirjutajatest Eestis ikkagi minu arust napiks. Ma puhtalt selle subjektiivselt ikkagi pean tunnistama, et neid kriitikuid keele lugusid lugeda viitsin on ikkagi üsna vähe finaal kahtlemata yks neist näitusele komplimendi, tänan. Ja ja mõned on veel, aga, aga paljude inimeste arvamus lihtsalt ju ei lähe. Ei lähe nagu korda, sest see ikkagi on subjektiivne arvamus, enam-vähem võiks aimata, millist lavastajate kiidab, millist näitlejate kiidab, kes talle, kes talle ei meeldi. Mina olen just sellepärast sageli ära öeldnud arvustuste kirjutamisest, et ma nagu. Ei kujuta ette, et saalis istub hästi palju inimesi. Igaühel on mingi oma mulje sellest sellest lavastusest ja mina olen siis nagu see ainus, kellel on antud võimalus trükis välja öelda ja, ja sellega suhtumist mõjutada. Kas sul ei ole sellist mõtet, mõningad, et noh, näiteks alles vaatasime hiljuti sinuga, Rasmus, Pontus talle antud, sina kirjutasid sellest arvustuse, aga saalis oli hulk inimesi, kes võib-olla mõtlesid hoopis teisiti, hindasid hoopis mingeid teisi rolle või ma üldse ei ütle, kas ma nüüd olen nõus selle sinu alustada, võit aga noh, põhimõtteliselt, et kas sina olid ainuke, kellel oli võimalus oma arvamus välja öelda? See on selline privileeg, aga ka vastutus. Ja see on nii privileeg kui ka kui ka vastutus. Aga noh, see on nüüd tõesti kriitiku nagu enda nagu sisetunde, praktilise kogemuse asi, see, mis ma enne ütlesin, et ma üritan alati puhta lehena teatrisse minna. No nagu arvamust tõesti väga ei mõjuta mingeid niisuguseid isiklikud eelarvamused ja nii edasi ja arvesta selle võimalusega küll, et saalis on palju inimesi, kes võib-olla arvavad teisiti. Aga aga millegipärast mul on endal niisugune jumal, olen siis niukene, paras egotsentrik või, või arvan endast väga hästi, et mul on, mul on niisugune tunne, et see arvamus on õige, et minu arvamus on õige, jah. Eks see arvamusele kõigil saalis, kes ikka arvab, et tema arvamus on vale, mulle meeldis, aga no ma olen loll. Ihu oli ikka halb etendus. Ega ma ei arvanudki, et sa oled kuidagi mõjutatud ja nii edasi, aga lihtsalt see on sinu subjektiivne arvamus ja igaühel on ju on ju teine, et kas sul on olnud selliseid kogemusi ka näiteks keegi näitleja lavastaja, lugenud arvustust ja, ja ma ei tea, kukkunud jooma või nutnud mitu-mitu tundi järjest. Ma tean, et mitmed inimesed on seda teinud, ma ei ütle, et pärast sinu arvustusi lugedes, aga ka kirjanike, kunstnike seas pärast karusse saamist on kirutud ja nutetud ja kas sul on sellist, et sa tead, et keegi on, et õudsalt peale ja nutnud sinu pärast? Ei tea, minul ei ole jõudnud niisugused vastukajad. Aga, aga teisest küljest ega Ma võin ka ainult ma arvan, et üks üks süda nüüd minuga peaaegu appi, appi, vaata et varsti juba 20 mitte küll nii palju 16 aastat oleme kirjutanud. See on vist ainult paar-kolm korda olnud, kus on nagu tuldud nagu pärast tänama või armastuse eest. Ja, ja noh, mitte lihtsalt mokka peale määrides, et vaata, kui sa kiitsid, siis ma ütlen sulle aitäh vaid kuidagi mingite sisuliste asjade ütlema. Ja siis oli kunagi paar-kolm aastat tagasi oli mul üks väga huvitav juhus. Ma läksin draamateatrisse vaatama kalmistuklubi ja see oli veel mingi reserveeritud etendus. Minu meelest oli see umbes Saku Õlletehasele veel reserveeritud, aga aga kuidagi pääsesin sinna sissekohti seal oli. Ja vaheajal tuli minu juurde äkki üks mulle täiesti tundmatu naisterahvas ja küsis, et kas mina olen Margot Visnap ja ma ütlesin, et jah ja ja siis tema võttis võttis ette umbes viie minuti jooksul kiita. Ja ja see oli kuidagi nii südamest siiras, tulev niukene, siiras niukene arvamus. Täitsa naljakas, kuidas mulle see täiesti tavalise, nii-öelda inimese elus mul sellise inimese arvamus mulle nagu korda läks, mingit niisugust moraalset tugev mulle nagu nagu teatriringkondadest noh, praktiliselt kunagi antud naljakas. Teatriringkonnad vist üldse eriti kriitikut. Nad küll austavad, aga natuke natuke võõrastada ikka. Tavalisel inimesel teatrisse minek on sageli selline noh, väga pidulik protseduur, ta seal, ütleme linnateatrisse juba kaks aastat, etu tuleb reserveerida, koht draamateatrisse saab natuke kiiremini, aga, aga noh, ikkagi ta valmistub selleks läheb ja siis on suur pidupäev. Samas kriitikud aeg-ajalt vaatavad kella kuue, kelle kiruvad, et tänavad jälle minema, mingit külalisetendust vaatama. Kurat küll, nädal aega järjest iga õhtu jookse. Et kas, kas sul on ka selline teatris käimine aeg-ajalt olnud niisugune hästi vastik tööd, peab minema vaatama need etendused ära kirjutama neist veel. Jah, on olnud küll ja mingi aeg, õigemini pärast seda, kui ma sealt Postimehe kultuurilisast koos selle selle väljendi lõppemisega ära tulin, ma tulin küll pisut varem poolteist kuud varem, ei saa öelda ju, et, et see kõik õnnelikult lõppes, selles mõttes ei olnud mõnda aega mu tuju ka päris hea ja ja, ja mind ei tõmba nagu isegi teatrisse ka üldse kohe oli niisugune tunne, et võib-olla peakski selle kirjutamise juba järgi jätma, teadsin kirjutamise ja siis ma lihtsalt klient teatris. Et selles mõttes on ta, on ta muidugi vahel raske kohustus õhtul teatrisse minna. Noh, ma ei ütleks, et näitlejatel ja lavastajatel Ühe see vähem raske oleks, aga aga siiski, meie jaoks on see töö ja seda keskpärast teatrit, niisugust keskmist alli teatrit nagu järjest palju ka nagu nagu tulema või või üksteise otsa niisugused teatriõhtut sattuma, et siis siis tuleb kerges pliin peale küll. Aga kui palju sa pead üldse nagu ma oma töö tõttu kursis olema, et kas sa saad oma nina järgi välja valida, et vaatan ainult näitvat, need tunduvad head ja neid ma vaatan, aga sealt vist ei olegi midagi loota, et sinna ma ei lähe või sa pead nagu ikkagi mingi mõttes kursis olema kogu eesti teatri repertuaari. No eks ma peaks ikka olema ikka kursis ikka jah, enamiku repertuaariga valida ei saa, aga jah, aga noh, mingi valiku teeb elu lihtsalt, kuhu ei jõua ja üldse näiteks mis, mis on ka jälle üks puudus nagu tänaste päevalehtede puhul, et kuna kuna nii palju ei jõuta enam nagu väljaspoole Tallinna nagu sõita, siis vähemalt teatrist kirjutamine on nagu muutunud väga Tallinna-keskseks. Postimees pakub veel nagu Tartu lavastuste arvustusi, aga aga Viljandi ja Endla ja Rakvere vaata et võib-olla kõige rohkem päevalehest, neil on vist mingisugune partnerlus ka ja nii edasi. Aga nende kohta nagu viimasel ajal vähem lugevdanud päevalehtedes. Ütle mitte provintsiga teiste hindade teatrit, siis juba tänu sellele vist teevad esietendus Tallinnas, et, et saada kriitikud, aga kas kriitikast on nagu kasuteatrile selles mõttes üldse, et kas see tõstabki laastutavusel head arvustused, kas, kas huvitav inimesed üldse loevad neid? Ma olen ikka mõelnud, kui palju kultuurilehekülg üldse jälgitakse või kui paljudele see nagu korda läheb. Pärtel, selles mõttes nagu mingisugune nii-öelda noh, ennem rääkisime ka mingi teavitamise moment on juures, eriti kui veel on nagu suure õnnestunud värvipildiga asi nii-öelda küljele pandud või kultuuriküljele pandud, siis isegi ma arvan, et kui on tegu mingi niisuguse kriitilise artikliga, siis siis nii või teisiti ta Ta jääb nagu kuidagi potentsiaalse teatrivaataja pilgu alla, aga vaevalt ta nagu rohkem nagu vaataja käitumishoiakuid nüüd väga mõjutab. Paljud praktikud on, on väitnud, et et need on ikka hoopis mingid niisugused noh üks on muidugi reklaamifunktsioon, mis on väga kõvasti nagu nüüd teatrite puhul tõusnud. Aga, aga et kriitikast nagu see ühe lavastuse külastatavus eriti ei sõltu, et need on mingid teised mõjurid, kui on ikka tegu niisuguseline. Jah, ma tean ja kui on ikka tegu hea komöödiaga või niisuguse hea meelelahutusega et siis siis on saalid nii või teisiti täis, kuigi on olnud ka juhtumeid, kus nii-öelda kriitikute poolt mõnestki õigustatult hinnatud lavastust eriti suur niukene publikumenu ei saada, aga aga eks siin on ka omad mõistetavad ja loogilised põhjused. Võib-olla hoopis tänapäeval teatrisse veavad rohkem sellised seltskonnaajakirjade, et kui sa näed, seal ikkagi pidevalt vaarikate valmistati, keda veel siis tahaks kohe ka näha neid tükke, kus nad mängivad. No võib-olla küll, kuigi Päevalehes Andres Laasik Merle Palmiste kahte väga ega minu meelest päris täpselt ütles, et eksisteerib nii-öelda täiesti kaks Merle Palmiste, et üks on see, Merle Palmiste, kes ilma kroonika esikaanel oli kaante vahel ja kroonikat absoluutselt ei huvita, millega tegelikult Merle teatris tegeleb. Ja teine valmistan siis see Merle valmisti, kes tegelikult Ta on teinud ikkagi ka päris sisulisi ja tõsiseid töid, et kroonika esikaanel olemise järgi võiks arvata, et tegu on mingi niisuguse meelelahutusteatristaariga, eks ju, aga aga merre päris palju tõsiseid rolle ka teinud, teatud mõttes ta kindlasti tema on niisugune teatri, näitleja imidžit noh, minu meelest pigem ikkagi natukene kannatab selle teise meelelahutus nii-öelda maailma või, või kroonikaliku imidži pärast. Ma olen ka mõelnud, et huvitav, kas see inimesi võib ka häirida, mind võib-olla isegi natuke häirib, kui ma näen neid samu inimesi, keda ma näen kroonikas telemängudes, seriaalides järsku suure teatri laval, et ma ei suuda neid enamjagu rolliga seostatud ja vaatan, et noh, see on ju seesama vana kolm punkti ja siis mingi mingi tuntud staari nimi, et kas insega on häiriv aeg-ajalt kui mingi nägu pidevalt igal pool kylgendav, et, et selles mõttes võib-olla näiteks mingit välismaateatrit või ka filme näiteks võib nautida hoopis Ena, tähendab seal see nägu läheb kokku, selle rolliga ja sa ei tea, et see on näiteks Andrus Vaarik Minu jaoks on, muidugi ei ole probleem, sellepärast et ma, ma tunnen näitlejaid eelkõige ikkagi teatri kaudu ja teatri läbi ja seda esiteks ja teiseks. Ega ega ma neid seltskonnalehti nagu eriti ei loe kuigi patu üles tunnistama, et vahel, kui on niisugune tujusid, et siis ma ostan niiviisi nii seltskonna kui kroonika ja mõtlen, et nüüd teadlikult söön sitta natukene. Olen ka niukene, lihtne, tavaline uudishimulik inimene, kes tahab teistele magamistuba desse piiluda ja mida iganes. Aga nii et minu jaoks see probleem ei ole probleem, võib-olla siis tekib, kui kui mõni näitleja tõesti kas siis kroonika lehekülgedel või või, või mingis reklaamis kuidagi esineb noh, ebaproportsionaalselt ma arvan, et kui sa annad kõmulehele nagu intervjuu, siis sa pead ka seda tehes olema nagu professionaal ja teadma, mida sa endast nii-öelda kätte annad ja välja räägib, see on ikkagi nagu sisetunde küsimus. Paljud näitlejad siiski arvavad, et kroonikas esinemine on nende karjäärile mingis mõttes kasulik, et ei usu ikka ma arvan küll, et nad on nagu, et noh, et mind nähakse, siis kutsutakse võib-olla kuhugi, et huvitav, kas või näiteks, kui kui näiteks Lembit Peterson esineks pidevalt kroonikas teatrummale paksult täis, noh ta on praegugi suhteliselt täis, väike saal, aga et kas siis oleks seal phenomena Ei, ei no ma ei usu, ei, ma ei usu seda. Nagu ma ei usu ka, et kuidas see saab nagu näitlejakarjäärile nüüd nii väga kasuks olla, iga lavastaja Pedajas või Peterson või, või hunti ei valinud oma oma tükkidesse, näitlejaid, selle järgi ei ole tema jaoks mingi avastus. Kroonika leheküljelt ei ole võimalik ühtegi näitlejad nii-öelda avastada. Et see on nagu selline hoopis teine elu. Teine ELO teatris toimub üks elu ja siis see, mida näevad need tuhanded või ma ei tea, palju neid kroonika asjad on, need näevad hoopis mingit mingit teist elu. Miks Sindi Pedajast kroonika ja seltskonnalehekülgedele, et kas teid ei ole kutsutud või põhimõtteliselt ei esine, sellistes lehtedes näiteks Draamateatri peanäite vedas, võiks näidata oma magamistuba. Maksumaksjale ei, esiteks õnneks ei ole ka kutsutud, aga teiseks ma arvan, et ega me ei, ei oleks nagu selleks mingil moel nagu valmis ka huvitatud. Et kunagi favoriit ei ettepaneku, et teeks niisuguse pühapäevase pannkoogilõhnalise nihukese pere jutu Pedajasest ja ja ysna pista, aga sellele me nagu ütlesime ka ära, aga noh, ei ole ka kutsutud ja võib-olla aga ei läheks ka. Aga näiteks töötada ei tahaks seltskonna. No no mul lihtsalt kolleeg teatrikriitika on kaasanud tööle seltskonnaajakirjanduses ja ja teeb intervjuusid just nimelt näitlejannad ega, ja ega siis see nüüd ka nii tingimata ei ole tarvis rääkida. Seal ma ei tea, mis pannkoogist, millest saab rääkida ka millestki muust. Niimoodi näitlejat nagu tutvustada. Loomulikult ainult, et noh, midagi ei ole teha. Seltskonnaajakirjandusel on omad ka omad mängureeglid ja ma arvan, et Ta ei kroonikasega seltskonnas ikka väga pikalt, mingit niisugust tõsist kultuurijuttu ajada ikka ei saa. Olgu näitlejatele, lavastajatele või, või siis kellega tahes. Et selles mõttes, et see seab ikkagi omad väga kindlad draamid ja mind selline töö küll ei huvitavale, pealegi naisest töötanud olen aga ise seltskonnaajakirjanduse naisteajakirjandus seal vahetan. Vot see, et kui me muidugi ene Paaveriga sinna Eesti naisest ja läksime, siis ma olen üldse elus olnud palju niisuguseid õnnelik Kegordi, kus mul on võimalik ise olnud nagu mingit ajakirjandusväljaannet nagu luua või kujundada. Sest eks mõnes mõttes me Expressi puhul alustasime täiesti nagu tühja koha pealt ma mäletan, loik oli ikka nagu hirmsasti hädas, nii et tal oli ikka vaja 24 tunni jooksul meeskond komplekteerida, et järgmine number neljapäeval ilmuda saaks, nii et päris naljakaid hetkel tuleb sellega seoses meelde, kuidas luik umbes pool kolm öösel mulle koju helistas ja ja närviliselt ja pabinas niiviisi ütles, et kuule helistan kohe Velle rannale viljaraamat või artikkel tellida ja tegelikult oli päriselt närvis see selleks ja Eesti naise puhul täpselt samamoodi me alustasime nagu mõnes mõttes ka nullist, sellepärast et et see ajakiri oli oma niisuguse noh, meeletult hea positsiooni ajakirjandusturul nagu käest lasknud. Noh, väga pikka aega küllalt kõrge tiraaži lai lugejaskond, aga siis tuli see nii-öelda klantsajakirjade laviin nagu peale. Ja, ja siis oli vaja nagu eesti naisest niisugune loetav ja ka müügikõlbulik, kui ajakiri teha. Ja, ja kuna meie ene Paaveri minu nägemusest eesti naine oleks võinud olla noh, me üritasime nii teha, et ta oleks huvitav niisugusele kolme-nelja-viiekümneaastasele nii-öelda Ennast teostavale ja ennastarmastavale Hindrale hindavale naisterahvale, siis selle selle asja tegemine oli, oli meie jaoks päris huvitav. Et ta pakkus nagu niisugust nagu loomingulist rahuldust ja ja ma arvan, et, et et kui mul seda perioodi oleks, siis ma ma ilmselt noh, ilma selle eesti naised ei oleks saanud kohtuda tegelikult nii paljude huvitavate eesti naistega. See, see pakkus niisugust tõeliselt mõnusat pinget selle, selle nii-öelda ainult selle teatrivaatamise kõrvale. Et noh, selle teatrivaatamise puhul ongi nii ja sellest kirjutamise puhul, et ühel hetkel võib juhtuda, et sa, sa jooksed lihtsalt nii kinni või sa oled kuskil tupikus ja sa eladki juba täiesti mingis oma nii-öelda teises maailmas, selles niukses teata Trei kunstimaailmas niisugune eluvõõras maailmas ja sa enam ei saa üldse aru, mis, mis elu ümberringi elatakse. Nii et see mõnes mõttes, kes ei noh, oli nagu teadlik samm sinna sinna eesti naise minek. Kuigi enne mind sinna muidugi kutsus, nii et kui su küsimusele vastata, siis Eesti naine oli ikka üsna kaugel niisugust seltskonnaajakirjandusest. Mäletame veel veel viskasime sealt lausa ühe rubriigi välja, mingi maailm lobiseb ja nii edasi. Võib-olla me üritasime ka natuke liiga tõsist ajakirja teha. Sest praegu on ta natukene läinud lähemale meelelahutusliku omale ja niisugusele pealispind pintsemale nii-öelda nišile, aga samas sellel ajakirjal läheb hästi ja ja ma siiski arvan, et, et see mõnes mõttes suutsime ka meie kahe aasta jooksul seal selle Eesti naise praegust edu kuidagimoodi nagu ette valmistada. Mitmed teatrikriitikud on töötanud ka teatriajaloo õppejõudude, no sina ei ole. Kas sa ei saaks hakkama ka? Kõik kohad on täis. Võib olla üks põhjus on see, et minul ei ole ju tegelikult teatri eriharidust, mul on nagu ajakirjandusharidus. Ma tahaks, et sul oleks teatrihariduse, läheksid õppima kuskile ma ei tea, kus seda üldse antakse. Moskvas anti vanasti, ma ei oska senti jah, ja ja tänapäeval ka vist mujal kuskil. Peale mõelnud mingi kümmekond aastat mu elust on nagu õudselt palju tööd rügatud. Ma tunnen ennast päris niisuguse tühjana ja tahaks nagu laadida ennast küll, aga ma ei ole suutnud veel otsustada, kas kas ma, kas ma näiteks järgmisel aastal lähen, äkki kuskil on magistrantuuri ja hakkan ennast nagu uuesti harima ka ja see endast niisugune väljaandmise aeg on olnud küllaltki nagu nagu pingeline ja mõnes mõttes tänamatu noh, muidugi palka on selle selle töö rabamisest makstud ja mingitel perioodidel isegi väga hästi, aga mingit niisugust meelerahu või ka mingit niisugust nagu ajakirjanduslikud, tunnustust ma ei mõtlenud siin sel ajal mingeid preemiaid, aurahasid ja, ja, ja midagi. Et seda annab, nagu see ajakirjandusest nagu töötamine on nagu vähe astu. Ilmselt ei ole see ajakirjandusmaailm mas see niisugune niukene, töine suhtekorraldus ja veel veel nii paigas, et ta nagu tunnustaks ja pigem motiveeriks oma töötajaid ka veel millegi muuga peale peale selle selle kaduva rahadega. Aga räägime veel natuke lõpetuseks ja nii edasi teatrist, et puhtpraktiliselt siis, et kuidas siis on, on eesti teater hea. Sa kiitsid oma arvustuses koer lontud lihtsalt, et oleks Eesti teatris rohkem selliseid loomulikke näitlejad, et üldiselt on ju selline legend, et Eestis on väga palju häid näitlejaid ja väga palju halbu. Lavastaja on siis nii. Ei, ma arvan, et Eestis on nii palju häid näitlejaid kui ka küllalt palju häid huvitavaid lavastajaid ja, ja noh, mis sellesse repliiki nagu lontu aadressil puudu, siis ega seda, seda väidet nagu väga tõsiselt ei saa nagu võtta see rohkem niukene huumoriga kiiretud, kuigi koer oli tõepoolest super see noh, nii vana tõde, et kui sa toodil elusa looma lavale, et siis üldiselt koondub kogu tähelepanu temale ja ta võib sul kogu asja ära rikkuda, kui ta aga see lontu või õigemini laki oli ta Sist tema kiitis väga väärikalt. Mis teatrisse puutub, siis mina arvan küll, et Eesti teater on, on, on päris hea, on päris hea ja huvitav ikkagi. Kuidas sa kommenteerid selliste nooremate teatrikriitikute mingeid seisukoht, et Eesti teater vajaks uut lainet, toob hoopis uut lähenemist ja nii edasi ja nii edasi, ma mõtlen siin Laansalu ja teiste laboratooriumid, juba töötavad, elav plahvatus. Ja, ja varsti on oodata plahvatust muidugist novembri lõpus. Kui ma jooniline teater on nagu kumaga, nagu kuidagi aru saaks nende noorte meeste puhul, et mida nad siis nagu ootavad sellel teatril, mis uus laine nagu olema peaks, nende niisugune kriitika või siis ootus on niisugune väga abstraktne ja üldsõnaline. Et siis ma oskaks paremini siis seda praeguse olukorraga nagu võrrelda, minu meelest traditsioonilise teatriteater ei kao kunagi ja kuhugi ära ja muidugi ta üks teatripilt võiks mahutada võimalikult palju ja, ja, ja erinevaid laade. Aga mis mul eesti teatrile mõeldes nagu aegajalt nagu südamel on, et minu meelest tegeleb eesti teater natukene liiga vähe, see kõlab nüüd pidulikult, aga noh, elu põhiväärtustega, et liiga sageli võetakse üks tükk lihtsalt, et selle tüki pärast, et on olemas niisugune tükk aeg-ajalt mul on niisugune tunne, et ma tahaks teatritegijatelt või siis lavastajatelt niisugust lähenenud lähenemist teatrile, et kõigepealt tekib mul mõte mingi teema või mingi nähtuse või, või mingi mingi kohta ja alles siis ma valin selle tüki. Aga enamasti jõutakse kuidagi niiviisi. Võetakse raamaturiiulist üks üks tüki, hakatakse seda lavastama ja see võib kõik väga õnnestuda ja kajastada ka elu põhiväärtusi ja nii edasi. Ma arvan, et tänapäeva inimene on hoopis huvitavam, põnevam kuju, kui me aeg-ajalt Eesti teatrilaval teda näeme. Isegi kui tegu on klassikaga, siis jutt käib ikkagi ju laval, on ju tänased inimesed ja jutt käib ikkagi nagu tänastest inimestest. Nii et, et seda seda võib-olla oskaks ette heita küll. Peab nüüd jälle ju tegelikult lavastajat pihtidest, nemad valivad need. Neljandad Eestis mõnes mõttes küll jah, aga noh, pisut see nagu iseloomustab näitlejaid veost eesti näitlejad on ka isegi parimad näitlejad võib-olla ei oska või ei suuda oma oma tegelikku ja küllaltki suurt potentsiaali ära kasutada või kuidas ma nagu ütleksite, täpsem oleks, et nad on nagu natukene liiga krampis või, või kompleksides või et ma arvan ka, et seal seda huvitavat sisu on hoopis rohkem kui vahel me laval, nagu näeme näitlejate puhul. Küsimus ei olegi nagu selles professionaalsetes oskustes, vaid mingisuguses niisuguses isiksuslikus nii-öelda põnevusest või, või huvitav. Sest seda oli väga kena kuulda margast. Ühesõnaga mitte ei ole asi nii, nagu ma mäletan, kunagi hunt kirjutas, kurvaldad, eestikriitikut tunnustavad, elab kahte lavastajat, medalid, Nügajase pedanen vist jah, tal on teisi ka, on siis iga ikke. Tegelikult sellega võibki ju saate ära lõpetada ja inimesed magama lasta. Ja täna olid siis siin Margot Visnap ja Andrus Kivirähk.