Sisenemata helilooja hingemuusika ainult Virtoosne harjutus. Interpreet peab olema politseinik, selgeltnägija, nõid ja vampiir. Suur küsimus pole muusikas mitte kuidas mängida, vaid milleks mängida. Juulikuus tähistas oma kaheksakümnendat juubelit maailma üks tuntumaid kaasaegseid viiuli korresseesid haisaks Stern. Läbi viie aastakümne on viiuldaja isaks Stern avalikke kontserte andnud maailma päris staažikamate kontserdisaalide lavadel. Olles olnud üle 30 aasta kaarnegi, hooli president viimane olulist rolli noorte muusikute karjääri algul ja pühendanud end kunsti edendamisele. Tavarepertuaari kõrgelt hinnatud interpretatsiooni kõrval Stern ka tunnustatud kaasaegse muusika esitaja kes on esiettekannetena esitanud ja plaadistanud paljude 20. sajandi tuntud riiuliteoseid sealhulgas Bernsteini, Penderetski, Rosbergi, Schumanni tütrel ja Mczuvel Davisi helitöid. Samuti esitanud esiettekannetena Ameerika Spartaki jahindamit diviiale lihaseid. Stern lisaks laava tähele veel ka Ameerika televisiooni ja filmitäht. Ta on esinenud televisiooni šõudes, temast on tehtud mitmeid filme, sealhulgas kanni filmifestivale tähelepanu pälvinud täispikk dokumentaalfilm maastu Mozartini Issak Stern Hiinas ning Sony Classical poolt välja antud koduvideo Aissaks Sterni muusikaline biograafia elu muusikas. Muusikaline koostöö seob Sterni mitmete tuntud muusikutega. Tööshani Jeffin, Parun mani, Emmanuel Aksi, Hay meela, reedo, Daniel paaremboimi jojo maa ja paljude teistega. Ma ei saaks Stern on sündinud 1920. aastal kremenid, siis Venemaal, kuid tema vanemad põgenesid revolutsiooni eest Ameerikasse. Kui väike asjake oli vaid kümnekuune. Tulevane viiuldaja õppis muusikat San Franciscos, alustades viiuliõpinguid kaheksa aastaselt. Esimene soolokontsert toimus, kui Stern oli 13 aastane ning orkestri debüüt kolm aastat hiljem. Schternesitas koos San Francisco sümfoonia kutega Johannes Brahmsi viiulikontserdi teemalil. Tegelikult algas kõiku, siis nii ma pole olnud väike Mozart, Healy anud ma oma vanemaid mulle viiulit ostma, et siis kibekähku hakata rahvahulki võluma. Helilooja jutu järgi oli asi palju lihtsam, tema vanemad olid äsja Venemaalt emigreerunud ja pidasid väga tähtsaks, et nende lapsed saaksid hea hariduse. See oli nende moodus kaitsta enese eurooplaslikust mis kultiveeriti nüüd täiesti uude Ameerikasse. Klaveril pidi olema kunstimaitset ja kannatust arendav osa lapse isiksuse kujundamisel. Siiski lõppesid väikese Aizzaki klaveriõpingud üsna pea tahetus klaveri viiuli vastu. Stern on öelnud, et jäljendas selle sammuga vaid naabripoissi kelle vanemad olid pannud viiulit õppima ning kelle näost paistis, et ta kannatab vähem kui väike haissak. Klaveri taga. Viiuldaja arvab, et tema anne avaldus suhteliselt hilja, kaheksa tast kuni 12. eluaastani käis ta suuremate tulemusteta ühe õpetaja juurest teise juurde. Ja siis äkki ühel päeval sai ta aru, et tema sõrmede all juhtus midagi erilist. Ta ei mänginud enam üksnes ette kirjutatud harjutusi vaid ta suhe muusikaga oli muutunud lähedaseks. See äratundmine langes ühte kohtumisega nahumblinderiga, kes oli San Francisco orkestri esimene viiul. Asjaks Sterni sidusama õpetaja Humblinderiga väga Sõprus. Stern oli õpetaja nagu oma laps, sest ainsa tütre surma tõttu kandsid Linderid kogu oma kiindumuse üle Haaessakile. See eriline kiindumus kestis kuni 1970. aastani. Milblinderlil abikaasa surid. Kui tõeline õpetaja ja õpilase suhe kestis noorele viiuldaja nahumblinderiga vaid 16. eluaastani pele teda pole Sternil olnud enam ühtki tõelist suhet õpetajaga. Prinder harjutas teda ise raskustest üle saama ja probleeme lahendama. Just seetõttu peab Stern prinderit suureks õpetajaks. Ta ei ole end kunagi tundnud sõltuvana õpetaja stiilistele ideedest. Kõige enam õpetas ta mulle ausust. Asjatu on luua illusioone, et kõik unistused on võimalik teoks teha. Viiuldaja tõdeb veel rahulolevalt, et just Nakhon blinder lõpp õpetas teda tõeliselt partituuri lugema. See tähendab lugema nootide vahelt, et teha nähtavaks filigransus tuua esile nähtamatu joonis. Ja see joonis ei lakanud muutmastega täiustamast. Selle otsingus peitubki kunstniku värskus. Palju mängitud teoste pidev taasavastamine. Sest seisnebki ju muusiku küpsus selles teha väga komplitseeritud asju muusikas väga lihtsalt. Kuna aeg on selgusamat. Ril tunduv Sternile mõiste keelpillikoolkond tekitab teatud tõrke musitseerimisel. Igal koolkonnal on piirid, kuid muusika on ju piiramatu. Kujutlege nelja viiuldajad neljast erikoolkonnast, kes püüavad koos töötada. Nad peavad jõudma kokkuleppele ja loobun oma eripärast ühise muusika keele huvides. Kõige tähtsam on aga hoopis valitseda pilli. Muuta see enda omaks ja siis otsida seal läbi teise teose täpselt stiil. Kui olete distsiplineeritud leiatega vabaduse. Õige pool tähendab nii kõrget distsipliini, mis võimaldab igale olukorrale vastu minna arvakshterv. Enda puhul möönab viiuldaja, et pole seda absoluutset kunstivabadust tundnud kuigi sageli sest temagi on ju inimene ekslik ja tähis kahtlusi. Siiski püüab ta alati jääda endale kindlaks ja leida oma tee teoseni mitte petta end võõraste tunnete. Teose puhul ja eneseleidmise jaoks on tähtis küsimuste tõstatamine enda sees. Aastad, aeg on vajalikud vastuste leidmiseks kui võrdne idutseletakse. Peab suutma tunnistada, et elu jätkub ka peale meid ning võib-olla leiab keegi teine vastuse teie küsimusele. Mõtlesin ise ei anda oma otsingute vili teistele edasi ja see on põhiline eesmärk, milleni püüelda. Asjaks Stern leiab, et tal on põhjust oma töös uhke olla kutsumuse üle noorte talentide suhtes. Samas arvab ta, et seal pole midagi ühist pedagoogi kutsumusega. Tai laenud õpetajana, kes annab tunde kindlatel aegadel ja läbiproovitud meetodeid järgides. Tema oma õpetaja õpetas teda mitte usaldama õpetajat, arsti, kes määrab harjutusi nagu aspiriini. Vaja on ju hoopiski lihtsalt puudutada noori hingi. Nõuanded, mida jagada, peavad leidma soodsad hinna. Suur küsimus muusikas polemit, et kuidas mängida avaid, milleks mängida? Ja need, kes ei näe oma viilust kaugemale, ei jõua kaugele. Nad peavad mõistma, et mistahes masin võib mängida neist tehniliselt paremini kuid anda helile tunde varjund peab tegu olema inimolendiga ja ainult inimhääl. Hing võib kanda endas mingi tunde kõiki varjundeid. Nagu sõna põhineb ka muusika kahele põhiküsimusele. Mida ma ütlen ja kellega ma parajasti räägin. Kui puudub suhtlus, on kõik kommunikatsioonivormid asjatud muusika, esmajärjekorras. Asjaks Stern on peale soolokarjääri tunnustatud kammermuusikuna. Tema karjäär kammermuusikuna algas juba 14 aastaselt. Võluv oli ju musitseerida koos kutseliste muusikutega. Sain maigu suhu ansamblimängust, mis mind viiuldaja üksinduses lohutas. Need inimesed suhtusid minusse nagu sõbrasse ja selle tunde mõjub olemine tänaseni jätnud. Sel kombel ületasin ma iseennast ise seda märkamata ning tegin läbi uskumatu arengu noodist lugemises mõtiskleb Stern mineviku üle. Kuna viiuldajaid loetakse oma hingelt solistideks, siis on kammermuusika selle vastu väga hea ravi. Peab kogu aeg tunnetama, et oled kellegagi koos nagu eluski. Asjaks Stern on ise alates 1961.-st aastast mänginud aastaid kuulsas trios koos pianist Shell istowomini ja tšellist Leonardo nõusiga. Viiuldaja meenutab Trio ei moodustanud ettekavatsetult vaid siis, kui arvasime, et meie töötleja võiks ka publikule tutvustada. 1966. aastal mängisid näda Ludwig van Beethoveni muusikat peaaegu kõikjal maailmas ja lõid nii-öelda uuema. Enne seda suhtuti kammermuusikutest äpardunud solistidesse, pärast aga tahtsid kõik nimekad solistid mängida triljas. Samas ei meeldinud neile mängida kvartetis, kuna trios sextetis krintetis töötatakse erinevate tämbrit sobitamisega. Kvartett peab ka olema üksainus kõla, niinimetatud üks pill, neljas osas. Vähemalt esimesed tööaastad lähevad selle saavutamiseks. Kõik neli peavad oma ego vaikima sundima. See musitseerimise vorm pole tema jaoks. Solistikarjääri üheks raskeimaks probleemiks on elava viiulilegendi arvates repertuaari valimine ja esinemiskavade koostamine. Leidub teoseid, mida mängivad kõik kas seetõttu, et need on populaarsed või siis seetõttu, et need on niivõrd geniaalsed, et puudub oht neid ammendada. Õnneks on suur hulk teoseid ja mis on nii populaarsed kui ka geniaalsed. Ülejäänutega käib vahelduvalt avastamine ja unustusse jätmine. Näiteks Franz Schuberti muusikani jõudsin hilja. Umbes 10 aasta eest avastasin enda jaoks ka leos Yana tšeki viiulisonaadi. Aga selle jaoks, et avastada endale mõni ime, on vaja otsida, selgitada, seisattuda, eksida. Et hinnata Beethovenit tema õiges väärtuses peab tundma ja mängida oskama väiksemaid meistrid. Näiteks ei tohiks ühe kontserdikava koosneda üksnes šedööritest. Tähtis on mängida frits Grayslerit niisama tõsiselt ja südamega kui Beethovenit. Siiski nendib Stern, mängib Beethovenit suurema sisemise intensiivsusega kui näiteks loov hispaania sümfooniat kuid see ei tohi välja kosta. Samas on tähtis mängida kaasaegset muusikat, sest on ju normaalne, kui tänapäeva muusik mängib oma ajastu teoseid ja püüab edasi anda mõtteid, mida ta peaks omaks võtma kergemini kui Mozarti ja Beethoveni omi. Mängides tuleb siseneda helilooja hinge, selle tammuusik ainult Virtoosne harjutus. Interverite peab olema politseinik, selgeltnägija, nõid ja vampiir, anšterne resoluutne. Ka dirigendi ja interpreedi solisti omavaheline inimlik side peaks olema hästi tugev ja väga nüansirikas asjaks. Stern ütleb, et armastab neid dirigente, kes oskavad kuulata kellega tekib rikas ja alati erinev kontakt. Kes loovad tunde, et mängid esimest korda oma repertuaari põhilugu. Seda kõike oli mon tööl Hormandiil mitropo alusel aga ka sörbiidžamil allennalt tõesht Ainol ideaalne saatja. Hea ning 11 mõistev õhkkond on süsteemil ka Daniel parem põim ja sumin mehhdhaga. Neid seob pikaajaline muusikaline sõprus. Täna praegu eelistavais saaks mängida kahel talle kuuluval koharoneeriuse viiulil. Stradivariuse tundub tema arust olevat liiga naiselik pill kuid puhkusel või maal olles töötav viiuldaja täiesti tavalise riiulitega. Arvan, et algaja viiuldaja ei vaja liiga ruttu väga head riiulit. Et lugu pidada heast veinist, tuleb osata maitsel vahet teha. Kuid anda poisikesele Stradivaarius. Mida ta pärast seda võiks elult oodata. No, mul on ikka alles veel viiule, millega alustasin ja mis maksis 6000 dollarit. Sellega andsin oma esimesed kontserdid. Alles tükk aega hiljem leidsin ühe koaraneerimise, mis näis mulle olevat maailma ilusaim viiul. Meenuta, muheleb maestro oma memuaarides. Asjaks Stern imestab, et tänapäeva noortel on kogu aeg isegi kunstis kusagile kiire. Ka mul oli kiire nagu kõikidel noortel anda oma parim parimatel võimalikel tingimustel. Kuid tänapäeva noorte ambitsioonid elu ja kunsti suhtes. Nad ei lase millelgi küpseda. Ilma vaikimiseta, tundidepikkuste mõtisklusteta. Isegi tegevusetuseta oleksin ma imelik küll, iseendast 10 aastat maha jäänud, imestab ster. Mälestusasjaks Sterni kontserdist kuulub minul nende eluhetkede hulka, mida jutustatakse lastelastele ja muidugi ka oma noorematele kolleegidele, kes olid siis veel kas sündimata või õrnas lapse eas. Kui aisaks tern ise Tallinnas käis. Arvan, et see oli viiekümnendatel. Aga minu mälestus ei ole mitte sellest ajast, see on hilisem maestro, päris ilisest kehast. Aasta 1997. Märtsikuu New York karnegi hool. Ma olin julgelt ja jultunud ettevõtmisega pressikeskusest hankinud pileti nii-öelda täiesti välja müüdud kontserdile. Istusin rõdu esimeses reas serva juures ja igaks juhuks olin kaasa võtnud ka binokli sest kontserdil huvitavad mind ilmed. Aga kaarnegi hooli ka. Esimene rõdu on juba lavast nii kaugel, et kuulda on küll hea, aga näha mitte eriti. Aga nüüd aisaks ternist endast, ta mängis paartokid Brahmsi Bachi lisapaladeks, ma ei teagi, mida veel paganiinit ja mingeid tantse. Ta ees oli noodipult sellel mängitav teos. Aga ta ei vaadanud kordagi selle poole ja kui üks teos sai läbi, siis demonstrant tiivselt pani ta selle noodi kinni ja avas järgmisel. Aga lugusid mängis ta kõike peast. Ta nägu oli ilmetu nagu mask või peaaegu nagu mask. Aga helid, need olid kummaliselt pehmed, puhtad, sellise tämbri, mis sobiks öelda kvaliteediga. Et hingel hakkas hell, valus. See on midagi niisugust, nagu on sirge tooniga laulmine väga kauni hääle puhul. Aga mis oli eriti kummastav, see oli tema mängumaneer. Ta paksud kentsakad sõrmed tundusid olevat kohmakad. Ja nad nagu ei soovinudki mängida vibratot. Pikad kanti liinid kandvad noodid olid aga pehmed ka ilma vibraatata. Jah, nagu ütlesin, just nagu sirge ilus hääl. Vibraator võttistaga käiku, kummaline, kiirete nootide passaaside ja melismide lõpetuseks. Jälgisin ja kuulasin teda võlutult ja ootasin, et mis juhtub edasi. Ei oskagi öelda muud, et see mäng oli imelihtne. Ja võib arvata seda, et, et selles eas kunstnik ei püüa enam olla isikupärane, ta on jõudnud sellesse staadiumi, kus ta mõistab, et interpreet on tõesti vahendaja. Jaa, ta vahendas, vahendas Brahmsi Bachi muusika olemust ja see tuli nii lihtsalt nagu nagu aabitsatõde. Ja ometi kuulaja oli lummuses. Nii lugu loo järel, mida ta mängis lisapaladeks, ma ei oskagi öelda ja ei mäleta midagi, paga Niinistö mingeid tantse, võib-olla Brahmsi Ungari tantse ja siis oh imet, korraga ta naeratas. Ja selle mõju oli niisugune, et mingi ohe käis läbi kõikide nende rõdude ja, ja saali No vot niisugune oli aisaks Stern oma 77. eluaastal. Stern on 20. sajandil üks enim plaadistatud muusik. Tema kauni viiulihääl on kõlanud enam kui 100-l plaadil esitusele olnud rohkem kui 200 viiuliteost 63-lt heliloojalt plaadifirmaga Sony Classical Stern seotud juba üle 50 aasta ning kuulus firma nimetanud teda laureaat artistiks. Põhiline osa muusikast, mis Ždernivoognalt plaatidele on jõudnud, kuulub klassikalisse ja romantilisse perioodi. Mozart, Beethoven ning Schubert, Brahms, osak, Tšaikovski, Mandelson la loo ja paljud teised. Asjaks Stern pälvinud mitmeid riiklikke autasusid seoses oma muusikalise tegevusega ning valitud ka paljude ülikoolide audoktoriks, nagu näiteks Kalambia, Harman linnujooki ja Eili, Tel Avivi ja Oxfordi ülikooli ning see Juljardi muusikakooli auliikmeks. Asjaks Stern ütleb, et tal on veel palju tööd, mida ta tahaks jõuda ära teha. Kuid pärast nii pikka muusikalist karjääri on ta õppinud karu nahka mitte enne müüma, kui tal astuda on. Viiuldaja kodu asub vaikses ja looduslikult kaunis kannektikati osariigis USA-s, kus ta naudib ikka muusikat oma Guarneeriuse viiulil. Sest kana ajatu aga muusika on elu ja elumuusika.