Algab saade kolleegid, milles Eesti Raadio aastapreemia pälvinud taas ikka kolleegi ja kauaaegse muusikasaadete toimetaja Helve võsamäega vestleb Margit Peil. Helje Lasnamäe. Ma kõigepealt tahaksin sind õnnitleda sellel puhul, et sa said raadi aastapreemia. Aitäh. See oli minu jaoks väga suur üllatus, sest noh, ma olen ju tegelikult nagu päris tööst kõrval oma arvates nüüd ja kellelegi pähe tuli, et selline inimene on olemas. Liigutav see sa päris tööst kõrval oled, see võib küll tunduda võib-olla ainult raadiokuulajale. Meil siin majas keegi seda vist küll ei arva, sest et et raadiokuulajale ilmselt seostub sinu nimi ikkagi muusikaliste tundide ja muusikamängudega. Ja praegu ka kindlasti väga toredate hommikukontsertidega klassikaraadios. Aga tegelikult teed sajusin veel hoopis teistsugust tööd. Räägi natuke sellest. Päris ausalt ütlen siis alguses, kui ma selle töö peale tulin, siis mul oli tõesti niisugune tunne, et ma nüüd kõigest kõrval. Ega ma nüüd enam nii ei arva, sest tegelikult on see töö väga huvitav ja tore. Ja ma arvan näiteks raadiokuulajaid, kes seostavad seda asja muusikalise tunniga, jääb ka järjest vähemaks ja uued kuulajad tulevad peale. Ja mul on tohutult hea meel sellest, et need arhiivitunnid, mis on üle kahe nädala, osutub, et need on hästi kuulatavad ja et neid ei kuula mitte ainult nostalgilised vanainimesed vaid et neid kuulavad paljud noored inimesed ja saavad sealt hämmeldusega teada, et sel koledal ja süsimustal nõukogude ajal tehti hirmus toredaid asju, olid väga tublid ja kenad raadioinimesed. See on noh, niisugune üllatus minu jaoks, sellepärast et just nimelt nende saadet seepeale on otsinud minu telefoni välja, ma ei tea, kus kohast telefoniraamatus on ju nüüd raadiole ainult paar numbrit minu jaoks täiesti tundmatud noored inimesed niisugused alla kolmekümnesed. Ja on öelnud, et nad kuulavad, nendele meeldivad ja on teinud omalt poolt ettepanekuid, mida nad tahaksid kuulda. Näiteks käis siin nüüd hiljaaegu neli saadet nii võrdlemisi järjest, kus rääkisid meie omaaegsed vägassaažikad, diktorid oma suhetest muusikaga põhiliselt, kuna need kõik olid muusikalise tunni jaoks tehtud saated omal ajal, meil oli niisugune noh, alati olid ju tähtpäevad, mille jaoks oli vaja leida midagi niisugust, mis sobiks. Kui tähtpäev oli kuidagi riiklik, siis ta pidi sisaldama natukene seda. Aga me tahtsime, et ta oleks inimlik ja kuulatav. Ja siis raadiopäev, mida tähistati igal aastal seitsmendal mail. Vaat selle raadiopäeva puhul siis kui sattus niisugune aeg, millal oli muusikaline tund, igal päeval ta ju ei olnud, vahel oli soovikontsert. Siis sai tehtud saated meie diktoritega. Ma arvasin, et neid on rohkem, tegelikult leidsin ma neid ainult neli. Ma ei usu, et mõni lausa kaduma läks, aga mul tuleb küll meelde, et üks saade, mida me tahtsime, selle asemele suruti noh, mingisugune nomenklatuur, asi, keegi, kes sai mingi preemia. Nojah, aga, aga näiteks see oli just ühe noore raadiokuulaja ettepanek. Et kas on saateid, kus meie diktorid räägiksid pikemalt, sest ta oli lihtsalt ära armunud Elfriede Ilvesesse ühe hoopis muu saarte läbi kus ilves luges ainult vahetekste, mis olid veel selles saates küllalt ulatuslikud. Vaat nii, et mul on selle tõttu tohutult hea meel, et mul on võimalik praegu lasta kõlada nendel lintidel, mis muus ühenduses lihtsalt ei satu enam eetrisse. Nad mõned on ju ka oma aja sisuliselt võib-olla ära elanud, aga arhiivi lõikes on päris huvitav vaadata, kuidas siis mingil ajastul tehti. Sa oled siis arhiivi ja fonoteegi toimetaja ja selle tõttu puutud saju kokku tegelikult väga huvitava materjaliga. Milline üldse on arhiiv ja mida ta sisaldab? Oi see on niisugune küsimus, et ma arvan, et terves raadiomaja sele nii tarka inimest, kes oskaks sellele täpselt vastata. Arhiiv on väga suur. Mina ei tea, kui palju seal säilitusühikuid on ja see ühik on ka väga suhteline mõiste, sest eks ole praegu, kui läheb digitaalkassettidel, see võtab peale kaks tundi ja on üks ühik. Aga seal on ka niisuguseid kolmeminutilisi ühikuid. Loogiliselt on see tohutu suur ja seal on kõike, seal on muusikaarhiiv, on eraldi, on tekstiarhiiv, eraldi teksti arhiivi hulka käivad ka sõnalis muusikalised saated, kus sõna on olulisem neid, mis on ainult teadvustustega kontserdid, ütleme Need on siis muusikaarhiivis. Nii et ma tahan vahel öelda, et see, mis nüüd eetris kõlab kas või nende arhiivisaadete näol ja, ja tihti kasutame ju saadetes ka arhiivilinte, kas muusikanäidete näol või tekstinäidete näol, et see on ainult ei, selle jäämäe väga pisikene tipp, mis, mis eetris paistab välja sellest arhiivist. Kui ja see on niisugune pisikene pisikene kübe, see, ma ütleksin, et on üks jääkristall sellest mäest ainult. Sest tegelikult. Arhiivi on meil ju mingil moel peetud. Sellest alates, kui üldse helikandjatele salvestati, midagi. Oskad sa öelda, mis ajast pärinevad kõik esimesed salvestused? Kõige esimesed salvestused, mis meil on nüüd autentsetena säilinud, need on kuskilt kas 36 37? Enam-vähem, neid on vähe. Ja need on tähendab enamasti ümbervõtted vanadelt nendelt pehmetelt plaatidelt, mis omal ajal oli see esimene salvestuse moodus enne seda, kui tuli lint. Mina isiklikult ei ole nisust plaati kunagi näinud. Aga nendelt on võetud lintidele ümber. Seal on Mõned spordireport taažid, Heino Mikkin oli tol ajal spordireporter, keda minagi veel mäletan, kes vähemalt 10 aastat töötas, samal ajal, kui mina siin tema oli sõjaeelsest ajast siis on seal mõned Felix Moore'i reportaažid. On mingi mälestussamba avamine Narvas ja. Ja on üks väga huvitav asi on mac. Vaat kui eelmine, eelmine voor oli arhiivisaateid, Need olid lühemad, niisugust 25 minutilised saated, mis käisid enne raadio seitsmekümnendat aastapäeva. Neid tegin ka mina, mis muusika arhiivi puutusid siis ma esimest korda, mis siin seda materjali nüüd selle mõttega, et leida kõige vanemaid asju, see oli 39. aasta? Ei, 38. vastu 30 üheksandat ja maailmasõda veel ei käinud, oli niisugune tervituskontsert, kus siis kõik Euroopa riigid enam-vähem neid on seal kokku, ma ei tea, 31 või mis tervitasid omas keeles kogu Euroopa kuulajaskond ja siis tuli üks väike muusikapala. See on nüüd üks niisugune esimene. Kui soovite, siis Eurovisiooni eelkäija kaugest minevikust, see oli minu jaoks niisugune tohutu leid, see oli nii huvitav. Eestit esindas siis rauakooli ehk praeguse 21. kooli lastekoor, mida juhatas Riho Päts. No vat siis, eks ole, sõja ajast ei saagi midagi olla, sest mis oli, see hävitati ära. Nüüd on üksikuid asju tulnud Soome ja Rootsi arhiividest. On mõningaid, noh, meil on nüüd ka olemas Konstantin Pätsi ja Laidoneri ja nende hääled. Lembit Lauri on sellel alal väga palju tõhusat tööd teinud, tema on käinud ja ise sealt toonud neid ümbervõtteid. Ja ega sõjajärgsest ajast otse ei ole ka kuigi palju, sest sisu läksid gaasiad otse. Kuigi nad olid rängalt Glavlikitud, eks ole, neid loeti maha sõnasõnalise tekstina, millel igal leheküljel oli peali all tempel. Aga neid asju reeglina ei salvestatud, nii et tegelikult ikka see salvestatud materjali hulk algab enam-vähem 50.-st aastast, kui rohkem hakkas asju minema lindile. Nagu sa isegi ütlesid, ei tea ju ka põhjalikult ja täpselt, mis, mis meie arhiivis on. Ja seda loomulikum on, et kuulaja ei kujuta üldse ette, milline varandus tegelikult siin Eesti raadios peitub, see on üks väga unikaalne. Kultuurikogu või, või, või meie kultuuripärand tegelikult ju? Ongi ongi sellepärast, et noh, kas või juba see on tohutu väärtus, eks ole, et siin on nii palju neid hääli mis tegelikkuses on ju ammu juba kustunud, aga siin on nad veel elusatena olemas. Ja vot see arhiveerimine on siin olnud aastakümnete jooksul, nii, kuidas ta kunagi on olnud. Ilmselt ei olnud mingeid väga kindlaid reegleid ega nõudeid. Ja seda on tehtud nii vastavalt toimetaja ja arhivaarid isiklikule nõudlikkusele ja põhjalikkusele ja südametunnistusele. Sest arhiivis on olnud niisuguseid linte, kus ei ole tegelikult peal õieti mitte midagi selle kohta, mis seal on siis no seda ei ole nüüd. Ja tegi siin paarkümmend aastat tagasi, siis meil olid väga tublid arhivaarid siin Astrid müts, kes oli noh, üks niisugune tohutu raadio patrioot kes oli töötanud kogu sõjajärgse aja raadios saatejuhina ja niisuguse pool tehnilise poole peale, aga siis vanema see aasta oli arhiivis. Tema hakkas siis väga süstemaatiliselt koos Rosalie Toomiga ja Helju roodiga, kes põhiliselt tegeles muusikaga, vaat need kolm naist tegid siis imet kolmekesi nad hakkasid neid vanu linte kuulama ja teisi freerima, kes seal räägivad, nad kõik olid kaua raadios olnud. Nad tundsid häälte järgi ära, aga neid inimesi, keda teised lihtsalt ei oleks tundnud, praegu ei olekski võib-olla võtta enam inimesi, kes neid hääli tunneksid. Nemad siis seda tööd tegid ja nemad tegid küllalt põhjalikku kartoteeki. Vaat kui kui see vaheaste oleks jäänud ära siis me oleks praegu House varandusehunniku otsas, millest me suurel määral ei teakski, mis on? Aga noh, seda niisugust umbmäärasust leidub veel praegugi küllalt, sest nemad alustasid siis kõige vanemast otsast ja nemad seadsid väga ranged nõuded sisse uutele asjadele, mis arhiivi läksid, nad nõudsid, et oleks sõnasõnaline tekst ka lindiga kaasas. See ei olnud muidugi toimetaja jaoks sellel ajal mingisugune eriline kõrilõikamine, sest sõnasõnaline tekst pidi Glavliti jaoks niikuinii olema, lihtsalt oli vaja üks eksemplar teksti rohkem. Ja kui praegu kasutada, küll sa oled isegi sellega kokku puutunud, kui hea on, kui sa saad sealt lindi ja lindikarbis on tekst ja sa ei pea hakkama seda tunnist linti näiteks läbi kuulama või libistad silmad üle ja sa näed, kas seal on seda, mida sa tahad otsida või, või pole mõtet üldse. See oli muidugi noh, peaaegu ideaalarhiivi jaoks. Kui kadus ära sõnalise teksti vajadus, siis kadusid muidugi ka need tekstid kohe. Aga noh, on igasuguseid asju ja minu üks töö on praegu ka see et ikka jälle tuleb kuskilt välja, mingisugune noh, ütleme meeter linte niimoodi, kui karbid ritta seada ja mina siis neid kuulan. Ja otsustan, mis sealt arhiivi läheb, sealt välja väga huvitavaid saateid ja ja noh, sageli ei ole peale midagi õiget kirjutatud, näiteks kuupäev, millal saade on eetris olnud, saate nimi? Ei ole esinejaid ega midagi, siis kuulad ja oled kole õnnelik, kui seal saate, siis öeldakse selle inimese nimi juhtub ka seda, et ilmselt on see olnud teadustuses. Teadvustust mul kuskilt nüüd võtta enam ei ole. No siis mõistate, et kes ta on, vahel küsib teiste vanemate olijate käest ja ja siis siis ma teen ise mingi pisikese Anotatsiooni talle juurde, vähemalt kui ma sealt aru saan, kes see inimene on olnud, mis ametit ta on pidanud, eks ole. Siis on võimalik teistel jälle leida, kui on vaja seda teemat ja kuna nüüd läheb koguse asi arvutisse, see teeb otsimise tunduvalt lihtsamaks ja, ja seal on väga palju erinevaid tunnuseid mida nende sõnaliste saadete puhul sisse kantakse ja ma siis püüan neid nüüd nii palju sinna sisse panna, kui mul võimalik on. Kui nüüd rääkida muusikaarhiivist, siis mulle tundub, et nõukogude ajal võib-olla rajal tundus isegi noh, pisut rutiinsena see, et salvestati kõik kontserdid, mis toimusid siin Estonia kontserdisaalis ja või kuskil kontserdisaalides, neid siis muidugi nii palju ei olnud kui praegusel ajal. Aga kui praegu nüüd seda kõike vaadata, siis tundub, et, et seal on ikka üks tubli tükk Eesti muusika ajalugu sees. Oi, seal on, seal on ju peaaegu näiteks sümfoonilise muusika osas ma ütleksin, et ongi kogu selle sõjajärgse aja muusika ajalugu, sest reeglina meil ikka enamik teoseid vähemalt üks kord kanti avalikkuses ette. Ja muidugi varasematel aastakümnetel. Kui liidi auster oli siin see komitee muusikaline juht, nagu tema ametinimi oli, temale teab küll tohutu kummarduse ja tänu tagantjärele ütlema selle eest, et tema väga hoolitses. Et Eesti muusikat nii palju kui võimalik, on saapafondivõtetena lintidele. Noorte heliloojate esimesed teosed, enamasti juba kõik organiseeriti lindile, muidugi oli sel ajal ka lihtne, siis ei olnud seda raha küsimust, eks ole, komiteel olid endal suured kollektiivid, kaks orkestrit ja koor, nemad pidid oma punktid ära täitma ja niikuinii raadiole salvestama kogu aeg, see, see ei maksnud praktiliselt raadiole midagi muud kui nende kollektiivide palga. Aga selle tõttu meil on nii palju nendest aastatest eesti muusikat mida muidu noh, võib-olla mõned need teosed ei jõudnud ka avalikku kontserdile hilisemal ajal, kui, kui need salvestused läksid keerulisemaks. Vaat siis ongi nii, et kõik need Eesti muusika päevad ja need kontserdid, mis on see tähendab, et paljude teoste ainuke ettekanne ongi seal. Ja kui seda ei oleks noh, tegelikult ikka muusika, mis ei kõla, see on surnud muusika, eks ole, see On ainult üksikule inimesele, kes seda nooti loed ja kes teda ikka loeb. Autoriidi sageli pole endal teda enam. Nii et jah, selle koha pealt küll. Ma ütleksin, me oleme rikkad ja mitte ainult Eesti muusika seisukoha pealt tänu sellele, et meil oli see süsteem, et kõik sümfooniakontserdid ja suur jagu kammerkontserte ka salvestati. Ma mäletan seda, see oli võib-olla üks aastat, 15 tagasi või kui isegi Armeenia raadio mitte anekdootide omavaid tõeline pöördus Eesti raadio poole, sest suri ootamatult üks nende nimekas ja paljutõotav dirigent ja osutus, et Armeenia raadiole ei olnud ühtegi salvestust temaga. Aga ta oli meil käinud siin külas ja nad said meie käis siis selle avaliku kontserdisalvestuse, kus nende dirigent juhatas, sest ega Moskva salvestas ka väga valikuliselt, Moskva oma heliloojatel oli väga raske pääseda salvestama. Mäletan, kui ma, see oli kuskil nii 76 või umbes niimoodi ma käisin Moskvas ja käisin Alfred snitke juures, sest tema teosed olid siis siin mitu järjest kõlanud ja ja siis tuli välja, et need olid snike esimesed salvestused, mis siin olid. Sest Moskva raadio teda salvestamiseks ei võtnud, ta oli niisugune persona non kraata. Muidugi tal oli palju filmimuusikat ja sellest ta elaski ta filmimuusikat tegi. Aga niimoodi kontsert heliloojana oli ta Moskvas täiesti põlu all, aga meil olid siis juba tema see suur sümfoonia, noh, mis on esimene sümfoonia igasugusest ajastutest kokku niimoodi väga huvitab. Nagu kollaaž, Eri Klas juhatas seda siin tohutu menuga ja nii, et niukseid asju. Ja, ja siin on, ma ju tean seda isegi, on käinud ka mitmed Vene interpreedid oma salvestusi otsimas, sest mujal lihtsalt neid ei ole. Aleksejevi piimov ja Volkonski ja noh, paljud on Ongi, nii et selle tõttu me oleme tohutult rikkad. Me ise võib-olla iga kord ei saa aru ja, ja tundus, et oh jumal, see on nii tüütu, eks ole, jälle ülekanne või jälle salvestus. Aga küll on hea, et neid testi nest. Praegu me oleme iserikkad ja me võime teistele gaasid näpuotsaga anda, kui vaja, on. Eesti Raadio on Eesti inimesele ikka olnud alati tähtis, ma arvan, et on ka praegu. Aga kas sinu arust on raadio roll kuidagi ka muutunud? Küllap ta ikka on. Aga ma arvan, et ega ta ei ole halvemaks läinud, kuidagimoodi see roll, lihtsalt kui inimesel on, mida valida rohkem, eks ole. Eesti Raadio oli kaua aega ju ka, kui soovite, siis monopoolses seisundis, eks ole, sest midagi muud ei olnud eesti keeles. Ja kui Eesti Raadio sai oma kolm programmi, siis see oli ikka ilmatu uhke küll. Sellega oli nii, et, et ega suures Nõukogude liidus ei olnud ühtegi teist raadiot vastu panna, noh, välja arvatud muidugi see üleliiduline raadio. Aga ega sealgi neidis palju rohkem ei olnud, sest noh, need, mis olid suunatud välismaadele ja see oli midagi muud. Kui võtta need meie välissaated, siis meil olid ju nad ka. Aga igatahes nii uhked programmi nagu Eesti raadiol siinpool seda suure riigipiiri teist ühtegi ei olnud. Noh, peaaegu kõigi vabariigi raadiotes olen käinud komandeeringus, mõned jäid ära. Ja neid oli ikka üsna haledas seisus ja ja natuke kobedamasse seisus, aga meie olime sellel ajal küll ikka nagu me ise naersime, et viimasena maailmas ja esimesena Nõukogude Liidus juhtus väga palju asju siin. Need stereosaated ja kõik ja. Ja noh, Eesti raadio oli tol ajal väga kuulatav ka Lätis, vikerraadio kostis Lätti hästi. Sealt tuli kirju ja kõike. Praegu on nii palju neid raadioid, aga ma arvan, et noh, kas või need sotsioloogilised küsitlused näitavad, et Eesti raadiot ikka kuulatakse ja ja noh, niisugust luksust nagu klassikaraadio meil ju varem ei olnud, eks ole, klassikasaated olid poetatud siia-sinna teiste vahele ja alati oli nende jaoks natuke liiga vähe aega ja pool tundi mahtus, eks ole, see tähendas seda, et 32 minutiline teos ei jõudnud sinna kontserti iialgi ja lihtsalt need võimalused olid nii palju kitsamad kui praegu. Kas sa ise oled ka raadiokuulaja? No jõudumööda ikka olen. Ma olen muidugi niisugune Köögi kuulaja suurel määral. Ma kuulan palju nädalavahetuse päevadel, siis kui ma niimoodi kodus koperdan. Mul on nüüd ka siin tööl võimalus kuulata, teoreetiliselt, aga praktiliselt siin ju enamasti ei ole võimalust. Kui ma ise kuulan lintima isa raadiot kuulata, siis ma kuulan ehk vahepeal mõnda väikest saadet, mida ma väga tahan või ma siin arvutisse toksinud neid asju õhtuti ja üksinda olevat, siis ma kuulan küll mõnuga. Tahtsingi just küsida, et kas sa kuulad valikuliselt mingeid kindlaid saateid või kindlaid autoreid või, või juhuslikult. No ja ma kuulaksin muidugi palju rohkem ja sageli on nii, et ma tahaksin kangesti kuulata kahte asja, mis on ühel ajal. Aga. Ma olen viimasel ajal aga võib-olla varem varem ei olnud see nii problemaatiline, sest siis ei olnud suurt valida. Ma unustan tavaliselt ära need, mida ma tahan kuulata. Siis mul pärast kahju. Siis ma uurin, kas kordust on jah, aga no üldiselt ma ma kuulan väga palju klassikat, raadiot ja ja on mõned asjad, mida ma kindlasti tahan kuulata, ma tahan kindlasti kuulata David Vseviovist Müstilise Venemaa sarja ja kui vähegi võimalik on, ma kuulan ikka Ojakääru saateid ja ma tahan kuulata mari tarandi keskprogramme. Keelekõrva tahan ma ka kuulata ka keelekõrv millegipärast satub sageli niisuguse aja peale, kus ma teda ikkagi ei kuule. Kas sina kogenud raadiosaate tegijana arvad, et praegu tehakse piisavalt heal professionaalsel tasemel saateid või näed sa midagi mingisuguseid suuri probleeme? Nojah, eks ma näen küll probleeme, aga ilmselt need on ajastuvead ja kasvuraskused ja ei, ma arvan, et ei ole piisavalt professionaalsel tasemel, väga paljud saad. Võib-olla on niisugune tunne, et paljud need inimesed, kes seal saateid ja saatekesi teevad, tähendab kahjuks praegu on just häda selles, et saateajad on väga pikad võib-olla, et mõnedki, kes võiksid teha väga ilusa veerandtunnilise saate kui nad ulbiot seal eetris kaks tundi ringi siis see kujunebki niukseks ulpimiseks sageli selleks, et nii pikka saateaega valitseda, peab kõigepealt olema endal väga selge, mida sa seal teed. Ja peab väga hästi valitsema iseennast. Mitte selles mõttes, et kokutama ei hakka. Aga ma arvan siiski, et kui inimene ise on endale asjad väga selgeks mõelnud, siis tal on kergem seda selgelt väljendada, nii et kuulaja aru saab ja et see väljendus ei ole liiga keeruline. Sest tegelikult ilusad ja suured asjad on lihtsad. Aga kui see Noor ja väheste kogemustega tegija on kuskilt midagi kokku lugenud ühe asja veel inglise keeles, teise, võib-olla vene keeles, kolmanda, soome keeles, neljanda on kaheentsüklopeedia artikli põhjal kokku klopsinud. Ja tal endal ei ole see asi tegelikult üldse selge. Ja siis ta topib sinna hästi palju võõrsõnu, sest ta arvab, et kui mina aru ei saa, ega teised ka aru ei saa, et see asi midagi ei tähenda. Aga leidub paraku ikkagi neid koledaid inimesi, kes saavad aru vahel ja seda asja natukene hale kuulata. Ja ma ei arva, et need tegijad oleksid võimetud, aga minu meelest nad on sattunud lihtsalt natuke liiga õnnetusse seisu. Sest inimene peaks siiski kuidagi samm-sammult minema. Noh, eks ole, esimeses klassis hakatakse õppima tähti ja neid lugema ja neid kirjutama, keegi ei arva, et esimese klassi laps võib kirjutada ilusa romaanis. Ta võib võib-olla kirjutada 10 realise Väikse primitiivse muinasjuttu aga minu meelest praegu on vahel nii, et neid, kes on selle kümnerealise primitiivse jutukese võimelised, need peavad tegema kaheköitelise romaani ja see kõik täiesti ilmselt üle jõu. Ja vahel päästab selle asja ära hea muusika. Aga vahel on see muusika Khani eklektiline ja kõigel halenaljakam tuleb see asi veel välja siis kui sulle kogu aeg räägitakse. Ühest asjast aga ei anta kuulata, Ta mitte seda muusikat, millest räägitakse, vaid öeldakse, et ja saate lõpus me kuuleme seda ka, aga praegu me kuuleme, eks ole, räägitakse sulle mingisugusest Kamelaan orkestrist, aga samal ajal pakutakse kuulata Rootsi või Norra džässansamblit ja öeldakse, et me kuulame saate lõpus Kamelaaniga. No ja lõppude lõpuks siis, kui juba jutt sellest Kamelaanist kaugele läinud, vat siis tulebki Kanelani lugu. Aga tegelikult kuulajate hulka võib ju juhtuda ka neid, kes enne polegi seda Kanelanna orkestris kuulnud ja kes tunnegi ära, et nüüd ta siis tuli, et niisuguseid asju ma olen vahel tabanud ja mõelnud, et nendest inimestest on pisut kahju, sellepärast et nendel peaks ilmselt olema siiski toimetaja, kes neid pisut õpetaks. Praegu ju toimetaja seisus on tegelikult vistlikvideerunud, igaüks pusib oma asjadega ise ja ja mul on küll tunne, et, et mõne puhul vahel mõtled, et oleks tal nüüd olnud üks toimetaja, kellel on mingid kogemused. Et seal on nii palju niisuguseid elementaarseid vigu, millest oleks saanud hoiduda. Aga mida lihtsalt keegi pole öelnud. Ja muidugi, kellel on tahet ja visadust ja piisavalt nutti seisab lõpuks ise aru. Ei ole ehk päris õige, et kuulaja pead ka need tema koolipõlvevalud ja vaevad kõik oma kõrvade peal vastu võtma. Mõnest asjast võiks kuulajalt vahel säästa ja autoril oleks ka parem. Sest kui sa kord oled endale juba niukse maine külge saanud, et ah see on see ulu ulu küll sellest on pärast raske lahti saada. Kellel tahtmist jätkub, see lõpuks saab lahti, aga noh, mul on alati natuke kahju, kui inimene saab peksa siis kui võiks ilma läbi ajada. Pole lapsiga peksnud. Mis sa arvad praegu Eesti Raadio hetkeseisust, ma mõtlen seda, et viimased aastad on olnud sellised, kus on toimunud väga palju muutusi ja ja praegugi ümberringi on siiski tendents selline, et kaader väga palju muutub. Kas siin majas on suudetud hoida siiski midagi väärtuslikku ja, ja mingit traditsiooni? On ikka on ikka, minu meelest ei ole asi kaugeltki mitte lootusetu ja ja muidugi mõnest asjast on kahju. Aga. Aeg läheb edasi, kogu elu meie ümber muutub ega raadio peab muutuma ja tähendab, mul on lihtsalt kahju natuke sellest et koos selle suure sisulise vabadusega, mis on väga hea asi, on tulnud nii suur vormiline vabadus, mis ei ole enam vabadus, vaid sageli lodevus. Aga lodevus ei ole mitte üheski asjas hea. Ja kunagi me rääkisime väga tõsiselt raadiokunstist. Seda raadiokunsti jääb nagu natuke liiga väheks. Aga mõnedes saadetes võiks teda siiski olla see, et et uudised saab anda väga värskelt. See on tohutult hea. Aga kui räägitakse asjast, mis toimus kolm päeva tagasi, siis sellest niimoodi Parinalia rabinal ja läbimõtlematult, et ah küll ta kuidagi kukub, ei ole enam ilus rääkida, kolme päeva jooksul peaks asi olema juba läbi mõeldud ja nii räägitud, et seal on essents, aga mitte lihtsalt vohamine. Kui meil siin igal aastal detsembris toimub raadioaastapäeva pidu, siis on täitsa üllatav kuulata, kui nimetatakse inimesi, kes on siin töötanud 20 aastat, 25 30 35 isegi 40 aastat, et tegelikult see peaks näitama seda, et meie kõrval on siiski need kogenud kolleegid, kellelt on õppida ja ehk võetakse nende kõpust. Ma ei tea, tänapäeval mulle üldiselt tundub, et seda ei peeta heaks tooniks, kui inimene liiga kaua ühes kohas töötab, see näitab tema laiskust inertsus ja ma ei tea, mida kõik raadio on muidugi üks niisugune koht, kus alati on olnud palju neid, kes on väga kaua töötanud meil siin Iraagi valitsus, umbes niisugune arvamus. Et kes peab raadios vastu kolm aastat, see jääb eluks ajaks. Ja kes läheb ära, see läheb enne kolmandat aastat ära. See oli see niisugune Kason raadioinimene või ei ole raadioinimene, kas saab raadioinimeseks või ei saa? Muidugi mingi ära ka niisugustel põhjustel kus asi ei olnud selleks, et poleks raadioinimene olnud, aga isiklikud asjad ja kõik, aga aga siiski siin oli väga püsiv kaader ja ma ütleksin, see on olnud üks tohutult kena ja armas ja, ja südamlik majas. Minu meelest noh, kõikidest aegadest ja, ja kõigest hoolimata ja kõigest läbi ja nojah, ma võib-olla olen nüüd sihuke enese õigustaja väheke ja kõik, sest minu põhiline tööelu, raadio, mu ainus ja esimene töökoht ja ilmselt jääb ka viimaseks, sest ma saan juba õige mitu aastat pensioniga. Aga ma arvan siiski, et Eesti raadiol oli nõukogude ajal oma väga suur ja ilus roll Eesti rahva kuidagi kooshoidmisel ja ja kavala kauga ja petise tööga saadisid ikka hirmus palju ilusaid ja õigeid asju ära öelda. Sest tegelikult oli nii, et kõiki asju ei saanud öelda aga kedagi ei saanud sundida ütlema niisuguseid asju, mis olid talle täiesti vastukarva. Kes neid asju ütles, seise teadis, miks ta neid ütles, kas ta tahtis saada kõrgemat kohta mõningaid preemiaid, sest noh, oli ju näiteks need ajakirjanike liidu preemiad, oli teada, kes tegi mingi rängalt poliitilise sarja, see siis sai enamasti see oli nii, minu jaoks oli kohutav rõõm ja üllatus ja ja ootamatus, kui kiiragaansai, ajakirjanike liidu preemia lastesaadete eest, sest lastesaated ja muusikasaated olid varem niisugune värk, milles oli nii vähe poliitikat, et need ei olnud iial äramainimist väärt. Ma arvan, et raadio esitas vähemalt 10 aastat Valter Ojakääru selle preemia saamiseks. Ja iialgi mitte. Kusjuures suuremat muusikapropagandisti kui Valter Ojakäär pole vähemalt Karl August Hermanni ajast saadik kindlasti olemas olnud. Kui palju ilusaid kultuurisaateid oli? Ja ma rõhutan siiski seda, et, et kedagi ei saanud sundida ütlema asja, mis oli vastumeelne. Küll aga tuli jah, maha tõmmata palju asju, mida oleks tahtnud öelda, sest need ei läinud läbi. Sinu enda toimetatud muusikaline tund oli ka kindlasti üks selline noh, ütleme sari, mis oli ju väga hariv ja, ja mis on siiamaani kõigil meeles ja mis tegelikult praegu jätkub ka klassikaraadios on ikkagi need õhtused tunnised saated, nimetame seda muusikaliseks, tunniks või kuidas tahes. Kas oskate praegu öelda arvuliselt näiteks, kui palju neid muusikalisi tunde võiks olla sinu sinu ajast? Algusest peale, enne kui mina muusikalisse tundi läksin, lõppude lõpuks muusikaline tund sai oma alguse 64. aasta 22. juunil. Mina oleksin muusikalise tunni toimetusse alles 72. aastal. Aga ma olin muidugi muusikalise tunniga tema sünnist saadik nii kõrvalt üsna tihedalt seotud ja ise ka päris palju saateid juba teinud, aga algusest peale oli alustatud niisugust muusikalise tunniraamatut, kus olid kõik saated sisse märgitud. Teema autor, toimetaja, esinejad. Noh, siis seal vat esimene, kes seda alustas, see oli tookordne soovikontsertide tegija, siis oli ta nimi Maaja Moppel hiljem maja Guntu haapsalu koorimuusikahing. Maja oli see hea laps, kes alustas neid korralikke raamatupidamisi, siis hiljem mitmed toimetajad, kes seal olid, tegid seda nii üks põhjalikumalt, teine vähem põhjalikult. Muusikalise tunni toimetaja. Enne mind selle koha peal oli näiteks Priit Raik meie puhkpillimuusikamees. Ja siis ei olnud seal toimetuses ühtegi naist inimest ja ja mehed teatavasti eriti ei armasta niisugust raamatupidamise värki ja kõike vaatsebriidu aeg oli siis küll täiesti tühi maa. Siis kui mina läksin, siis mina hakkasin tagantjärgi neid täitma raadiolehtede järgi. Aga no mina jälle täitsin teda siis kogu aeg, kõik see pikk aeg, mis mina seal olin. Ja see on nüüd viimane, see on 10. raamat. Ja viimane muusikaline tund kandis numbrit 8889 ja kavas oli ta 12. jaanuaril 96. aastal, vot nii. Vahvad muusika, mängud ja ma tahan, miks ma nendest tahan rääkida. Pisut sellepärast, et praeguses raadiosse püütakse saada sidet kuulajaga rohkem kui varem kuigi praegu see on küll seotud ka selle ajaga ja, ja lihtsalt sellega, et et on konkurentsi ja sa pead võitma omale kuulajaid. 10 aastat tagasi ei olnud seda vajadust. Miks sina tahtsid oma kuulajatega kontakti saada? Oi, me oleme alati tahtnud kuulajatega kontakti saada, sellepärast et mikrofon on ikkagi masin-masin, on masin ja ma arvan, et nii nagu nagu iga interpreet tahab esineda kontserdil ja ja tahab suhelda otse publikuga, mitte ainult mängida, eks ole, hiilgavalt heas stuudios oma lugusid, linti, plaati või ükskõik kuhu niisama minu meelest kui raadioinimene istub ka ainult stuudios või räägib ainult kõrgprofessionaalsete muusikutega. See on üks väga vajalik asi ja, aga see on kitsas. Sest kelle jaoks räägitakse? Võib ju rääkida siin ei tea, mis ilusat ja tarka juttu ja võib-olla see jutt ei jõua üldse selleni pärale, kes teda kuulama peaks, sest rääkijad ise teavad niikuinii. Ja see traditsioon ei ole ka üldse minu loodud, see oli muusikalisel tunnil ammu enne. Ja ma ütleksin, isegi koguv raadiol oli, sest enne muusikalise tunni loomist juba mina tulin raadiomajja tööle 61. aastal, siis tehti niisuguseid suuri kohtumisi kuulajatega, sõitis siit terve bussitäis rahvast välja. Mina olin siis muidugi niisugune köömes, kes polnud siin midagi jõudnud teha, mina käisin lihtsalt rubriigist, tahan kõike teada, kaasas vaatamas, kuidas need asjad on. Aga need olid väga toredad. Ma mäletan, näiteks esimene, kus ma käisin, oli kuldRegolhoosis seal Antsla kandis kuskil seal oli siis nii, et oli, kus väliskommentaator kindlasti kaasas, tookord oli seal käär. Siis oli seal noh, keegi uudistetoimetusest keegi põllumajandussaadetes kindlasti, kui niuke maale minek oli, siis olid kaasas esinejad, tookord oli Leida Sibul ja. Rist Helmi uhke, igatahes sellest on pärit see lugu. Leida Sibul ja Hilda Koni olid enne niisugune lahutamatu paar, kes laulsid niisuguseid väga populaarseid estraadilugusid ja siis siis kui kui ta enam ei laulnud koniga koos vaid uue partneriga, siis sealt saalist ütles, et vaata, sibul, laula kuuekoniga. Ja need olid ka niisugused nafta oli kohtumine ja kontsert ja kuulajad said küsimusi esitada ja muide väga palju esitasid nii, et need olid raadiol tavaks ja muusikaline tund võttis need üle üsna alguses juba hakkasid peale külalisstuudiod ja ja esiotsa testi neid siin raadiomaja stuudios. Siis me läksime külalisstuudio teisele ringile, kui, kui mina siin muusikalise tundi tulin, siis me hakkasime tegema neid väljaspool raadiomaja. Sõitsime ka kuhugi mingite esinejatega kohale ja. Neid me tegime ühe jao. Nendest nendest kujunes niisuguseid lausa sõprusi. Näiteks Saaremaalt Kaarma kolhoosist. Meil olid sidemed, mis kestsid oma 20 aastat. Ja noh, need mängud, inimesed armastavad alati mängida. Ja need mängud said lisatud ka kuidagi niimoodi õngena lihtsalt, et vaatame, kuidas läheb, Ants Sõber muide, alustas neid muusikalise tunnimänge. Tähendab, enne oli igasuguseid niisuguseid, noh, mida võib praegu öelda, et kohutavalt primitiivne, aga lihtsalt proovida, kuidas läheb, kõige esimene muusikaline loterii, mis oli nuku muusikaline tund, oli paar nädalat vana, oli niisugune, et paluti inimestel saata mingisugused numbrid lihtsalt seal, ma ei tea. Ma ei mäleta enam täpselt seda süsteemi, aga, aga nii ühest kuni tol ajal vist oli nelja kohaliseni või, või ei, viiekohaline ja siis suvaliselt seal võeti nendest numbritest ja, ja need tähed juurde, mis meil on need fonoteegi indeksid, eks ole, mis tähendas seal tookord täiskiirusega link poole kiirusega lintsõnaline linti muusikalint ja vot siis pandi niuke umbluukontsertkokku lihtsalt nendest juhuslikest numbritest selle järjekorras, nagu nad loosiga tulid, no seal sattus siis niiet kirgiisi ooperiaaria ja mingi laste laulukene ja esimene osa Tšaikovski kontserdist ja kõik niuke asi segamini. Elfriide Ilves ja veidrik Kivilo olid tookord need, kes seda loosimist läbi viisid ja ohku, palju nalja sellega sai ja kui hirmus populaarseks läks, sest niisugust asja polnud varem tehtud. Ja vaat siis osutuski, et ükskõik mis asja tegid ettepaneku, et kirjutage või tehke hiigla palju osavõtjaid. Ja need omakorda tõid jälle palju kuulajaid ja noh, eks tol ajal polnud niisugust võitlust kuulajate ees nagu praegu, aga uhke tunne oli küll, kui tuli välja, et muusikalist tundi kuulab sama palju inimesi kui Päevakaja. Ja nii nad läksid ja ja ma ütleksin, et need kuulajad ise on hoidnud neid sarju üleval, sest kui sulle ikka ei vastata, ega siis pole mõtet teha. Aga see oli nagu lumepalja. Ja noh, need need suured mängud, mis olid öise valik, tahe, mängija, teise seina nael. See oli niisugune seltskond, et nii vahvaid inimesi pole maailmas teisi olemaski, kui need on teil veel siiani mingisuguseid kontakte jäänud? No ikka aeg-ajalt üks kui teine helistab ja nii armas ja kena oli kuulda, kui jälle tunnevaka saadetes tervitati nii hästi meid kui kõiki oma kaasmängijaid ja Veljo rannikut, keda muidugi tahaks ka väga tervitada alati. Ja, ja need inimesed omavahel peavad paljud sidet, seal tekkisid niisugused nagu väiksed huvi, huviklubid või, eks ole inimesed, kellel olid ühised ühised vaba aja harrastused ja ja ma tean, et väga paljud on omavahel kirjavahetuses, nüüd juba noh, üle 10 aasta, paarkümmend aastat ja minule aeg-ajalt üks kui teine helistab ja mina ei kujutanud ette, kui suur see hasart tegelikult on, aga aga nende sõitude ajal just vot siis sai seal igasugustel teemadel räägitud, taevas tuli välja matemaatika õppejõust, mees läheb kollektiivi tungival survel, tema ise mängis terve perekonnaga ja ja noh, seal sõi tartus, niuke punt, kes siis omavahel vahetas neid vastuseid telefoni teel ja kõik ja kui oli mõni pähkel, millest jagu ei saanud, siis jagasid keskust otsast puredi. Mees läks ja kuulas tunde plaate läbi seal, et leida mingisugust lugu, mida vaja oli ja fantastilisi asju inimesed tegid. See oli ka niisugune noh omamoodi rahvaülikool, kui soovid. See oli nii tore. Ja, ja seda ei tehtud ju siis selleks, et saada nüüd ma ei tea, autoostu, luba pesumasinat või, või midagi muud niisugust väga väärtuslikku seda testi puhtast tasardist ja huvist. Sest noh, need heliplaadid, mis meil olid auhindadeks, mis läksid ka loosimisele ja, ja mõni ei saanud ju aasta jooksul mitte midagi, siis neid osavõtjaid oli nii palju. Need ei olnud see asi, mille nimel mängida. Paljud mängisid muidugi selle nimel, et sõidule pääseda aga paljud mängisid ka lihtsalt selle nimel, et mängida, sest oli ka inimesi, kes iga kord olid sõidule kutsutud ja kes kunagi sõidule ei tulnud. Aga nad mängisid alati, see oli nii vahva seltskond. Nüüd, tulles nüüd tänasesse päeva tagasi ja, ja rääkides elus üldse mis sulle elus praegu rõõmu teeb. Mulle teeb rõõmu see et ma olen ise veel nii füüsiliselt kui vaimselt vähemalt enda arvates täiesti töövõimeline. See on üks väga oluline asi, kui su ümber su eakaaslased ja teised head tuttavad järjest kuidagi ära kukuvad, siis sa hakkad aru saama, kui väärtuslik see on. Ma olen eluaeg üldiselt olnud terve ja ma pole osanud seda kunagi nii väärtustada kui praegu. Mulle teeb rõõmu see, et räägitagu kui sandisti ja pahasti tahes, aga minu arvates läheb meie elu siiski paremaks kogu aeg. Mulle teeb nii rõõmu see, et ma ei pea mõtlema selle üle, kust ma nüüd saan selle jupi hakkliha kätte või, või kas mul õnnestub saada seda või teist. Ma saan praegu väga hästi aru vot käidis niisugune fraas, et sotsialism ilma tutvustetansama, mis kapitalism ilma rahata. Mina olen küll sedamoodi inimene, kellel on väga palju tuttavaid, aga ma pole kunagi osanud oma tutvusi kasutada, mul on alati väga piinlik olnud. Ja selle tõttu noh, mul ei olnud niisuguseid kanaleid, et et lähen sinna ja ütlen, et mul on seda vaja ja siis saan ka ja ja see oli noh, nisuke totter ja. Närvesööja hiigla mõttetu ja sageli lausa stressiviiv asi, kui sul oli tõesti midagi vaja ja sa ei saanud seda praegu on siiski, niiet et noh, oli puht olmelisel tasandil, minu meelest ei ole selliseid muresid, igaüks peab teadma, eks ole, missugused piirid ja võimalused tal on ja iga ei maksa unistada paabulinnust, kui sinu võimalus on varblane, aga varblane on ka kena lind ja sellega tuleb siis lihtsalt rahul olla ja mitte endale tekitada stressi nende asjade pärast, mis on kättesaamatud, vaid rõõmustada nende üle, mida kätte saab. Mul on hea meel selle üle, et meil praegu nii paljud inimesed saavad reisida, et inimesed saavad minna tööle sinna, kuhu nad tunnevad, et, et nad tahavad minna ja kuhu neid tahetakse. Mis sest, et minu jaoks paljud asjad on hiljaks jäänud, aga ümber on ju nooremad inimesed, kelle elus mul on hea meel. Minu meelest minu meelest ei ole elusant ja kurb ja. Võib-olla ma olen siis lollisti optimistlik, aga ma arvan, et täna pole häda midagi, on on veel parem. No täna siin televõsamäe ja Sul peaks siis varsti sama 40 aastat töötatud raadiomajas? Jäi jupike, on veel puudu, poolteist aastat on puudu? No igal juhul ma soovin sulle hästi palju edu ja energiat edaspidiseks ja jää ikka meiega. Näis, ega ma ise ära minna ei taha, kui peetakse, siis ikka jään. Saatekülaline oli kolleeg Eesti raadio, arhiivi ja fonoteegi toimetaja Helve võsamäe. Temaga vestles Margit Peil.