Ta on toime pannud ligemale 200 mõrva, avastanud 200 kuritegu, jaganud rõõmu ja muret kahe kaasaga, kasvatanud üles tütre ja tütrepoja, sõitnud läbi pool maailma, puhunud elu sisse seitsmele 1000-le raamatukangelasele ning teeninud nende pealt umbkaudu poolteist miljonit dollarit. 66 kriminaalromaani, kaks luuleraamatut, 147 jutustust, 21 näidendit, kuus proosa köidet lastele, autobiograafia ja veel üht-teist. Tema raamatuid on tõlgitud 103 keelde ja neid on levinud paljudes maades rohkem kui miljardis eksemplaris. Tema teoste põhjal on vändatud filme tehtud teatrilavastusi. Liialdamata võib öelda, et eri vanuses lugejad avavad suure huviga iga uue raamatu mille tegelaste hulgas on edevia, pedantne, eradetektiiv, erk ülbuaroo või tagasihoidlik ja teravmeelne vana abiga, mis Maapal algav keskööprogramm on kriminaalromaanide kuningannast Agatha Kristist. Teksti loeb Anu lamp ja saate muusikaline kujundus on virve Pulverilt. Kõigepealt kuulete heliülesvõtet, mis tehtud viibis siis 25. novembril 1962. aastal. Tolleks päevaks oli Agatha Christie kriminaalnäidendit hiirelõks mängitud Londoni hambassador teatris 10 aastat kõneleb Agatha Christy. Ma ei kuulnud, ma leian, et ma pole hea kõnepidaja keegi meile appi tulnud, kes on kõne? Sina ei tule mulle keegi appi. Nii et pean vist ise rääkima uue. Igal juhul kõige palju tänu kõikidele tänase suurepärase peo eest. Ma olen tõesti südamest tänulik. See on tohutu põnev. Näidendit hiirelõks on mängitud 10 aastat. Vahel ma ei usu, et see on minu kirjutatud. Kriminaalromaanide kuninganna ägeffemmeeriklarisse Christy sündis 15. septembril 115 aastat tagasi leevenšees. Tema lapse- ja neiupõlves polnud midagi erilist. Tal olid armastavad vanemad, vanem vend ja õde keskmiselt jõukas kodu, keskpärane välimus ja tavatult tavaline perekonnanimi Miller. Aga ta ei saanud kooliharidust. Teda õpetas ema. Kuid ta kasvas ülesmajas, kus peeti lukku. Raamatutest. Olen sündinud teeveeeffhjes, kirjutab ta. Mul oli väga õnnelik lapsepõlv. Koolitunde oli vähe, aeg kulus mererannale joonistamisele. Mul oli kõik, mis ühel Victoria ajastu jõuka perekonna lapsel olema pidi. Mind õpetati joonistama, tantsima, laulma, klaverit mängima, toitu valmistama. Oma õhutusel hakkasin kirjutama emalik, kena naine ja tähelepanu väärne isiksus. Tema arvates pidime meie lapsed oskama kõike. Kord, kui ma külmetasin ja voodisse pidin jääma, ütles ema. Sa võiksid kirjutada väikese jutustuse, ära ütle, et sa ei oska. Küllap oskad aastaid kirjutasingi kurbi jutukesi. Aga ta ise oli börsimaakler, ameeriklane Frederick Miller. Hingepõhjani džentelmen. Armastusväärsus ise on aga tema kohta öelnud. Frederick Miller suri, kui aga ta oli 11 aastane. Ema langes kurva meelsusesse süüs omaenda haigustesse, suunates kogu oma kulutamata tunnete tulisuse nooremale tütrele, kellel tuli läbi teha kõik Viktoriaanlikud tütarlapse vaevad. Nagu kord ette nägi videoga ta seitsmeteistkümne aastaselt seltskonda. Siitpeale tuli temaga käia võiduajamistel, teatrites, pallidel, kus mehelemineku eas neiud vaatasid vargsi välja potentsiaalseid peigmehi. Noormehed aga pidasid silma peal tütarlastel, üritades salamisi välja selgitada, millised on nende kaasavara. Lootused. Mõningat vaheldust Viktoriaanliku elukorraldusse tõid sajandi alguse tehnikasaavutused, autod ja lennukid. Linnast kihutati lahtistes autodes kiirusega 25 kilomeetrit tunnis, väljamaa mõisatesse kortse andes kaota mingitel võistlustel isegi väikesesse lennukisse istuda. Lend kestis küll vaid mõne minuti. End just nende minutite jooksul ärkas temas vastupandamatult rännukihk, mis saatis teda kogu elu. Kes teab, vahest oligi huvi lennumasinate ja küllap ka lendurite vastu see mis tõukas aga tema esimese kaasa Archibald Kristi embusesse. Nad tutvusid ühel koosviibimisel 1912. aastal. Aga ta oli 22 Achi 23 aastane. Atši oli esmaklassiline lendur ning mõni kuu enne tutvumist oli ta kirjutanud avalduse kuningliku lennuväekorpusesse astumiseks. Atši Paldile hakkas silma, et Kato pikka kasvu, sale, intelligentne, armastab muusikat eelkõige paagnerit ning et tal on erakordne huumoritaju. Aga omakorda pani tähele, et noormees oli temast pikem hea kehaehitusega, siniste silmade ja heledate juustega, seltskondlik ja tantsis hästi. Lõkkele löönud armastusse segas vahele esimene maailmasõda. Atši sattus Prantsusmaale Agata sõjaväelane sareti algul saitariks, hiljem apteekri abiliseks. Nad kirjutasid teineteisele peaaegu iga päev ja kui Atši uueks aastaks koju saabus abi Ellati. Ja kuigi noored mõne päeva pärast pidid jälle lahkuma, oli Atši õnnelik. Ta lootis, et aga ta on hea perenaine, tubli aiapidaja ja hea ema nende tulevastele lastele. Haatsi ei osanud uneski näha naiseks võtnud tulevase kriminaalromaanide kuninganna. Et oli andnud nime naisele, kes kirjutab selle maailma kuulsaks jääd. Ka kõige kaugemates maanurkades hakkavad inimesed lausuma seda nime harda austuse ja tänutundega raamatute eest mis on aidanud neil mööda saata unetuid, öid ja piinarikkaid häitle päevi lühendada pikka teekonda või peletada meelest tüütuid argimuresid. Töötades laatsaretis õppis hakata eristama ja kasutama mitmesuguseid mürkaineid tänu millele lahkusid valutult elust paljud tema tulevaste romaanide kangelased. Ka kirjutas ta siis oma esimese raamatu. Saladuslik juhtum stalsis, aga ta ise kirjutab esimese romaani sünni kohta. Nõnda. Puutusin tööl tihti kokku mürkidega. Tuli mürgitamist, surma mõte. Mängisin selle mõttega, arendasin seda. Siis jõudsin tegelaskujude juurde, keda mürgitatakse, kes mürgitab millal, kus, kuidas kavatsesin intiimset perekonnadraamat, milles sündmused kulgeksid harjumatuid radu pidi. Tingimata pidi selles olema ka detektiiv. Heas detektiivromaanis peab tapja olema aimatav, kuid samas tundub ometi, et tema ei saanud kuritegu toime panna. Nii et kui tema süü lõpuks tõestatakse, peab see tulema ootamatut. Vaimusilmas nägin tapjat, tal oli mõrtsuka nägu. Minu arvates pidi seda eriti toitama must habe. Meie uute naabrite hulgas oli musta habemega mees. Tal oli rikas, temast palju vanem naine. Selles oli midagi. Kuid järele mõeldes mõistsin, et selline mees ei tapa eales kedagi. Järgmisel päeval silmasin trammis lobisemas eakat naist. Pisut eemal istus keegi tüse naine, kes rääkis lillehernestest. Võib-olla tema. Võtsin mõlemad trammist kaasa. Astusin mööda tänavat iseendaga juttu, vestes parsterid silme ees mõned mu raamatu tegelased. Kõigepealt paks naine, andsin talle isegi nime. Iiv lind. Ta võiks olla kas vaene sugulane, aedniku naine või kuvernant musta habemega mees. Temast sobib arvatavasti üksnes välimus. Vanem naine, tema mõrvatakse. Pole tähtis, kas raha või halva iseloomu pärast. Hakkasin välja mõtlema ülejäänuid, poeg, tütar, onupoeg, sain kokku huvitava perekonna. Asusin detektiivi otsima. Surisin elus läbi kõik, kellest olin lugenud Sherlock Holmsi. Tema oli ainulaadne, kordumatu, kirjutaksin rõõmuga sellisest. Kuid, ja siin detektiivi, keda polnud veel ühelgi kirjanikul, kes ta võiks olla. Äkitselt tulid mulle meelde belgia põgenikud, miks ei võiks minu detektiiv olla belglane? Politseiinspektor pedantne, isegi väiklane? Väga tark, sunnib tagant oma ajurakke. Tal peab olemas sama kõlav nimi nagu Sherlock Holmes sill ehk erk küll. Miks mitte? Olgu pealegi erk küll. Perekonna Meiega oli lugu keerulisem. Ei tea isegi, miks valisin Buarro. Kas tuli see mulle pähe või helista kusagilt kuulnud? Romaani kirjutades olin ülimalt hajameelne. Umbes poole peal läks kõik sassi. Ma polnud enam sündmuste peremees, olin väsinud, otsustasin võtta puhkust. Nädalase puhkuse järel oli raamat valmis. Tippisin selle kirjutusmasinal ümber ning läkitasin kirjastajale. Too saatis romaani tagasi koos lühikese ja viisaka äraütlemiskirjaga. Ei mingeid kommentaare, mind sei hämmeldanud palume ju teadmisedu lootnudki. Ometi saatsin raamatu otsekohe teisele kirjastajale, seejärel kolmandale, neljandale. Ühel päeval tuli vastus. Kirjastaja Jon lein palus mind enda juurde tulla. Läksin John läind pakkus mulle istet. Seejärel alustas ta juturaamatust. Tema kaastöötajad olevat arvamusel, et see on paljutõotav. Üht-teist võivat välja tulla, kui pisut parandusi teha. Muuta oleks näiteks lõpp. Vastasin, et kirjutan selle uuesti. Viimaks võttis ta lauasahtlist sepingu ja palus mul alla kirjutada. Sõja lõppedes tuli Atši Inglismaale tagasi füüsiliselt täiesti terve, kuid ruineeritud närvisüsteemiga. Noorpaar asus elama väikesesse korterisse Londonis. Värske abieluna naise agarusega asusega Tomandama dieet köögi saladusi, sest Aczyk kaeba saladas oma kõhule. Peagi sündis neile tütar Agatha Christie ainuke laps. Tüdruk kukesele pandi nimeks Rosa, linud Archibald sai ahvatleva ettepaneku sõita läbi kõik suure impeeriumi nurgad ja nurgakeses ning koguda materjali Londonis kavandatava suurejoonelise näituse tarvis Suurbritannia vägevusest ja võimsusest. Adžile ei kulunud kaua aega, veenmaks kaotate endaga kaasa sõitma. Rosalindi jäeti tädi hooldeabielupaar, Kristi aga läks pikale reisile, kus ta kata tõi kaasa mitu reisikotitäit, märkmeid ning enda peas loendamatu hulga tulevaste romaanide Sušeesid. Atši ellu tuli uus harrastusgolf. Seoses sellega kolis perekond paaks grafkonda, mis on kuulus oma golfiväljakute poolest. Aga ta tegeles küll tütrega, kuid lõviosa ajast saatis mööda siiski kirjutuslaua taga. Peagi ilmus viis raamatut, mis haarati lennult ja mis tegid, mis siis Kristi üleöö kuulsaks. Aga ta püüdis ausalt õppida kunsti mängima, et mehega tema huvisid jagada. Kuid paraku polnud issand jumal andnud talle selleks annet. Ning Atši pühendus üha sagedamini oma hobile ühe kohaliku kaunitari seltsis, kellele golfi mängimine mingeid probleeme ei valmistanud. Kaunitari nimi oli Läntsi Niial oma mälestuste sõnagaata nimetanud 1920 kuuendat aastat kõige halvemaks aastaks oma elus. Esiteks suri ema. Seejärel teatas Achi, et armastab teist naist. Aastatega oli Adžist saanud viimane tüütus. Vähimgi kõrvalekalle igapäeva rutiinist viis ta endast välja. Ta sõi alati ühel ja samal kellaajal ühtesid ja samu roogasid. Magama heitis vara, neela saladus abil, sest kannatas kõrvetiste all. Atši jumaldas Rosalindi. Pärast tööd pühendas ta reeglipäraselt mõne minuti alati tütrele. Aga see oli ka kõik. Kogu vaba aja veetis Atši golfiväljakul. Aga ta tundis end alatihti lesena, kuid ei kurtnud sellegipoolest. Ta ei väsinud imetlemustama kena tarka ja naljakat tütart. Tema peasega keerasid järjest uued kriminaalsed süžeed, millel oli alati suur publikumenu. Seepärast tuli Achi ülestunnistus talle nagu välk selgest taevast. Patši lahkumisega vajusin sügavasse masendusse. 1926. aasta kolmanda detsembri hilisõhtul läks kaota garaaži Sauto välja ning lausumata kellelegi ainsatki sõna sõitis minema. Järgmisel hommikul tuli politseinik ja teatas, et mis siis, Kristi auto leiti tühjana kõrvalises paigas 45 kilomeetri kaugusel Londonist maanteekraavist. Dokumendid olid autos samuti Missis Agatha kasukas. Ahhaa, kes olinantsiga sõprade pool nädalalõppu veetmas kihutas koju, et võtta osa naise otsimisest ja tõrjuda rajast eemale lehemehe ja politseinike. Möödus 10 päeva ja ööd. Politseinikud kammisid läbi ümbruskonna metsad ja rabad. Ajalehtede esiveerud täitusid Agata piltidest. Arvamuse avaldustel polnud lõppu. Enesetapp, mõrv, mälukaotus, reklaamitrikk, põgenemine armukesega, otsingutes lülitusid, ajalehed, leilis sketšireporter hankis kusagilt kirjaniku puudritoosi ja näitas seda selgeltnägijale. Tuu seletas, et laip lebab metsas mahajäetud hurtsikus. Lehemehed tormasid näidatud suunas ja leidsid hurtsikud, kus keegi äsja oli viibinud. Aga ta Kristit polnud. Reporter riputas trepile puudrit, palus kellelgi tütarlapsel trepile astuda ja pildistas jalajälje. Järgmisel päeval ilmus lehes pilt allkirjaga, ehk on see, mis siis Kristi jälg saladuskate tihenes. Pühapäeval, 12. detsembril kuulutas Londoni teile meil välja suure pühapäeva otsingu, millest võttis osa tuhandeid inimesi, mis siis Kristit ei leitud. Aga ta lugejad hakkasid kahtlustama Adžibaldi naise tapmises, mis oleks võinud lõppeda tema jaoks saatuslikult kui mitte 10. otsingupäeval. Poleks keegi tundmatuks jääda soovinud, helistanud politseisse ja teatanud, et naine, kelle pilt on avaldatud ajalehtedes, elab Harrokeityst ees neli nime all. Kolonel Kristi sõitis politseinike saatel kohemaid härm käiti ja leidiski kohalikust võõrastemajast oma naise kes ei imestanud põrmugi tema ilmumise üle ja laskis end vähemagi vastu hakuta koju tagasi viia. Nende 10 päeva saladus jäi igaveseks ajaks saladuseks. Arstid avaldasid arvamust, et sügavas stressis seisundis tabas aga ajutine mälukaotus. Kuidas ta sattus Harrogeti, aga ta ei mäletanud sellest midagi. Edaspidi vältis kaota elu lõpuni jutuajamisi sellel teemal. Seda enam, et veel pool sajandit hiljemgi jõudsid ajakirjanikud ühisele arvamusele, et tegemist oli osava reklaamitrikiga. Pärast lahutust 1928. aastal võttis kata töö tõsiselt käsile. Paigutas Rosalindi internaati ja läks ise Ida-Ekspressiga pikale reisile. Rongi teekond kulges Pariisist Beiruti maailmakuulsat orient ekspressi peeti tollal kõige mugavamaks rongiks maailmas. Pole raske mõista, et sellise rongiga reisimine oli kulukas lõbu kuid kulutused tasusid end kuhjaga ära. Mõrv idaExpressis Kaota Kristi populaarsemaid romaane selle järgi vändatud film võitis kuus Oscarit. Agatale tõi idaekspress veelgi suurema kuulsuse. Kenakese varanduse. Reisi lõpp-punktis kohta seda inimest, kes järgnevad 45 aastat oli talle toeks, sõbraks ja partneriks. See oli arheoloog Mäks mällu anud. Mäks mälu on oli tollal 25 aastane, 13 aastat aga tast noorem. Nad kohtusid Iraagis legendaarse sumeri linna. Uuri väljakaevamistel. Sõbrad palusid Mäksi olla ka talle teejuhiks. Teel tuli neil üle elada nii mõnigi sõitlus, kui ta ka tal oli tähelepanu väärne võime võtta elu nii, nagu see on ilmalisteerikata. Lisaks sellele oli ta siiralt huvitatud arheoloogiast, mis Mäksile oli igapäevatööks. See määraski nende edasiste suhete arengu kataja Mäksi pulmad toimusid 11. augustil 1930. aastal Edinburghis. Rosa lind andis nõusoleku ema teistkordseks abiellumiseks, saates Mäksilt altkäemaksuks paar pakki karamellkompvekke. Vaatamata märkimisväärsele vanusevahele sobisid mäluenid omavahel ideaalselt. Kevaded ja sügised veetis abielupaar Lähis-Idas ülejäänud aja Inglismaal. Mäksi väljakaevamised olid sama produktiivsed kui Agata kirjanduslik tegevus, kellelt ilmus igal aastal vähemalt kaks raamatut. Kõigi nende kirjutamise tehnoloogia oli ühesugune. Niipea, kui kirjaniku peas tekkis süzee, tegid märkmed hariliku koolivihikusse, seejärel mõttes jalutuskäikudel või vannis, olles peensusteni läbi tegevustiku koos dialoogiga. Ja alles pärast seda algas viimane tööetapp. Dikteerimine diktofonile. Aga ta Kristi on kirjutanud. Minult küsitakse sageli, kust saate te oma ideed. Kiusatus on vastata kaubamajast. Millegipärast on tekkinud arvamus, et kusagil asub maagiline ideede allikas, kust kirjanikud neid muudkui välja puutuvad. Vastan harilikult napisõnaliselt oma peast. Nii kummaline kui see ka ei tundu, tulevad kõige paremini mõtted siis, kui ma pesen nõusid. See on ju nii igav tegevus ja vist seepärast kerkivad pähe igasugused koledad mõtted ja situatsioonid. Teine küsimus, kõlab nii. Küllap enamik teie tegelasi on võetud elust. Vaidlen vastu. Oh ei, ma mõtlen, et väljunud minu omad nad teevad seda, mida mina tahan. Nad on sellised, nagu mina neid näen. Nüüd jääb järele lavastus. Seda pole vaja välja mõelda, elu pakub külluses materjali. Oletame, et käisite turismireisil, see on teil hästi meeles suure raam teie jutule või ilmutasite mõnes kohas, kus kõrvallauas puhkes tüli ja tütarlaps tõmbas sõbrannalt peotäie juukseid peast. Jällegi sobiv algus raamatule. Piisab sellestki, kui lähete sõbra poole teed jooma ja kuulete, kuidas tema vend viskab äsja loetud raamatu pahaselt kõrvale ja turtsutab. Miks nad ometi Iivansi poole pöördunud. Teil pole aimugi, kes iibüanss. Kuid kavandatava teose pealkiri on nagu maast leitud. Miks nad ei küsinud iibensilt, mis sest, et sellist tegelast pole veel olemas, kui pealegi näeb ta ette, peab ta maailma sündima. Ümbrist raamistiku tegelaskonnale on meie ümber külluses, siruta vaid käsi ning võta ja vali raudtee, rong, haigla, hotell, kokteiliõhtu. Alanud teine maailmasõda ei kustutanud inimeste huvi kriminaalromaanide vastu, ent nii nagu kõikidesse teistesse peredesse tõi sõda omajagu muresid. Kaagata perekonda. Mäks komandeeriti Põhja-Aafrikasse Rosa lind, kes pisut enne sõja algust oli abiellunud major Hubert Richardiga sünnitas poja ja läks ära maale eemale Londonist, mis alailma vaenlase pommirünnakute objektiks langes. Esimest korda elus tundis Agata üksindust ja otsustas kirjutada Mary võstmekati nime all psühholoogilise romaani, mille paljud kriitikud hiljem tema parimaks teoseks tunnistasid pisut enne sõja lõppu Sairuse lindimees surma, jättes ta poja mässuga kahekesi. Mässi oli ta ainuke lapselaps. Vanaema ja lapselaps jumaldasid teineteist. Vanema mõtles tütrepoja jaoks välja imelisi muinasjutte, mida ta aga kahjuks kunagi ülesse kirjutanud. Kirjanikukuulsuse tipp langes 1970.-sse aastasse, mil ta sai 80 aastat vanaks ning kuninganna andis talle Baroneti tiitli. Lordide koja liikmeks. Koos Mäksiga sõitis tein ändiasse Kristi mõneks päevaks Pariisi. Seal hoomas Mäks, et aga ta pole enam nii käbe kui oli endistel aegadel ja tundis end esmakordselt naisest nooremana. Aga ta kirjutas veel seitse raamatut, nende seas eesriie, kust ta võtab elu erg kõlbarult. Ise järgnes ta oma kangelasele 1976. aasta 12. jaanuari varasel külmal hommikutunnil oma kodus hooling fordis. Milline oli Agatha Christy? Tema kõige tähelepanuväärsem iseloomujoon oli huumoritaju. Tal oli arenenud maitse mitmetes naiselikes arvestustes eelkõige kodus sisustamises. Tema 18.-st sajandist pärinev romantiline maja voling Fardis oli täis antiikesemeid ja suveniire. Kirjanduse kõrval oli Agatha Christie teiseks huvialaks aiandus. Ta on isegi saanud auhindu näitusel devanšiias. Elus oli ta erakordselt tagasihoidlik, arglik ja kinnine. Ei armastanud käia, seltskonnas eelistas rohkem kuulata kui rääkida, rohkem vaadelda kui iseennast demonstreerida, kartis rambivalgust rohkem kui midagi muud maailmas, nii otseselt kui kaudselt. Agatha Christie raamatutes ei kohta nilbusi ega kahemõttelisi vihjeid. Seks piirdub üksnes suudlustega. On aga ta öelnud ometi olnud oma raamatutest teise ilma saatnud rohkem inimesi kui ükski teine naine Lukreetsemburghi aegadest saadik. Ma ei tea midagi püstulitestega revolvritest, seepärast tapan oma tegelased tavaliselt mõne nüri löögiriistaga või veelgi meelsamini mürgiga. Nägu. Erk ülbarroo oli kõigis raamatuis truu oma sõbrale Oozrarhistinksile. Nii paistis ka kirjanik ise töösia sõpruses. Silmapüsivusega ei vahetanud ta kunagi kirjastajat, kirjanduslik agenti ega sekretäri. Agatha Christie puhul oli alati kindel võimalus saada vähemalt üks käsikiri aastas, on öelnud tema prantsuse kirjastaja. Kõiges muus armastas ta ümbritseda end suitsukattega. Aastas võis ühe korraga ilmuda kolm Buarrod, kuid võimatu oli ära arvata, millal ta saadab, mis maakli jälle uurimustööd tegema. Sageli saime temalt puhtalt romantilist laadi käsikirju, millel polnud detektiividega midagi ühist. Vähesed teavad, et uuest nakati varjunime all kirjutas Agatha Christie järjekindlalt senti mentaalseid romaane. Peale romaanide on Agatha Christie kirjutanud ka ligi paarkümmend kriminaalnäidendit, millest menukaimaks on osutunud hiirelõks, mis esietendus 25. novembril 1952. aastal Londoni ämbessedelfieczis ning mida mängitakse pealine teatrites siiamaani. Aja jooksul on hiirelõksust saanud Briti rahvuslik huvi väärtus. Turismiagentuurid, kes soovitavad klientidel külastada kuulsat Big Beni, briti muuseumi, Trafalgari väljakut ja Sherlock Holmsi maja kinnitavad alati, et vaatamisväärsuste hulka kuulub ka teater, kus igal õhtul on laval hiirelõks. Agatha Christie on kirjutanud kraadiale. Tema raadiokarjäär. Päev algas 1947. aastal, mil BBC pöördus tema poole palvega kirjutada pooletunnine tekst tollase kuninga George kuuenda ema leskkuninganna Mary 80.-ks sünnipäevaks. Aga tal ei tulnud pähe ühtegi head mõtet, mis väärinuks nii pidulikku sündmust. Aega ka jooksis ning võtnud end kokku, kirjutas ta pooletunnise kriminaalloo. Ta Kristi biograafid armastavad kasutada seda episoodi illustreerimaks kriminaalromaanide kuninganna leidlikkust. Aga ta ise kehitas selle peale õlgu ja ütles, et kogu tema leidlikkuse taga on tõeline orjatöö.