Mina olen Viire Valdma, eelmises saates olime vastaja rollis. Ja seekord küsija rollis. Jama saatekülaliseks olen ma valinud inimese, kes on mulle oma vaiksel, tasasel moel jätnud meeldiva ja sügava mulje. Ja oleks huvitav minul kuulata Ta ja vestelda inimesega, keda ma tegelikult vähe tunne, nagu sellest, millest ta kirjutab. See väärib nagu, et ma tahaksin nagu tunda sind, ma tegelikult tunnen sind vähe ja läbi selle tema arvan, et avatsa ennast ehk mulle ja kuulajale. Tere, Andrus Kivirähk, treila. Ma valisid sind külaliseks sellepärast, et, et mõnes seltskonnas oleme me olnud sinuga koos. Ja, ja kui sa midagi ütled, on see vaimukas. Kui sa midagi kirjutad, on see. Vaimukas ja kui sa midagi ei ütle, siis, siis oled sa niisuguse kavala näoga, et sa tegelikult tead vastust. Jätad selle ütlemata. Või siis ütled vaikselt, aga et mitte nii väga pikalt sissejuhatusega tegeleda, ütleme veel, et selle saate oleme püüdnud teha nagu esialgu vähemalt kolmemõõtmeliseks kodus, leides oma poja kirjandit, kes on kirjutanud need kaheksa aastaselt 809 aastaselt, esimestes klassides. Et ma leidsin seal nii palju sügavat, mida tegelikult laps ei tea, ei teadvustada, püüa kellelegi meeldida. Ja sinuga oleks rääkida huvitav minu arust sellel teemal, kuna sina ju oled isa, räägi kõigepealt, kui palju on seal lapsi ja kui vanad nad on. Noh, mul on kaks tütart, et üks on siis need seitse ja teine on kaks ja vanem, siis käib nüüd esimest aastat koolis küll kohe läks teise klassi mürinal. Mitte et ta nüüd nii tark oleks seal koolis, kuhu ta läks, ei olnudki esimest klassi olemas, on siis prantsuse lütseum ja nüüd ta siis on teises klassis õpulisid prantsuskeelde väiksem veel õnneks ei käi kuskil, istub kodus päevad otsa. Mul on sama kogemus ka minu poiss läks kohe teise klassi seitsmeaastaselt ja sedavõrd süvenema, nüüd siis siis ühe väikese lapse mõttemaailma enne küsin, kas sa oled tegelikult kursis, kas sa neid kirjandeid loed või kirjutavad nad juba kirjandeid ja millest ta üldse kirjutab, et oled sa tegelikult isana nagu kursis oma lapse mõttemaailma maailma? No ma usun küll, sest et ma olen selline üsna palju kodus viibiv isa. Aga noh, kirjandeid muidugi veel ei kirjuta, sest ta õppis neid sel aastal alles kirjatähed ära ja joonistab alles nagu neid harjutusvihikus, et kirjanditeni on tal ikka õnneks veel aega. No ma loen siis seitsmeaastase poisi Tamula Furby esimese kirjandi õnn on minule õnn olla noor, õnn on kui sõbrad on head ja lahked. Kas sa mäletad oma esimest kirjandit või, või mis on õnn ülesse niimoodi küsida saab? Õpetaja on andnud sellise teema. Mulle tundub, et minule selliseid teemasid päris koolis ei antud ja ma päris esimesi kirjandeid ka ei mäleta. Aga eks need sai muidugi muidugi kirjutatud tohutu tohutul hulgal ju iga nädal vist kirjutati kirja päris iga nädal viste kirjutatud siiski harvemini. Aga mulle mulle muidugi meeldis kirjandit kirjutada, nagu sa oletada võib. Ja just nimelt mulle meeldis etteantud teema, sest see oli kuidagi noh, nagu mingi mõistatuse lahendamine, teemant ette ja siis tuli tuli sellest lähtuvalt midagi kirja panna. Et kui päris vabateema oli, siis kuidagi nagu ei viitsigi kirjutama hakata neid teema välja mõtlema ja hoidke küll, aga kui oli mingi konkreetne teema, siis alati nagu üritasin sellest sellest teemast lähtuda, ka kirjutada, nii nagu õpetaja ei oleks osanud oletada. Mõnikord ma sain ka tänu sellele kirjandusest näiteks kahe kuna, kuna ma läksin hästi-hästi hulluks oma oma jutuga. Nii et ma kujutan ette, et kui mul oleks olnud teema, mis on õnn, siis ma oleks kirjutanud ka mingi päris päris jubeda teksti kokku. See õpetajate oleks võib-olla šokeerimadena. Aga kas sa tahad, tõestage seda, mis on õnn? Ei, keeruline küsimus ongi ongi ja ega sa ei pea sellele vastama, kui sa ei taha. Mina ise mäletan, et mina mulle ei meeldinud eriti kirjandit kirjutada, aga üks kirjandi kirjutamisest on mul üks niisugune mälestus küll, et kaheksandal Ma õppisin oma venna kahes klassis ja kaheksanda klassi lõpukirjandit sättis ta ennast minu selja taha istuma. Ja siis togis mind kogu aeg pliiatsiga selga. Et anna juba see kuivatuspaberi peale priima, kaks kirjandit kirjutama talle ja endale. Tammsaare teemadel mäletan ma vist, aga mis võis olla? Ma ei tea ka, et mul ei olnud nagu kirjandid ei olnud mu tugevam külg. Klassi lõpus ma mäletan, ma kirjutasin hästi nõukogudemeelse kirjandi, millest kõneleb igavene tuli. See oli hästi selline riigitruu kirjand ja, ja noh, nii nagu pidi kirjutama tollal, eks ma suutsin soravalt soravalt kirjutatud, ma mäletan isegi mingit lauset, et midagi sellist tuhandete nõukogude inimeste verega sai fašismi reeglemmatatud. Väga ilus lause. Ja ega ei saa, saab muidugi kirjutada sellest, mida sa näed ja mida sa mõtled ja kuidas reageerib ja ja, ja siis kõiksugu nähtud kurba, rõõmsat sündmust või, või, või ümberringi toimuvat illustreerida. Aga siiski, kui ma nüüd loen siin peale selle nüüd juba kaheksa-aastase poisi kirjandit, millest sai alguse tema huvi raamatute vastu, siis on ta Lindgreni raamatutest saanud nagu sütitust ja kirjandanud, järgmine. Elagu kaua ja kirjutage veel tema raamat. Pipi Pikksukk oli esimene raamat, mida lugesin, nii huvitav raamat tekitas huvi raamatute vastu. Kas sa mäletad oma esimest raamatut, mida lugesid ja kas raamat on mõjutanud sind kidega esimest raamatut, mäletad? Aga tegelikult on üsna raske, ma iseenesest ei usu, et keegi päris suudaks seda meenutada. Sest et noh, laps esimesel raamatut, mis ta loeb, need on mingid suurte trükitähtedega raamatut, tavaliselt mis, mis, mis ära kuluvad ja kaovad kuhugi. Pipi Pikksuka kallal asutakse ikka juba vana huvi hiljem. Aga nojah. No ma olengi õudselt palju lugenud elus, et oli aeg ikkagi, kus ma lõpetasin raamatu ja hakkasin kohe-kohe järgmisega piht nüüd viimasel ajal muidugi enam nii palju ei jaksa, aga jah, kuskil keskastmes ja keskkooli kohutavalt palju lugesin, miks ma seda tegin? Pagan teab, kust see tuleb, eks meil oli kodus palju raamatuid, aga aga samasugused raamatukogud on veel paljudel teistel, kes ei hakka lugema neid ja eks see on lihtsalt kuidagi. Mina olen vähese lugemisega, eriti viimasel ajal või pärast lapsi, sellel ei ole mingisugust õigustest, aga samas kui ma loen, Mati Unt on mulle nagu soovitanud ja need on seoses seoses nende etendustega olnud kas tipptüdrukuid tehes teine sugupool või, või nüüd ruumipoeetika. Et kui ma loen, siis, siis ma saan nagu paar lauset loendi lehekülje ja, ja mul tekivad endal niisuguseid mõtteid, et ma panen raamatu käest ja ja hakkan ise kirjutama, et ma tahan nagu fantaseerida, vastu vaielda või, või suhelda nagu ja siis võtan veel aeg-ajalt ja ma saan nagu nagunii palju toitu, et on sul mõni niisugune raamat, mis, mis tegelikult mõtteid nagu ergutab. No ma arvan, et kõik, mis ma kirjutan tegelikult mingit pidi lähtedus loetud tekstidest, et ega ma olen isa, selline tubane, kodune inimene, et mul selliseid elukogemusi väga erinevaid ja laialdasi, ega mul otseselt ei ole, et minu allikad ongi põhiliselt ikkagi ikkagi just raamatud ja nagu sa kirjutatud tekst, mis nagu, mis nagu annavad impulsi mingi asja kirjutamiseks. Nojah, muidugi loen kohutavalt kiiresti, mul naine aga ei usu, et mul üldse midagi meeldejäävat. Sa nii ruttu raamatud läbi loetud, et eestlasel meelde sa jääd. Võib-olla mõni mõni raamat, mille saate kuulaja pärast saate lõppu näiteks poest ostma läheb või piirult riiulilt haarav Jah, eks muidugi on mingeid raamatuid, mis, mida ma olen nüüd kümneid kordi võib-olla mitte ainult läbi lugenud, aga, aga siit-sealt lugenud aeg-ajalt veel need on põhiliselt siis Marxi 100 aastat üksildust Bulgakovi Meister ja Margarita, mis on nagu noh, ilmselt mõjutanud mõjutanud kõige rohkem just just just selles mõttes, et minu jaoks kirjandus ikkagi ennekõike all noh, laias laastus muinasjutt, et ma võtsin sealt ikka midagi teistsugust kui nüüd päriselus, et ma ei viitsi lugeda väga läbirealistlikke raamatuid, eriti pigem ma loen ajalehte, sest et ma tahan ikka jah, sellist storyt ja värvikaid tegelasi ja et oleks natuke naljakas, natuke kurb ja nii edasi ja nii edasi. Aga räägime keelest, mina mäletan oma lapsepõlvest küll niisugust lauset, et võib-olla sinagi ehk andeks anda, mitte tappa, tead sihukest lauset kuhugi oma andmed, kui palju sellest oleneb? Nii, sina oled ka ka? Noh, ajalehe veergudel. Niisugune huvitav sinule omasel moel ka tihtipeale kritiseeriv ja annab sealt jälle välja lugeda, et kumma poolel sa nüüd oled ja, ja, ja mis et, et sellest keelejõust või sellest ma loen ka nüüd vahelduseks ühe poja kirjandi. Keel on siin maailmas väga tähtis asi, keelega võid sa inimesele head nime määrida, nii et ta enam kunagi tööd ei leia keelega vaid inimese hukatusse määratud, kust ta enam välja ei rabele. Sa võid reeta oma rahva ja müüa orjusesse kõik keelega. Kas sind on, on kritiseeritud või sina oled ju ise kritiseerinud, et, et millist mõju see üldse avad või palju see läheb sulle korda või kuidas? See kriitika mulla nii-öelda või Ütleme selliseid näidendeid, raamatuid, lavastus Ma mõtlen, suhteliselt vähe, olen püüdnud arvustada, sest et ma nagu Ei taha, kõik on siin Eestiski tuttavad ja mis ma ikka. Ma saan ilma selleta ka läbi, et noh, ei pea tingimata kirjeldama arvustusi. Vahel harva tõesti mingi asi väga meeldib, siis ma olen kirjutanud. Aga nüüd moodi mahategevalt just kunstiasjadest Pole nagu pole nagu tahtnud, kui ei meeldi, siis ma olen parem vait. Aga noh, mulle endale üldiselt sõltub, kes kirjutab, autoriteet, kui midagi arvab, siis ikkagi huvitab, aga samas kui loll midagi kirjutab, no mis seal ikka, eks ma tean ise ka enam-vähem. Kas me oleme midagi head teinud või mingi käkikohaga. Ma loen verre kirjandi vahelduseks, minule ei meeldinud see päev, kui minu koeral suri üks väike must koerapoeg. Minule tundus, et kõik on maailmas halb, et nagu kõik vihkavad mind ja meie koerapoega ja pilved on koledad, et nagu mitte midagi pole ega tule. Ja kõik on tume. Mulle lihtsalt meeldis see. Kaheksa-aastase poisi. Minu arust kurbus on, on selles selles kirjandis küll sees. Ilusti öeldud tegelikult ja seal tulevad kaheksa aastase kirjutada, see on päris hea. Vihje on ka saanud seal ei anna loomulikult. Et, et selliseid kurbi päevi on ja minu arust nendes selles seitsmes kaheksas reas on siin siin minust sellist kurbust küll, ega ma nüüd ei rihi selle kirjandiga kuskil, et ma peaksin, tahaks sinu alateadvusest või kuskilt sopist minevikust mingit hästi kurba päeva meenutada, aga jätame selle siis väikeseks vahelõiguks. Ütle, mida sa soovitaksid tulnukale? See, aga siin ma olen ka avastanud kirjandi, kus poiss soovitaks tal õppida ära jooksmine, teinekord kiired jalad võivad päästa su elu, ujuda sellepärast, et mitte äratada. Ujumine on pealegi tervislik ja tore. Ja siis ta ütleb, et enesekaitset soovitaks ka õppida õppi karateed, sellepärast et siin on kindlasti rohkem vargaid kui kosmoses, nagunii tuleb tal siin probleeme. Ütle, kui sul mõni tuttav välismaalt või, või ütleme kasvõi tulnukas, tuleks seda Eesti elu siin seestpoolt nagu tundes või, või mingeid ohtusid, kas neid üldse sulle tundub. Et siin on ja kui, siis, siis mille, mille eest oskaksid hoiatada. Noh, tulnukaga ma parema meelega üldse ei räägi, hoid hoidku taevas. Aga, aga välismaalane on ju tegelikult ikka igas riigis suhteliselt abitu, kui sa ise lähed välismaale, siis sa satud alati suvalistesse kohtadesse, kus nagu tark inimene võib-olla üldse kohapeal ei käi. Et. Noh, ma ei tea, eks inimene tegelikult jääb välismaal. Ja mida, mida siin Eestis välismaalasele soovitada? No mina igatahes ütlen, et kui mina välismaal olen, nii palju, kui ma seal käinud olen, mina, mul on mingi kindluse tunne, mul ohutunne kaob ära, mida ma näiteks vanalinnas kõndides nagu kardaksin küll. Et, et tegelikult. Ja ei oska karta, sellepärast et sul puudub see nagu mingile kliendile asja kohta, see on nagu Tallinnas on see Raekoja platsi lehtede restoran, kus müüdi halvaks läinud muna, eks ole, ütleme kohalike inimene ei lähe sinna söömaga, loll soomlane, ta ei tea midagi, mis pressis on kirjutatud, meil ta läheb, mugib ikka seal kõhu täis. Nii et välismaal sa võid sattuda suvalisse kõrtsi, kus nagu noh, kohalik inimene ei lähe. Et midagi ei ole parata, parem on olla käia välismaa sellistel kindlatel turismiradadel ja mitte mine taga hoovidesse piiluma, sest siis seal ikkagi varem või hiljem nuiaga pähe. Ja Eestis täpselt samamoodi. Seleta, kus sa ise käid ja, ja siis soovitan tal ka sinna minna, ärgu mingu koplit pildistama. Veel kooli kooliaega tagasi pöörduda, sain ma siit ka ühe niisuguse küsimuse lapse kirjandist, kuna sina oled noh, nii palju ele minu pojast, kes praegu on 15 vanem ja minust jälle jälle noorem. Et see, see vahepealne aeg nagu huvitab mind, mida näiteks teieealised jõuluvanale kirjutasid. Meie kirjutanudki jõuluvanale, meil olid näärivanad, Adel olid näärivanad, õige, ma saan aru, siin on soovideks korvpallilaud noolemäng ja Nintendo, see on siis firmalt mingi firmalt kompuuter. Mulle tundub, et kas ma olen küll stsenaariumi kirjutanud, et ma ei saa nüüd küll öelda, et ma oleksin olnud eluaeg selline hästi Kaina realist ja kes ei usu mingeid määrivaalsetega jõuluvanasid juma? Väiksena ikka uskusin ka, aga aga siis nagu ei olnud seda kirjutamise komme, ütlesin mina ei tea, kas sinu ajal oli, kus oli väike. Kirjutasid ei, ei kirjutanud, aga võib-olla ma ise olen siis oma lapsed, ema oskas väga kaua päkapikud. Minu tütar uskus ka, ma ei tea, kas ta nüüd koolilaps on, elamu usub, aga eelmine ahvale küll veel kirjutas jõuluvanale kirja. Aga kust see on tulnud siis, et on kirjutama nüüd hakatud, kui sina ei mäleta, et sinu laps ka kirjutab, minu laps kirjutab, me kirjutasime vastastikku, mina pidin öösel talle kirjutama, märkmik on mul alles, kus tema kirjutas siis ja mina ja. Ja, ja mul oli veel päkapiku nimi, mul on ka niimoodi, et nagu päkapikk aeg-ajalt panin, sussis kirja naljalt, ta manitses last. Laps oli paha, laps, hoiaks. Ja täna nägin aga ja siis üks kohe kirjeldab, et, et niisugune soov siit läheb nüüd küll hoopis teiseks, et ka millega sa ilmselt ise lapsed on, noh, üks on veel nii vähe koolis olnud ja ja pole vanemana olema nagu kokku puutunud küll, et, et mingist koolivägivallast, kuidas teie ajal olnud igatahes lapse kirjeldatud nii? Oih, vabandust, kõige tähtsam soov läks mul meelest, see oleks Raigo meie koolist välja, lendaks ta kakles üks päev seitsmenda klassi poisiga, kelle nimi on Sander. Kuna Sander on üks headest sõpradest, siis ajas see mind väga vihale. Ma usun, et teilegi ei meeldi minna koju siniste silmadega ning et ninast tuleb verd. Kas sa mäletad mingit sellist? Heino muidugi oli laisk vaikne, jätad vähemalt mulje, ma arvan, et kooliseks mingi mürakaru. Muidugi, aga, aga jäima ei kakelnud ka agana pättel ikka ja ma kartsin ka kes olid selliseid üle kooli tuntud molkused ja, ja käisid, käisid ringi ja panid jalga taha, lõid jalaga tagumikku teistele. Et selliseid muidugi nägid, et siis katsusid mingit teist koridori pidi minna, et ei peaks mööda minema sihukesest aga ja selles mõttes keskastme Valklasi seal enam-vähem lapsed head ikka esimestes klassides midagi, eriti hullu seal ei tehta, aga just see kuskil 48. klass suhteliselt suhteliselt ebameeldiv aega, et ega ma seda enam nagu uuesti läbi elada ei tahaks. Noh, mitte et mul oleks halb siis olnud kuidagi mingi jamaga, aga tagantjärgi tundub küll selline treestid, nõme aeg, et midagi head seal ei olnud keskkoolis selle eest oli väga tore, sest sinna pätid ei saanud enam ja siis seal oli nagu hästi-hästi vahva käia. Sa oled kirjutanud ka näitemänge ja minu üks üks suurem teatrikogemus vaatajana oli jalutuskäik vikerkaarel vähemalt selles suhtes, et vabadust, kulid, küsin. Kuidas see selle määratlesid, oli ta komöödia või kuidas? Kunagi olid üritanud määratleda näidendit, näidend, näidend, mis tast neid tituleerida komeedi eksperi sõita ikka ei olnud, päris komöödia. Ma arvan küll, ma lihtsalt mäletan seda, et nii südamest ja, ja nii nii palju naernud ma teatris ei ole enne ka varem, sealt nagu see austus sinu vastu kuidagi tähelepanelikuks muutusin ma sinu suhtes ja hakkasin lugema, mida sa kuskil mõtled ja mäletad ma olen sind selle eest vist isegi tänanud ja sinagi mind vasta ühe ühe rolli eest, härra Pauli eest, mis oli, oli mulle väga suur kompliment, aga dialoogi juurde, mis mulle on nagu huvi pakkunud ja mida ma välismaa filmides näen, et oo ja eriti need lõpevad, nii et see dialoog on läbi töötatud, selleks on vist eraldi inimesed lausa, kes dialoogi panevad paika, loen siin jälle. Nüüd neljandas klassis on kirjutanud Tom sellise intervjuu Ayrton Sennaga. Aga kuna ta oli poiss, kes nagu luges palju, siis on ta ilmselt selle nüüd kuskilt kuskilt lugenud selle teabe, mida ta sinna kirjutab. Reporter küsib siis. Vabandage, et ma teid tülitan, härra senna vaim, mis oli teile suureks üllatuseks teises elus. Senna vastab muidugi see, et kõik olid võõrad. Reporter see oli teie naisele kindlasti sokk. Jah, kindlasti, see oli isegi mulle suur katastroof, saime elada koos kaheksa kuud. Reporter kas teate, et tal on prost, võitis selle sõidu ning pühendas selle teile sinna? Ei, kuid hea, et ütlesite reporter, kuidas sõitsite oma karjäärist lahkumist? Sena siiani tõsiselt? Reporter, see on halb, kas pole? Sinna kolm punkti, sulgudes nutab reporter ning sellega lõpetame see nüüd poisi dialoog ja ma olen isegi mõelnud, et et võiks ju kirjutada mingi mingi näitemängu, see tundub mulle tuttavalt rasked, mis on mõtteid nagu paned, paned paika, aga sa paned kirja paberile ja arendad, aga et dialoog, kus tegelikult kus on kaks tegelast, teinekord täiesti vastuolulised, et asetades ennast selle ja teise seisukohtadele ja, ja sealt, et räägi mulle natuke sellesse, huvitab. Nojah, vaata, ega see vist ei ole tegelikult nii raske, sellepärast et ega nüüd ma ei ole mingi enesepiinaja, tegeleks mingi tööga, mis tundub mulle kohutavalt raske, mulle tundub näiteks müüjade jube raskelt, sa pead päävatsialettidega seisma, vorsti kaaluma, et see on hästi-hästi kohutav, tegelikult ja seda ma küll ei suudaks kunagi kunagi teha või siis kanda kotte päev otsa. Aga näidendi kirjutamine on nagu, on nagu lihtsam mulle ja ega ma seda ei olegi nagu võimalik neid seletada, sellepärast ma olen alati väga skeptiliselt suhtunud igasugustesse kursustesse workshop idesse, kus siis mingi noh, vana näitekirjanik jagab näpunäiteid ja neid õpetatakse kirjanikuks õpetatakse näitekirjanikuks. Noh, mis seal siis nii väga, kuidas seda ikka õpetades on, jällegi lihtsalt? Sealt oskab seda võib-olla natuke või noh, arvad, et oskad, aga noh, ju siis oskad ka nagu lavastatud ja nii edasi, et siis tuleb, tuleb välja, aga ma ei suudaks mitte kedagi nagu õpetuna. Kuidas, kuidas seda pead tegema? Mis nipid seal on? Näitlemise kohta on ju ka mõned öelnud, et küll on raske, põhiliselt öeldakse. Et oi, kuidas te suudate selle teksti küll pähe saada, see on nagu nagu esmane nendele, kes võib-olla ei taha nagu, nagu süviti minna, et, et oi, see on küll vapustav, et kuidas see kõik saab meelde jääda. Jaha näitlejad. Teie ju tegelikult ikkagi õpite neli aastat et sellest igavest kasu ja no eks tast on mingi, aga ma ei kujuta ette, et neli aastat oleks mingit kirjaniku kursust. Ma ei tea, kas sellest oleks mingit tolku. Muidugi tundub, tundub mõni teine töö, et ma seda ei teeks ja ma olen ka niimoodi mõelnud. Ja mul tulebki praegu üks lugu meelde, me sõitsime ühelt ringreisilt hilja õhtul Tallinnasse jõudsime ja siis üks näitlejanna ütles bussijuhile. Issand, kui raske töö sul on, kas sa pead meid kõiki koju viima ja lõpuks veel ise sõidad laagrisse, et et, et jumal, kui rasket õitseda. Meie olles oma raske töö, eks ole, kellelegi jaoks väga raske töö lõpetanud. Jäi mulle see nii meelde, et ongi see, et see, mida keegi oma professioonist lähtuvalt nagu oskab ja valdav, et et, et tõesti on palju palju raskemaid töid. Kindlasti iga inimese jaoks kui tema, kui tema enda töö. Pöördume selle poole tagasi, et tegelikult tõesti on õpetaja tihtipeale väga raske, kes olukorras minu arust küll, kui klassis on mu 30 lasteaiad, kõik kirjutavad ja keegi kirjutab täiesti teistmoodi kellelegil on isegi veider fantaasia, et tegelikult sealt sealt üles leida see, et mida ta tegelikult mõtleb või et õpetajal ka tegelikult selekteerida välja, et kas on hea või halb on, on, on tihtipeale raske. Ei, jah, ma ütlesin küll, et ma sain, eks ole, mingit tööd kahedega, aga tegelikult need õpetajale meeldisid need veerand ikka viie. Ta pani need kahe lihtsalt. Noh, ma ei tea, nalja pärast mulle näidata, et ikka nii tegelikult ei tohi kirjutada. Aga, aga see nagu ei mõjutanud, et ta oleks kuidagi hukka mõistnud selle teistkümnega, kirjutan talle tegelikult valmistusse nagu. Lusti viga, et siin vaatan viiendas klassis, siis on ta olnud üheksaaastane, ta kirjutanud sellise kirjandi, mis minule tundus ka, et kui ma oleks õpetaja, et mis ma nüüd mõtleks, Olympus on pealkiri ja kui mina seda kirjandit lugesin, ma sain aru, et, et kohe tulevad teised sõbrad ja nad on oma nime saanud filmi. Rulli peal olen ma räägin ainult foto. Fotofirmad van olümpus läks koos koonika ja akvaga mere juurde. Meri on suure tähega. Sealt ei olnud keegi tagasi tulnud, kõik, kes vähegi tulid, olid suremas ning laseri auke täis rännates tuli neile ette igasuguseid vigureid nagu näiteks ühesilmne horrorkoda. Kuid keegi ei peatanud neid kaua, kuna nad teadsid, et olümpasena kotis kirved, Horrarid ja nii edasi. Kõndides tuli neile ette koll. Akva, kes oli meestest kõige paksem, ütles, ma lõikan su ümber, sa igavene koll. Olümpos pistis kisama. Aga kas me peame su parandusmajja panema või? Möödus päev möödus kaks koonikal hakkas juba üle viskama ja ta ütles, miks peame meie mere juurde minema ja miks tema meie juurde ei tule. Sõnasel Akva saabus. Öömehed läksid magama. Öösel kuulis koonika akva karjub sipelgale. Rott rott, appi, rott. Koonika karjub vastu. Sind ja sinu rotilugusid. Edasi rännates nägid nad, et järelikult peab meri kuskil siin olema. Meri, oomery, tule välja. Hüüdsid nad. Järsku astus põõsast välja väike inimahv. Ta nimi oli Kongo. Nii ta vähemalt väitis. Ka tema sõber oli meresõber. Nad olid suured sõbrad, aga kui merevanaisa talle laseri kinkis, oli temagi suremas ja auke täis. Äkki hakkas Kongo laulma, ma tean, mida ma räägin, ma tean, mida ma ei räägi. Ütle Kongo, mis see on, mida sa tead, küsisid mehed, see on saladus, ütles lase rauguline Kongo ja lisas, et kõike halba, ka merekolli saab võita headusega. Mine sa tea, ütlesid mehed. Õpetaja, viie pannud, jah, väikse miinusega, tal on siin kaks komaviga. Kui sa peaks praegu olema kriitik või õpetaja, mis oskasin, oli antud ette mingi teema ka. Ma ei usu, ma ei usu, kuna pean Kerolümpus, siis vaevalt ma ei, ma ei tea. Noh. Mis seal ikka? Minu arust on vähesed tegelikult kirjutavad kirjandeid oma peaga koolis. Selles mõttes see on kahtlemata selline hästi originaalne lugu, enamasti koosneb ju kirjal mingites sellistes noh, hästi trafaretselt lausetest, mida õpetaja korranud, mida ta mida ta on igas kirjandus juba korra kasutanud ja tegelikult oli neid päris palju, kes koolis ei osanud kirjandit kirjutada, millest mina kunagi aru ei suutnud saada ja eriti raske oli, kui keegi tõesti palus ette öelda kirjanduselt kuule, millest võiks kirjutada. See oli niivõrd niivõrd kummaline minu jaoks. Ja ei olnudki võimalik aidata, muidu ma aitasin. Kas matemaatikaülesande vastust vajavad? I said koolis hea õpilane, ma olin, jah, üsna hea, muidugi, laisk nagu, nagu praegugi, aga aga jah. Et ütleme sellised veerandi sees mul ikkagi võis tulla igasuguseid kahtesada, kolmasid, aga eksamid ma tegin ikka viie peale ära. Lõpuks. Ühed kingituse, mida laps on tahtnud mulle kinkida ja sellest koorub ka lõpuks välja üks küsimus, mina soovin emale suurt kinki, mis oleks mu ema südamesoov ükskõik mida, mida saaks mina teha. Iga päev peab ta mind äratama ja mulle süüa tegema, aga mina tahaksin teha talle vastuteenet. Pühapäeviti armastab mu ema magada, mitte kuidagi ei tõuse üles, ei ole kedagi appi kutsuda. Ma arvan, et kui emadepäev on pühapäev, siis annan talle kaardi hommikul laua ääres. Loen nüüd lugedes siin siin kümmekond aastat tagasi, kirjutad kirjandit, et, et küll on raske lapsepõlve emaid lauad lahti. Aga ütle, kas sul on, ma tean teda tegelikult palju. Et ma olen puutunud kokku sellega ette, heidetakse vanematele midagi ette, et oleksid sa pannud mu laulukoori, mismoodi ma praegu sõnakuks ma laulaks ja oleks ma mänginud seda pillimuusikakooli. Kas vanemad suunasid sind sellele ka kuidagi või, või, või, või oled sa millegi muuga tegelenud, mingi mingi kirjutamise lugemise kõrval tähendab mingi mingi teine asi. Et võid sa nagu öelda, et näed, et ma oleks. Nagu võis topitud küll kuskile ringides, et ma käisin, muidugi nii sõbrad kutsusid, käisime seal mingit loodussõprade ringis, hamstrid toitmas ja veel siin-seal, aga aga ei, ma seda küll ei olnud, et mind püütakse vägisi näiteks klaverit mängima panna või nii edasi, selles mõttes vanemat suhteliselt hästi hästi rahulikult ja eks ma olin ka selline pesamuna. Pigem pigem neile meeldis, et noh, oleme jälle kodus silma all kakerdaja nii väga palju ringi. Et jumalad olid üsna rahul, et neil on selline rahulik tubane poeg, kes suurema osa ajast noh, nii rahulikult loeb raamatut. Ulgu hulgu kuskil ringi. Ma pole nagu oma vanemat last, siis väiksemat ei olegi nagu veel kuhugi mõtet panna, aga ma ei ole seda ka üritanud kuskile iga hinna eest toppida. Sellega ma küll nagu ägedalt vaidlema, et ma üritan teda rohkem lugema sundida. No mis see siis on, et miks ma pean sulle ette lugema, sa oskad ise lugeda. Siis ta alati läheb ema juurde kaebama asja Mike lõpus vaatle ette. See ongi tegelikult, et ega see lapsed nagu mina olen aru saanud, suured lapsed mul juba et et mõni lõpetel ega last ei laps kasvab ise ega, mis siin kasvatada. Et aga tegelikult ikkagi, kus suunama peaks, kuigi ma olen aru saanud, et minu poiss tütar on täiesti erinevad, et üks leiab selle raamatu ise ja teie teine leiab endale jumal teab mis tegevust või, või pigem tegevusetus tihtipeale ja et noh et ega siin vist suurt suurt suruda saateks, milleks keegi kutsutud ja seatud on, ilmselt selgub. Tuleb välja, jah? Ei noh, muidugi kui sa nüüd võtad ette ja paneb ta nelja-aastaselt klaverit mängida ja mängima, sunnid iga päev käima, siis noh, mine tea, võib-olla. Võib-olla võibki ta kuidagi siduda sellega lõpuks, aga. Sidunud, aga selle vist ilmselt peab ka vanem ära tundma. Minu tütar on küll käinud, iluuisutamis ilusat klaverit mänginud ja kõik käivad. Ühel päeval saan aru, et sellest võib täiesti neurootik tulla, et see hakkab lapsele närvidele mõjuma, et ta ei ole, ega neid peab sundima, siis on selge, kas siis ei tule, need ju kõik räägivad, kui palju palju nad on pidanud klaverit harjutama. Jah, aga samas ma ei arva ka, et need lapsel peaks olema mingi tohutu päevaplaan, et ta liigub ühest kohast teise nagu hull, et eks ole rahu saada, ise ju ka ei viitsi neid kogu aeg. Nii mõnus oli aeg-ajalt lihtsalt kodus olla ja küllap lapski leiab mingit tegemist endale seal oma toas sahkerdab, nahkeldada ta ei pea, kogu aeg käime ühest ringist teise. Ja selge, et kui ta, kui ta kuskil ringis käia tahab, siis siis see, see tuleb talle varem või hiljem. Poiss on need väga pikka kasvu ja mul on mõnes mõttes kahjuta, ei mängi korvpalli, kuigi ta on seal avasta mänginud, kõik trennid, kus ta käinud on, ma olen palunud aasta lõpuni käijat. Ta päris siukest jooksmist ei, olete olnud ikka üks aasta seda, et äkki hakkab, hakkab meeldima. Ta istub rula seljas ja, ja seal on ta päevade kaupa ja ma näen, et peaaegu päeva vahele ei jää, siis tundub, et oleks nagu haige see päev, kui ta ei saa rulaga sõitma minna, et see on niisugune oma pojakese, küll ta selle maha jätab, ütleme, kui ta on niisugune 50 aastane Margaret last vahelt 20 aastaselgi ehk tekkivat huvi, nii et ma ei ole selles mõttes võttes muidugi mures. Ma mõtlesin, et räägime sellest eesti asjast natukene. Sa oled palju kirjutanud ja, ja vihjamisi andnud niisuguseid millegiga, Sa pole rahul või mis sulle meeldiks või, või need on niisugused toredad ümber jutustada ma siin ei hakka ja mul ei olegi niimoodi meeles on kõik lugedes nii, aga mõtlen oh issand, kui hästi mõtlen täpselt, no ma mõtlen nii, sõnadel on kõik olemas ja meil on kõigil mõistused mõelda, aga me ei oska nii ilusasti väljendada. Aga, ja ma ei paluselt kirjeldada, kuidas võiks näha korruptsiooni ja maksupettus väljaga? Ütle mulle, Eesti märgist, võib-olla sa oled kirjutanud, mis võiks olla see, mis, millega me nagu silma paistame ja mis, mis see kaubamärk võiks olla ka selleks, et Mik teatakse palju. Ta on üsna lootusetu asi neil hakata mingit eesti märki välja mõtlema, et kõik need märgid, mida maailmas lihtsalt rahastus teatakse, need on ikkagi kujunenud juba iseenesest aastate aastasadade jooksul. Me ei saa hakata endale ehitama mingit Big Ben siia, mille järgi Tallinnat kõik tunneksid Londonit. Nojah, ütleme, et niisugused Me märgi peal seda ei kujutaks, aga mis asi noh, ütleme, meil ju räägivad siin paekivisel mulgikapsast tuntagi tegelikult, aga kas peaks tundma tegeliku naise jaoks seda, et me tunneme nagu hästi muret, hea reklaami jäänud, et praegu välja mõelnud, aga tegelikult ma arvan, et eestlane on saanud niisuguse hariduse, tema leiab kaardi peal paljud kohad kinnisilmi üles, ta teab. Mulle on jäänud niisugune mulje, on see meile nii tähtis, et kuskil üks neeger ja nüüd või, või kasvõi valgema üldse mitte mitte siin mingit rassismi tähendab, lihtsalt keegi keegi kuskilt nüüd nüüd ei tea seda meie sportlast, kes teab, et tema maal teatakse, on kindlasti väga palju, kuigi no mida spordis näiteks meil oleks selles mõttes vastu panna vaid nad, et mis värve märkida ta vormi, aga ma mõtlen, et on siis mingi mingi alandame tootma, peaks, äkki peaks olema mingi toode? Sellega on nagu iga tuntusega nagu inimesena tundsega ka, et ei saa ju nagu nüüd võtet. Et mina tahan nüüd tuntuks saada ja tegutsete, selle poolena, millega ma võistlen, tuntuks saada, et äkki proovin klaverimänguga, proovin spordiga või noh, eks ikka tuleb lihtsalt ajada mingit oma rida ja kui sa teed seda, mis sulle kohutavalt meeldib ja mis on mõnus, siis võib ju õnnestuda, tuntuks saada või noh, see võib sellega kaasas käia. See ei saa olla nagu eesmärk omaette, samamoodi on vist riigiga riik nagu funktsioneerib korralikult, kõigile on mõnus olla, kõik töötavad usinalt, võib-olla siis kuidagi tekib ka mingi selline märk mingi selline asi, millega millega Eestimaailmas tuntuks võib saada. Et noh, ei saa ju öelda, et need mõni tuntud tuntud eestlane on kohutavalt kogu elu pühendanud sellele, et saada tuntuks saada maailmast vaata maailmas tuntuks. Ta pigem teinud oma oma tööd lihtsalt ja koos sellega on tulnud tuntus. Ja, ja ma arvan, et, et on meil piisavalt palju sportlasi või siin näitlejate ja heliloojate hulgas neid, keda, keda me eestlased tegelikult peaks mõtlema ja ma olen sellega kokku puutunud, et, et nagu omadki, ei tea see kangelase vajadus kunagi, ma mõtlesin, lugesin ühest lehest. Mongoolias tahtsid kõik omale perekonnanimeks võtta, singiskaan ennem ei muidugi, aga, aga meie tasuja ja Lembitu ja kes need võtab, minul on selline tunne, et eestlane on kuidagi ennast nagu ülehinnanud, et, et kui oleks võimalik võtta nüüd endale perekonna Schwarzenegger midagi niisugust, et, et olla nagu kõvem. Siis muidugi on selline alaväärsus kompleks paljudel, et lähed välismaale ja küsib neegri käest neegreid jäägi, kus Eesti on? See oleks nagu paha. Aga mind see isiklikult ei häiri, kui mingi poes välismaal müüja küsib, kus te olete, et Eestist, kus on, ütled, sest talle, kus on, peaasi, et sa ise ennast hästi tunned, seal ju ei ole ju tähtis. Kogu linnas löödaks kellasid sinu saabumise. Ei, ma olen täiesti täiesti ühte meelt, oleme siin ja austame neid, kes meil on suure töö ära teinud ja kes, kes on nagu nagu midagi saavutanud, et ei ole vaja, kibeledasin siin midagi rohkem, silmad, hind lahti hoida minu arust sellele, mis, mis meil siin sees toimub. Minu mees on öelnud sellise lause, ma ei tea, kas ta on selle kuskilt kuulnud või, või tundub, et ta, ta on sellele mõelutan selle põhimõtteliselt ise välja mõelnud, et eestlaste nagu üldistades või kuidagi seda olukorda, seda niisugust tõusiklikust, mis minu arust taga väga vohab. Et kui poes oleks kuningariided, siis oleks väga palju neid inimesi, kes need endale ostaksid. Kust tõusiklikus, kas see nüüd selle äkki selle äratamise ja prouatamisega üleöö nüüd, nii nagu niisuguseks vabaks või, või raha hakkas liikuma Jaagiks võis või, või, või noh, milles? Vene ajal oli tõusik, kuid ikka ja neid, kes ETK Velli laos said, osta purgiherneid. Ja mu ema töötas välilaona, poleks näitleja, siis ma olin ka juba seal tööl, tööraamat oli juba laas sees ja ma tean küll, mis tähendas, tapal ma elasin, jumal hoidku, mis seal oli, seal oli ju tegelikult kolm kaubanduskett, sinna tuli orsi, pood oli see, kust tuli kaup, mis raudteevarustus ja siis oli, sõjab linnas oli sõjaväevarustusega kooperatiiv, oli veel, siis siis sõitmist alustas kesklinna, nii et igal pool pidi tutvus olema ja oli ka neid varustajatest. Me teame omi omi lugusid ja kellel olid siis uhkemad majad, võib-olla mõne rikka mehe kuuri meenutavad aga, aga näiteks tänavapildis, kas. Ta ei, ei ole, ma ei oska sõita ja. Ma nagu ei tunne mingit mingit vajadust. Ma elan kesklinnas, mul ei ole küll, aga mitte midagi teha, vahel suvel ma tunnen nagu puudust laps maale viia, õnneks äiale on auto, nii et siis pole, pole nii hull, see asi, aga, aga see on jah, üks valdkond tähendab igasugune see auto, mida ma ei suuda nagu kuulata, ka jälgida ega, ega, ega lugeda selle kohta. See on üks asi, mis mind absoluutselt ei huvita. Vot minul on vana Žiguli number ongi veel must, mul isegi tullakse küsima, kuidas sellel must number on valge trahvi saanud ei saa, seal ei ole venekeelset tähte tehes see viimane on. D, aga mitte venekeelne ERR seal on. Aga ma ei taha öelda, et ma ei tahaks, et mul oleks parem auto, kuna ta tihtipeale mind mingite nöögib ka. Aga aga ma nagu ei põe selle pärast, et ta on ikkagi sõiduvahend ja mina sõidan Lasnamäelt ja mul on hästi mugav ja eriti kui lapsed olid väiksemad, oli, oli hästi mugav sõita vahepeal hommikul tööle, siis vahepeal ruttu koju süüa andma, õhtul etendusele tagasi, et see mõni tund, mis vahel oli ta ikkagi nagu praktiline väärtus on tal minu jaoks, aga ma olen tundnud tegelikult, et tänavapildis ahistada on võib-olla vanas vale sõna, aga aga kui ma kanalisse jõuan, seal on siis nii neli rida ja signaalitataksime, sõidan juba 15 aastat autoga ja, ja oskan sõita küll. Ei peaks väga ebakindel nagu juhte enam olema, kuigi ma ei tea, kas, kas no ilmselt ikka see praktika määrab. Aga ma tunnen, kus tahetakse üle sõitumust, mulle antakse signaalid, mul läks eest ära, ma tunnen ennast tegelikult inimesena päris päris hästi. Päris kindlalt. Ma arvan, vesteldes selle inimesega, kes tegelikult autos oma uhke autoga must tahab üle sõita võib-olla jään mina isegi peale. Aga ma tunnen, et et, et see tänavapildis annab tunda, et kes see inimene roolis on. Ja jalakäija siis ei, siis sa oled nagu jalakäija, tuleb ikka üle lasta üle sebra. Uhke auto peab kinni pidama ja noh, jah, eks seal ikka nii olnud ja vaevalt et sa nüüd kuidagi otseselt nüüd nii väga Eesti probleem ainult on, eks inimesed ikka püüavad nagu paremad välja näha. Käisin Kreekas oli, oli ka sellega probleeme liiklusega, Kreekas on teistmoodi probleeme, seal on vastupidi, ükski auto pole pestud. Et nad kõik uhavad seal ringiratast, mootorratturid vahel vot seal vist jahmetse. Ei austus küll keegi miljonäri haud, kui sõidaks mingi selline, noh, ma ei tea, mis on sellised kallid autod, Lincoln sõidaks mööda teed, siis need kreeklase sõidaks ikka mööda ja üle ja sentimeetri kauguselt paneks seal nagu see kedagi ei huvita, eks väljani haubaklikum võib-olla uhkesse autosse suhtumine. Nojaa, aga, aga kõik see, millest me oleme lastest nii palju rääkinud või lapse mõtlemisest ikkagi nagu kodunt tuleb kaasa, mina olen arvamusel, et paljud suhtumised tulevad siiski kodust. Ja, ja oli üks hetk, niisugune probleem, küll see oli üks päev oli niisugune probleem, et ma pidin poisi kuskile viima ja ta ütles, et peatasin auto kinni, et ma lähen siit jala. Ja ma sain aru, ta saab sõpradega kokku ja tegelikult ei ole trimestri klassis kellelegi niisugust autot niisugust grunge nagu mina autot nimetan. Ja ta ütles, et mina lähen ise ära, ära mõtlesin, ma ootan, et äkki nad ei tulegi, et ma viin su siis siit ära, kuskile pidid sõitma rulavõistlustele kuskile Lätti. Ja ema ja aega kõik kallistab, musitab, mine nüüd, aga, aga juba vaatab silmanurgast ringi ja siis, kui ta lihtsalt ära käinud, siis ma mõtlesin, ma pean teile ütlema, et et osadel on raha ja, ja, ja, ja arvutit ja internetti ja ja majad, eks ole, tema elab Lasnamäel, sõidab just sellise autoga, et ta peab tegelikult endale aru andma rohkem sel teemal pole juttu olnud, nomine autoga nüüd igale poole sõita, aga ma sain aru hetke tema käest, minu arust on kogu aeg nii lahedalt asjadesse suhtunud, üks hetk arvestab selle arvamusega. Mulle tundus nagu natuke solvav, kuigi ma sain nii hästi temast aru. Nojah, aga mis seal ikka, eks ma mäletan, meil ei olnud ka autot, kui ma koolis käisin, et selles suhtes nagu probleeme ei olnud, aga, aga noh, ikka iga sellised pubeka eas inimesed üldse ei taha eriti vanemad kuskil ilmuvad need saajatel sõpradega juttes, järsku tulen emaga kudega rääkima, et kus selle kus selle hävijad. See ma tean, et üsna vähe vähe olema, selle lihtsalt kokkupuutetahet võis olla sünnipäeva, kui vanemad on kodus ja nüüd on nüüd hiljem tulnud jah, et ikka see siis on see nii õudne ahistamine. Kuigi nüüd juba seitsmeteistaastane tütar teeb ema tule ka, et ma olen sõpradega jaanitulel, et ma tahan, et sa tuleksid meie läbisaamine ja meil on niisugused niisugused sõbrasuhted temale nagu meeldib. Kuule, kas on või on sind värvata või kuidas see riik riigikogusse või kuskile oma suhtumise mingite selgelt arusaamadega minu arust noh, ja selle kriitilise meele või selle poole. Minu arust sobiksid, ma olen kunagi kandideerinud linnavolikogusse mitte sellepärast, et ma oleks tahtnud sinna saada vaid, vaid noh, lihtsalt nagu et siis aidata seda erakonnas oli siis Isamaalaat, kus ma kandideerisin. Noh, kus mul oli lihtsalt palju ülikooliaegseid tuttavaid seal seda tegemas, aga, aga mind ei valitud õnneks hästi, ma sain päris palju hääli ja tegelikult ma, ma ei tahaks ka istuda riigikogus või sest et see on jällegi just nimelt minu arust hästi raske töö ja ma ei, ma ei taha ja mind ei huvita see kohutada seal mul on nagu hoopis paremat tegemist, huvitavamaid töid. Et ma annaksin oma hääle, kui ma näeksin seda, seda. Ma tänan, aga sa ei näe. Ja, ja mõnes mõttes on kahju, aga mõnes mõttes on ka selge see, et vähemalt minul on jäänud küll, eks see suuresti ühe näitemänguga tegemist on ja minu arust tehakse niisuguseid sellist nagu vähemalt tundub, et kõik see nende just täpselt nende igasuguste raha, nõudmiste ja ja asjadega, ärme räägi poliitikast, kuigi ma püüan ka mingil määral olla küll kursis, mis toimub ja, ja kõik, aga et raha näiteks töö kvaliteet, et ütleme siin koorilauljate orkestrit Estonia draama vahel, kas see raha jagamine, töö kvaliteet võib mõjutada või on see, kuidas sellesse suhtuda? Noh, mingis mõttes muidugi ütleme, kui inimesel pole sugugi raha, siis ta vajab rohkem rabelema ja otsima mingeid otsi, kus siis veidike teenida ja ja kahtlemata, kui sa elaks sellist krahvi elu nagu krahv Tolstoi oma mõisa siis võistlusel rahus kirjutada mida tahes. Ta ei pidanud pidanud neid ajalehtedest honorari ootama või midagi sellist ja, ja sellepärast mina tegelikult ei ole ka kunagi nagu päris vabakutseline olnud, vaid ikkagi nagu noh, jäänud palgale mingi lehe juurde. Ma olen sutike liiga ettevaatlik, ma ei taha päris nii päris nii elada, et ma pean kogu aeg mõtlema, kuidas järgmine kuuled mingit sissetulekut omada. Tiksuks samad sõnad ja kui see näitlejaks olemine nii habras praeguses ühiskonnas on, siis minagi olen mõelnud, et hea, kui, kui sul on üks koht ja varjupaik, et, et ega ega ei oskaks, olen isegi püüdnud. Ma ei saa ma halvustavalt, suhtuks aga kuidagi nagu seriaalides nagu põlema kaasa mänginud, mõned paar paaris üksikus, ma olen kogu aeg mõelnud, et kui ma, kui mu nägu seal neid kogu aeg on ja iga päev ja kel kordusesse, siis mitu korda nädalas, et, et et seda natukene nagu palju, et kas ja ma olen ka mõnel öelnud siin Krall või kellele kunagi, kes Hamletit pärast usubki sa, sa ennast noh, Rally, mängige Hamletit. Nojah, aga siis ta noore näitlejana teatrisse teatrisse tulles, et, et võib-olla peaks siiski säästma ennast. Raha tuleb küll ja nad ütlevad siin ka mingeid lauseid ise väga, väga huumorimeelsed või, või kriitiliselt. Et raha tuleb, häbi jääb, on see vastupidi? Ühe ilusa mõtte kirjutas mulle Andrus saates mõne lille esietendusele vaimude tund. Lossis. Kus on sellinegi? Kiri oli kaardi taga pilt, kus ühest tükist, kus me kunagi koos mängisime, Bill Cosby on öelnud, et ma ei tea edukuse valemit, aga et läbikukkumise valem on soov kõigile meele järele olla. Nüüd me oleme siin selle saatega juba, hakkame lõpule jõudma, on juba juba öö ja ütle mõne sõnaga, minu arust on selles väga ilus ilus mõttetera minu arust. Ei loomulikult, et kas eelmises saates Wismati, kas ma tunnen, et ma olen ma piisavalt, et tähelepanu saanud või mulle haiget tehtud ja mõtlesin, et okas on hinges. Ja samas tegelikult anname endale aru, et kõigile ei peagi meeldima ja, ja kõigile ei pea meeldima meie saade ja, ja meie inimestena ja meie ja meie töö. Ütle midagi lõpetuseks. Keerulisem. Oh jah, jutt oli keeruline, aga, aga samas samas õige ja ja mina pole ka nüüd kunagi mõelnud sellele, et kas see, mis ma teen ta väike aken jõudu anda või nendele kuulajatele, kes kuulavad ja tunnevad, et nad tahaksid olla, et nad tunnevad. Neil ei ole vääriliselt hinnatud, väga ei oskagi inimesele nagu midagi nõu anda, kui ta tõesti põeb, et teda ei ole vääriliselt hinnatud. No mis sa teed, kui sa vähemalt ise rahul oled, siis, siis on ka ju hea siis ongi, jääbki ainult see, et kõigi meele järgi me ei peagi olema. Et oleme me ise sellised, nagu me oleme. Mina tänan, et sa minuga vestlema tulid. Võib-olla Me vestleme teinekord fikse meiegi üks pikem jutuajamine meie elus ole, aga ükskord on ikka esimene kord maja ja aitäh kutsumast.