Algavas saates tuleb juttu Eesti riikliku sümfooniaorkestri elust, temaga kontserdielust, argipäevadest ja probleemidest. Saates räägivad Eesti riikliku sümfooniaorkestri peadirigent Arvo Volmer ja direktor Andres Siitan. Saate seadis kokku Margit Peil. Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Andres Siitan, mida toob algav hooaeg uut orkestrile? Kõigepealt, ma julgen täiesti kindlalt väita, et see algab, hooaeg saab olema väga huvitav, muusikalisest küljest huvitavam kui, kui võib-olla nii mõnigi eelmine oli. Me püüame mängida sel hooajal niiskust muusikat, mis peaks tooma küllalt rohkesti publikut saali. Võib-olla sa kõigepealt räägiksid, milline on üldse sellise esindusorkestri tööpäev, töönädal? No need tavaline tööpäev näeb, näeb välja selline, et orkestriproov hakkab kell kell 10 täpselt ja lõpeb. Kas see tähendab seda, et kell 10 tuleb oma pulti dirigent, selleks ajaks on pillimängijad kõik oma platsid sisse võtnud ennast lahti mänginud. On inimesi, kes tulevad kohale juba kell üheksa, et ennast nii-öelda soojaks mängida, on neid, kes tulevad pool 10, on neid, kes tulevad kolmveerand 10, eks see on, see on individuaalne, igaüks ise tunneb, kuskohast aru rohkem seda iseseisvalt harjutamist teeb, kas, kas nüüd siin majas või põhjenda juures kodusse? See on nii-öelda igaühe enda otsustada. Aga tavaline on siis see, nagu ma ütlesin, et üldproov algab kell kell 10 ja lõpeb kell kaks ja niimoodi iga päev sisuliselt. Vahel oleme me nüüd tõstnud oleme oma prooviperioodi venitanud ühe päeva võrra pikemaks seoses sellega, et, et meie reeglipärane kontserdi päev alates sellest hooajast on reedel see tähendab seda, et me oleme ühe päeva juurde saanud ja see peaks kindlasti parandama ka kvaliteet. See on kindlasti üks väga suurepärane asi, sest eks see probleem on vist igal pool, et, et enne kontserte proovide periood on ju enamasti väga lühike. Siin on hästi, palju, oleneb kavast on neid kao kabu, mis, mis tulevad nii-öelda küllaltki lihtsalt kätte ja on, on neid kavu tegelikult, millega tuleb, tuleb teha proovi tunduvalt rohkem kui üks nädal, nii et noh, siin ei saa öelda, et on, on olemas reegel niisugune, et iga kava jaoks jätkub viiest päevast või neljast päevast, seda, seda reeglit ei ole olemas, siin on iga iga kava on oma omaette nähtus omaette sündmus ikkagi. Aga niisugune asi ikkagi peaks nüüd ERSO kontsertide kvaliteedile küllaltki oluliselt mõjuvad. See peaks mõjuma sellepärast, et jah, reeglina reeglina on meil nüüd nelja üldproovi asemel on meil nüüd reeglina viis üldproovi ja see, see peab kajastuma tulemuses. Nii, aga nüüd orkestrantide ööpäeva, noh, ütleme 10-st kaheni, Bon proosis on õhtuti kontsert, kui on. Aga, aga kas orkestrit peaks ka tegema tööd iseseisvalt? Otse loomulikult, sest esimesse üldproovi tuleb ikkagi tulla juba juba ettevalmistatud naa. Oleneb nüüd muidugi orkestrandi enda enda kogemuste pagasist ja ja ekse rekker, repertuaar paar käib ka niimoodi ringiratast ja need, kes on orkestris mänginud juba 15 20 aastat, nendele tuleb nii-öelda võõraid ja uusi lugusid tuleb väga harva ette. Enamasti no raske öelda, millise, mis on see repertuaari nii-öelda samm? Mõni mõningaid lugusid mängime ütleme kahe kolme seda tagant mõnel puhul on see on see vahe pikem. Aga aga mis puutub jah, sellesse kodusesse ettevalmistusse, siis otse loomulikult, kui tehakse neli päeva, neli tundi päevas vabandust, üldproovi, siis, siis ikkagi paar tundi tuleks teha kodus iseseisvat tööd. Kui orkestrile on oma peadirigent, et kui palju nüüd saab tema aidata, kajab, kostab, peaks kaasa aitama orkestri arengule. No loomulikult peadirigendi roll on see, et tema vastutab orkestri kunstilise taseme eest ja ja peadirigendi ülesanne on ka hoolitseda selle eest, et orkester mängiks pidevalt seda vajalikku repertuaari, mis on, mis on need tema nägemuse järgi vajalik selleks, et et viia taset edasi ja mis kavu mängivad, mängivad külalisdirigendid. Eks siin on ka peadirigendile oma oma sõna kaasa rääkida ja peadirigent on lühidalt lühidalt öeldes see, kes, kes vastutab asja eest ja kes peab hea seisma selle eest, et orkester mängiks, nii et see repertuaar, mida orkester mängib, oleks nii publikule huvitav kui orkestrile arendav. Aga kuidas on nüüd orkester ise rahul olnud kõikide nende aastatega, kui Arvo Volmer on olnud orkestri, et kas on olnud edasiminekut ja kas orkester tunneb, et, et ta on saanud efektiivselt tööd teha? Arvo Volmer on teinud täiesti kaljukindlalt. Väidan, ta on teinud ja head tööd, ta on väga palju arendanud seda orkestrit edasi. Vaatame sellesse aega tagasi, mis, mis ajal Arvo Volmer ERSO ette tuli? See oli aastal 93. See oli see aeg, kus oli. Umbes umbes kaks viiendikku orkestrist oli oli laiali jooksnud, sest piirid olid just avanenud. Inimesed leidsid endale mängimisvõimalusi väljaspool Eestit enamasti Soomes. Aasta jooksul oli orkestrist lahkunud 40 inimest. See oli päris päris selline aeg ja, ja see, mis tööd on teinud. Arvo Volmer. Selle koosseisuga, kes, kes suurelt osalt oli, oli ilma repertuaari kogemuseta ilma koos mängukogemuseta, see see töö on olnud äärmiselt viljakas ja, ja äärmiselt äärmiselt vajalik. Kas nüüd need kohad, mis tookord, nagu sa ütlesid, jäid vabaks, kas need on nüüd ilusti täidetud ja ja kuidas on üldse selle orkestri orkestrantide voolavusega või kas, kas tihvil minnakse ära ja, ja kas on, laske uusi võtta? Need kohad on loomulikult täidetud, mis but orkestri nii-öelda kaadri voolavus siis siis see on praegu täiesti normi piires. Ütleme, keskeltläbi igas hooajas vahetub, vahetub paar-kolm, kuni noh, ütleme viis inimest, mitte rohkem. No loomulik nähtus, mõned lähevad, tulevad, tulevad uued. Ja, ja see on nüüd igati igati reeglipärane, need, need inimesed, need uued inimesed, kes tulevad, tulevad asemele, kui neid ei ole korraga liiga palju, siis nad elavad kollektiivi vaikselt sisse. Aga loomulikult, kui ma nüüd, kui ma nüüd ootan seda aega, mis oli aastal 93 kus orkestrisse tuli aga 40 uut inimest, see oli, see oli muidugi tõsi, tõsine probleem, sest enamasti olid need üliõpilased. Kas veel kas veel konservatooriumi viimastel kursustel õppijad või siis või siis äsja lõpetanud ilma orkestrimängu kogemus, et see oli raske aeg. Nüüd räägib peadirigent Arvo Volmer pisut algavast hooajast. Sel hooajal on just Eesti solistide rohkem kui, kui võib-olla mõnel eelneval hoo vahel on olnud. Meie. Noorema põlvkonna solistidest, keda me enne ei ole koos musitseerimas näinud võiks mainida kindlasti. Anna, lisades Roodneid. Alguses. Meie tšellokontsertmeistrit Pärt arvast, kellega koos esineme kevade poole. No ja siis juba vanematest tuttavatest. Laushakkab ka meheikka jõudma ja selle puhul mängib ta oma sõpradega koos huvitava nelja tromboonikontserti. Ja seega see on niisugune, kus on särtsu ja mürtsu ja baskidel soid mängimist omajagu palju. Fantastiline sümfoonia ja ka mõni aasta tagasi uus aasta esimese jaanuari kontserdil kõlanud seadlikovi. Üks väga vahva lugu. Võib-olla need, kes seal käisid, mäletavad väikene paroodia, muusikaline, äärmiselt lõbus ja huvitav. Kui nüüd rääkida sellest hooajast üldse sisulisest küljest siin saaks nagu välja tuua ka mingeid mõttelisi sarju ja võib-olla see seoses ka dirigentidega, ehk räägid ka nendest. Dirigentidest tahaks mainida seda, et jätkub meie koostöö Me 200 Nikolai Aleksejev igaveseks ka vahepeal. Ja külalise aunimetustega oli, astub meiega üles Valgast mitmel korral. Valju on eesti dirigent, mängis oma laureaat Olari Elts, Sibeliuse dirigeerimise võistluse võitja Aivo Välja noorematest mainida kevadeks. Ta oli siis juba tuntud tegelased, Vello Pähn, Eri Klas, Andres Mustonen, Tõnu Kaljuste. Eesti rahvusvaheliste dirigentide Nad on pea täielikult esindatud ja Paavo Järvi ka muidugi selle oleks peaaegu unustanud. Nii et tegelikult päris uhke rida eesti dirigentidest Eesti treeneritest too mõni põhjamaa või mõni üldse siin naabermaa, kus midagi niivõrd niivõrd korralik oleks vastu panna. Selleks peab väga suurte riikide poole vaatama, ma arvan, ma arvan, meil on, on põhjust olla uhked ja ja rahul ja rõõmsad seda asja veel edasi arendada, nii orkestrite, erinevate orkestrite institutsioone kui ka kui ka üldse meie muusikaelu on selline asi, mis meid teeb maailmas tuntuks, palju rohkem kuningmitmedki, muud asjad. Kui nüüd rääkida sellest, et kuidas meid maailmas tuntuks teha, siis ersalon plaanitud ju ka välisreise sel aastal. Jaa, oktoobrist sõidame ühele väikesele turneele Saksamaale. Veebruaris sõidame ühele väikesele turneele Rootsi-Aga kohe hooaja alguses, sellesama kavaga, millega me nüüd hooaja ava, me läheme üle pika-pika aja Lätti ja Leetu. Nii, aga kui nüüd tulla tagasi veel selle hooaja sisulise muusikalise poole juurde, siis võib-olla natuke iseloomustaksid seda, et mis millele on rõhku pandud ja, ja mida sa oled silmas pidanud kava kokkupanekul. Ma olen alati olnud natukene temaatiliste, kõvade, Vastane vaid ma olen pigem otsinud ma kontserdikavadesse, nendesse kavadesse, kus ma olen koostamisel osalenud, nõmmele ise juhatanud aga mõtlesin, et rohkem mingisugust vaimset sidet Niisuguste sõnulseletamatut paaride vahelise võib teinekord tavatesse tuua kokku teosed, mis on üksteisest nii ajaliselt kui ka sisuliselt väga kaugele, aga mis minu arvates kuidagimoodi tekib mingisugune sidesse, side võib tekkida ka kontrasti põhjal, näiteks teinekord et väga hea kontrast, see on iseenesest juba väga Ühte see asi. Et sedapuhku on, olen püüdnud jälgida, igas kavas oleks midagi niisugust, mida tahaks ise voolama. Et oleks tõesti huvitav, ma ei mõtle ise ennast selles mõttes, et ma tahaks midagi näiteks kuulama, kuulata. Ma ei ole kunagi ilmaski varem kuulnud, vaid tegema midagi nõust, mingi huvitav kooslus, mingi tore, populaarne teos või lihtsalt mingi huvitav solist. Ma arvan, et sellest ajast pole ühtegi nihukest igavat kava, kuhu lihtsalt nagu tundub. Et noh, lihtsalt need teevad jälle ühe kontserdi ja lähme jälle vaatame, kas, kuidas nad neidsamu lugusid mängivad. Sellena võiks mainida, et sind sügisel on üks nelja kontserti line oli algselt plaanitud küll viieni, aga kuna kuna Eesti kontserdil on siin jälle omad muud plaanid, siis ega meie planeerimisega eriti ei arvesta. Et seal läks kahjuks mitu asja. Nagu ei oleks päriselt tahtnud. Kui sellega ma olen harjunud ja sellele, et tulevikus nii läks, sellepärast ma olen ka rohu leidnud. Aga nüüd sügisel on siis üks neljast kontserdist igas kontserdis mingi Beethoveni teos ja see lõpeb pettunud 230. sünnipäeval, kus krab viiest teost ja vramps esimene sümfoonia. Selle kontserdi niisugune mõte niukene jalajälgedes, et Beethoven ja tema mõjutused võib-olla seda niuksed niuksed niuksed vaadelda. Aga võib-olla ka mitte otseselt mõjutasid kaasaegsed näiteks Beethoveni sealt kohe septembri lõpus tuleb esinema suurepärane vene pianist, vanima muusika ja, ja, ja eriti kaasaegse muusika suurepärane tõlgitseja Aleksejevi viimuv. Nii et. Selline Beethoveni teemaline asi, mida siis huvitavalt täiendab ka kallis oma kooriga ma pean keisrikandidaatide või kandidaatide sai, aga see on niukene. Läbi hooaega isegi Kuib sellist telge näha. Ja kevade poole on üks, kolmega septiline akenenud grammatiline telku, mida hoiab koos respiegi rooma sümbooniliste poemide sari Samabinja tromo, purskkaevud ja roma kindlasti tead, siis võiks sel kevadel esile tõsta eesti muusika päevi, kust tulevad mitmed äärmiselt huvitavad esiettekanded. Ja hooaja kõigil lõpuks tahaks mängida kuni korraldusalti vea. Kontsertettekandes minu arvates kõige otstarbekam, sest tema oratoorium, unikud piirjooned tingivad selle lavastused tavaliselt aia taha lähevad luhta muusikanid. Kujundlik on see, et saaks ise alustaski oratooriumi kirjutamist ja sellest kujunes ooper alles töö käigus. Tihti kuulutatakse välja mingisugusele pilli kohale konkurss ja seda ka tihti mitte sellepärast, et, et see oleks tühise koht, vaid, et leida sinna ikka paremat mängijat nii-öelda järjekordne kuva ukse taha taga, et kuidas orkestrile võiks mõjuda. Me oleme läinud läinud üle tähtajalistele töölepingutele ja nende mängijate puhul, kelle, kelle mängukvaliteedis me päris kindlad ei ole, neile teater või pool aastat ette, et lepingu tähtaeg on läbi. Tee kohale korraldatakse konkurss. See tähendab tegelikult seda, et, et ka sellel inimesel Endal on pool aastat varem teada, et tema kohale kuulutatakse konkurss, tal on pool aastat tegelikult aega selleks, et viia ennast tippvormi, konkureerida Ta nendega, kes tulevad väljastpoolt ja ütleme, et tegelikult inimesel, kes on ikkagi ikkagi kollektiivis sees olnud. Ja on harjunud selle kollektiiviga koos mängima, eks neil ole omad väga tugevad eelised. Seda ma just mõtlengi, et kui ollakse harjunud kollektiiviga ja sinna sisse elatud ja sisse mängitud, et siis on ju teistpidi, orkestrile võib olla kahjulik oma liikmeid välja vahetada. No see on nii ja naa kui ikkagi, kui ikkagi mängutasemevahe on väga väga oluline nende ka, kes tulevad väljastpoolt ja küll ei oma kogemust selles orkestris mängida ja kui see vahe on ikkagi oluline, siis, siis midagi pole teha, tuleb, tuleb teha otsus väljastpoolt tulijate kasuks. On nüüd hoopis üksteistmoodi küsimus sulle endale. Kas sina, orkestridirektorina? Ilmselt sul ei jää aega, palju endal nüüd muusika tegemiseks või võib-olla jääb mõnikord. Aga vajada seda. Ja see on hea küsimus. Ega tõesti, ei aega ja, ja ega ma ei ole ka ERSO-s kaasa mänginud, nüüd selle aasta jooksul, mis ma olen, olen direktori ametit pidanud. Siiski kahel korral olen, aga nimetame neid eranditeks. Igal juhul mitte reegliks, kuigi jah kasutades võimaluste nii, nii palju või nii vähe, kui seda aega on kasud, püüan. Püüan siiski teha kammermuusikat ja, ja nii-öelda pilli nurka pole pannud. Nii et muusikuna päris pilli maha ei kavatse panna? Ei, seda kindlasti mitte. Nii, aga tulles nüüd selle orkestri elu juurde tagasi? Siin on ju küll ajakirjanduses ja meediast läbi käinud. Mõned probleemid ja üks neist seoses suhetega Eesti kontserdiga. Milliseid õieti on teie suhted, ma mõtlen puht paberi peal, kas, kas ERSO on iseseisev või ta kuulub kuidagi eesti kontserdi alla? No mis asi on iseseisvus, ERSO on iseseisev, taan täpselt samamoodi iseseisev riigiasutus kui Eesti Kontsert, selles mõttes oleme me täiesti ühe pulga peal. Nii-öelda võrdsed koostööpartnerid. Reaalset iseseisvust väheneb natukene see, et meie kontserdi korraldamise rahad tulevad, tulevad Eesti kontserdi käest ja, ja me ise seda raha ei käsuta. See on nüüd selle selle suhte nii-öelda varju varjukülg. Edasiminek on toimunud selles, et kui veel pool aastat tagasi ei olnud meie suhted lepinguliselt fikseeritud praegu nad seda on. Ja. Oma oma sihina oma eesmärgiga ma näen muidugi ikkagi seda, selle iseseisvusest suurendamist, see tähendab seda, et olen kindel, et ühel ühel hetkel saabub see päev, kus ka kontserdi korraldamise ja reklaamirahad on orkestri enda suunata, enda kasutada, sest see on lihtsalt otstarbekas ja minnes ajaga kaasa. Kuna meil teist võimalust, kui kui saavutada selline olukord Kas see, kui, kui te ise ei saa käsutada kontserdi korraldamiseks mõeldud rahaga, see tähendab ka seda, et, et, et ei saa ise vabalt teha selliseid kontserdikavasid nagu võib-olla peadirigent soovib või, või orkester vajaks? Tähendab, ütleme nii ja naa, ega ega meie koostöö Eesti kontserdiga on, on siiski selles mõttes küllalt küllalt hea, küllalt paindlik, et me alati saavutame selle selle kokkuleppe ikkagi, kuigi kuigi jah, ega suuremat vabadust tahaks, tahaks endale küll päris kindlasti ja ja ka noh, peadirigendile on on vabamad käed, kui kui see rahakott on nende käes. Milline peaks olema suhe Eesti kontserti ka tulevikus. Mida arvab sellest Arvo Volmer? Ma arvan, et võrdsed partnerid saavad omavahel kõige paremini läbirääkimisi pidada. Siiamaani on sümfooniaorkestri rahakott vanadest, nõukogude aegadest jäänukina suunatud Eesti kontserdi põhjatusse. Rahakoti ja sealt käib iga kordiksid lõpmatu mangumine ja Tal on Eesti kontserti hallata ja ta teeb seda tõeliselt tõeliselt hästi, minu arvates. Ja kuna ei ole mõeldav sümfooniaorkestri ise, suudaks täiesti. Pidevalt korrastat korraldada mingeid kooridega kontserte, niuksed, õlid, suurprojekti, siis minu arvates need koostöös Eesti kontserdiga äärmiselt tarvilik, aga kui nüüd iseseisvunud iseseisvad organisatsioonid panid võrdsetel alustel omavahel saavad läbi rääkima, siis ma arvan, sellest sünniks äärmiselt viljakas ja hea koostöö. Siiamaani see kahjuks niimoodi ei ole päriselt tulnud, sest nagu ma nimetasin, et imelikult korrastamata korrastamata majanduslikud Ja mitte kõik ei ole alati nii läinud, nagu ma tahtnud, vaevalt et ka Eesti Kontsert alati on väga õnnelik olnud kõige selle, mis me oleme teinud, aga aga ma ütlen, et need on head, head võimalused. Kuna kuuldavasti on võetud lõpuks ikkagi suund selle poole tesa saavutab suurema ja seega ma tähendab mõistasin sel ajal mingisugust oma pead omapäitsi, jonni ajamist vaid just nimelt selle, et rahakott on seal, kus on selle rahakoti sisu, kasutajat, aga mitte kuskil linna peal. Kuidas on selliste probleemidega nagu prooviajad proovist, ütleme, saal, kas selles osas on teil kindel kokkulepe? Me saavutame kompromissi, kuigi see see mõnikord nõuab järeleandmisi nii ühelt kui teiselt poolt. Mõnikord see tekitab oma pingeid. Eks Tallinnasse ennetusnatukene on see, et sisuliselt kontsertide andmiseks on meil üks ja ainus saal. Meil ei ole valikuvariante. Samas on ka loomulik, et see saal ei saa olla 100 protsenti ainult orkestri päralt. Siis jääks kõik kõik muu töö unarusse. Samas peab see saal ka ise ise teenima. Raha ütleme muudkui muusikaga, ma pean silmas konverentside korraldamist ja nii edasi, see on, see on täiesti loomulik nähtus, toimub igal pool maailmas niimoodi. Jah, mõningaid hetki on, kus, kus selle kompromissi selle, selle mõlemaid pooli rahuldava lahenduse leidmine on närvesööv, aga ütleme nii, et saab hakkama. Kuigi meelega muidugi näeks seda varianti, et raudne prioriteet on orkester ja kõik muu, mis toimub saalis, see on siis alles alles siis, kui orkester on, on oma töö teinud, oma ajad lõplikult paika pandud ja see, mis sellest sellest üle jääb. Et see läheks muu muu asja tarbeks, see oleks. See oleks minu silmade järgi ideaalsem variant, igal juhul. Kas orkester saab anda nii palju kontserte, kui tunduks olevat vajalik? Siin tuleb muidugi publiku küsimus, mängu meeldivalt üllatas, üllatas selle aasta avakontsert, kus piletid olid välja müüdud juba juba jupp aega enne kontserti. Ma väga loodan, et see on, et see on see märk, et publik, et me saame ikkagi ikkagi järjest publikut juurde ja juurde. Ega me ei saa pilli lõhki ajada, me peame ikkagi andma nii palju kontserte, kui kui publik suudab vastu võtta. Kui, kui paljuks huvi jätkub. Ja. Muidugi mina hea meelega näeksin, näeksin nende kontsertide arvu suurenemist. See aga tähendaks, see aga tähendaks efektiivsemat ja paremat reklaamitööd orkestrile. Et ikkagi jätkuks jätkuks publikut. Kui rääkida ERSO ost kui meie esindusorkestrist või ehk Ei ole ju talle veel sellist nime nagu rahvusorkester, kas? Kas see oleks vajalik ja mida see sisuliselt tähendaks? No ütleme niimoodi, et ERSO sisuliselt praegu juba on rahvusorkester see nime muutmine riiklikust rahvuslikuks inglise keeles ma juba nimetame seda Estonian National Symphony Orchestra, mis tähendab eesti rahvuslik sümfooniaorkester See nime muutus peab kaasnema minu meelest mingisugusest patuse muutusega enne enne lihtsalt ei ole seda mõtet teha, kui me kui me ühel päeval oleme jõudnud selleni, et me oleme ka ise kontserte korraldav agentuur minu meelest on siis jah, et hea hetk teha ära ka see nime muutus, sest sisuliselt me ikkagi rahvusorkester. Ega tegelikult paljudes paljudes riikides ei pruugi noh, paljudes riikides on see olukord, kus pealinnaorkester ei ole tingimata rahvusorkester, võtame näiteks Rootsi kus egas orkestri muidugi hea meelega ei seedi. Seda situatsiooni, kus hoopis Jutaburgi sümfoonikud on, on rahvusorkestrile kannavad rahvusorkestri nime. Rootsis on muidugi olukord natukene teistsugune, seal on orkestrit palju, nende vahel on väga-väga tugev rebimine. Eestis jah, ega ma ERSO kõrval niisugust väga reaalselt konkurenti küll praegu praegu ei näe ka juba orkestri suurus ise määrab, määrab selle, kas ta kas ta saab rahvusorkestri nime kanda või, või ei saa. Paljud orkestrid võivad teha häid häid kavu, aga, aga Eesti on selleks liiga väike riik, et et ülal pidada mitut täiemõõdulist nii-öelda rahvusvahelistele standarditele vastavat sümfooniaorkestrit. Ma arvan, et siin veel päris pika aja jooksul jääb, jääb ERSO ainsaks, kuigi jah, kõige tugevam konkurent on meile loomulikult rahvusooperis orkester, kes kes on praktiliselt sama suur kui, kui ERSO. Kuid siiski nende nende ampluaa on ja jääb, jääb ooperitegemine, nii et neid võib. Neid võib küll nimetada kontsertide andmise mõttes. Mõnikord Meie konkurendiks aga. Aga noh, ma ei näe seda, et ma ei näe seda võimalust, et rahvusooperi orkester hakkab oma oma seda töö spetsiifikat nii palju muutma, et muutub, muutub pidevalt kontserte andvaks orkestris. Kuidas lahendab üks orkestrantide oma pilli probleemi, kas seda saab ka teha kuidagi läbi orkestri kus ta saab oma pilli? Ka see on nii ja naa ja ütleme praegu olukord on umbes fifty-fifty, umbes pooled inimesed mängivad isiklike pillidega, pooled inimesed mängivad orkestrile kuuluvate pillidega. Näen küll vajadust liikuda selles suunas, et, et järjest rohkem ja rohkem tekib neid, kes kasutavad tööks oma isiklikku pilli. Väga lihtne põhjendus selleks, miks seda vaja on. Praktika näitab seda, et isiklikku asja suhtutakse ikkagi teistmoodi. Ja isiklik pill peab vastu umbes kaks korda kauem kui riigile kuuluv pill. Ma küll ei taha öelda, et, et oleks neid orkestrantide, kes, kes suhtuvad oma töövahendisse lohakalt, aga paratamatult isiklik asi on isiklik asi ja seda hoitakse, hoitakse paremini. Aga siin tuleb saavutada meil reaalne võimalus maksta kompensatsiooni nendele inimestele, kes on välja käinud ühel hetkel selle kohati ikkagi väga suure summa isikliku isikliku raha, et see isiklik pill muretseda ja ja seda tuleb neile kompenseerida. Praegu me seda kahjuks ei tee, sest meil ei ole neid vahendeid, aga aga otstarbekas, pigem maksta see raha, mis on ette nähtud uute riigipillide muretsemiseks. Otstarbekam on pigem hakata seda raha tulevikus välja maksma. Kompensatsiooniks isikliku töövahendi kasutada. Sellest, mis seisus on ERSO pillid? Oleme nüüd saanud aastate jooksul päris palju uusi pille, aga aga siin on meil suur hulk tööd ära teha, nii et see seda kahjuks ei saa lahendada ühe ropsuga, et ühel heal päeval me ostame kogu orkestritäie uusi pille, need on hiigelsummad, mis läheksid selle alla. See minimaalselt ulatuks niisugune asi kümnetesse kümnetesse miljonitesse. Peab ütlema, et keegi, keegi ei ole nii rikas, et osta odavat asja. Kõik kõik see uus, mis, mis muretsetakse, see peab olema tipptasemel ja pigem pigem muretseda vähem korraga kui, kui seda, et püüda asju poolikult lahendada. Oskad sa praegu öelda näiteks kui palju maksaks üks korralik viiul? No keelpillide pupillide hinnad on, on niisugused, et see on enam-vähem konstantne suurus, aga aga ühe heagi Kelbilly hind kas siis viiuli või tšello või kontrabassi või altviiuli, Hince. Need algavad seal paarikümnest 1000-st ja, ja ega lõppu tegelikult ei ole, need võivad, see võib juba päris mitme miljonini ulatuda. Mis on ühe tõeliselt tõeliselt hea pilli hind, kuigi noh ütleme, et meie meie vajadusi rahuldavad, rahuldaksid paarisaja tuhandeseid keelpillid niimoodi väga hästi miljonites selle osa ei peaks kalduma, aga, aga need summad on igal juhul äärmiselt suured. Arvo Volmer räägib oma peadirigendiks olemise ajast. Kaheksa aastat saab täis ja ma arvan, et see on piisav aeg, et natukene omapead käia. Seda ma just tahtsin ka küsida, et mis sa arvad, et kui nüüd dirigendi seisukohast võtad, kui pikk oleks selline optimaalne aeg töötada ühe orkestriga, kui vajalik oleks sinule, kui vajalik oleks orkestrile ja millal tekib see piir, et sa peaksid edasi minema? Ma arvan, praegusel hetkel see piir tuli tuligi üsna selgelt vastu ja minut tunnetasin seda piiri eelkõige nende suhete korrastamatusega sellega, et ma olen nii palju aastaid pannud siia oma energiat ja kuskil selleks, et edasi minna, on vaja tuua nüüd süsteemi mingisugust välist energiat, eks ole, teatavasti minu otsuse tegemise ajal sa iseseisvumise Plaan Plaan oli väga tugevasti vastutuules ja ja noh, ju siis oli minu lahkumisest see kasu, et see asi sai, sai nagu edasi mindud ja sellest surnud punktist ja võib-olla juhtub veel mõningaid huvitavaid nihukesi asjandusi, mida kaua lähedal olles ei oska näha ja ei oska võib-olla surnud punktist liikuma lükata on parem teha kuskilt kõrvalt, tähendab mingil hetkel, kui süsteem töötab kogu aeg ühes mudelis, siis siis tema ja tema siseenergia ammendub ja siis on vaja mingisuguseid Asendusi, kas on vaja lihtsalt raha juurde või on vaja mingisuguseid huvitavaid salvestuslepinguid, sõitude lepinguid tõdema, et ega nendest pika ajaperspektiivplaanidest ei ole mul õnnestunud palju midagi korda saata selle kaheksa aasta jooksul? Rahuldusega orkestri olen ma küll saanud. Aga mis edasi saab üks jääb siis nüüd näha tulevikus. Arvo Volmer on nüüd viimased aastad peadirigent. Ta kindlasti nüüd olete juba tõsist tööd teinud selleks et mõelda ja otsida järgmist dirigenti. Kas sa võid ka midagi sel teemal rääkida? Ma siiski võtaksin siin praegu aja maha ja ütleks, et et niimoodi avalikkusele tahaks meie. Peadirigendi nime teatavaks teha no ütleme, hiljemalt kuue Aja jooksul Mulle ei meeldi see, et igal pool igal pool räägitakse. Ajakirjandus väga palju räägib sellest, et. ERSO-le on tulemas uus peadirigent. Ma ei taha veel tänasel päeval öelda seda, et, et see on uus. Aga kuu aja jooksul saab kindlasti kindlasti juba avalikult välja öelda, kes see on, kas see on Arvo Volmer või on see keegi teine. Eesti riikliku sümfooniaorkestri tõesti plaanidest rääkisid orkestri direktor Andres Siitan ja peadirigent Arvo Volmer. Saate salvesta selle baasia koostas Margit Peil. Tänase saatemuusikalõigud on pärit hooaja avakontserdilt Estonia kontserdisaalis 15. septembril ja sealt ka viimane muusikale. Erkki-Sven Tüüri teosest flaithous.