Tere õhtust, hea luulesõber. Täna on luuleruum tulvil noorte sõnadage. Sel sügisel tähistas noorte kirjandusajakiri värske rõhk viiendat sünnipäeva. Sel puhul sündis Kairi kruusil kava sõnatüvesid, tõmmates, mida oli võimalik näha nii Tartus kui Tallinnas. Oma Kuulsa nägemuse sellele kavale andsid kõrgema lavakunstikooli kolmanda kursuse dramaturg Diana Leesalu ja Paavo Piik ja kutsusid Bio oma kursusekaaslased. Täna teebki raadioteatris oma debüüdi Panso kooli. 25. lend. Saate muusikaline kujund tundus. On olev Erlissilt. Osalemast ma sooviksin kuulda luuletust, mis oleks nii ilus, et see teeks lausa haiget. Aga see ei tohiks rääkida armastusest, eriti mingist vastamata armastusest. Mis ajastust, armastusse kõige ilusam asi siin maailmas on? Ta võiks ikkagi olla riimiline, siis jääb paremini meelde ja teinekord on hea meenutada. Eriti nüüd, mil meenutamis väärsest jääb järjest vähemaks, aitäh. Ma kirjutan sulle. Sa näed meid minemas. Lööklaused murravad metsi, valgusest kajavad astumised. Su nina on maas ja haistab mu jalajälgi. Sama kõnnak tekib su õla unaruses mõõtmatult sügavad. Su hing on sügavam. Laim on kiirem kui mu kuurialune jalgratas. Sel suvel kihutame kuhugi kaugele ärasest sopasest linnast ning su hing ripub ämblikuvõrgule mu kaelas. Nii kiire sõit kõrval ei vaata. Juuksed silmini ja maad mööda lohisev hõlstis hõlm nägemisest kipub pea pööritama. Oleme 70.-te ärajooksikud, ringi rändavad üliõpilased, keda ei hirmuta nälg ega piiritulbad lahutamatult sarnased ja teravad. Võõrad inimesed, tee pervedelt küsivad, kuhu me läheme. Nägema soojade linnade, kunsti ja väikeste külade madalaid taresid. Siis kui need alles on. Telgiriie on seestpoolt meie väljamõeldis, tipitud. Luban kuninganna telki konservikarbist, sünkrooni, allun. Raha sahiseb Pukrus nagu mul lugemata raamat. Õpin ladina keelt. Dotsent noolida Säre. Panen muusika kinni. Mu peas heliseb see edasi. Kas kuskilt kaugemalt saab pilti võtta? Astu sinna. Ma taipan, et olen hull, eluaeg olnud. Väike detail kustutab minus ümbruse võlud. Ja linna poolt kanduvad tundmused. Kired ja paranoiat muudavad mu silmad tingi värviseks, käed närviliseks. Suuri lugeja silmi ma armastan. Väiksest raamatukogust riiulite vahele kaduv mina kogu teismeline tarkust täis. Raamatukoguhoidja hoiab ka teda koos raamatutega. Kirikus teretab kirjandusõpetaja. Võimukas ja suur. Võrdlemise kustutan oma sõnavarast. Vihkan poisse. Nende pikki jalgu väikeste koolipinkide vahel. Igatsen ära. Vastutusest vabaks. Igatsesin teha tööd millegi ilusa kallal millesse saaks sukelduda nagu mineraalvete. Värske. Gaseeritud joon. Mingi väike Osamust puutub pinda. Suur osa saab jahedaks. Neil läks. Kui sa vaid teaksid, et olen siin ilmas rahata, püksata kehata kahasse suudame ennast muuta ehk. Mulle on antud käsk olla aus. Kaklesin ingliga. Kas meie olemegi Euroopa Liit? Ma mõtlen kuidas su keha nii soe Unistamise mehhanism on mu peas veidraks kõverdunud. Hommikul loed ajalehte? Norra algkoolis tulistamine. Belgia lastesõimes pussitamine. Ja nii on juba palju raskem alustada luuletust. Sest mis on luuletus? On ta kellelegi kaitseingliks on ta kellelegi südametunnistuseks, kinnitub ta üldse kusagile. Kasvab tema kookonist lohutav lend. Tiivalöögist soe embus. On ta üldse olemas. Lamad voodis mõtled päevale? Mis see siis oli, mis juhtus? Midagi ei olnud. Kõik oli kusagil mujal. Pilvi vaatasid, olid hallid, aga ilusad. Tulid enne loojangut päikese eest ära. Taevas oli kollane, roosa, Suurne. Kõikvõimalike värveli, mis kaotavad värvi kui nimetada. Sest need nimed ei ole õiged. Midagi ei olnud. Luuletamisest, mõtled jälle? Mõtlesid tagasi, oli rohkelt, märked, peaksid teise raja valima tagasi pöörama. Aga märke võib lugeda mitmeti. Sina arvasid, et oled andekas? Päris tõsiselt. Oli hetki. Milline õudne nali sinu arvel? Tervist, mina olen Toivo, mina tahaksin kuulda sellist luuletust, mis räägiks kohe päris ausalt ära, et kuidas need asjad ikkagi tegelikult on. Suur tänu. Üks neist suurepärastest öödest mis sunnib haarama pastaka järele. Aga pastakas on kaugel ja tüdruk lähedal. Mõtled, kas on parem olla hea poeet või hea armastaja? Ja jääd vaikselt voodis lebama? Köögis pillab pisaraid nõudepesuvette torulukksepa naine, kes nooruses ilmtingimata näitlejaks tahtis saada. Kui keegi küsib, et miks siis ei saanud armastab ta vastata, et ju siis elu ei tahtnud. Ja keegi ei tea, mis temas päriselt peidus on. Kõik, kes ta tegelikult on. See torulukksepa naine, kes silmapilkugi kõhklemata müüks oma mehe, oma lapsed, oma ema, oma isa, vanaema, kuldkäeketi iseenda, selle eest, et ühe korra Draamateatris Anna kareininat mängida. Inimesed bussipeatustes ootavad palgatõusu, kadunud armastuse tagasitulekut, uue leidmiseksamitulemusi, järgmist olümpiakulla, elatustaseme tõusu, abikaasa neljakümnendat juubelit, et saaks jälle kõnet pidada ja kahemõtteliste käibenaljadega laudkonda naerutada või hoopis aega, mil kodust minema saab, ootavad allahindlusi ja ülesaamisi, väljakutseid ja sisseelamisvõime taastumist, kevad äikest, telefonikõnet laenutaotluse rahuldamise kohta, taasühinenud Led Zeppelini kontserti Eestis esimest vahekorda ja DNA analüüsi tulemusi, juuksuriskäiku ja mantlid keemilisest puhastusest koju, inspiratsiooni ja reinkarnatsiooni, viimased vaeva ruineeriv val töökohal õndsaks saamist. No öelge palun, kes ootaks ainult bussi? Tere. Tere, mina olen bluule. Ma olen Pärnust, mitte mingi päris Pärnust, ma olen, ma olen pärnu lähedalt varasemast. Mina tahtsin öelda. Kõigest armastusest peaks kõik luuletused rääkima. Roppused ja poliitika ja ja niisugustest asjadest me kuuleme niikuinii hommikust õhtuni kõik lehed ja, ja uudised ja ja sellepärast mina tahaksin kuulda näiteks ühte kena soneti. Ja see võiks olla mõnelt naisautorilt, need ei oska minu meelest väga hästi luuletada. No eks muidugi on, on häid mees luuletajaid ju ka olnud Visnapuu ja ja oli ja, ja aga kui see on mulle ikka nagu hakkab midagi nende loomingu juures vastu. Nii et, et siis, et siis aitäh, aitäh teile. Punaste kingadega viiuldaja. Need lisaloo neli minutit, olin sinusse jäägitult armunud. Sul olid mu armsama kehakuju ja kartulikoore juuksed silmil. Langesin esireas magamatusest, kurnatuna südant, läbistavate poogna tõmmet ohvriks. Helid nagu armunooled, kirglike armastus, käristas jõhve pooleks. Pärast lõppu lahvatavad vaikus, tõusin ühes teistega püsti ja kutsusin sind kolmandat korda tagasi. Usu, ma teadsin sinust palju rohkem kui nemad. Püüdsin su peidetud naeratust. Piilusin Balkani hinge. Lootsin sinagi, tunned mu plaksutusest ära, kui vaata ritta üks, kohale kuus. Mul olid oma märguanded, täpselt nagu kõigil, nad olid tagapool. Laavsnerg, ambetsition, parem mõning. Teistmoodi oli olla symbol saali tulejoonel üks sadade hulgas. Omadega sügaval seis. Jää, viiuldaja, jää, mängi mulle mustlasviit, jooksime mööda, ei see kunstimuuseumi tühje saale, armatsesime maalide all põrandal, keeled purunemiseni, pingul. Koju tagasi sel kevadel ei lenda. Kas sa tunned mu ära, kui ma kondan tänavaid? Kõrvaklappe pole peas, sest linn ise laulab džässi. Kas sa tead, et just mina olen see, kes toob pesumajast padjapüüre koju? Poest kassitoitu viib tööandjale oma hinge jättes siiski äärest riba sulle alles. Kas sa oskad mind otsida? Kui ma ootan bussipeatusesse pea pööramist pesen hambaid endisest hoolikamalt, kes teadmise mu suuga peale hakata tahad. Kui lõpuks see aeg kätte jõuab. Kas sa tunned mara, kui meid lahutavad riigipiirid kraabitud kramplikult karteile? Meid lohutavad maailmad? Kosmosed kui mu sõnad ei jõua sinuni. Sa ei pruugi mu keeltki kõnelda, kas liigud ikka iga päeva, iga sammuga just minu poole ei lähe mööda, ei, eksiteel kasvad vanemaks, et saaksin sind hellitada. Hellitada aiajooni liine kraabitud kramplikult silma ümber, õpid ujuma, mind uppumas. Pääste õpid jooksma, et mind kinni püüda. Kas sa tunned ära, et just mind tuleb, aitäh, et ma saaksin hellitada kuni sina vanemaks kasvad? Kuni mina vanemaks kasvan. Mis sul viga prantsuse moodi suudelda, kui sa ise prantslane, oled mälestusema silitustest seljal ninas isa õhtuse keedukohvi lõhn. Just enne, kui nad suudlesid. Ja sa vaatasid pealt jagasite tükiga Mambeeri või konnajalgu. Ei ole naljakas, ma tean. Suisa imes nädala tolmused mured koti. Ema pakkis lauamängud lahti. Enne uinumist suudlesid venda. On nii head ööd, armastan sind. Igaõhtune rutiin. Mille eest sa küll kodu katuse alt mägede jalamilt siia teisele poole Kuud kuivale Gruusiale põgenesid? Miks mina põgenesin? Mis mul viga, mandariinipuu all haput nägu teha ja kukutada vanaema kaasa rullitud rannatekile, pisar? Ei loe, et kodumaal on lumetorm ja mina päevitan. Ja lõhkuda prantsuse suudlus. Minu huuled teavad paremini, kuidas maitseb kaerahelbepuder eriti hea tomatiga. Õhtuti enne kui ema end seitsmeteki alla peitis, paukus uks, ehk tuule tõmbusest. Kord kallistasin isa, tema sünnipäeval. Mis siis, et päike pleegitab tukka jääd täna poest tulles jäätis näpu vahel lendas erkroheline papagoi üle pea. Ikka ei suudle nagu prantslane. Olen kange nagu mustamäe tuul. Olen uhke Hollywoodi turvamees. Pigistan krõõda moodi silmad pihku. Vaikin. Uks sulgub pauguga kui lähed siis tõmbetuul. Tere mina olen Pille võsult, minu tagasihoidlik soov oleks kuuldemann Jambilist luuletest. Eks ükskõik, kas uuemat või vanemat ja autori osas Molga eelistusi ei ole. Öösel mustade pilvede all kaks kalameest sõuavad puises kanuus. Vaatavad iga kivi alla. Kuulatavad iga häält, köik nende meeled ja võrgud on valmis. Sama kanuuga samal merel, just nagu nende esiisad 10000 aastat tagasi. Püüavad kalade und. Võtab aega, et merekarpe jahvatada kildudeks. Võtab aega, et neist kildudest saaks liiv. Teadmata, mitu miljonit aastat meie varbavahedes krõbiseb. Külla pöördus tagasi pärast üheksapäevast narval jahti kolm koera rakendit. Üks jäi jää alla. Ilm on ilus, päike vahelduv, pilvitud. Iga jumala päev teen lehe lahti. Diood ju see aasta tuleb kevad teisiti. Mõni veel lisab tähtsalt, et klassiku sõnad. Heino luts maria. Kus on Helju valsi silmad? Tere, mina olen Margus, on Hiiumaalt. Mõtlesin kaua, et millist luuletust ma kuula, sooviksin, ja pean tunnistama, tarisi hätta. Justkui ei ole enam luuletuste eas. Üldse ilukirjanduse jaoks on ikka paganama vähe. Mis siin ikka luuletuses soovida. Vaat kui ilmateade oleks täpsem, vot siis oleks hea. Aga kui just peab äkki siis midagi ennuliku? Kes usaldab sind, see lakkamata naeratusega kes usaldab sind, kui sa oled väga väsinud, teed hooletusvigu ning unustad end oma rollis. Kes usaldab sind kui unenägudes. Käid kiilas päiseks tütarlapseks torni aknal siiralt rõõmustamas. Kes usaldab sind, kes sind usaldab, kes hoiatab sind kui palgapäevade pakanaalis, jätkub tundidelt mõõdetud raha kõigeks. Järgmise Nähtamatu nädalani. Kes tunneb sind, kui sõber unustab su nime, aga teab hästi Richardit allenit. Samueli mister Smitty jagas Padin soid. Kes mäletab sind kui seinad ja majad ümber vahetuvad. Kuid sina elad ikka veel sealsamas. Kes kuulab su ära, kui sa vood on kinni. Vaikne nurgake on kinni, levikasse sõnumit kohale ei jõua. Tartust on saanud tondilinn, Tallinnal pole enam kuhugi laieneda. Euroopas on piirid suletud, Inglismaale lennukid enam ei lenda. Ida mõtteviis jääb sulle võõraks. Ühendriigid asuvad liiga kaugel, terve maailm justkui su jalge ees. Aga meie laps on lukku pandud, luku võti ära murtud, vanemad ei pääse ligi, psühholoog ei murra koodi. Seda ütle sina, ütle sina. Kuidas sõbrad saavad teda parandada, kes juhendab sind? Kui sa ei suuda teksti süveneda ja uitmõtted võtavad tähelepanu võimust. Kes talub sind kui peab lootma vaid iseendale. Aga keha ei kannata ära ja mõistus ei tee enam vahet. Kes igatseb sind. Kui paratamatus, nopib ükshaaval varju, kujutise kõrvalt jätab see üksinda aja ja ruumi ristmikule püüdma viimaste apelsinikarva taksot. Kes armastab sind kui varahommik, leiab jälle tänavalatern alt käed rinnal ristatud, silmis koormas galaktikaid. Kui tõusev päike tühistab öised, avanud tüürid ning tahaks küll öelda, et ära karda. Aeg tuleb ja kirjutab sõnu, sülekontaktid, mis sulle midagi tähendasid. Uued inimesed tulevad peale, tekib uusi ideid, lisandub uusi kogemusi, ära karda. Aeg tuleb ja kirjutab sinu sülekontaktid, mis sinu eraldatest vähendasid. Ning hetked, mis tundusid olevat sinusse pöördumatult jäädvustunud saavad minevikuks, sünteesitud või muutuvad mälestusobjektideks suveniirideks. Ära karda. Aeg tuleb ja kirjutab sinus üle kontaktid, mis sind salaja liigutasid. Ning sa heidad nendeta pikali. Lebad kindlalt ei lubanud mõjutada, ära karda, lebad kindlalt, ei luba end mõjutada, ära karda, aeg tuleb ja kirjutab sinu sülekontaktid, teed, mis sulle midagi tähendasid. Nad kohmetuvad ja astuvad kõrvale, langetavad süüdlaslikud, silmad häbenevad, kannatavad vaikides välja, käituvad justkui arglikumad elatanud unistused, mis peavad uutele elujõulistele viimaks paratamatult ja suurema kärata ruumi tegema. Kuid aeg Toobal selle uuel sügisel, kui levi on jälle tagasi kohtumiskohad, avatud, leppimine, leitud elu ja kirjandus sünkrooni viidud hinges on jälle ruumi uutele kahtlustele. Et kes mäletab sind, kes tunneb? Kas nemad mõtlevad minust? Ta peaks mõtlema neile kas peaks. Kes usaldab sind sellisena, kui kirjatähed ei tõuse kõrgemale su kujutlusvõime taevast. Ning rohujuurte juures Suleidan rada taevatähtede järel. Ma helistasin ennem ka, ma olen anna osalemast. Helistan sellereeni pärast ikka. Võib-olla te peate mind tõeliselt tüütuks. Aga mul ei jää muud üle, kui ise ohjad haarata. Ma loen ise veel ühe luuletuse. Ma tean mind nagu raamatut sa loed. On kergendus, et olen võõras keeles ja mõista mind raske lihtsal moel. Eks sellepärast püsin veer sul meeles. Näen, arvad, et kord jõuab kätte päev, mil mõistad, kui tõlkida saab ära? Kuid praegu veel vist võimalus, teine, vaid koera kombel nurkadest mindi, ärad kaante vahelt sõnu välja ujub. Ja vihmana su mõtetesse sajab. Mingi heliseb neis lauluviisi kujul. Võõra keele tabamatu kaja. Aitäh. Te kuulsite Kairi Kruusi koostatud luulekava sõnatüvesid emmates. Kõlas Liina kortsu, Kaarel bee väljamäe pürit kassoni Allar Lepa lee rajando, Tuuli Tauli, Andra teede, Marian Männi, Karoliina Pihel, kase, Andreas karjuse ja Maarja Pärtna luulekava lavastusliku poole eest kandsid hoolt Diana Leesalu ja Paavo Piik. Luulet esitasid kõrgema lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased Katariina kabel Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius Kristiine hortensia port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg, Kaspar Velberg. Saate helikujunduse autor oli Olav Ellis, helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Toomas Lõhmuste. Raadioteater 2010.