Tere eetris on teatrimagasin stuudios Pille-Riin Purje. Saatekülaline on vanalinnastuudio uus pealavastaja Roman Baskin. Jutuajamine on lindistatud vanalinnastuudio väikses saalis. Ühel hommikutunnil enne proovi. Roman Baskin. Sa oled pikka aega olnud nüüd vabakutseline või nagu sa ise ütlesid, tundnud ennast vabana ja kutselisena selle juures. Aga nüüd, kui nime ees on see pealavastaja tiitel, kas siis on midagi muutunud ka sisetundes? Nagu reaallavastaja biolavastama siis tundus jah, võib-olla tõesti, et kohustus nagu juurde tulnud, tajud vastutuse koormat. Vanalinnastuudio pärast õlgadel. Kuskil ta on süst õlgadel, aga, aga on ikka ikka on esimene lavastus, mis juba pealavastajana nüüd läheb kirja, sul on Trevor Grehvitsi näitemäng, koomikud ja see tundub kuidagi väga programmiline, et just just see, kas see on need Timmeni ajastatud või, või juhus, et see näidend sai siia aasta algusesse. Kajastatud juhus? Jah, see teema keerleb ümber ümber naljategemise ja selle probleemi, kuidas nalja teha ja kas naeru abil või naeru nimel ja ja kas, kuidas komöödiaga ikka on, ta on värviline lutsu kommidega hambaid rikkuda või midagi elamata? Noh, selles mõttes võiks sihuksed, kõlavad, kõlavad fraasid, aga loos kuus kutti ju üritavad hommikuteks saada. Ja erinevad õppejõud siis erinevad mehed, vanad koomikud, praktikud räägivad erinevaid jutte. Kuidas see, kuidas see asi peaks käima ja selles mõttes noortel nagu see valik, valik on üsna, üsna raskem. Selles mõttes on graffiti näitemängus ja selline probleem sees, et mis on praegu maailmas õhus, ma arvan juba viimased 10 aastat kindlasti. Selline idealismi ja materialismi võitlus kõige laiemas mõttes. Selliseid viimaseid idealistide Mohikaanlased, kes arvavad ikka, et kunst päästab maailma, neid jääb järjest vähemaks, kuidagi kahjuks ja lutsukommimehed tulevad nagu peale ja aga ma vahetan näiteks 10 aastat tagasi Berliinis, Istvan sabu hoiatas selle eest juba et Ameerika filmile ei saa vastu niikuinii Euroopa Films, Ameerika filmikangelane Superman Euroopaga luuser. Ja neid ei saagi ühele kaalule panna. Üks nii või teisti paneb teisel ära, aga aga noh, oleks ka ju mage, kui kui selline võitlus kaoks või see, see vaimsus kaoks, siis selles mõttes on ta jah, võib-olla kui selline nukker lugu, aga aga, aga ta on ikkagi ikkagi komöödia ja. Suudab ikka maailmale naerdaga? No siit jäi jah, see muljet, koomikud on üsna mornid mehed ja seal niisugune legend ka, et need, kes nalja teevad, on väljaspool seda naljategemist väga tõsised inimesed, kui tõsine asi, nali sinu arvates on? Ja naljategemine? No igal juhul väga tõsine huumorimeel peaks nagu ju kuhugi sinna vaimu vaimu valdkonda käima. Või ma ei kujuta ette inimest ilma huumorimeeleta, see on üsna nukker värk ja. Ja nagu ütleb üks Grifiti näitemängutegelasi. Mina igal juhul olen tema poolt, et me oleme ainsad naeruvõimelised loomad. Vahekommentaariks inglise näitekirjaniku Trevor Griffithi komöödia koomikud on kirjutatud aastal 1975 teksti tõlkinud Anne Lange. See on tõepoolest meeste lugu, kus vaid üks episoodiline naistegelane. Kas on koomikud võrreldav kulissidetagust, köögipoolt lahkavate näitemängudega. Roman Baskini lavastaja teel on selles reas tema majesteet komejant kuus tegelast autorit otsimas orkester, kostimeeria, Edmund kiin. Ega päriselt ei ole, sest koomikutest kipuvad näitlema esinema ju inimesed tänavalt. Ehk pigem olelusvõitluse lugu natuke sama mudeliga kui horowitzi öö, kus igaüks tahaks olla esimene. Need kuus kutti kuus tegelast naeru või naeriaid otsimas. Kes igatsevad süüa koomiku kibedat leiba ei olegi, laval peab, mis noored. Neid mängivad Raivo Rüütel, Väino laes, Egon Nuter, Peeter Kaljumäe ning külalistena Robert Gutman ja Kaido Veermäe. Miskipärast kippusin kujutlusmängus omatahtsi rolle ümber jagama, kas või trupisiseselt. Egon Nuter puhul oli küll tuntav, et ta peab endast nooremat meest mängima tsipakese kammitsas alati orgaanilist näitlejat. Kõige virgemalt mõjus Kaido Veermäe mäng. Kui talendikad või keskpärased need mehed koomikutena õieti on, jäägu vaataja otsustada. Kas see näidendis hindaja otsusega kokku läheb, on iseküsimus. Koomikute viimane pilt, kui otsus langetatakse, on kõige huvitavam. Inimsuhted pingestuvad maskid langevad. Üsna riskantne olla koomikute publiku rollis stseenis, kus kuus kutti oma soolonumbritega ette astuvad publikut vaatajaskonnaks tõmmates eriti kui etendus on väiksel laval lähivaates sest koomikud on lavastus, mida mängitakse nii suures kui väikeses saalis. Vaatajal võibki tekkida illusioon, et sinu naerust või tõrksast vaikimisest sõltub konkreetse koomikuks pürgija saatus. Kas ja kuivõrd kellelegi nali üldse peaks naerma ajama või piinlikkust tekitama, ärritama see on küsimus. Ja publiku süüdistamine tegijate poolelt, nagu näidendis sky ette tuleb, on ju ainult kaitsekihti jänese õigustuse kommikute välja õpetaja Edi Vooters. Loo võtmetegelane ja kõige keerukam sügavam roll on Vello Jansoni päralt. Tema vastasleer ehk edukas naeru nimel mees Challe nor on Jüri Karindi mõlemad korralikud veenvadki osatäitmised. Muidugi jääb kummitama kujutelm. Milline oleks lugu, kui need kaks rolli kuuluksid staažikatele koomikus, lepiga, meistritele, see oli ka lavastaja idee, mis paraku ei täitunud. Aga kelle poolt on lavastus, saab selgeks. Värvika tüübina lisandub veel Redna Rannuse võõrasse mänguruumitükkiv asiaat. Tema päralt on kapuant anekdoot, millele Roman Baskin oma jutuses viitab. Koomikut esietendusel tervikuna jäi puudu mängulisest särast, aga see võis olla ka alguse kramp. Lahtise ja kerge naeruga. Lauskomöödia koomikud ei ole paljukest, Roman Baskin noid puht naerutükke siis lavastanud ongi. Aga nüüd tagasi vanalinnastuudio väikesesse saali, et jutu koomikute abil laiendada meie komöödiateatri olevikule ja tulevikule. Värskel pealavastajale Roman Baskinil jäi pooleli arutlus naljast ja tõsidusest. Tõsine iga asjaga on nagu ta on tõsiseltvõetav või ei ole. Tõsidus on üks hea sõna, see on nagu kerge kergemeelsus või kerglus, et siin keeles. Me ajame tihti sassi need asjad. Ma ei mõtle tõsiduse all raskepärasust, ega, ega mingit sellist kipub ropeldamiseks tükkas. Ütleme siis ajukeppi. Et seda ma küll ei taha teha, et mingi ideede võitlus ainult oleks. Lugu on ikkagi elavatest inimestest teater peaks ikka nagu elav mäng olema. No kuivõrd see lugu nüüd haakub just selle teatriga siin ja praegu kuidas seesama naeru abil ja naerunimel momendid noh, me tahaks. Ta läks naeru abil. Noh, mul on ikkagi oluline, et millest keegi laulab, millest räägib. Kui seda tehakse läbi naeru naeru abil, siis siis seda parem siis ta väga teraapiline. Aga naeru nimel sageli läheb, eks ole, selles selles mõttes primitiivseks, laevalt, killust, killuni, naerust, väljast nalja, nii. Ja seal see sideme materjal, see kaob nagu vahelt ära. Ja siis ta jääb hõredaks, nii et selles mõttes olen, ma olen selle tegelasega ühes mestis tegelasi Kellylioneedi mootors selles loos Milline üldse vanalinnastuudio hetkeseis praegu on? Mis on selle teatri tugevus ja nõrkus? Üldisel maastikul nagu tänapäeval armastatakse öelda, ma ei tea ta noh, väga tahaks, et oleks teater. Ta ei oleks mingi Mingi tegevusring või estraaditrupp. Tugevus, tugevus on see, et publik käib. Ja see on hea alati, sest ühidad pole midagi hullemat kui tühiteater, aga. Ütleme niiviisi, et meil on arenguruumi. No kui publikust rääkida, kas mitte seal koomikutes ei olnud mingi selline lauset publik on alati tuim ja loll, aga talle ei tohi seda kunagi mõista anda. On aga seda. Seda mõttekäiku esindab üks hamburgeri, tegelen, aga mina olen näiteks seda meelt, et kõik on vastastikune. Et kui me võtame publikusse sellise suhte, siis, siis siis pikapeale suhtub ta varsti meistriga niigi, nii et et, et ega see ikka päris noh, see on selline üsna primitiivne mõttekäik. Aga kui seda kuidagi edasi arendada, kas teater peaks nagu sammuke ees olema publikust või publikud kuskile kaasa võtma või või siis painduma publiku tahtmiste järgi? Raske öelda, see maailma muutmise oli selline retsept retseptide andmine, vastuste andmine, latti kõrgel hoida, aga mitte üleloomulikult kõrgel sinna selles selles loos lihtsalt seesama skeem, et. Üks mees ajab lati nii kõrgele, pärast saab aru küll, eks ole, et noh, nagu selles heas anekdoodis siin loos, et püha lehm, püha lehm pärast selgub, et noh, rääkiv hobune. Et, et noh, vajaduse korral on rääkiv hobune. Tähendab ees või jah, ma arvan, igal juhul ta ei ta, et ei tasu publikul ja niiviisi sabas sörkida, selles mõttes esitada peegeldab aega ja teater ja ja ta on ajas ja ta ei ole ju väljaspool aega. Selles mõttes kõige paremini oleks kuidagi kuskilt kokku kõlksuks. Noh, see on see vana asi, et kui hakata võistlema mal, teadsin lihtsalt ühte üsna laialt levinud legendi, mida kultiveeritakse, et noh, tänapäeval selline mingi jetisõit või või kiirete autodega sõit, see annab selle adrenaliini nagu kätte teatri. Kui teata suudaks sellega võistelda, siis ta oleks igavene maru kohta, aga, aga ma, ma arvan, et noh, me hakkame siukest punni peale panema või sellega võistleja siis on täitsa jama sees. Kohe puus. Oleneb, millega võrrelda, millega võistelda võiks olla siiski mingit vaimsust, peale selle peab endale meeldima, seda teha ja, ja siis tekib see jagamisrõõm. Ta võiks siiski publikule midagi midagi anda või midagi, et noh, me teame ju tegelikult isegi väga hästi tehtud Ameerika filme, kus, kus tõuseb pärast filmi üles ja ma ei mäleta mitte mõhkugi, kuigi oli kinni nagu kaks tundi filmi küljes. Valdavalt seda väga hästi, aga aga tegelikult ta rõhk on selle peale, et siit kinni hoida, siis tulid. Aga tegelikult ta ei jäta sulle midagi. Nii et selles mõttes olen, ma tean, seda võiks nagu lainetada ja etendus võiks lainetada ikkagi veel järgmisel päeval ka. No milline üldse on su tulevikuvisioon vanalinnastuudio suhtes, et sa oled öelnud ka, et kuidagi komöödia piire või raame avardada või selle sõna tähendust? Tahaks küll, jah, millegipärast väga kitsalt kuidagi, vahel mulle tundub, et komöödia siis, siis kuidagi mõeldakse ühte poolust, seda mingit farsi poolust. Siin kordan juba nädalate kaupa igas intervjuus, et Dante kirjutas jumaliku komöödia sifoon, elamus oma näitemängijaid komöödiat teks tituleerinud. Kust see arvamus tuleb küll, et siis hakkame vastu norima, et miks, miks draama ei ole dramaatiline. Ja kus dramatism draamas või draamažanris? Esiteks, puhtaid žanreid, vaid see on juba sihuke teistpidi jamps, täiesti puhaste žanrite lihvimine ja ma arvan, et tänapäeva maailm, mis ta on juba nii või teisiti sünteesib sünteesitud, et kui oluline on midagi, toimuks, midagi juhtuks ja laval ka ja et tuleks suhtlemine kirge ka, ja möllu ka ja ja, ja vaatemängu ka loomulikult ja aga ka mõttemängu ja. Tal on lõpuks igaüks teeb sellist häält, nagu ta oskab, nagu talle meeldib. Nii et selles mõttes visioonist küsinud, siis saabki ainult visioon olla. Teha sellist teatrit, mida tahaksid vaatajaga jagada. Kui eriilmelisi tegijaid sa siia kujutled või näiteks, kui palju on plaanis erinevaid külalislavastajaid Ki kutsuda? Plaanis on väga erinevaid külalislavastajaid kutsuda, mida paremaid, seda, seda uhkem. Aga noh, hommegi alustab Rootsi lavastaja, Rootsi kaasaegsed, tulge minu abikaasa, kalkun, rahakott kannataks, kutsuks ta, kutsuks ta Soomenkot ja kingastiapitalistayni brokiaga. Selles mõttes noh, ma loodan, et testist leidub ikka ikka mõni, kellega me tahaksime koostööd teha ja kes kes, kes tuleb tegema ka. No kui see nimi, Tšehhov siin oli kass. Sa võtad Tšehhovi näidendi ette millalgi sellel selles teatris suurel suvel võltki. Üks Tšehhovi näidenditest, aga ma jätan selle pühaku. Veel paariks kuuks saladusse see tuleb siis ikkagi teatriseinte vahel, mitte õues tuleb Palmse mõisas. Aga me üritame teda pärast sügisel üle tuua majja. No veel korraks publiku juurde tulla, sa oled öelnud, et noort publikut tahaksin rohkem näha, kas selleks on ka mingeid nippe või vahendeid, kuidas seda publikut siia meelitada? Ma ei tea ühtegi nippi, kuidas noort köita, aga aga ma arvan, et just selle sama asjaga, millest me ennem rääkisime jällegi teater, on põhimõtteliselt sellise usalduse loodusevärk, et. Et ma tahaks loota, et ta leiab lihtsalt selle maja üles pikapeale. Ja tahaks väga, sest just nimelt noort publikut tahaks näha rohkem siin majas siis natukene on ta natukene on võib-olla seda jah juhtunud siin, et publik on veidi. Veidi vanemapoolne, kuigi noh, selles ei ole ka midagi halba, publikum publik, aga parem oleks, kui ta, kui ta oleks muidugi noored-vanad, käiksid koos, ta ei ole ju põhimõtteliselt mingi sihtgrupiteater. Aga mingit sellist pelgust või ohtu ei ole, et et see üks oma publik kuidagi hakkab sellest teatrist võõrduma ja, ja see uus publik ei leia veel üles ja tekib mingi niisugune tühjade saalide efekt just nimelt. Keegi mul rääkisin ja et külmimisel poes müüdi vorsti pärast, te hakkate lilli müüma, siis peaks nagu teadma iva, et lilli müüakse. Koht. Ohud on alati olemas. Ei tahaks nii kohta eriti süvendada. Kiiresti raskesse paranoiaks jäävad ainult ohud. Ei, ma kordan veel kord, ma ei taha ühte ära peletada ja teist kutsuda, et lihtsalt tahaksid, see kontingent. Ja no ilmselt ei ole ka vorstililled, vaid lihtsalt erinevad lilled sellest poest. Ja asi ei ole vorsti seal Elledes noh, võiks ka singi ja vorstivõilillede ja kakluste vahel võrrelda. Ei muidugi. Ja, ja asi ei ole ka erinevates lilledel, see asi ei ole ka selles, noh see, see on nüüd selline natukene sihukene, populistlik legend, mis on siin käima pandud. Roman Baskin ei tee enam naerutavaid komöödiaid. Ja pull ei saa enam ja. Ma arvan, pulli saab ja pulli peabki saama teatrise. Ja selles mõttes noh, me järgmine tükk näiteks Toomas Kalli tähetolmu saadalunud veri, Eve Kivi Punamütsikest lumi valikest mängida, ta on tõeline pullid. Niiet. Lasteraamatu tegelastest, kes on vanaks jäänud ja kes üritavad oma kuulsust taastada Ei, ei, ma ei tahaks, mingi naer või jumala pärast see ära kaoks, ma. Ma ei tea, kellele see nüüd nii väga kasulik on, seda seda. Üldi ajada. Kas sa näed ka mingeid erinevaid rolle kahel saalil väiksele suurel tavaliselt ikka väike saal kipub olema elitaarse eksperimentaalsem ja siin näiteks suure saali kõrval on see silt Eino Baskini saal. See silt läks kogemata vahetuse alguses, tegelikult Eino Baskini saalse esin. Nii ongi sest noh, see on oli nagu see supiteatri idee oli, oli siin all. Koomikud on üldse mõlemas saalis misse, tähendab koomikud on kahes saalis, sellepärast et uuslavastusi on lihtsalt lihtsalt vaja. Suures saalis ja see oli juhtumisi tükk, mis, mis, mis ei ole nii väga ruumis kinni. Me oleme Toivo suurele lavale viilud ja seal tundub ta isegi palju palju vaadatavam. Mina ei ole, seda eluaeg ei osanud, ei ole osanud droomiga siduda, et väiksemas ruumis ma hoidsin nii suuremas otsinaaga. Ei on meie tuursemaid vorme, on väiksemaid vorme, mida, mis, mis laovad siia väikesesse saali all asju, mis lihtsalt siia ei mahu. Ja selline kammerlikum, intiimsem vorm, kahe-kolme inimese tükid peaksidki siin olema. Eino Baskin teeb oma oma retroestraadikava tagasivaatepeegel siit siin väikeses saalis ja ja see on see vahe, ega siin mingit jalgratast ei leiuta. Kas praegu on vanalinnastuudio oli sinu jaoks? Ütleme visiitkaart, lavastus või kas peab teatril olema mingi üks niisugune ta kõigepealt kohe välja käia? Ma arvan, et sellel ei ole tekkinud. Koomikud võiksid praegu olla ja kuradi temaatika, eks ole, puudutab seda, seda komöödiakunstikeemiat, aga ma arvan, see visiit, lavastus saab olla ainult hea lavastus, eks ole. Noh, ma loodan, et see ikkagi tekib. Aga on suund vaikselt need vanemad tükid kavast välja lükata või, või nad lihtsalt loomulikult langevad välja, et siin väga palju on, viimast korda ma olen näinud afizzil. Joey mee selles mõttes ei erine küll nüüd selles suhteliselt tükid käivad maha ja lõpetavad oma elu ja teater on juba kord selline, et selle hooajaga kindlasti lõppevad päikesepoisid ja mets ja mis on tegelikult nagu ajane stuudia hetkel ikka kullafond. Lihtsalt vanad meistrid mängivad ikka Everja Üksküla, Baskin mängivad laval, noh, seda ei juhtu iga päev. Selles mõttes on sellest sellest kahju, aga ma loodan, et nad teevad veel uusi rolle. Aga mida vanalinnastuudio trupi kohta praegu öelda? Kuidas siin on? Kui õiges tasakaalus näiteks mehed-naised või noored vanade on tahtmist midagi muuta täiendada, teisendada? Taid näitlejaid on alati. Tahtmist küll ja muuta teisendada. Ja eks me seda teeme ka, kaks lavastust ma nüüd siin järjest tegin, ma tegin naistega ühelegi meestele lihtsalt teada saada, tõesti, mis, mis hetkeseis on näitleja on minu meelest selline kummaline olendit. Et kuidagigi vähegi näitleja on siis siis ta avaldub, see potentsiaal rakendub ka, kui ta ei ole näitleja, noh siis siis on ta statist ja ja ka neid on teatris vaja, aga aga mitte väga suurel määral. Nii et see on ainus kriteerium. Mõlemas lavastuses kasutasid ka külalisnäitlejaid, kas see tendents jätkub edaspidigi? Ilmselt jätkub jah, sellepärast, et. Noh, ma kardan, et ka Eesti Eestis tervikuna vähe häid näitlejaid tahab tahab, selge see, et iga lavastaja kasutada ja ja kui sul noh, mis on hea näitleja, näitan lihtsalt see, kes kannab, eks ole, veab tüki ja vahel on. Vahel on see väga oluline, et oleks selline selline näitleja sees mitte ainult sellepärast, et tal nimi taga või või legend, veteranstaar, aga. Aga neid on tõesti vähe ära ja ma arvan küll, et, et me jääme edasi kasutama külalisnäitlejaid ja. Me teeme seesama noorte noortekoha pealt, võib-olla noorte näitlejatega koos tuleb noor publik, et kas juba hoiad silma peal ka selles mõttes lavakunstikooli. Noh, ma olen neid korra näinud. Seal on nüüd jälle niiviisi, et et ega ma arvan, et iga isaemal kiivas oma oma lapsi paari vanema kellelegi teisele, et et ju siin Elmo riisub koore ja Ingol ei ole nüüd hetkel teatrit käes, et selles mõttes. Võib-olla saab tema lennust. Täpsustagem, Elmo Nüganen on kõrgema lavakunstikooli 20. lennu juhendaja. See lend lõpetab aastal 2002. Ja muide, sel kursusel on üks noormees, kes imetlusväärse täpsuse ja elegants siga mõistab parodeerida mõlemaid baski neid. Järgmine, 21. on siis Ingo Normeti lend. Roman Baskinil aga jäi pooleli mõttekäik lava noorusest. Kus siis veel ikka teatrikoolist tulevad noored loomulikult, aga ma kardan, et asi ei ole ikkagi, ainult mitte nooruses. Et noorus on, noorus on niikuinii kihvt värk aga ta ei ole mitte ainult omaette väärtusteatris. Vähemalt minu rõhk näiteks on sellele, et ma tean, et maailmas lihtsalt vanadele meistritele makstakse rohkem, eks ole, ja nii ta on ja ja et jumala pärast ma ei tahaks, et meil ikkagi nüüd pahupidi läheks, mingit vahepeal oli mingit nüüd võib-olla hakata ja kuidagi noh, olen vaadanud siin kuidagi, Elmo Ki on mingis omas strateegias õpetuse strateegias kuidagi kuidagi nagu jala selles mõttes maha saanud või mingid prioriteedid nagu noorte peal tunneb ära, et nad juba oskavad vahet ja mis on, mis siin vahepeal läks asi asi üsna üsna kummaliseks, et lihtsalt noorus on omaette väärtus, noh, tulen panen ja Sorry, me oleme tulekul, fenomen see noh, see töötab ju paar aastat, me teame, siis on vaht otsas, tossu otsas. Ja asemele ei tule midagi, et noh, kui näitleja on ju tegelikult ikkagi elu eluks ajaks näitleja või noh, nagu stoppa ütleb, mis juhtub vanade näitlejatega midagi ei juhtu, mängivad edasi. Oskused maksavad ikka ka midagi ja, ja ja see tuleb kogemuste ajaga ja siin ei ole midagi midagi teha, aga igal juhul igal juhul vaja. Noori igal juhul ei ole, aga käid vanu. No ju sa tead, et sa ise oled ka hea näitleja ja oli nii kuidagi südamlik näha sind seal Ostrovski metsast nagu kadunud poega taas lavale tulemas, et kas see nüüd jääb mingiks erandiks või? Või millal? Millal sa jälle mängid? Müüsin vaikselt proovisaali suhteliselt paga, harjutame Fausti. Nii et selles mõttes loodame järgmine aasta ja et äkki õnnestub ta ära vormistada. Kahele kahele tuleb no ütleme niiviisi, et jah, Margarete tuleb ka ja ja fooni tuleb ka ikka üritame muusikutega koos teha. Ja tantsijate, muusikute ja tantsijatega. Aga, aga me siis ta taust ja Gretcheni jäävad ja seal ma üritan näidelda ka. Kui kauaks neid oma kujutlustes ennast selle pealavastajana näed, Eino Baskin ütles, et sind ootab 20 pluss kuus aastat, et talle järele jõuda. Aul olla. Ma ei ole nii nii üldse mõelnud, esiteks mu lepingu kolmeks aastaks ja siin oleneb väga paljudest asjaoludest väga paljudes kõigepealt peab sisse elama, kuidas ta üldse käima läheb ja see igapäevane teatri rutiin ja et kas, kas ma, kas ma sellisele asjale ole, olen ikka kohale tüüp ja ma väga tahaks, et noh, Jüri Järvet direktorina sel juhul jätkaks, sest noh, väga oluline finantsiline pool või raha pool oleks korras, kuni see toimib ja ja kuni on, on tahtmist ja kuni leiad nagu motivatsiooni, nagu öeldakse, siis siis võib teha. Aga, aga peale selle näiteks, ega ma ei saa salata, et noh, ma tahaksingi kinoga teha. Ja Ma loodan, et seda saab ühildada, ma ei ole endale ametiaja lõppu välja mõeldud. 25 pluss viis, ütles ta, mis ta ütles? 20 pluss kuus kõlab särna natuke. Väis. Tõepoolest elame-näeme, mis juhtub edaspidi meie teatrimaastikul ja eriti vanalinnastuudios naeru abil ja, või naeru nimel. Saates kõneles vanalinnastuudio uus pealavastaja Roman Baskin, küsis Pille-Riin Purje jälle kuulmiseni.