Aga? Ma olen. Tere hommikust, jutusaate stuudios on täna Margit Kilumets ja minul abiks Vivika Ludvig. Aga jutusaates täna põhjust pidulikkuseks. Täpselt nädala aja pärast täitub minu külalisel 60 aastat tööd. Rahvusooperis Estonia. Tere hommikust, Väino Aren ummikust. Mis siis juhtus sellel päeval 60 aastat tagasi? No ma ei tea, üldsusele tasse üldse midagi, ütleb see 60 aastat. Kas see on ikka väga pikk aeg? On küll jah, aga et üldse see, kes, kes mind teadet Väino Aren Estonias on 60 aastat, teavad, et oled 17 aastat Õnne 13. Kristjan on seda tunnevad küll, aga noh, minul on muidugi jaks, niuke, tähelepanuväärsem päev ja ja nii ta hakkas jah, 50. aastal võeti münt Estoniasse tööle. Üheksa direktorit ja, ja palka ja töötasusid saanud kolm aastat on vahele jäänud, siis küll, kui ma isand Estoniast valk kolm on ju vene kroonus. Aga jah, siiamaani on peetud veel nüüd. Klassivend Kerge lavastas selle leedi. Ma mõtlesin küll, tulin juba teatrist ära, et ma enam ei lähe sinna, et aitab küll nii pikalt olnud, see rääkis mulle kaugemale, Lähen, nüüd ma praegu teen veel leedis kaasanit jaanuari, veebruari, märtsi algul olevat LEDi etenduses. Oleme siis nii kooliajal eriklassi moodi ütleme niimoodi, et ma olen 60 aastat Estonia abielus olnud. Te ütlesite klassivend kerge, millises klassiste koos temaga koos õppisite. Me lõpetasime balletikooli, Tallinna balletikooli. Neil oli väga julenud kerge ja Nõmmik ja ja Enn Suve ja järkitannia naistest Larissa Kaur ja Tamara Soone. Üheksas lend oli mänd. Ma olin küll peale sõjalage, tehnik, anti mulle võimalus, ma läksin, vahepeal pandi meid Leningradi saadeti täienduskursustele sinna ja, ja sealt siis õnnetus kukkusid, võeti Vene sõjakel, kuis kutsus direktor oma kabinetti. Kell seitse peab olema platsis ja kell seitse oligi platsis ja väeti, pea paljaks. Ja siis ma mõtlesin küll, šokoli määrati lennuväkke klaverit, neli aastat, mõtlesin, et nüüd on elu läbi mehe elukutse juures. Siis pääsesime nii palju vett, kui Žukov tuli võimule kisklema, tähendaks neid sõjale asju neljapealseks linna kõigi kolme peale ja merevägi vist viie pealt nelja peale ja. Väsisin kolmandast. Aga ikkagi sellise eriala juures, nagu teil oli, see on ikka katastroof. Oli küll jah, olgugi, et ma siis teisel aastal sain kuidagi hinna olin Tuula linnas ja ohvitseride majja ja seal oli üks niisugune energiline daam, kes tegi pesnibleskija sisimas läinud nende trupiga ja nüüd need natukene nihukest midagi liigutada sai. Aga, ja siis mul vedas, nii et me iga aasta kolme aasta jooksul sain 10 päeva puhkust, sõjakastis ma tulin ja ikka nii palju, olin energiaid teisiti, tegin siin balleti treeningtundi 10 päeva jooksul ikka kaasa midagi. Kui sõjavägi lõpetasin, siis noh, Leningradi kooli pooleli, aga Insid tubli, anna ekston andis võimaluse Tallinna balletikooli lõpetada. Kõik korraks selle sõjaväe juurde tagasi tulla, siis see vist ei tule kõne allagi, et vene kroonus keegi jalgu venitab ja, ja midagi sellist teeb, et see. Isegi hoiat valiti seal midagi pistmist. Ratterlandsid. Aga kuidas üldse te balleti juurde jõudsite, see ei ole väga tavaline, et pois läheb balletikooli. Kas vanemate olid sellised, kes seda soodustasid või teil oli endal niisugune unistus juba lapsest saadik? No kui nii teatristaažiga seest tegelikult teatristaaži mul on 65 aastat, sest ma hakkasin Tartus pihta. 64. aastal ei nooli, tuli lavastas Vanemuises Carmenit ja mina sattusin siis sinna farmani poistekoorile. Kõiki Vanemuise väike maja seal üle tee, ma käisin koolis, säält võeti 11 Poissi pinna Garmini poistekoori esinema, töllerdama jäin siis Urbeli trupi sattusin. Ja 49 aasta Urbel võttis mind juba kõht täis, koosil. Teatri pihikkadki leini issi ei teagi, kus see nii ei hakka, selle aga sinna majja hein. Balleti tantsijatega on nii, et sageli annavad need nooruses tehtud rasked treeningud ennast teie eas tunda, kas, kas, kas on ka jalad haiged või puusad või tunnete, et olete kunagi liiga teinud, on jah? On ikka jah, jah. On mul on jah, jalad on läbi ja selge, Raika tihti nakatunud. Kuna mina solist olin ja siis olid mul partnerid kõik päris. Kopsakalt. Tulla ja ma loodan, et nad ei kuule. Käisin aeg oli see aeg oli koosseis selline. Pidite neid venitama, siis kõrgele õhku keerutama ja loopima. Pöörduvad maas kui või tõsteti, meie aeg oli see, et klassikalises balletis ja kõik need olid tõstma. Üks partner oli mul niisugune oli, ei olnud eriti suurt kasvu, aga õhku jaan Väinoga. Puhkan tõstite peal. Pidin disvenitama teda hoidma, tema puhkas siis. Kas te praegu ka vahel balletietendusele satute ja huvitab ikka jah? Ikka ikka prio praeguses balletis asi on ikka niisugust? Ei ole olnud, see on praegu täitsa ikka kõrdlas ehk selle ajaga, mis meie olime võrreldagi. Milline viimase aja balletietendustest teile sellise eriti hea ja sügava mulje on jätnud, kus ei ole siis nii palju seda maas püherdamist? Koppeli ja hästi tehtud ja nüüd ma ootan seda, mis Emanoon tuleb nüüd mida ei üle maailma Istant teatud kohtadesse lubatakse ainult ja siis tänamist Edur, hüljese. Nad said load, saavad ka neid Estonias selle mahlani ära teha, ma ei teagi, kelle muusikani. Aga see pidi olema hästi huvitav. Kuidagi juhtus siis nii väina, et sellest balletikarjäärist sai alguse selline muusikali pisike opereti pisike, teist sai tantsimise asemel isegi ju laulja. Jah, noh, see on ka jälle tänu klassi vent Nõmmikule, kes angaseeris mind siis esimene pärit oli see kiri nõudmiseni raudne oma. Sealt nii ridamisi eriti üksjagu tehtud. Aga jah, täna hommikul ja tema võttis mind klassivenda ja usaldas. Kas teie kahtlesite ka tantsida oskasite, see oli selge, aga lihtsalt niisama heast peast laulma hakata, see on ikka päris suur väljakutse. Jah, ei pea, viisi pidasin ja ja ei, ma sain isegi natukene hääleseadet ka. Oli üks sein miljoniks niukene Healised. Ei sellega ma hätta jäänud omast arust. Millised kui te proovite nüüd meelde tuletada just sellel sellel operetiteel on sellised etendused, mille peale täiesti suure südamesoojusega tagasi mõtlete. Dramaatilist külge ja laulmist ja kõik ja see nagu kõige rohkem mul nagu sihuke südamelähedane, mis vabariikidest olen teinud teisi tunnel kuskilt ingel rongilt. Koomilised rollid. Ja see oli niisugune tõsine. Kuidas teatritöö vaimule mõjub? Te ütlesite küll, et te saite selle teatripisiku juba päris noorena, aga eks me kõrvaltvaatajana ju näeme ka, et kunstiinimesed, kes on hommikust õhtuni ja päevast päeva 24 tundi ööpäevas teatriga seotud et nad kipuvad ka läbi kõrbema Ja ma enda kohta küll ei saa nii-öelda eks ta olid rasked ja rängad ajad, küll veel oleksin. Tegime varieteed veel, ma olen need varieteed kõik läbi teenimise esimene varietee. Tallinnas oli seal Astoria keldris, sealt peale ja siis Tallinna kohvikus, kui juht peale remonti ja kui viru hotellis avati varieteed. No ja need olid ikka niisugust rasked ajad, sellest etendus kestis, ütleme 10-ni poole 11-ni ja siis tuli veel varietees minna ja. Aga noh, raha oli vaja ja. Mul oli päris mõnus kaasas. Ikka ega ei saanud kurta. Igav oleks olnud küllaltki raske. Kuidas esimene varietee? Ma ei tea sellest eriti palju, ma tunnistan ausalt, kuidas esimene varietee Tallinnas välja nägi, kes seal laulsid, kes tantsisid, kes lavastas. Laastas seal aastaid oli palju, hiljem tuli saareke, aga vahepeal oli, siis me tegime ise, nuputasime numbrid seal ja ja Eiche oli seal üks niisugune mees ja siis hingepuder seadis sinna Neist otsest juhti seal ei olnudki, hiljem hakkas seal saareke pilt. Siis kui Tallinnasse läksime, siis olid seal ta oli suur ja, ja kivisalu. Ja virus oli siis kerge ja hingepõder. Ja seal olid ka laulunumbrite tantsunumbrid mõlemad ja ja ilusad kostüümid ja nalja. Ja Viru varietees isegi Heidy Tammele duetti laulnud. No sellise pool öise elu juurde kuulub reeglina ka see see kurvem pool, et võetakse napsu ja Pullerdatakse ja kas selline periood ka teie elus on olnud vä? Varieteeajad ei olnud sellepärast, et ega siis kohe niisugune ränk töö oli, siis ei saanud eriti võtta. Napsuta sai muidugi, aga, aga nooruses ma olen ikka napsu võtnud küll. Ei kurda. Kuidas need viimased aastad, kui me nüüd Estoniasse tagasi tuleme? Kuidas teile kõrvaltvaatajana tundub, mis, milliseid aegu milliseid päevi Estonia praegu elab? Korraldusega noh, ma ütlen, et 60 aastat olen ma seal majas käinud pööningut keldri nii välja ja olnud seal toredad kolleegid kõik. Aga praegu on uus kord niisugune, et näiteks mind enam majja ei last. Mis see tähendab siis, kui ma tahan Estoniasse minna, siis Lähen sinna nüüd on, enne oli valvelaud, neid on infolit, seal, seal on noored daamid. Esimene kord, kui ma nüüd läksin sinna, küsiti, et kes te olete. Miks te tahate? Ma ütlesin, raamatupidamisminna no ja siis helistatakse raamatupidamises, sealt tuleb siis inimene vastu või ükskõik kelle juurde, see tuleb vastu, see viib siis siin, ma ei hakanud siit ja Anu Kaalu käest ka küsida, vabandage, kuidas ta nimi on. Ja siis ütles ta, et tal on seal nii siukest, asja, jääde, siis tuli inimene talle vastu, siis sai mai. Ja, ja see on natuke nagu solvab isegi tahaks käia, seal on hea kohvik ja vanu kolleege näha ja minna, vahel võib alati teiega. Või proovi, aga nüüd enam seda võimalust. Et niisugust mingit lubade süsteem hetkel oleks mingi pääse, millega sealt pääses sisse saada, seda mitte. Aga mis see põhjus siis on, olete uurinud ka või ei ole selline revolutsionääri võitlejad? Küsisin. Mis asi on, öeldi, et ei noh, võõraid inimesi, ikka ise oma last, et siin tuleohutus ja, ja kõik muud asjad võõras inimene liigub majast. Nende arust siis ja nemad ei ole muidugi süüdist. Gordon peavad sedakorda täitma, mis neile on antud ja neiukese. Aga nojah, nihukeses kohas ikka teadis, peaks olema ikka siis ütleme infolauludes on kogemustega, kes tunneb, teateid, tunneb inimesi, ei saajani. Te tegite pikki aastaid Estonias inspitsient tööd ja ma usun, et päris palju raadiokuulajaid on, kes ei tea, mida see töö üldse endast kujutab. No see on üks üks ikka lavastuse juures üks tähtsam ametika. Ükski etendus ei hakka enne pihta, kui, kui inspitsient ei ole jäänud korraldused. Et publikumärgid tuleksid eesriide, teeb inspitsient lahti, kutsub näitlejad laval. Kõik dekoratsiooni. Valgusmuutused käivad. Etenduse juht ikka need. Ilma selleta etendust ei ükski etendusi läinud inspitsient. Kus inspitsient füüsiliselt paikneb? Kui saali poolt vaadata, siis vasakut kätt on olemas kohe eraldi pulk ja eraldi ruumi sihuke väike box. Et see on tähtis amet, seda, seda ametit ka noh ei saa tulla ükski poolt, ütleme teatrites teatrit ei tunne, seda ametit pidada ei saa ja peab olema ikka inimene, kes seal, kes on, ise teadis olnud, tead teatrit läbi elu. Tee kõrval on seda ametit pidanud pikka aega ka Helgi Sallo. Kui ma ei eksi, siis ei ole. Ta on olnud assistent näitleja. Selge, et need on nagu kaks erinev. Sain targemaks. Aga kui inimesel tüki ajal läheb midagi meelest ära, kui ta näiteks unustab mõne atribuudi kaasa võtta või lähevad sõnad meelest ära, kas teie suudate teda aidata? Nii ma tahan kuulda, kuidas, Ketens tõotused, tõotused ja niisugune võiksime roll oli keegi Puurajadegi karask. Ja äkki etenduse jooksul ma sain teada, et neid kumbagi? No kuidas selline asi saab juhtuda? Vot saab, juhtus juhuseid on ikka tihtipeale olnud, et unustavad. Toppama jäänud ja viimase sekundi siis ma jõudsin ja seal ei olnud riietust või kaasaegne riietus. Ainult see oli, et niisugune kauboikaabu oli, pidi peas olema. Ja läksin siis jooksuga, sain suli kaabu kätte ja astusin õigele sisse. Ja oli näha. Sallo tegi seal vastast mängida. Rääkisin paar lauset. Etendusi on läinud juba mitmeid mitmeid korrad ja minule tekstis enam-vähem teada. Oli. Nagu näha, siis partner oli üllatunud. Estoniast leidsite te tegelikult endale ka kauaaegse elukaaslase Anu kaalu ja see oli ka juba ju mitukümmend aastat tagasi, eks ole? See on jah, ütleme 85 ja tema abikaasa suri 84 ja minu abikaasa ka 84 ja, ja siis teadis saatus viis mind kokku. Kas asi klappis ja see oli nii, et kaks kurba inimest, kes olid üksi jäänud ja kellel ilmselt oli suhteliselt rasked ajad, et et see täid ühendas tollel ajal või Seisab ka, jah, jah? Noh, ei teagi, kuidas see asi ikka on. Kuidas äkki nii peale tuleb. Anu Kaal oli tol ajal ju Estonias veel väga-väga kuum nimi ja mismoodi peab elukaaslane käituma, kui, kui naisel on väga sellised vastutusrikkad päevad ja tõesti vaja oma häält hoida ja ja oma väljanägemise peale mõelda ja kas te, kas te olite siis nagu number kaks, et tema oli number üks, teie olite number kaks? No jakkuv koduses miljöös muidugi ikka nii igatpidi ikka aidata ja hoida teda ja tal kõik hästi läheks. Kes majapidamistöid rohkem teeb või tegi, ütleme siis tollel ajal ja kuidas praegu on? No peab ütlema, et võrdselt peaaegu jah. Temale meeldib näiteks bioon täitsa pesukaru, tema peseb nõud, peseb pesud EK. Mina teen tihti toitu, jälle. Laed, ahjupraed ja need on enam-vähem minu teha. Tema käib koolis võrdselt praegu ikka nii, et meil ei ole niisuguseid erilisi tolmuimejaga võta, siis võtan mina ka ja kui ei ole mind, siis ta võtab tema ja. Vahet ei ole. Mõned nädalad tagasi oli isadepäev, mis siis isadepäeva puhul ahju pandi, teie majas? Ei pannudki midagi või juurvili autis. Aga mis see teie selline leivanumber on, et kui lapselapsed külla tulevad, siis ütlevad, et oi-oi, nüüd tahaks küll seda. Ja ikka ahjupraed. Põhiliselt niisuguseid, näiteks. Jõuluaeg me oleme koos Anu tütre ja, ja nende perega siis ahjupraetee minna. Ikalik. Kui palju teil kahe peale lapselapsi on viis? Ja nende kantseldamisega te olete ka elu jooksul päris palju vaeva näinud, eks ole? Ja Oya Tjanulastega oma tütre postiga Mul ei ole probleeme peaaegu üldse olnud, nii muidugi kui nad enne kooliaegseid olid, siis hoidmisest ja, ja aga noh, lastega jah, kõik kõik need sündimist peale poputanud hoiavad mind ka. Kas kellelgi on lauluannet ka, et vaatate kõrvalt ja mõtlete, et ohoo, et selle lapseehäälega on küll täitsa võib plaani pidada. Anulastega neeti, siis need ei ole ükski niisuguseid teatri või kunstihuvilised aga tütre noorem poeg, see on igavene selg, üldse, käib seal kellade ansamblis ja käib muusikakoolis klaverit ja, ja rahvatantsu ja, ja, ja laulab, ja loomulikult kui oli saade televisioonis, tähendab, mis seal teha ei laev. Siis ta laulis mulle seal isaga kitarri saatel ja. See poiss on jah, niisugune. Teistel ei ole teatri või mustkunsti oveeriti. Te olete neidu tassinud teatrisse küll lasteetendusi vaatama ja pole külge hakanud, lihtsalt jah. Aga kui te vaatate sinna Estonia poole ja mõtlete siis kasvõi selle oma tütrepoja peale, kas teie näeksite hea meelega niisugust järjepidevust, et keegi seal ikkagi mõtteliselt jätkaks? Selles teatris? Ja ei ole mõelnud selle peale, nii. Ei tea. Valivad aga kui niisugust, näiteks kui mul keegi lastelastest oleks tahtnud, balleti lööks külmalaid kohe mitme käega, et seda ametit ei, ei tasu siis ballett on niisugune. Neid mõtet rühmatantsijana rabada ränga koormuse juures. Andekas ei ole aga solistiks saada, siis sa pead ikka andekas olema ja, ja kui seda ei ole, siis parem ärgu olgu. Kui te kunagi onu kaaluga tuttavaks saite, siis olid tema väga selline kirglik reisisell ja matkainimene. Kas see pisik teid on ka nakatanud kooselatud aastate? Ja me oleme hästi palju reisinud, Eesti palju turismi reidi. Ameerikas oleme olnud Austraalias, oleme olnud. Aafrikas, oleme olnud. No meil on ikka mingisugune reis Kas selle aasta reisi on juba ära tehtud või tuleb alles? Kui elukaaslased või abikaasad ei ole enne tülli läinud, siis reisil reeglina noh, öeldakse vähemalt nii, et kui sa, kui sa kaks, kolm nädalat sa oled niimoodi inimesega reisil olla, et sai tülitsevad, siis on asi õige. Et kuidas teil see koos reisimine on, klapib. Austraaliasse ei mindagi üheks nädalaks, ärge otsustage. Meil on olnud ka turismi ja väljakutsega aga noh, tavaline turismi eest seitse päeva sellega. Sellega natuke, aga olete te muidu temperamendile sarnased, et kõik see, mida onu tahab ja jõuab ja jaksab, et te suudate kannul püsida või on see hoopis vastupidi? Ei selles suhtes meil ei ole probleeme. Tema on muidugi rohkem niisugune reisile läheme siis ta uurib neid materjal ja nii ja naa ja ja mina siis selle järgi käin sabas ja. Tema on jah, selles suhtes energilisem. Aga mis oluline on kudereisil olete, kas kultuuriväärtused, mida vaadata või rohkem loodus või hoopis selline puhkamise efekt, et saaks lihtsalt nagu konte soojendada ja soojas meres ujuda. Ei seda küll on meil paar reisijat niisugust puhkusereisid olnud, aga kui ikka käime, siis ikka kõik mis vähegi võimalik, vaatamisväärsused ja, ja niisuguseid kunstiväärtused ja ajalugu ja nendele ikka ikka katsunud omandada. Mis riik või maa, eriti südamesse on jäänud, kuhu tahaks kindlasti tagasi minna, kui aega ja finantsi oleks? Ja kriigi kuulate ka veel vahele, ma olen aru saanud. Aga nüüd ma küll vist kurvastaksin kuulajaid, kui me ei räägiks sellest teie teie teie rollist, mille, millega te ilmselt viimase 15 või ma ei teagi, kui palju seda õnnetut tehtud on, öelge, aidake mind, suitsu. No vot seitsmeteistkümne aasta jooksul natuke vähem rind olete pidanud pistma, et kas sinna kutsus koolivend. Ei, siin on gaseeris mind Tõnis Kask temaga Niukest väikesi trolli telelavastustes teinud ja ju ta tegi, sest telelavastusi ma olen teinud ka nüüd kaks pikka seeriat olid lasteomased tembu vembu seiklused ja, ja mis oli, see ei pöialpoisid. Ja Hiiumaad ja vist ka selle siis silma jäin ja tema mind kutsus ja ja läks kohe läbi, 17 aastat on seadnud. Siis mul on kõik võetud omal lintide peale. VHS-i peal ma ei tea, kas 60-ga seetilist. Nii et ühel päeval, kui päris koduseks jääte, siis hakata otseselt vaatama. Aga ma olingi vahepeal muresid, mis nendest saab, et kui lapselaps olid huvitatud, aga sain ükskord teatriliidus seal meil kolmapäeviti veteranide niiski kobioomike. Teatri, muusika, Haanitest, eid. Tooge nendel, et muuseum võtab vastu küll. Kui mind enam ei ole. Kuidas Kristjani rolli loomine läks, kas ta oli kohe kirjutatud sellise natukenegi kiusliku hooklyna või, või tegite teie niisuguseks, nagu ta praegu on? Ei, ta ikka on kirjutatud ikka niiviisi jah, selle kohta. Anu vanem tütar ütles, et kuidas võib nii nõme olla. Mul, mis mul ma teen seda, mida resise nõuab ja ikka algusest peale kohe. Ja kui turule lähete, siis liha ostma või, või hapukapsast, siis, siis müüja vaatab teid ja, ja mõtleb, kas ta hakkab nüüd minuga siin vinguma ja Kidisema ja oma õiguste ajama, et kindlasti aetakse segamini, ma kahtlen. Sooja oli siin üks periood, kus oli kogu aeg, et enne jääb ära, kuna raha ei saa, raha ei saa ja siis Nõmme turul oli seal üks kartulimüüjatädi. Noh, kui nüüd see õnnega jääb, siis me võtame need toru naised kätte, läheme sinna televisiooni ja teeme kohe streiki, et õnne peab edasi minema. Inst tulevad inimesed seal tihti teretavad ja. Ega isegi see teile 100 Kristjan iseloomu külge poogitaks. Te olete tegelikult hoopis teistsugune inimene. Vist? Ei, nii. Ma olen selles suhtes tuim. Kui palju see õnne vaeva nõuab? Nüüd lõpupoole juba on küll sellepärast et meil on asjad nagu kiireks läinud, et see stsenaarium või teksti saab kätte. Ja kui nädal aega varem saab kätte, aga mõni päev enne võtet, siis on raske teksti omandada ja üksinda ka dialoogi vastas vastaspartnerit ei ole siis. Hakkab juba raskeks minema. Aastad teevad oma töö, aga hakkama saanud duublit tehakse nii palju ja prooviselt ja. Aga anud ei kasuta selle dialoogi õppimisel, et tema luule luule osa tegema. Paar korda ütelnud, et las ma loen sulle vastu või ei ole katsunud ise hakkama saada. Kui teil nende õnne aastate peale tagasi mõtlete, mis teile elus andnud on? No minu arust kui niisugune esik Ma mina ju ei ole proff draamanäitleja aga selle õnnega, Tõnis Kase ka nendega niisugust oma näitlejatööd ja niisugust sellist aimu saanud ja, ja, ja see on täitsa huvitav olnud mul. Tõnis Kaasik oli mul küll raskusi, hirmutasin sihuke pedant ja ja nõudis igasugust peensused ja ma olin kohe vahepeal täitsa tigemaksinud. Ütlesin teid, kallasin kurateet, kirjuta nüüd järgmine seeriat. Christian läks kalale, uppus ära. Noh muidugi raske. Kas te teisi Eesti seriaale ka jälgite sel sügisel on ju nende üleküllus, ükskõik mis õhtul sinna televiisor lahti ei tee, igalt kanalilt tuleb peaaegu mõni seriaal. Ka mõningaid ikka, jah. Anu ootab kodu keset linna, siis ma olen sunnitud vaatama ja ehitab neid näiteks roti niisukese nima juht. Aga pilvede all, mis on edetabelite juht Seda ja Hanno vaatab seda, aga ma ei ole veel pihta sellele. Aga see on natuke naistekas ka, siis peab ikka enda juurde kindlaks jääma, eks ju. Said. Rohkem kui neid seriaale ja mis onu sellel ajal teeb, meil on kaks televiisorit, õnneks Belgimineks. Kui tema pika karjääri peale tagasi vaatate 60 aastat ikkagi või isegi natuke rohkem nagu meie vestlusest välja tuli siis mis need asjad on, mida oleks väga tahtnud teha, aga mis erinevatel põhjustel tegemata jäänud? Balletikarjääri puhul oli see, et ma sinna pagana Vene sõjaväkke sattusin, sellepärast et saadetasid mari Lorenz oli üks esimesi lennu lõpetajaid saadeti Leningradi täiendama kaheks aastaks ja ma sain seal poolteist aastat tolle, ma sain omast arust hästi heas vormis oli, mul oleks võib-olla olnud ikka balletitantsijana tagasi tulles Leningradist olnud täitsa kõva koht. Aga see lõi mul jalad alt ära, see kolm aastat Vene sõjavägi. Tagasi tulles ma võlga tegin küll palju printsi rolli suurimaid rolli. Aga vormi ei olnud ainult muidugi enam see ja aga ma arvan, et mu karjäär oleks hoopis teistmoodi olnud, kui ma oleks saanud Leningradi kooli lõpetada. Te ütlesite, et kui mõni lapselaps tahaks minna balletti õppima, et siis te oleksite seisak, sitalist jäliti ukse peal ja ei lubaks teda mitte, aga, aga, aga kui te ise saaksite uuesti valida? Ei oskagi peale teatri midagi. Peale teatri midagi, valid. Kunagi nooruses Ma küll tahtsin saada ka ehitusinseneriks ja Tartus on kaks kursust Tartu ehitustehnikumi lõpetanud. Alika, lubasin, et aitan, kui suureks saan ja ehitan selle maja. Aga noh, see see teater sõi selle ära. Sellest ei tulnud midagi välja. Tänu sellele, et ma olen nüüd suvemaja põhjarannikul. Seal ma olen ikka oma kätega teinud ikka kõik, kõik, mis vaja teha. Erilist tööjõudu ei ole kasutanud. Aiatööd on ka nagu kontimööda kasvatata. Ja meil ei ole ka nihukest peenra omadega nihukesi üksikuid marjapõõsad või mis, või on aga peenramaad kui niisugust ei ole. Ano lilli kasvataja külla. No nüüd tulevad, õigupoolest on juba käes sellised pikad sügise päevad, kui peaaegu valgeks ei lähegi ja tuju kipub Eesti inimestel ka sandiks minema nende novembripäevade jooksul, kas teie pelgate seda pimedat aega ja sügis ka omast või kuidas te vastu peate? Tuleb pidada, aga Anu ütleb selle kohta, miks inimesed talveunes väikseid Wynne novembris magama kuskil märtsis ärgata. Natuke Jahnski. Suru, poeg, on küll, jah. No järgmisel pühapäeval, kui teie 60. tööjuubel kätte jõuab, kas te korraldate siis midagi või korraldatakse teile midagi või istute lihtsalt vaiksel õhtul vaikselt õhtul viskiklaasi taga ja ja mõtlete nendele aastatele tagasi, kuidas see välja näeb? Ei, ma ei usu, et keegi mulle korraldab Aivar siuke versioon nii tähtis, et mulle niisugust keegi midagi korraldavad, eks ikka jah, kas või viskiklaasi. Viskijooja ma olen ja midagi võib-olla lapselapsed tulevad vä. Tore mõelda, et, et te olete tegelikult ikka veel sellessamas Estonias, nojah. Ja kes näha tahab, peab tulema leedit vaatama. Kui ära tuntakse. Mul. Kergem, ainult, aga sees sinna seemned. Ma käin korra sõpra lava ja võtan leedi tantsima korraks ja, ja läheb kinni, elik. Kestus on seal ainult 10 minutit või. Hundid on mul veel ees ja kui keegi ära tunneb, pole tehtud. Igal juhul, palju õnne kõigi vikerraadio kuulajate poolt ja mängime lõpetuseks midagi selliselt heliloojalt või selliselt esindajalt, kes teile kuidagi korda läheb ja südamelähedane on, et kriisist me juba rääkisime, aga mis veel võiks olla? Kösshinud sihuke kontrastiga ideaalne, mulle väga meeldib. Meeldib kriidi. No üks neist kahest jääb tänast saadet lõpetama, aitäh teile stuudiosse tulemast. Ilusat pühapäeva kõikidele vikerraadiokuulajatele, aitäh väina arenile. Täna jutusaate stuudios Margit Kilumets. Iideedeeled meeles, pidasite?