Head raadio, kahe kuulaja Kuulate saadet siin me oleme stuudios, teiega ka Peeki Pedaru ja alanud on meie saate nii-öelda staari tund ja mitte nii-öelda, vaid ongi, sest et külalised, kes meil käivad, on ikkagi tegijad omas vallas. Tänane külaline on laulev näitleja Märt Avandi, tere Märt. Tere päevast. Esimene lugu, pill, video SN nõustanšain oli ka juba sinu valitud, miks see lugu? No esiteks sellepärast, et see on haruldaselt lihtne ja haruldaselt kaunis lugu. Ehk siis tõestab jälle, et lihtsuses peitub geniaalsus ja no see lugu on mind kummitanud juba tegelikult päris kaua aega. Ja, ja, ja ma olen seda ise ümisenud ja kidra Bel tinistanud ja ja, ja selle on üks lugudest, millest ei saa villand kas või 1000 korda järjest. Tänaseks saateks ette valmistades lugesin vanu intervjuusid, mis sa oled andnud siin möödunud aastatel ja ühest intervjuust ja just silma selline asi, et sa ütled, et ei, ma ei ole mingi laulja, et jah, ma olen küll laulev näitleja nii-öelda, aga lauljana sa ennast nii-öelda ikkagi lauljana sai, lauljaks ennast ei pea ja nüüd üllatus, üllatus oled sa Liisi Koiksoniga tuuril jõulukontserdid tuuril ja seal siis ikkagi ma saan aru, pigem laulja või oled sa seal siis kui näitleja, kes ka laulab, kuidas sa ise näed? Ei, no ega see minu isikut ei muuda või minu. Laval olen ma lihtsalt laval ja seekord siis laulan ja, ja mängin natukene kitarri ka, aga aga ma jään ikkagi endiselt selle juurde ja, ja ja ma olen täiesti veendunud, et mul on õigus selle koha pealt, et ma olen ikkagi näitleja, noh ütleme siis parimal juhul hästi laulev näitleja, aga, aga mitte rohkemat õppinud ka niimoodi professionaalsel tasemel ei ole. Ma keskkooli ajal käisin laulmas jah, tegelikult igasugustes koorides ansamblites juba maast madalast, jah, aga, aga professionaalsel tasemel mitte. Sul on vist praegu väga kiired ajad, nagu ikka inimestel aasta lõpul, jõulu eel, aga sul on ikkagi tõsiselt suuri asju käsil, et suur jõulutuur, eks, mis on päris selline pingeline, ma kujutan ette, nõudlik ja nüüd hiljuti Euroopa filmiauhindade galaõhtu juhtimine, mis on siis kindlasti väga nii-öelda stressirohke ülesanne, et räägi, kuidas sul see läks, et kas sa tundsid ennast kindlalt, tundsid ennast hästi, kõik õnnestus. Jah, ma arvan, et kõik õnnestus, kõik õnnestus, nii nagu pidi minema, jah, läks, läks nii, nagu pidi minema midagi katastroofilist juhtunud, elekter ei läinud ära ja ja keegi murdnud jalgu ega käsi, aga jah, stressiallikas oli ta suur jah, sellepärast et noh, see on ikka nii niivõrd suurejooneline üritus, et närvipinge on suur ja, ja, ja sellised sellised ütlemised nagu eksimine on inimlik ja, ja inimene võib eksida küll, noh sellise sellise suurusjärguga ürituse ega ikka ei kehti, ega sa ei tohi eksida, tegelikult kui seda keegi sulle ei ütle, aga parem oleks, sest et kui sa eksid, siis seda seda ikka nähakse ja kuuldakse, sellest räägitakse ja noh, muidugi on ka arvamusi, olen ma kuulnud pärast ja lugenud mitmest, mitmest kohast, et kui, kui kohutav see kõik olija Nagu ikka välja noppisid siis sealt, et mida, nagu ette heideti Heidetakse ette, nagu ka varem on minu tegemiste puhul ette heidetud, et see on alavääristavad naljad näiteks ja alandavad ja alandavad meie eesti rahvast ja et noh, sellega ma olen üldiselt harjunud, et aga ka varasemate tegemiste puhul on seda ikka ette tulnud. Et see kõik on alavääristav ja, ja õudne, kohutav, jube piinlik ja kadugu ma üldse minema ka seda klassi just klassika. Kas sa üldse kommentaare loed või loed sa lihtsalt nii-öelda artikleid, Loed, sa kommentaare? Ma loen ikkagi kommentaare ka tihtipeale jah, see on viga, ma tean seda, seda me näitlejad üksteisele ikka aeg-ajalt tuletame meelde, et sa oled loll, kui sa loed, noh, seal ei ole mingit mõtet, see ei aita sind kindlasti, aga aga no peaaegu kõik loevad endiselt. Et kas ei ole ikkagi omamoodi, võib-olla karastav ja ja võib-olla mine tea, võib-olla vahel saab üht-teist isegi teada. Sihuke masohhistlik masohhism. Kui su elus väga harva saab midagi teada, sest et ausalt öeldes reeglina on kommentaarid ikkagi võrdlemisi rumalad. Ma pean silmas seda, et, et kui sa, kui üks inimene võtab kohe asja ette ta on hirmsasti endast väljas, vihane, tige ja ta võtab kohe selle ette, ta kirjutab ja vahetevahel pikalt sõrmus vihase ja tigeda kommentaari, eks ole, siis mind paneb mõtlema, et mis inimene see selline on, et, et ta suudab vihastuda teise inimese peale kedagi, keda ta tegelikult ei tunnegi ja nii kohutaval moel, et ta, et ta võtab selle asja kohe ette siis noh, leian, et ta on vaimselt ebastabiilne ja üsna katkine, eks ole, ja, ja ühesõnaga ebakindel. Ja, ja see on, seda on noh, meil Eestis eestlaste seas kurvastavalt palju, ma leian Nii et noh, tundub, et eestlased on palju neid, kes ei suuda võib-olla iseenda üle naerda ja, ja ütleme noh mis seal öeldakse, et me kuvatakse meid Euroopale kui maalt ja hobusega, et, et see läheb küll võib-olla nagu peale, aga, aga oleks võinud ikkagi midagi muud näidata, mis, mis, mis, mis, mis nagu olla, et, et mida me ei peaks häbenema vä? Nojah, vaat see on jah, esiteks kui me oleksime, kui, kui, kui oleksime teinud selliseid mõõdukaid piirides igati kõigile sobivaid nalju, siis ma leian, et see ei ole esiteks naljakas. Ja see läheb absoluutselt kohe meelest ära. Aga kui me suudame iseenda üle naerda, see ei olegi nii tähtsusetu omadus, ma leian, et see on väga ja väga tähtis omadus, see näitab nii mõndagi, see, see näitab enesekindlust, eneseväärikust ja enesest lugupidamist. Kui sa suudad enese üle naerda, sest et pigem need naljad seal konkreetselt seal akadeemia galal õhtul, siis noh, need pigem on natukene mõelda on ju tegelikult suunatud pigem eurooplastele, kes arvavad kaunis rumalalt, et Eesti on üks väga-väga tume ja kauge paik ja siin me kütime mammuteid ja, ja nii edasi, eks ole, et, et see on, et see ei olegi nagu niivõrd eestlaste üle naermine, vaid vaid, Kas sa paljusid inimesi vaatas, tol õhtul pead sa numbreid. Ei tea täpselt, ma ei, tõesti täpselt ei tea, ega ma arvan, et nad ei tea seda ise ka, sest et ta läks väga, väga erinevatesse, väga paljudesse telekanalitesse ja siis peaks seda arvu teada saada, peaks vaatama kõikide kanalite reitinguid eraldi, eks ole, aga kümneid miljoneid täpsemalt. Et kui siin on näiteks Eesti laul või mingid muud sellised teleprojektid, kus superstaar Ani aastased lavale sa teadsid, vaatavad sajad tuhanded eestlased, eks, ja siis mis tunne on siis, kui sa oled laval, värin on sees ja sa tead, et sind vaatavad reaalselt 10-lt miljonid eurooplased. Pluss sa ei saa mitte kordagi eksida ja sa ei saa sealt ka eksimusest ka nii-öelda välja vingerdada, mis sa võib-olla Eesti kontekstis saaksid mingi lõbusa improviseeritud sellise vimkaga kuidagi välja vingerdada. Aitäh, sa mõtlesid kindlasti iga iga hetk, et nüüd on umbes 70 miljonit vaatamist umbes 80 või kas selle peale üldse saab mõelda, aga tegelikult ei saa. Päriselt ei saa enne enne saadet saab küll see ajab mõnusasti närvi noh, täiesti hullumeelselt ja nii, et silme eest must, aga aga sel hetkel, kui ikkagi laval, et selle peale ei mõtle, et see oleks, see oleks enesetapp muidugi. Aga mida sa teed, kuidas tähendab üldiselt noh, tegelikult noh, selge on, et meeletu stress ja nii edasi, noh noh, võiks mõelda, et lähed lava taga, viskad kuskilt Plaskus natukene konjakit, eks ole, sisse ja nii edasi, mis, mis sinu nüüd need mõtted, et kuidas see üldse seda noh, ütleme stressi, ohjad. No ma olen ikkagi seda ametit pidanud, ütleme, näitlejaametit pidanud juba päris mitu aastat, eks ole, et ja eks ma olen sellega harjunud ja mul on eraldi selliseid mingisuguseid töid ja ja, ja harjutusi selle jaoks ei ole, et et stressi ohjata ja, ja ennast rahulikuks sundida. See tuleb iseenesest, mul on mingisugune hea nupp siin ajus. Ma olen seda enne eelnevalt ka kogenud, et, et mul ma võin olla kohutavalt närvis vahetult enne. Aga kui ma lavale lähen, siis mul ikkagi aju töötab, siis mul ei ole tavaliselt silme eest must. See nukk läheb ise peale, võid sa pead? Ei, ta läheb ise. Ta õnneks on selline automaatne nupul tegelikult ta läheb niimoodi peale, et ma isegi tegelikult täpselt ei tea, kus ta on, aga. Kas seal ei ole mingi väike talisman taskus, et vajutad mingit väikest puudu nuppu ja siis hakkab tööle või noh, paljudel artistidel või üldse stressi? Tavalistel kõikidel inimestel võib-olla mitte, aga paljudel inimestel on mingi talismani Mul on üks asi kaelas. Mis ma leian, et on mind aidanud selline rist ja see on kingitus. Mitu aastat tagasi mulle kingiti ja hoian seda kaelas peaaegu alati. Nii, aga nüüd kuulame vahepeal natuke muusikat Liisi Koiksoni uuelt albumilt ettepoole lugu, vaikid. Kas tahad selle kohta midagi öelda? Ma tahan öelda lihtsalt selle liisi albumi kohta, ma alles hiljuti selle sain, ta kinkis mulle ma olen selle üle väga tänulik ja rõõmus. Ma ei osanud sellest plaadist midagi arvata. Noh, ma, ma ei teadnud sellest õhkagi, aga, aga ma olen ta nüüd kuulanud mitu korda läbi ja ja mul kohe tõepoolest meeldib seal, mitte sellepärast ei ütle ma viisakusest lihtsalt, et ma lähen temaga koos kontserte andma ja et siis oleks kena kena teda kiita, vaid mulle tõesti väga meeldib. Ja selle vaikid meloodia on, on, on, on selline, mis, mis kohe. Mis kohe sind haarab. Sellepärast. Bei näolena jalg. Siis on. Härmalõngast. Pagu oma keegivis tasunud siin. Justkui maalega laatanud värvid nuud ukse. Tanud siis lasknud põõsa ja tuule. Iga. VG tuumastu. Kitsa silmade ees sulla valged. Kork yks val sulab hange. Kaovad jäälje tuuna, päike, vööta. Või muu, taas tuleb kevade edu. Ka edasi soojend valgusega avar. Naeratuse suule. Siiski kuulen vaikust vaid sinu suuseinad. Võiks vaiki siini maades, sul langeb valge. Liisi Koikson vaikidelise imeilus lugu meie tänase saate külalisi Märt Avandi soovilugu üksovi lugudest ja mitte siis niisama, vaid seda ka põhjusel, et Liisi ja Märt lähevad jõulutuurile üle Eesti erinevatesse kirikutesse kuni 28. detsembrini, siis jõulukontserdid üle kogu Eesti erinevates paikades. Nii, ja kas need on ikka kõik jumalakodades kuskil kirikutes ikkagi? Nad ei ole kõik, mitte kõik, aga suurem osa neist küll ja mõned on ka kontserdimajades. Märt, enne kui sa lavakunsti juurde või vähemasti lavakunstikooli jõudsid, olid saastaga Tartus ülikoolis õppisid usuteaduskonnas ja kuidas siis keskkooli poiss tuli selle mõtte peale, et nüüd lähen uurima siis usuteadusi. Nii et see põhjus tegelikult tuli kaunis proosaline ja mitte just kõige arukam seal selles mõttes, et et minna usuteadust, nüüd ma siis sa võiksid enne teada, et sa tahad seda tõepoolest õppida? See ei ole, see ei ole ärijuhtimine ega midagi, midagi sellelaadset. Aga ma sain sinna sisse, see oli üks põhjuseid. Ja tagantjärgi olen ma väga rõõmus, et ma seal olin, sellepärast et see aasta oli oli väga hea kool, ta oli väga hea elukool ja arendas noh, lihtsalt ka bioloogilisi pinnale arendas, arendas silmaringi, aga kõiges muus osas ka lihtsalt kodust lahkumine ja nii edasi. Aga jah, selle aasta jooksul muidugi ühe aasta jooksul usuteaduskonnas saad sa teada ainult nii palju, et sa mitte midagi ei tea. Et kui sul enne oli võib-olla tunne, et sa üht-teist dioloogia vallas ikka jagad ka siis tegelikult ei jaga. Ja ma oleksin seal tegelikult ka edasi õppinud täiesti hea meelega, aga, aga edevus sundis takka ja siis siis läksin lavaks. Kas kuidas sinu juhe, juhe, suhe Jumalaga praegu on, et kas hinges pöördud tema poole, kas käid näiteks jõuluajal kuskil kirikus jumalateenistusel? Jah, sina, jumal. No suur teema ja jah, ma pöördun tema poole küll aeg-ajalt, aga aga see on kaunis isiklik teema üle, eks ju. Et ma väga pikalt ei lobiseks. Jah, ütleme nii, pöördun küll, jah. Et see on kuskil sellest ajast, kui Eestimaale ka ütleme, selline luterlik usupuhastus jõudis, on, ongi nagu rohkem nagu isiklikud teemad vanasti veel selle jõleda katoliiklus käisid ikkagi asjad ju rohkem väljapoole ja sihuke edevus sobis küll katoliikliku katoliiklikus kirikukotte ja, ja, ja, ja siis sellist olemisse. Päris päris kenasti. Aga oled sa oled sa, ma vaatan, et sa oled ka abiellunud, tähendab kas kodukirikus abiellusid? Aitäh jah, Rapla Rapla kirikus. Et üldiselt selliseid noh, sakramente ja, ja noh, kõrgemalt poolt kuidagi sellist pühitsemist pead sina ikkagi oma elus oluliseks. Ma pean jah, oluliseks, Kiriklik laulatus on selline asi, mis jah, oli minu jaoks ja on minu jaoks oluline küll, aga. Ma ei ole enam praegu 100 protsenti kindel. Kas ma teeksin selle otsuse just nimelt kirikus ennast laulatada, abielluda, küll aga kirikus laulatada. Kui mulle praegu praegu peaksin otsustama, ma ei teeks seda nii kergekäeliselt, kui ma tegin kolmandat kolm aastat tagasi. Mitte mitte minu minu abikaasa pärast. Mul on naisega väga vedanud, et meil on kõik suurepärane. Ainult et kiriklik laulatus. Sellega kaasneb kõikvõimalikud tõotused, tõotused, millest millest kinni pidada. Ja kui ma aus olen, siis siis. No kuidas ma ütlen, kui sa seal juba oled ja ütled oma jah-sõna, siis sellest hoita kuga kinni, eks ole. Ja noh, Ma hoian kinni, aga, aga ma ütlen lihtsalt seda, et see otsus tuli tookord natukene liiga kergekäeliselt. Selliseid asju peab tugevamini paremini läbi mõtlema, kui sa, kas sa oled selliseks asjaks valmis? Üldine jutt, üldine jutt, tuli, aga ei olnud midagi, tähendab, siin kohe on ju tegelikult noh, viib ju iga asja nii noh, kasvõi selliste lihtsate asjade välja, et mingisugune vastutus, eks ole, nagu. Ja just nimelt jah, sest et sa ikkagi ju vastutad, kui sa oled kirikus altari ees, sa vastutad, vastutad tema ees, eks ole jah, selles ongi küsimus. Kas siin ei tule mängu mitte see, et üks on nii-öelda vabandust religioon ja siis on usk ja sinu suhe jumalaga, mis ei pea alati olema seotud otseselt mingisuguse religiooniga või mingi konkreetse kirikuga. Et noh, näiteks sinu abiellumise näite põhjal, et kui sa teed seda kuskil noh, täiesti kolmedel tamme hiie suredad püha tamme all ja lubad Jumalal neid samu asju olla pühas liidus ja nii edasi, kas see on siis vähem tähendusrikas või tõsine või vastutusrikas, kui teha seda nii-öelda kirikus kiriklike traditsioone järgides? Jah, muidugi, see on igaühe erinevast suhtumisest ja tõekspidamistest, lähtub aga minu enese. Suhtumisest ja tõekspidamisest lähtuvalt ütlen ma seda, mis, Kuulame vahepeal muusikat, nii, mis seal energia sõna välja valitud. Rokk saratiden, tahate selle kohta midagi öelda? Ja no esiteks lugu ise on juba tugev, võimas ja sellest on tehtud erinevaid versioone ja, ja nii palju kui ma olen kuulnud, on, on kõik omanäolised ja ja väga tugevad, et selles on, selles loos on tohutult võimu ja samas sellist kriipivat traagikat ja ja Sting on üldse geenius. Ma mäletan, et kas sealt selle rokk sani lugu otseseid sõnu kuulanud, et mingi tüdruk, mis tahetakse portellist ära päästa või, või oli midagi sellisest. Ja siis Raksenja poliis aastast umbes 78 või üheksa. Niisiis kui Märt Avandi ei olnud veel sündinud märts, sündis 81. aastal. Aga nüüd igal juhul, Märt on meil hästi-hästi kuulus ja mina väidan, et, et suuresti ikkagi tele, televisioon ja. On on märgi nagu noh, Eesti rahvale hästi tuntuks teinud. Et kuidas sa ise ennast nüüd vaatate, olid, olid selline suhteliselt vähetuntud, laiemate masside jooks, teatri näitleja, siis tulid telesse noh, võib-olla ka filmid, eks ole, aitasid kaasa ja nüüd oled siis tõeline superstaar, kuidas elumuutustele see lugu mõjub? No esiteks natukene räägiksin sellest sõnast superstaar selles mõttes, et mind alati jääb noh, kui ja natuke morniks, siis vähemalt muigama see sõna superstaar Eesti mastaabis. Minu meelest seda võiks kõik ajakirjanikud natukene korrigeerida, kui nad kellestki räägivad kui superstaarist. Sest et meid Eestis on, eks ole, alla miljoni eestlasi ja venelaste seas üldiselt Eestis eesti eestlased, tuntud inimesed venelaste jaoks tavaliselt on täiesti tundmatut ka Eesti venelaste jaoks. Seega ma olen, ütleme nii, et ma olen tuntud, eks ole, Eestis, aga ei rohkemat. Tagasihoidlik. Kuidagi. Peab ju meedia müüma end kuidagi peab ju rahvas end nii-öelda leidma lohutust mingite kangelaste näol, et kui meil ei ole neid suuri päris superstaare, siis meil on need oma väikese kodumaiseid superstaarikesi. Kas aga? Aga see on ka täpselt tegelikult seesama teema, millest me alustasime, see, see enesest lugupidamine ja eneseväärikus. Feli Me võime rahulikult, minu meelest me peaksime rahulikult võtma ennast nii, nagu me oleme, me oleme väiksed ja, ja väga suure suure osa eurooplaste jaoks mingisugune väga kaugele perifeeria kant. Ja kui me, kui me seda endale teadvustame ja selle üle rõõmsad olema, siis on kõik korras. Me ei pea, me ei pea gigastaar ega megastaare endale tekitama, justkui noh, niimoodi mängult mängima seda mängu. Minu meelest on täiesti ebavajalik. Ja kas ei ole täpselt sama asi, et, et kui, kui näli ütleme, kui me räägime naljast, naljast noh, teatud nagu vägivald, tegelikesse, suhtlesime moonutama, mingeid piire, täpselt samamoodi ju meediakeel käib üle võlli, see on täpselt noh, sisuliselt nagu noh, samad mängureeglid, et me peame nagu pingutama väiksed niuksed, väiksed plahvatused, tekitama väiksed supernoovade, on ta siis keeleliselt pildiliselt on ta siis kuskil huumorivaldkonnas või on ta kasvõi meelelahutusajakirjand? Ja ja ma ei saanud nüüd päriselt Ei, ma mõtlen lihtsalt seda, et kui sa ütled, et me peame superstaari sõnaga ettevaatlik olema, aga miks see on ju ka nali. Meelelahutus. See ei ole nali, selles ongi küsimus, kui tuleks nali, siis ma oleks rõõmuga sellega nõus, ainult et ajakirjanikud mõtlevad seda täiesti surmtõsiselt ja vot see on jah, naljakas, natuke. No selles mõttes mina nõustun, et see on Eestisse ongi üle võlli, sest et noh, ma ei tea täpselt, aga näiteks a'la tissi Tiina, eksju, onju ka omas mingis žanris superstaaride eksponeeritakse portaalides suurelt sest see müüb samas vaadates sinu sellist resümeed, mis sa teinud oled, siis? Eesti mõistes staar, see võiks ikka olla, et noh, kui see kumilile super kihvt giga-hüpermega seal ees, siis nagu praegu sellise nii-öelda oma tuntuse ja tegevuse tõttu sa nagu staari kodumaise staarikesi tiitlike, sa oled ikka ära teeninud, et räägime äkki võib-olla siis algatuseks enne teatrite tele- ja filmiasjadest, et sinu nii-öelda tähelend noh, minu silmis algas siis, kui ma nägin filmi Malev. Sest et see oli väga kift roll, mida sa tegid mängides foogt hipolit. Et kuidas sa ise tunned nagu, vaadates oma selliseid filmi resümeed, et mis, kas iga film on nagu eraldi laps või on sul saatku midagi esile tõsta, mis su lemmik on? Nad on eraldi ja ei ole sellist ühte lemmikut või siis vähemtähtsat, esiteks sellepärast, et neid on ikkagi väga vähe. Neid filme on ainult mõni ja seriaale ka mõni. Ja nad on kõik kõik eraldiseisvad ja tegelikult. Õnneks mul eranditult kõik väga olulised, see on tegelikult suur vedamine, ega see ei olegi niisama tavaline, et kõik vähemasti see, mis on filmi filmilinal ja televisioonis tehtud, et see kõik on oluline, aga õnneks mul on küll nii. Ma ei kahetse küll midagi. Eks Eestis tuleb ikkagi kõik võimalused ära kasutada, kui, nagu, nagu me rääkisime, eks ole, et Eesti on väike, turg on väike ja me oleme sõnadega nii-öelda ettevaatlik. Noh, ütleme nii, et me olemegi Harjumaa, noh, sellega oleme igast asjad väiksed ja iga väike võimalus ära kasutada, kas pole nii, on sul selliseid pakkumisi ka, kui ikkagi kus sa mõtled, et ei. Oi, neid on väga palju. Ja ülekullatud sind täiesti siis järelikult ikkagi ei ole see päris lihtne eestlane, sest et meie lihtsurelikud, võtame kõik pisikesed asjad vastu, mis teha annab. Ja jumala eest vaata keegi kellelegi ilma keegi pakku kuhugi. Markantsemaid võib olla täiesti kergelt, absurdselt ei hakka loomulikult nimesid nimetama, aga mis, mis olid sellised pakkumised, et sul need noh on. No kuulge, nalja teete. No kõige kõige kõige tavalisemad Pakkumised, et isegi helistatud niimoodi mulle tundub, et isegi pisut nokastunud peaaegu, et kuule, mul tuleb siin sõbral sünnipäev. Äkki tuled tyydwigse pulliani? Vaat mingeid selliseid pakkumisi on päris ridamisi ja ja tohutu, tul hulgal kümneid ja, ja nüüdseks juba sadu, ma arvan, kõikvõimalike õhtujuhtimise pakkumisi, mida olgu siinkohal ära öeldud, ma ei tegele õhtujuhtimisega, ei ole mõtet, et lihtsalt mulle isegi proffide pakkuda kaasa arvatud sünnipäevad, kaasa arvatud pulmad. Noh, nii ja nii sellised sellised üritused, noh, ma ei tee seda lihtsalt. Aga kui sa näiteks minu 50. juubel, modulaneerid, okei, nii, Me lõikame selle lõigu pärast välja ja arhiveerivad. Nii, aga räägime seriaalidest, et tuulepealne maa, kättemaksukontor, väga sellised armastatud ja hea kvaliteediga seriaalid, kuidas sina tunned? Varam kuidagi tundus, et näitlejatel oli nii, et ah, mina küll mingis seriaalides ei tegele, samas Eesti on tõesti nii väike, et kõik erinevad nii-öelda kogemused tuleb kätte saada, et kas sul ei ole mingit siukest tunnet, et seriaal kuidagi noh, on nii-öelda kergem. Kergemakaalulisem ja võib-olla teeb sulle endale kahju kui sinu näitleja isikule ja sa ei ole enam võib-olla nii tõsiseltvõetav ja nii nii. Võib-olla isegi mitte seda, aga lihtsalt, et ka nagu professionaalsed, et see on selline nii-öelda kergem asi. Vot selle koha pealt kohe kindlasti mitte küll ja küll võib-olla sellest esimesest imagoloogilised ja aga sellest teisest, noh, mis puudutab kogemust ja seriaali tegemist ennast siis selle koha pealt kohe kindlasti mitte, see on vägagi kasulik kogemus. Muidugi oleneb ka seriaalist Eestis tehakse ka erineva kvaliteediga seriaale. Aga ei, nii tuulepealne kui kättemaksukontor, need on mõlemad. Ma ütleksin, Eesti Eesti mastaabis ikkagi professionaalselt tehtud mitte üle jala. Ja see on väga oluline aspekt. Kui ma oma töid teen ükskõik siis, mis tõid, kaasa arvatud seriaalid, siis ma püüan küll lähtuda sellest sellest sellest, et, et see ei toimuks üle jala, et ma ise ei teeks üle jala ja ka meeskond Ja mis sind, millised on need rollid karakteri, mida sa nagu tahaks mängida, et otsite pigem niisugused kurikaela uusid mingisuguseid võlla rooge teha, sest et noh, ma vaatan, et siin, Eesti päevalehel on vist aasta tagasi ilmunud artiklis on Märdile nagu visatud nagu etet kuidagi liiga korralik. Et kas see on väga tänuväärt, kui sa saad ikka mingit pätti mängida. Jah, no tavaliselt pätt on ikkagi huvitavam tegelane kui, kui mingisugune esimene armastaja see reeglina nii on. Seega, ja üldiselt ikkagi näitlejad mängivad hea meelega igasuguseid pätte ja kurikaelu ja, ja psühhopaat. Muidugi nii ongi muuseas, ja mitte et ma sellist positiivset kangelast nüüd ei nõustuks vastu võtma, loomulikult ma teeks jah, ikka olen teinud ja ja kui on huvitavad ja siis teen edaspidi ka, aga jah pätt kui me ütleme niimoodi, pätt oma olemuselt on ikka huvitav tegelane, jah, tavaliselt. Üks selline nii-öelda duodest, kes on tulnud, näinud ja võitnud, võiks öelda, on, oled sina koos Ott Sepaga, et alates sellest Pean saama eurovisioonile, muidu suren, superstaari juhtimine nüüd ka Eesti laulujuhtimine. Ja eelmine aasta, et te olete täiesti selline super sünergiline duo, ma julgeks öelda, et kuidagi seal on kohe tunda sellist mingit omavahelist klappi nii hästi, kuidas sa tunned, kas oled leidnud nagu sellise ideaalse partneri laval? Nagu Aabel, Nõmmik ei tea, või noh, selles mõttes, et jah, et teatud niisugune omavaheline Klapi jah, ega ma ei arvanudki, et tulemata jääb see Aabeli Nõmmik. Ja Krjukov ja Kibuspuu. Jajah see on kompliment? Ei, ei, ma usun, ma usun, ega ma ei olnudki irooniline, aga aga, ja otiga meil on? Jah, on küll väga hea klapp, see on juba kooliajast saadik lava lavakast siis saadik ja ja, ja ma ütleks, et see on kaunis haruldane. Muidugi on, igal inimesel on keegi väga hea sõber, aga mul on väga hea sõber, kellega on ka ütleme, mis puudutab meie tööd ka suure suurepärane teineteise mõistmine ja õnneks ka väga ühesugune huumorimeel, mis on, on väga oluline, see on ikka ikka rängalt must. Oh, see on lahe, sest et see on minu meelest põhiasi, mis inimesel peab olema, et ta säiliks, vaimne tervis on huumorimeel. Mis saaks olla ideaalsem, kui sul on sinu nii-öelda töö või lavapartneriga üks ja sama huumorimeel, et tänu sellele olen ma õppinud. See on tõeline nauding töötada ikkagi koos ühega, kellega sa saad kildu rebida ja seal on lahe ja sul on lõbus. Aga nüüd selle väga, mitte vaimuka jutu peale kuulame ühe muusikapala Billy Joel Anssovid Kostaatusele loo kohta midagi eldamatult. Ja sellega on niimoodi, et üks juba üle 10 aasta tagasi minu üks lauluõpetajatest ja valu ja lasi mul seda kuulata ja ma armusin esimesest hetkest ja sisuliselt või isegi päriselt kukkusin pikali sellesse loosse siis mitte Thea paluoja ja sellesse loosse diabaluses ja siis ma olin juba enne armunud see jah, et see on väga-väga oluline lugu minu jaoks. See oli siis Billy Joel Entsovidki õus, meie tänase saate külalisi, Märt Avandi üks lemmiklauludest, sest nagu ikka, kui meil on külaline stuudios, kuulame tema lemmik ka muusikat, rääkisime siin telest ja enne, kui lähme teatri juurde, kuhu ma ütlesin, üritame kogu aeg jõuda, aga mis teha, inimene on teles, siis sellest tahavad kõik teada, sest et ikkagi telest saab selle suurema nii-öelda kuulsuse koore kätte. Et teil on Ott Sepaga tulemas see aasta ka siis tujurikkuja aastavahetusel. On tulemas, loodetavasti me oleme sellega väga suures ajahädas praegu sellepärast, et just hiljuti lõppes riigimehed, kus sama meeskond, kellega me teeme tujurikkujat, oli tegev, kaasa arvatud ott. Ja, ja seetõttu oleme me suuremas ajahädas kui tavaliselt. Aga no küll me saame, peab saama suurem osa Hamburgis. Kuidas teil on rohkem raiukas, nalja naljasid, napib või, või, või on lihtsalt mingid muud probleemid? Naljasid ei napi, aga, aga aega napib küll. Ideid on, aga, aga see see on ära ütlema, et raske töö. Et kui seda vist paljud ei usu, aga ärgu siis uskuge tegelikult sellise saate, sellise saate tegemine on raskem töö, kui kui te ette kujutate. Kas te ei ole siis sellised geeniused, et lähteistute maha ja kohe hakkab tootma ja tuleb ja tuleb ja tuleb ja kõik muudkui naeravad ja siis kaamera kinni ongi. Ja kuidas ta üldse on, kas ta Märt ja Ott, kas ta ühesõnaga kas täitsa tuleb sinu juurde ott näiteks külla lööb külma klapi lahti, võtab sealt midagi näksida ja siis teete kuskil seal köögis ja kuidas ta üldse käib omavahel sellised kamraadid? Jah, noh, midagi sellist, jah, nii, nii jah, ainult et me ei ole seal mitte kahekesi vaid meid on, ütleme selline tuumik on kuus inimest see tähendab siis ka rühmitus nimega fraktsioon kes on täpselt sama sama tähtsad ja samaväärselt selle selle saate valmimisel. Nii aga teatrist? Ühes varasemas intervjuus öelnud, et sa oled ikkagi teatri näitleja, et kui me siin nii-öelda ei tahaks vastandada, aga siiski võrrelda teatrite Deleta, kas see kehtib ka praegu, et tunned sa ennast ikkagi hingelt teatri näitlejana? Ja loomulikult seal ei ole üldse mingisugust küsimust. Ma olen teatri näitleja, ma töötan teatris ja see on minu põhitöö. Ja kui on võimalik teha sealt kõrvalt midagi, mis mulle huvi pakub, siis ma teen seda, aga ainult sel juhul, kui on võimalik. Nii et enne teater, seejärel tele Ja loomulikult see on, see on raudreegel. Jah, aga mul tuli just meelde, et meil käis siin kas nädalapäevad või paar nädalat tagasi käis külas meile tantsutäht Liina Vahter, kes rääkis ka just Märt Märdist ja, ja rääkis Märt Avandit ja kuidas ta on sinusse armunud? Oi kui meelejasse, aga ta ei teadnud suurt midagi, enne kui sa olid teatris, kusjuures ta isegi oli käinud vaatamas, näinud sind teatrilaval ja, ja ei, isa jätnud talle sellist nagu muljet. Mina sain, mina sain aru, et vot just nimelt teleekraanil, kus, kas eriline telesiis, nii-öelda mingid spetsiifilised ikkagi sellised jooned, mis just nagu öeldakse, siis maksvusele pääsesid sisse alles vallutasid meie võitja võitja tantsutähe ja ühika roti siis nagu südameni eetrit, et sa pead möönma, et, et see teleasi, et, et see ei ole ikkagi päris nii, et, et iga inimene läheb telesse kohaga mõjuma. Seda küll, aga ma ei pea seda möönma selles mõttes, et et et jah. Liina. Liina, tule veel teatrisse, palun vaatame. Ja oligi ta Liinavad, peale seda ta nägi ja siis ta oli juba avastanud, siis ta vaatas spetsiaalselt juba need Fatvad. Kas siin ei tekkida olla selline põlvkondade küsimused, noorem põlvkond ongi reaalselt ikkagi telehuvilised teleinimesed, et nad ei käigi tegelikult väga palju teatris, et kes käivad, on sellised ongi väga kultuurihuvilised kampsunid nii-öelda, aga need, kes on nii-öelda tavaline tänapäeva noor arvuti, Facebook pidu või on ta läheb ta vaatabki telekat. Ei antud juhul me teeme linnale väga liiga, sest et ta rääkis lihtsalt seda tegemist oli teistsuguse meediaga, vaata kõik lähedalt, kaadrid, klus, apid ja asjad, kõik, mis tulevad kuskil seal kinos ja, ja siis televisioonis on ju midagi muud, nad toovad inimese lähemale. Teatrisse, istud võib-olla ütleme neljateistkümnendas reas. Okei, võid mingi binokli võtta, muidugi ära pane pahaks, Tõnu, see, see, see, see ei ole väga arukas suhtumine. Ära ära pane pahaks. Ma ei pane pahaks, aga, aga ma jään lihtsalt eriarvamusele. Ei, muidugi võib ja ise oma meelest olen täitsa õigel järjel. Hea küll. Lepime siis nii kokku, lihtsalt. Jah, tere telefoni, kaks väga, väga erinevat asja, lihtsalt seal kliendi peagi võrdlema, selles on minu arvates küsimus. See ongi minu point, vaata Helme, leidsime. Leidsime ühise keele, vähemalt seda ma tahangi öelda, et need on kaks erinevat asja lähedale jõuad sa ikka ja sa jõuad lähedale lihtsalt teistmoodi. Jah. Nii tore, et lõpuks jõudsite kokkuleppele. Märt, räägi, mis sul praegu teatris käsil on, mis on sinu põhitöö, kus me sind ennekõike siis näha tahame, kes me oleme, kultuursed, inimesed. Nüüd jaanuaris, vist jaanuaris, jah, nüüd hakkavad uued uued proovid Hendrik Toomperega kes teeb Veneetsia kaupmeest Sekspiri, siis see on, mida mooton. Sina mängid juuti, kindlasti? Mingi juudi kaup. Just aga, aga no see on, on selline ütleme selline materjal, mis on alati näitlejale juba juba sellest aspektist tähtis ja vajalik, et see hoiab nii-öelda naha toore. Et värsiedasiandmine ja selle orgaaniline edasiandmine on märksa keerulisem kui, kui proosatekst. Aga teatris praegu mängukavas, kus ma osalen, on mängud tagahoovis, selline lavastus, Viktor rõsakovi lavastus on tõsine, tõsine teema ja väga kriipiv lavastus, ma leian. Ja Vassiljev diapu põrda, tegid siia Kivirähu näite. Mängi Merle karusoo lavastus. See mängud tagahoovis selle eest sa oled saanud ju draamateatri parima meesosa ehk Suur Ants nimelise auhinna. Ja ja tõesti läks nii hästi. Oli suur, oli muidugi auhindu, saadan ikka suur rõõm see tähendab teiste tähelepanu pälvida ja teiste tunnustust pälvida, see on minu jaoks küll oluline. Kui me räägime nüüd sellistest unelmate rollidest äkki diaatris ja miks mitte ka kinos, eks, et konsul midagi või mindi mõni teos, on sul midagi sellist, mida oled mõeldud? Vot seda võiks teha hea meelega tahaks seda teha. No mul on võib-olla paar näitemängu, paar näitemängu, mis, mis mul vahel peas keerlevad, milles ma mida ma tahaks ise teha või, või siis ma nüüd ütlesin, palju. Aeg-ajalt. Tuleb aina väiksema ringiga tagasi see mõte ja mis tähendab seda, et väga tõsiselt ma sellele veel noh, ma ei ole kellelegi veel rääkima näinud seda, et, et kas, kas oleks võimalik. Aga ma olen paar materjali küll, mida ma, et kui ma teeks, siis ma teeks neid, aga need jälle ütleme praegu raadioeetris laiemale üldsusele ei ütleks midagi. Ei, aga räägi välja. Kuule, lähevad Google'isse toksivad sisse, saavad. Targaks on üks vampiilovi näitemäng 20 minutit ingliga selline, seda enne tehtud ka, aga see on mobiiluv. Selline üsna noorelt traagiliselt hukkunud näitekirjanik Vene Vene näitekirjanik, kes on Venemaal väga populaarne ja mujal maailmas ka aga minu arvates äraütlemata andekas mees oli. Et näiteks näiteks seda Mis väga põnev, ma ei, ma ootan põnevusega, millal sa ka lavastama vaatan, klased aastakese tiksuvad, ma võtan oma viiekümnendat juubelit selles mõttes ära siis vahepeal. Ära ära minema. Meie tunnike on jõudmas lõpukorrale. Tõnu on sul mingi põhjapanev lõpuküsimus? Tähendab, ma hakkasin just mõtlema, et Märdil on sellised nagu vene asjad on vist südame südamelähedased, et mis see, mis see vene dimensioon sul on? Iseenesest üldiselt objektiivselt, olgem ausad, Venemaal tuleb tõesti head kirjandust ja kõike, mis iganes me ei hakka, see loetelu saab olema. Jah, tuleb jah, tuleb head kirjandust, tuleb head muusikat mulle, noh, ütleme niimoodi, näiteks ansambel, jube, mis on, mulle harukordselt meeldib. Kuigi nad on oma põhimõtetelt ja, ja tõekspidamistest minust väga kaugel ja kaasa arvatud eestlastesse, suhtutakse ka nende bändi, nende ansamblist kui õudsetesse, fašistidesse ja nii edasi, aga aga see selleks, et nende muusika õnnel väga tugev ja väga võimas ja üldse selline vene Ruskadušanuse on, selles on mingisugune selline võim ja haare, et see paneb kuulama ja paneb mõtlema, paneb vaatama. Aitäh sulle, Märt Avandi, edu igal rindel, kui sa kunagi hakkad lavastama, muidugi teatris, teles. Ja loodetavasti sund ei tüüdata enam õhtujuhi pakkumistega väikses mastaabis selliseid suuri asju sa ilmselt kindlasti teed. Suur aitäh sulle tulemast lõpulooks, Sting, Šeripov. Ja ma käisin nüüd Stingi kontserdil, siis kui ta siin käin, käis paar-kolm kuud tagasi ja siis heitvorma haad, ma ootasin seda kogu aeg. Noh, mitte et teised oleks vähem tähtsad lood minu jaoks tingi puhul, tal on tohutult palju häid lugusid, aga siis siis heitvormachaatorigi sinna lõpp kui jäetud, et lisalugu rahva samm oli püsti, siis ta vaikselt hakkas niimoodi vaikselt helistama ja siis rahvas juba täitsa hullus muidugi. Ja noh siis seetõttu mul praegu just tingi lugudest just selle ma valisin, Sting on lihtsalt mul üks suuri lemmikuid. Aitäh sulle hädandi.