Tervist, mina olen Urmas Vadi, lund on nii paksult, et keegi enam ei kujutagi ette, mis seal lume all võib-olla kellelegi ei tulegi enam meelde. Et oli meeletult palav suvi ja need neetud pääsed ja mis kõik veel? Noh, tegelikult on see minu jutt muidugi suur liialdus, sest näiteks Margit Tõnson mäletab seda kõike väga hästi. Ja on veel teisi inimesi, kes mäletavad, mis nad sel aastal tegid, nägid, kuulasid vaata siit või lugesid nendega nüüd räägimegi. Loomulikult on olemas Kivisildnik, kes paneb punkti oma jõuluteemalistele akvaariumitele. On Erki Kasemets, kes peab kultuurikaja päevikut, head kuulamist. Margit Tõnson, mis on see, mida sina mööduva aasta juures oluliseks pidanud, et mis on sind puudutanud? Nii huvitav, kui see ka ei ole, siis tegelikult võin ma öelda, et sel aastal puudutas mind kõige rohkem loodus ja tema vaatemängud. Et see tohutult kuum suvi, äikesetormid ja meeletud sääsed ja tohutu seeneuputuse pakkus nii palju erinevaid varjundeid ja värve. Aga koht, kus kultuur ja loodus omavahel väga hästi kokku saavad, on suveteater, võib olla kõige eredamad mälestustena jäävad meelde tuulesaarte etendus Hiiumaal mille korraldasid arhipelaagist teatrum. Esiteks sõit maailma otsa ja see oli veel ka nii kavalasti üles ehitatud, et samal õhtul ei saanud ka praamiga enam tagasi. Nii et pidi jääma seda suurepärast Hiiumaa loodust seal ka. Nii öeldakse käega katsuma ja teine väga väga ere elamus oli Kurgjal. Roman Baskini lavastus iha jalakate all, Katariina Lauk-Tamm ja Rasmus Kaljujärv olid seal peaosades ja nendevaheliste karakterite kirg kutsus üles tohutud äikesepilv oled ja viimane vaatus oli praktiliselt paduvihmas. Nii et sõnadel ei olnudki enam suurt tähtsust, ega see kirg oli väga hästi, jõudis kõigile kohale. Ma olen ka väga suur nagu ütleme siis gurmeehuviline, et mis mind väga-väga rõõmustab, on see, et suveetendustel hakkab vaikselt ära kaduma see tohutu grillvorsti ja friikartulite nii-öelda einelaud. Et lõpuks ometi on olemas ka nagu kohalikku toitu ja seda on väga põnev katsetada ja mekkida ja ja leida uusi huvitavaid asju, nagu näiteks piparmündimõdu või kiluliblikad. Nii et see pakkus ka toredaid toredaid, kus sa sööd kiru, liblikaid, kiluliblikad olid sellised saiakesed, mida pakuti siis tuulesaarte etenduse publikule vaheajal väga armsas kohvikus, kohe seal Tahkuna tuletorni all. Tiit, kus need, ma kutsusin sind stuudiosse sellepärast et kuidagi vargsi ma mõtlesin, et ma küsin su käest, mis on sinu ja aastaelamused ja mõtlesin kohe muusika peale, aga kui ma sulle ütlesin, et ma tahan, et sa räägiks näiteks mingist mõnest plaadist või, või laulust siis said isegi kurjaks, ütles, et sa ei oska midagi rääkida ja, aga ma küsin selle küsimuse ikkagi need uuesti, et, et mis on see, mis siin eelmisel aastal on puudutanud? Sissejuhatuse juurde tagasi tulles muidugi ütleks, et jutustus sellest, kuidas ma sain kurjaks, on väike kirjanduslik liialdus, aga ma ka kirjanik, aga tõtt muidugi peab, selles mõttes, et et esimene reaktsioon oli tõesti selline, et, et kui võtta see osalt nagu meelevaldne osalt objektiivne ajavahemik, mis on, mis on planeedil maa kalendriaasta ja kui sellest otsida elamusi, siis siis esimene valik ja millegipärast ei olnud mul muusika, mis oleks meelde tulnud, kuigi ma olin just sul küsimise hetkel õige natuke aega tagasi valinud. Postimehe toimetaja Valner Valme palvel aasta plaadid 2010 15 tükki, kuhu mahtus nii kodumaiseid kui välismaiseid helisalvestusi ja siis ma mõtlesin veel selle peale, et, et tegelikult ei ole jah muusika esimene valik ja mulle tuli meelde üks konkreetne raamat. Selle raamatu üks konkreetne lehekülg number 76 ja sellelt leheküljelt üks poolik lause, mis on mulle kuidagi eriti eriti värskelt taaskord meelde jäänud, kõigi raamat ei ole sellel aastal välja antud, vaid aastal 2002. Ilmamaa kirjastuse poolt minu arvates see on Ilmar Vene raamat nimega pahustumine. Olen seda paar korda varemgi lugenud, sellel aastal jälle korra üle ja kui veeuputust ei tule ja ja elupäevad liiga lühikeseks ei jää, siis ma arvan, et järgnevatel aastatel jõuan, on võib-olla mõne korra lugeda seda raamatut veel. Ja sealt raamatust on üks poolik lause, mis mulle meeldib võib-olla meeles hoida sellest aastast kõige rohkem, aga siiski muusika juurde tagasi tulles vedasi minnes. Kui selliseid asju küsitakse, siis kannatama kipuvad ebaõiglaselt ilmselt need asjad, mis on kalendriaasta alguses juhtunud. Inimese mälu on väetikene, ikka kipub tuhmuma ja meelest minema. Ja kergemini tulevad meelde need sündmused, elamused, mis on siis nagu aasta tagumisest poolest pärit kus mina mäletan vähemasti kahte väga head kontserdi, kus ma õnneks ikkagi käisin. Üks neist oli aasta lõpupoole Genialistide klubis Tartus, kus mängis jaapani duo tennis, kood kaks noort inimest, kes tegid hästi-hästi vaikset muusikat. Terve Genialistide klubi täie rahvast. Oskasid nad mitte ainult seda muusikat kuulama balla vaid jaapani keeles kaasa laulma, päris mitmel pool ja, ja, ja ennast usinasti liigutama. Nii et siis kunagine minu jätskaar, kogemused. Et selleks, et laulurahvas, eestlased kukuksid kontserdil tantsu vihtunud, selleks on vaja vähemalt vähemalt mustanahalist muusikut. See nagu leidis, nagu omamoodi teistsuguse täienduse, sest minu meelest koos kaasa lauldes ka kogusageni klubi täis rahvast õndsus rütmiliselt armsasti. Aga pisut varem augustikuus oli kontsert üks, paraku ainult üks kõigist neist, mis toimusid Pärdi pidunädalate raames. Kui mina jõudsin, siis oli Tallinnas Jaani kirikus tapaatium, kus Vox Clamantis laulisi amsterdami tšellokvartett mängis. Ja külalisena oli veel kaastage katalaani sopran varjamas roll. Nii palju muusikast aga lihtsa lause ehk lause tagumine pool, mis kõlab nõnda kirjutanud selle Ilmar venel, tsiteerin. Igaühel on asju, mille kajastamise kohasemaks viisiks arvatakse vaikimine. Ja sellepärast ei tuleks teiste vaikimist ülemäära lärmakalt taunida. Sulev teine maa, mis asi teos või, või nähtus, mis asi teid aasta jooksul kunstilises mõttes on puudutanud või liigutanud? No kõigepealt ma pean alustama muidugi sellest, et ju oli ju 14. Pimedate Ööde filmifestival, kui see lõppes, siis anti välja ka Euroopa filmiakadeemia auhinnad. On niisugune sündmus, mida ilmselt järgmise 10 aasta jooksul Eestis ei juhtu, kuigi siin need tahtsid ilkuda, ütlevad, et Boltsin kuulsusi üldse kohal ta ainult suli Epinos nendes, kes on kohustatud, sest ta on seal Akadeemia president ja siis Bruno Kanski sai elutöö preemia ja seda tuntakse ka meile. Kõrge Hitlerina allakäigus mängis, aga mees on ju ka palju filmides, mängib ka invendersi filmides ja oodati, et tuleb Polanski kohale. Variautor sai teatavasti kuus auhinda, aga Polanski eriti ei liigu ja kui me teame, et Eestil on väga head suhted Ühendriikidega, siis võib-olla oleks ta sind kinni võetud. Sest teatavasti ju Ühendriigid taotlevad kogu aeg kohtu alla saatmist ja sellepärast ei olegi inimene mitukümmend aastat saanud oma onu kunagist seda töökohta Ühendriikides külastada. Kui nüüd rääkida üldse veel jõhvis, siis PÖFFi puhul öeldi, et et žürii des on niisugust teisejärgulised isikud. Ärapanija muidugi ka pakkus välja, et nendel kellelegi Ämma tuttav pidi hõima ka Sürgis olla. Vihjasid tellid Willisele, et pluus, villis Vendon no tegelikult on teid villis väga tugev filmi produtsent Ameerikas ja ta on ka Prius Willise filmide produtsent olnud. Minule isiklikult PÖFFil kõige suurema elamuse jättis Manuel de Oliveira vil Angeelika veider juhtum. Manuel de Oliveira sai mõned päevad tagasi aastaseks. Viimasel ajal on ta teinud kas ühe või kaks filmi aastas. Ja kui ta alustas oma filmitööd, siis samal ajal alustas Louis veel. Aga tollal ta tegi 30.-te 40.-te aastate isegi aru arvav ilme, sest temal olid väga suured, kõige suuremad Portugali viinamarjaistandused ning eelkõige tegeles siis veinide valmistamisega või nende turustamisega hävini. Marjade kasvatamine selles viimases filmis on vihje tema esimesele filmile, mis näitab seda viinamarjakasvatajate tööd nii nagu nad laagi töötasid. Nüüd on kindlasti kõik teistmoodi. Aga muidu see on ju väga maas. Armastuslugu. Fotograaf läheb surnud kaunist naist pildistama ja armub temasse nii meeletult, et see lõpeb ka tema surmaga. Kui rääkida tänavusest Eesti aastast, siis paljud ütlevad, et see on suhteliselt kesine, sest et ainult kaks täispikka mängufilmi sai valmis. Oli kõigepealt tõi siis Marko Raadi lumekuninganna ning Andres Puustusmaa punane elavhõbe. Samas mitmed filmid on praktiliselt valmis ja esilinastuvad lähemal ajal, nii näiteks Mart Kivastiku esimene täispikk mängufilm, see on esilinastus jaanuari alguses. Õige varsti tuleb Sulev Keeduse kirjad inglile. Andres Maimiku ja Rain Tolgi kormoranid, komöödia, mis ilmselt ka hakkab kassad tegema, on valmimisjärgus. Kuigi siin Talvik ütleb Artur Talvik, kes tahab kangesti parlamenti saada ja püüab siis laulud kuulsustega või siis tantsud kuulsuste käte abil ennast, nagu paljud poliitikud on ka ennem või noorpoliitikud on püüdnud parlamendi saada. Püüab ka seljaparlament saad, ja ta on öelnud, et Andres Maimik teeb, kuidas see oli siis õlle, õlle Vilne, tänavusest Eesti filmiaastast, kui rääkida, siis ilmselt kõige uhkem film on ikkagi Mati Küti Taevalaul. Mati Kütt on teinud aastakümneid filme ja nüüd tal valmis siis kõige pikem 45 minutine animatsioonfilm ja see on niisugune seal nukufilmis tehtud. See on Eesti üks, võib öelda viimaste aastate üks Täht tippfilme. Seal on kogu tema varasemates filmides see Kulluntlikus ja see kujund ja see sürr, reaalsus, see on kõik seal sees, aga ta on mitmeti selgem film kui tema varasem timmilt. Priit raud, mis on sinu läinud aasta? Kõlab küll naljakalt, aga tegelikult mõtlen väga siiralt kultuurielamus. Noh, kui natukene ka niimoodi naljakalt vastata, siis minu selle aasta suurim kultuurielamus on tõesti see. Ma olen pidanud töökohustuste tõttu vaatama väga-väga ja väga palju etendusi nii teatri kui tantsuetendusi ja tõepoolest üle peaaegu üle kogu maakera. Kuna need on muidugi niukse üllatava ja huvitava pildi ja loomulikult tekitanud ka mingeid mõtteid, et mõtteid ja võrdlusmomente siis kas või näiteks ütleme kodumaal toimuvaga. Aga jaga neid mõtteid minuga. Noh, esiteks ma saan aru, et, et on külge jäänud kuskilt silt, et tantsuspetsialist, siis siis võib-olla räägiks tantsust. Et tantsus nii mujal maailmas kui ka Eestis on hakanud üha rohkem ja rohkem ei olegi nii-öelda tagasi tulema see niinimetatud puhas tantsimine või siis puhas füüsiline tegevus, mis vahepeal oli noh, tunud ütleme siis kontseptualismi alla, kus enam inimesed ei tantsinud laval pigem isegi rohkem rääkisid ja seisid kui tantsisid, siis nüüd see niisugune niisugune koreograafiline pool on tagasi tulemas ka mõned need, kes ennem on teinud kontseptuaalset tantsu ja mitte tahtnud tantsida tantsivad taas muidugi mõned on jäänud ka kontseptualism juurde ja nende tähetund, kes kogu aeg on tantsinud, hästi teinud, on võib-olla jällegi tagasi tulema. Aga noh, see on niisugune, kuidas öelda ikkagi Nendeks, et eks ta niimoodi lainetena ole ju kogu aeg käinud ja teine asi, mis tantsu puhul ja eriti siin Eestis on näha olnud, et ka need, kes teevad no ütleme, siis väga tantsivad tantsu viljelevad nemad on hakanud ka rohkem mõtlema, kuidas öelda, siis niux rohkem teatraalsete kujundite pinnalt need ei ole enam lihtsalt seismisega lihtsalt rääkimised, vaid sinna on sisse pikitud ka noh, niisuguseid tõeliselt teatri teatrivaldkonnast suuremaid žeste, suuremaid dekoratsioone ja, ja kõike niisugust, et see on minu meelest väga põnev, sest et noh, põnevaks teeb selle. Ja see teeb põnevaks kogu maailmaga selle tõttu, et et mitmekesisust, On juures, asi on jälle natukene värvilisem, kui oli mõned aastad tagasi veel. Nojah, huvitav, mis sa räägid, aga vaevalt, et sa sellist üldist suundumust vaatad, et ikkagi sa vaatad ja mingisugused etendused kasvavad, tohin sealt paluda ühte kirjeldust ühest etendusest, mida sa oled näinud ja mis on sulle meeldinud? Vot kirjeldust ma kohe kindlasti ei julge edastada, sest et ma, ma olen üldse väga vilets kirjeldaja ja minu teatrielamused üldjuhul laekuvad minu siis saiu või hinge või südamesse. Mõnikord kolm päeva mõnikord nädal aega hiljempärasusele etenduse vaatamist. Et kuskil vahepeal on mingisugune protsessor, mis selle siis veel kord, et nagu üle käib ja vajalikule, kel toob siis selle noh, nagu teadvusesse tagasi ja siis on näiteks see aeg, kus ma panen midagi kirja tendusest enda jaoks nagu kirja ennem seda on seal olnud tõesti ainult tõesti võib-olla siis a'la kirjeldused üks tantsija vasakus nurgas. Aga, aga kui natukene kirjeldada, siis ma arvan, et väga hea niisuguse suundumuse näitaja on suuga ühendatud tantsijate viimane etendus või siis taas kokkusaamise etendus, mida saab muuseas veel näha, mis on minu meelest väga ilmekas näide sellest, mida ma just rääkisin. Et kuidas niisugune puhas kontseptualism ehk siis soov vastandada ennast on siiski viidud natukene ka teatraalsesse vormi, et ta ei ole, ta ei ole noh, ütleme niisugune täiesti sajaprotsendiline perfomance kunsti ilma igasuguse teatraalsuse või, või dramaturgiat ta sellest on siiski suudetud teha. Teatrietendus just nimelt etendus. Mitte et noh, ma ei tea, mängimine või, või või esitamine, vaid sellest on tõesti suudetud teha etendus, ja selle üle on nagu ma ütlesin väga hea meel. Peeter Helme, mis on see, mis sind aasta jooksul on liigutanud? Ma katsun selle täna siin piiritleda rohkem kirjandusega, et ma ei hakka rääkima igast elamusest jooksul tabanud on nojah, seda umbes soovisingi ja mulle hakkas justkui silma kolme raamatu või nii-öelda najal või abil. Need raamatud on Lauri pilteri retk rahe mäkke Indrek Kofi eestluse elujõust ja Asta Põldmäe kirjutab pääsukestele. Mulle hakkas silma, et selliseid huvitavaid teoseid on ilmunud, on žanriliselt raske liigitada ja see võib öelda, läks mulle hinge. Sest et nii väga kui mulle teinekord endale ka meeldib asju klassifitseerida ja kui on tore, et asjad on selged. Toredam on, kui autorid julgevad piire ületada ja teha midagi sellist, mille puhul torkab silma, et nad teevad seda eelkõige iseendale, oma sügavamast sisetunnetusest lähtuvalt. Ja see on minu meelest väga põnev. Teriti pilt, teri, uus romaan, mida ma kohe, kui see ilmus huviga lugesin, tegime mingisuguses heas mõttes nõutuks. Ma ei saanud päriselt aru, mis asi see nüüd olema peab. Kas peab olema isegi üks romaan või on siin mitu lugu. Või on seal mingisugune eksperiment, millel polegi mõtet väljaspool seda eksperimenti ennast. Ja see oli kuidagi väga põnev, huvitavaid mõtteid tekitav, sest et selle asemel, et vastuseid anda, see raamat tekitas minus endas küsimusi. Ja, ja minu meelest võiks sellist kirjandust rohkem olla. Sama puudutab ka Indrek Kofi eestluse elujõust, mis on üks ütlemata kummaline teos, mida on tõesti võimatu žanriliselt kuskile paigutada. See raamat ei ole otseselt aforismi, kogu ta pretendeerib olema justkui, aga tõesti justkui tänavalt korjatud lausete kollektsioon. Ja ta ei ole kindlasti luuleraamat. Otseselt statiivi on sealt ka raske leida, kuigi mina olen seda teost üritatakse lavastada, mis tähendab seda, et mingi narratiivsus katsutakse sellele asjale anda. Siga teose lavastus on juba omaette kunstiteos, mis puutub üsna vähe sellesse algteksti. Ja see oli raamat, mis tõesti liigutas, sellepärast et kõikide nende kummaliste labaste teinekord pude lauset reas mis olid väga eestlaslikud, väga igapäevased, sellised, mida me kuuleme tihti tänaval või bussis või kimono kõrtsilauas. Nende seast koorus kuidagi välja tõesti see eestlase kvintessents. Ja see oli väga liigutav. Ja Asta Põldmäe looming on minu meelest alati lihtsalt väga huvitav olnud ja ja ta on alati osanud väga elegantselt jällegi vähem žanrile kui mingile iseenda sisetundele mõeldes sõnastada väga intiimseid, ilusaid tundeid. Nii et võib öelda, et see, mis mind tänavu liigutanud on on kirjandus, kust ma olen leidnud nii-öelda lausete vahele või ka ütleme, peatükkide vahele peidetud intiimseid, tundeid, mis võib-olla ei ole ise suurtesse sõnadesse pandud. Aga just nimelt nende suurte või ka vähem suurte sõnade vahelt kooruvad nad tõeliselt suured tunded välja. Ma olen alati arvanud, et see tegelikult ongi kirjanduse mõte mitte tingimata ise väga suuri ülevaid sõnu teha, kuigi ka see on suur kunst vaid tekitada lugejas tunne, et nüüd ma olen midagi suurt ja ülevat lugenud või et see, mida ma lugesin, hakkab minu hinges vastu helisema. Ja ma arvan, et üsna sarnase vastuse annaksingi, millisel teisel aastal, kuigi ilmselt hoopis teistsugusele kirjandusele toetudes hoopis teistsugusest kirjeldusest selliseid impulsse saades. Aga see võib-olla ei olegi nii oluline, oluline on see, et et kirjandus suudab neid impulsse, on ükskõik milline kirjandusse siis ka ei ole. Peeter Allik, mis on see, mida sina näiteks mõne aasta pärast sellest taastast mäletad? Noh, ma ei mõtle su isikliku elu, vaid, vaid pigem seda, mida sa kunstilises mõttes oled kogenud. Ega ma ei oska öelda, võib-olla ei mäleta. Aga mida sa praegu mäletad? Praegu jah, siin kunsti vallast ikka tuleb just et selline asi nagu Anonymous, pohhi suur näitus Tartu kunstnike kõikides galeriides mis on võib-olla oli eripärane selle poolest, et pohh siin Eestis eriti esinenud ei olegi, selline eesti kunstnik noh, nagu tänapäeval on moodne öelda, kes mängib identiteedid või õieti tema ongi see mees, kes enam ei mängi identiteediga vaid ongi loonud sellise uue identiteedi. Ja siis teema ja neid asju SAISis näha Kunstnike Maja galeriides suvel. Nii igasuguste eneseiroonilist taas esitlustena, kummaliste selliste installatsioonide näol, niisiis perfokkadest olid tehtud installatsioonid kui ka siis videos. Tallinnast meenub kohe siis selline koht nagu galerii metropol, mis asub, vala kalamaja tänava lõpus peaaegu enne merd paremat kätt ima vaja selle tänava lõpus. See oli selline tore näitus nagu Janno Bergi Picasso kuul. See näitus siis kõigepealt oli Pärnu linnagaleriis mingisugusel pisut teisel kujul, kuid ma arvan, et isegi sinna metropoli see asi sobis rohkem, kuna seda metropol galeriid on siis võimalik täielikult kohandada sellise Environment kunsti jaoks nagu just sellele näitusele sobilik oli. Picasso. See on siis selline fiktiivne intervjuu. Rasova see näitus on huvitav, sellepärast toob siis järjekordselt sellise tsitiivse reaalsuse või kujutluse nii-öelda sellise ette kujutada inimese intervjuu ette kujutatava inimesega, mida tegelikult olnud. Noh, sellised mängud on, võib-olla kõlavad õudsalt moodsad, jälle moodsalt sellised mängud identiteediga ja uute identne dieetide loomine ja nii edasi ja nii edasi. Kuid antud kontekstis just nimelt selles nii-öelda galeriis metropol, mis juba iseenesest kätkeb ennast seest üle võimendatud eneseirooniat. Just nimelt see näitus Picasso kuul nii-öelda 20. sajandi kõige kuulsam kunstnik Picasso on toodud siis sellisesse tänapäeva identiteediloome sellistesse totrasse ja, ja võib-olla kloun aadliku keskkonda, kus siis keeratakse see eneseiroonia vint nagu täielikult üle ja lammutatakse paar kunstniku imago, loo loogia, see staar, kunstniku eneseloome nagu täielikult lahti omadega. Selle poolest oli vahva üritus, sellisest ametlikuma kunstivoole pealt ületas minu uudistekünnise Kaljo Põllu siis nüüd juba kahjuks siis retrospektiivne selline ülevaatenäitus kunstniku töödest Tallinna kunstihoones. Noh, siin ei oskagi midagi eriliselt välja tuua niivõrd võimas isiksus, väga eripalgelised suundumused, mida ta küll ise või noh, mida nüüd siis takkajärgi on Androovitud ka kuidagi omavahel siduda, kuigi noh, selline minu jaoks ei omagi tähtsust, inimene võib ka olla pisut skisofreenik tehniline ja kunstniku puhul on see isegi tervitatav. Hallo tervist, Rein Lang, mina olen Urmas Vadi kultuurisaates ja leppisime eile kokku ja nüüd ma küsikski selle küsimuse, mis mind huvitab, et mis teid eelmise kultuuriaastatele mõeldes liigutas Mystery südant rõõmsalt hüppama pani või mis teid kurvastas? Hohoo, no see on nüüd küll keeruline küsimus. Väga keeruline. Oma, kes kui ma nüüd natukene mõtlen tagasi sellele aastale, siis seda kultuurielu Eestis on ikka ikka uskumatult palju ja ta on ikka uskumatult rikas. Ma kujutan ette, et 1,3 miljoni elanikuga riigis, pealegi, kus seda põlisrahvast, kes oma kultuuri ja keel hoiab, on vaevalt üks miljon, siis on tõenäoliselt maailmarekord ikka, et kui palju meil ilmub raamatuid? Kui palju meil on teatrietendusi? Filmi suhtes ei olnud ja see aasta sugugi mitte hea aasta. See on üsna nutt nukker ja ma arvan, et filmiinimesed on. On täiesti õigustatult siin käivitanud diskussiooni, et kas kogu see meie filmitööstus ikka jätkusuutlik on, aga ütleme, et veel paar aastat tagasi oli ju, tuli filme nagu Vändrast saelaudu. Ja ma tean ka seda, et üksjagu palju esilinastusi on ju veel tulemata filmidele, mis iseenesest sel aastal on valmis saanud, et ega see küsimus iseenesest, kui ta puudutab tervet aastat, siis me peame ühte asja ju ütlema, et ega see aasta ei ole veel ju läbi. Et siin on ilmumas raamatuid, siin on tulemas filmide esilinastusi, siin on tulemas teatrite esietendused, vist on nüüd läbi. Aga kui ma vaatan seda teatrielu, siis, siis siin on ikka paar väga heledad mälestus sellest aastast. Üks on kindlasti minu jaoks oli, oli linnateatri lavastus üsna maailma lõpus see on luk, lagassi. Näidendi lavalepanek oli, oli pehmelt öeldes vapustav. Need nüansid, mida linnateatri näitlejad on võimelised välja mängima, need olid ikka väga uhke vaatepilt. Siis teatrist tuleb mulle veel meelde Draamateatri lavastus, kaevuritest, kunstnikud, viinistus. See oli ka minu meelest hiilgav. Ja väga positiivsena jääb meelde ka Rakvere teatri tuulte pöörises. Aga ütleme, et häid lavastusi on olnud ikka ka väga palju, need on need kolm tükki, mis reljeefselt on võib-olla meelde jäänud sellest aastast. Aga eesti teatritase seal on ikka äärmiselt kõrge. Mis puudutab nüüd kunsti, seda on mul olnud vähemalt, aga ka vaadata, et kõigile näitustele kindlasti pole jõudnud, aga siin midagi väga erilist minu jaoks sellel aastal välja pole joonistunud. Mina sain näiteks sel aastal oma kõige suurema kunstielamuse hoopis ühest Poola väikelinnast, mille nimi on Kazimierz, tollid, Ella suurune linn Isla ääres, kus ma nägin ühte vapustavat skulptuuri mis, millesse ma armusin kohe esimesel silmapilgul ühes kunstniku ateljees. Ja siis mul tekkis see küsimus, et aga miks küll Eestis ei ole niisuguseid väikelinnu, kus 100 elaniku kohta on üks kunstniku galerii. Mis skulptuur soli kirjeldage? See oli üks orav võib-olla major mida me võib-olla kõige objektiivsem hindaja, aga aga skulptor oli orava kujutamiseks minu meelest jõudnud. Täiesti fantaasia tippu. Ja muusikast võib olla, mis on meelde jäänud, sel aastal on muidugi kõik, mis on seotud Arvo Pärdiga ja noh, see on juba niivõrd loomulik, oli Pärdi juubeliaasta. Loomulikult oli Pärbida teoste ettekandeid hästi palju. Ja oli ka väga meeldejääv lavastus, mida Peeter Jalakas tegi Noblessneri valukojas, mille pealkiri, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli alguses oli väga võimas. Nii et võib-olla need on need niisugused asjad, mis minule eredalt on meelde jäänud. Aga mis te viimati lugesite? Rein Lang? Vaadake, minul on nüüd niisugune lugu, et seda ilukirjanduslikku poolt ma mul pole lihtsalt olnud väga aega lugeda, ma praegu ma loen Tony Blairi mälestusi, tõsi küll, inglise keeles, mis on raamat, mida ma kõigile soovitan lugeda, kes natukenegi huvitub poliitikast ja huvitub maailmavaatest. See uskumatult hea sulega kirjutatud raamat ühelt tõeliselt riigimehelt. Ja ma soovitaksin seda eesti sotsialistidel lugeda, et siis nad võib-olla saaks aru, et võib-olla nad ei olegi oma väljaütlemises räuskamise nii õigel teel. Kivisildnik lõpetab oma akvaariumi aasta ja lugemisaasta. Akvaarium number 12 tere, lugemisega lõpparve teinud vikerraadio kuulajad täna tõmbama akvaariumi jõulukolumnisarja koomale ning teeme kokkuvõtteid möödunud lugemisaastast. Lugemisaasta oli täiesti fantastiline. Lugemisaasta tegi pimedad nägijateks, Lombakad viskasid kargud nurka, ka hakkasid Hopaki vihtuma ning juhtus muid tervenemise imesid nagu Korea rahvakultuurifestivalil Dave Bentoni juhtimisel. Esimene ja kõige suurem lugemisaasta ime oli see, et nõu koguda okupatsioon eesti kirjanduses sai viimaks ometi läbi. Peale Mihkelsonile muti laadis erandite, olid kõik sel aastal ilmunud tähelepanuväärsed raamatud Eesti vabariigi ajal kaela kandma kasvanud autorite tehtud. Pole vahet, kas räägime Indrek Hargla libaajaloolistest kriminaalromaanidest, Leo Kunnase kosmosesõdadest ehk Maarja Kangro või Aare Pilve Itaalia reisikirjadest. Kõik need autorid on uus põlvkond, kellega tuleb leppida, sest muid põlvkondi enam lihtsalt ei ole. Keset etendust tundis Paul äkki, et ta suudab lennata. Ta istus suure saali viimastes ridades. Orkester mängis klassikaliselt, Meidsid heitlesid sinises sügavikus. Väikesena näiva lavanurkadest paistis šokolaadikat valgust. Õhus hõljusid tabamatud ihad hämarsaal tukslas helides ruum paindus eriskummaliseks ja Paul paisus lendamise tundest. Ärge sattuge segadusse, see ei olnud uue põlvkonna autori Mehis Heinsaare härra Pauli kroonikad vaid Argo Aadli loetud okupatsiooniaegne Valtoni novell lend klassikaraadio jutujärjearhiivist. Esitan siin Waltarid selleks et tõestada Nõukogude kirjanduse väärtused pole kusagile kadunud. Heinsa rajab sama grotesksed rida täiesti arvestataval tasemel edasi. Kultuuritraditsioonid on visad kaduma. Okupatsiooni põhjendamise, võõrvõimude neegerdamise vaimunõtrust, inimvastaste kuritegude õilistamise traditsioon. Ajaloolise romaani vormis oli Eesti Nõukogude Kirjanike leivanumber. Piisab sellest, kui nimetada Vassili Riisiromaani kullist kolme kutsikani, mis käsitleb Saaremaa kommunistide püha üritust vabadussõja päevil. Paul oli intiimses ühenduses Paleriinidega laval publikuga muusikaga saaliga. See oli selle hetkega oluga kõiksusega talle kaasa antud ja tema ise oli Osajasing. Tema tegu oleks praegu vastu võetud, kui miski iseenesest mõistetav, see oleks nende kõikide määratud hoitud ja toetatud valgusmuusika. Tants kergitas teda õhku ja inimpeade langeb ja pisenev masseeritakse mõtet, mis teda õhus hoiaks tal enesel tarvitaks vaid liigutada käsi, et juhtida lendu. Eks ole oludele inimestel meile kaasa anda ikka ühte ja sedasama. Vassili Riisiajaloo ähmastamise traditsiooni jätkajana tuleb keskenduda Tiit Aleksejevile ja tema ristisõjaraamatule. Palverändkriitika on tunnustavalt esile tõstnud tõsiasja, et autor on käinud ristisõjaga seotud paikades ning lugenud raamatukogus kaasaegseid kroonikaid. Tõesti, palverännulugedes hakkab halb, just nagu oleksid isegi Põhja-Aafrikasse sattunud talumatu toit, ebamäärased turistid ja barbaarse usukombed. Kõik see on häirivalt reaalne ning tekitab ääretut tülgastust. Aga kas ristisõdijad olid ikka nii lollid, nagu Aleksejev neid kujutab? Ei usu. Rüütel ei saa lahingus vastasele poolemeelset loengut pidada, maha tapetakse esimese lause pealt ja tapetakse asja eest. On näha, et autor on käinud ja on lugenud sellest ka mõningane õnnestumine. Aga veelgi selgem on see, et autor pole kedagi tapnud isegi naisega lapsi, mitte sellest ka väga olulised puudujäägid tekstiloomes. Söömise joomise kirjutamine tuleb hästi välja, aga kõik muu veenab meid veelgi vähem. Kui Vassili Riis. Kui Paul oli selgele äratundmisele jõudnud, teadis ta, et on tõepoolest kohustatud lendama. Ta ei võinud seda enesesse peita, selleks ei olnud vajadust miski takistanud teda oma kohustust täitmast ja nii tõusis ta lendu. Tiivaulatust arvestades on Aleksejevi lend olnud üllatavalt kõrge. Tema litter, raadikarjäär algas Betti Alveri auhinnaga. Aga seal pole ka midagi imestada. Ei mäletagi, et peale Triin tasuja mõni loetav autor seda saanud oleks. Sel aastal tuli lisa Euroopa tõlkepreemia näol. Aga vesi tuleb mõista tänulikkus selle eest, et me nende dekadentlik kuule valuutale õla alla paneme, avaldub õige ootamatutes vormides olgu auhindadega kuidas on, neid jätkub igale oksjonile. Aga lugemisaasta, kirjanikele hästi mõjunud eelkõige just selle poolest, et istutakse raamatukogus ja loetakse kroonikaid. Eruditsioon on kõigi selle aasta tippraamatute taga. Mart Juure naeruklubi baseerub ülikõval kroonika lugemusel. Samuti on autor liikunud Mihkel Raua Edgar Allan Savisaare jalajälgedes. Sama asi on Ervin õunapuu gootika laua vestlustega, korralik piibli lugemus, üliinimlik annus turismipühale maale ning elupaik maisest luksusest loobunud Martin Maria kulli koristamata korteris andsid järjekordse Eesti tippmargi. Vaher oleks saanud oma geniaalset jalgpalliraamatut kirjutada spordilehte lugemata. Tappeskimite edasist mäletas Pauluduselt selja taga kahises raske eesriie. Tema ümber kogunesid ehmunud haldjad ja teovõimelised inimesed. Tal haarati kaenla alt ning lohistati lavalt minema. Jõulurahu aeg kohe saab lugemisaasta läbi ja me hakkame ennast tasapisilugemisest võõrutama. Kellel Mart Juur vappa Vaher, Ervin õunapuu loetud olid tublid ja nende hinges valitseb ülev tunne kelle lugemata on peagi sellest kohustusest vabad ja võivad teistele jälle ausalt silma vaadata. Head oli lugemisaasta veel parem, et jõul. Kindlasti toob jõuluvana meile uue suure kultuurisõbraliku kampaania. Ainult salmid tuleb korralikult pähe õppida. Eelmisel nädalal pidas päevikut Erki Kasemets aga tegelikult on ta päevikut pidanud juba aastaid. Olen aastate vältel oma põhilised päeva tegemised sageli piimapaki külje kujulistele papitükkidele kirja pannud. Iga päeva jaoks eraldi papitükk pidevalt paistvas kaardipakis papist päevi annab siis omavahel segamini ajada või uut moodi järjekorda seada või kõik ühe kuupäevaga kaardid välja noppida ja neist omaette pakid moodustada. Tegin seitse back kaheksandast 14. detsembrini ja lisasin sinna need kõige värskemad kaardid. Kaheksa detsembri ehk kaheksa, 12 back. Aastal 1998 kella kaheksast kuni 12-ni polügoonteatri etendust täna toimumiskohaks Tallinna linn. Selles osalejad pidid nelja tunni jooksul korjama eriteeninduse müügikohtadest võimalikult palju tsekke ja kviitung, millel tingimata kirjas ka väljastamise koht ja täpne kellaaeg. Kogutud andmete põhjal konstrueeriti hiljem igaühele tema kulgemise trajektoor. Kaheksandal detsembril aastal 2000 käisin Sorga ja Paldrockiga pikal tänaval tühja maja vaatamas. Sinna tundus olevat võimalik rajada non kratta Tallinna esindus. Kaheksandal detsembril 2001 olin Sakala keldris magama heitnud alles kuue-seitsme paiku hommikul pärast Arvo ja Priidu lahkumist kaheksandal detsembril kakstuhatkolm. Kogusin kunstihoone hoovile aasta näituse tarvis maalikunstnike töid ja sõitsin koormaga Pärnusse. Kaheksandal detsembril 2004 oli kunstiakadeemias valikaine AEG hindamine. See pidi algama kell 11, kuid lükkus edasi, kuna olel polnud aega, sest pidi osalema ka teistes hindamiskomisjonides. Olin kursust juhendanud terve sügissemestri. Ükskord pidid üliõpilased kirjutama endale kirja, selle ümbriku vanema enda kodus aadresse peale kirjutama ja siis minu kätte andma. Postitasin need viis aastat hiljem. Õppetund jõudis loodetavalt kohale. Kaheksandal detsembril 2007 toimus polügoonteatri etenduse adventuur, mis algas kell 15 30 Vabaduse kella juures ja lõppes päikeseloojangul kell 16 23 Linda mäel. Etenduse vältel külastasid osalejad endist peldikubaari ja tutvusid selle uue elanikuga. Varblase kohvikus saadi endale rinda paberist rist, millega kaunistati kõrval künkal kasvab okaspuu. Kaheksandal detsembril 2010 helistas saate toimetaja ja veidi hiljem meenus sellega seotud öine mõte. Veidi õõvastav olukord justkui siis, kui helistab see, kelle numbrite just valima hakkasite. Postkastis oli esimene, võib-olla ka viimane jõulukaart saatjaks Helve Reet, kes oma suurest avastusest Elutähtsa sündmuste vahel olevast arvulises seosest andis märku ka eesti teadlastele. Üks füüsik kirjutas talle vastuse ja mainis muuhulgas üht konkreetset suurust, mis hõlmab kogu materiaalse maailma informatsiooni. Üheksas dets 98 vaatasin televiisorist Kuldvillaku, maalisin piimapakke. Üheksas dets 99. Viisin kaks kella parandusse Nunne tänavale keldrist leitud laevakella ja 10.-ks sünnipäevaks saadud polioti. Üheksas dets 2001 toimus Krahli baaris avastuse Eesti lugu tegijate kokkusaamine. Pärast jalutasin vihmariga Vabaduse väljakule. Üheksas dets 2004 oli avatud akadeemia vabade kunstide kolmanda kursuse hindamine. Õhtul käisin, muustockise kukkus. Üheksas dets 2010. Kohvikukontrolletendus. Olin pärast Elkeni pikka kõnet telefonilaadija pannud ja siis sinna unustanud. Seetõttu pidin kaks järgnevat ööpäeva ilma läbi saama. Öösel laenasin satsilt kaamerat. 10. detsember 98 õhtul Odessas maitia Pattiik küla salviste null neli öö Viimsis, Roosi teel. 10 Helija loona ei saanud lumetormi tõttu esietendusele tulla, nagu ka Karevaise. 11. detsember 98 Andres oli just öelnud, et tal on arvel miljon krooni. Kui automaat kaardi ära sõi, pidin ise raha võtma. 99 korvpall koplis jäi ära. Õhtul toimus Tataris noolemäng Pepe taia ja teised vahepeal Ivariga pritsumajas töötamine. 10 Saaremäega tuli jutuks tema lavastatud lagritsaetendus. 19. pidi olema tema 100. sünniaastapäev. Naise päevikutes kõik asjad ilusti kirja pandud. Läksin hoopi bussijaama, liiklus oli äsja taastunud ja sain kohe peale. 12 detsember 1997 päeval Pindis, õhtul konsoris Öödherentaris. 2001 kohtusin rahaautomaadi juures mantliga, kellele Sven oli vedeliku asjus helistanud. 2010. Hilka, mis autoga linna parkisime Solarise alla. Edasi bussiga meelde, pühapäeval on stseen, kus bussis seisab valge särgi ja nimesildiga noormeeshormooni misjonär. Tema kõrval istub ema lapsega emal peas suusamüts, millesse kootud sõna deemon. Kolmeteistkümnes detsember null kohtasin maasikut, rääkisin talle Ericssoni kastidest. Kaks Semperi näituse avamine öösel Kaupo Kalevist väljas neli. Hansapank Rävala viis, 17 29 57 kaart 21 50, sularaha 75 eek 10 võtsin Westmani poe tagant kolm plastkasti. Ühte neist läheb vaja neljapäevasel perfomance-il. 14 detsember 2001 reede. Nägin unes, et Vilde tee 56 majja korterisse, kus elas Moks olid nüüd elama asunud neegrid. Eriti mugavalt tundsid nad ennast rõdul. 14 detsember 2002 laupäev. Meetrilisele aastaarvule lisaks sümmeetriline elu päeva number 12221. Käisin rahvusraamatukogus, otsisin vanu seinakalendreid, kavatsesin kirjutada artiklit kalendrite taaskasutusest. Nädalapäevade ja kuupäevade näitamiseks ei pea kogu aeg uusi ostma, kõlbavad ka aastatetagused. Näiteks lihtaasta, kus 14 detsember on jälle laupäev, saabub peagi uuesti. 14. detsember 2010 teisipäev käisin räbalas endale, sai möödunud nädalavahetusel 77 aastaseks. Telli juba oli vähemalt seitsme külma seitsmesed elavad korteris number 77, Igalühel sellist õnne pole. Minu korterinumbrid on olnud kaks, viis ja 16. Aasta mistahes kuupäeva põhjal saab luua ühe kontsentreeritud elu päeva. Selles leiduks midagi iga elatud aasta selle kuupäeva juhtumitest. Nii saaks 24 aastane inimene, kes elanud näiteks viieteistkümnendat detsembrit 24 korda annetada igastahes vastast ühe tunni, selle kõikehõlmava ööpäeva tarbeks. Aga kõige täiuslikum päeviku pidamise moodus on seda teha kogu aeg ja katkematult mistõttu on sinna võimalik teha sissekandeid vaid sellesama päeviku täitmise kohta. Aasta viimase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Järgmine kultuurikaja kõlab aastal 2011, kaheksandal jaanuaril. Ma tänan kõiki, kes kultuuriga rääkisid, arvasid, mõtlesid, kes seda tegid. Ja loomulikult teid, meie andunud kuulajad kõike head ja kohtumiseni.