Tänase saate külaline on Vanemuise teatri näitleja Indrek Taalmaa ja küsib Pille-Riin Purje. Indrek Taalmaa. Ma ei taha nüüd Tartu vaimust alustada, aga kui on läbi käidud erinevaid teatrilinnu Viljandi Rakverepõigetega Tallinnasse ja nüüd Tartu, siis kas see ümbrus või koha vaim või niisugune asi on olemas või kuidas see keskkond mõjutab teatritööd, mis on väljaspool teatrimaja. Tervist pealt ja see on, see on tõesti nii, et mingil määral ta siiski mõjutab. Tartu on noh ma olen siin aastanud olnud. Muidugi külalisena ma tegin veel ennem seda kaasta, et tunnen, et ta mõjutab siin õhkkonda kuidagi kuidagi tervem. Ja külastaja teatrikülastajad on väga hea, publik on väga hea, ma ei ütle, et Viljandis ja Rakveres ei ole, aga aga Tartus on ta kuidagi eriline sadama, tajusin juba kuma Rakveres olin ja käisime siin nagu külalisetendusi tegemas. Siis oli tunda eriti sooja vastuvõtu alati saalid olid täis reeglina. Aga mis Tallinnasse puutub, Tallinnasse? Ka on väga hea publik. Ütlemini. Aga mismoodi üldse see kujunes? Kuidas te teatri juurde jõudsite, kas see oli mingi mingi äkiline otsus, mingi lemmiklavastus, mingi hetk või on see nii, nagu öeldakse, et juba varasest lapsepõlvest? Ei, mina saanud varasest lapsepõlvest muidugi see teatriarmastus ja noh, ma Sügav kummardus muidugi vanematele isale, emale, kes mind teatrisse viisid. Alustades siis noh, mida ma mäletan, hästi, ähmaselt oli. Ma ilmselt olin väga väike, oli Viljandi kultuurimajas, oli kolme põrsakest nukuetendus, teater jättis mulle väga sellise maagilise mulje, isegi kui ma olin, ma ei mäleta, kas neljane või viiene. Tegin ma, sugulase juures oli selline tuba eraldatud kardinaga, kus ma siis tegid oma sugulastele vanematele teatrit seal selle kardina vahel on ilmselt lasteaias õpitud mingeid luuletusi, laule, mida ma seal esitasin. Aga kuidas ma teatri juurde sattusin, see, see oli täiesti noh, tegelikult plaan oli mul lavakunstikateedrisse astuda. Seda ma ka tegin, muidugi. See oli siis lihtsalt issand, 14. lend oleks olnud siis aga jah, ma sain sealt punast voorust nagu läbi ja ja siis mind võeti äkiliselt sõjaväeteenistusse ja, ja, ja pärast seda nagu ei olnudki enam plaanis või nii noh nagu kuidagi oli vaja nii kohale jõuda, nii palju ümberringi toimus Eesti iseseisvumine ja sinimustvalged ja laulvad revolutsioonid. Ja, ja ei osanudki nagu seda teed leida, siis oli noh, võimalus ka juba nagu läks lahti, et saab äri teha ja raha teha kuidagi ja ja siis sai seda teed mindud, üritatud ja liha Venemaale viidud ja kala vahendatud ja iga kõikvõimalikku proovitud saab teha ja autosid Saksamaalt toodud ja müüdud. Ja, aga see kõik sai alguse sellest Viljandis oli selline. Konservitehase juures asuv selline stuudio või, või midagi sellesarnast. Teater, nahvadki teater, kus siis Leila Säälik käis lavastamas ja Elle Eha-Are ja siis sattusin Leila säiliku sinna lavastusse nagu sinna nii-öelda harrastusteatrisse. Ja, ja siis oli väga tugevalt seotud Leilaga, Peeter Tammearu ja, ja Peter kutsus mind siis sealt Ugalasse tööle ja sinna ma kas nagu kaheks aastaks jäi küll mitte päris palgale, vaid nagu rollilepinguga ja osi tulija tööd tuli. Siis kutsus mind Toomas Saarepera, Ervin õunapuu Tallinnasse. Nad hakkasid tegema triloogiat, mis hõlmas nagu tervet aastat. Ja, ja ma otsustasin, tegin sellise karmi otsuse, et et lähen proovin, on seal ja nii, nii see lumepall nagu veerema algas, hakkaski, et et nüüd ma olen siis otsaga vanem. Ikka teatril on hing antud, et nüüd enam ei kipu tagasi kuhugi äri ajama või, või muud tegevusele. Eks mõtted ikka liiguvad selle ümber, et ikka paremini ära elada ja kõike, nii et noh, ega teatripalk ei ole seda, see ei ole mingi saladus, et suur sellega elab küll ära, aga kes ei tahaks, paraneks proovida võib-olla midagi tahaks, aga ka mitte muidugi enam mingit. Mingit sellist noh, ikka, mis nagu erialaga seotud on võib-olla. Kui ei ole olnud lavakunstikateedris teatrikoolis, et keda siis enda õpetajateks pidada, küllap need võivad olla siis lavastajad või partnerid või. On küll ausalt öeldes, et esimese nagu selle julguse või tõelise julguse või vabaduse, nagu sain ma ikkagi kätte Ugalas ja. Ma arvan küll, et see oli Peeter Tammearu kes on väga minu arvates üks Eesti parim näitleja ja ma õppisin temalt küll väga palju. Noh, me käisime ka väljaspool teatrit temaga kuigi palju läbi. Ja, ja tõesti noh, ma, mul oli suukele magusalt lahti ja muudkui kuulasin, mis targem inimene räägib ja ja, ja seda on nüüd hiljem tõesti väga hea olnud, ära kasutada oma töödes-tegemistes neid tarkusi. Ja muidugi partnerid olid ka noh, esimene asi seal jumalad lahkuvad maalt oli ju kohe. Rein Malmsten ja, ja Andres Noormets ja, ja noh, kes on iseenesest väga tugevad näitlejad ja nendelt sai ka väga palju õpitud. Noh, ma pean ikkagi väga tähtsaks ka sellist inimest nagu Ervin õunapuu See Tallinna periood oli ikka väga huvitav selles suhteliselt erilist palkama ju sealt ei saanud, sai elatud, väga kasinalt ja võib-olla see ongi seesama, et noh, et, et see see valu või see kannatus või, või see, mis sinna juurde kuulus selle Tallinna perioodi juurde andis väga palju nagu jõudu ja tahet seda, seda asja veel rohkem tundma õppida ja ja, ja teha seda veel paremini. Ja muidugi Peeter Jalakas kutsumine Rakvere oli siis selleks. Vaata noh, temale ma pean julgema, väga suured tänud. Et tänu temale ma olen saanud teha neid osi või, või rolle, mida ma olen teinud. No kui niipidi mõelda, et et mingil ajal võib-olla küllalt palju mängitud niisuguseid koomilisemaid rolle või võib-olla siin Vanemuises või viimasel ajal ongi natuke ka teist laadi niisuguseid sees poolsemaid osi rohkem juurde tulnud ja tõsisemaid selles mõttes, et. On küll jah, ma ise tunnen ka, et laid et mind on jah, ütleme nii, ekspluateeritud v on antud neid osi, mis on nagu koomilisemad ilmselt sellepärast, et noh, see on lihtsalt karakteri asi. Et Tseetma tõsiseid osi siin olen saanud Vanemuisesse on, see on väga hea ja ma mulle see meeldib, see on natukene selline peenem töö, kui. Kui lihtsalt kuskil, ütleme, mingis salongikomöödias mängida, tegelikult see on ka väga raske, aga, aga omamoodi raske, aga ütleksin, et jah selline analüüsimine ja rolli kallal nikerdamine ja ja neid tagamaid otsides teeb selle prooviperioodi tunduvalt, et huvitavamaks mida ma nagu varem mõtlesime, oh issand, sa prooviperiood teksti päheajamine ja siis mõtled välja, mis, kust, kust tulede, mis, kust lähed ja mida teed, eks ole, ta ta oleks söödav ja naljakas, aga mis puudutab jah, tõsisemad, siis seal on sellist. Minu arvates on see huvitav, kas prooviperiood ja edasi muidugi, kui etendus hästi läheb, siis nauding on ka laval olla. Aga need koomilised osad selles mõttes on justkui kergemini kätte tulnud või mingis niti saab kätte ja siis saab seda nagu edasi varieerida erinevates rollides. Nii ta ongi, et mulle tundub, et ta tuleb lihtsamalt, noh, see on ilmselt individuaalne, mõni mõni ei saa sellega võib-olla üldse nii kergelt hakkama, peab selleks väga palju tööd tegema. Iseennast ületama või sest ega see on tegelikult suur julgus komöödiaski lihtsalt panna oma keha võib olla liikuma teistpidi kui sa, kui sa, kui sa elus või muidu oled, et ja, ja kui mingit karakterit lood, siis et see ei oleks ka liiga üle, noh, see on selline piiri peal, küsimus minu minu jaoks. Ma arvan, et selline väga väga paksult üle pandud karakter või see, ta võib teatud etendustes tükkidesse sobida, aga reeglina noh, ta peab olema ansamblis, ütleme nii. Aga ju see eeldab ka niisugust head huumorimeelt või mingit võimet maailmaga naljakana näha. Nojah, ei eita seda kindlasti, see peab olema, sest et ma arvan, et kellel ei ole huumorisoont või puudub see, ma kardan jah, et Hertilist komöödiaga hakkama ei saa, inimene Ta tegelikult võib, võib muidugi mõjuda kommilisena. Aga, aga ma arvan, et enamjaolt erinevaid rolle teha. Et mitte jääda nagu mingiks. Ühe. Ühe kuidas seda öelda, liinivedajaks? Ma ise nagu olengi, mõelnud sedapidi, et ma tahaksin osata või et ma oleksin võimeline kõike mängima. Nii esimesi armastajaid kui tõesti paks komöödiat. Aga niisugused tõsisemad rollid, need nõuavad jälle mingit teistmoodi julgust, võib-olla, et kas seal peab kuidagi avameelsem olema või seal on ju justkui vähem seda maski. Just täpselt seal, noh, ma arvan, et ei, ei ole vaja niivõrd palju kasutada seda välist välist külge, kui just seda Sisemist poolt või kuidas öelda mõtet? Ja seal on muidugi palju näitleja tehnilisi vahendeid. Kuidas saab seda saavutada või kasutada või? Kui sügavaltsaga lased ennast sellest rollist mõjutada või või kui kaugele sammast sinna rolli sisse laseb. Kõik sõltub sellest. Jah, eks, eks ta on sihuke nokitsemine küll enda kallal ja noh. Eriti ma mõtlen just väikse saali lood, kus sa oled publikule nii, nii nii nähtav ja käega katsutav, ma võrdlen seda natukene võib-olla filmiga, et ta on filmis on sama või on suur plaan, siis saab seal väga-väga-väga oma näomiimikat. Nii nagu teatris, sest teater tegelikult harjutab sind ära, et sa pead ikkagi nähtav olema ka 40 või ma ei tea, 20.-sse ritta, eks ole. Ja kuulda siis filmis suure plaani puhul on see, et sa pead arvestama sellega, et see inimene on sadamakaamera. Nagu filmi peale jutt läks siis mu eraldi tahtsin küsida. Noh, niisuguse kummalise žanri või rolli kohta nagu animafilmis mängimine kuidagi elusuuruses või ma ei kujuta üldse ette, mismoodi see tehniliselt käibe staadise töö on, nagu öeldakse, kellassepp seal filmis hilinenud romanss. See on täiesti minu jaoks ka, oli see väga huvitav pakkumine Hardi Volmeri poolt ja mis seal ikka moel armastan selliseid katsetusi, ütleme nii. Et see oli minu meelest väga huvitav, seal on küll see, see tulemus, mida sa pärast näed, oli minu jaoks natukene šokeeriv. Näitleja jaoks selles mõttes, et seal sa ei ole päris iseenda peremees, seal filmitakse kõik kaader kaadri haaval nii nagu nukugi liigutatakse, nii liigutatakse siin. Ja, ja, ja sa sõltud nagu nukujuhist ehk Canimaatorist suuresti noh, muidugi näo, neid ilmeid ja neid ma pidin ise tegema. Mul ainult öeldi, et kergita kulmu või midagi või või nii, minu arvates tundub inimene animafilmis natukene kohatu, aga mitte väga. Et tegelikult oli päris huvitav seda tööd teha. Et et jah, et seal nagu ei ole eriti endal, millega mõelda, et sa seal ta sõltud. Aga ta oli huvitav. Aga kas teatris on ka vahel tunne, et lavastaja liigutab nagu nukujuhti näitlejat ja ja oma vabadus kaob ära. Mingil määral on, kui, kui minu mõtted ei ühti lavastajaga ja ma lähen noh lavastaja öelda, et ma tahaks nii või naa teha ja kui ta ei ole nõus, sellega tahab enda rida ajada ja teha midagi niisugust seal teatavas olukorras, kus mida ma pean tegema, siis ma pean selle enda jaoks lihtsalt ära põhjendama, miks ma nii teen. Ja kui ma seda saan, siis ei ole hullu. Siis ma ei tunne. Aga kui ma ei põhjendanud aja jooksul ära või ei suuda seda põhjendada, ei saa Kalavast sellest aru siis siis see muutub tõesti nagu selleks nagu juhiks, aga reeglina teatris ei ole ma seda tunnet nii sügavalt olnud. Aga no kui siin oli juttu, et on ka teistel elualadel oldud ja kas niisugused erinevad kogemused või mingid mingid drastilisemalt kogemused või, või niisugused teravamad elamused või kas neid saab ära kasutada näitlejatööst, tulevad nad kasuks või, või on see rohkem ikka kujutlusvõime maailm, et peaks elama rahulikult ja stabiilselt? Vot ei oska sellele, mina ei oska küll vastust täpselt leida. Ma ise arvan, igasugune asi või tegu, mida sa elus teed tuleb sul ju mingiks kasuks või vähemalt sa võtad sellest nagu õppust või, või ta jääb sulle kuidagi alateadlikult kusagile sisse. Et ma arvan, teatritöös on, ma arvan, ma saan seda ära kasutada kindlasti. Ja, ja ma ei, ma ei tea, ma ei oska öelda, kas stabiilne elu? Ma arvan, et see teeb inimese laisaks natukene, selline peab midagi, inimesel peab mingi mingi ora kuskil olema, et ta ta liigutakse, teeks. Kui siin oli ka sellest Tallinna-perioodist juttu, et, et võib-olla mingi niisugune kriisiolukord või kehvemad olud, et võivad kuidagi loominguliselt stimuleerida hoopis siis, et et ei saa liiga rahul olla. Just täpselt, ma arvan samamoodi ja need lood, mida nad kirjutasid, õunapuusaarepärane, nad olid ise ka sellised, et noh, natukene teistmoodi teistmoodi lootpultsid seal usku ja noh, ajaloolisi isikuid ja siis fantaasialende ümber ja, ja armastust ja elu, noh. Et, et see kõik tegelikult karastus tõesti ja kuidagi pani nagu mõtte vilkamine tööle ja et ega, ega, ega ega ilmselt Bastult erinevates religioonides ei ole uskudes ilmaasjata välja mõeldud. Ta kuidagi nagu, nagu kuidas võib öelda. Et magu on antud meile lendamiseks oli ühes ühes Saarepera õunapuu etenduses üks, üks tekst, kui nii võtta ja sellele järele mõelda. Tookord ma mõtlesin, et tõepoolest, et inimese magu võtab ma tea. Ma ei oska seda protsentuaalselt öelda, aga ma olen kuulnud, et ligi 60 protsenti inimese energiast, et et see on üks näide sellest. Kas oleks mingit soovi nüüd sedasama teatrilaadiga või nende meestega kuidagi uuele ringile minna või või mingeid reaalseid plaane ei ole? Ei, reaalseid plaane ei ole. Kui Ervin õunapuu mind ikka näeb oma lavastustes, siis hea meelega mängiks alati kaasa alati. Viimane, mida me Erviniga tegin, nagu sulle film, lühifilm ja temaga veel alati alati iga ilmaga. Siin Vanemuises uusim roll on lavastuses ohtlik lähedus klõbusar Tiit palu lavastuses ja see tegelane on arst. Mulle jäi meelde see tema lause, mis ta enda kohta ütleb inimkarnevali kliiniline vaatleja. Ja ma hakkasin nüüd edasi mõtlema selle inimkarnevali peale, kes siis näitleja sellel inimkarnevalil võiks olla. Kui palju tema on vaatleja, kui palju ta on osaleja. Kui paljud on maskis, palju ta teistelt maske maha rebib? Eks, eks ta ongi, eks segapudru minu arvates ega ei oskagi nii täpselt öelda. Ma arvan, et näitleja, nii vaatleja kui On ka keeruline kuidagi seda tasakaalu leida selle vaatlemise ja, ja maskis oleku vahel nii-öelda, sest näitleja peab ju jah, tõesti olema laval inimeste ees, eks ole. Et see on selline mingi sisemine, mingi sisemine tunne, seda, seda ei oska mitte kuidagi sõnadesse panna. See, kui sa lähed Aksi vahelt välja või oled juba nagu tegelikult oled sa ju alasti. Samas seal paned ette selle maski ja sa lood endale illusiooni, et sind nagu ei tunta selle taga ära. Kuigi see ju nii ei ole, sest et kui inimene on hea vaatleja, hea psühholoog või, või noh neid on palju, siis, siis tuntakse ka laval ära inimene, kes ta, kes võidakse tunda, kes ta, kes ta tegelikult on või kas ta ikka on selle maski on selle maski pärast pannud või või on tal soov midagi edasi anda selle maski taga? Et selles mõttes ennast päris ära varjata vist ikka ei saa, või oled igas rollis sees kuidagi? Ma arvan küll, ma arvan küll, et see ei ole vist päris õige, et ma nüüd 100 protsenti kellekski teiseks suudaksin kehastuda ikkagi on seal midagi, midagi minust või meist. Ja noh, selles mõttes on teater siis ka iseenda avastamise võimalus Ma ma arvan küll jah, et noh, näitlejana küll jah, et iga iga rolli puhul või, või ka töö puhul tõesti avastad sa midagi või Ka enda jaoks? Just ma selle viimase etenduse puhulgi kasvõi seda arsti mängides natukene uurisin seda noh palju see nahaarst või, või mis, mis naha aastaga tegelikult noh, arst. Ta tegeleb paljude asjadega, nagu seal etenduses oli ka vaimuhaigus. Kui niisugune ja, ja need tarkused depressiivsetest inimestest mõtlesin natuke selle peale ma isiklikult tunnengi selliseid inimesi nagu nagu ta seal kirjeldab depressiivsed isikud, Nad ei tahagi olla õnnelikud, nad tahavad kogu aeg depressioonis olla. Sest et kui nad oleksid õnnelikud, siis nad ei saaks enam depressiooni seal Kativad seda tunnet ja see, see on, see on nii õige ja kohati ma olen isegi ennast sellel avastanud, et ma justkui nagu tahakski olla depressioonis või, või noh nagu viriseda või, või kogu aeg selline. Negativistlik kanda, et siis oleks siis on ja teised nagu lohutavad kuidagi kuidagi tekitada enda ümber seda. Ja paljud kasutavadki, seda alateadlikult, ma arvan, et nad ei anna endale sellest aru, et selles suhtes on iga iga töö natukene õpetlik ja. Kas on mõnikord nii ka, et on tuleb mingi suurem teatriväsimus peale, et kui teater, teater on niimoodi elu sisu, et tahaks, tahaks kuidagi sellest kaugendada natuke või hoopis millegi muuga tegeleda, sest see teater on niikuinii ju elu sisu kodus ka, kui Karin Tammaruga mõlemad näitajad olete? Ilmselt on väga palju ka seda teatrijuttu või kasvõi see ohtlik lähedus oli, kas siis tuli proove kodus edasi teha või saab ennast välja lülitada või kuidas, kuidas see piirang? Ja vot kuna meil on ka pisipoeg, siis tema ongi see, see lüliti, kes meid välja lülitab. Ta saab temaga tegeleda ja ta on praegu sellises eas, et noh, kahe kahe poole aastane, et ta nõuab piisavalt tähelepanu. Ja temaga on tore tegeleda koos ja ja, ja see lülitabki meid välja sellest maailmast, aga jah, selle viimase töö puhul see oli noh ei olegi Kariniga vahel tähendab noh, niimoodi koos teinud. See siis oli küll ja viisime lapse lasteaeda, tulime koju, harjutasime teksti. Mõtlesime, kuidas nii või naa, mina ütlesin, ma ei saa sellest kohast aru, miks see nii on tema jällegi noh, ühesõnaga see see oli, see oli hea kogemus, oli hea kogemus, ma sain paljud asjad palju selgemaks kui me koos niimoodi arutasime, mida, nagu proovis võib-olla ei ole aega lihtsalt sellist aega nii pikalt jutustada. Et selles mõttes on niimoodi lähedase inimesega mingis mõttes ka kergem mängida, niisuguseid lähedasi suhteid ka nagu seal laval või on keerulisem, mõnes mõttes. Ei ei minu minu jaoks küll ei olnud keeruline ja Karini jaoks ka mitte ilmselt vastupidi. Tundsime küll laval väga hästi. Et see on minu arvates. Kuidagi on, ma arvan, terite sellise tüki puhul on võib-olla isegi julgem ühte või teist asja mängida, sest sa tead inimest piisavalt, et ja piano. Karin on väga hea näitleja, ütleksin partner et temaga oli küll lausa lust. Eks see on tegelikult, kui sa oled palju aasta jooksul tööd teinud siis kevadel tuleb see, see tunne, et, et nüüd nüüd kohe on ju just selle ohtliku lähedusega klõbus oli proovida, äkki nüüd oli? Noh, väljas olid juba ilusad ilmad ja ja kuidagi teine pool trupist nagu puhkas, vahepeal said nagu paar nädalat puhata, siis tekkis küll selline, et kõik puhkavad meie neljakesi viiekesi peame nüüd siis siin tühjas majas käima. Proove tegemas. Aga see lõpuel vahetult enne esietendust nagu kadused tekisse scovic tuleb lavale teat, lavakujundusvalgused, kostüümid, see, see kõik loob jällegi Urmas, unustad selle ära ja sa oled jällegi asjas sees. Nüüd, kus on välja tulnud, ma tunnen praegu. Mul on väga hea tunne praegu selles kuidagi jõudu on palju ja, ja teotahet? Ei, see, see kadus sellega ja tahaksin ikka teatrit teha ja suvel suvel. See on ka teha olla, nii saab suvi ka olema ikkagi teatrist täidetud, põhiliselt. Suvel on plaanis jah, ma tean. Teatrist siis nii palju, et ma teen Kuressaare linnateatris kaasa. Seal tuleb vabaõhulavastus, Suur Tõll, Aare Laanemets lavastajat, ma mängin nimiosa ja, ja, ja teen isegi midagi muud. Nõksu, küsisid mina. Emajõe suveteatris sel suvel kokku, kui mina teen süüa ja et, et see on ka nagu mingil määral midagi muud. Panen grill-liha, küpsetan rahvale, olen ühe korra see tähendab Rakveres ka teinud, aga nüüd siis teen täiesti oma retsepti järgi ja. See on ilmselt üks niisuguseid meelistegevusi või hobisid, käsisse gurmaandus või toiduvalmistamine. Ja just, just, ja mulle meeldib toitu valmistada ja üldse toiduga eksperimenteerida. Siis ise muidugi maitsta seda. Ja nautida. See on ka loominguline tegevus, eks ole? Mina arvan küll, et kokakunst on loominguline tegevus. Ma olen jälginud just kadedusega televisiooni vahendusel mõned väga head kokad, kes on ka suurepärased, sellised šõu mehed sealjuures, see on tõesti, see on omaette kunst, ma arvan, et see, see on üldse televisiooni kaudu, on see tulnud, see, see kokakunstile, kokasaated või need filmiti, eks ole, üks inglane, kes käib üle maailma erinevaid roogasid ja küll siis on põnev, ma alati vaatan, nagu ma ei saa vaadata, siis ma võtan videokasseti peale, vaatan kodus. On seal lausa müstika, kuidas nende mõte töötab ja käed ja kõik see ilu ja maitse ja lõhnameel. Et siis äkki on salasoov, et ise ka kunagi mingit niisugust show'd teha? Jah, ei, ei oska veksleid välja käia. Mine tea, võib-olla võib-olla äkki keegi mõtleb, et ma võiksin sobida? Ma ei tea, kas ma ise olen nüüd nii šõumees, aga ma arvan, et ma olen praegu veel natukene aeglane selle jaoks. Sealt löövad käega kähku käima sama, samal ajal kui me ei ole selle peale mõelnud. Aga süüa mulle meeldib teha ja kuidas mulle on väga tihti süüa. Kõneles näitleja Indrek Taalmaa küsis Pille-Riin Purje. Saade on lindistatud maikuus, aastal 2000 Tartus Vanemuise teatris jälle kuulmiseni.