Tere olen Alo Põldmäe ja tänase arhivaar avastuste uue hooaja esimese saate. Pühendan eesti muusika suurkujule käesoleva aasta kolmandal juunil Stockholmis manalateele läinud Harri Kiisale. Põhjusi Harri Kiisa elu ja tema loomingu teie juurde on palju, oli ta ju väga mitmekülgsete huvidega inimene. Ta oli suur muusik, suur muusikamälestustes, talletaja suurkoguja ja nagu ütlesin, tema elu ja tegevuse juurde, on veel põhjusi tulla küllaga. Üheks põhjuseks, miks ma täna teen saate, on see, et 19.-st augustist asub teatri- ja muusikamuuseumis Harri Kiisa arhiiv. Selle tõime ka koos muuseumi direktoriga Arvo aega. Ja selle andsid meile üle Harri Kiisa tütred Maria ja Irene Kiisk. Mõlemale daamile ütlen siinkohal edasi veelkordse, suure tänu. Saabusime Stockholmi kesklinna Kalbäri kaatoni suurde majja, kus viimased paarkümmend aastat elas Harri Kiisk. Siis ootas meid ehtne eesti kodu, kus seintel maalid ja krabüürid eesti kunstnikel kunstnike poolt tehtud, kus noodi ja raamatukogu koosnes põhiliselt Eesti muusika- ja kultuuri kohta käivatest väljaannetest. Ja Harri Kiisa tütred olid korralikult juba arhiivi kokku pannud, nii et kahe päeva jooksul seisis meil ees tihed, töö, see kõik läbi sorteerida ja vaadata, mida meie muuseumil on tarvis ja mida saame Eestis uurijate jaoks kaasa võtta. Harri Kiisa sooviks juba tema eluajal oli, et tema arhiivi asukohaks saaks teatri- ja muusikamuuseum. Nii et võib öelda, et me täitsime. Harri Kiisa. Harri Kiisk oli omamoodi fenomen. Pärast põgenemist Rootsi 1944. aasta alguses tegutses ta seal aktiivselt tegevmuusikuna muusika, publitsist, sina ja ka poliitikuna, eriti 40.-te aastate teises pooles. Pidi ju seal tegema väga palju tööd Eestist saabunud põgenike heaks vormistama dokumente, otsima elu elamistingimusi ja üleüldse organiseerima kogu eestlaste kogukonna tegevust. Teame ju seda, et kui kolm eestlast on kusagil koos, siis nad moodustavad laulu koori. Nii oli ka Harri Kiisa puhul, et tema asus kohe organiseerima Stockholmi Eesti meeskoori ja oli mitme aasta jooksul selle dirigent, hiljem klaverisaatjana Kaastegev. Pagulasi aastate algusest peale pidas Harri Kiisk endale lausa kohustuslikuks kajastada igat vähegi olulisemat pagulaskonna sündmuste ajakirjanduses nii eestikeelses kui ka rootsikeelses ajakirjanduses. Ja, ning võib päris kindlalt väita, et Harri Kiisk on ühe ajastu kroonika Viktor koju kokku võtta. Rootsi silmad, Eesti ja Rootsi ajalehed, pagulaskonna ajastu kroonika ja selle töö suure mahuta tegi ära Rootsi eesti ajalehe Teataja juures, kus ta oli mitmekümne aasta jooksul ajalehe tegevtoimetaja. Seda tööta jätkas kuni viimsete elu päevadeni. Nii et kui me loeme ajalehes teataja erinumber, kus On väga palju järelhüüdeid Harri Kiisale siis mitmed inimesed, tema lähedased sõbrad rõhutavad just seda patriotismi, seda suurt. Tänutunnet Harri Kiisa vastu, sest ta püüdis kõik kajastada ja raiuda ajakirjanduse veergudele, olles sealsamas tipp tegevmuusik. 1980.-st aastast juhatas Harri Kiisk Eesti naiskoori Stockholmis väga aktiivselt leida kaasa Eesti laulupidudel olles seal nii üldjuht kui peaorganiseerija. Ta on olnud ka väga paljude Eesti tippsolistide klaverisaatjaks. On olnud ka muusikaõpet Stockholmi Eesti koolis. Mida aga siis sisaldab Harri Kiisa arhiiv, mis nüüd on teatri muusikamuuseumis? Suure eesti muusika patrioodina kogus Harri Kiisk kokku suurema osa eesti muusika trükistest alates 1918.-st aastast kuni viimaste päevadeni välja. Loomulikult on seal ka möödunud sajandi eesti esimeste laulupidude ja selleaegsete väljaannete eksemplarid. Kuigi nõukogude ajal oli kodueestlastel raske Harri Kiisa kontakti pidada. Ometi näit tab Harryt isale kingitud Eestis trükitud muusikaväljaannete hulk seda, kui palju kodueestlastega ta ikkagi suhtles ja kuivõrd hea sõber ta neil oli. Ja see sõprus oli vastastikune. Ja kuivõrd Harri Kiisk vajas seda suhtlemist kodumaa inimestega need noodid enamasti pühendustega Harri Kiisale on nüüd samuti aukohal. Muuseumi hoidlates. Väärtuslikud on Harri Kiisa kogus sisalduvad Eesti heliloojate käsikirjad. Ta suhtles väga paljude eesti autoritega. Need, kes elasid Kanadas või USA-s või või kes elasid Rootsis pagulastena. Aga ta suhtles ka kasvõi teatri- ja muusikamuuseumi töötajatega või eesti heliloojate või muusikateadlastega. Ta tundis alati huvi, missugused väljaanded on tulnud või tulemas. Ja tema kogust me leidsime arvukalt, et Eesti klassikalise muusika jäid. Ka need koopiad on nüüd meie muuseumis ja neid lähebki meil igapäevatöös tarvis. Siin on kümnet originaalteosed näiteks Kanadas praegugi tegutsevatelt Lembit awessonilt. Temalt on koorilaule mõtet dessoololaule kantaat, orkestriteoseid. Paistab, et Aaessoniga oli side eriti tihe. Tee. On olnud head kontaktid Kaljo Raidiga, kes praegugi tegutseb Kanadas. Raigi käsikirjade hulgas on arvukalt kammerloomingut, et meil Eestis veel tundmatu neljanda sümfoonia koopia, noot. Loodetavasti see teos tuleks. Ma oleks väärt, et seda ette kantaks. Eestis siis Eestis vähem tuntud, kuid Kanada juhtivate heliloojate hulka kuuluva Uudo Kasemetsa originaalidest on suurimateks leidudeks suurejooneliselt kantaadid vahimees ning suur on jumal on need mõlemad kandidaadid on loodud aastal 1948 49. Saksamaal pagulaslaagrite perioodil. Kõige suurem täiendus käsikirjade fondi on aga Cyrillus Reegi nootide näol. Siin on rida originaalpartituur just 1943 44 loodud orkestrit teostest. Näiteks selliseid nagu viis rahvaviisi neli rahvaviisi. Täitsa human Resk. Oh Jeesus, sinu valu ja mitmed teised. Need noodid on Harri Kiisk arvatavasti põgenemisel Soome ja hiljem Rootsi kaasa haaranud, ilmselt kartes, et need võivad sõjakeerises kuidagimoodi hävida. Harri Kiisa eriline sümpaatia kuulus loomulikult Eduard Tubinale Eesti ühele väljapaistvale heliloojale. Nad olid suured sõbrad ja nende sõprust tunnistab seegi fakt, et Tubina materjale on Harri kis arhiivis päris palju. Siin on lisaks üksikutele originaalkäsikirjadele väga palju häid piaid. Et koopiad on peaaegu kõikidest sümfooniatest orkestriteostest, kammerloomingust, ooperitest. Paljudele neist on Tubin oma käega kirjutanud Harri Kiisale pühendused. Päris eraldi mapis asuvad Harri Kiisa kirjutised Tubinast Hiltsanda Tubina kohta kirjutanud saanud üle 40 artikli enamus on neist oma toimetatud teatajas. Veerand käsikirju Juhanavikult Roman Toi Jakatuur vetikult siis pühendustega trükitud nooton Veljo tormiliselt, Neeme Järvilteeri, klassiltarne Mikult ja veel paljudelt teistelt Eesti muusikutelt nii Eestist kui Ameerika mandrilt. Harri Kiisa kokku, sa oli palju trükitud noote ja muusikakirjandust ning muid väljaandeid. Kuna Need on enamikus muuseumis olemas, siis otsustasime koos Harri Kiisa tütarde Maria ja Ireenega et need me anname üle Tallinna muusikakoolidele. Ja veel. Taas Kolumbias elanud Eesti suurelt muusikult. Olav Rootsilt iiliti mõningad kirjad pakuvad suurt huvi ja teatavasti Olav Roots elas alguses Rootsis alates 1944.-st aastast ja Harri Tiisaga nad kontserte vahel koos samadel kontsertidel esinesid olid head tuttavad. Pärast Olav Rootsi asumist Kolumbiasse aastal 1952 jätkus nende kirjavahetus. Jätkus ka nootide vahetus ja informatsiooni vahetus. Nii et sõprust sidus mehi kuni Olav Rootsi surmani. Vahelduseks kuuleksime Stockholmis elava eesti viilu kunstniku Alfred pisukese viiulimängu. Alfred pisuke oli hea sõber Harri Kiisale ja Alfred pisuke mängib Rootsi heliplaadifirmat propius. Plaadil Eduard Tubina süüti eesti tantsuviisidest sooloviiulile ja süüdiosad on torupillilugu õitsil aeglane valss, sarvelugu kiviga tukas. Esimene, kolmas ja viies neist paladest on algselt olnud torupillilood, seda on just Eduard Tubin mitmel pool rõhutanud. Aga miks just Alfred pisuke esineb praegu aga sellepärast, et selle heliplaadi koos Rolf Flint ploomiga see on siis Rootsi yhe tugeva pianistiga. Selle plaadi leidsin Harri Kiisa heliplaatide kogust ja need Eestiga seotud heliplaadid on nüüd ka meie muuseumi kogudes. Kõlas siis Eduard Tubina süüt eesti tantsulugudest sooloviiulile ja esitas selle Stockholmis elav eesti viiuldaja Alfred pisuke. Nüüd osa Harri kisa, arhiivist moodustavad mitmesugused kontsertide kavalehed küll Harri Kiisa enda juhatatud kooridega või nendest kontsertidest, kus ta osales pianistina võisist paljudest teistest eesti interpreetide eest. Omaette kogu moodustavad ajalehe väljalõiked. Omaette kogu moodustab ka eesti heliplaatide kogu. Nüüd. Üks huvitav kassetid mille leidsime ühest kastist kujutab endast Eduard Tubina ja Harri Kiisa jutuajamist, mis toimus pärast Tubina ekveemi esiettekannet Stockholmis. Hedvig ela Norra kirikus, helilooja enda juhatusele. Teatavasti Eduard Tubin dirigeeris ise ka mitmeid laulukoore juba Eestis elades ja Carootside Rootsis elades. Ja nimelt Eesti meeskoori Stockholmis. Ja aastal 1981 kujunes nii, et reekviem oli Tubina viimane teos mida ta juhatas. See reekviem on väga omapärane teos. Kahjuks ajapuudusel ei saa kuulata praegu tervet teost. Kuid enne, kui me kuulame katkendeid sellest teosest pakkuma kuulata sedasama jutuajamist, mis toimus siis 23. mail 1981 arvatavasti Tubina korteris. Igatahes on kuulda kohvitasside klõbinat ja mõnus vestlus, jätkub siit raadio stuudiost, nii et kuulame Tubina ja Kiisa vestlust. Möödunud pühapäeval, seitsmeteistkümnendal mail toimus Stockholmis Hedvig Eleonora kirikus korraline muusikaline üritus. Nimelt tuli Stockholmi Eesti meeskoori kiriku kontserdil esiettekandele Eduard Tubina reekviem langenud sõduritele helilooja enda juhatusel. Ühed esitamisel olid kaastegevad pääle meeskoori veel läti Alt Ilona Peterson Stockholmi ooperist orelil Mark faš ja trompetituur Veenreenberi. Väikest trummi mängis Sepo asi kainen ja Timpaneid Rikard Sunstet. Reekviem esitati helilooja sugestiivse juhtimisel sellise mõjuvusega, et kiriku täis kuulajaid teose lõppedes spontaanselt aplodeerima hakkas, mis on kirikus võrdlemisi harukordne. Olles sügava kunstilise elamuse, aga tähendas Tubina reekviemi ettekanne ka tähtsat sündmust Eesti muusika ajaloos. Esimesena kavatses eesti heliloojast reekviemi loomist Peeter süda kuid varajase surma tõttu ei jõudnud ta alguses kitseerimisest kaugemale. 1927. aastal valmis Cyrillus Kreegi kaheksa osaline reekviem, mis vormiliselt järgib katoliku kiriku surnumissat kuid on loodud vastavatele eestikeelsetele tekstidele. Teine reekviem eesti muusikas on seega niisiis Eduard Tubina oma. Omas laadis on see esimene, sest Tubin ei kasutanud mitte katoliku surnumissa teksti, vaid eesti luulet. Meil on praegu haruldane juhus Eduard Tubinalt endalt pärida lähemalt tema äsja ette kantud reekviemi kohta. Kõigepealt, millal ja kuidas tuli mõte sedalaadi helitöö loomiseks? See tuli 1950. aastal. Miks, seda ma isegi ei tea. Aga äkki, ja võib-olla just sellepärast, et mul oli Henrik Visnapuu luuletuste kogu käes. Ma hakkasin mõtlema neid, seda teksti kui ilus. Kui ilus on surra, kui oled noor. Ja et see sobiks ju suurepäraselt, ühe. Niisuguse langenud sõdurite mälestuseks. Ja selleks on ta kirjutabki, Visnapuu kirjutas selle vabadussõja ajal. No ja siis ma hakkasin kohe tööle, see oli niivõrd inspireeriv, et päris ruttu läks. Edasi sain valmis esimese osa ja teine osa ma mõtlesin, et see on siis nagu reekviemi vormi järele. Peaks olema dies iira Viimsi viimnepäev, aga mul tuli see sõduri matusena siis tarvitusele ja see oli jällegi Visnapuu teeks. Et sellest teisest osast kirjutasin ma ka suure osa juba ära. Kui abikaasa tuli ja ütles, et kallis mees, jätta see töö pooleli. Ma ütlesin, miks ma tahan edasi teha, mis, mis viga? Ei, see on niivõrd ängistav muusika, et ära seda kirjuta. Nojah, ja ma mõtlesin järgi, et võib-olla on ka räägi staabi ja jätsin pooleli ja siis ta seisis mul sahtlis kuni 1979 kus ma siiski nüüd ma nüüd ma kirjutan selle asja valmis, kaua see seisab? Et kahju on seda üldse pooleli jätta. Algus sai enda arust päris hea ja niisiis võtsin. Ja kirjutasin edasi sealt, kus pooleli jäi, see jäi ühe takti pealt pooleli. Kas sa leiad selle siin noodi süljes, kus poolel võis jääda teine osa aga seda on raske leida? Ma ise olen selle peale natuke uhke, et ma sain jätkata nii, et keegi ei saa aru kuskohalt pooleli jäi ja 19. aasta pärast edasi lask. Noja. Siis 79 läks edasi. Ta istus Läks sees, terve see ais, kolmanda osa kohta seal, kus nüüd see sõduri ema on? Tähendab, see solist oli mul kavatsetud sama sõduri ema, kuid deklaratsioonina. Ja, aga nüüd ma mõtlesin järgi, et ei, deklamatsioone ei kõlba juba sellepärast, et see on kohutav. Kui hakatakse kirikus deklameerima oreli saatel. Sellist teksti, mis rahvas teeb siis, et las ta laulab, parem. Jaa klaasi sinu käest ma sain selle sireli, torkas püssirauda, see, see läks ka ruttu ja siis lõpuosa, see tuli nagu iseenesest juurde, nii et 79 paari kuuga sai valmis. Ja muidugi sel ajal, kui ma algasin 1950 oli mul ju ka meeskoor ja ma kirjutasin noodid välja esimest osa hakkasime õppima, mul lõika kavatsused kohe siis ette kanda ja nii kui valmis saab, ka jäi pooleli ja koorile oli see sel ajal natuke raske, millegipärast võõras ja raske, nad ei tahtnud seda laulda, ma nägin selgesti, et see on vastumeelt. Rolf paistis koorile küll see kauane olevat kuidagi tuli, väga hästi mõjuvad veel. Ei tea, kas aeg mõjus nii soodsalt selle asjale või, või on koor are ühinenud või ma ei tea millesse see, aga nüüd nad tahtsid laulda ja no muidugi, see ei ole sama koor enam. 19 aasta pärast on uued mehed ja mõni üksik võib-olla on seal ainult järel veel sellest ajast. Aga see aeg on vist nii kaugele mööda läinud, et nüüd saab vabalt laulda niisugust asja sel ajal nad olid ju suur osa koorist, oli soomepoistest koosnev. Ja nii see oli värske, liikvel jääb nagu ei tahetud hästi on sa oled ju varem kirjutanud rohkesti eriti Visnapuu, aga ka Underi luulele. Aga mõni asi on kirjutatud laul lumest, näiteks jajaja Asso ja see on pikem koorile ka selle roots Olav Roots ajas peale, et peaks kirjutama noortekoor ja soololaule soololaule on ja, ja nüüd siin Rekrynist tekst ei ole ju küll katoliku missa omaga, kas muusikas natuke nagu on seda vormelist eeskuju jälgitud või? Ei ole, aga see teine osa tundus ka, nagu oleks Tiieszeerasid grammitterilt korra üldiselt võib-olla, aga seal ei ole ju vormiliselt midagi erilist katoliku missa traditsioonid ja siis näiteks see algus, et alguses natuke lõpus kordav nagu füüri mõnikord. Vaat see on küll missa, niisugune omapärane, et lõpp tuleb uuesti, algus tuleb lõpus uuesti tagasi. Nii palju, võib-olla siis on ühiseid jooni, kas on kavatsus seda nüüd veel ligemal ajal uuesti esitada või suur töö on tehtud, kuule suvi tuleb peale, nüüd ei saa enam midagi sellega teha, võib-olla sügise, kui on huvi ja tahtmist. Jutt oli ju ka sellest, et plaadistada seda. Aga see ettekanne, mis nüüd oli plaadistamiseks küll ei sobi, sellepärast seal olid ikka mõned asjad ei olnud päris korras ja ja plaadi peal siis ta peaks olema transis, tähendab terve see aparatuur nüüd olid, Timpanid olid ju pool teed oreli varjus taga seal ja nad kõlasid kindlasti passi passi mehed, kes teisel pool oreli tulid, nendele tuli see kõige hiljem. Tähendab, see akustika on nii, et käid terve kiriku läbi ja siis tuleb alles sinna. Nii et nendel oli natuke raske. Aga siis tuleb leida üks vastav lokaal, kus on ruumi rohkem, see, see ruum seal ei sobini. Engelbrechti kirik võib olla Pole kajani, võib-olla see on ainukene, seal on rohkem ruumi, et ma saan kimpanid vähemalt paigutada kas päris taha või päris ette või nii, tähendab et nad on keskel kuidagi ja siis no trompet ja võivad olla ju ühe ääre peal, see ei tähenda midagi, aga just Timpanid, seal on viis, viis riista ikka. Nägin veok neokandis. Palju tänu selle huvitava ja selgitava vestluse eest ja loodame, et reekviemi peatselt uuesti kuulda saame. Seda soovi avaldasid muide peale kontserti väga-väga paljud kuulajad. No palun väga muidugi oleks ju tore veel teda ette kanda. Läheks kindlasti veel paremini. Aga kunas, jah, võib-olla sügisel nagu öeldud, ega enne küll ei jõua. Eks siis näeme. Kuulame nüüd Eduard Tubina reekviem langenud sõduritele õigemini esimest kolme osa ja need on andante olla terviteet tervitit Hendrik Visnapuutekstile teine osa sõduri matus Henrik Visnapuutekstile ja kolmas osa sõduri ema Marie Underi tekstile. Esitavad Kerstin Lundin Alt, Helmut. Lundi üliõpilaskooriühingu koori juhatab folke poolin. Orelil Janno kellarsson, juhatab Neeme Järvi. Ütlen siinkohal teile.