Suur tekk, raske relv, mis võeti kasutusele heitemasinaid ja katapult. Tänapäeval jagunevad suurtükid kahuritaksia haubitsateks käsitsemis mooduse järgi. Automaat suur, tükkideks, poolautomaat suur tükkideks ja mitte automaatseteks suur tükkideks. Veel saab suurtükke liigitada ülesehituse järgi, sile raudseteks ja vint raudseteks. Liigitamise võimalusi on palju. Missugused olid suurtükid keskaja lõpus ja kui palju 16. sajandil suurtükke kasutati. Missugused olid esimesed suurtükid, kes neid valmistasid, kelle omad olid suurtükid. Nagu ikka, saate nendele relvastuse lastele küsimustele Eesti loo saates vastuse arheoloog Ain Mäe salult. Suurtükitöö tekkisid siis peaaegu kohe, kui need käsituli Üsna ruttu, jah, ma võib-olla tooksin siin välja kõigepealt ühe sellise etapi, sellised algelised tulirelvad, mis olid siis tehtud kusagil 1300 kahekümnendatel aastatel aga, ja siis 1300 viiekümnendatel aastatel võtta siis tõenäoliselt hakkas, tuleb juba esimesed esimesed suurtükid ja nende suur tükkida kasutamine oli võib-olla esialgu isegi intensiivsem. Nii et juba 14. Islandil valmistati küllaltki suur ja, ja võimsaid suurtükke, mida katsetati appi, mis tundusid olevat küllaltki efektiivset. Ja näiteks Tallinna linn on ju arveraamatu järgi juba 1378. aastal tellinud ühe ühepikslise, mis oli, oli sel ajal nagu suurtükinimeks katuseks ladinakeelne termin piksis ja võib arvata, et see on juba linna kaitseks ja siis 14. sajandi lõpus 15. sajandi alguses võtta, siis võib märgata mitme Tallinna linnamüüritorni juures, et need on kohandatud just siis suurt kasutamiseks tõenäoliselt tagant loetavate suurtükkide kasutamiseks. Vot sellest ajajärgust on ka säilinud üks selline tagantlaetav suurde mida nimetatakse Tallinna kambersuurtükk, see, millest me siin ühes saates juba varem rääkisime üpriski põhjalikult. Nii et nende tagadlatvate suurde kõikide kasutamine jätkus 15-l sajandil 16. sajandi usatuseks, seitsmeteistkümnendal sajandil. Aga samas muidugi valmistati ka tunduvalt suuremaid ja võimsamaid suurtükke mida siis kasutati linduste ja linna piiramisel. Ja see oli huvitav, et, et tegelikult suurtükid suutsid siis mitmesugused mehaanilised laskja heita masinat tunduvalt varem välja tõrjuda. Kui siis püssid suutsid hambe välja tõrjuda. Nii et siin Vana-Liivimaal on kõige viimane teade, on siis eita masinatega kasutamise kohta aastast 1426 ja noh, seal on mindi siis Pihkva piirama ja siis seal viimast korda märgitatuid suuri võimeliste heita masinaid siis terminiga pliide. Seal kõrval on muidugi märgitud ka Stalin pükse ja, ja siis tõenäoliselt veel väiksemaid tulirelvadega kaaslastega. Stalin busse tähendab, noh, see tähendab siis kivikuulidega laskev suur tükk ka pärast seda. Vaat siis ongi ainuke piiraviste puhul sissegi paindunud kasutatud selliseid suurtükke. Nojah, siin on üks selline oluline erinevus, tähendab, kuna need suured kiviheitemasinate riided täitsid kive kõrge kaarega. Sel juhul see kivi lendas nüüd poolviltu siis vastulinnus või linnamüüri ja sel juhul ta ei suutnud eriti suuri kahjustusi tekitada. Aga suurtükid vedelesid otsesihtimisega ja need suured kuulid siis lendasid risti vastu müüri ja kui nüüd järjest siis mitu korda lasta siis ühe koha peale, vot siis võis sinna tekkida auk ja kui neid auke suudad sinna alla osa mitu tekitada, siis võis juba üleval see müür juba iseenese raskuse mõjul alla vajuda. Nii et selles mõttes oli ta suurtükid. Need olid küllaltki efektiivsed ja neid kasutati küllaltki palju. Ainult et meil siin Eestis ei ole neid piiramissuurde Ühtegi kahjuks olemas ei kusagil muuseumis ei, ei saa neid neid vaadata, ta selleaegseid nii-öelda 15. 16. sajandi piiramissuurtükid. Aga nad olid siin, oli kindlasti ja loomulikult tulid, aga meil muidugi siin-seal võib näha neid suurtükke, mida on kindlasti kaitseotstarbel kasutada. Ja siin peab jälle ütlema, et selline kõige huvitavam, kõige suurem kogu pärineb sealtsamast haapsalu linnusest, mis, mis leiti juba 1989. aastal. Eelmises saates oli siin juttu püssidest, aga püssi läinud kolm siis tegelikult suurtükkide osaga oli ka seal tunduvalt suurem. Kusjuures peab kohe märkima, et seal on kaks kambersuurtükikuumuskambersuurtükkidele kuulunud laengukambrid ja siis seitse eest laed 1000 suurtükki, nii et see arv on, on ju küllaltki suur. Patentkambersuurtükid on ka huvitavad selles mõttes, et et üks väliselt meenutab kangesti sepistatud, kambersuurtükital on peal, nagu oleksid sellised rõngad küllaltki palju neid rõngaid peal, ainult et ta tegelikult ei ole sugugi sepistatud, vala millekski keerulisem valuvorm teha, et siis nagu kujuta peal olevaid rõngaid. Üks variant on see, et lihtsalt tuli eeskujuks võetud, üksis sepistatud suur tükk ja siis selle järgi valati teine võimalus, tuleb veel, et et vot kui on sellised sellised rõngakujulised kõrgendused seal peal, et võib-olla niidetud, parem siis puust lahveti külge kinni, eks ole. Aga noh, jah, täpselt muidugi me ei tea. Ja vat selle kambersuurtüki juures ääretult huvitav tema koostis nimelt siis Jüri Peets võttis sealt proove ja need näitasid, et ta ei ole sugugi ühtlase koostisega, ta ei ole siis lihtsalt puhtalt hallmalm, vaid seda suurtükiPalamis järgselt veel töödeldud, seda lõõmutatud. Ja nii on tekkinud Temas erinevad kihid pisendada muidugi tunduvalt tugevamaks muutud. Nii et see on tehnoloogiliselt muidugi ääretult huvitav suurtükk, mis on lõõmutamine, ta on siis kuumutatud, antud talle kõrget tempera tuuri ja siis teda kiiresti jahutavad ilmselt siis külma vee abil ja sõidutada too on tema välispind nagu karastatud ja, ja tegemist on siis ääretult hea relvaga, milles on ühendatud selline pehmema raua, plastilisust ja karastus annab talle jälle sellise tugeva terase kõvaduse. Nii et kindlasti muidugi, Jüri Peets oskab seda tunduvalt paremini iseloomustada. Aga ja nüüd see, kui me läheme järgmise kamber Suurtüki juurde, siis see on jälle omapärane. Nimelt ta on sepisrauast. Jaa. Ta on küllaltki pikk, 146 sentimeetrit pikk, aga ta on suhteliselt õhuke. Ta on suhteliselt õhuke ja vaat siin tekib isegi nagu selline mõte, et et kas ta peakski sellisele püssirohu laekutel hästi vastu. Ja kas hüpotees vähemalt, mis meile pähe tulijat järsku tegemist niinimetatud mahk suurtükiga, mida see maht suur tükk tähendab? Jah, on siis keskajast selliseid teateid, et siis suurtükke tugevdatud sel teel, et tema ümber mähiti, märglasid, lahkasid ja kui need ära kuivasid, siis tõmbasid kokku ja muutsid või siis tekkisid sellised tugevad kaitsvad kihid tema ümber. Ja on isegi ka mõningaid pilte siis keskajast olemas ainult originaalkujul või ei olnud, aga ühtegi sellist pahksuurtükinäinud ja. Oletus, mille kohta midagi kindlamat ei saa öelda. Ja nüüd, kui linna nende laigu kambrite juurde kamber, suurt laeng, kambritest, lahingkambrit, need on küllaltki erinevad, kõigepealt on kolm sellist väiksemat issandat seppa sepistatud, aga neil on, see esiosa on kooniline. Ja siin kohe isegi tekkis suur probleem, mitte kusagil mujal taolisi laeng, kambrit leid tavaliselt on tagantlaetavad, tähendab suurt laeng kambrid, nii et on siin esiosasse järsk grant, mida saad siis suurtükid tagaotsast sisse pista ja siis on võimalik hästi lasta, aga seda ei ole. Ja noh, seal sai mõningate saksa Relva ajaloolaste ka arutatud, et nemad ütlesid, aga järsku ongi nii lühikesed suurtükid olnud, aga siin räägib selle vastu siis nende tagakülje olev rant, mis näitab, et igal juhul olnud siis kambersuurtükiomad, sellepärast et selle randi vastu võis tagant kiita. Nii et nad on, ei ole nagu mingit kahtlust. Ja noh, esialgu on nad tõesti haruldased Haapsalust koguni kolm tükki, kusjuures seal ühel on ka isegi nagu midagi meistrimärgi taolist sanga peale edasi. Kärskonnad, Aas siin kohapeal kujundatud siis omapärane tagant laetavate suurtükkidega amplitüüp, mida esialgu veel mujalt ei teatagi. Tegemiseks pidi olema mingi tellimusi, suurtüki niisama naljalt meister tegema ei hakanud. Sugugi mitte suurtükkide kohtanist kirjalikes allikates andmeid tähendab, tavaliselt on keegi tellija, kes tellib selle suurtükisamas on näiteks ka linnades siis 15. 16. sajandil tegutsetud suurtükimeistrid, kes olid siis nagu linna teenistuses olid aasta viletsaim pidevalt tasu selle eest ja vaatan ka, muidugi siis ilmselt käis kohustuste hulka siis aeg-ajalt mõne suuski valanud. Enamasti on muidugi spetsiaalselt tellitud, sellepärast et suurtükivalmistamiseks oli vaja päris palju materjali ja, ja see nõudis ka suurt tööd ja selles suhtes ka abilisi, keda oli ka vaja palgata Haabersti tellimise teel tehtud. Ja siis noh, kas siis mingi linna raevõi mingi linnaosavalitsuse tellimusel, eks ole. Ja nüüd, kui me läheme nende Haapsalu teiste kambrite juurde, siis, siis lisaks on veel kaks hästi suurt ja võimast ka sepisrauast valmistatud kambrit, nii nagu väikeseidki, kusjuures neist ühe kaal on 60 kilo ja, ja teise kaalud 100 kilo, nii et seda on isegi päris päris raske juba transportida valmistab. Ta vist tehnoloogia poolest on jälle küllaltki huvitavad. Tähendab, see on tegelikult valmistatud Kohkedetud raudlattidest, tal on hästi palju raudpitsasid ümber, aga teine eksemplar on tehtud hoopis raudvitstest erineva jämedusega vitsad ja siis need on sepakeevitusega kokku keevitatud oma tüübilt jälle küllaltki küllaltki haruldased. Ja siis on veel valatud laeku kambrit, tähendab et neid on ka seal kaks neid valatud lahingkambrit, neid kohtab siis ka mujal. Ja noh, neid on näiteks Rakvere linnusest Tallinnast oleks leitud, et noh, Eestis on tagantlaetavad suurtükid väga levinud olnud. Rakvere linnuse lang laeng, kamber on hästi huvitav. Relvaajaloolased on väga sageli kirjanduses märkinud, et, et kuidas tagantlaetav suutlikest laskmine käis, märgivad et see kamber oli püssirohuga täidetud. Nüüd pandi kuul, pandi selle suurtükitaga otsast, sissekamber pandi selle taha. Tegelikult rakvere kamber selle poolest, huvitav, et seal on, selle kambri otsas on kuul ka veel sees, nii et see on tõenäoliselt püssirohi ka olemas. Et laed, kamber koos kuuliga, niiet nonii, muidugi tõenäoliselt käis laskmine veelgi kiiremini paremini, nii et et ta oli ka tuntavalt tihedamate korralikumalt sinna pandud. Tahaksin täpsustada, et mis asi see kamber siis ikka kamber on siis nii-öelda selle tagantlaetava suurt tagumine osa mis pannakse siis selle suurtüki toru taha otsa ja siis kambris sees on püssirohi ja isegi kuulan sinna otsa pandud ja siis see kamber, see on nagu teatada raami vahele pannakse selle suurtükiraua taha otsa, siis lüüakse veel tagant kiiluga kinni. Nii et muidugi tegelikult kambriosele suurt Raua Vahertsem teatab, osa gaase pääseb välja ja noh, see on muidugi ka võib olla põhjuseks, miks nad siis teatud momente nagu ära kaovad. Aga omal ajal muidugi nyyd kambersuurtükk ehk tagantlaetavad suurtükke kasutati üpriski palju sellepärast et, et neid oli mugav kasutada siis linnusetornides neid oli mugav kasutada laevadel, tähendab, kus oli, see liikumisruum oli piiratud. Ja noh, ütleme siin Tallinna näitel just need 14. sajandi lõpul, miks just hakate kambersuurtükilinnamüüritornides kasutama, sest vaata, eestlaetavad tegelikult kohutavalt ikka jaa, iga lasu tegemiseks sa peatuda, sinna ruumi sisse tõmbama ja siis seejärel selle raua ära puhastama, eks ole. Tähendab, tal on vaja kahekordset pikkust selle raua puhastamiseks, sellepärast et see must püssirohi, see jätab siis üsna palju jääke ja seda ei ja nagu sisse jätta, sellepärast et kui sa hakkad seda uut püssirohtu eestile sisse toppima, sest et kõik need jäätmed minna taha otsa ja tegelikult siis süütekanal nagu ummistub ja sa ei saagi siis sellega teist korda lasta, nii et tegelikult peab kõik need välja kraapima tagant loetaval suurtükil seda välja kraapimist pole vaja. Sellepärast et, et tõenäoliselt, kui Kuul järgmise lasu kuul pühib juba need jäätmed ka sealt eest otsast juba välja, nii et et selles mõttes on nad äärmiselt olulised ja head relvad. Aga siis, kui on vaja ja oluline on üritada lasta juba kaugemale ja tähtis ka sa kuulikuul oleks tugeva läbi läbilöögivõimega, vot siis kuule, kamber laseb tagant seda kapria raua vahelt tuleb tagant siis sellest energiat kõvasti välja ka kõike suitsu, muud, eks ole. Et siis teed vaikselt, kaovad nagu ära tyhirohi ja kuulan kaksi sääsejalg. Püssirohu pannakse kooli taha, selleks, et välja. Jajah padrunilukke keppis, rohi sees, eks ole, kuulisel aedev seda padruni kestlasele, aga siis, mis seal kesta sees, selle kuuli taga Sand püssirohi. Aga omal ajal ei olnud padruneid, eks ole, vabal ajal topiti sinna rauda või siis kambrisse, räägime vahepeal püssirohust ja koolidest. Must püssirohi, mis asi on must püssirohi ja kuidas üldse püssirohtu saadi, tehti, milles kuuledes? Püssirohi see koosneb kolmest ainesse, must püssirohi, seal väävel salpeeter ja puusüsi ja siis need kolm lähteainet, et siis segatakse õiges vahekorras ära. Ja siis kui sinna sädet juurde panna, siis tekitab suure plahvatuse. Muidugi jah, see vahekord on muidugi õige ja täpne olema ja loomulikult peab olema ka siis ta kuiv vot püssirohu rohu häda tegelikult selles selle musta pissihäda on selles, et ta võtab ta kergesti ka õu õhust niiskust ja seetõttu ta peab selleks, et ta sadeda süütaks, selleks ta peab olema kui Silja tolle igasuguseid hädasid. No näiteks on ka mõningad sellised lahingud olnud, kus, kus on tugevasti sadanud, püssirohi on muutunud märjaks, seetõttu ei olnud võimalik üldse lasta. Muuseas üks selline lahing, see oli siis küünwaldivi Tannenbergi lahing 1410, mille aastapäev siin hiljaaegu just oli, seal oli ju tegelikult ordule oli päris korralik suurtükivägi sest saksa ordu, tema börs uutele relvadele alati väga suurt tähelepanu ja vaatame neid saksa ordulinnuseid, tähendab, mis seal omaaegsel Preisimaal oli, siis, sealt on kirjalike allikate andmeid juba 1300 kaheksakümnendatel aastatel iga igas väikses linnus, tomat, suurtükid ja nii edasi. Aga õnnetuseks sellel lahingupäeval oli siis väga äge vihmasadu, püssirohi. Ja siis seetõttu muidugi ja see suur-suurtükivägi või suur hulk suurtükke, mis teil lahinguväljal olid toodud, et need osutusid üsna üsna kasutuks. Sellepärast Saksa ordu kaotas ka sellele mitte ainult sellepärast, tähendab seal oli ka muidugi muid põhjuseid, nii et aga võib arvata, et see oli ikkagi üheks oluliseks põhjuseks, sellepärast et et ega sel ajal neid suurtükke väga palju välilahingutes veel ei kasutatud, samal ajal võisid nad olla ääretult efektiivsed selles mõttes, et, et ega kõik hobusidki polnud harjunud nende paukudega ja suitsuga ja käraga ja nii edasi peale selle, kui vastane liikus kolonnides ja suurtükiga lasti üks, üks kuul välja, siis pühkis terve reamehi korraga maha, eks ole, ja ja tõenäoliselt ehmatas ka neid vastase sõjamehi lihtsalt märg. Sel ajal muidugi jah, nendest tulirelvadest siis laste põhiliselt veel siis kivikuule, suurtükkidest, püsside puhul olid peamiselt pinast kuklid dinost kuule, oli lihtne valada. Aga kuna tina erikaal on väga raske, siis suuremate tulirelvade jaoks suurtükkide jaoks neid ei kasutatud. Ja teine asi vat Dynanjubech, nii et tinakuuliga vastu müüri lasta, siis ta läheb kohe lenn, eks ole, samal ajal kui kivikuul võib tekitada tunduvalt suuremaid kahjustusi Püssirohtu hoiti keldrites ja siis viidi lahinguplatsile. Ja noh, püssirohtu põhiliselt hoiti nagu tillides sellistes veekindlates tünnides ja jah, on teada küll, teatud teatud kohtade soita ikka keldrites, samal ajal muidugi mitte sellistes keldrites, mis oleksid niisked olnud, et tegelikult on ka siis müüritornides hoitud, aga ta püssirohi tahab, et oleks kuiv. Ta võib siis või vajadusel vajaga kuivatada. Miks must püssirohi, kas on olemas ka valge või puhas, mis püssirohi? See kuna tekitab suitsu ehk suhe ja ja siis seetõttu nimetatakse, läks mustaks püssi lohiks, tähendab muidugi on isegi On arvatud, et et, et see termin on siin paljudes euroopa keeltest tulnuka, nende vanade legendide järgi siis püssirohu leiutajaks x1 Françcani pank, keda hüüti Bert Hold musta ehk siis Bertalt niiga tähendab ladina keeles. Et, et tema nimest on see saanud. Aga noh, tänapäeval muidugi eristatakse ta seda kaasal kasutatavast püssirohust, mis tuli 19. sajandi lõpupoole kasutusele ja siis vana vana klassikalist püssirohtu nimetatakse mustaks püssirohuks. Lõngal endiselt ei olnud eesmärk selline, millega püssirohtu pärast kasvatama hakata. Noh, ja ega tema muidugi ilmselt leiuta olnud, sellepärast et see must püssirohi, see leiutati juba Hiinase tunduvalt parem. Ja noh, Euroopas oli ta tuntud juba kusagil 13. sajandi keskpaiku, võimalik et püssirohi jõudis ühelt poolt Euroopas võib-olla mongolite kaudu, mongolid kasutasid, aga mitte mongolid, nii ütleme püsside ja suur tükkidena, aga aga Süüta relvana, sest Hiinas olid ka ju püssirohupõhimõttel töötavad sellised reaktiivrelvad. Need olid nagu parudeks, püssirohi oli sees, toru lendas, eks ole. Nii et noh, nagu tänapäeval on siis tavaliselt tulirelvad janud reaktiivrelvad tavaliselt tulirelvad, püssid ja suurtükid, tähendab need, need siis Euroopas võtsid või võeti kasutusel, siis aga need 300 kahekümnendatel reaktiiv relvad Euroopasse jõudnud tähendab, esialgu võis olla, tõid jah, näiteks mongolid kasutasid teatud lahingutes, aga, aga need esialgu tähendab edasiarendamist ei leitud, sellepärast et päris ehtsad reaktiivrelvad raketi põhimõttel töötavad relvad tulevad tunduvalt hiljem. Tuleme suurtükkide juurde tagasi. Haapsalu suurtükid on huvitavad ajaliselt ega väga lihtne dateerida ei ole. Osa neist võivad olla kindlasti juba 15.-st sajandist, aga osa ka 16.-st sajandist, eriti muidugi, et eestlaetavad suurtükid, vaata eestlaetavad suurtükid, nad on hästi huvitavad, need on nüüd siis juba kindlasti valatuna malmist valatud suurtükid. Ka oma välisilmelt teatud mõttes sorr laevadel varasemate 15. sajandi suurtükkidega, sellepärast tattoo koolilise kujuga. Need esiots läheb hästi laiaks ja ka siseõõnsoni. Nende sisemine läbimõõt on suudme kohal 10 sentimeetrit, tagaotsas 3,7 sentimeetrit, tähendab, see koonus on muidugi küllaltki suur ja vaata koonilised tulirelvad. Need on nagu ütleb omaaegsete illustratsioonide järgi väga levinud 14. sajandi lõpul 15.-te esimesel poolel, hilisemast ajast jälle jälle neid palju ei teata, aga haapsalu omad on tõenäoliselt pead hilisema tuleb. Vaat siit tekkis mõte, et, et võib-olla neid kasutada pud siis linnuste või siis linna kaitsmisel ja, ja nendesse on pandud siis terve hunnik väikseid kuul või rauatükke. Et põhimõtteliselt nagu kartetš laskmiseks ja kaitseks on see hea sellepärast et siis lendavat, et need kuulid lendavad laiali ja siis, kui keegi ründab, eks ole, siis. Aga kohe palju mehi siis nii-öelda loojakarja saata. Aga kuna nüüd selliseid valatud suurtükke ei ole kusagilt mujalt veel leitud, tähendab mingeid paralleele, siis ei ole välistatud, et tegelikult ka järsku koha peal valatud. Igastahes Jüri Peets tega usub päris seda taastava alamis tehnoloogiata, üritame nende välja nägemise põhjal kindlaks teha, nii et need on tõenäoliselt siis valatud nii-öelda rõhtsalt. Tegemist on siis malmi valuga muidugi see malmivalu nii-öelda valatud raud, eks ole. See on iseenesest ka üpriski huvitav. Sest ega see ei ole ju väga laialt tuntud enne 15. sajandi lõpu. Et malmivalu tulirelvade puhul tuleb kõne alla esmajoones alles 16. sajandil. Aga nüüd on huvitav, et, et siin Eestis on üks selline kirjaliku allika teade, mis jälle üllatavalt parani 1417. Nimelt on siis Tartu Raekirjas Tallinna rae-le teatatud Tallinna kodanikust Klaus Vilde, sest kes üritas Tartu seppadele müüa, kas vaati võltsitud rauda. Aga muuseas kirjas iseloomustatakse seda siis terminiga, kes meedet veereb, on kuus aisel, aga kuus aiselt, see tähendab valku rauda. Ja kui see tõesti nii on, siis see teade tähendab, on siin Põhja-Euroopas, eks kõige varasemaid, kus on märgitud siis juba malmi ehk siis palub rauda. Nii et ja noh, Jüri Peetson isegi välja pakkunud, et tõenäoliselt, et haapsalu ja suurtükid võivad olla siis, eks seal Haapsalu linnuseõue peal valatud eestlaetavad suurtükkidest ta leidis seal sellist räbu kihti seal linnuseõue peal, et mis võiks viidata sellisele rauavalu läbi, et see muidugi jah, täiesti lahendatud see küsimus ei ole nüüd võib-olla huvitavamaid andmeid nende keskaegsete suurtükkide kohta võib leida siis kirjalikes allikates teadmine 16. sajandi alguse kohta on siis olnud informatsiooni tunduvalt enam, on teada terve rida siis meistreid, kes siin Tallinnas tegutsenud ja ja peale selle, nende meistrite puhul on isegi teada ka, milliseid suurtükke olnud valanud on mõningat suurtükkide puhul on isegi neid veidi iseloomustatud, mis kaunistused on suurtüki peal ja ja mis sinna suurtüki peale on kirjutatud. Vaata 16. sajandil nii-öelda renessansiperioodil siis kõiki asju ilustatakse ja, ja neid pronksist suurtükk on ka kaunistatud siis 16.-te alguses üpriski palju valatadest pronksist, taas suurtükke. Ja neil on igasugused kaunistused peal, neil on isegi peal luuletused ja noh, tavaliselt on Tallinnas valatud suurtükkidel peal ka siis Tallinna vapid. Nii et ka selle kohta emotsiooni olemas. Ja siin on siis tegutsenud terve rida meistreid. No üks kõige kuulsamaid selle ajameistrid on siis diile Klett praade, kes on siin valanud terve rea suur tükk, aga samas on ta valanud ka kellasid, kirikukellasid ja katlaid ja kõike muud peale selle on siis tema sell, saab nüüd pärast tema surma, 1510 saab ka meistriks ja kelle töödest on jälle üht-teist teada, tema on isegi 39 suurde valanud ja temast on saanud nii kuulus mees teda kutsesiga ordumeister-Preisimaal siis suurtükke valamu. Ja jah, ta on tegutsenud siin päris pikka aega, aga samas on aeg-ajalt jälle palgatud ka välismaalt Suurtükimeistreid ja eks selliseid tuntuid mehi pärinassis Braun žbaigist. Jäta Braunschweig meister, kord mett mitte, tema tegutses Tallinnas siin 1000 541000 kuni 1543 ja tema on siin saanud mitmeid suurtükke ja vot nende suurtükkide kirjeldus on veidi põhjalikum, sest tema valatud suurtükkidel on lisaks Tallinna vappidele Kaksva tähendab mõlemat linna suur papp ja päike on siis üles kirjutatud ka need luuletused lihtsalt suurtükkide peale siis kirjutatud viia need, et siis kõlavad järgmiselt. No 1541 on ta siin balanud, neli suurtükki. Ja siis selle esimese suurtüki peale on siis kirjutatud järgmine tekst. Foogelstis, mis terroraat van Reval, Ast pihla vaatan kiis anno 1543 ter Shaun konni, ESM-is free kord mente kiis piir in Pravdžis, tähendab, noh, nüüd tõlkima sellega ära, kuigi neid tekste tegelikult tõlkida küllaltki raske, sellepärast et seal on olemas kirjavigu selles vanas saksa alamsaksa keeles ja kõikide sõnade tähendus ei ole ka täpselt teada. Ka selle suurtükil olev luuletus on veidi mõistatuslik. Kui me üritame otse tõlkida, siis kõlaks umbes nii. Lind. Kas muu? Tallinna raad laskis Mu valada 1541. aastal mind hüütakse vabaks Shaun Conniks. Kord mente valas mu Braunschweig Shaun kandma seda, seda ei teadnud keegi, mida see võib tähendada järgmiste suurtükkide puhul siin õnneks ka Teale, milliseid nimesid Teile anti, nii et nüüd see teine suurtükk, mis ta siin valas 1541. aastal siis ta sai päris huvitava nime. Ma loen kohe eesti keeles ette, mind hüütakse hulluks neitsiks. Tallinna raeheaks olen ma valmiskuisel võitlus, ees seisab nii, et tullen, Junk, Froy lenn. Seda võiks isegi öelda, et hull neitsikene. Nii et sellised toredad nimed omaaegsetele suurtükkidele antud ja kui me vaatame nüüd, siis kolmandat suurtükisiis. Kolmas suurtükk, mis ta valas, see kandis nimetust lõhkuv mära. Ja eriti tõsine pill jah. Nii et neid anti selliseid omapäraseid nimetusi. Ja nüüd nüüd järgmisel aastal on ta jälle valanud siin suurt 1542 ja seekord on ta ühe suurtükinimetanud taas hulluks neitsiks. Vaata teise suurtükiluuletus on veidi selline salapärasem. Siks tiir, Lieberg, Paur, senteraase miir, eesti keeles, see kõlab nii umbes, et saadaks selle sulle armas Talumees, kingijänes mulle. Kas ta nüüd saadab siis kuuli talumehele või, või mida ta saadab, see suur tükk. Aga nüüd, et üks suur tükk, mida ta nüüd jälle valas, vot see sai kaunima nime, see sai nime siis tark neitsi, mind hüütakse targaks neitsiks, kord mente valas mind. Muidugi siin ei ole teada, tähendab, kes tegelikult selle nime pani, kas pani meister ise või oli nimepanekul ka tähtis roll, hoopis tellijal tähendab antud klubist Tallinna rajal ja siis mõni Tallinna raehärra oli, oli see tark mees, kes igasuguseid toredaid nimesid välja mõtles, eks ole. Muuseas on just selle kort, meeltega on seotud siis mõningaid suurtükke mille kohta on teada, et neid on Tallinna kodanikud lasknud valada. Tähendab, rikkamad kodanikud siis linna heaks lasid valada suurtükke ja muidugi sell juhul tegelikult nende kodanikunimi jäädvustati ka selle suurtüki peal. Näiteks siis aastal 1542, üks on üks Tallinna kodanik, hands, Egelink on lasknud valada suurtüki ja selle suurtüki peale on siis kirjutatud järgmine tekst. Tallinna kodanik Hands, Egeling laskis mu valada. Mind hüütakse vabaks ööbikuks Ants Egelinkima abistan ja 1542. Kusjuures noh, enam-vähem analoogilise tekstiga suur tõke valas kortmente 1542. aastal siin veel. Nii, on ta siis Tallinna kodaniku Christopher viiganti tellimusel ja finantseerimisel valanud Suurtüki Hermen, Polmanni ja Luke von poitteni tellimusel olid rikkad kodanikud, kes leidsid, et nad saavad siis sellega Tallinna linna siis abistada, hoolitsesid linna julgeoleku eest. Ja 1543 vot siis kortmente taas valanud ühe suurtükisiis Tallinna kodaniku Hans Ege linki tellimisel selle peale olnud kirjutatud, siis aita jumal hädast. Marss on mu nimi. Mente valas Muu, Hans Egeling laskis mu valada ja aastaarv 1543. Ta on kindlasti näinud välja väga ilusad ja uhked suurtükkidega, kahjuks neid ei ole säilinud, nii et nendest nendest ei ole ei pilt, et nendest ei ole jooniseid. On ainult siis mõningad teated kirjalikes allikates, sest jah, meil on mitte Eestis, aga siis Peterburi muuseumis mõned sellised hästi ilusad ja uhked suurtükid ka pronksist valatud ja väga kaunid. Aga need on muidugi juba siin Tallinnas valmistatud, siis Liivi sõja ajal, aga aga ma arvan, et Liivi sõjaaegsetest relvadest Annapsid tulevikus veel rääkida. Sellest, kui palju oli relvi Liivimaal, Tallinnal, näiteks Liivi sõja alguseks, selle jutu jätame tulevikuks tallele. Nüüd jätkame pärast kauneid luuletusi ilukirjanduslikult. Herman Sergo, madrus, tüürimees ja kaugsõidukapten ja Eesti 20. sajandi tuntumaid mereaineliste romaanide ja jutustuste autoreid. Kindlasti üks loetuim neist on hiiurootslaste elust 18. sajandil jutustav suguvõsa saaga näkimadalad. Aga paljude romaanide ja jutustuste hulgas on ühes ka kirjeldus keskaegsest lahingust, milles kasutati tulirelvi. Romaani vihavald tegevus toimub 14. sajandi lõpupoole. Sündmustik on huvi kuv ja seikluslik. Seltskond noori. Saare- ja Muhumehi hakkab endale uut elukohta otsima ja nad leiavad selle Soomest. Vaen sakslaste vastu viib muhulaste viimase vanema Willi meelepoja laeva vanem viha valdi õppima merekooli viis püsse. Et seal õpitud teadmistega hakata sakslastest hansakaupmeeste laevu röövima. Vihavald ei seiklusterohke. Elu viib ta nii Islandisse kui ka Põhja-Aafrikasse. Romaanis vallutavad taanlased 1361. aastal, Visby linnaojamaal ja Herman Sergo kirjutab. Visby-is ei mõelnud keegi muule kui sõjale. Taani vägev valitseja ja halastamatu väepealik viibis linnast kõigest 40 merepenikoorma kaugusel. Kartsin algul, et meie punaristilippu kandvad alused varsti sadamast välja aetakse või hansamehed neid mingil muul viisil kimbutama hakkavad. Kuid nähtavasti ei tulnud nad selle peale või polnud neil lihtsalt aega mõne kauba koge ja pikk paadiga jännata. Kui mängus oli nende kõikide vara ja elu ei antud mulle kaua aega pead murda, mis ja kuidas teod ja sündmused jõudsid mu mõtetest. Ühel hommikul kõmas nagu lokku laualt üle linna sadama ja sõjaleeri. Et öösel olla Valdemari vägi Gotlandi saarel kolmes kohas maale tulnud lõuna-põhja- ja ida pool Visby linna. Otse läänest, kus teda kõige rohkem oodati, ei ilmunud ühtki purje Nuka ega nähtud ainsatki pik paadi aeruvälgatust. Leer läks viis pühalt liikuma Valdemari malevatele vastu. Aga kolmandal päeval pärast taanlaste maabumist 27. heinakuupäeval anno 1361 saime salakäsu. Niipea kui pimedaks läheb, Lombardia äkilised valmis panna. Putke otse vastu linna läänepoolset müüri, sihtida sinna, kus kindluse vall kõige madalam ja pärast parandamist palktara alles püsti ajamata. Millal alata, seda leppemärki teadvat ainult üks alus, kelle tulesähvatuse peale ka teised oma mürsud minema. Saatkond muidugi oli midagi säärast juba oodanud ja mu süda kees üle. See on hoop otse hansadraakoni kõige suurema pea pihta. Ehkki sel koletisel jäävad veel alles Hamburg, Lübeck preemen ja teisigi keskusi, kuid see tähtsamates tähtsam on just siin. Siin valvab see sajapäine mürkmadu oma peamise varamäe otsas. Visby kohta räägitakse, et see on linn, kus mõne rikka mehe sealgi olla kuldmull ees, kus kaupmeeste lõunalaual on kuni 80 rooga, kus inimesed upuvad ülbusse, ei teata enam, kuidas istuda ja astuda, mida ümber panna, mida kaela, kõrva ja käsivarte külge riputada. See on koht, kus rahajõed voolavad ordu rüütlit, teleratsude, sõjariistade ja raudrüüd ostmiseks. Siit saadetakse välja kõige kõrgemad käsud maade allaheitmiseks ja rahvaste risti orjadeks tegemiseks. Öö tuli peale, taevas oli pilvealune pime ja tähitu. Öövaikuses kuuldus linna lõunaväravate poolt selge pasunahääl, mille tuttav viis kaikus sadamani. Korraga sähvis esimene välk vastu linnamüüri, siis mürisesid Lombardia äkilised kõigilt Taani alustelt kauba kogedelt Lotjadelt fregattidelt, pikk paatidelt. Ka narval lõi vabisema, nagu oleks ulgumerelaine rusikat ta lagedale langenud. Must tule, rohusuits kattis kogu sadama ja linna kibe ving kippus hinge matma. Kui silm jälle midagi seletama hakkas, oli linnamüüris suur auk, mille lähedal polnud näha enam ühtki meest. Kindluse valli ligidale ehitatud majad olid võtnud tuld ning põlesid mustjas vereva leegiga nagu süüdatud tõrvatünnid. Tulekahjude valgel voogasid ratsameeste jõed mõlemalt poolt metsast ja kihutasid müüriavast sisse 10 hobust kõrvuti. Tappa terad helgitasid punaseid leeke. Neil polnud, vastas ühtki sõdalast ainult linna lõunaservas tuss, lahingulärmi. Ja juba hommikul vara hakkasid sadamasse voorid sõjasaagiga saabuma. Suurtükkidest oli siis seekord saade, rääkis Tartu Ülikooli arheoloog Ain Mäesalu, kuulas toimetaja Piret Kriivan. Saadet saab uuesti kuulata esmaspäeval kell 11 õhtul, pärast uudiseid ja saate kodulehelt Eesti lugu. Punkt vikerraadiopunkt ee.