Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Raamatuloost räägib Tallinna linnaarhiivi teadur, ajaloodoktor Tiina Kala. Minu nimi on Piret Kriivan. Esimesed trükitud raamatud olid piiblid. See, et Johannes Gutenberg trükikunsti leiutas, andis võimaluse raamatuid toota hulgana ja jumala sõna levitada laiemalt. Mida saksa teoloog Martin Lutter osavalt ka Ta kasutas. Juba esimese viie-kümne aasta jooksul trükiti Euroopas kümneid tuhandeid nimetusi raamatuid kokku rohkem kui 10 miljonit tükki. Aga enne trükitud raamatut olid olemas käsikirjalised raamatud. Ja sellest ongi tänane saade. Tiina kala, mis on käsikirjaline raamat? Käsikirjalise raamatul on väga pikk ka ajalugu ja kõigepealt peaks võib-olla tulema küsimuse juurde, mis üldse on raamat ja millal raamat tekib. Kuidagi peame me seda küsimust piiritlema ja alustagem siis käsikirjalise raamatu ajalooga koodeksi tekkimisest. Sellepärast et kirjutatud on ju aastatuhandeid ja väga erinevatele materjalidele väga erinevates välistes vormides aga koodeks sellisel kujul, nagu me teda tänapäevalgi raamatuna tunneme õieti, millest on välja arenenud tänapäeva Raamat, kui füüsiline objekte tekib arvatavasti esimesel sajandil ja läheb muidugi sajandeid aega, enne, kui ta lõplikult tõrjub välja varasemad rullraamatud rull käsikirjade aga kokku köidetud IKT, mis võimaldas lehitsemiste ükskõik siis, mis materjalist olid need lehede. See, nagu öeldud, tekib esimesel sajandil. Need ei olnud siis paberist mitte. Ja kindlasti ei olnud esimesed koodeksid kirjutatud paberile õieti sõna koodeks tuleb Vanas-Roomas kasutatud kui pandud kokku seotud puu tahvlitest, millele tihtipeale oli tõmmatud vahakiht peale, kuhu sai teha lihtsamaid märkmeid. Ja hiljem hakati neid lehti siis juba lehti valmistamata. Ärgamendiste ja paber, nagu me teame, jõudis Euroopasse õige hilja 13. sajandil, mil teda kasutati küll veel väga vähe. Nii et paberlehtedega raamatud tulevad Euroopas tarvitusele alles alles 14. 15. sajandil. Kas koodeksi. Kas see oli siis esimene käsikirjaline raamat, võib öelda. Jah, nii võib öelda, et koodeks oli esimene meile mõistetav, arusaadav, käsikirjalise raamatuliike. Millal oli käsikirjalise raamatu? Ta õitseaeg, taas peaksime mõtlema selle peale, et millal oli üldse raamatuid see aega, sellepärast et omamoodi õitseaeg raamatul olnud ju kogu kirjaliku ajaloo vältel ükskõik siis, kas see raamat on meile mõistetavas või tuttavas välises vormis või mitte. Aga rääkida nüüd sellest, millal oli käsikirjalise raamatuid kõige rohkem siis on see mõistagi hiliskeskaega trükikunsti kasutuselevõtu eelne aega kemine 14. 15. sajand ka 16. sajandi alguse. Aga loomulikult me ei saa raamatute õitseaega defineerida ainult nende arvukusega. Kindlasti sisust rääkides võime me neid õitseaegu varasematest sajanditest nimetada veel õige mitmeid. Aga trükikunsti leiutamisega käsikirjaline raamat suri välja või ei ole tänini päris välja surnud. Jah, käsikirjaline raamat kahtlemata ei ole tänini päris välja surnud, aga trükikunsti kasutuselevõtt on raamatuajaloos üks üsna vastuoluline nähtus ja seda on ka uurijad üsna mitmel viisil käsitlenud. Mis võib olla tavaarusaamades, ei olegi veel alati jõudnud. Aga me oleme harjunud mõistma trükikunsti kui suurt edasiminekut. Jaht ta kahtlemata nagu igasugune välise ja tehnilise vormi muutus, tõi kaasa olulisi uuendusi kirjakunsti kasutamises kirjasõna tamises, kirjasõna levikus. Hoopis teine küsimus on, et kas need muudatused olid head või mitte nii väga head. Aga kui nüüd veidi lihtsamalt rääkida, siis trükikunsti kasutuselevõtt alguses, see tähendab 15. sajandi keskel kindlasti tõrjunud käsikirjalist raamatut välja. Ja käsitsi kirjutati raamatuid veel ka, nagu ennist mainitud 16. sajandi alguses. Sky olid mitmed, et füüsiliselt trükikunsti varase trükikunsti jaoks lahendamatut probleemid, mille tõttu osa raamatuid jäid tükk aega käsikirjalist. Eks näiteks väga suuremõõtmelised liturgilise raamatud. Ja vahest võiks taastrükikunsti ja käsikirjalist raamatut võrrelda umbes nagu vabrikus valmistatud riideid ja rätsepaülikonda. Suhtumine trükitud raamatutesse ei olnud trükikunsti esimestel aastakümnetel kuigi hea. Seda peeti siiski odavaks hädapäraseks lahenduseks. Jahta võimaldas tekstide kiiret paljundamist, arvukat levitamist aga see ei olnud sugugi auväärne viise. Käsikirjalised raamatud olid kõik ilusad raamatud omaette, kunstiteosed, vormilt. Sugugi mitte kõik käsikirjalised raamatud ei olnud ilusat vastupidi, nende hulgas on ka meie kaasaegsele pilgule üsna eba teetilisi objekte. Aga muidugi iga käsikirjalise raamatuvalmistaja ega käsikirjalise raamatu omaniku unistus oli kaunilt vormistatud käsikiri ja selliseid oliga omal ajal Euroopas üsna suur hulk. Ja mõned neist on väga kuulsad tänapäevani, neid on väga palju uuritud, nende illustratsioonid on oma erialaringkondades sageli toovad aga palju reprodutseeritud. Aga see ei tähenda, et nüüd ilus käsikirjaline raamat, et oleks kuidagimoodi käsikirjaliste raamatute seas hea näide. Et neid oli siiski väga mitmesuguseid ja raamatuid välimus. Raamatukujunduse käsikirjalise raamatu puhul iseäranis märksa rohkem kui trükitud raamatu puhul sõltub sellest, milleks see raamat on mõeldud, kellele ta on mõeldud ja loomulikult, kes on ta valmistanud. Missugused on mõni kõige kuulsam, mis Euroopast on teada, mida praegugi veel võib imetleda. Nagu alustada varasematest aegadest siis väga tuntud, väga haruldased, et on esimesed meieni säilinud piibli käsikirjade kreekakeelsed käsikirjade erialases kirjanduses nimetatakse neid nende päritolukoha järgi või nende hoiukoha järgi. Näiteks koodeksi naiitikus, mis on pärit nagu nimetakski ütleb Siinai mäe jalamil asuvast kloostrist mida tänapäeval säilitatakse ta koodeksit, säilitatakse tänapäeval Briti raamatukogus. Ja tegemist on neljanda sajandi koodeksiga. Sellest ajast on käsikirju säilinud võrdlemisi vähe. Selle üks põhjus on ka see, et pärgament kirjutusmaterjalina ei olnud kristluse esimestel sajanditel väga laialt kasutusel. Kirjutati ju endiselt üsna palju papüürusele papüürus võrreldes pärgamendi ka on oluliselt odavam materjal, teda on oluliselt lihtsam valmistada. Aga tema häda on see. Ta ei säili kuigi hästi. Selle tõttu on ka tänini alles võrdlemisi vähe papüüruskäsikirju, ta kipub kuivama ja murenema. Pärgament vastupidi, on erakordselt vastupidav materjal ja selle tõttu on ka pärgament koodeksid need, mida me tänapäeval paremini tunnen. Nüüd, kui ajas edasi minna nendest esimestest piibli käsikirjadest järgmiste kuulsad käsikirjade peale mõelda siis väga tuntud on varased iiri ja anglosaksi religioosse sisuga käsikirjade näiteks Bukov kell, see täpselt samuti nagu nagu koodeksi naiitikus, piibli käsikiri, täpsemalt evangeeliumides käsikiri väga omapäraste ja Tähelepanuväärsete illustratsioonidega. Ja mis nendesse kuulsetesse käsikirjadesse puutub, siis just nendele väline vorm on see, mis on teinud ehk nii erakordselt tuntuks. Piibli käsikirjad on, siin võib olla mõningane erand, sellepärast et piibliteksti uurimises on väga oluline igasugune teade, mida varasem, seda olulisem, mida potentsiaalselt lähedasem sellele oletatavale esmaversioonile ühest või teisest piibli osas, seda tähtsam ta on. Aga muudest tekstidest rääkides jah, selle tuntuse aluseks on sageli erakordne vormistuse. Nüüd veel kord iiri anglosaksi käsikirjade juurest edasi minnes ka Carolingide aegsete käsikirjade. Kas ja mis nüüd ajaliselt küll on umbes paralleelsed. On mõningaid tuntuid, aga järgmine selline oluline tõus või oluline muutus Euroopa käsikirjade valmistamises, käsikirjaliste raamatute valmistamises ja miks ma ütlesin käsikirjade valmistamisest? Muutus ei puuduta kaugeltki mitte ainult raamatut puudutabki kultuuri üldse. See tuleb 12. 13. sajandil ning sellest ajast pärinevad ka juba järgmised ülituntud käsikirjad. Enne kui me jõuame selle juurde, mis meil Eestist leida on siis ja, ja millest käsikirjalistest raamatutes jutt oli valmistaja ja omanik, käsikirjalise raamatuvalmistaja ja omanik, kas need on üks ja sama alati olnud. Kuigi andis käsu või tellis raamatu. Ja valmistaja pidi olema siis väga mitmekülgne inimene, ta pidi lisaks, kui ta kirjutas raamatut, nagu ta piibliteksti kirjutanud, vaid muud raamatut kirjutas, et siis ta pidi ka oskama ilusti kirjutada. See, kas raamatuvalmistaja ja omanik on üks ja see sama isik ja millised on üldse raamatuvalmistaja ja raamatu hilisema kasutaja suhted. Väga mitmeharuline küsimus. Sellepärast et võimalusi on siin erakordselt palju. Kui veel kord tagasi põigata ilusate raamatute teema juurde siis väga tuntud 13. sajandi piibli käsikiri, mis sisaldab ka muid tekste peale piibliteksti niinimetatud koodeksi kiigas rahvapäraselt tuntud ka saatana Piiblina. Seal võib öelda, et valmistaja ja omaniku suhted olid võrdlemisi lähedased. Tegu on ühed köömi häbened Iklaste kloostrist pärit käsikirjaga. Millises kloostrisse täpselt valminud on, seda ei teata. Aga jah, tänapäeva tšehhi alalt on ta pärit. Miks ja iseäranis tuntud on võib-olla mõneti erakordse kaalu poolest on nimelt üle 70 kilogrammi raske ja tema rahvapärane nimetus see eespool mainitud saatana piibel on õieti seotud kahe asjaoluga. Üks on legend, millel ei ole tegelikkusega küll mitte mingisugust seost, nimelt väidetavalt muukes. Selle käsikirja valmistas olevat saanud abi saata ainult sellepärast, et töö oli niivõrd pikk ja raske et ilma välise abita oleks sellega olnud võimatu toime tulla. Noorijate arvatas kulus selle käsikirja valmistamiseks 10 kuni 12 aastat. Selle on kirjutanud üks ja see sama kirjutaja. Ja arvatavasti valmistas ta selle oma kloostri jaoks. Nagu paljudel teistelgi tähelepanuväärsetel käsikirjadel on selle koodeksi saatus olnud erakordselt kirju ja ta on tuntud oma illustratsioonide poolest, nende hulgas on ka saatana pilte. Aga kolmekümneaastase sõja ajal, mis tekitas Euroopas väga palju segadust ja tõi kaasa ka väga paljude käsikirjaliste materjalide ümberpaiknemise kolmekümneaastase sõja Ajal, kui rootslased vallutasid Praha, hõivasid ratsiani, lasi võtsid nad muuhulgas kaasa sealt mitmeid käsikirju, mitte ainult tolle saatana piibli ja praeguse asukohaga Rootsi kuninglikus raamatukogus. Koodeks kiigas, nüüd varasemast perioodist rääkida, siis enamasti kõige levinum oligi tõesti seed raamatut kirjutati ümber mõnes religioosses asutuses, kas oli klooster või see võis ju olla ka toom kapiitel, kus oli mõni hea kirjutaja. Ja siin on üsna oluline vahet teha teksti out. Ta oli ümberkirjutaja vahel. Sellepärast et autor võis olla ju võrdlemisi hea kirjutaja. Aga see ei olnud üldiselt tema töö ümberkirjutaja, tema omakorda ei pidanud teksti sisust väga palju mõistma. Tingimata oli muidugi hea, kui ta mõistis, aga ta ei pidanud seda tingimata mõistma. Tema asi oli umbes nagu hilisemast aegade trüki ladujal võimalikult hästi Se tekste leheküljele ära paigutada, võimalikult täpselt välja arvestada, kuidas tekst ära mahub. Ja loomulikult väga ilusasti kirjutada. Mõningatest kuulsamatest autoritest rääkides siis näiteks Akvino tooma käekiri oli niivõrd halb, et uurijate väitel tegelikult peab teadma, mis ta on kirja pannud selleks, et seda mõista. Aga tema teosed on muidugi säilinud väga ilusates käsikirjades, nii et see kõik on kirjutajate teene. Mõnikord on need kirjutajad ka nimepidi teada, mõnikord on nad kirjutanud oma nime, näiteks teksti lõppu, aga enamasti jäävad nad anonüümset, eks. Kuidas nad töötasid, milliste vahenditega nad töötasid. On võrdlemisi hästi tuntud sellepärast et keskaegsetest kirjutajatest on säilinud palju detailseid realistlikke kujutisi joonistusi miniatuurne. Siis need olid väga tähtsal kohal tegelikult ühiskonnas kui neid on nii palju jäädvustatud. Asi võib ka selles olla, et nad ehk soovisid ennast ise jäädvustada. Seda on üritatud uurida, kui hästi kirjutajad elasid ja kui kiiresti nad töötasid, kui raske või lihtne oli nende. Ja loomulikult on siin väga raske mingisugustel ühestele tulemustele jõuda, sellepärast et selliseid raamatupidamislike dokumente nagu viimase saja-kahesaja aasta jooksul ju keskajast võtta ei ole. Aga ilmselt leitakse siiski kirjutaja töö oli väga pingutav. Mõned neist olid hästi tasustatud, aga üldiselt ei olnud see amet, mis oleks inimese teinud märkimisväärselt rikkaks. Ja kirjutaja töötas kloostris. Kui tegemist oli kloostris, krib tooriumi ehk kirjutuskojaga siis ümber kirjutajateks olid mungad, kelle elustandard oli selline, nagu see vastavas kloostris oli. See oli ordudki mõnevõrra erinev, kui hästi keegi elas. Millised kloostri valdused ja sissetulekud. Aga seal ei sõltunud kirjutaja töö otseselt sellest, mida ta kirjutas, kui palju ta kirjutas, ei sõltunud tema töötasu sellest. Aga kui hakkasite kima õieti laialdasemalt levima juba ilmalikud kirjutustöökojad, seda seostatakse eeskätt ülikoolide tekkega 12. 13. sajandil, kui nõudluse kirjutatud ainese järelega käsikirjaliste raamatute järel oluliselt tõusis siis varem oli see töö raske ja mitte ülemäära hästi tasustatud. Asend arusaadavalt oli üsna pingutav ja kui kiiresti kirjutaja võis töötada, see sõltus ka loomulikult sellest, kui osav ta oli, kui nõudlik oli, tekste, millises lihtistasele kirjutas. Aga hinnanguliselt üks keskmiselt treenitud kirjutaja kirjutas kaks kuni 20 lehekülge päevas. Nii et selles mõttes need hinnangud on kõike kõige äärmiselt ähmased. Aga see, et töö oli pingutav, seda näitavad ka mitmed salmikesed, mida mõned kirjutajad on poetada teksti lõppu, mille sisu on sageli umbes säärane, et et jumala abiga on see tekst need lõpule jõudnud ja kirjutaja on ära teeninud kena tütarlapse ja klaasi veini. Tulid meesterahvad, kõik, järelikult? Ei, kõik kirjutajad ei olnud meesterahvad. Kindlasti olid mehed ülekaalus, aga naiskirjutajaid näiteks nunnakloostrites oli, oli ja keegi ei muidugi ei suuda ütelda, kui suur oli suhtearv, aga see ei olnud kindlasti niimoodi, et kirjutajad oleks pidanud kõik olema meheda, millega kirjutati sulega. Millise linnusulega kirjutati, see, see sõltub asjaoludest ja piirkonnast kahtlemata. Aga, ja linnusulega kirjutamine levis nii alates laiemalt vast alates kaheksandast sajandist, sellepärast et enne seda kasutati pilliroosulge. Ja varakeskajal on ka näiteks selliseid kujutisi jällegi kujutiste järgi ja sageli just käsikirjades ette tulevate kujutiste järgi me üldse teame, mismoodi see kirjutaja atribuutika välja nägi. On kujutatud pühakuid, näiteks, kellel on ühes käes linnus õlga, teises käes pilliroosulg nii et üleminekuperiood mis tahes uue tehnika tulekul. On ju loomulik, nad nagu ta on tänapäeval, oli ka varasemal ajal. Ja linnusulg levis eriti alguses, eriti Briti saartel. Sellega seletatakse ka mõningaid anglosaksi iiri kirja eripärasid. Just nimelt linnusule eripäraga. Sõltus kirja iseloomust ka, millise sulekirjutaja just valis. Kas ta tahtis jämedamat kirja, kas ta tahtis peenemat kirja. Väidetavalt on paremakäelisele kirjutajale kõige mugavam kuni vasaku tiivasulg. Aga sellest sellest saab muidugi rääkida. Alles pärast seda, kui eurooplased jõudsid Ameerikasse. Kirjutajal oli reeglina mitu sulge käepärast. Sellepärast sulg läheb võrdlemisi kiiresti nüriks ja kui tegemist on niisuguse lohakalt kirjutatud tekstiga, siis on see selgelt ka näha, kus on see koht, kus sulg läheb nüriks, kirjutaja peatub, teritab sülge või võtab siis uue teritatud sule ja kirjutab edasi. Loomulikult, kui tegemist oli ilusa vormistuse käsikirjaga, siis selliseid üleminekukohti ei saanud hea kirjutaja endale väga palju lubada. Seal üldiselt need sulevahetamise momendid on väga raskesti jälgitavad või hea kirjutaja puhul peaaegu üldse mitte. Või siis peab selleks tõesti väga-väga põhjalikku uurimistööd tegema, mis iseenesest ei anna ju teab mis head tulemust selles mõttes, et kõik teavad, et sulge tuli vahetada, mis koha peal see täpselt toimus, ei ole ju nii tähtis. Kui tegemist oli kiire tööga näiteks protokollimisega, siis kirjutaja hoidis endal mitu teritatud, sulge valmis või oli tal näiteks abiline, kes neid sõlgi, kas siis vastavalt vajadusele, no alati püütakse ju eriala leida ka mingisuguseid lõbustavaid kurioosumeid ja ja mis puutub kirjutaja tööd, siis näiteks kirjeldatakse ka episoode, kus väidetavalt on võimalik treenida ahvi selleks, et ta teritaks, sule õigel ajal ja õige teravusega. Aga jah, see kuulub pigem kurioosum, mitte valda, seda väga tõsiselt ei saa võtta, igapäevane praktika, see kindlasti mitte ei olnud. Aga millest kirjutati, see on ju ometi raamatu puhul kõige olulisem ikkagi tegelikult mulle ei anna see rahu, et millest selles saatana raamatus juttu on? Kas seal on siis ikka piiblilood ümber kirjutatud või on seal mingi saatanlik tõde? Koodeks kiigas ehk saatana piibel sisaldab piibli täisteksti, see tähendab nii vana kui ka uut testamenti ja lisaks sellele veel viit erinevat teksti näiteks Josephus, Flavius, tekst on üks nendes vilja isid uurusse Praha kosmosepeeni kroonika ja veel niisugust spetsiifilist pendiitlastele lähedaste ainest. Et teda on ka nimetatud niisuguseks teine kindlasti entsüklopeediaga. Aga põhiosa temast moodustab jah, piibli täistekst ja see on ka see põhjus, miks ta on mõõtmetelt nii ülisuur ja raske tegelikult kuni 13. sajandini ühes köites piibleid oligi väga vähe, sellepärast et lihtsalt kirjutas materjali ja ja fifty iseloom oli niisugune, et tulemuseks dünaamat, mille füüsiline käsitlemine oli erakordselt tülikas. Et saatan ei juhtinud kirjutaja kätt rumalale saatoni juhtinud kindlasti kirjutaja kätt kõrvale ja lehekülge, millel on saatana kujutis, on tegelikult ju nagu enamik keskaegsetest illustratsioonidest siiski õpetlikumite lõbustava iseloomuga. Ja vastasleheküljel on taevase linna või taevariigi kuju, kes need nad tegelikult kui peaksid teineteist tasakaalustama. Aga millest üldiselt käsikirjalised raamatud rääkisid, mis mis liiki või mis sorti raamat. Töid oli raamatuid, oli väga erinevat sorti ja kas see valik nüüd nii kirju on olnud, nagu ta viimase 100 aasta jooksul ehk meile tundub, aga probleem on selles, et me tegelikult ei suuda seda nüüd ise areni statistiliselt kindlaks teha, kui palju ühte või teist liiki tekste või ühte või teist liiki raamatuid oli sellepärast et osaliselt materjali tõttu osaliselt sisu tõttu täpselt samamoodi nagu tänapäevalgi on ebaolulisi raamatuid, mis vajuvad unustusse, midagigi ei säilita ja mis seetõttu hävivad võib-olla hävitatakse sihilikult. Nii et iseäranis varakeskajast on ülekaalukalt siiski säilinud religioossed teksti. Need ei ole tingimata piiblitekstid. Aga religioosse sisuga tekstid ja eeskätt ka sellepärast, et neid mitte ainult ei peetud oluliseks, vaid nad ka vormistati niisugusel kujul et nad osutusid vastupidavad, eks nad säilisid. Ja teiselt poolt ringiga tagasi tulles nende sisu oli siiski oluline ja auväärne ja neid peeti mõistlikuks ja vajalikuks säilitada. Isegi siis, kui nende väline vorm oli muutunud juba selliseks, et nad kaasaegsetele olid halvasti kasutatavad või võib-olla isegi halvasti mõistetavad oma kirja või keele pärasuste tõttu. Aga see ei tähenda, et need selsamal perioodil varakeskajal või ka näiteks ka päris kristluse algaegadel ei oleks olnud kõikvõimalikel muudel teemadel tekste või ka raamatuitsema füüsiliselt vormistuselt raamatuid. Aga sageli kirjutati need tolleaegses mõistes vähem olulised tekstid niisugustele tekstikandjatele, mis säilivad halvasti või kus tekst kustub. Põgusalt sai mainitud vahatahvleid, millest tegelikult koodeks sai alguse. Neid tahvleid näiteks mõningaid on leitud ka Eestist. Koolilapsele on nad väga hea töövahend, sellepärast et sealt on hõlbus teksti kustutada. Aga üksiti on tulemuseks ka see, et tõepoolest Kext kustubki ja need tekstid ei ole meil enamasti säilinud niisugustele kehvemad televõi halvemini teksti säilitatav oletajale. Andjatele kirjutati Ki asju, mida ei peetud oluliseks hinnatud nii pikaajaliseks, et selles mõttes oli vas suhtumine tänapäevast mõnevõrra erinev. Et nüüdsel ajal leidub rohkesti raamatuid, mille vormistus ja arvatavasti ka säilivus füüsiline säilivus on väga hea, aga mille sisu seda väärib. Tallinna Linnaarhiivis on hulk käsikirjalise raamatu. Kuid võib öelda, et Tallinna Linnaarhiivis on Eesti hoiuasutustest kõige rohkem neid käsikirjalise raamatuid, mis ka keskajal olid Eestis. Aga Euroopa mõistes on meie kollektsiooni ikkagi äärmiselt väike. Sest need paarkümmend käsikirjalist raamatut, mis Tallinna Linnaarhiivis säilinud on seda kogu ei ole mitte kuidagi võimalik võrrelda isegi Põhja-Euroopa suuremat kollektsioonidega, rääkimata siis juba Lõuna-Euroopast, kus pilt on veel palju-palju rikkalikum. Aga see on see, millega me peame leppima. Mis on kõige olulisem preester Henriku kroonika oli ju ka ometi käsikirjaline raamat või ei? Preester Henriku kroonika oli kahtlemata käsikiri. Kas on õige teda nimetada raamatuks? See on võib-olla juba natukene maitse küsimus ja õieti terminoloogia küsimus, mida me mõistame raamatu all. Teatavasti Hendrik ise jagab oma tekstiraamatuteks ja see ei ole Henriku eripära, see on väga tavaline praktika nimetada ühe suurema teose lühemat osa, see võib olla näiteks ka noh, meie mõistes lehekülg või kaks pik, ainult nimetada teda eraldi raamatukse. Selles mõttes ei tohi neid raamatu erinevaid tähendusi omavahel segi ajada. Aga Eestis on ainult paar väga hilist ärakirja Henriku kroonikast, mis jah, praeguseni on säilinud köidetud kujul, ehk siis meie mõistes raamatuna. Hendriku algkäsikiri ei ole säilinud. Kaasem Henriku käsikiri, mida tuntakse, on praegu hoiul Varssavis, pärineb 13. sajandi lõpust või 14 sajandi algusest. Kullamaa käsikiri ei olnud ka käsikirjaline raamat. Kullamaa käsikiri on Eesti ajaloos eesti kirjakultuuri ajaloos ju eeskätt tuntud nende palvetekstide Meie isa palve, Ave Maria palve ja usutunnistuse eestikeelse teksti tõttu. Mis on selle köike viimasel leheküljel. Aga tegelikult ei kirjutatud ju seda köidet täis mitte sellepärast, et sinna paigutada need palved. Tegemist on kullamaa kiriku vakku raamatuga ja ja selles mõttes võib teda rahuliku südamega nimetada raamatuks, sellepärast et füüsiliselt vastab ta nendele tingimustele, mida me tänapäeval mõistame raamatu Aldan köidetud. Ta on täis kirjutatud lehti. Ja see ei olnud sugugi mitte haruldane, et käsikirjalise raamatuks kõik kas oli asjaajamisraamat või oli see mõni jutustav tekst tühjaks jäänud viimastele lehtedele või näiteks poogna viimastele lehtedele kirjutatud eriti mingisugust teksti, mida kirjutaja või kasutaja sageli just nimelt kasutaja pidas endale mingil põhjusel vajalikuks. Ruum oli tühi ja sinna ta selle kirjutas. Ja täpselt niimoodi sattusid ka need eestikeelsed palvet. Kullamaa vakku raamatu viimasele leheküljele. Seal mingit erakordset saavutust või erakordset mõistatust nendega seotud ei ole. Pigem võib arvata, et niisuguseid juhtumeid oli õige palju. Aga kuna kuni seitsmeteistkümnenda sajandini on meie arhiiviaines säilinud ikkagi väga Linklikult ja hõredalt, hoolimata sellest, et teda on palju, et mõnes osas tundub erakordselt rikkalik jätab illusiooni peaaegu et täielikkusest, aga me peame arvestama, et need lüngad on väga suured. Et tegelikult on terve hulk just nimelt niisuguseid argitekste või omal ajal vähemasti arhitekstideks peetud tekste, mis ei ole säilinud ning ning ka needsamad eestikeelsed palved kulla oma vakku raamatu lõpul on nii suureks harulduseks just nimelt selle tõttu, et sedalaadi tekste ei olnud nähtavasti kombeks väga hellalt hoida pikalt säilitada aku raamat selle eest on raamatupidamislik, dokument tuleb alles hoida ja seetõttu on need palved ka meeni säilib. Mida arvata David liiperi konspektist, mis asi see on? Tallinna dominiiklased Aavitsiiperi koolivihikuid nii võib öelda on tegelikult võrdlemisi juhuslik asi meie arhiiviainese hulgas ja ka meie käsikirjaliste raamatute hulgas see ta ühele inimesele on pakkunud spetsiifilist huvi, ei tee temast nüüd veel mingisugust erakordset kirjatöödel. Võib-olla mõneti erakordne on see, et taolisi käsikirju ei ole Euroopa kogudes väga palju säilinud. Väga palju on säilunud loomulikult õppekirjandust üldse nii käsikirjalist kui ka trükitud. Aga selliseid käsikirju, mida hiliskeskaegne kooli õpilane oleks ise oma tarbeks kirja pannud ja nii mahukaid käsikirju need tõepoolest ei ole kuigi palju. Ometi tuleb arvata, et neid omal ajal siiski pidi olema üsna üsna suur hulk. Nii et selles mõttes sisult ei ole tegemist haruldusega. Aga jah, võib-olla mõneti tähelepanuväärne on see, et sellel omal ajal väga levinud käsikirjal liigi ühel esindajal on õnnestunud mitte ainult säilida päevini, vaid säildasin Meil Eestis, kus, nagu öeldud, käsikirjalise raamatuid on erakordselt vähe, võrreldes Euroopa suurte kukkudega. Sellesse koolivihikusse kirjutas David liiper arvatavasti veel enne, kui ta oli dominiiklaste ordu liikmeks saanud tolle aja mõistes tavalisi õppetekste, ehk siis koosneb peaasjalikult ladina grammatikast ja loogikast. Tema peamised autoriteedid ma peamised õpikud, mida ta on kasutanud on Aleksander de villadei värsk, grammatika, ladina värs grammatika ja teine õpik, loogika, õpik, Petrus, hispaanuse traktaatus. Neid mõlemaid kasutati väga mitu sajandit. Nad olid väga-väga levinud, selles ei ole mitte midagi haruldast, et õpilane just niimoodi on teinud. Aga huvitav on muidugi see, mismoodi ta need õppematerjalid kirja pannud, mis tema jaoks on olnud oluline, kuidas ta seda on esile tõstnud. Nähtavasti võiksime umbes samal viisil uuridega praegu valmivaid, õpilaste vihikuid või üliõpilaste konspekti nii palju, kui neid käsitsi veel kirjutatakse. Sealt me saame näha, millises järjekorras, mismoodi õpilane on ainet omandanud, kas ta seda üldse on omandanud, millised on need kohad, kus tal on igav hakanud, kus ta on joonistanud, sirgeldanud. Aga selles mõttes on tegemist siiski võrdlemisi tervikliku käsikirjaga selle Tavitš liitori konspekti näol. Et ta on üsna süstemaatiliselt läbi töötanud kaks valdkonda, öeldud siis grammatika ja loogika sellisel tasemel, nagu nad triiviumi keskmise programmi raames ilmselt tema ajal 15. sajandi lõpul või 16. sajandi algul olid kasutusel. See koodeks, õieti on õigem öelda selle kohta vast lihtsalt käsikiri, sellepärast et praegu nüüdseks on ta oma köidetud kuju minetanud nii-öelda need on küll kokku köidetud, aga tal ei ole gaasi. See käsikiri ei ole kindlasti valminud. Eestis on tõenäoliselt kirja pandud tort mundist, kust sviiter pärit oli. Aga dominiiklaste ordu reegel teatavasti ei sunni oma liikmeid viibima püsivalt ühes ja samas konvendisk on nende puhul väga tavaline, et nad rändavad ühest konvendist teise. Ja millalgi pärast 1500 viieteistkümnendat aastat jõudistuminiiklane David kiiper Tallinna. Nähtavasti oli tal kaasas kuigi palju isiklikke asju. Ja kindlasti oli nende hulgas ka see tema koliliik. Ja selle saate lõpetuseks veel kroonikatest Balthasar Russo, tema kirjutas siis oma kroonika juba selle mõttega ikka, et see kroonikaga trükitud saaks. Jah, Waltas Russovi plaan oli lasta oma kroonika trükkida ja kroonikud üldiselt ju tegutsevad erinevatel motiividel, aga enamik neist on algusest peale plaaninud oma kroonika kas tellimustööna või siis kirjutanud selle huviga, et saaks laialt tuntuks eduks, kuulsust ka selle autorile. Ja muidugi see aeg, millal Baltesse plussovi kroonika trükiti, sellest ilmus mitu trükki 16. sajandi viimasel veerandil. Siis oli kahtlemata juba aeg, mil autor pidas silmas trükitud Trükitud raamatutest, trükikunsti tekkimisest, levimisest Eestisse on Tiina kalalt oma ettesaade. Kuulake ja vaadake, palun lisa saate kodulehelt ja päris lõppu ikka torupilli, sest me oleme ju otsaga kuueteistkümnendas sajandis, mil torupill siiamaale jõudis. Tala ise on aga pärit suisa sellest sajandist. Pärimusmuusikat. On selle loonud 2001. aastal oma vanaemale ja loo pealkiri ongi vanaema valss.