Viola Veevachi neljas põlinedge vara. Noored ju ei tööta, eesti lugu. Keskaja suurimast raamatust koodeks kiigasest ehk rahvakeeli saatana piiblist ja teistest käsikirju realistest raamatutest eelmises saates jõuame trükitud raamatute nii tänasesse saatesse. Kuidas trükikunst Saksamaal sündis, missuguseid raamatuid, millest jutustavaid raamatuid trükiti esimesed trükitud raamatud Eestisse jõudsid? Ajaloodoktor Tiina Kala jutustab. Mis see tähendab, see, et trükikunsti leiutamine, mis siis konkreetselt Johannes Gutenberg leiuta Raske on vastata küsimusele, mida pidada Johannes Gutenbergi puhul leiutiseks on. Sellepärast et kõik me teame, et Ta võttis kasutusele trükikunsti lükkas selle nii-öelda käima. Konkreetsemalt võttis ta kasutusele liikuvad trikki tüübid, see tähendab seda, et ei lõigatud kogu lehekülge korraga valmise, vaid valmistati eraldi tinasulamist, tähed, mida võis ümber paigutada, see tähendab kasutada mitmekordselt. See oli vast niisugune olulisem tehniline muudatus, mille ta kasutusele võttis, aga tuleks rõhutada just nimelt seda, et ta võttis kasutusele sellepärast et trükikunstis iseenesest ei ole midagi niisugust pöördeliste tehnilises mõttes, mida keskaegne inimene ei oleks suutnud leiutada. Sellepärast et oli ju väga mitmeid väga peenelt töötavaid masinaid. Tehnilisi seadmeid, mida keskajal valmistati, kasutati, et küsimus oli pigem selles, et niisuguse tehnoloogia järele ei olnud enne 15. sajandi keskpaika vajadustega nõudlust. No väidetavalt on trükitud juba seitsmendal, kaheksandal sajandil Hiinas mitte küll liikuvate trükitüüpidega see avaldanud pole küll mingisugust mõju, aga Gutenbergi juurde tagasi pöördudes. Nähtavasti tabas ta lihtsalt ära selle momendi, et nüüd on see koht, kus tasub sellise tehnoloogiaga töötada. Ja käsikirjaliste raamatute hulk oli muutunud hiliskeskajaks üsna suureks. Ja nõudlus ühe ja sama teksti paljude eksemplaride järele oli muutunud suureks. See on pisut ka niisugune muna ja kana küsimus selles mõttes ütles, et kas oli asi selles, et inimesed muutusid nii teadmishimuliseks või oli kirjaoskus nii levinud, et nõudlus tekstide järele kasvas või siis vastupidi tekstide arvu suurenemine ja trükitud tekstide puhul, iseäranis tekstide lai levik tõi omakorda kas sa selle lugemise oskus ja ja ka kirjaoskus, mis on ju iseenesest kaks erinevat asja. Et lugemis oskus ja kirjaoskus hakkasid laiemalt levima, sellele küsimusele mõistlikku vastust ei ole. Aga Gutenbergi jah, võiks pidada mitte isegi ehk nii palju leiutajaks, kuivõrd ettevõtjaks ja ehk mitte väga õnnestunud ärimeheks. Miks mitte väga õnnestunud ärimeheks, kas ei suutnud ise oma selle leiutise pealt teenida? Gutenberg ei saanud silmapaistvalt jõukaks ja tal oli ka rahaliselt võrdlemisi kehvi perioode. Ning tema tegevuse algus ei ole seotud ju ka mitte trükikunstiga. Gutenberg õieti õige nimega Johannese kentslast. Zur Laden sündis arvatavasti 1400. aasta paiku. Tema täpne sünniaeg ei ole teada mantsis ja sealt rändas ta 1428. aasta paiku Strasbourgi ütleme siis seda saksapäraselt kus ta katsetas kõigepealt mitmesuguste muude asjadega, näiteks palveränduri märkide massilise valmistamisega masstootmisega meie mõistes. Peamiselt puudutas palverändAachenis. Teatavasti palverännuminejad hangivad oma sihtkohast märgi, mille nad hiljem kinnitavad oma riietuse külge, näitavad kodustele ette nagu suveniiri. Ja nõudlus selliste märkide järgi oli näitaja, üritas valmistada püüdis tegeleda ka näiteks vääriskivide lihvimisega aga nähtavasti ei olnud nendel ettevõtmistel väga häid tulemusi või ütleme nii häid tulemusi, nagu ta oleks oodanud. Nii et nagu öeldud, ega tema spetsiifiline huvi ei olnud kirjasõna arendamine või levitamine. Ta lihtsalt jõudis selle trükikunsti võimaluste nii-öelda taipas, et see on asi, mida tasub ehk käima lükata. Ja rahaliselt aitas, teda võib nii öelda või tegelikult osutuski tema toekamaks partneriks Johannes vust kelle rahadega 1450. aasta paiku avati trükikoda. Tundub küll, et tegemist on sellise suhteliselt hilise perioodiga 15.-st sajandist, et me teame üsna palju sellest ajast on säilinud oluliselt rohkem arhiivimaterjali mistahes Euroopa piirkonnas kui varasemates sajanditeste. Aga tegelikult on nii mõnedki trükikunsti kasutuselevõtu algusega seotud episoodid teada võrdlemisi uduselt või vähemasti on võimalik selle kohta leida väga erinevaid andmeid, kuidas siis lood tegelikult olid? Aga jah, 1450. aasta paiku liikuvate trükitüüpide põhimõttel töötav trükipress käima pandi press ise. Selle eeskujuks oli viinamarjapress ja üritatigi koos Johannes Vustiga alguses peamiselt trikkide selliseid tekste, millel oleks laiem levik või suurem minek. Kõige tuntum Gutenbergi trükis on niinimetatud Gutenbergi piibel. Ja kummalisel kombel ei ole ka selle ilmumise täpne. Aasta teada ilmus ajavahemikus kusagil 1000 452456. Seda trükiti paarsada eksemplari, mis ka nende eksemplaride arvu kohta võib leida üsna erinevaid andmeid. Seda tuntakse nimetatud 40 kaherealise piibli nime all. Seda seetõttu, et iga lehekülg sisaldas 42 rida trükitud kahes veerus pärgomendile. Ja tänapäevani on säilinud sellest 12 või 13 eksemplari sellest Gutenbergi piiblist. See oli tollal kõige tavalisem levinum piibliversioon ladinakeelne hulgada. Nüüd pärast piibli ilmumist. Gutenberg taandus sellest ärist, Fosti Trükikoda töötas edasi. 1457. aasta paiku trükiti kost Peter Schefferiga psalter samuti väga laialt kasutatud ja potentsiaalselt niisugune hea müügiobjekte. Ja hiljem trükiti sellest trükikojas näiteks indulgentsi kirja õde. Noh, nii-öelda blankette sinna says vastavaid nimed juurde kirjutada. Kooliõpikuid, nagu öeldud, asju, mida vajati suurtest iraažides, mida oli lootust turustada suurtest iraažides. Suuremad trükikojad Euroopas, kui kiiresti trükikojad levisid. Alguses ei suhtutud trükikunsti väga suure vaimustusega, sellepärast võrreldes käsikirjalise raamatuga oli esimeste trükitud raamatute väljanägemine siiski oluliselt kehvem, kui me räägime nendest käsikirjalistest raamatutest, mis olid sihipäraselt ilusasti vormistatud. Ja trükikunsti algusaegadel esimestel aastakümnetel olid pigem levinud hoopis äikesed trükikojad. Tekkis arvukalt väikesi trükikodasid. Paljud neist läksid kiiresti pankrotti. Aga tuntumad trükikojad juba 15. sajandi teisest poolest tasusid Pariisis juunis Veneetsiasse. Ja nende toodangu puudutas Gutenbergi esialgne toodang peamiselt selliseid tekste, mida vajati suurtest iraažidesse piiblitekste kalendreid, õpikuid. No loomulikult hakkas sortiment üsna kiiresti muutuma, aga kui võiks nüüd arvata, et uus tehnika tähendas seda hakati trükkima, Neid teoseid, mis olid ka omal ajal uued, värskelt valminud, siis statistiliselt leitud, et oli vastupidi, et esimeste trükiste seas on ülekaalus pigem vanade autorite teosed, näiteks Augustinus, Hieronymus, kindel kaup, kindel kaup, jah, võib ka nii öelda. Ja trükikunst võttis üle oma väliselt kujundusel, tähendab trükitud raamatuväline kujundus järgis üsna kaua võib öelda lausa sadakond aastat käsikirjalise raamatu väljanägemist kasutas näiteks ka käsikirjalistest raamatutest tuntud lühendeid, millel tege järele tegelikult trükitud raamatus ei ole otsest vajadust, sellepärast et käsikirjalisest tekstis on lühendite kasutamisel väga kindel praktiline mõte, see aitab teksti kokku suruda ja ja mahukamaid tekste paigutada sellisele lehtede arvule. Et tulemuseks on raamat, mida võrdlemisi hõlpus siiski käsitseda. Trükitud raamatus on võimalik teha väiksemaid trükitüübid, on võimalik teksti kokku suruda muude vahenditega, aga sellest hoolimata varasest trükikunsti puhul ikkagi neid lühendeid veel kasutatakse. Tekst on võrdlemisi suureffiftiga. Järgib ka ilusasti vormistatud käsikirjaliste raamatute Swifti iseloomulikke jooni ja ka mitmed osad sellest tihti käsitsi, selles mõttes, et, et need raamatud, mis olid mõeldud, olema ilusasti kujundatud. Nendes trükiti peamiselt tekstiosa. Saalide kohad jäeti tühjaks ning maalike hiljem käsitsi sinna maaliti käsitsi joonistusi. Kuigi üsna kiiresti mõisteti seda, et trükikunsti abil on võimalik märksa lihtsamalt, märksa kiiremini laiemalt levitada väga spetsiifilisi jooniseid. Nii et on ka arvatud, näiteks et mis puutub meditsiini käsikirju, näiteks meditsiini, käsikirju, kus on oletame väga detailseid kujutisi inimese anatoomiast, inimese kehast? Ta keskaegsetes käsikirjades leidub arvukalt, aga Need on keerulised valmistada ja seetõttu neid ei ole käsikirjades raamatutes aga palju. Ja nende käsikirjalised reprodutseerimisel lähevad sageli mitmed detailid kaotsi. Siis on ka uurijaid, kes usuvad, et trükikunst nii-öelda päästis tehnilised joonised inimkonnale. Kas see nüüd päris nii mustvalge on, on iseküsimus, aga selge on see, et trükkimise abil oli selliseid keerukaid jooniseid hõlpsam oluliselt hõlpsam tiražeerides käsikirjaliste raamatute puhul. Millal rajati Eestis esimene trükikoda või, või mis on teada sellest ilmselt hulk aega hiljem, sest ju ka Balthasar Russo saatis tegelikult oma raamatu trükkimiseks vist Saksamaal. Jah, esimene Eesti trükikoda oli alles Tartu ülikooli trükikoda, mis avati 1631. aastal ja järgmine Tallinna gümnaasiumi trükikoda, mille avamise suhtes lepiti kokku Stockholmi kuningliku trikkali Johannes Raisnerja Tallinna Rae ja Eestimaa rüütelkonna vahel 1633. aastal. Trükikoda ise avati 1634. aastal. Kas esimeste raamatute trükkimine oli kallis lõbu? See ei olnud kindlasti väga oodanud odav lõbu, sellepärast et esiteks kogu see ratuur, trükikoja sisustus, see nõudis ju siiski oluliselt rohkem kui kirjutaja varustus, mis piirtlase sule ja tindipotti ja tema kirjutas puldiga. Nii et kui need esimesed väikesed trükikojad läksid sageli kiiresti pankrotti, siis just nimelt selles, et et sisustus oli võrdlemisi kallis hankida, aga, aga kas õnnestus ka seda kraami turustada, mida seal trükiti, see on hoopis teine küsimus. Ja vastuseis eriti religioossetest ringkondadest trükikunsti leviku suhtes oli kohati üsna suur eriti Benedict, lastes tooriumidesse peeti siiski trükikunstiga üsna kaua võistelda ja kohati võrdlemisi edukalt võistelda. Sellepärast et vahest võiksin tuua paralleeli paberi- ja pärgamendi vahel, et paberi kasutusele võtta. 13. sajandil ei olnud asi, mida oleks vaimustusega vastu võetud. Paberit peeti siiski kehvaks armetuks materjaliks võrreldes pärgamendiga. Ja läks päris palju aega, suisa sadam paarsada aastat. Piirkonniti on seal muidugi erinev ja valdkonniti. Kui lõpuks ikkagi majanduslikud eelised, otsustasid selle, et paber nõnda laialt levis. Samamoodi on ka trükikunstiga. Need on ka palju arutletud selle üle, millist osa mängis trükikunsti kasutuselevõtt uute ideede levikul. Ja on leitud, et üks luterlik reformatsioon võlgneb oma edu tegelikult trügi kunstile sellepärast et selliseid isemõtlejaid ketsereid, usu uuendajaid, nimetagem neid siis kuidas tahes, ütleme, tunnustatud dogmade vastu võitlejaid sajandite jooksul olnud kogu aeg üsna võimekaid, üsna karismaatilise ja ka selliste ideedega, mis ei ole sugugi mitte ebamõistlikud. Aga see, et nüüd luteri mõtted, mis bioloogilises plaanis, ei ole võib-olla nii peened ja nii lihvitud kui näiteks nii mõnelgi tema kaastöölisel näiteks melanistenema et luteri mõtled leidsid nii laia vastuvõtu laia kõlapinda, seda omistatakse suuresti trükikunstile. Kas tavaline inimene 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses kas tema võistlust, no karta näiteks trükitud raamatut, sest see oli väga uus asi ja kui kiiresti inimesed selle omaks võisid võtta. Kas me võime ka paralleeli tuua, praegu hakkab turule jõudma või on jõudnud e-raamat ja inimesed mõtlevad, mida sellest arvata ja kas ta sööb paberraamatu välja? No võib-olla võrdlus e-raamatu ka päris õnnestunud selles mõttes, et ega inimesed ju e-raamatut üldiselt ei karda, tunduks nii, tänapäeva inimesed kardavad võib-olla vahel kas inimesed tänapäeval vähem kardavad, seda ei julgeks ma küll niimoodi väita, ja selles mõttes, et asjad, mida nad kardavad, on kindlasti teistsugused. Aga kindlasti mitte ei saa keskaegset inimest pidada aines niisuguseks sõdedakse, pimestatud vaimu pimedaks, üdini ebausklikuks ja hirmunud olemuseks võrreldes tänapäeva inimesega. Et oma iseloomult on ikkagi need, et hirmud ja ahistused oma põhiloomuselt samad lihtsalt nende väline vorm, nende kanaliseerimise võimalused on aja jooksul muutunud. Aga nii nagu inimesed, enamik inimesi tänapäeval, ma usun, suhtub e-raamatusse kerge õlakehitused selles mõttes, et kes on rohkem uute tehniliste vahenditega harjunud, kasutab seda ja ei leia selles mitte midagi iseäralikku, kes on selle valdkonnaga vähem kokku puutunud. Nagu öeldud, kehitab õlgu ja kindlasti ei karda e-raamatut. Ma usun, et umbes samamoodi võis olla ka trükikunsti levikuga osa arvas sellest paremini, osa halvemini. Aga arvestades nüüd ka lugemisoskuse levikut 15. sajandi keskpaigas ja hiljemgi täpselt samuti 16. sajandi esimesel poolel. Massidele ei olnud ju kirjasõnaga mingisugust väga sest suhet enamikule toimus ikkagi vahendajate kaudu. Ja kui sai mainitud seda, et üks või teine idee kasvõi näiteks luterliku reformatsiooni ideed said tõenäoliselt tõenäoliselt suurema leviku osaliseks just selle tõttu, et neid oli võimalik trikisti raseerida siis seda tiražeeritud ainest kasutas ikkagi väga piiratud seltskond, kes vahendas seda sõnumit ikkagi suuliselt. Nii et keskmise inimese kokkupuude trükitud raamatuga või trükisega siis tuleb arvestada, et ka esimese trükiste hulgas oli väga palju nii-öelda pisitrükised või lausa lehti. Keskmise inimese kokkupuude trükisega oli kas väga harv või ei olnud inimesel seda üldse. Nii et vast trükikunsti leiutamise aegu ei olnud protsentuaalselt enamikel inimestel üldse põhjustki mingit erilist arvamust selles küsimuses kujundada. Kuidas raamatut levitati, kuidas näiteks Saksamaal trükitud raamat Eestisse jõudis, kas ta telliti siit spetsiaalselt või toodi siia nii-öelda ehku peale ka müügiks raamatuid? No päris trükikunsti esimeste kümnendite kohta me seda õieti tea, kuidas trükitud raamatud Eestisse jõudsid ja arvata võib, et päris ehku peale neid ei toodud. Ja nüüd esimeste aastakümnete, et trükikodade töö toimus sageli ka koostöös kirjastamisega, et esimene trükkal võis olla ka üksiti kirjastaja, väga tihti see niimoodi oli. Ning muidugi suurem olevates keskustes ütleme suuremates linnades Euroopa suuremates linnades, kus mingisugune turg oli niikuinii garanteeritud võidi ka ilma spetsiaalse tellimused, üks tiraaž valmis trükkida ja trükkal muidugi kui omanik nii-öelda võttis selle äririski. Aga mis puutub sellisesse kaugesse maanurka nagu hiliskeskaegne Eesti siis võimalik, et siia raamatuid isegi mitte ei tellitud, vaid trükitud raamatud jõudsid siia sedamööda, kuidas keegi neid kaasa tõi. Jah, vahest mõni üksik siiski ka telliti, aga, aga kahjuks me seda ei tea, mismoodi see toimus, meil on paar raamatute loetelu sellest ajast raamatu inventari, sellest päris varasest ajast, aga 16.-st sajandist raamatu inventar ei muidugi juba oluliselt rohkem, aga nende puhul on tihti probleemiks see, et inventari põhjal me ei suuda selgitada, kas tegemist on trükisega või veel käsikirjalise raamat. Ja loomulikult mitte seda, mismoodi inimene selle raamatu on omandanud. Nii et niisugune massiline tolle aja Eesti mõistes massiline või ütleme siis pidev süsteemne, trükitud raamatute hankimine, kardetavasti langeb siiski uus aega, kuidas raamatu hind kujunes raamatu hinna kujunemisel. Kindlasti mängisid suures osas oma osa samad tegurid, mis tänapäevalgi. Ehk siis kui tegu oli tekstiga, mille eest keegi ei tasu, ei nõudnud vana tekstiga näiteks vana religioosse tekstiga, siis tuli selle trükkimine suhteliselt odav kätte, sellepärast et sinna määras ainult tööjõud, materjal. Kui tegemist oli uue teosega, siis hakkas muidugi oma osa etendama paga honorar, tiraažid olid esimeste aastakümnetel suhteliselt väikesed või tegelikult võiks esimeste trükiste tiraaže võrrelda tänapäeva eesti tiraažidega. Et näiteks 200 eksemplari. Niisugune väike, aga üldiselt normaalne tiraaž ja umbes selliseid tiraaže väga laias laastus umbes selliseid tiraaže oli trükikunsti esimestel aastakümnetel päris palju. Ja kui raamatu autor nõuab kõrget honorari, siis arusaadavalt 200 eksemplari iga üksiku eksemplari hinda see juba hakkab mõjutama. Nii et raamatud olid üsna erineva hinnaga ja väga palju sõltus ka sellest, kus neid müüdi. Kui me räägime Eestist, kuhu kuni seitsmeteistkümnenda sajandi esimese pooleni tuli ikkagi kõik raamatut trükitud raamatut sisse tuua siis sõltus ju palju transpordikuludest ses mõttes, et kust nad toodi, kui nad toodi näiteks Itaaliast, meil on Veneetsias trükitud raamatuid siis Veneetsiast Tallinnasse jõudmine ilmselt maksis ühteteist. Aga nähtavasti ei olnud need transpordikulud ka ülemäära suured, sellepärast et ega keegi ei hakanud spetsiaalselt raamatu transportimiseks laeva teele panema. Pandi siiski mõne kaubalaeva peale, mis põhiliselt toimetas edasi, midagi muuda. Ja nii käsikeelelisi kui ka trükitud raamatuid reeglina transporditi kaugema maa taha köitmata kujul. Käsikirjaline raamat muidugi kui ta oli juba valmis trükitud raamat, kui ta oli juba kellegi oma siis võis ta olla köidetud inimene, loomulikult võttis oma köidetud raamatu kaasa. Aga suuremate koguda või suuremat tiraažid transportimisel olid need köitmata poognad või lausa veel poognateks kokku panemata kukkumurdmata lehed. Et nad kaalusid vähem, võtsid vähem ruumi kui. Vicky realistes raamatute puhul kirjutaja võis oma nimega jäädvustada sinna raamatusse, siis trükkal tegi seda juubelist. Kindlasti trükkal jäädvustas kindlasti oma nime, tegi seda oluliselt pidulikumalt, kui seda tehakse tänapäeval. Ja kui me nüüdsel ajal peame otsima üsna pisikeses kirjas sageli raamatu esiosast, kus, millal, kes ja miks on selle trükkinud siis esimeste trükiste puhul või ütleme, hällitrükiste ja varatrükiste puhul, see tähendab siis hälli trükiseks nimetame trükiseid kuni aastani 1500, sealt hilisemaid trükiseid vara trükistiks siis seal jäädvustas trükkal oma nime, trükkimise, koha, trükkimise aja ja tihtipeale ka päeva, mille trükkimine lõpetati. Kui võtta näiteks kõigile tuntud vanad Källi katekismuse, millest on säilinud ju ainult fragmendid, teatavasti siis õnnekombel on säilinud ka selle raamatu viimane lehekülg, mille lõpust Me võime lugeda, et see raamat trükiti 1535. aastal hittenbergisse. Kui seda fragment ei oleks säilinud, siis oleksime me selles küsimuses pimeduses. Millal hakati koostama näiteks keelatud raamatute nimekirja? Või millal keelati esimene raamat ära? Võimlal korjati ära, ma ei saa küsida, et millal korjati müügis. Keelatud raamatute küsimus on ilma ühese vastuseta selles mõttes, et. Räägime ikkagi tänapäeva eurooplase arusaadavast perioodist kirjasõnaga seoses, ehk siis perioodist alates kristluse laiemast levikust siis juba kristluse, algusaegade ja kristluse algusaegadel, eri oli ju väga palju erinevaid voole, mis vastastikku üritasid 11 ketserlik, eks tunnistada millega seoses oli muidugi ka väga palju tekste, mida vastavalt peeti ebasoovitatavateks või teatud piirkondades teatud võimualadel lausa keelatuteks. Nii et selles mõttes ei saanud öelda, mis oli esimene raamat, mis ära keelati. Aga Ast laiemalt tuntud on katoliku kiriku koostatud niinimetatud indeks Libroorum prohibitoorium ehk siis keelatud raamatute nimekiri mis ilmus trükisena 1559. aastal. Aga see ei tähenda seda, et see oleks nüüd olnud kuidagimoodi pöördelise tähtsusega või, või et see oleks olnud midagi täiesti uut. Sellel ajal. 1559. aasta on endiselt reformatsiooni taustaga selles mõttes, et katoliku kirik arusaadavalt püüdis midagi ette võtta selle kirjavara suhtes, mis tema alustalasid õõnestav. Ja niimoodi tekkis ka see keelatud raamatute nimekiri. Tõsisemalt hakati meie moodsas mõistesse Neid raamatuid ebasoovitavaid raamatuid keelatuteks tunnistama juba mitukümmend aastat varem enne selle indeksi esimeste esimese trükitud versiooni ilmumist. Ja mingil määral tegelikult piirasse raamatute valikut või ütleme, kontrollis raamatute valikut ka see et suuremat trükikojast tihtipeale tegutsesid privileegi või litsentsi alusel. Näiteks ütleme näiteks mõni Prantsusmaa trükikoda, näiteks mõni trükikoda joonis või Pariisis sai kuningliku privileegi, et tegutseda mis tähendas ka teatavat kontrolli nende trükiste üle, mis ilmusid, need keelatud raamatute küsimus on seotud katsensuuriga ja tsensuur mingisugusel kujul on kuni kõige uuema ajani välja ju siiski olnud raamatute tootmisel ükskõik kas käsikirjaline või trükitud raamat raamatute tootmisel. Alati mängusam. Aga kui nüüd tagasi pöörduda selle katoliku kirikuindeks Libroorum prohibitoorumi juurde, siis seda uuendati aeg-ajalt mõni asi jäätiselt välja. Mõni pandi juurde, seda ilmus õige õige mitu trükki, viimane trükk 1948. aastal. Ja see indeks kõrvaldati käibelt. Nii-öelda kõrvaldati käibelt alles 1966. aastal, Paulus kuuenda ajal. Aga religioossetel ringkondades, usuliste institutsioonidega seotud autorite puhul kehtib võib-olla mõnes mõttes ka vanast traditsioonist ka selline sisetsensuur siiamaani. Et see religiooni ajalooline või ideoloogiline töö antakse kõigepealt vastavatesse instantsidesse läbivaatamiseks ja siis ta kas lubatakse trüki või teda ei lubata trikki. Aga jah, kindlasti ei saa seda võtta nüüd nii rangelt ja tõsiselt, kui, kui 16. sajandi vastasseise erinevaid ideoloogiad esindavate trükiste vahel Ja kui me nüüd saate lõpetuseks teeme vihje ühele tulevasele saatele, siis eestikeelse kirjasõna kohta trükitud kirjasõna kohta on andmeid 1525.-st aastast ega varasemaks suurt lootust ei ole, et kuskil midagi veel kunagi välja tulla. Lootust ei tohi kunagi kaotada, aga küsimus on selles, et mida see lootus meile annab see ka siiski esimene eestikeelne, trükitud sõna, lause pikem või lühem tekst pigem lühem kui pikem tekst ilmus 10 aastat varem või 10 aastat hiljem. See on muidugi teaduslikus mõttes alati oluline kindlaks teha aga põhimõtteliselt meie teadmisi eesti keele arengust eesti kirjakeele arengust see Joimudaks. See meid uhkemaks ja paremaks ei tee. Ei kindlasti ei tee meid paremaks, aga usin vaeva nägemine selle kallal mis ja kuidas õieti eestikeelse ja üleüldse Eestis kasutatud kirjasõnaga toimus kindlasti teemika halvemaks. Ajaloodoktor Tiina Kala rääkis trükikunsti sünnist Euroopas ja trükisõna levimisest Eestisse. Aga nagu juba jutt oli. Balthasar russo saatis oma Liivimaa kroonika käsikirja trükkimiseks Euroopasse. Kuidas see sündis Jaan Krossi pilgul läbi filmist kolme katku vahel. Kaasa teeb selles filmis peaosatäitjast Georg Otsast alates selline hulk legendaarseid näitlejaid, et jätan teile äratundmise ja äraarvamise rõõmu. Mida saate kontrollida aadressil Viker raadioee kaldkriips, eesti lugu. Olgu nimetatud vaided romaaniks, tor ja filmi stsenarist Jaan Kross saab ka episoodis sõna ja mitte ainult ühe korra. Sündmustik on siis arenenud sinnamaale, et Balthasar Russo on oma käsikirja, Liivimaa sündmustest ja eluolust valmis saanud. Märtini mine pärast telkide juurest läbi ja toladikas ja ja võtal tosin sepana eluga. Niisiis näis, kas ta on kirstuks või käkiks. Barbra Kypri kätte sai, tead, meretuul ma olen, panen kaka selga. Ei, ta läheb trükki, keegi kurat ei pane endale kätte. Te olete selle kirjutanud? Kui palju see raamat maksab? Olen palunud, et poolduaalselt võtan ühe kohe kaasa. Pange omajagu nüüd tagasikaid läbi sarja laiaaja ja kõigepealt vaatabraate ja raamatu läbi. Need on Well Battlestar Brush sobiv Liivimaa kroonika müügile lubamiseks. Lugesin läbi ma pealaele ütlevad meile kõigile tuntud alla auto saadi. Nimetatud kirjatöö on tema üldiselt võttes järsku niisama hästi kui mis valgi. Läinud kuigi Üsna kahtlase väärtusega asju ära räägitud. Mina arvan selle raamatu esimeseks puuduseks seda et seal sees meie põlist vaenlast. Meie kõigi põlist vaenlast moskvalast lubamata lähedal, parajate nimedega nimetatud on halba, aga on ikka nimetatud ka. On. Aga kõige tähtsamat meie ei küsi, kuidas suhtub tema Tallinna linna ja tema auverd kraad. Ja võiks ju veel suurema austusega, kas tema pühendab oma teose talveaega? Ei tea, kellele siis rootsi kubernerile või pugeja? Ei V4 Raele Freemeni. No sellega, meie oleme rahul. Aga tema kirjade peapuudus on minu arvates selles, et ta liiga palju ja liiga hästi räägib mittesakslastest losseonere baldassari eralõbuks. Mitte sakslased ei ole praegu faktor. Et kas see on üks kristlik raamat Augsburgi usutunnistuse, vaid see on hea küsimus. Kas tohib, palun üheksa meeles pidama ka seda, et see on üle kahe ja poolesaja aasta esimene tõsine ära, mis siin maal on kirjutatud ja seda, kui toredat ja mahlakas keeles seda on tehtud. Jätkus iial meie kirjavarast, juttu tuleb, seal nimetatakse härra Balthasar raamatut esimeste seas. Olgu see või kaks korda kahe ja poolesaja aasta pärast Jaagugisele eksitusi sees temalt kanget püüdmist ei saa mitte mitte salata. Raad võtab kõik asjaolud arvesse, olgu neetud. Ja kes selle juurde pilti tahab juurde vaadata, siis leiate Jaan Krossi romaani ekraniseering kolme katku vahel ETV arhiivist kullafondi filmide seast. Niisiis otsustas Tallinna raad etrussovi. Kroonika võib lubada Liivimaal müüki küll. Selle raamatu käsi käis tunduvalt paremini kui esimestel eestikeelsetel trükistel. Aga sellest pikemalt ühes järgmises saates.