Kunstihuviline seltskond on kindlasti raamatupoes märganud Eesti kunstiajaloo viiendat köidet. Selle massiivse ja suurejoonelise väljaande koostaja on meie tänase persooni tunni külaline. Pealegi värske akadeemik. Tere, Eesti kunstiakadeemia professor Mart Kalm. Ja palju õnne akadeemikuks saamise puhul. Kas vastab tõele? Esimest korda kunstiteadlane pärast seda, nüüd on akadeemia liikmeks saanud. No mitte ainult peale seda, vaid ega ka enne seda ei olnud seda, sest siis oli see Pätsi aegne Teaduste Akadeemia sootuks kleenuke. Et jah, see on nagu nii palju, kui mina olen aru saanud, kõik, ega ma selle maailmaga kursis veel ei ole. Et see oli täiesti uus ametikoht, mis uus akadeemiku koht, mis nüüd tekitati. Ma vaatasin järele, et te olete ühtlasi ka nüüd humanitaar- ja sotsiaalteadlaste osakonnal noorima akadeemik Urmas Varblane on küll sündinud samal aastal, aga kolm kuud varem? Jah, aga ülikooliajast mäletame samalt kursuselt selles mõttes üldse, kui me vaatame selle osakonna koosseisu, siis seal on väga soliidsed eakad inimesed ja siis on suur hulk sellise noorema põlve inimesi, lisaks seal Jaan Unduski, Jüri Allik, need valiti ka nii, et olete sellises väärt seltskonnas, kuidas tunnete? Tunneta ennast oma akadeemik. Eile anti need paberid kätte ja, ja siis nagu natuke sai need inimesed omavahel ka tundma, et nahkhiireallikat ma mäletan tänu õppejõuna käisime lühikas korda loomas, aga aga noh, samas, ega ma ei ole veel sellest üle saanud, et miks minu õlgadel on kogu see au ja raskused, nagu mul seal vähe koormat oleks ja ja teine asi, et ka siis häid kunstiteadlasi on ju palju ja kandidaate oli palju ja et ma ei ole kindel, et ma olin see kõige parem ja õigem valik, et on minust targemaid inimesi kunstiteaduses. Kuus kandidaati oli viis, viis kandidaati, nii et aga kõik, aga kõik head võimalused ei olnud kandidaadid. Nonii, igal juhul meie soovisime õnne, aga nüüd me läheme, sisuliste küsimus. Just no Mart Kalm, mina ütleksin teie kohta niimoodi, et te olete kunstikriitilise pilguga vabariigi valvur, arhitektuuri politsei kõlab vast liiga räigelt, aga ka valvurid on teadagi sellised tülikad tegelased, et et kui me nüüd mõtleme seda Eestimaa linnaruumi üldse mitte ainult Tallinna oma, sest Eestimaa ei ole ainult Tallinn, siis kas teil vahel tekib selline tuuleveskitega võitlemise tunne ka? Noh, on ikka, aga üks asi on nagu see, et arhitektuurikriitika on globaalselt taandumas. Ja see on lihtsalt kaasaegse maailma eripära. Sellepärast et arhitektuur on neoliberaalses ühiskonnas, tema positsioonid on oluliselt nõrgenenud. Ei ole, ei ole võimalik ja mõtet kritiseerida arhitekti valesse kohta ehitatud maja pärast, sest tegelikult on siin tegemata tööd linnavalitsusel, vabariigi valitsusel, see on ettevõtjate ärihuvid ja see, kas see maja on töö, kas tal on akna, et ühte või teistpidi lõpuks sellel majal see lihtsalt Ta on vähetähtis ja ma saan nii aru, et ega te ei olegi ju ainult arhitekti kritiseerinud, te olete ikka kritiseerinud kõiki neid instantse, mis äsja nimetasite korraga, kui miski on jälle teie silmis väga ebaõnnestunud. Nojah, aga ma mõtlen lihtsalt sellele, et ma jään ikkagi nii vana inimene, et nõukogude ajal alustanud ja, ja siis kuskil 80.-te aastate lõpul toona ju me kõik kirjutasime ikkagi Niukest tõsisemat arhitektuuri kriitikat ja selle roll oli toona ühiskonnas palju olulisem. Ja igasugune kultuurikriitika mõjutas ühiskonda palju enam. Sest tänapäeva ühiskond oma salajaste poliitiliste ja või võimumehhanismidega on lihtsalt paksunahalise igasuguse kriitika. Ka suhtes, et ole sa lahke, hakka või selle kandi pealt toonast ühiskonda tagasi igatsema. Ei tagasi ei igatse, aga võib-olla me ise oskame lihtsalt neid võimumehhanisme tänapäeval paremini läbi näha. No teie esimene doktoritöö või siis tolle aja nimetusega teaduste kandidaaditöö, millede Moskvas kaitsesite oli ju pühendatud Alar Kotli. Kas Alar Kotli on selline arhitekt, kes ei eksinud? Nii ma ei oska öelda, aga, aga see oli ikkagi veel poliitiliselt väga determineeritud aeg. Mina läksin tööle ehituse tuisse. Ja osakonna juhataja Ridona Leonid Volkov, Ike Volkovi isa. Ja seal nii-öelda sellise energiliselt mitteametlik siis mitteametlikult juhina oli väga domineeriv Dmitri Bruns ja, ja siis ehituskomitee nagu leidis, et ehituse tuist on vähe tolku, mis kindlasti õliga tõsises. Tal oli üks niisugune maha unustatud Nõukogude tuigus kunagi viiekümnendatel, kuuekümnendatel oli kõvasti teadust tehtud, aga selleks 80 tähtede keskpaigaks täiesti alla käinud asutus. Et Eesti Arhitektide, seda on vaja kirjutada raamatuid ja see mõte mulle muidugi väga meeldis, sest ma olin kaitsnud Tartu ülikoolist diplomi Teet Herbert Johansoni-ist. Ja võidurõõmsalt läksite, ehkki Volkovi vuntse ehitas komiteesse Voldemar Herkeli juurde, et neil on nüüd noor spetsialist, kalm, kes hakkabki õpet, Johan, sellist raamatut. Aga see aasta ja 85 perestroika algusfaas alles ja ehituskomitee juhtkond leidis, et ei kodanlikust eni kandist ehk 44. aastal Rootsi läinud meest raamatut ei kirjutata ja kästi kirjutada Kotlist, kes oli Eesti NSV Arhitektide liidu esimene esimees. Ei teki, ma olin alguses kohutavalt õnnete ja solvunud ja pritsinud kakli pole üldse nii arhitekt Johanson ja oli ikka väga palju niisugust siseheitlusi. Aga tegelikult, kui ma hakkasin siis nagu asja rahulikumalt mõtlema ja süvenema, siis moosi sellise, mõnes mõttes palju huvitavam ülesanne, sellepärast Kotli, kes oli suutnud, ollakse niisugune Pätsi peaaegu et õuearhitekt. See oleks liialdus, kui me ütleme, et nõue arhitekt. Aga kui me mõtleme, et Kotli kavandas, eks ole, presidendi kantselei hoone Kadriorgu, kus siiamaale praegu see küll teistpidi õnnetused, see president seal elab. Ta ütles, et see ei ole mingi vääriline presidendi residents, kui on Pätsi kantseleiülema ja autojuhi kohta kokku liidetud ja veel kaks kabinetti appi võetud. Aga Donalise tähtis riiklik tellimus. Ja tal oli veel ju niisugune riigi ehitusele, Te olete ehitaja Directo ja kuna ta ei läinud päeva, ta jäi siia ja kuidas need niisugused ellujäämistaktikad kohanemise teisese teise süsteemiga, eks alles Estonia taastamine ja et tegelikult Kotli elu oli isegi dramaatilisem ja põnevam kui juba nii-öelda kuuekümneaastase Herbert Johansoni lahkumine. No katla on kõikide eestlaste jaoks seal kõige laululavaarhitekt ja see tegi Kogotlevi, aga selles mõttes natukene nagu tunnet, et Kotli kolmekümnendatel ja ka Stalini ajal ta oli niisugune noh, kohalik, väga professionaalne, kindla käega, väga hea korteritunnetusega mitte, mida mitte sugugi kõik arhitektid ei ole nii hästi. Aga natukene jäi nagu, ütleme niisugusest kunstist minu jaoks kestust, hüvitavusest, vintriigist, jäigot, Kotlis puudu. Aga see Ta vana mehena 160-le lähenedes vanemana kui meie praegu siin kavandas Fušovi vabanemises midagi nii uut ja innovaatilist nagu laululava, mis, mis oli kindlasti nende aastate absoluutselt suurim saavutus see nii-öelda summa summaarum, minu hinnangut kotile väga palju tõstab. Sest tegelikult ütleme ausalt, pähastali need alles jäänud eestiaegsed arhitektid pärast stalinismi puineerimist uuesti midagi eriti huvitavat üldiselt ei teinud. Kotli on selles mõttes positiivne erand, kes, olles nii-öelda ka 50. aastal, eks ole Kotnatsiks kuulutatud ja nii edasi. Nii-öelda tõuseb veel, viiekümnendates aastates, teeb tegelikult oma suurima loomingulise saavutusena. Kuidas seal üleliidulises hästi ikka nimega Instituudis suhtuti teisse teie valitud teemasse kuivõrd nad resoneerisid teie aasta, 1991, kui te kaitsesite. Ja ei, mingeid probleeme ei olnud ja teine probleem oli see, et me tegelikult ei osanud hästi vene keelt. Ma ei saanud kõigest aru, mis nad rääkisid. See, see oli minu probleem. Et seal oli see osakonnas oli eelkaitsmine, kus räägiti ausalt ja kus nad nägu kritiseerisid ja kiitsid ja kõike seal oli. Ma ei saanud hästi aru, mis sellest siin on, eluaeg on sellest kahju, tegin keeld, leidsite siis? Ei noh, ikka. Kui, kui neil midagi sisulisemat öelda, siis ma ei saanud hästi aru, jah. See oli nagu, et ma Moskvas Eestis ei saanud tol hetkel ja kunstiteadlane kaitsta, sest ei olnud nõukogu. Nüüd need ehituse TUI Volkov ja vuntse, intsident suuname Moskvasse ja see kolmik oli mul siis Moskvas juhendaja. Ega meil temaga mingit erilist kontakti ja Niukest ütleme südamliku noh midagi valesti ka ei olnud, aga ega ma talle ligi ei pääsenud, aga võib-olla ma ka, aga ei hüvitanud või noh. Ja siis, kui see amet aga jätikonnikovile juhendaja ja üks oponent Leogents aga toona oli ju nendel teadusinstituutidele maha nagu vaba selle jaoks kindlasti oli vaha, see tähendab, et me tegelikult minu oponent tõlkis minu eesti keeles kirjutatud töö vene keelde. Ja tegelikult minu niukene vene keele oskus, kui seda üldse natuke on, siis on see, et nad püüdlikult lugesin seda Leogenzi tõlget vene keelde ja kõiki sõnu sõnaraamatust kontrollisin, siis tahtsin olla kindel, et kas ta on ikkagi nii-öelda, kas lause mõte on täpne. Tõlkija täpne tõlke korrektsuse pärast väga palju õppisin selle tõlke kontrollimisega, aga ma arvan, et on väga väheseid inimesi, kellel on olnud sellist luksust, et tema oponent on tõlkinud tegelikult tema töö kaitsmise kee. Aitäh väga huvitav ajalugu, sellel ma läheksin nüüd natukene ajas veel tagasi marti olete ise sündinud Tallinnas, aga teie vanemad, Ristomaalt pärit? Jah, ja see on hästi huvitav, et nad on nagu kahest täiesti eriperekonnast, et et isa poolt on niisugune vana ja jõukas perekond, üks Tartumaa suuremaid talusid, mis läheb tagasi niukse säärase mulgi looks selles mõttes, et tulid Mulgimaalt jõukad talu. Ja nad täpselt tulid, eks ole, need jõukad vennad ostsid rentniku käest talu päriseks mõisnike meelsasti. Ja sellest kasvas niisugune üks uhkemaid ja võimsamaid Tatuma talusid, vanaisa oli enne maa surmaga maakonnaagronoom Eesti ajal ja ja näiteks sellesama Tartu joola talupilt on selle ühe kodukaunistus brošüüri, kodumaa maakoduümbrus kaunimaks selle kaane peal koos selle vanatädi Helmi kalmu tehtud skulptuuride kaaned, käppa imevad karud. Mis päevast olid nõukogude ajal luua puukooli ees tädi lõppenaadil veebikalmeli õppinud Pallases ja Berliinis, aga ta tegelikult nii-öelda jõuka direktoriproua kasvatas tegelikult kodus lapsijatest kunagi korraliku skulptorite saanud ja need karud ning kohutavalt ilusad nüüd ka ei ole veel meisterlikult. Aga siiski nagu tore, et sul on niukene taluvärav, kus on vanatädi tehtud betoonist karud. Ja ema on nüüd vastupidi. Pärnumaalt asunikud alust, kus vanaisa oli olnud tõeline mõisa moonakas. Aga no siiski huvitav mees, selles mõttes, et täis karsklane, piibli lugeja kodufilosoof, niisugune pigem pessimistlik ja nihilistlikult mõttelaadiga ja tema kõrval on, oli vanaema, kes oli käinud kodumajanduskoolis, pakatas progressist, edumeelsusest, uutest kodumasinatest, kemiseerimisest, kangakudumisest, kiviktaimla, kõik uuendused minu lapsepõlves, mõtistandel väsimatult verre kui aparaadiga sõi tohutult tablette, kuuldes teadvus diabeedist ja ise lihtne talunaine. Nende taimede ladinakeelsed nimed olid tal ka selgelt, noh ta oli niukene, tõeline moderniseerimise produkt ja nad olid jube ja paar pessimist ja optimist. Ja teie kunstihuvi sai alguse ja teie õe oma samuti kuskilt sealt rabade ja soode ja tädi vahel läbi eeskuju. Ja no seda ma isegi ei oska kõike öelda, kindlasti oli minu kuus aastat vanem õde Piret õunapuu, kes muideks selle Tartumaa talu eest praegu hästi kenasti, sest see jäi pärast seda nii-öelda tühjaks ta selle tagasi saadud ja tema selle eest hoolitseb ja on selles mõttes väga tubli. Aga ta oli kuus vanem ja mingil hetkel teatas tema, ta tahab minna kunstiajalugu õppima ka pärast ei peastaabis etnoloog, ja ma arvan, et sellest ma sain mina ka mingit süstisest, eks ma ikka natuke teda okupeerida püüdsin. Aga seal oli veel sellega ja ajalooliseks saamise veel igasuguseid. Üks isa täditütar on eluaeg olnud nii-ütelda sõrme eluaeg Tartu kunstimuuseumis kunstiteadlane ja tema oli huvitav. Mul on mingid niuksed, et lapsepõlves ema ja isaga Tartus käimine sketi tädi virve hinna viimas Tartu kunstimuuseumi siis kohutavalt põnev oli Tartu kunstimuuseumi tagatrepist üles minna seal, kus see kohvituba oli, sellepärast et see skulptor Olav Männi, kellesse meelisijaga tško see tema stalinistlik diplomitöö üritanud läbijõust ja minu lapsepõlves oli see seal Tartu kunstimuuseumi tagatrepi peal ja see oli nii, et trepi pealt tuled üles ja siis nad kahekesi need meelisele tško vaatavad sulle niimoodi otseselt. Midagi oli pidevalt õhus, et läksite elus seda teed, mida te läksite? Jah, aga seal on tegelikult veel nagu olnud mingeid mõjutajaid selles mõttes, et kuskil viiendas klassis tuli meile kooli Tallinna linnamuuseumist Marju Vilbaste ja tekimuuseumis vaata ringi ja siis keskkoolis siis reaalkoolist just ja oma klassi omadega käisime seal mõned aastad, aga see ta viis neid igasugustesse muuseumidesse ja ma mäletan, kuidas Kaupo teemant linnamuuseumis seda relvakogu näit. Ja ja, ja sealt siis nagu tegime tal mingeid arhitektuuriajaloolise ettekandeid ja see oli väga huvitav. Ja siis, kui keskkool oli, siis oli juba kodulinn ja noh, selge see, et kodulinn ka sellist arhitektuuriajaloolist huvi tõeliselt süstis. Nojah, küllap ta meieealised Haldiga mäletavad teid ka kodulinna saadetest kus oli muuhulgas ka ju Mart Laar ja mõned teisedki sellised tänased prominendid, aga see ülikooliaeg mind ikkagi huvitav, sest mina lõpetasin, juba tuligi, oli 77 ja see oli see suhteliselt kõige süngem ja niisugune stagnatsioonilisem aega ka teie saatus ütlesite sinna siis, kui hakkas Eestis käärimine pihta. 79. No ma ütleks, et nagu Ajaloo osakonnas hakkasse käärimine kindlasti kõige rohkem tänu Mart Laarile ja eks ole. Ja noh, me olime kodulinnast olnud nagu head sõbrad ja Martali hoidnud mulle kohe ühikas samas toas nagu kohta olimegi ülikooliaeg ühes toas, pärast oli minu kursavend Mait Kõiv oli meil kolmas ja ega siis juba vanematel kursustel siis juba laev oli nii lennus igal pool, et tegelikult me olime rohkem Maidiga kahekesi seal toas. Aga see noort auto tuli ja, ja Mart Laari ja Lauri Vahtre energia nii-öelda seda nii pidutseda kui Eesti asja ajada oli nagu pöörane see tegu tõesti. Noh, ja ka niisugune kogu aeg provotseerida nõukogude võimu etet nagu kompida lubatavuse piire ja neid kogu aeg avardada. Kuperjanovi haual ja. See tegelikult oli juba pärast, aga, aga no ütleme laias laastus nii see noor tavatu toona tähendas seda, et et me käisime Puiestee kalmistul neid haudu nagu puhtaks raiumas, aga ma isegi ütleks, et ma ei ole nii kindel, et kas me kas me valisime väga Neid õieti mäleta, kas need olid nüüd mingid laulu mälestused, on need uuesti just ilmunud? Ma neid omal ajal lugenud, et ma isegi ei mäleta, kas me tegime seda nii palju nagu ülikooli professorid olid tähtsamad veerid nagu tähtsamad näidet, need, kes olid nagu sellises Eesti ühiskonnaüleseid Teeme selle panus antud mehed. Nii et ülikooliaeg on teile meelde jäänud siis sellise noh, teataval määral rahvusliku taasärkamise ajane, aga teel ei, ei olnud mingit ohtu sattuda seal ka nii-öelda kellelegi teele ette, teele ette või. Muidugi oli, aga ma isegi selles mõttes, et ma olin isegi üllatunud, et ma ei oleks võinud ju palju rohkem ekspluateerida. Aga nagu ei jäänud ette otseselt. Kui palju teis on soojust jõelule riigi kes mäletab, kes on sündinud? Nii vanad armsad taadid õdesid ei teil pojad siikaalist, sind peagi tõstnud päi. Kui palju istun soojust ja elu läbi käinud. Kes mäletab nuus, kes endine? Kui paljud neist on soojust ja elu läbi käinud, kes mäletab te noorust, kes on sündinud? Tulla nüüd tänasesse, vaat ma paari päeva eest vestlesin ühe vene tippkultuuri, nõndanimetatud maaletooja, kes oli muuhulgas ka pisut õnnetu, et seda publikut, kes oskab tippkultuurist aru saada ja seda hinnata. Ta jääb justkui üha vähemaks ja rahvas läheb üha rohkem ja rohkem kõikvõimalikku meelelahutuse teed pidi. Kas saad, nagu näiteks öelda ka, et näitusesaalides on vähem rahvast ja me muutume järjest ükskõik samaks selle vastu, millises linnaruumis me elame ja nii edasi, kuidas teile tundub? No ütleme, et kunst ise on niimoodi muutunud kogu maailmas, et et see kuskilt, noh, ma ei tea, 19. sajandi teise poole Pariisi mudelid, kuidas kogu kogu asja tee käib, vaatab näitusesaalis ja kõik teavad, mis on kunstinäitusel ja siis on need eraldi salongid, kus on need hüljatud ja noh, seda tsentrum poolset positsiooni kunstil kindlasti enam kaasaegses ühiskonnas lihtsalt ei ole. Ja ka niisugune moodne kunst ju ise on küllaltki palju teinud selleks, et vabaneda oma kommertsiaalsetes Tomad tarbitavatest aspektidest. Olla kogu aeg niisugune uut uut tekitav, kuid kriitiliselt kõiki seniseid praktikaid mõtestava, et selles mõttes mina keela teha, et tänapäeval et me vaatame seda kunstihoonet, kus nüüd ütleme, havi liiguvad, püüab nagu publikut tagasi tuua, aga samal ajal Anders Härm on ju ikkagi väga jõuliselt tegelenud kõige kaasaegsemat kunsti praktikatega, mis paratamatult ei Evi suud publiku näinud. Aga samas on need väga huvitavad projektid. Kunagi tekkis nõndanimetatud popkunst Ameerikas vist jah, sai alguse 1000 900 millegagi. Kas see oli ka äkki natuke vastutulek nendele massidele? Ja selle kunsti piiride avardamine on see, et sa integreeruksid seda kaasaega ja argipäeva ja sellest niisugusest kunsti ülevusest alla tulemine mida, ütleme näiteks need Pariisi salongid kindlasti omanikest tohutu tehnilisi oskusi ja nõudva kõrgkultuuriga. Et see on siis nagu see kunst kuulub rahvale. Ega siis noh, ega siis see iseenesest mingi halb või vale mõte ei ole ja ma näiteks tulles tagasi Kotli juurde, ma olen olnud väga pahane Estonia teatri juhtkonna peale, kes nimetas seda majateest taliniseerimiseks ja kattis kinni selle Estonia lavaportaali, kunst kuulub vahvale kirjakese lindikese, eks ole, mis ju tegelikult on vana sotsiaaldemokraatide loosung. Ja mis piss Berliini folks püüne fassaadilt laenatud ideekotil, et noh, selles mõttes ka niisugust vasakpoolsuse, ideelise tausta ma ütleksin, et Eesti inimesed on nii rikutud sellest nõukogude ajast. Endlikud, jaga, tundlikud, aga nad panevad ka kõik vasakpoolsed ideed ühte patta. Jah, aga me peame ju suutma vahet teha, et, et mis on nagu nõukogudemoonutused, aga tegelikult on ikkagi ka töölisliikumisel oma heroiline ajalugu, mis on maailma edasi viinud, et noh, see täitadalast ka judot Mainisite Estoniat üle tee on Solarise keskus, teie lemmik, olete omal ajal väga teravalt sõna võtnud selle Solarise valmimise suhtes. Tuli ju see ka sellise nõukogude stagnatsiooniaja poliitharidusmaja asemele. Te olete kirjutanud sellest, et see oleks pidanud ikkagi säilima oma ajastu märgina või, või oma ajastu sümbolina mille sümbol see Solaris siis nüüd on. No selge on see, et Solaris on tänapäeval niisuguse tarbimiskultuuri sümbol aga fakt oli see, et, et sinna kohta suut avatud maja oli vaja. Tähendab see oli ju sellest ajast saadik, kui Tallinnat oli pommitatud, pärast seda oli kogu aeg plaanitud kunsti muuseumile ja loomulikult mul oleks seal kõige rohkem kunstimuuseum. Nii nagu esimesel sõjaks plaanid ette nägid ja ma olen väga õnnetu, kogubida igavest ja et mina olen väga õnnetu, et kumu kupatati sinna pärapõrgusse on ka teile väga ei meeldi, ma tean. Ja olgu, aga mul on kohutavalt hea meel, et kumu on olemas, et ta lõpuks nii-öelda valmis ehitati, kuigi jah, ma valesse kohta ta oleks pidanud olema kesklinnas rahva ja elu keskel. No Tallinn on nii väike linn, et Kadriorg juba meie mõistes ei ole kesklinn, mõnes muus kadu. Tagapärapõrgus tema õigest sissepääsust ei tule mitte keegi sisse, kõik käivad tagaukse kaudu. Selles mõttes töötab see vaja halvasti. Aga kindlasti see kunstimuuseum oleks pidanud olema kesklinnas ja siia ma tahaks kohe teha nagu repliigi, et ma lugesin täna netist päevalehte ja mis mina näen, teen vahe mingist kinnisvarafirmast, kirjutab sellest, kui vale on see, et konservatooriumi EKA uus hoone tulevad Tallinna kesklinna kallis ärimaa ja sinna kooli ei tehta. Ma ei ole nii lolli juttu pole ammu kuulnud selles mõttes, et on ju see, et kui me tahame, et linn tervikuna pealinna keskus funktsioneeriks hästi, et ta oleks tihe ja sidus linn siis seal peavad olema erinevad funktsioonid põimunud ja nii Muusikaakadeemia kui kunstiakadeemia on erakordselt tähtsad ja olulised, et nad seal pankade, hotellide ja kaubamajade vahel seda buketi täiendaksid see ilma nende kahe suukoolita või näiteks Teaduste Akadeemia, mida sa Tallinna Ülikooli raamatukogu ilma niisuguste hooneteta oleks Tallinna kesklinn, kui tuleks ainult niuksed klaaskarbid üksteise otsas see kõlbaks kuskile. Aga samal ajal ei vaidle vastu sellele tehnikaülikooli campus, onju. Vaadake nüüd üliõpilaste päeva, nii kunstis kui EKA-s on ju mõlemas veidi üle 1000 üliõpilase, aga 20000 üliõpilasega tippi ei ole võimalik kesklinna panna, ta on nii suur, et tema sinna keskusesse integreeruks. Kusjuures selles samas sõjajärgses esimeses kavas, sest siis oli tehnikaülikool veel nii väike, siis mõeldi TPI-d projekteerijate maja kohale. Aga sellest loobuti. Juba Stalini lõpul mindi paks koplisse. Mustamäel no mul on niisugune väike isiklik lähenemisnurk selle kunstiakadeemia majale alati, kui ma näen kooliõde Signe Kivi, kes ma küsin, et kui kaugele on, ehitas teda viimati, ütles, et seal on arheoloogilised väljakaevamised aga mina elanist seal üle tänava, Robert Natose projekteeritud majas. Nii et noh, meile tundub meie maja elanikele, et see on natukene üledimensioneeritud, see kunstiakadeemia maja, mis sinna peaks ker. Sest noh, ühest küljest on juba sealsed City Plaza ja, ja nüüd tuleb teine samasugune sinna kõrvale. Kunagi ei ole vist nii, et kõigile sobib Tähendab, mina arvan, et ütleme, kokkuvõttes üle dimensioneeritud ta ei ole selles mõttes et kooliruumi vajadused rahuldab tava väga napilt ja me kõik võidame ruumi juurde, selle ei ole, tähendab, meil ei ole raha ehitada nii suur koolimaja nagu tegelikult vaja oleks me kõik natukene saamama tingimusi võrreldes vana majaga parandada, aga, aga kokkuvõttes seal ei oleks mingit ruumi raiskamist ja teine asi on see, et ta läks kõrgusesse ja ja tooniks seal oleks olnud variant ka, et ta oleks olnud nii-öelda horisontaalselt ja sama kohama hunti täitnud, et selles selles mõttes võib-olla mulle olekski meeldinud horisontaalne lahendus rohkem. Aga arhitektuurikonkursi võitis see lahendus ja ka alati ei saa oma tahtmist ja, ja tuleb taltuda sellega, et see on ühine otsuseta, tuleb selline maja ja ta tegelikult oma taga paljusid voosid, on päris huvitav projekt. Et selles mõttes, kui me vaatame kogu seda kesklinna kerkinud tooni, majandust, ostsingi, ühtegi arhitektuurset, nii huvitavat towni seal praegu ei ole, et. Ainult et mina jään nagu sinna kuristiku põhjale elamusena natuse majja, et laadet saada, sa pead kaugemale jalutama. Ta nägu ehituseks lahti läheb, läheb siis ma küll kai hakatakse löömas, magavad, annate endale mingit Haatseinud. City Plaza ka juba tulid praod ja sinna ühistu planeeribki vastuaktsioone. No mina tahaks öelda, tahaks väga uskuda, kuulge teie ühistu on nii palju tervemõistuslik institutsioon. Tähendab, et kunstiakadeemia valmisehitamisega, teie kant võidab tohutult selles mõttes, et ju see praegune lage plats on ju rõve. See teil ei ole ju mingit linna tunne, et aga kui see maja, need üliõpilased, kõik need tagasi tulevad, te saate ju tagasi oma nii-öelda õdusa Baod kinni, mis vaiedes tekkisid ja, ja, ja taastub normaalne hea elu ja teie saate oma aknast nautida. Ilusatav. Ma jään seda lootma, et see maja kokku ei varise, aga ma oleksin siiski küsinud Robert Natosa kohta, sest ta on suhteliselt ikkagi tundmatu või teda ei ole nii hinnad nagu Hansenit või, või mõnda teist Eesti tegutsevat arhitegi. Ta oli esimene arhitekt diplomeeritud arhitekt Eestis, kuigi mitte eestlane. Jah, et see on nagu ta on nagu selline põlvkondade vahepealne, et ta tegelikult oli õppinud enne sõda Riias enne esimest maailmasõda, eks ole. Ja nagu enamik Eesti selle põlvkonna arhitekte sees lihtsalt. Nendes balti kubermangude, see oli Viias ainuke arhitektuurikool, kuigi osa mehi käis Peterburis ka, aga see saksakeelne Riia oli nagu mõnusam või see, ehkki ametlik koolikeel oli lõbus, vene keel aga, aga, aga täie lõpetamata Viias ja siis, kui Tallinna tehnikumis Eesti vabariigi alguses seal luuakse, et tehakse ka arhitektuuriosakond, siis tal kantakse enamik viia asju üle ja ta saab esimesena lõpetada. Aga ta lihtsalt ei olnudki nii hea. Arhitekt oli Johanson, et noh, ega siis No siis aldi elab paremas tuhansoni või? Jah, oo ehitusühingu tare majad, mis on veel Manni kaks, Kreutzwaldi 17. Ja aga see on see emma, kuna nurka, eks ole, see on oi, see nii voiline ütleme niukse Eesti linna tsiviliseeritud linna kultuurietapiline etapp kahe selles majas selles mõttes, et see on nii tähtis, kuidas eeste alguses tekivad ametnikud, seal enam ei ole Eesti ühiskond nii primitiivne, et on kõik maal talupojad ja linnas on üksikud kinnisvara käävi teinud ja väga väike haritlaskond tekib oma viit keskklass, sellega, ametnikud, nad vajavad, nad ametnikud tahavad, saate endale korralikud kodu. Tallinnas puuduvad keskklassi korteritega kodud, sul on puu, puit, tagulid ja sul on keskel luksuslikud suuga. Ja vaat nüüd kuidas saab see eesti õigiga, tekib keskklass, korraliku kodu, appi tulevad kaks väga tähtsat meedet, õik annab riikliku ehituslaenu ja teistpidi vajatakse esimesed ehitus, ühingude koperdama, tiivid ja vaat nüüd tollaste aastate parim eesti arhitekt Herbert Johanson kavandab sinna nendele koperatiividele just siia politseiaia ümbrusesse. Need on need niuksed nelja, viie korruselised, täiesti lääne oopalikud, ilusate ehituslaen lubas kuni kolmetoalist korterit tõeliselt korralikud maja. Ja muide, kas teie maja kohale tegi veel kõhe projektimise ehitamata hirsi Jacob baltisakslasest, arhitekt, kelle näitus avati just äsja soolalaos ja see on niisugune, ma ei ole veel jõudnud seda ise vaatama. Üks meie endine üliõpilane, noor, väga võimekas kunstiteadlane Mait, väljas on selle Jakobi näituse teinud ja see on esimene selline suur Jakobi näitus soolalaos. Mul on loomulikult suur rõõm sellises ajaloolises majas elada, aga kui rääkida minu lemmikutest, siis mulle väga väga meeldib jällegi Herbert Johansoni projekteeritud Raua tänav neli Vana-õpetajate majaosa on supermaja ja seal nagu pipar. Jah, ja ütleme niimoodi, et tegelikult see on meil Johanson Hadaman koos ja selle maja tagajärjel üldse Johanson kutsutigi Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna juhatajaks täitsa eitus. Osakonna juhataja lise insena, keskküla, aga ehitusosakonna projekteerimisbüroo juhataja, nii et kõik ja kahekümnendatel aastatel on ikkagi väga selline sotsiaalse tundlikkuse kasv hästi suur. Tallinna linn hakkab väga palju ise tema projekteerima, sest see tsaariaja pärand on nii õudne, et on vaja koole, lasteaedu ja kõik need linna esitatud uued majad on Johansoni projekteeritud ja see ongi üks Eesti arhitektuuriajaloos säravamaid lehekülgi. No pole ka ime teie Eesti kunsti ajalugu, mis on 1900 kuni 1940, kui lugeda teie kirglikku eessõna, kus te ka unistate sellele ajajärgule kui kõige pöördelisemat Eesti arhitektuuris ja kunstis jaoks ei ole. Eesti kunstiajalugu selles mõttes, et mina olen ainult köite koostaja ja see on enam kui 10 kolleegi koostöös valminud raamat. Jah, ma pidasin silmaski teid koosne, jah, aga olete teinud ka Eesti arhitektuuri alal? Tõesti nii nagu Haldi ütles, see periood oli teatud mõttes Eesti riigi sünniperiood õnnelik. Kuni noh, ütleme Pätsi diktatuuri kuidas seda nüüd nimetada tekkimiseni. Aga siiski kas meil on hiljem olnud sama õnnelikku perioodi? Mul on raske määratleda seda terve periood on õnnelik, et et see on lihtsalt väga vastuoluline, et et, et ei olnud ja sa, Pätsi perioodil ehitati ka väga, oli ju majanduslik tõus, majad muutusid, nii ehitati tohutult palju, majad muutusid tehniliselt, et nii palju seal kvalitatiivne hüpe, mis tuleb platsi ajamajadega. Nüüd jällegi tse arhitektuur, Nade kuu oli seal võib-olla natuke kuskilt liiast ja naiivne ja nii edasi. Või teine asi, et et loomulikult oli Stalini periood ju nii-öelda inimestele täiesti mitte õnnelik. Aga aga kui te vaatate neid maju, siis kinnisvara hinnades on Stalini-aegsetes majades ja palju kõrgemad kui kuuekümnete aastate majades või, või teine asi, et et noh, me ju kõik teame seda, et kolhooside loomine oli ju vägivaldne, sinna kolhoosidesse astumine, see oli niisugune. Kõik inimesed olid õnnetud, kes pidid oma loomad ja riistad andma kolhoosi, aga ometigi ütleme seda, mis toimus 60-l 70-l kaheksakümnendatel aastatel, mida kolhoosid ehitasid, selle terjeri, parim arhitektuur. Mina mäletan oma lapsepõlvest kogu aeg seda, kuidas minu meelest nagu kolhoosides elati jõukamalt, et nende elu oli palju parem kui meil linnas. Et noh, kahjuks ei ole võimalik nii lihtsalt. Mäe kahjuks sellest arhitektuurist ei ole eriti palju alles kolhoosidest ja puu on ikka muidugi siin on Ljukilejatud ja. On aga mind on õudselt vihastanud see jutud või kuidagi, et hakkame seda kolhoosi kolhoosipärandit õhku laskma ja lammutama, et, et see on nagu minu meelest niisugune. Ma ei salli niisugust ajaloos valivad sodvamistele möödunud iga ajalooline tegelikult valivad partneri paha välja, et meie poolt. Aga et nagu ajaloost, seal nagu ajaloos lehtede välja webimine, et mille poolest siis nüüd ülejäänud mõisa küünid ja mõisalaudad 20.-te aastate asuniku talude kerkivad tasuniku talude vahel on õiglasemad paremad Mouaalsemad kui suufarmide laudad. Kogu tühjenevad. Maastikus meil on pigem praegu sel ajal selline trend, et kõige kaunimad on need mõisahäärberi balti parunite rajatud hooned. Ei no ega see nüüd halb ja paha ka ei ole, neid tuleb ju kuidagi ikkagi omaks võtta, et, et mis, mis seal nagu ikka, et ega nad nüüd ka varemetesse ei pea jääma. Aga muidugi niisugune üheselt ime ütlev suhtumine neisse mulle küll ei istu, et ma näiteks kui ma Emajões käin, siis ma loen, maakodumaakodus on küll olnud minu meelest kuidagi täiesti nagu. Eesti ajalugu mitte tajuval lausimetletud, kirjutatud mõisatest, samal ajal kui, nagu noh, Eesti taludest hoolitakse palju vähem, et ma nagu ei ole mitte midagi mõisate vastu, aga, aga, aga meie tuleme ikka ise valdavalt taludest ja näiteks see, et meil on muinsuskaitse all sajad mõisad ja paar talu. Ma saan muidugi aru ka, et ühte vana puumaja puder, funktsioonitama taaskasutamine ja kaasaegsete funktsioonide sinna viimine, et see kõik on väga raske. Aga siin on disproportsioon ja minu meelest nagu ma väga hea meelega tahaksin taluarhitektuuri rohkem väärtustada. Tuleksin korraks majade juurest eluse juurde, te olete kirjutanud väga kriitilise artikli, kuhu kaovad puiesteed Tallinnas muidugi eelkõige Tallinnas ja väljendanud oma nördimust seoses üsna valdava selliseid viletsusega selles valdkonnas. Jah, no üksinda, see teeb mind tegelikult nagu arhitektuuriajaloos on alati huvitanud pargiarhitektuuri ja maastikuklahvidega suu ja nende ajalugu, samas mul on olnud nagu puhta akadeemiliselt olnud nagu vähe võimalusi sellest kirjutada. Aga nüüd, kui kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas Katrin Koov, kellel kes juhib linnamaastikke magistriõppekava, tellis mu käest selle Eesti 20. sajandi maastikke, kuulsuse, mis on mulle olnud viimasel pavilkond kakkavdanese teinud, uus kooslus koostada ja see on olnud hästi niisugune tore ja huvitav ülesanne, sest mul natuke on see probleem teisi kuulsusi, mida ma loen, ma natuke liiga kaua lugenud neist väsinud. Et see on olnud hästi põnev ja, ja sel aastal olid väga huvitavad ja head üliõpilased seal, kes ka aktiivselt kaasa mõtlesid, kirjutasid hästi ilusat lõputööd. Et selle selle kuulsusega paratamatult nagu nendele rohelisele poolele mõtled rohkem ja sealt ka sündisse. Puiestike lugu ja ma pean teile tunnistama, et mul kihva, kas praegu raadiomajja, tulles sellest meeletus lumeuputusest Tallinnas gamma mööda liivalaia tänavat kodust tulin, siis ma nägin, hommikul käisin autoga ka proovisõitu tegema, siis mul oli jõe meeletu ohohoo. Lõpuks ometi on lumi ära viidud, et ma näen, et need niuksed vallifreesimise jäljed on ja, ja tänav on kohe laienenud. Aga nüüd, kui ma jala tulin, nüüd ma siis nägin, kõik, mitte lund ei olnud ära viidud, vaid see lumi oli kõik lastud sinna puude vahele, ehk siis soolane lumi puude peale. No kas saab linn tõhusamalt hävitada oma haljastust, kui ta soolase lumega neid puit kastab? Et nii nagu tegelikult see Tallinna linna hoolimatus puiesteede suhtes kohutavalt vihastab ja see linna aednik Vistme vastas sellele minu artiklile ju ka. Aga, aga ja noh, selline nagu näha, et linnavalitsus on pandud, et ta, ta peab poliitiliselt reageerima. Aga, sest tema vastus jäi nagu ühekülgseks hambutuks, sest tegelikult, mis on peamine, probleem on see, et kommunaalamet ja keskkonnaamet ei suuda koostööd teha. Kui see linnapeaaednik on on keskkonnaametis, siis samal ajal puiesteede alla paneb kommunaalamet, kogu aeg võrkusid sa seesama tegelik Viru tänava alguse puiestee ühepoolsus, mida ma kritiseerisid sellepärast et teisel pool on on pandud võrgud alla või kas me oleme keegi kuulnud nendest miljonitest, mida peab kommunaalamet maksma keskkonnaametile trahviks iga ära asfalteeritud välja läinud puukoha eest, mida ta massiliselt linnas teeb. Et selles mõttes me näeme niuke täieliku poliitilise tahte puudumist linnas hoida maastikuarhitektuuri poolt tasakaalus. Missugune on ideaalne linnaruum, tooge mõni näide eurodeni, palju reisinud. Aga minu ideaalse linnaruumi ei ole olemas selles selles mõttes, et iga on nii palju huvitavaid linnaruume, nad sünnivad nendest konkreetsetest oludest, kliimast, poliitikast, majandusest, et ega siis mulle näiteks seesama Kreutzwaldi tänav meeldib ka väga koos oma aukudega oma hambaid tutusega. Kui sa näed, et on olnud mingeid toredaid algatusi, siis on tulnud, kas seda vahele siis on vaheotsa saanud, siis on lollus võidule pääsenud. Tähendab need konkreetsed ajalood muudavad tegelikult väga palju linnaruumid huvitavaks, et mu meelest oleks vale tulla teile nüüd ütlema seda, et oo Veneetsia või midagi niisugust, eks ole. Et iga konkreetset, kui me oskame seda ruumi mõista, lugeda, dekodeerida, ta võib osutuda. Tahaks aga kuidas on Pariis ja Berliin, te olete mõlema puhul toonud näiteks sealseid puiesteid. No kõik Euroopa suurlinnad on toredad, et ma muidugi pean tunnistama, et ma armastan lääne toa klassikalist suurlinna koos oma pahedega oma puudustega, mille vastu on ka väga palju võideldud, aga nii nagu ta kuidagi ütleme 18 19 sajand uuesti ja 20. sinna teatud kihte veel juurde. Et ma nagu armastan seda küll. Armastate sedavõrd, et kui jälle mõne sõidu pealt tagasi tulete, siis tulete lont, lont kurvalt väiksus ja puudujääkidest kubisev asse Tallinna tagasi või siiski mitte nii hull, see asi ei ole võrdlusena. Noh, see see Tallinnasse tagasitulek on nagu alati see, et sa tunned appi, kui palju peab kõike tegema, et, et noh, siin on nii palju on vaja nagu teha. Et aga samas on ka tehtud kogu aeg, aga ikka nii palju teha. Tahangi küsida, et kas oskate välja tuua midagi viimastest aastatest taasiseseisvumise järel, mis on hästi tehtud Tallinnas ja vahelduseks, mis on hästi seal hästi. See on, see on väga raske küsimus vastata, sest minu jaoks lihtsalt asjad ei ole. No see nagu teadlase eripära, et sa ei pane asju hea ja halva skaalale. Et igal asjal on oma head ja halvad küljed, mille ei enne seesama vestlus Solarises ümber pooleli ette, et seesama, see koht, kus Solaris on, et see koht nihelda täisi, Läti on tore. Iseenesest on ju ka see mõte, huvitav, et või see koht oli vaja lihtsalt vindise toredusesse oli linnaehituslikult hädavajalik, et see ala seal ei pidanud mingit parki, olematu jõuga istutustest uitud tühi juba Stalini ajast saadik. Siin oli maja vaja ja ka see, et see on nüüd nii-öelda äri ja kultuur pidid nii-öelda kokku tulema seal tegelikult huvitav situatsioon, see nagu uue hübriidhoone liigi tekkepotentsiaal, seda mujal maailmas palju, eks ole. Aga mul on nagu kahju sellest, et see huvitav mõte, see äri ja kultuur seal kokku viia, et see nagu suhteliselt ebaõnnestus, et ta jäi nagu arhitektuurselt ilmetakse, kahvatu tuks, ma kasutan seda salajast tegelikult väga palju. Ma jalutan seal tihti läbi, ostan õhtul külla minnes lille ja käin kinos meeleldi ja ma ämm ja äi käivad seal kogu aeg toidupoes ja on väga rahul ja tegelikult nagu ütleme, mitmed funktsionaalsed aspektid on ju salajases väga hästi, seda ei saa salata. Aga see, et ta ei suutnud seda nii-öelda, see kultuur jäi muuga taha. Ta ei ole vääriliselt esil minu jaoks ikkagi hop on see, et sa pead sinna nii-öelda alla keldrisse minema, kui sa lähed tähtsale kultuuri õitsema, see noh, ta, ta, ta suhteliselt lõpplahendus on mage ja äri tegi kultuurile. Ava aga ikkagi ei öelnud, kas on midagi teile positiivsemalt silma jäänud? Ma tahan öelda, et aga ma ju tõin ka Solarises välja positiivseid joone, et seal ei ole ka üheselt, et anname labidaga, eks ole, et asjad on igal pool on plussi ja miinust, midagi veel positiivsemat? No ütleme niimoodi, et mul on olnud tohutult hea meel kogu selle ehitusbuumi üle, mis sest, et enamik maju on valesti valesse kohta ja nii edasi, nii edasi. Aga see, aga kui ma mõtlen sellele, kui hõve oli minu keskkooliaegne Tallinn kui ube, minu ülikooliaegne Tartu, kus ajaloolaste loengud olid füüsikud ka majas seal kasekese juures ja siis oli pool tundi kehalisse läbi tühja Bly, et Tartusse on majad ehitatud Tartus on uuesti tekkinud kesklinn. See teeb õnnelikuks, mis sest, et nende üle võib seal vaielda. Igaühe, eks ole. Aga see fakt, et Eestis on olnud Eesti, on vabaks saanud, tan, majanduslikult kosunud, ta on palju ehitanud. Ma tunnen selle ressiivast. Tead meelt? No te olete pea kogu teadliku elu olnud kunstiakadeemia õppejõud. Kuidas teile tundub, kas tänased noored tudengid, arhitektuuri õppijad, kas nad on vääriline vahetus, kui nii võiks öelda? Burmanile, Johansonile, Jagoogile? Ma ei kahtle selles hetkekski. Ütleme nii, et üliõpilased on alati toredad, tublid, huvitatud võimekad, vaatame, kas elu annab neile šansi see need anded realiseerida. Aga nii ka, aga nad on koolipingis on nad alati kõik, silmad säravad, nad on paljulubavad. Aitäh, akadeemik Mart Kalm, õõmuri olla teiega. Pese vaklade toode, ehitis, arad. Tänava ääres allikast kivist maja. Paaklase toode, pisarad. Ainult aimata võime hetke. Kulla kaob silmist, suvad tumelaat. Ta. Viib seisa sulle anda. Ei saa sulle anda. Pese aknad ja toode, pisarad. Tänava ääres oma allikast maja. Peseb aknad, toodeid, pisarad. Tänava ääres naljakas kivist maja. Peseb aknad ja tuul pühib pisarad. Hallikasmaja. Pesse vaaklase toode, pisarad. Kasema aknad pisara. Ääres aednikest kivist majatuur, pisarad. Selline oli siis persoonitund arhitektuuriloolase akadeemik Mart kalmuga, kelle soovil laulis saates Riho Sibul.