Väikeses minisarjas pealkirjaga kolleegid esitleme kolmel järjestikusel laupäeval, nüüd sellel samal ajal Eesti raadio aastapreemia pälvinud kolleege nimelt seekordsel Eesti Raadio aastapäeval detsembri lõpus sai klassikaraadiotegijatest mitte üks, vaid koguni kolm preemiat, tulin öelda meie perekonda ja nendest kaastöötajatest siis väikesed portreed. Nüüd teile kuulata pakume. Ja täna on stuudios Kersti Inno, kes enamasti istuta mõttelisele, ei ole teist pool mikrofoni, kui täna selles küsija rollis täna siis vastu aiatooli peal, kuidas sa tunned ennast. Tere, Kersti. Tere. Ma tunnen üsna kõhedalt, sest see roll on minu jaoks täiesti uudne ja teistmoodi. Minu nimi on Tiia Teder ja mina olen küll mõelnud seda, et mõnikord ma tean väga hästi vastuseid, aga enamasti vastaja ei tea neid vastuseid, mida ma temalt ootan ka sa ei ole seda tundnud? Jah, olen küll. Ja, ja noh, mõnikord on meeldiv üllatus see, mida, mida vastaja räägib teistmoodi, kui ma ulatasin. Aga teinekord ajab, ajab, võib olla segadusse. Jääb nagu lahjaks ja just sina oled üles kasvanud mitte Tallinnas, vaid hoopis kaugemal Mulgimaa kandis, kuidas see muusikapisik sulle külge hakkas, siis mis sul kodus oli? No ma arvan, et me kõik oleme oma oma lapsepõlvemäelt pärit ja ja see, mis me pärandiks kaasa saame, osa nagu geenidega antud osa tuleb sellest keskkonnast Ja minu vanemad. Õigemini isa oli ka niisugune väga mitmekülgne muusik, kuigi ta ei olnud muusikat õppinud, aga aga muusikat tehti kodus kogu aeg, sest sellest oma lapsepõlvest mäletan nendega suurt kodus ei olnudki, pärast päevatööd läks ta klubisse, küll oli tal seal juhendada ansambel ingleid, orkestreid, laulukoori kodus teinekord kirjutas noote välja orkestri partiisid ja ja siis ma vaatasin, et, et oi kui tähtsat tähtsat tööd ta teeb, et kus see klubi oli Audrus Pärnumaal ja nii, et seitse esimest eluaastat olin hoopis Audrus kenas looduses, mul oli väga ilus lapsepõlve maa seal. Ja vanaema jutu järgi olevat ma hakanud enne laulma kui rääkima. Vanaema oli minuga kodus ja, ja temal oli aega siis klaveri peal toksida neid voodijaid ja ma olin hakanud neid järele ümisema, nii et vanaema sai siis rind uhkusest õieli, külanaistele heerida kui imelast. Aga, aga noh, sellega ma imelastekarjäär lõppes edasi, ma olin lihtsalt tavaline tubli tüdruk. Muusikakooli läksin, läksin nii nagu esimesse klassi Ki. Aga aga ma pean ütlema seda, et enne kui ma hakkasin tähti kirjutama, hakkasin ma tegema koodivõtit, sest ma nägin, kuidas isa neid noote joonistas ja ja siis ma kraapisin seda noodivõtit ta ilusat keerdu igale poole, nii et et ma usun, et meil on praegu veel maal mõni vana mööblitükk, kus on kus on minu poolt kambriga kraabitud noodivõtmeid peal, tegid nagu krahvid. Ja siis oleksid Abja muusikakoolide, kus sa õppisid ja Abja muusikakoolis, Abja laste muusikakool oli ta tol ajal ja seal oli eesotsas selline legendaarne kuju Kalle Tamra, kes, kes Viljandisse jõudnud ja, ja aga enne ta Organiseeris selle Abja laste muusikakooli, organiseeris sellele oma maja, mis küll nüüd on omanikule tagasi antud nagu paljude selliste asjadega kahjuks on. Ja, ja seal ma õppisin klaverit. Õpetaja seal oli Andres Kase, tema oli tol ajal õppis veel ise konservatooriumis noor inimene ja noor inimene ja ja, ja kui ma laste muusikakooli lõpetasin, siis ta kinkis mulle paksu sopääni raamatu. Niiet räniraamat on mul praegu töötoas riiulis ja alati läheb süda soojaks, kui ma selle raamatu lahtideni oma õpetaja pühendust vaata a, see on eestikeelne paks raamat, ääriks elas ja ka tol ajal ei olnud eestikeelseid muusika raamatuid kuigi palju käest, ega neid praegugi eriti ei ole. Ja siis käisid keskkoolis Viljandis, ei, Abja keskkoolis käisin, alustasin küll vara algkoolis oli selline noh, tõeline maa, algkool väikene ja, ja mul on sealt meelde jäänud laulutunnid, noh, see oli väikestes algkoolides oli ikka nii, et mitu klassi oli koos ja, ja noh, ega seal ka spetsiaalset lauluõpetajat ei olnud. Noh, oli üks Venemaalt tulnud inimene ja siis ta laulis meiega neid revolutsioonilisi laule täis, piirita ohvrimeelt ja nii edasi. No üks süütumaid oli sulikumide sõnad algasid ka nii et et otsisin su hauda. Nii et noh, mina olin harjunud sellega, noh, teinekord tulid isal ka need naisansambli naised tulid koju, tehti seal proovi ja mõtlesin, et huvitav, et miks küll suured tädid võivad, võivad laulda palju lõbusamaid laule ja meie peame nii kurbi laule laulma ja küsisin siis õpetaja ja ja õpetaja ütles mulle ta, sina, Kersti, arvad, et elu on ainult lillepidu trulli ja see pani mind ausalt öeldes mõtlema allele, mõtled järele? No vot selle üle mõtlen järele, aga aga praegu võtab küll muigele, kui ma kujutan ette, kuidas need need väikesed algklassi Jontsud loonud taeva poole, siis ulusid neid kurbi, revolutsiooni laule. Aga hea, et meiega siiski lauldi, neid ühislaulmise ette võeti kõik laulsid kaasa, sest kui ma läksin sinna Abja keskkooli mis oli väga tubli ja tore kool, seal millegipärast ei olnud aastaid lauluõpetajat, nii et ma lappasin oma tunnistusi mulle jälle laulmis hindeidki seal aastate kaupa. Millegipärast lauluõpetajad ei jäänud sinna pidama, aga teatud positiivne moment oli sellel olemas, sellepärast et et need noored, kellel on muusika, see suremas see otsib väljapääsu ja, ja siis sa organiseerid ja teed ise. Ja nii me siis tegime. Poisid tegid oma ansamblit ja ja mina organiseerisin tütarlasteansambli, valisin lauljad ja report duaaria, seadsin lugusid ja kirjutasin ise laule tõesti, ja ja, ja tüdrukud siis õppisid ja kandsid, et ja tegevust oli meil väga palju, sellepärast et selles koolis oli kombeks ülima pidulikkusega tähistada kõikvõimalike tähtpäevi. Pluss need ja lõpuaktused, nii et kogu aeg aina esinesime. Ja, ja noh, kuigi lauluõpetajat ei olnud, aga, aga, aga muidu tegeldi meiega väga aktiivselt, nii et et olid seal karaktertantsud ja rahvatantsud ja kirjandusõpetajad, tegi ta alati neid luulepõimik, kuid, ja üksikKetlejad ja ja ütleme, suurem osa õpilasi oli kõik sellega hõivatud ja mõnest mõned neist jõudsid nagu igale poole lausa poeg käis, käis taidlemine ise tegemine. Abja keskkooli oli ju väga teatrilembene kool. Igal kevadel märtsikuus, kui oli teatrikuu, toimus meil koolis ka teatripäev ja, ja seal oli eestvedajaks üks selline fanaatiline tore õpetaja Piia Kilk, kes kutsus meile siis näitlejaid külla. Ja meil käisid ka Estonia teatri solistid, ütleme eriti meeldejääv oli, kui käis meil külas Georg Ots. Sest me kõik olime ju Georg Otsal vooludega üles kasvanud maast madalast deme kogu rahvas armastas Georg Otsa Georg Otsa väga ja, ja teda sellist kuulsust oma silmaga näha ja, ja võis tema käest küsida. Kõne lihtne ja tore suhtlemine ja. Ja ja tema võluvad laulud, vot see seal koolipõlvest üks üks unustamatuid mälestusi ja ja nüüd on ju neid võrdlusvõimalusi niivõrd palju erinevate lauljate näol, kuid, kuid ma pean ütlema, et Georg Otsa ma imetlen üha ja üha edasi. Ralf veel nii heas. Kaasoni? Ikka. Hing õrnus kui su pilgus Mu kõrvale. Nii algas. Kui käes siin käes ja, ja see Oli ikka. Kas see otsus tulla Tallinnasse õppima muusikakooli, mis tollal ei olnud otsa nimeline, oli see nagu loogiline või oli see kuidagi ootamatu, sulle endalegi selle tee valisid? No kui tagantjärele mõelda, siis siis oli see loogiline, aga, aga ega see otsus kergelt ei tulnud, sellepärast et ma olin ka üsna tubli õppur. Jaa. Jaa. Ja oli igasuguseid plaane küll Tartu Ülikooli eesti filoloogiat minna õppima, mida minu klassijuhataja niimoodi väga-väga toetas, siis oli vahepeal mõte konservatooriumis muusikapedagoogikat minna õppima. Sest Paberimänguga jäi mul ju nelja aastane paus, kuna klaveri eriala lõpetasin laste muusikakoolis juba koos seitsmenda klassiga. Ja, ja siis ma niimoodi vaatasin iseenda sisse ja, ja, ja katsusin ennast, et, et mida ma siis mida ma siis ikka tegelikult tahan. Ja ma pean ütlema, et, et selles sisekaemuses aitas mind muusika üks üks väga tuntud muusika melt mul kodus grammofoni ei olnud, aga aga grammofon oli vene keele kabinetis koolis. Ja, ja siis vene keele õpetaja lubas mul jääda plaati kuulama pärast tundi ja ma panin sealt peale Tšaikovski esimese klaveri kontserdi Fangelaybarniga. Ma Monin sellest vaimustatud. Tšaikovski oli üldse tol ajal populaarne ja, ja ma pean ütlema, et ta on mulle hingelähedane praegugi. Ja kuulasin seda tundide kaupa ja mõtisklesin, mida oma eluga peale hakata. Ja siis leidsin, et, et ma tahan, ma tahan muusikaga ikka sügavuti tegeleda. Ma ei osanud päriselt ette kujutada, kismust peaks saama või, või, või mida ma peaksin nagu konkreetselt õppima, aga kuna ma olin, olin eluaeg laulda tahtnud, siis ma leidsin, et, et just muusikakooli lauluosakond on, on see, kus ma saaksin midagi ise teha ja muusikasse niimoodi sügavale sisse minna. Ja niimoodi ma siis läksingi kohe laulu laulu erialal. Aga selle laulu erialaga oli esialgu selline lugu, et terve selle esimese semestri ma olin ju Lõuna-Eestist tulnud tüdruk ja Tallinna kliima ei sobinud mulle. Jaa, jaa. Aeg oli mul selle kurguga midagi korrast ära, et ma olin täiesti ahastuse äärel, aga kuna mul see teoreetiline baas oli, oli ka tugev ja huvi oli selle vastu, siis, siis ma hakkasin seal poole aasta pealt ka teiste eriala õppima kõrvalt muusikateooriat. Ja niimoodi siis niimoodi paaris rakendina. Ma pean ütlema, et otsa kool oli tol ajal üks imearmas kool ja kõik õpilased, maga, julgen seda öelda, tol ajal armastasid oma kooli. Seal oli eriline puhimluse vaim ja, ja kollegiaalsus sõbralik kollegiaalsus õpilaste ja õpetajate vahel. Ja kui õpilane vähegi mingisugust huvi ilmutas, siis sellega oli õpetajaid oli oma õpilaste jaoks aega aega rääkida väljaspooltunnis aega ja ja rääkida mitte ainult muusikast laiemalt noored oma oma erialast ja muusikast üldiselt ja ka paljudel elulistel teemadel ja see on niivõrd oluline selliste noorte inimeste jaoks, kes on kujunemisjärgus kelle maailmanägemus ja maailma pilt alles alles kujuneb, kes seavad endale sihte, eks ütleme keskkooliaeg ja peale keskkooli aega otsitakse ju elu mõtet ja, ja kaalukust ja ma pean küll ütlema, et seal otsa koolis oli mitu sellist õpetajat, kes on mind väga tugevasti mõjutanud, üks oli leos, Emmlek äärmiselt tugev teoreetik, väga tark inimene. Ja muidugi minu eriala õpetaja Linda Toomsalu, kes oli väga inimene ja hea psühholoog ja diplomaat. Ja Ma alati imetlesin seda, kuidas ta oskas oma õpilasi häälestada esinemisele kontserdile. Kui mõned teised seal värisesid enne lava taga ja kartsid omaetteastmeid, siis meie olime häälestatud, et oh nagu ta ütles, et, et sul tuleb kõik reaalselt, sa oled praegu nii heas vormis. Lähme, näitame. Ma mõtlen seda, mis me oleme saavutanud ja kui sega, noh tegelikult päris nii ei olnud, see häälestus oli äärmiselt tähtis ja, ja see on mul siiamaale jäänud sisse. See on ju ka raadiotöös väga tähtis ja, ja igaval alal millega inimene iganes tegeleb. Muidugi kasutasin ma iga võimalust käia kontserdil käia teatris. Ja Pean ütlema seda, et, et ega ma Estonia teatrit ei avastanud ka siis, kui ma Tallinna tulin, vaid vaid me olime juba Abjastama kooliga käinud seal korduvalt. Aga mul tuleb meelde minu esimene Estonia külastus. Seal, seal ma olin siiski omal käel tädil külas, linnas, sügisel koolivaheajal ja käisin Pipi etendusel ja Pipi osas oli, oli minu suur iidol Helgi Sallo. Keda, kelle repertuaari ma teadsin praktiliselt peas. Tema laule raadiost televisioonist kuulnud ja ma üldiselt olen, ma olen väga tagasihoidlik oma vaimustus tõlgendustes, aga aga ma pean ütlema, et Helgi Sallo kirjutasin ma omal ajal pikka kirja. Ja Meie siiski saatmata. Jaan on siiamaani maal kirjutuslaua sahtlis. Aga Sallo siirust ja, ja temperamenti ja musikaalsust ja hääletämbrit. Ma imetlen tänini. Temaga. See laul sai 30 aastat tagasi aastalõpulauluvõistlusel esimese koha. Ja Eino Tamberg on selle kirjutanud Katri Vala sõnadele. Tambergi ju üldse valib ainult väga head poeesiat ja, ja ka tema ooperid on väga sisukad. Ma Estonias käisin korduvalt vaatamas nii lendu kui sera noodi persserakki. Jaa. Jaa. Ma imetlen seda Dambergi meloodiaannet ja minu meelest. Ma ei tea kedagi teist, kes oskaks näiteks naise hingeelu ja hingeilu niivõrd kaunilt helidesse panna, nagu seda teeb Eino Tamberg. Kah Tombergiga seoses, ma tahan kohe rääkida, aga seda, et kui ma läheksin konservatooriumisse, siis oli Tamberg kompositsiooni ja muusikakateedri muusikateaduse kateedri juhataja. Ja kui mul peale esimest kursust sündis poeg ja mul ei olnud enam võimalik statsionaaris jätkata, olin kurb, et noh, et mu õpingud võib-olla jäävadki katkisest, kaugõpe oli likvideeritud selleks ajaks siis pärg oli niivõrd vastutulelik ja organiseeris mulle. Privaatse võimaluse õppida kaugõppes, nii et ma olin konservatooriumis ainukene kaugõppija, uhkes üksinduses andsin ma endale haridust muusikateaduse alal. See on ju väga raske ülesanne. Kuidas sa sellega hakkama said, siis ilma igapäevases Unduseta õppida? Ausalt öeldes oli see väga raske periood ja see mul nagu laotuski. Pikemate aastate peale laiali sellepärast, et et mees sõitis mul merd, maalin. Ma lastega üksinda, käisin tööl, kasvatasin lapsi ja, ja vot nende kõrvalt ma siis õppisin. Kuidas õppimine käis, mis diplomitöö sa tegid, sa lõpetasid muusikateadus ja diplomitöö tegin Veljo Tormise unustatud rahvastetsüklist, kes juhendas Merike võitma. Ja Merik vait, ma oli väga hea juhendaja, ta kindlasti aitasid, aitas muidugi, ja kui seal teised üliõpilased, ma ise tahtsin Merike Vaitma juurde minna, sellepärast et et ta oli mulle jätnud niivõrd noh, targa ja sümpaatse mulje. Ja kui seal teised ka ütlesid, et noh, et, et vait magan, võib olla raske, raske suhelda siis ja ma pean ütlema, et vait, maali minuga äärmiselt kannatlik ja, ja tema nõuanded olid, olid alati niivõrd targad ja kui ma kaotasin lootuse, et, et ma ei saa nagu hakkama, ta oskas süstida selliste optimismi ja ütles, et mis andekas inimene muidugi sa saad hakkama. Et ta, et ta oskas ka kiita ja innustada. Ja samal ajal käisid veel tööl, kas see oli juba raadiomaja, kus sa töötasid ja? Raadiomajas olen ma olnud mitme tööga seotud. Kõigepealt oli seal sa kavala nimega töö nagu kodeerimine, millest dist küll raske on aru saada, mis, milles see seisneb. Jaa, kodeerimisega ma tegelesin siin juba paralleelselt otsa kooli, laulmist õppides kodeerisin siin ühe aasta kodeerimine seisneb selles, et, et sa kuulad muusikapala, siis on 39 tunnust, on ees, mis kõik selle muusikapala kohta tuleb sisestada kus masoormi noori ja nii edasi auto ja muidugi need põhilised andmed autori ja, ja pealkiri ja, ja mitmes osa ja helistik ja, ja stiil žanr siis vaat et me panime arvude keelde selle esiesimesed, taktid või, või esimese fraasi sellisesse arvuti andmebaasi, muusikat, arvuti andmebaas, aga, aga kõige naljakam oli see, et pidi ka hinnangu andma 15. Ja, ja noh, see on puhtalt subjektiivne, aga noh, sai siis oled arvestatud neid praegusel ajal ka vaadanud oma hinnanguid, võib-olla oled salamahti mõne äragi parandanud? Ei, ma ei ole enam neid uurimusi uurimas käinud, aga aga eksinud eksin, mõjutasid mitmed asjad, et, et esitus ja, ja ka heli kvaliteet, sest palju tuli Moskvast linte, osa lint oli väga hea kvaliteediga, aga, aga osa oli, oli ilmselt noh, nii pandud jooksma kuidagi ülejala suured kahinaga ja kümmend eksemplari. Niimoodi vabariigi ja koopiaid ja kas see ei olnud vist väga huvitav töö, selline mehhaaniline aga samas kuulasid kõik lood, ma kuulasin kõik lood algusest lõpuni läbi, ma kuulasin tohutult muusikat. Selles töös oli ainult see moment, et noh, et, et sa olid täiesti omaette, mingisugust suhtlemist ei olnud, et, et teinekord ei olnud vaja terve päeva jooksul suud üldse lahti teha. Selline tunne oli, et häälepaelad, et nad võtavad ära funktsiooni. Sest ise ise tõin, viisin neid linte ja, ja seal oma kõrvalseisjaid jälle kõvasti koor, kõrvad said kõvasti koormust. Aga raadio koor, millal see tuli Raadiokoori, ma läksin pärast laule osakonna lõpetamist otsa koolis. Ja, ja see oli raadio kooris üks põnev aeg, sest sest raadiokoor oli siis veel suur koor, võimas koor ja Ta osales suurvormide ettekanded, nii et praktiliselt kõik suurvormid olen ma läbi laulnud. Ja erinevate dirigentidega. Mis su lemmik survermann laulmise poole pealt? Praegu on, on raske, sellist sellist päris lemmikut öelda, ma võin, ma võin ainult öelda seda, et et esimene suurvorm, mis mind vapustas, mida, mida ma kuulsin, oli Verdi reekviem. Seda ma kuulsin muusikakooli ajal garadikuks, noor kandis seda ette ja Eri Klas dirigeeris. See teos sobib talle suurepäraselt tema temperamendiga ja ja vat selles teoses mind liigutas selle sugune dramatism ja sügavus ja muidugi noor inimene, kes siin otsibki, seda elu mõtet loeb Dostojevski ja piiblit ja, ja, ja eritised, siire osa, see vapustas mind teinekord praegugi. Mul hakkavad külmavärinad jooksma, kui ma seda kuule. Suurvormid on suured ja võimsad, aga sa oled juba kammerkooris laulnud, mis on vastupidi, väike kammerlik ja hoopis teise esteetikaga, nagu see esitamine käib? Jah, on küll, see laulmise viis on hoopis teine kui suur vormis sa pead maksimaalselt oma hääle kõlama panema, siis kammerkooris on sinu põhimure see, et sa oleksid ansamblis ja välja ei kostaks keegi. Jah, eriti just Tallinna kammerkoor on sinu kood ja Tallinna kammerkoor oli minut, koor 22 aastat. Nii et raadiokoori ka hakkasin ma samal aastal paralleelselt Tallinna kammerkooris laulma ja ka Tallinna kammerkooris oli tol ajal veel. No ütleme selline kulminatsiooni moment, et, et ma sain tunda seda erilist ühislaulmise tunnet ja kui kogu see ansambel ühtemoodi hindab ühtle ühtemoodi, mõtleb, demodifraseerib ja ja noh, kasvõi oma nahast välja poeb, et endast parimat anda. Ja, ja see on väga hea tunne ja seal oli selliseid haruldasi kontserte. Ausalt öeldes sel sügisel nüüd kui oli Kuno arengu juubel ja meil tuli kammerkoori vilistlaste seltskond kokku, vaat siis tundsime laval sedasama ammust tunnet. Et, et tahaks üha laulda ja laulda ja, ja terve kontserdi täis kahju oli lavalt lahkuda. Tallinna kammerkooriku reisisid palju nägite maailma. Ja tänu Tallinna kammerkoorile ma olen, olen tõesti maailma näinud. No ei, ma näinud ja ja, ja mu maailma nägemise pilt on oluliselt avardunud. Noh, on ju Euroopas niivõrd palju käidud ja ja, aga noh, selliseid eksootilisemad reiside Blolid Sitsiilia saarele kus me ka kontsert tantsime ja ja alles mõne päeva eest märkasin, et mul kapis on veel kotikene Etna vulkaani kraaterist võetud oma tükkidega, alles tol ajal oli see vulkaan rahulik. Tüga Ameerikas oli, oli põnev reis, kuigi Ameerikas käijad räägivad väga vastuolulist juttu, aga aga meie olime kaks nädalat Montana osariigis ja see ameerika võimas loodust Jelos Tony parkama podisevate väävlihaisust ja värviliste mudapottidega ja purskavate keisrit ega siis tohutu veejõud, mis kollaselt kaljult kosed alla langesid. Jah, just Ameerika loodus ja, ja Ameerika inimeste, see keep smiling, see on sellelt reisilt jäänud. Aga, ja loomulikult need need reisid on ka pakkunud sellist palju laulurõõmu ja, ja, ja palju muusikaelamusi, sest, sest ega see koorilaul see ei ole noh, nii samaga laulmise laulmisega pärast ja, ja kontserdite ja reisimise pärast, vaid vaid ma olen oma nahal tundnud, et see on tegelikult psühhoteraapia. Kõik praegu Kallouladel kuskil ei, ma mängili laula. Ma olen küll käinud nendes suurtes oratooriumi projektides, aga aga siin koone arenguga, kuna arengu juubeliga lõpetasin ma oma oma kammerkoorilaulmise ära, aga nüüd Justin mõne päeva eest noor kolleeg ütles, et et oi, et sajumised. Järelikult see laul, mis vajadus on, on niivõrd sees, et kui ma kooris laulsin, siis ma siis ma ei ümisenud vabal ajal. Aga, aga nüüd ma märkan ise ka, et ma, et ma ümisen siin raadios mööda seda pikka galeriid kõndides, kui mul on mõni meloodia, on kõrvus ja ümisen ka kodus suppi keetes. Sa oled ju Joonase lähetamise laulnud, kuidas see teos on niimoodi seestpoolt? See on väga põnev teos ja, ja see on niivõrd haarav ja rikas teos ja seda laulaks üha ja üha tähendab, sellest teosest ei tüdi nagu ei tüdiga kaunist eesti koorilüürikast. Kuulsime, et Tallinna kammerkoori esituses Lembit Veevo laulu kadakad. Mis tundeid sa tunned, kui sa neid laule kuulad, sa tunned ära ka sina laulsid seal. Ei. Ei, ma ei mõtle sellele. Kuidas raadiosaadete tegemine üldse algas, kes sind õpetas? Kuidas sa saad kodeerimise boksist välja, pääsesid? Ma usun, et me oleme kõik iseõppijad raadiosaadete tegemisel. Mul oli endal lihtsalt mõned ideed ja mõnda saadet ma tegin, aga, aga sellise suure karastuse ma sain stereopühapäevadel. Ja noh, see oli nii, et pidin täitma muusikaga terve päeva ja seal ka kommenteerima, vahepeal mina sattusin üsna mitu korda Marika villaga kokku ja tema oli selline väga suurte kogemustega koloriitne ja julge daam. Ma tundsin ennast tema kõrval täiesti àra hiirekesena. Aga, aga Hiiumaaga õppisin midagi temalt. Sellise stereo veadega oli nagu kolmanda programmi eelkäija, mis ainult nädalalõppudel töötas ja mis tõesti paljudele andis esimesed ristsed. Ma tean näiteks Riina Rõõmus on sealt nii-öelda välja kasvanud ja tubli, Reet Valing oli see, kes neid muusikatoimetajaid, kes sinna otsis, et oleks uusi tegijaid. Aga sa alustasid muusikatoimetuse selles ametlikus muusikatoimetuses, klassikalise muusikatoimetajana moodustasid kontseta arvatavasti nagu me kõik. Ja praegu oled sa teinud nagu rohkem Eesti muusikaelu kajastavaid saateid ja saatesarju ja kui omad ainevaldkonnad, eks see koorimuusika on üks, millele sa oled truuks jäänud. Ja, ja ma teen seda hea meelega. Mul on väga hea meel, et ma olen olnud neid aastaid seotud Eesti filharmoonia kammerkooriga. Tõnu Kaljuste ka, sest ma väga austan neid muusikuid Tõnu Kaljuste kui isiksust. Imetlenud seda, kui põhjalikult ta teeb, kui palju tal on põnevaid ideesid. Ja, ja mulle meeldib Eesti filharmoonia kammerkoori kõla. See on niivõrd rikas, seal on erinevad hääled koos, aga, aga nad sulavad niivõrd kenasti. Ja, ja see värvipalett on väga lai ja muidugi ka see repertuaar, mida ma mõni huvitav ja sa oled nende salvestisi lindistanud, toimetajana nende ülekandeid vahendanud, jaga saateid, teinud, jälginud Vila kammerkoori pikka aega. Jah, nende Eesti tegemistest on mul täielik ülevaade olemas. Kuidas sa muusikud rääkima saad, ega nad väga jutukad ei ole nii üldteada, nagu on. Mitte eriti jah, aga inimesed on erinevad ja ja ütleme, et ka sama inimene võib rääkida väga erinevalt, oleneb sellest, kuivõrd heas toonuses ta on või, või kui väsinud või puhanud või millises meeleolus ta on. Nii et, et selle selle kandi pealt on küll väga erinevaid kogemusi. Samas on seal ka seda tahtmist taasavastada mõnda mõnda isiksust ja avada teda raadiokuulajate jaoks ei ole sugugi nii kerge töö, ma tean omast käest. Jah, on küll, eriti teeb rõõmu see, ütleme, kui avaneb selline inimene, kellelt sa nagu ei oskagi eriti seda oodata või, või kui, kui sa saad järsku intervjueeritavale niivõrd palju sellist positiivset energiat nagu möödunud kevadel oli näiteks Robert Kasemegi. Ta sai 80 aastaseks, aga kuidas ta rääkis ja, ja kuivõrd humoorikalt ja positiivselt ta rääkis küll oma eluseikadest ja ka hiljuti opereeritud vähist. See tegi terveks nädalaks hea tuju. Arvata võib, et Te olete ülekannet tehes sa saad nagu olla osaline selles positiivses sündmuses, muusikat esitatakse ja see nagu pidulik ja huvitav sündmus, kas sa kontserdiülekannet vahendades üldse kuuled seda kontserti, suudad sa jälgida nagu kuulaja? Ma jälgin seda, aga ma jälgin, kui toimetaja siiski kuulaja elamust ma ma päris ei saa, sest sest tõelise elamuse saab kontserdist siiski, kui sa istud saalis ja, ja muudest muredest ja mõtetest vabana. Aga toimetajana. Ma olen tööl, ma jälgin kogu aeg, mis nagu toimub, kui on pikemad teosed, siis ma saan süveneda teosesse. Aga aga lühemate puhul juba mõtlen võib-olla järgmise teadvustamise peale või mida ma sinna vahele räägin. Aga sellised suured elamused on siiski ise saalis viibides ja, ja toimetaja vajab seda vahepeal minna niimoodi teisele poole teisele poole. Ja näiteks oli siin hiljuti Gidon Kremer, kui ta ma Kremerata Baltica esitas Vivaldi aastaaegu, see on ju sadu kordi kuuldud teos ja meil on ka häid plaate sellest, aga aga ta hakkas seal eriliselt helisema, selline tunne nagu, nagu tõesti kuulaks esmakordselt teost või või kui näiteks Rootsi raadio koor kolisin Niguliste kirikus ja esitas snitke patukahetsuse. Salme. See on, see on mu viimaste aastate eks vapustavamaid kontserdielamusi. Kuidas muidugi ma olen vokaalmuusika austaja ja inimhääl on minu jaoks alati kõige täiuslikum instrument ja, ja kui need niimoodi koos kõlavad see on noh, see on, see on tõesti suur elamus ja muidugi Rootsi raadio koorivõimed on erilised. Ma ei ole oma noh, niimoodi viibinud füüsiliselt, ühegi niivõrd hea koori läheduses. Et, et nad laulavad ja pinge kasvab ja, ja, ja, ja nad oleksid nagu võimelised minema lõpmatusse oma oma häältega. Tegelikult on see üks hea töö, tähendab võimalusi sellisteks kontaktideks mitmekesiseks, kontaktideks, muusikaga? Jah, on küll, see on üks üks ütlemata rikas ja tänuväärt töö, nii et, et ma iga päev mõtlen sellele ja tõesti, et, et ma olen õnnelik, et ma saan seda tööd teha. Aitäh, Kersti Inno ja soovin sulle edaspidiseks neidsamu õnnestumisi.