See omal ajal üle Euroopa kuulsaks saanud mees oli Johann Georg aisem. Johann Georg Eisen oli sündinud Saksamaal, ta suri Moskvale lähedal Venemaal. Aga olulise osa oma elust veetis ta tormas ja aisinist kõneleb nüüd kohalik literaat Ülo pärnik. Ta alustab sellest, et sealkandis on elanud eriti just 18. sajandi teisel poolel mitu olulist kultuuritegelast. Siit juba jätkab Ülo pärnik. Põhja-Tartumaa osas võib-olla hakkab eriti silma 18. sajand 18. sajandi teine pool kus sellesse piirkonda koguneb terve rida valgustus, liikumisest mõjutatud mehi, kes põhjusest osas ei ole kohalikud sisserännanud Saksamaalt. Torma koguduses näiteks töötab üle 30 aastatuhande 746.-st kuni 1775. aastani Johann Georg Eisen von wartzenberg keda peetakse esimeseks pärisorjuse kriitikuks terves vene tõrjumis. Näiteks Tartus elas tema sõber Friedrich Konrad kaadepus, kes oli aastaid Tartus sündikus ning hiljem ka linna justiitsbürgermeister. Põldsam Maal elab 1763 kuni 1804 August Wilhelm Hupel, kes on üld Ta jätnud väga tugeva jälje Eesti kultuurilukku ja näiteks sinnasamasse Torma naaber kihelkonda. Laiusele tuleb küll pärast juba Shardsenbergi surma, 1779 Johann Heinrich, no kes nagu Aizengi võitleb. Pärisorjuse vast nüüd seesama Johann Georg Eisen, Torma pastor. Oma eluaeg oli ta üle Euroopa kuulus ühe väga praktilise asja poolest. Kuulsus küll varsti kiiresti kadus ja sellegipoolest tunti selle mehe tõttu tormat terves Euroopas. Ja ja see sai alguse 1700 seitsmekümnendatel aastatel küll juba pikema pikema töö tulemusena, sest aianduse vastu oli ta juba oma ülikoolipäevist Irinas peale huvi tundnud. Ning 1700 seitsmekümnendatel aastatel, kui raevastikul oli probleeme varustamisega, nimelt toiduained ei tahtnud laevadel säilida ja oli tarvis rohelist sest laevamehi madruseid ähvardas Corbuut. Siis tuli ta mõttele hakata kuivatama Köögitaimi üldse igasuguseid söödavaid taimi. Ja ta töötas välja selleks erilise meetodi. Ning pärast seda, kui ta 1772. aastal oli Peterburi admiral dieedile saatnud kuivatatud taimede ja muide ka kuivatatud hapukapsaproove ja need olid seal heakskiitmist leitud siis ta avaldas veel samal aastal Põltsamaal ooberplathlenis raamatu, mis kandis pealkirjakunst kõiki köögitaimi ja juuri kuivatada, Jakartuusidesse pakkida ja seeläbi osutada uuele toiduainele. Nii raamat ise oli pühendatud keisrinna Katariina teisele, see tõlgiti kõikidesse tähtsamates Euroopa keeltesse ja nii võime näiteks praktiliselt öelda, et esimene asi, mis Eesti ala või Eesti territooriumilt pärit autorilt on tõlgitud näiteks hispaania keelde. See on just Johan Giorkaiseni töö, aga samuti ka näiteks võib öelda sama inglise ja prantsuse keele kohta. Teated Eiseni töödest ilutsesid ka Saksamaale näiteks filosoof Herdareni ja Herderi vahendusel. Siis preisi kuningas näiteks laskis Peterburi saadikul külastada Iceenit ja anda talle üle teenetemedali shoumbur, klippe graaf, vill, Helm laskis samuti lüüa aiseni auks medali. Ning see medal on, tormas ühe karika põhjana siiamaani Torma kiriku juures siiamaani. Austria suursaadik külastas näiteks Torma pastorit ja tänas keisri Joseph teise nimel teda ning andis samuti üle väärtusliku kingituse. Ning kaasaegsete kirjadest. Me teame, et Pariisis peatuv Parun strooganov saiuma World grafinnas ka prantsuse keelt saadetise eilseni kuivatatud hapukapsast tega. Ning kutsus siis kõik läheduses elanud kaasmaalased kokku, et üheskoos keset Prantsusmaad süüa vene rahvustoitu. Ja nagu kirjutatakse sellest sündmusest, olevat Pariisis veel salongide seal mõnda aega tagantjärelegi. Räägi. Nüüd me oleme väga palju aega pühendanud sellele omaaegsele ajaloolisele kurioosumina. Tegelikult on Aizini tähtsus milleski muus. Kõige olulisem kogu Vene impeeriumi osas. Aiseni teene on selles, et ta näitas veenvalt ära päris orjusliku korra nõrgad kohad. Ja ta ise oli oma ideedes täielikult veendunud ning tegelikult oma karjääri ja kogu oma elusaatuse ta nende oma ära tuntud tõejärjekindla tutvustamise pärast. Ta kaotas. Räägime natukene tema elukäigust, tari pärit Baieris õppis Jena ülikoolis. Aga kuidas ta üldse sattus Eestisse? Ta lõpetas Jena ülikoolis 1740. aastal ja töötas siis mõnda aega oma kodukohas Franki maal Ans Bachi krahvkonnas kuidas seal tekkisid tal vastuolud kohalike shiitidega ning kui ta oli Jeenasse tagasipöördunud, siis seal olid levinud kuuldused headest teenimisvõimalustest Liivimaal. Näiteks kirjutab oma autobiograafias, mis teatavasti leiti sellesse sajandi algusel Torma kiriku remondi ajal Torma kiriku tornist järgmist, et kui ta 1740. aasta lõpul Jenasse oli tagasi pöördunud, siis oli seal suur kisa lahti läinud, et Liivimaa olla. Lausasla rahven, land, kus vaatlike juures võivad kodukooliõpetajana palju teenida. Ma tulin siia ja tahtsin, kui ma juba paarsada, see tähendab rubla oleksin ära teeninud, jätkata reisi Hollandi, Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia kaudu sel teekonnal arstiametis praktiseerida, hädas olles pitsatit lõigata, aia sõprade juures tööd otsida, nii et vähese rahaga oleksin läbi saanud. Aga ma läksin siin Liivi nagu suurem jagu välismaalasi laisaks ja võtsin, kui ma Avinurme kroonumõisas ametit pidasin vastu kutse hakata Torma ja Lohusuu kirikuõpetajaks. Raha edasi reisimiseks mul ei puudunud, sest olin arsti praksise ka rohkem teeninud kui informatsiooniga. Siia kõrvale võibki ütelda, et haisen oli oma dioloogia kursuse kõrval Jena ülikoolis ära kuulanud, saamata selle eest küll diplomit, aga terve tolleaegse arstiteaduse kursusel terve meditsiinikursus. Nii et ühesõnaga, ta jõudis siis liivi kohale ja sai ja töökoha 1741. aastal Avinurme riigi mõisasse ning õpetas tollal seda mõisat kasutanud sõjaväekapten, Scochi seitset poega ja kahte tatart ning sai siis selle eest 80 või 100 rubla palka. Noh võrdluseks võime öelda, et kana maksis sellel ajal kaks kopikat, lammas 50 kopikat. Lousu puukiriku ehitamine läks maksma näiteks 266 rubla 66 kopikat, nii et selle alusel võib võrrelda. Jah, aga tema põhitöö toimus Torma kirikus, ta oli siin 30 aastat, nagu öeldud. Kes siis olid Põhjasõja mõjud veel hästi, Kunda pastoraadimaad olid nüüdisja tervest kihelkonnast võis leida vaevalt 50 talupoega, kes oskasid lugeda ja kirjutada. Või noh, ütleme lugeda, eks ole, kuivõrd kirjutada üldse osat. Kuigi jah, hariduselu tormas on esimest korda märgitud 1688. aastal, kui Torma pastoraadi Reyes õppisid 25 pats, kui ta 1775. aastal tormast lahkus siis oli 50 lugeda oskaja asemel juba 1770 üheksale lugejat, oskajad, nii vanad kui noored koos, aga näiteks ise öelnud, et terves kihelkonnas pole ühtegi taluperet, kus keegi, eks ole, see on siis 1000, siis 75, kus keegi ei oskaks lugeda. Nii nüüd, nende 30 aasta jooksul tekkisid tal tähelepanekute ja vaatluste põhjal väga kindlad seisukohad. Missugune oleks õige majandamise viis ja miks pärisorjus on paha. Miks on pärisorjus paha? Kas või Hiina ülikoolis ja üldse Saksamaal oli sellel ajal levinud niisugune teadusharu nagu kaameralistika mis püüdis vaadelda majandust väga mitmetest aspektidest ning juba Jena ajast. Ta teadis, et päris Oliuslik liigib kord, pärsib põllumajanduse, tööstuse ja kaubanduse arengut ning vähendab tunduvalt valitsejate sissetulekuid. Ning seetõttu, kui ta nüüd torma tuli siis otsene see, mis ta siin kohapeal nägi. Sest Liivimaa, seal oli ju pärisorjus eriti rõhuv. Ja kui ta siis nägijat, põldude saagikus palju väiksem sellest, kui ta võiks olla ja kõik, ka need katsed, mis ta ise oma kirikumõisa põldudel olukorra parandamiseks ette võttis et need olid vaevalised ja edu oli raske siis hakkas ta seda kohalikum majandusolukorda analüüsima ja seda on ta teinud juba ilmselt 1700 neljakümnendatel rahastatud teisest poolest peale sest 1750.-le aastal on tal juba valminud mahukas käsikiri mis hõlmab 150 foolio lehekülge ja mis algab järgmiste sõnadega. Ühendused taoline talupojapõhise teadus, kus ta allub oma isandale enda talu omanikuna on ainus alus, millele saab rajada riigi mis tahes meeleolu. Pärisorjust seevastu võib pidada ebatäielikkuse esimeseks põhjuseks, nagu need pikad pealkirjad seal oligi, kus on siis kogu see töö sisukokkuvõtte ära toodud. Oma ideede levitamiseks käis ta korduvalt Peterburis. Kuidas kulgesid need niisugused missioonireisid, ütleme siis niimoodi? Pärast seda, kui ta 1750. aastal oli oma töö valmis teinud, siis ta sõitis peaaegu otsekohe Peterburi ja püüdis seal valitsevatele ringkondadele ligi pääseda ja oma tutvustada. Tsaar Peeter kolmanda puhul oli tal ka teatud teatud lähenemine olemas. Sellepärast et Peterburi tolleaegne õukond ja tsaar ise olid küllaltki preisi lembelised. Jaa, Aissonil tekkis plaan, kuidas siis kohalikku olukorda parandada. Ja see majandusliku uue majandussüsteemi loomine ilma päris orjuseta tugines ühelt poolt ka saksa kolonistide sissetoomisesse nii Liivimaale kui ka üldiselt kogu Venemaale. Oli plaan tuua sisse suurel hulgal saksa kolonnist. Suurel hulgal saksa kolonista sellepärast et sellest oleks jällegi olnud hea materjal siis eliitväeosadel keisririigi või Vene impeeriumi eliitväeosade loomisest, sest saksa kuuletus on ju tuntud. Sõnakuulmine on tuntud. Üks ajaloolane on öelnud, et see oleks võinud kujuneda ka Eesti rahva lõpuks, kui oleks samaaegsed kaotatud ka pärisorjus. Jah, Johannes Iiemmets küll dialoog, kes 1933. sel aastal kaitses oma magistriväitekirja Torma kihelkonna ajaloo kohta ja kes selles oma väitekirjas pühendas haisen Voschwartzenbergile ligi 300 lehekülge. Ma arvan, et kui see oleks tõesti läbi läinud, siis siis oleks eestlaste ümberrahvastumine võib-olla tõepoolest teostunud. Aga siin tulebki näha seda, et 18. sajandil veel mingisugust rahvusküsimuste juurde olnud, tema ei oska ja tema jaoks ka mitte selle rahvusküsimusse tekib aga siiski juba sajandi lõpul või 19. sajandi alguses pärast prantsuse suurt suurt prantsuse revolutsiooni. Enne seda praktiliselt ei ole, tema tahab seda kohalikku kohalikumale majandust ja talupoegade heaolu elatustaset tõsta. Ja kas keegi on sakslane või, või keegi on venelane või miski muu? See pole enam oluline. Peeter kolmas tapeti, kuidas saysinikes? Selle mässukatse ajal oli ilmselt aiseni elu ohus. Katsus, kuidas ta terve, aga pealinnast tulema sai ja sõitis tagasi Torma. Aga õige varsti on ta jälle tagasi, sest see, see oli teatavasti Katariina teise troonile astumine ja Peeter kolmanda langemine oli teatavasti 1762. aasta juunis. Aga juba 1763. aasta oktoobris on haisen taas Vene riigipealinnas. Ning ta on loonud kontakti keisrinna favoriidi Grigori Orloviga. Ning tema käsikirjad on jõudnud juba Katariina teise enda kätte. Ai, see on pärast seda Peterburis külaskäiku veel varsti veel üks kohtumine Katariina teisega. Nimelt 1764. aasta juunis-juulis külastas keisrinna Balti kubermang, et Eestimaad ja Liivi maad ning tagasiteel Peterburi sõitis läbi tormast. Ning ta tegi peatuse ninasi postijaamas, kus Aizen oli tal vastas ning kinkis keisrinna-le oma aias vabadusi. Mida seal nüüd täpsemalt räägiti, ilmselt oli kõne all ka aiseni tööd. Väga võimalik, et haisen andis tollal üle osa oma käsikirju. Aga igatahes veel samal, 1764. aastal ilmub Peterburis anonüümne teos pealkirjaga Liivimaa patrioodi kirjeldus pärisorjusest, nagu see on sisse seatud Liivimaal talupoegade üle. Ja see kirjutis avaldati nimelt Peterburi Teaduste Akadeemia professor Gerhard Friedrich Mülleri kogumikus saamlon krussis seal, kes siht ees on siis Venemaa ajalookogumik ja sellele kirjutisele on korrektuuri teinud Katariina teine ise. Aizen on ise ise, ei ole nende parandustega täiest nõus, vaid Saksamaa ajakirjanduses püüab korrigeerida mõningaid vaateid, kus tema teatud radikaalsed seisukohad on leidnud. Pehmendamis. Kas ei tundu hämmastav, et Katariina siiski niivõrd soosivalt suhtus sellisesse provintsi pastorisse? Venemaal olid just sellel ajal üldse agraarküsimus teravalt päevakorda tõusnud. Ja teiselt poolt oli ju häda selles, et Liivimaa ja oli nii-öelda Venemaa väravaks Lääne-Euroopas ja nii need, kes siit läbi sõitsid ja neid läbisõitjaid oli palju pidid paratamatult märkama talurahva kehva olukorda. Ja muidugi me peame arvestama ka sellega, et ilusalt Katariina teine oli alguses päris tõsiselt huvitatud oma riigi agraarolude parandamisest ja võib-olla ta ei kujutanud ka esialgu ette, missuguste raskustega tuleb kokku põrkuda, et niisuguseid plaane läbi viia. Igatahes aisseni vaated paistavad tema juures olema küllaltki teretulnud, nii et veel sellelsamal 1762. aastal saab haisen ülesande teha plaane pärisorjuse kaotamiseks ja sakslaste kolonisatsiooniks viies Peterburi lähedal vas mõisas, et seeläbi proovida see plaan läbi proovida nendes mõisates, et sellest saaks siis mudel terve Vene impeeriumi jaoks. Ja nii ongi autobiograafias kirjutanud. Ma tulin, tegin Nonii ja see leidis kõige kõrgemat heakskiitu majesteedil endalt. Ta meil tuleb arvestada ka sellega, et ega ison ei saanud päris segamatult tegutseda sest tema vastased ei maganud. Näiteks Baltimaade mõõduka agraarreformi liikumisega eesotsas seisnud Schultz, fon Asheraden oli ise pidevalt Peterburis, et kasvõi altkäemaksude abil teha kõik, et haisen suuremate edu ei saavuta, näiteks on on säilinud Nad, Asheradeni nimekiri apelsiniõitest ja muudest lõunamaa puuviljadest. Keda siis kellele anda, kui suures koguses ja muidugi neid saksa koloniste juba tuligi kohale. Aga kõikide nende asjade läbiviimine ja pärisorjuse kaotamine ja see venis. Nii et ahisen ise ütleb, et kuni ma kõik need mõisad mitmesugustest kantselei tõst sain üle võtta siis võitsid aega kõiksugused, kõrvapuhujad, keelekandjad, kes asjast paremini arvasid, aru saavad, kui mina ja neile tulid lisaks apiga vabaduse vaenlased liivi vähemalt nad kõik viisid mu sadade peale käimiste ja konksudega nii kaugele, et ma luba pidin paluma, koju sõita ja oma tööjõudu ning teenistust lubama tulevaseks ajaks. Ma sain ka siis selle loa ja krahh, see tähendab Grigori Orlov andis mulle peale selle, mis oma kahekordsel Peterburis viibimisel ja kaup oli saanud veel 1000 rubla reisiks lootused. Keisrinna majesteet kingib mulle Liivimaalt armulikult paar adramaa aiseni. Pärisorjusevastane radikaalne võitlus sai üldiselt teada. Siis püüti igal võimalikul kombel teda koha pealt lahti kangutada. Nii näiteks 1752. aasta veebruaris on kolm kohaliku mõisa omaniku esitanud kaebekirja ülemkirikueestseisjale ja selles kaebekirjas on ära toodud tervenisti 52 Punkti. Mõisnikud paistavad siin olema suurepäraselt talurahva kaitsjat, nad näiteks toovad esile vastu raisal koormavad rahvast üleliigsete maksudega. Nii et ta talupoegi peksab ja käsib näiteks kirikumehi ja vöör mündreid kantslist löö pähe, löö pähe. Neid karistada, kes kogemata on magama jäänud üleliigsete maksude osas on ära märgitud laulatuse eest võtvad pudeli viina paari kindlaid vööjaliniku ühe päeva mehe matuse ees tahab 80 kopikat haige vaatamiskäimise eest lambaid 40 kopikat, 10 naela, Einte asemel võtab terve koorma ja nii edasi. Aga samal ajal on ka niisugused niisugused märkused, et 1749. Ühel eestikeelsel jumalateenistusel olevat ta saksa koguduse läbi sõimanud ja nimetanud neid Tsigoiner Fol. Noh, mida võiks siis tõlkida mustlaste laager? Üliõpilaste türaniseerimine ja, ja nende vaeseomaks peksmine ja tema enda peksmise juhud. Haisen on nendele punktidele kõigile lühidalt vastanud ja nimetanud suuremat osa alatuks laimuks, aga mõne piitsutamise kohta tähendab küll, et tegemist oli ta enda talupoegadega. Ja mõnikord ka talupojad on õpetaja pealekaebuste tõstnud näiteks, et üht last ei tahtnud õpetaja maha matta ja üht tütarlast olevat rängalt löönud. Ja üldiselt on kysik kiriku viisitatsioonide puhul talupoegade kaebusi suhteliselt vähe. Ja võimalik, et osaliselt on tegemist ka provokatsioonidega. Taali tormas 30 aastat, mis asjaoludel ta siit lahkus ja kas ta oli sunnitud lahkuma? 1774. aastal. Haisen jõudis veendumusele, et pastori amet tuleb maha panna. Pealegi ta lootis, et Peterburis õnnestub talle ehk saada vabanenud luterliku kiriku kindralsuperintendent i koht. Seda ta muidugi ei saanud ja. Ta lootis küll leedu maale teraspoli luterliku koguduse pastoriks saada kuid teel sinna. Ta muutis oma plaani, peatas miitaris ning astus Kuramaa hertsogi Peeter Nonii teenistusse. Ja temast sai verstlike majapidamiste ja aedade inspektor ning gümnaasiumi ökonoomia professor. Pärisorjuse vastast võitlust jätkas ta ka viitavi perioodil. Kusjuures siin ta tegi ka põike loogiasse ning nii ongi ta 1777. aastal avaldanud kaks otseselt bioloogilist teost ristiusk terve mõistuse ja piibli järgi ning selle populaarne seletus tegev ristiusk vaatlustes igaühele aga kõige kõige tähelepanuväärsem ja õieti aiseni enda luigelaul. Lauluks kujunes sellelsamal 1777. aastal ilmavalgust näinud ajakirja ter filantroop, et esimene number, mida kavatses välja andma hakata, aga mis sellest esimesest numbrist kaugemale ei jõudnud, selle aja kirjatter, filantroop ehk nii-öelda siis inimesena armastaja eessõnas ütleb ta, nii. Teie valitsejad teile võiks ütelda, kaitske oma rahvast koolide eest nii kaua, kui ta peab päris oriseks jääma, et ta liialt targaks ei muutuks. Praegused pilvitud read heidavad juba niigi liiga palju valgust teie riikidesse ning püüavad nagu näha, aasta-aastalt teha pärisorjust inimkonnale. Väljakannatamatu maks. Säilitage siis targalt, õnnistavad pimedust ja tundlikkuse puudumist. Mis kord peab olema kariloom, olgu seda juba täielikult. Hobune ei tohi tunda oma jõudu ja mida sa võtaksid ette Wolt ääridega? Tolle sa peaksid hoopistükkis ära kinkima, kui teda vaid keegi tahaks sinult vastu võtta, sest ta valmistab sulle peamurdmist üleliia, kuigi oleks loogiline, et niisuguse tegelase kohta esimene mono graafiline käsitlus võiks siis olla ilmunud kas Eestis või Lätis. Ei, see on siiski ilmunud hoopis Saksamaal. Ja nimelt valgustusaja Venemaa teeneka uurija Erich tonnerti sulest. Tema elas tolleaegse DDR-i territooriumil ja temalt ilmus 1978. aastal saksakeelne uurimus Johann Georg Schwartz, emberg talurahva vabastamise eestvõitleja Venemaal. Praegu tegeldakse temaga isegi Inglismaal. Londoni ülikooli Euroopa ja Slovistika uuringute instituudis on. Kes temaga intensiivselt tegeleb ja on avaldanud terve rea artikleid ja kes ilmselt praegu valmistab ette kommenteeritud allikpublikatsioone, seal ilmuvad, sest paljud aiseni tööd, mis siiamaani kunagi pole trükivalgust näinud.