Raadio kaks. Kaks piknikul. Tere päevast, head raadiokuulajad. Minu nimi on Urmas Vaino ja alanud on selle hooaja viimane nädalavahetuse jutusaade pealkirjaga ärgaks piklikud. Ja selle saate tänane külaline. Jääb nii nagu eelmiselgi nädalal tutvustamata sõnadega, mis selle saate puhul on olnud nende saadete saatjaks küll, aga ma usun, et raadiokuulaja mõistab, et seda enam et. Me räägime nendest sisulisest maailmas, me räägime mõtetest. Me räägime võib-olla sellise uue või teistmoodi maailmaotsimises. 10 aasta pärast on see tähtis, et rääkida just sellest, mis meid võiks ees oodata ka ka laiemalt kui, kui ainult ühest või teisest olulisest staarist. Varro Vooglaid, Helsingi Ülikooli doktorant on tänase saate külaline. Tere. Tervist. Selline keeruline sissejuhatus tuletas meelde. Eelmisel nädalal istusime siinsamas teie kahe ehk siis omavaheliselt päris ühte maailma kuuluva inimesega, siis sinu jaoks samamoodi. Tegelikult kolleegid Reimo mets on, on jurist ja, ja, ja õppinud õigusteadust ja sina täpselt samuti, kas te mõnikord kõikide nende No väga päevakajaliste vaidluste ülemis räägivad samasooliste õigustest ja võrdsetest õigustest, olete arutanud ka mingeid teisi juriidilisi küsimusi, on teil olnud aega ja põhjust rääkida mingitest teistest asjadest, mis ei ole seotud inimese sooja seksuaalsellisega? Aga noh, küsimus ei ole vist niivõrd ajapuuduses, vaid selles, et me, Raimoga ei ole eriti palju kokku puutunud eriti pärast kooli lõpetamist, ema õppis minust korrus madalamal, me kooli vahel mõnikord nägime. Aga niimoodi igapäevases elus me praktiliselt kokku ei ole puutunud, seda enam, et mina olen Helsingis elanud suure osa oma viimasest viiest aastast. Nii et väga sellist pikka ja põhjalikku kontakti siiski tegelikult ei ole. Ei, me tunneme teineteist, aga pinnapealse tasandil. Ma olen, ma küsin alustuseks kohe selle ära ka selle meie vestlusega tänase põhjuse Te olete tegelikult olnud väga hasart, näe, ma ei tea, kas on õige sõna, aga väga, väga nii-öelda produktiivne, kindlasti ja palju kirjutanud ja aktiivselt oma sõna sellel samasooliste teemal debatis kirjutanud ja kaasa öelnud. Kas see on olnud teadlik valik või lihtsalt on olnud toimetajad Need, kes on tellinud ja teid ees nii-öelda vedanud ja kiskunud kaasa? Ei keegi. Kiskunud küll kuskil ei ole, aga noh, teiselt poolt see ei ole olnud ka minu valik nakad sel teemal hästi palju kirjutama, et see teema ei ole üleüldse millegi poolest selline teema, mis mind kuidagipidi rohkem huvitaks kui paljud teised teemad. Aga mina olen üleüldse selline, pigem reaktsiooniline kirjutajad. Et ma ei hakka enda poolt mingisugust artikleid produtseerima, ilma et mul oleks mingisugune väga tugev ärritus kuskilt tekkinud lihtsalt selle teemaga seonduvalt minu meelest väga palju kasutatakse selliseid võtteid, mis ei ole päris ausalt ja kui ma seda näen, siis mul tekib selline vastureaktsioon ja ma tahan sellele kuidagi tähelepanu juhtida, selle välja tuua, et mulle ei meeldi, kui kui avaliku arutelu peetakse vahenditega, mis ei ole olemuslikult auselt Kas reaktsiooniline kirjutamine tähendab seda ka vahetevahel, et mingil hetkel tajute, et teid on nii-öelda kaasa kistud või te oletegi sattunud libedale pinnasele just sellesama reaktsiooni tõttu, et kiiresti, äkiliselt oleks natukene olnud aega järele mõelda, siis oleks kasutanud võib-olla teisi vahendeid. Ei, kahtlemata see mõte käib nii mõnigi kord peast läbi, et mõtled selle üle, et noh, tegelikult nagu öeldakse ka halb kuulsus on kuulsus, nii et selle teemaga on ju tegelikult samamoodi, et mida rohkem sellest räägitakse, seda rohkem on tegelikult saavutanud eesmärgi, need, kes soovivad, et see teema päevakorral oleks, et noh, ma olen selles mõttes nagu omalt poolt sinna panustanud, aga teatud mõtlesin surnud ring, et sul on valida, kas sa kirjutad või sa jääd vait. Et kas siis jääb kõlama ainult see üks on või siis kõlab see teema pikemalt-laiemalt end kella päeva, võib-olla mõni teine seisukoht. Kui praegu mõelda sellele 2010. aasta suvel, et, et siin nüüd sellel sellel teemal samasooliste abielud, võrdsed õigused ja nii edasi, kas siin, et see jutt väga palju siin, nagu nüüd sellel ajal mööda mööda läinud suvel toimus, kas, kas see miks on mu küsimus, et kas see oli kuidagi juhuslik, oligi ainult seotud siin mõne mõne otsusega valitsuses, ministeeriumites või see tegelikult on teema, mis vajabki ühel või teisel kombel mingit teatud otsust, et siis lihtsalt olla olla selles otsuse otseselt laines, olla selles kindel, et niimoodi asjad on. Ehk aeg on küps võib-olla kuidagi arutleda asjad lõpuni selgeks. Noh, see on päris keeruline küsimus, sest siin võib asja vaadata väga erinevatel tasanditel. Ma arvan, otsese ajendi kindlasti selleks arvamusavalduste tormiks andis asjaolu, et justiitsministeerium tuli välja sellise seisukohaga, et antud hetkes partnerlusseaduse menetlemine lõpetatakse näiteks teatud mõttes tekitas reaktsioone nendes inimestes, kes on huvitatud olnud selle seaduse vastuvõtmisest. Aga teiselt poolt, kas need on kätte jõudnud aeg, et see asi lõppude lõpuks selgeks arutada vaadates seda, millise tasemeni on veel see ühiskondlik arutelu, nii-öelda ühiskondlik arutelu toimub, ma ei saa küll kuidagi sellega nõus olla, et inimesed, kes ei ole mõelnud seda küsimust enda jaoks läbi mõist teised inimesel võib-olla on selle enda jaoks läbi mõelnud, aga ei soovi sel teemal sõna võtta. Seljatas erinevaid tagasilööke. Tundub, et eeldusi selleks, et sel teemal võiks korralik ühiskondlik arutelu, võiks toimuda praegusel ajal eriti palju näha ei ole. Aga see, mis praegu toimub, see teile tundub. Ma olen ka lugenud, et see tegelikult ei tundu nagu normaalne ühiskondlik arutelu mulle nagu vastupidi, kuidagi näib, kui välja arvata mõned internetikommentaarid, siis tegelikult on see üle pika aja üks nagu debatt, mis ühiskonnas tõesti vägagi sisulisel teemal võimaldades kõigil kaasamõtlemist, samuti samal ajal ja oma arvamuse avaldamist noh, võib-olla piirata omal moel küll, aga, aga siiski, et see on üks asju, mis, mis tegelikult võiks saada justkui nagu plusspunktid, ühiskond, arutleme, mõtleb. Ei no kahtlemata teema on väga oluline aga küsimus on pigem selles vormis, milles see arutelu kanaliseerub, et et mulle jääb sellest mõnevõrra mulje nagu Paabeli tornist, et käib küll suur kisa ja kära ja avaldatakse erinevaid seisukohtadega. Kokkuvõttes tegelikult keegi ei mõista, keegi teine ütleb ja noh, see algab sellest, kõik need mõisted on defineerimata. Räägitakse samade mõistetega täiesti erinevatest asjadest, nii et tihtipeale tundub, et üks räägib ja teine räägib omavahel kokkupuutepunkte. Mitte kunagi ei teki, et, et see on selles mõttes kaks Monaloogimiste dialoog, et mul on küll selline mulje jäänud. Proovime kuidagi seda asja siis rohkem dialoogi poole vedada olles eelmisel nädalal vestelnud selle kaks tundi ja täna siin piknikutekil järgmised kaks tundi teise arvamuse poolega saates, nii nagu ikka, on külalisel kaasas oma oma muusika. Ja mul on kõigi nende jaoks, kes tunnevad, et nende nende mõõt on kuskil üsna lähedal nii-öelda täisolevale mõõdule, kogu sellest teemast hea uudis ikkagi ka selle osas, et me varroga ilmselt ei jää ainult rääkima siin homoseksuaalide samasoolistest nende abieludest vaid, vaid jõuame rääkida usust veendumustest, sellest maailmast, mis on meie ümber. Jõuame rääkida ka väga palju muusikast, seda enam, et Varro on ka ise. Kas sa iseennast muusikuks nimetada, sellesama sellesama ansambli kontekstis, millega sa aegajalt üles astud? No eks mõnevõrra kõik, kes teevad muusikat, on muusikud, aga noh, professionaalne muusik ma ei ole. Kindlasti mitte, ma ei teeni elatist muusika tegemisega ja ma olen väga õnnelik selle üle, sest tihti mulle tundub, vaadates oma sõpru-tuttavaid, kui muusika muutub raha teenimise vahendiks, siis tihtipeale inimeses kipub see muusika muusika kui selline nagu kärbuma alati, nii, aga aga minu puhul ma kardan, et see kindlasti nii juhtuks. Et ei, ma ei ole muusik selles mõttes, aga muusika on mulle väga lähedane ja mulle meeldib väga palju musitseerida. Nii et Leena muusikute jaoks lepingud ja siis p tulevad lihtsalt rõõmu sellest, kui on järjekordne proov selle jaoks, et kusagil üles astuda. Ei lepinguid seal ei ole seal lihtsalt laulame. Väga tore, no ma ei tea, kas sellesse assortii, mida sa oled saate jaoks ette valmistanud, kuulub ka mõni linnamuusikute lugu või mitte, mul oleks väga hea meel, kui kuuluks, aga, aga alustame kõigest järjekorras. Mis esimene pala võiks olla, mis, mis praegu mängimist kohe võiks leida. Ma olen ise päris palju viimasel ajal flööti mänginud iiri flööti minu suur lemmik, nii et on üks selline mees nagu Maicel Mcoldroik, kes on minu jaoks selles osas päris paras eeskuju ja temal on üks ilus lugu nimega The History men ehk ajaloomees. Ja mõtlesin, et sellega võiks ehk alustada. Soone nõrgaks piknikul ja tänase piknikukülaline on Varro Vooglaid, Varro. Kui sa vaatad ringi natukene ja võib-olla on seda hea teha just teiselt kaldalt selle Soome lahe teiselt kaldalt põhja poolt mõelda hetkeks siis siis miks Eesti ühiskonnas on nii, et väga sageli ühe ja teise teema võib-olla keerulisema teema rääkijate hulk on väga väike ja, ja inimesed juhul kui see ei puuduta nii-öelda kitsalt eriala enamasti sõna võtta kas ei söanda, ei taha või ei julge, miks see nii on? See on väga fundamentaalne küsimus, miks see nii on, sellele sellest oleks kindlasti väga pikalt rääkida, sest põhjused on kindlasti erinevaid. Aga sul on mingi visioon olemas, miks see nii on? No kindlasti ja võib rääkida erinevatest põhjustest, ma arvan, et üks tõsine põhjus kindlasti on see Nõukogude Liidu taust. Sest me tuleme siiski ühiskonnast, kus ütleme, ühiskonnaelu küsimustes kaasarääkimine mingis muus võtmes, kui see, mida partei kirjutas, ei olnud eriti mõistlik tegu. Vähemalt juhul, kui sa ei tahtnud riskida raskelt negatiivsete tagajärgedega. Nii et ma arvan, et mõnevõrra see traditsioon elab siiamaani edasi, et meil on ikkagi demokraat. Vaata kui ütleme, demokraatlik riigikorraldus on üsna uus nähtus meie jaoks inimesed alles õpivad õpivad seda tundma, et selles olete, saaks üleüldse puht teoreetiliselt toimida, peavad inimesed ühiskonnaelu küsimustes tabamusi kujundama, esiteks teiseks julgema näitleja väljendada, vastasel korral ei ole demokraatia puht teoreetiliselt võimalik. Praktilisest keerukusest rääkimata. Nii et noh, eks tegelikult demokraatia on kohutavalt nõudlik ühiskonnakorralduse vorm igaühe suhtes, et mina, mina arvan küll, et oleks palju mugavam elada, kui meil istuks Toompeal ütleme siis kuningas, ütleb monarh, kellel oleks absoluutne võim. Ja siis tema otsustas, kuidas ühiskonnas asjad käivad. Meil läks üle ainult tegeleda oma konkreetsete asjadega, et ütleme, puhtinimlikult oleks palju lihtsam. Muidugi nii kaua läks elu hea, kui monarh on hea. Aga kui me tahame praktiseerida demokraatlikku riigikorraldust, siis, siis ei ole sedasi võimalik elada, siis tuleb paratamatult igaühel panustada oma aega selleks, et ennast ühiskonnas toimuvaga kurssi viia, mõelda maailma üle iseeneserollile, selles maailmas koha üle selles maailmas ja siis avalikult julgeda välja öelda, mida inimesed arvavad. Noh nii see lihtsalt on. Ja seda ma arvan, et me peame veel mõnda aega õppima. Väga suur erinevus näha teiste riikidega nii Euroopas kui ka mujal mandritel. Et Eestis on muidugi väga piiratud see, kui palju inimesed julgevad võtta sõna muus võtmes kui see, mida dikteerib niinimetatud avalik arvamus. Eks, avalik arvamus, see, mida lehtedest, mida me kuuleme televiisori staadionitel, näeme, et televisioon, ütleme siis maalidest filmidest, eks, et see kõik, see massikultuur kujundab seda avalikku arvamust ja siis sellest kõrvale minna on selline rada, mida nähakse tihti libedena. See on kindlasti üks nendest põhjustest. See on, võtan kuidagi kokku niimoodi nagu leninlik, et need, kes ei ole meie poolt, eksju, et need on kõik meie vastu, et see, see hirm ikkagi on samasuguse mõtlemisviisi mudel ikkagi nagu, nagu laiemas laastus, nagu inimestel töötab, et kardan muutuda, kardan muutuda vaenlaseks, juhul kui ma arvan, mõelda teistmoodi. Jah, ma arvan, et võib küll nõnda sõnastada, sellepärast et noh erinevates massist tõele, selle midagi muud kui see, mida nii-öelda mass arvab sattuda tähelepanu alla, eks ole. Et miks sa nüüd sellisele seisukohale, miks seal kõigi teistega ei nõustu ja siis on inimesel kohustus nagu hakata selgitama seisukoht. Ja see omakorda tähendab, et tal on kohustus hakata oma seisukohti läbi mõtlema. Mis omakorda tähendab, et elu ei ole enam kaugeltki nii lihtne, kui ennem oli igav tegeleda oma asjadega läheb vooluga kaasa. Sest kui sa selgitada ei suuda oma seisukohti, asjadega ennast lolliks lihtsalt ja ongi kõik. Keegi ei taha ennast sellisesse olukorda paigutada. Eraldi küsimus on muidugi see, et, On teatud küsimused, milles on inimeste võimekus ja valmisolek kaasa rääkida veel oluliselt madalam kui teistes küsimustes ja mulle tundub, et kõige keerukam on selles osas reaalsete küsimustega sellepärast et ütleme, moraal Rahli süsteemis on ühiskonnas toimunud viimaste noh, tegelikult võib öelda juba viimaste sajandite vältel on vaikselt hakanud toimuma, ütleme viimase poolesaja aasta jooksul väga suured muudatused, siiski, et ütleme, on süvenenud selline suur skepsis objektiivsel kehtivate moraaliseaduses suhtes ja üha kesksemal kohal andestatud indiviid. Rääkides siis selles, et moraalne on üksnes see, mida inimene iseenda jaoks peab moraalseks. Nii et kui see on tõsi, eks ole, siis meil tegelikult ei ole veel üleüldse mõtet moraalsetes küsimustes rääkida. Sest noh, mis mõtet on mulle öelda, et mingi käitumine on ebamoraalne, midagigi, teine teeb kui see, mis moraalne sõltub ainult selle konkreetse teo toimepanijatest. Nii et noh, siis kogu siis ühiskondlik diskussioon moraalsete küsimuste üle muutub teatud mõttes mõttetuks. See ongi tegelikult selle noh, me oleme selles protsessis lihtsalt sees ja siin nagu oodata mingit muud väga sellist mingit murrangut või läbimurret ei olegi, et tegelikult see tähendabki ainult selliste rühmituste tekkimist või selliste gruppide tekkimist, kus, kus see moraali lugemine käib samade paragrahvide või father reeglite või samade, samade mõistete abil. Nojah, ei, ma ei usu ka, et siin midagi murrangulist hakkaks toimuma, et lääne ühiskonnas need protsessid, mis on toimunud viimased pool sajandit, võib vaadata ka laiemalt, viimased kaks näiteks on ju üsna järgivad üsna selge, et mustrit et paljud asjad, mis on toimunud näiteks Kesk-Euroopas, on mõnikümmend aastat varem kui Eestis juhtivad suure tõenäosusega Eestis lihtsalt mõnekümne aasta pärast ja siis selline ühiskondlik kujunemine ei ole veel jõudnud nii kaugele kui seal. Nii et ma arvan ka, et siin midagi väga murrangulist oodata ei ole. Oskad me tahaks, et sa mõne näite lihtsalt tuua, mis sinu jaoks on nagu erakordselt selged ja mille, mille puhul selle kordumist sa oledki näinud, et tulebki hiljem Eestisse täpselt samasugused asjad. Need, mis on jõudnud juhtuda ühes või teises paigas kusagil kusagil mujal meist eemal sarnases mõtlemisruumi. No kindlasti noh, võime vaadata näiteks seda heaoluriigi mudelit nii-öelda heaoluriigi mudelit, sotsiaalriigi mudelit, et et meil on ju noh, ühiskonnas vähemalt deklaratiivselt erinevad poliitilised liikumised, erinevad poliitilised jõud samal ajal ütleme, et nende erinevus pidevalt kahaneb ja hakkab enam koonduma üks ja sama maailmavaade erinevates poliitilistes parteides, mis tegelikult seisneb ühes või teises vormis heaoluriigi mudeli juurutamisest. Noh, seesama küsimus, millest me siin saate alguses oli jutt, see on võib-olla teine näide, et et ütleme siis homoseksuaalsete suhete käsitlemine reaalsetena, oma seksuaalsete inimeste omavaheliste liitude käsitlemine perekonnana või isegi abieluna. Minul ei ole erilist kahtlust, et see juhtub, kui Eestisse küsimus on selles, millal see juhtub. Ja selles mõttes on iga kord ka mõnevõrra selline mõnevõrra tühi tunne, kui me räägime ühiskondlikust arutelust, arutlema, kas see nagu on hea mõte või mitte ja samal ajal me teame, et see juhtub suure tõenäosusega niikuinii, et et noh, arutelu minule tundub, oleks mõistlik ikkagi sellisel juhul, kui on olemas erinevad alternatiivid, erinevad võimalused selle küsimuse lahendamiseks, aga ma sellesse eriti ei usu. Kas seal on mingit vahet, kas see juhtub hiljem või varem? Kas sa näed selles mingit vahet reaalselt? No ma arvan, et isegi homoseksuaalse ideoloogia eestvedaja jaoks on kasulikkuse juhtub mõnevõrra hiljem kui varem. Sellepärast et üks liikumise selliseid strateegilisi vahendeid on ühiskonnas sellise tundlikkusele vähendamine ja seda tehakse paljuski just selle teema pideva tähelepanu all hoidmise läbi. Et neid samme ei ole võimalik saavutada ilma sellise protestide enne, kui ühiskondlik tundlikkus on selles küsimuses oluliselt vähenenud. Nii et ma arvan, et praegu kõik läheb nende plaanipäraselt, et aasta-paar-kolm võib-olla veel tundlikus natukene madaldada ja siis saab selle Siis võib-olla põhimõtteliselt lihtsalt publikul ükskõik. Ja siis veel põhimõtteliselt lahtisest uksest ennast sissesõit ilma sellise vastuseis enam kohtaks, nii et et nii ta kahjuks on arvanud. Kui me otsime mingit sellist ülemat, teadlikkust lihtsalt moraalist ja kui me lahutame, mis, mis on ju ka tegelikult juhtunud, eks, et moraalikäsitlus on, on läinud lahku kiriklikust või kiriku põhidokumentatsioonist piiblis, selle jaoks, et needsamad reeglid, mis, mis on küll pärit sealt, aga nad on, on üldtunnustatud vähemalt, et ütleme siis Euroopas ja, ja, ja ka Eestis see lihtsalt tähendab võib-olla lihtsalt uue, sellise moraalitasandi tasandit kivist, mis, mis nõuaks võib-olla lihtsalt selle selle kuidagi uuesti kirja panemist ja kokkuleppimist või ei ole sellisel kombel võimalik. Ei no ma arvan, et mingisugust uut moraali ei saa mitte kunagi olema, sellepärast et mina usun väga rangelt sellesse moraaliseadused on universaalselt kehtivad ajatus ajas muutumatut põhimõtteliselt iga loomulikult igas ühiskondlikus kontekstis rakendatakse mõnevõrra erinevalt ütleme siis ühiskondlikult avatraditsioonide tingivad nende rakendamise erisustega. Aga põhimõtteliselt annad olemuslikult universaal neitsakas jaatada, Veneetsia peituda, aga neid ei ole võimalik asendada uutega, sest need on nagu gravitatsioon, siin ei ole selles osas mitte midagi teha. Asi lihtsalt on nii, nagu ta on ütleme seal on ikkagi moraalist mõeldud alati rangelt kui inimloomusega seotud nähtusest. Ütleme moraalne on see käitumine, mis on kooskõlas inimloomusega ja niikaua kui inimese loomus kui selline, kui inimene ei ole kuidagi olemuslikult teisenenud mingisuguseks, teiseks olendiks ma ei näe võimalust, et moraaliseadused teiseneksid. Loomulikult on võimalik see, et nii konkreetsed inimesed, terved ühiskonnad lihtsalt eitavad moraali, seaduseid ja. Nad ei eita nad, nad võtavad lihtsalt teatud nüansid sealt fileerivad, need lõikavad need kõrvale ja näevad teatud asju lihtsalt teise pilguga puutumata nagu üldprintsiipe või selliseid suuremaid põhiprintsiipe, mida nad siis nii-öelda vastu võtavad ja aktsepteerivad. Eks ehitamise ajal ma pean silmas mitte seda, et nüüd kõike kui sellist EDS igavest konkreetset seadust eitatakse, seda ideed kui sellist eksisteerivad objektiivsed ajas muutumatut inimese tahtest sõltumatult Itaalia seadused. Et seda ideed, et ma arvan, väga laialdaselt ehitatakse, loomulikult ei ole võimalik eitada iga viimase Itaalia seadus, sellepärast et meil oleks totaalne anarhia. Et kogu meie karistusõiguse süsteem on üles ehitatud selleks, et kaitsta konkreetsed moraaliseadused. Kas sellist ühiskondlikku korraldust, mis oleks kooskõlas nende seadustega ja kui me kõik eetaksime, no siis ükski kogukondi saaks sellisel moel toimida? Me ju tal on ainult väga mõnusalt filosoofiliseks praegusel hetkel juba kui palju sa oled oma reaalselt igapäevast igapäevast tööd tehes muide üldse kui palju seal tegelikult on sellist juristi praksist, kui palju sa tegeled mingite väga konkreetsete siis juura juuraküsimustest lähtuva küsimuste lahendamisega, kas siis kohtus või teisel kombel? Et ma olen sellist praktikat väga vähe, ma pean ausalt ütlema, et ma, kui ma ülikooli lõpetasime, läksin magistrantuuri pärast magistrantuuri tulin tööle ülikooli Tartu ülikooli, siis läksin tagasi õppima Helsingi ülikooli. Olen mõnevõrra õpetanud Helsingi ülikoolis ülikoolis, nii et ma lihtsalt selle kogu selle akadeemilise töö kõrvalt iseõppimise kõrvalt olen mõningaid asju teinud, aga sellist iga päev kontoris juristina töötamist minu elus pole. Ehk teisisõnu, mu küsimuse mõte on see, et kui palju sa oled tegelikult näinud distantsilt, et teatud asjad, mis, mis maailmas kehtivadki, ei võimaldagi sul reaalselt teha seda tööd, sellepärast et kohe tuleks kogu oma või mingite teatud osadega oma põhimõtetest minna lihtsalt risti vastuollu. Sellega. Absoluutselt nõus ei ole, et sellest väga palju juristid räägivad, et see nii on, et noh, et see on lihtsalt meie töö ja et me peame selliselt käituma ja nii edasi, et ma, ma ei ole sellega üldse nõus, et igaühel on alati võimalik valida inimese vaba tahe säilub igas olukorras, nagu fiktorfankele on kirjutanud väga tabavalt ka koonduslaagrid, kirjeldades et põhimõtteliselt seal on ka sellises olukorras, kus öeldakse, et me sakslased maha selle inimese või me laseme siin maha, ei saa öelda, et sul ei ole valikut, valik, lihtsalt teatud valikud võivad olla väga valusad. Ja ma arvan, juristidega on see kindlasti täpselt sama moodi, et igaüks saab valida selle üle, keda te esindate, keda teie esindate ja kui öeldakse näiteks, et noh, mul tööandja andis sellise ülesande esindajad, et seda inimest, siis lõppude lõpuks on see võimalik valida, kas sa töötad selle tööandja jaoks või ei tööta, et et ma ei taha sellega kuidagi nõustuda, et juristid on võimatu ilmaeetik, eetilisi kompromisse tegemata. Aga kui palju sa näed, et süsteem ise see, mille sees me elame, või see, mida me ise igapäevaselt uuesti uuesti toodame, just sätestab selle, et tegelikult tuleks noh, nii-öelda sellisel laias voos kaasakulgemise hästi hakkamasaamise nimel tuleks tegelikult teatud reegleid rikkuda just kasvõi sealsamas juuratöömaailmas. See on igipõline probleem iga inimese jaoks, et ma ei tea, mina tunnen küll iga päev seda, seda probleemi enda elus mitte ainult juures, vaid igal sammul, et me kõik teame, millised inimesed me tahaksime olla. Aga kes meist suudab olla täpselt selline inimene, nagu ta tahab, võiks olla, et et pidevalt on see kiusatus minna kergema vastupanu teed teha asju pigem nii, nagu on konkreetsel hetkel enesele mugavam, mõnusam. Oskad sa julged sa tuua või tahad sa tuua mingit näidet, saad sa tuua mingit näidet? Seal nagu väga lihtsad, igapäevased. Ei, no loomulikult, et noh, sa mõtled näiteks hommikul selle peale, et kas ma nüüd teeksin abikaasale tassi kohvi või teed, viiksin selle talle voodisse või siis ma vaataksin lihtsalt nagu arvutist uudiseid. Et noh, kui me selle peale mõtlema, et komm nagu tegu oleks parem nii enese tegelikult suhtes enesehinnangu suhtes kui ka siis lähedaste suhtes perekondliku õhkkonna kujundamisele suhtes, siis ei ole kahtlust, kumb tegu oleks mõistlikum. Nojaa, aga seda ei sätesta ju süsteem, et sa pead vaatama uudiseid hommikul seda, seda ei ole kusagil kirja pandud seal sisemine kihu ja ei ma ütlengi, et see üldinimlik Pidev pidev dilemma, et kas ma teen seda, mis ma tean, et tal oleks nagu parem valik või ma teen seda, mis mulle lihtsalt konkreetsel hetkel meeldivam. Aga konkreetses süsteemist räägime. No ei, muidugi on palju näiteid tuua, et me võime vaadata näiteks seda olukorda, mis eksisteerib praegu Eestis maakohtadesse, et kogu meie ühiskondlik korraldus on selline, et tegelikult maakohtades võib-olla oleks liialdus öelda, on võimatu elada. Vähemalt noortel inimestel, kellel perekondadega. Mul on vaja perekonda toita. Aga väga palju on ikkagi süsteem süsteemis, sellist, mis tingib seda kohad, on suuresti tühjaks jäänud inimesi seal praktiliselt enam ei ela. Siin sel suvel, aga eelmisel suvel käisin pikalt-laialt ringi Lõuna-Eestis. Paljud kohad on sisuliselt inimtühjad, seal mitte metafoorselt öeldud, vaid praktiliselt sõna otseses mõttes. Et kui räägid vanemate inimeste, kas teil siin noori laps ütleb, et ei, et mina, 10 kilomeetri realistid ja ühtegi alla 50 aastast inimest. Et nende juhtinud ja kõik on maanteest lahkunud. Et et eks see ühiskondlik korraldus inimesi väga palju suunab ja on väga palju neid, kes näiteks tahaksid kolida tagasi seal elama. Aga esiteks töö küsimus ja kui tööküsimus on isegi võimalik kuidagi ületada, siis tekib palju raskem küsimuse laste kooliga. Inimesed on justkui nagu tihtipeale orjastatud linnadesse. Sunnismaisus niimoodi laialt tõlgendatuna. Nii et. Noh, paljud inimesed seda tunnetavad ja nad on tunnetavastama jõuetus selle olukorra üle kuidagi vastu seista, et see on lihtsalt üks näide. Näiteid võiks palju tuua. Proovime kuidagi seda jõuetust, juhul kui piklikku pealtkuulaja peaks kuidagi seda hetkega tundma leevendada väikese muusikalise vahepausiga. Kui esimeseks mängisid ühe iiri flöödilugu, siis mis järgmine? No meil on head sõbrad Venemaalt ansambel siirin, kellega me oleme koos laulnud ja kes on välja käinud Eestis esinemas ja nemad on ta meile laulmises suureks eeskujuks, nii et ma mõtlesin, et võiks mängida ühe loo. Nendelt ma usun, et see sobib väga hästi. Ja loo pealkiri on siis õndsakskiitmise töö ja selle loo autor on Vladimir Martöönev. Saadame ta kuulata ärgaks piknikul ja tänase saate külaline, Varro Vooglaid, Helsingi Ülikooli doktorant on üks asi, millega ma oskan sind kirjeldada, teised teised sellised tiitlid on läbi rääkimata, jõuame sellega. Ehk saate lõpus siis, kui on erinevaid punkte juba vestluse kaudu läbitud, siis teeme selle kokkuvõtte täna erandina seal. Me rääkisime selle loo ajal pisut sellest ajaloost, mis on, mis on seotud seotud Venemaaga ja seotud võib-olla möödunud veerandi sajandi algusega. Mis sinu sellised lemmikteemad on, kus sa, kus sa ennast kõige sagedamini otsimas leiad? Mingeid uusi kilde, mingeid uusi fakte, nüansse või detaile? Sa mõtled ajaloo vallas või üleüldse? No ma mõtlesin praegu ajaloo vallas, pärast võime laiemalt rääkida. No eks minu eriline huvi on alati olnud, ütleme Euroopa tsivilisatsiooni ajalugu, et Euroopa tsivilisatsiooni kujunemine, millistest lätetesse neuroopa tsivilisatsioon kujunenud, milliseid arengujärke ta on läbinud ja kuidas me oleme jõudnud sellesse punkti tänapäeval, kas ma olen, et mul, ma ei ütle veel, et mul see pilt väga selgelt kaaslane, mulle meeldib seda otsida, sinna põõsasse, neid tükke hakata nägema, seda ütleme kolme tuhandet aastat nagu tervikuna. Kui sa räägid Euroopa või sellest Euroopa Euroopa kildudest, mida sa kokku püüad panna, kas see sinu jaoks võrdub siis kristliku kristliku pildiga, samas see, mida sa kokku paned, võib seda nimetada korraga kristliku maailma kohta pildi kokku saamiseks. No eks Euroopa tsivilisatsioon on pikka aega olnud kristlik tsivilisatsioon, aga ma arvan, Euroopa tsivilisatsiooni lätted on pärinevad ajast kaugelt enne Kristuse sündi. Nii et et seda ei saa nimetada ainult kristlikust kristlikuks, tsivilisatsioonist on kindlasti tsivilisatsioonide, kristlus on väga palju mõjutanud ja milles Kristus on pikka aega olnud kesksel kohal. Aga tema lätted ikkagi, ma arvan, pärinevad antiik-kreeka kultuurist paljuski. Ja antiik-kreeka filosoofia, mida siis kristlik õpetus paljuski vist edasi arendas. Täiustus aga ikkagi ehitas sellesse samale vundamendile ja noh, kui me vaatame kahekümnendat sajandit, siis siin on juba üsna keeruline rääkida kristlikust võib-olla pigem postkristlikus tsivilisatsioonis, sest et või siis kristliku tsivilisatsiooni tagumisest ja millegi uue tõusmisest, millest on raske rääkida, et ei ole selge, ma arvan, et pigem me oleme praegu mingisuguse tsivilisatsioonilise lagunemise faasis, mitte mitte millegi uue sünnifaasis. Sa provotseerid mind muidugi kohe küsimagi, nüüd selle järgi, milles sa näed seda uue ehitamise jõudu, mis selle jaoks tekkima, peaks selles tsivilisatsioonis ehki tegelikult oleks huvitav ka rääkida, mis on need siis need teised asjad, mida sulle meeldib lugeda, mille, mille kohta sulle meeldib teadmisi otsida. Lihtne vastus sinu küsimusele on see, et ma ei tea, ma tegelikult ei tea, milles võiks seisneda see uus tsivilisatsioon. Noh, kui vaadata praegu demograafilisi protsesse Euroopas, siis need annavad mõningast aimdust selle kohta, et kui on nii mõneski riigis on väidetavalt ma võin numbritega eksida, aga näiteks Hollandis minu teada midagi sellist, et kas kolmandik või viiendik sealsetest elanikest on moslemid. Aga rohkem kui pooled sündivatest lastest moslemid. Nii et see tähendab, et ühe põlvkonna pärast järgmine põlvkond on juba moslemi enamus komises jätkame demokraatlike printsiipide rakendamist, ei ole raske arvata, kuhu poole see asideerima hakkab. Nii et noh, see annab tõenäoliselt mingisugust aimdust, aga Christophe toossen, kuulus inglise ajaloolane on kirjutanud, ei ole maailma lausunud ühtegi tsivilisatsiooni, mille keskmes ei oleks olnud religioon. Et praegu võib täheldada palju selliseid püüdlused ehitada uut tsivilisatsiooni, milles religioon ei ole mitte kesksel kohal, vaid tal ei ole üldse selles erilist kohta või on jäetud ütleme kuskile kõrvalisse ütleme ühele meeldib teiega kardiga sõitmas pühapäeviti kirikus ütleme, hobist saatusesse, millessegi sellisesse kalastada. Aga ta ütleb jah, et, et ei ole olnud siiamaani ühtegi tsivilisatsiooni, mille keskmes ei oleks religiooni, ma arvan Inimene ise lihtsalt on nii palju religioosne, kas ta parasjagu selles mõttes aktiivselt on seda või mitte. Ja kui ta ei ole kirikus, siis siis ühel hetkel ta mingit Pirituaalseid mingit katakombe mööda ikkagi eksleb või väljapääsu otsib. On kahtlemata, ma arvan, siiani inimkogemuse täiesti elementaarne asjaolu, et inimene alati üritab Ma mõtestada, ma ei ütle seda, et iga inimest alati teeb, aga inimesele on loomuomane mõtestada nii iseenda eksistentsi kui ka maailma kui sellist, et seda, miks küsimus püstitada. Ja noh, miks küsimus puudutab paljuski krim materiaalset mõtte otsimist maailmast. Nii et olemuslikult religioosne joon inimesed. Ma ei, ma ei pea silmas seda, et tingimata peab pürgima, ütleme, mingisuguse kaniseeritud religiooni järgimise poole. Aga maailmamõtestamine kui selline on inimesele loomuomane kindlasti. Nii et noh, saab näha, aga mina sellesse eriti ei usu, et on võimalik tsivilisatsiooni ümber formuleerida selliselt, et religioon sellega sest minust välja kirjutada. Et see ei saa olema lihtsalt ütleme, uus tsivilisatsiooniline etapp, vaid see saab olema, sellepärast ma räägingi, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine, sest noh, see kokkuvarisemine kõlab väga rängalt, nagu ma vaimusilmas ennast mingi majamis kukub saaki. Aga rusud ja paremini tsivilisatsioonid nõnda ei hävi, et sellepärast ma alati nagu noh, ajab naerma, kui keegi ütleb, et no mis, mis me räägime, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine, sest et vaadake ümberringi, kõik on ju hästi. Aga see on umbes sama kui öelda, et ma seisan siin maa peal, et mis te räägite, et maa on ümmargune ja ei ole siitiliselt näha ja see on võimatu. Ja meie võib-olla oma elu jooksul ei näe tsivilisatsiooni kokkuvõttes mitte keegi mitte kunagi ei näe. Aga näeks see, kes elab 200 300 aastat. Ja sellepärast ajaloo uurimine on nagu väga põnev asi, et annabki sulle sellist laiemat vaadet, et sa hakkad omandama tasahilju sellist suutlikkust tõlgendada mingisuguseid arenguid, nõnda et nad annavad selle aimdus selle kohta, mis võib-olla sünnib saja-kahesaja 300 aasta pärast. Järelikult see kõik ei juhtu niimoodi, et ma suudaks seda fikseerida, me lihtsalt elame selle keskel ja, ja ja tegelikult päris seda nagu suurt pilti ei olegi võimalik siin selle lühikese aja jooksul ehk inimese noh, arv aastates võib olla suhteliselt pikk tema enda silmade läbi, aga, aga, aga protsesside need olemuse Paljud ikka ja loomulikult, et noh, ma mäletan naljakas juhtum, kui ma ei tea, kas see oli Helsingi ülikoolis Velise kuskil mujal, et, aga see pole ka tähtis, kui dalai-laama külastas seda ülikoolis kongressi ülikooli, mis iganes ülikool seal ei olnud ja temalt publiku hulgas küsiti, et pidada tuleb prantsuse revolutsioonist ja selle mõjust Euroopa ajaloo kujunemisele olla jäänud mõttesse mõneks ajaks. Ja vastanud siis, et teate sellest rääkida mis siis, et sellest on nüüd möödas rohkem kui 200 aastat. Nii et ma arvan, et väga oluline on just ühiskondlike otsuste tegemisel omandada sellist suuremat pilti, et me ei saa ei saa langetada otsuseid, ainult vaatame mingid väga kitsaid karakteristikuid, vaatame, kuidas asjad muutuvad siin aasta kahe-kolme jooksul siis ütleme, et see selline otsus oli ju järelikult hea, kunagi midagi halba pole sellest sündinud kolme aasta jooksul või 10 aasta jooksul. Et tarvis on oluliselt suuremat suuremat konteksti järgida jälle. No minul selle mõnda aega tagasi esitatud küsimuse teine pool ikkagi oli, siis puudutas nii-öelda üldse neid otsinguid, milles sa ennast hästi tunned, kui jätta see ajalugu kõrvale, et mis, mis see temaatika on, milles, millest sa ennast ka sellel hetkel, kui ei pea, ei ole kohustust, avastad mõnuga seiklemas. No mis seal salata, et abikaasa aeg-ajalt naerab minu üle, sellepärast et ma kuigi palju ei loe ilukirjandust. Tema on emakeelt ja kirjandust, nii et temal on neist osteti selle asjaga. Aga jah, ma olen võrdlemisi palju lugenud, sest filosoofilisi tekste, et minu jaoks on muidugi see, et nagu põnevam raske öelda, et mõni loeb juturaamatut ja tema jaoks nagu väga põnev, see, mis, mis seal järgmiseks toimub ja millised lahendused mingisugust probleemid saavad, aga ma mingi hetk hakkasin lugema rohkem filosoofilise suunitlusega raamatuid ja, ja kuidagi see on palju paeluvam maks osutunud, nii et et tõepoolest, et kui ma nüüd mõtlen, mida mulle tõeliselt teha meeldib, et siis kui on selline hetk kodus, kus ma saan istuda tugitooli võib-olla klaasi veini lugeda mõnda head raamatut, siis see on väga põnev, vaatan paljud sõbrad on andunud sellist meeletut reisimisel, et hästi palju maailmas ringi rikastada oma maailmapilt ja ma arvan, et seal tore iseenesest. Aga samal ajal ei tohi unustada minu meelest ka seda, et palju huvitavamaid rännakuid minu arvates vähemalt võimalik teha istudes sealsamas, oma tugitoolis, võttes raamaturiiulist mõne järgmise nii-öelda riigi, millega siis tuttavaks saada, et maailm ei ole ju ainult see, mida me käega katsuma ja silmaga näeme, vaid vaid inimese eksistentsile annabki sellise hoomamatult suurema mõõtmes see tema, tema jaoks sõnu avatud ka see dimensioon reaalsusest, mida silmaga näha ei ole. No kellega sa tavaliselt nende raamatute üle rääkida saad, sellepärast et et iga selline nopitud või üles leitud asi vajab alati teatud sellist kinnistamiseks sellist verbaalset kontakti kellegi teisega üksinda ei saa lihtsalt rääkida, et vot kus kirjutas, vaata, milline šarmantne mõte, eks ju, aga samal ajal kus nüüd maailm on muutunud nii palju avaramaks, kus materjali on niivõrd palju raamatu poed ehk eesti keeles tõesti, mitte alati ühe või teise valdkonna siseselt ei ole võib-olla kõike nii hästi saada, noh, kena asja, siis tuleb võtta lihtsalt kusagilt mujalt. Amazonist on kahe või kolme päevaga kohal ja olemas ta ongi. Kellega sa leiad võimalust rääkida nendest asjadest, mida sa lugenud oled? Eks ikka inimesed leiavad üles need inimesed, kes nende sarnased, et inimesed hoiavad kokku teatavasti sarnased inimesed hoiavad kokku, nii et eks ma olen ka omad omad sõbrad, kellega, kellel on sarnased huvid ja keda paeluvad samad küsimused, ütleks nendega aeg-ajalt kohtume, arutame. Aga noh, eks see dialoog tekib ka tegelikult. Mäletan kunagi. Meil oli kunagi oli üks selline film nagu good will anting, ma ei tea, kas, kas sa mäletad seda. Ja seal psühholoog küsis selle peadega seepärast, et kas sul üldse mõni sõber ka on. Ja siis ta mõtles, ütles, et jah, et mul on palju sõpru ja hakkas riiulist raamatuid võtma, näitasingi autoritest, aga sinu sõbrad kõik surnud. Et noh, mõnevõrra sellele psühholoogile õigused see muidugi ei asenda nagu kontakti päris elavate inimestega, aga teiselt poolt oli ka sellel noormehel, ma arvan, õigus, et et tegelikult inimesel on võimalik astuda sellisesse intellektuaalse dialoogiga, ütleme inimestega, kes on juba surnud läbi nende tööde. Absoluutselt, aga oled sa näinud ka seda, et tulebki astuda dialoogi nende inimestega, kes on juba surnud seetõttu, et inimestel tänapäeval ongi lihtsalt seda materjali, mida lugeda, on lihtsalt lakkamatult nii palju ja ühed ja needsamad raamatud ei pruugi enam sattuda kokku, sa pead lihtsalt kellelegi ulatuma selle jaoks, et teema püsiks nagu sama aeg-ajalt, tõsi, mingeid hitid on siis need, millest kõik korraga räägivad, aga nad ei pruugi olla need, mis nii-öelda vaimses mõttes väljakutsuvad. Eks aeg-ajalt ikka seda probleemi tunnetab, et isegi laiem probleem, sellepärast et inimesed üleüldse ma olen pannud tähele kuidagi on minu jaoks arusaamatult vähe huvitatud sellest, et püüd aina rohkem ja rohkem mõtestada oma eksistentsi ja just nagu maailmast aru saada, mitte ainult selles osas jällegi sellest materiaalsest osast hoidis sellest määratletud sügavamast osast, mida me käega katsuda ei saa. Et eks, ega ma ei saa salata, et mind salati nukraks teeb, kui inimesed loobuvad nagu sellest osast inimeseks olemisest, mis Burtidest selliste mõtestamist. Aga noh, ikkagi on väga palju inimesi, kes ikkagi otsivad mõtet. Ma ei tunne küll, et üleüldse selliseid inimesi olekski. Vaata sügisõhtutel kauge, sellest on väga tore, ame, esimene tund hakkab kapaks sammul otsa saama ja meil jääb mängida nüüd siia lõppu. Järgmine sinu poolt valitud lugu. No üks minu suuri lemmikuid on vaieldamatult Johann Sebastian Bach, et ma selles osas kindlasti ei ole originaalne inimene aga, aga see muusika aga minu meelest väga mitmes mõttes äärmiselt kasulik inimesel mitte lihtsalt ilus vaid ka kasulik, et kui vaadata, milline kord valitseb tema muusikas ja kuivõrd selgelt on kord seotud iluga siis minu meelest alati, kui ma kuulan, Bachi, panen silmad kinni, siis see tunne on, kuidas ka sisemiselt inimest korrastada. Teeb sind nagu ilusamaks, et mulle sellepärast Bachi väga meeldib. Väga meeldib kuulata, siin on üks kontsert kahele viiulile. Emmdeemi Norris on üks, üks ilusamaid teoseid, mida ma temalt kuulanud. Ja ei ole raadio kahe playlistides väga sage külaline, siis on viimane aeg see lugu mängima panna. Teemani. Ärgaks piknikul. Sa oled nende, kuulate nõrgaks piknikul ja tänase piknikukülaline on Varro Vooglaid. Maran kirjutab oma lugudele, mis ta lehes kirjutab, alla enamasti Helsingi Ülikooli doktorant, aga sageli mulle tundub küll, et see niimoodi selline ots, otsitud põhjused, midagi nagu tavaliselt toimetaja küsib, et et mis ma panen laiendiks. Mis asja see hea meelega enda puhul veel kasutad, kui sa selle Helsingi ülikooli doktorandid, mis kõlab väga hästi, mis on kindlasti väga aktsepteeritud. Mida sa veel armastad enda kohta öelda? Inimese jaoks, kes, kes, kes sellist laiendit otsib, vajab? Oi jah, mina kindlasti nende inimeste hulka ei kuulu, kestnud laiendeid vajaks. Pipi ütles, et tiitleid ma endale juurde lisada, lisada ei ole vaja. Aga noh, ega mul ei ole ka midagi eriti sinna kirjutada, selles on asi, et. Elus kõige peale midagi saavutanud, mingeid suuri tegusid teinud. Töötanud oleme sealsamas Helsingi ülikoolis, ma võiksin kirjutada Helsingi Ülikooli teadur. Võisin kirjutada kolme lapse isa, ma ei tea ta jah, tihtipeale küsitakse, et midagi on nagu väga kirjutatud, kes sa oled, et siis tuleks kirjutada seda, mida saab kirjutada. Mitte et seal mingit erilist. Kell intensioon tagalaks. Ma arvan, meie tänase vestluse üks vaieldamatult selgeid põhjusi on olnud see see debatt, mis sellel aastal sellel suvel kuidagi on jälle taas nagu eriti teravalt olnud päevakorras ja, ja mille osas sina oled võtnud sõna juba jõudsime rääkida sellest, kuidas su enda tahtele vastaselt võib-olla sa oled sattunud olukorda, kus, kus, kus toimetajad ühest küljest tellivad ja teisest küljest, sina oled ka nagu särtsu täis kirjutama mingeid lugusid, kui sa näed ebaõiglust argumentide seas ja lugude teemaks, siis see, mis puudutab samasooliste abielu võimalus võimalust Eestis või mitte, mikspärast seda sinu ütleme, kui sa võtad kuidagi nagu mingi sellise kokku võtta või paned selle mingisse paari lausesse, miks seda siis ikkagi ei tohiks tegelikult teha, miks Eesti ühiskonnale on halb, kui mees, mees omavahel saavad õiguse omavaheline kooselu registreerida nii et riik seda aktsepteerib mingite rahaküsimuste, mingite maksuküsimuste osas? Siin võiks jälle kanda mitmeid erinevaid vastuseid. Vastuses võiks rääkida erinevatest asjadest. Kõige tähtsam põhjus, ma arvan, on see, et kui riik sellist käitumist omalt poolt õiguses tunnustab, siis antakse väga selge signaal selle kohta, et tegemist on moraalse käitumisega. Et see on nüüd küsimus, millest avalikkuses praktiliselt ei räägita, sellepärast et inimestele endile ei meeldi rääkida moraalist kui sellisest, sest nad tunnevad ennast äärmiselt ebakindel. Järgmise asjaga küsitakse, et kivi viskaja enda kohta. Esiteks seda ja teiseks seda, et mis on üldse moraal, miks sa surud teistele oma moraali peale ja ütleme, et inimestel tunnevad väga suurt ebakindlust kõikide moraali filosoofiliste küsimuste osas? Ei oska, nad ei oska sellest rääkida, nad tunnetavad tunnetuslikult, nad saavad aru, et see käitumine ei ole moraalne. Aga nad ei julge seda öelda, et nad ei suuda ratsionaalselt argumenteerida, miks nad nii arvavad. Nii, aga vot õigusel tõepoolest on selline tugev funktsioon kujundada ühiskondlikke väärtushinnanguid. Kirjutame orjapidamine on keelatud, siis saadab väga selge sõnum ühiskonnale. Des inimese orjastamine on ebamoraalne. Kui me kirjutame seadustesse, prostitutsioon on karistatav, siis saadab väga selge sõnumi, et teise inimese kasutamine raha eest oma seksuaalse rahuldamise eesmärgil on ebamoraalne. Ja seni, kuni me seda ei tee, on prostitutsiooni suhtes palju palju leebem seisukoht ühiskonnas on täiesti kindel paljude riikide kogemusele. No see on Eestis täpselt samamoodi, kupeldamine on keelatud, aga prostitutsiooni seal on lubatud, aga näiteks avalik arvamus Küsitluse ma olen täiesti veendunud selles, et kolm aastat pärast seda, kui prostitutsioon kriminaliseeritakse oleks inimeste arvamust selles suhtes, kas Andmekäitumine kasutada prostituudi teenuseid või mitte radikaalselt transformeerunud ja vaata homoseksuaalse käitumisega on täpselt samamoodi küll avalik, siis räägi sellest moraaliküsimusest tegelikult paljude inimeste jaoks ikkagi keskseks küsimuseks on see, kas selline käitumine on moraalne. Üks küsimus on see, kas inimesed võivad sellisel viisil käituda, kui nad soovivad. Eks mõtlema selle peale, et noh, et kui kaks inimest soovivad, ütleme rakendada mingit sadomasohhistlik suhteid omavahel. Me võime arvata, et sama moraalne, aga selge, las nad seda teevad või ei, pea kõiki keelustamise Reva, ma arvan, et see on selline ühiskondlik arusaamine, vist juba üsna pikka aega. Peab inimeste vabadusele ruumi jätma muidu ei olekski nagu vabadusel mõtet, eks ole, et kui sa lihtsalt pead käituma reaalselt, siis see tegelikult käitubki nagu moraalselt, sest see ei ole sinu vaba valiku küsimusele. Nii, aga kui me nüüd hakkame seadustesse kirjutama seda, et selline seadustest tunnustama sellist käitumist siis sellega väga selgelt seal ühiskonnale sõnum, et tegemist on moraalse käitumisega. Nüüd sealt omakorda edasi järgmine probleem. Kui me vaatame näiteks homoaktivistide sõnavõtt Eesti meedias, siis vaatame seda, mida Reimo Mets rääkis seonduvalt haridusministri seisukohaga, et koolis ei hakata käsitlema samasooliste liite, perekonnana ja nii edasi ma täpselt ei tea, kuidas seal oli. Siis ta ütles, et tegemist oli ja ma arvan ma tsiteerin seda täpselt sõna otseses mõttes viha vägivallaga ehk teisisõnu vihkamise õhutamisega. Haridusminister ise ei ole vägivalda kellegi suhtes rakendanud, järelikult õhutas vägivalda, seda, seda ei ole võimalik muud moodi tõlgendada. Nii. Karistusseadustiku kohaselt on vaenu ja vihkamise õhutamine kriminaalkorras karistatav ja nüüd, kui me jõuame sinna punktini, kus ühiskonnas on kujundatud ümber see seisukoht homoseksuaalset käitumist ja ütleme ja ühiskonnas valitseb arvamus, seisukoht, et see on igati moraalne käitumine ja me tõlgendame vastupidist seisukohta vihkamis õhutamisena siis põhimõtteliselt homoseksuaalse käitumise normaliseerimisega. Me võtame ära inimestelt õiguse väljendada oma seisukohta, et selline käitumine ei ole moraal. Et seda näitab ka Euroopa praktika igal pool, näiteks Inglismaal praktiliselt igapäevaselt teateid selle kohta, kuidas jälle mingisugune tänavajutlustaja arreteeriti politsei poolt süüdistatuna vihkamise õhutamises, sellepärast ta rääkis, et selline käitumine on ebamoraalne. Nii et kui me räägime, ütleme praegusel hetkel homoseksuaalselt peituvate inimeste õigustest, mida väidetavalt rikutakse, mina küll ei tea, millised nende õiguseid rikutakse praegusel ajal Eesti seadustega siis hetkest Nemad saavutavad oma eesmärgid hakkab küll toimuma väga mastaapne sõnavabaduse piiramine ja näiteks noh, ütleme kogu kristlaskond, sa ei saa enam olla avalikult kristlane, sellepärast et seda tehes väljendades oma usku, sa oled põhimõtteliselt siis automaatselt vihkamist õhutav. Aga põhimõtteliselt, kui see on, kui seal sõnastatud kuidagi sarnaselt, et et ühest küljest on küll tolereeritud see, et ma saan küll aru, et moraal nagu seaduse kontekstis muutubki nagu väga hapraks, eks mingit moraalinorme sinna sisse panna, juhul kui see seadus iseenesest moraali kellelegi silmis ei, ei ei kanna, eks ju, siis hakata neid detaile sinna sisse kirjutama suhteliselt absurdne, võimatu. Eks me mingis mõttes kogu aeg Kirjutame moraali seadustesse kirjutame karistusseadustiku tapmise eest karistatakse nii pika vabaduse kaotusliku karistusega, siis me samamoodi kirjutame moraali sisse seadustesse öeldes tapmine. See on ebamoraalne, lubamatu, eks. Miks me seda ei luba, kui see ei oleks ebamoraalne tapmine on väga radikaalne näidega varastamine, vägistamine, kõikvõimalikud kuriteod. Just et aga, aga põhimõtteliselt, et mida see konkreetne fakt, et nad võiksid elada koos, kui me, kui me lihtsalt leiame sellise sõnastuse või leiame sellised konstruktsioonid, mis ütlevad, et kristlased võivad seda pidada ebamoraalseks, et meil on nii-öelda moraalsete suhtumiste vabaduseks ja välistame selle, et seda võib kellelegi moraalsete tõekspidamiste juures taunida, kui me suudame sellise olukorra tekitada, mis, mis korraga tundub keeruline, aga samas noh, lõppude lõpuks on otsimise küsimus, eks ju, mis siis ikkagi sellesse nagu lõppude lõpuks nagu suures pildis nagu väga halba on see praegu jäi natukene nagu võib-olla täpsemalt välja toomata. Jällegi, millest alustada, alustame näiteks sellest, et nagu justiitsministeerium oma analüüsis kirjutas juba mõnda aega tagasi, kui nad asusid seda aga suhteliselt korjama arvamusi partnerlusseaduseelnõu suhtes siis tegelikult nad on kõik juriidilised küsimused, mida siis väidetakse olevat probleemsed võimalik kehtiva õiguse alusel lahendada. Nenditakse asjaolu, et võib-olla mõningaid küsimusi lahendada natuke keeruline, ent samal ajal öeldakse ka seda, et nende küsimuste reguleerimist on võimalik parandada, et teeme vajalikud parandused õigusesse ja võimalik need probleemid ületada. Ehk teisisõnu seda partnerlust seadust kui sellist ei ole tegelikult vaja, seda ei ole tegelikult juriidiliste probleemide ületamiseks vaja, selle kohta on noh, jällegi võimalik leida palju kinnitusi. Näiteks me ei kuule, et inimesed, kes elavad koos ilma olemata abielus kurdaksid pidevalt, et nendel on võimatu Laota normaalselt, sellepärast et niivõrd palju juriidilisi probleeme Meil on mida ei saa ületada, ilma et neil oleks see partnerlusseadus. Seal teevad ainult need inimesed, kes on huvitatud samast soost isikuga koos elamisest ja riiklikust tunnustusest sellisele käitumisele. Millest ta siis nähtub selgelt, reaalselt tegelikult vajadus selle järele ei ole, sest neid inimesi, kes elavad koos ilma olemata abielus ja on samal ajal eri soost märk jätkuvalt rohkem kui neid, kes on samast soost, elavad koos. Nii, see on, esimene asi, nüüd teine asi on, see jutt ei käi ainult mingisuguste varaliste suhete reguleerimisest. Küsimuste esitajad öeldakse niimoodi, nagu jutt käiks ainult varaliste suhete reguleerimisest. Tegelikult käib jutt palju, palju, palju enamast. Jutt käib paljuski ka sellest, mida käsitleda perekonnana, mida käsitleda abielule. Et isegi kui me ei nimeta seda abieluks seda liitu, siis tegelikult noh, sisuliselt räägitaksegi ka selles, et tegemist on, me võime nimetada kuidagi teistmoodi, aga no olemuslikult on needsamad asjad, eks ole. Aga siin on nagu küsimus selles, et kui me sellega nõustume, siis me nõustume ka sellega, et abielu ei olegi mitte midagi enamat kui lihtsalt mingisugune juriidiline institutsioon. Varaliste tsiviilõiguslike küsimuste lahendamiseks. No riik on teinud ka väga palju ja, ja tegelikult see kuusereegli süsteemistik ongi enamasti ju ainult pealtnäha just selle jaoks Tänapäevases sellises lahtise moraaliga maailmas või avatud moraaliga maailmas. Tegelikult ongi ühest küljest riigi jaoks väga vajalik akt, et fikseerida nii-öelda teatud situatsiooni maksuküsimused ja teisest küljest väga sageli on see ikkagi see on üks võimalus korraldada üks selline suurem suurem pidu ehk siis teatud mõttes stiilipidu. See on 21. sajandi Euroopa abielu. Kahjuks tunnusjooned. No, eks see ongi üks nendest kultuuris objektidest abielu käsitleda, et jääda on väga suured huvigrupid, kes on teinud väga suuri pingutusi selleks nägemus abielust ei olekski midagi enamat kui tsiviilõiguslike küsimuste lahendamine. Aga noh, ikkagi ütleme, kui me vaatame Euroopa tsivilisatsiooni nagu suuremas plaanis, siis abielu on olnud ikkagi midagi palju, palju enamat. Et abielu on esiteks üldse midagi liit, ühe, mitte ainult liit, ühe inimese ja teise inimese liit jumalaga on, ütleme, nende liit jumala ees ja ta on liit, mis on sõlmitud selleks, et anda struktuur väga suurtele kohustustele, mis kaasnevad laste kasvatamisega laste sündimisega, perekondade nende kasvatamisega, et see on noh, ütleme kristlikus maailmapildis, inimelu on antud otse jumala poolt jumala loodud vahetult ja ütleme siis, lapse sündimisega usaldatakse see elu vanemate hoole alla, vanemad aga jumala eest vastutavad selle eest, et nad kasvataksid lapse ülesse kooskõlas kõikide nõudmistega. Et seda rolli, neid õiguseid ja kohustusi, mis sellega kaasnevad, siis põhjalikult reguleerida, selleks on ka abielu institutsiooni sedavõrd kõrgelt väärtustatud, rääkimata sellest, et abielu institutsioon on olnud väga tihedalt põimunud nägemusega sellest, kes on inimene mida tähendab olla inimene. Ja ütleme, inimseksuaalsuse on ka väga suur roll inimeseks olemise määratlemisel. Inimene, nagu me teame, on loodud meheks ja naiseks või ütleme, et inimesed on kas loodud või mitte selle üle vaielda, aga inimesed on mehed ja naised. Kristlikus filosoofias on väga palju räägitud mehe ja naise komplementaarsusest. Et nad koos moodustavad terviku ja sellest tervikust, siis saab alguse uus inimese elu mitte mees ja naine eraldi monster kotkaid üsna kokku kasvanuna. Tulles tagasi sinu küsimuse juurde. Et kui me nüüd aktsepteerime abieluna või perekonnana sellist liitu, mis koosneb ainult kahest inimesest siis me kirjutame ka väga põhjalikult ümber selle, mida tähendab üleüldse olla inimene. Nii et need on palju sügavamad filosoofilised küsimused. Kui sa lubad, ma lisan siia juurde ka täitsa nüüd, võib-olla oli natuke liiga filosoofiline, konkreetseid praktilisi näiteid. Näiteks homoaktivistid ise räägivad sellest, et nemad tahaksin teada monotoonselt, abielus, eks ütleme, kui öeldakse, et abieluks olemuslik komponent on see, et tuleb elada, et monogaamia, eks, et eksklusiivne monogaamia elatakse koos ja mitte kellegi teisega koos. Siis homoaktivistid jah, meiega monogaamia, aga nende nägemus tegelikult muna ka meest on hoopis midagi muud kui see, mida meie kultuuris on monogaamia käsitletud. Selle kohta on järjest rohkem uuringuid. Ja sellest on ka homoaktivistid ise kirjutanud, tegelikult et näiteks monogaamia rääkides peetakse ennekõike silmas seda, et on kaks inimest, kes elavad teineteisega püsivalt koos püsivas suhtes aga see ei tähenda, et neile võiks selleks, et olla ka teisi suhteid ja see on täiesti levinud, et ütleme, kui on küsitud, ütleme, homoseksuaalses liidus elavatelt inimestelt. Kui mitmel korral te olete viimase kolme aasta jooksul olnud seksuaalses vahekorras inimesega, kes ei ole teie ametlik partner siis see protsent on kohutavalt suur, väga suur. Et neid inimesi, kes tõepoolest elavad eksklusiivses monogaamia suhtes, on äärmiselt äärmiselt vähe. Nii et kui me nüüd aktsepteerime seda perekonnavormina aktsepteerime sellist nägemist Monogaamiast, siis hakkab paratamatult kujunema ümber ka ühiskondlik arusaamine sellest, mida tähendab üldse elada Monogaamses abielulises suhtes, et need sammud omavad väga suurt tähendust kogu ühiskonnale palju laiemalt kui selles tsiviilõiguslikus kitsas kontekstis, milles me oleme harjunud sellest rääkinud ja see, millised tagajärjed saavad olema see ilmne siin kolme aasta jooksul või viie aasta jooksul või 10 või 20 või, või isegi viie 10 aasta jooksul. Aga 100 aasta pärast on neid tagajärgi kindlasti näha. Ehk teisisõnu, see on lihtsalt üks selline väga suur osa mingi teatud sellise reeglistiku kadumisest mis on hoidnud hoiduda inimesi siin elama. Ja absoluutselt, et ütleme, paljud inimesed vaatavad ikkagi püüdlusi homoseksuaalset käitumist normaliseerida mässuna nendesamade objektiivselt kehtivate moraaliseaduste vastu, millest me alguses rääkisime. Et see ongi see küsimuse kese tegelikult Nendel inimestel on võimatu leppida sellega, et me ühiskonnana normaliseerime mingisuguse käitumise, mis on tegelikult sügavalt ja olemuslikult ebamoraalne. Ja ma arvan, et see on tegelikult see, millest me peaksime rääkima, mida tähendab üleüldse moraalne käitumine. Ärme ärme sellisele loosunglikud klišeeliku tasandile, kus me ütleme, et seal on oma moraaliana aednik, ärme suru teenindus ja nii edasi, et kui me tahame moraali visata oma ühiskonnakorralduse aluskoha pealt välja, siis hea küll, viskame ta välja, aga ütleme seda ausalt ära, et moraal ei oma meie jaoks mitte mingit tähtsust tühistamis kogu karistusseadustiku ja ütleme nii, et igaüks otsustab ise, mis on tema jaoks moraalne ja käitub siis tahad, siis kehtib selline ürgdžungliseadus, kus tugevam võtab oma ja nõrgemal on õigus sellega leppida. Seda sa ei usu, et see inimene ise oma justkui just nende samade aastatuhandete jooksul kogetu põhjal valib õige suuna, et jah, see homoseksuaalsus on üks tee, aga, aga tegelikult ei viise Krahini, vaid vastupidi talle määratakse noh, nii-öelda nendesamade aastakümnete võib-olla aastase aja jooksul mingi oma selline roll. Kui ikkagi on olemas selline veendumus või kogemus, elu alles hoida kogemus, siis see jääb alati kuskil peavoolule nagu kestma, lihtsalt sellist eri eri vormide kõrval. Selles osas ma nõustun kindlasti homoaktivistide homoseksuaalsus ei ole mingisugune kaasaegne nähtus, seda on alati eksisteerinud. Just, ja ta on olnud alati, eks, seda on olnud täpselt samamoodi alati nii selle kristluse ajal kui ka kui ka varem perioodidesse ennem seda, eks ju. Mis on tänapäeval uus? On küsimus selles, kuidas me sellesse suhtume, ütleme, antiikset Kreekas oli olemas täiesti laialt levinud isegi kohati homoseksuaalne käitumine. Seda oli olemas ka rooma ajal manuka kristluse ajal, seal on kogu aeg olnud. Aga nüüd küsimus on selles, et kuidas me ühiskonnaga sellesse käitumisse suhtume ja see on nüüd see, kus meil tänapäeval hakkab toimuma radikaalne lahknemine kogust eelnevast ajaloost. Iga ühiskond on täpselt nii tugev, kui on tema inimesed. Ja inimesed on täpselt nii tugevad, kui nad elanud millegi kõrgema nimel kui isiklik nauding, isiklik heaolu. Et see on üks meie ühiskonna suuri ohumärke minu arvates, et me järjest rohkem väärtustame selliste hedonismi, ütleme seda, et meil oleksid kogu aeg väga hea olla, et me ei ole nõus kannatama mittegi millegi kõrgema nimel vaid me tahame lihtsalt elada kas oma väikest elu, aga meil peab pidevalt. Ma olen võib-olla meel lahutatud kõht täis ja meil peab olema võimalikult mahukas naudingute pakett pidevalt taskust tõmmata. Ja selles mõttes homoseksuaalne käitumine minu meelest väga suur ohumärk tsivilisatsiooni sellise kujunemise seisukohast vaadatuna. See juurutab arusaamist inimese seksuaalsusest, milles puuduvad täielikult kohustused. Et see muudab seksuaalsus ainult naudingute allikaks, ainult kiindumuse väljendamise allikaks, aga pistab kõrvale kõik selle, mis seksuaalsus on tegelikult noh, põhimõtteliselt isegi võiks öelda kesksel kohal seal on vähemalt ühiskondliku järjepidevuse seisukohast mis tähendab siis uute inimeste siia ilma toomist ja nende üleskasvatamist tublideks, tugevateks inimesteks, kellele toetudes võiks ühiskond püsima jääda. Kui ma mõtlen, ma ja ma ei tea, võib-olla sa oskad kindlasti paremini öelda, sa oled õppinud juurat ja tead juuraajalugu, mis hetkeks või mis ajast on mustast tsoonist tapmise nimekirjast ära toodud tapmine enesekaitseks või kuskil see enesekaitse enesekaitse piir, kui vana see meie õigusruumis ja meie õigusteadvuses on? Kui me räägime 10-st käsust, mis ütleb, et mõrvamine on keelatud, siis kristlik filosoofia on alati öelnud, et enesekaitseks teise inimese surma põhjustamine ei ole kunagi ebamoraalne, kus ei ole otseselt tahetud tulemas, eks kui see on, ütleme, viimane võimalus selleks, et vältida suurt kahju kas inimese enda elule või siis teiste inimeste eludele siis on moraalselt lubatav teise inimese surma põhjustada. Et seda ei taha nimetada tapmiseks tapmine alati seotud kas siis otseselt või kaudselt ahtlusega. Seda me võime ju ka nimetada tegelikult selle tapmise keelamise selliseks halliks tsooniks, et kusagil ehk teda ei nimetada tapmiseks, see tõesti see semiootiline ja tunnetuslik vahe kohe ongi, eksju ma teen seda enesekaitseks. Kas ei ole lihtsalt mõttekas või võimalik, kui me näeme, et see on kestnud aastatuhandeid, see on olnud meie kõrval, järelikult me ei saa ju rääkida lihtsalt sellest, et tänapäeval on väga lihtne Leida üles kodulehekülg, mis, mis väga aktiivselt annabki geipropagandat edasi ja homopropagandat ja on väga huvitav, et milliste rahadega see väga kvaliteetne lehekülg on tehtud, eks ju. Meil ei ole ju põhjust arvata, et samasugune olukord oli Roomas, siis lihtsalt ei olnud kodulehekülg ja nad ikkagi tekkisid, eks ju. Et äkki meil on vaja teha siin täpselt samasugune hall tsoon mingi selline hästi sõnastatud piirkond, kus oleks võimalik ikkagi toimimine, aga kus selgelt algab ühel hetkel valgepiirkond ja kus on veel ka olemas mustpiirkond, mis asi on igal juhul keelatud. Tulles selle eelmise näite juurde, ma pean muidugi ütlema, et siin ei ole halli piirkond, siin on tegelikult väga selge ülemine mustalt valgele, sellepärast et käsk on see, et ei tohi data mitte mingil tingimusel süütut inimest. Süüta inimeste tapmise keeld on alati absoluutne olnud kristlikust tsivilisatsioonist näiteks ütleme, on õigusruumis, selleks ei ole mitte mingisugust õigustust, näiteks ei saa pidada õigustatuks seda, et tapame ühe inimese lihtsalt sellepärast et me tahame päästa kümmet eesti inimest, kui tahtlikult tapamisele inimesi, seda ei tohi teha inimese tapmise keeld on absoluutne ja siin ei ole hallitsiooni. Aga nüüd, tulles selle teise näite juurde ega homoseksuaalne käitumine ei ole kindlasti kuidagi originaalne näide sellest, mis on eksisteerinud teinud ühiskonnas pidevalt, olgugi, et seda ei ole aktsepteeritud moraalsena. Et on ka palju teisi näiteid, mida võiks tuua, et noh, mul puudub praegu siin soov kõrvutada, võrrelda paralleelina homoseksuaalset käitumist nende näidetega, aga alati on eksisteerinud ka varastamine ühiskonnas. Võikski öelda, et kuulge, et varastamine on alati aset leidnud ühiskonnas suure tõenäosusega leiab see ka alati edaspidi ühiskonnas aset. No teeme siis mingi halli tsooni, ütleme nii, et võib varastada väärtasju kuni 2000 krooni väärtuses ja korra kuus, eks, et rohkem ei või. Teeme kompromissi, et, aga, aga noh, me, me ei lähe seda teed mitte sellepärast, et see võib-olla isegi mingisuguseid soovitavaid praktilisi helmeid ei anna, vaid me ei lähe seda teed, sellepärast et see on põhimõtteliselt vale selle põhimõtteliselt vastuollu sellega, mida me peame õigeks. Ja no ma arvan, et see näitega, mille kohta sa küsisid, on sisuliselt sama moodi, et, et küsimus ei ole siin halli tsooni tekitamisest, vaid küsimus on selles, kas me teeme asju. Peame valeks või me ei tee neid asju, mida peame valeks. Ma arvan, me peame mängima nüüd muusikat, sest me oleme hasartselt vestelnud juba peaaegu pool tundi. Ja järelikult meil ei jää sellesse tundi rohkem võimalust lihtsalt kui ahe loojagusest. Sest ka liigse muusika mängimine võiks võtta meilt lihtsalt sõnu, mida, mida ma usun, et pikniku kuulaja hetkel tegelikult ootab, aga mängime vahepeal hetkeks pausiks muusikat. Millise sa välja valisid? No sa ütlesid, et võiksime mängida midagi linna muusikutelt, et paneks mängima sellise loo, mis kannab pealkirja, oh Aadam, sinu eksitus või rahvapäraselt, oh Aadam, sina Essitus. Ta. Ori. Et me ei Snii. See see. Ka. Hiiumaal see osa. Ära. Ma ta See ta seal. Sa onu. Tsi. Sti. Kaasa alla. Saama. Niisiis sa. See nii kui. Ta oma. Ja niimoodi kõlasid Linnamuusikud tänases ärgaks pikliku saates Varro Vooglaid. Kui palju see aega võtab sult üldse kogu muusikaga tegelemine, ma küsin siia kahe filosoofilist juttu vahele ja selle muusikapala vahele kui sa ise saate alguses ütlesite. Tsyndiiri flööt on viimasel ajal rohkem huvitanud, siis kui palju sa tegelikult aega pühendada sellele, et ise teha muusikat. Liiga vähe, tahaks palju rohkem teha, minu jaoks muusika tegemine on mitte niivõrd selline muust elust lahutatud nähtus, vaid see on pigem nii, et kui vennaga istuma õhtul grillime vorsti, siis mõtleme, et davai, et toome, lib viiulid välja ja mängime natukene, et ta on pigem selline loomulik osa, et me ma kindlasti ei mängi, ütleme mingisugusel hirmsal tasemel ja nii edasi ja flöödimänguga on samamoodi ja kõigi teiste asjadega. Aga ta on pigem selline üks osa olemisest lihtsalt, et see on, see on lihtsalt see, kes me oleme. Noh, niimoodi me omavahel suhtleme. Niimoodi, me tahame selle konkreetse hetkel olla lihtsalt, et siis oleme nagu muusikalised, teinekord oleme, eks ole, filosoofiliselt, et siis oleme. Siis oleme jälle kuidagi kunstiliselt. Aga sinu oskustepagas flöödi ka piirdub või on, on sul võimalik võtta teisi pille kombel kätte mängida? No ma olen selline noh, mul spordiga sama asi, et ma olen teinud erinevaid asju, ühtegi asja nagu väga hästi teha ei oska, et kümnevõistleja heinasäärest Kristeeriti halenaljakas vaatepilt, aga aga ei noh, flööti Fletama nagu lemmikpill Noorena mänginud plokkflööti palju ja siis muusikakooli ma lõpetasin tegelikult oksapoega. Hiljem hakkasin flööti mängima, kunagi õppisin viiulit mingil määral rahvalugude tasemel, mängin viiulit, sellist klassikalist muusikat ei suuda korralikult mängida, aga üldiselt suhteliselt pillidega on päriseadet natukese klaverit klammerduda ja nii edasi. Sinu foon või taust või sinu maailmavaade? Ma usun, et paljud teavad, ka seda, on on katoliiklik, katoliikliku kogukonna liige. Kui palju meie nagu sellisest külmast kõhust või eemale hoidmisest on tegelikult meie nagu protestantlusega seotud eesti rahval, kes reformatsiooni seal oli katoliiklikust, kirikust vägaväga eemal. Snap pommitad mind üsna raskete küsimustega protestantliku liikumise tekkimisele, on selge seos sellega, kuidas me täna mõtleme Eestis ja kuidas me nagu oleme, et mõtleme näiteks dioloogiliste erisuste, legi missise, protestantlikud dioloogiasse esile kerkisid siis üks peamistest oli see, mida nimetatakse soola side ehk ainult usk, et nemad ütlesid, et ei ole vaja inimesele kirikut, kiriklikku hierarhiat, selleks, et öelda, mida siis pühakiri tähendab. Ja et Sollafiide konkreetse tõenäoliselt inimene pääseb ainult läbi usu, et tal ei olegi vaja, ütleme, häid tegusid selleks, et pääseda teine selline dioloogilineri, selles soolas kriptuura, ehk inimesele on suhe otse jumalaga läbi pühakirja, tal ei ole kirikut otseselt vaja. Katoliku kirikus on väga tähtsal kohal sakramendi mõiste sakramendid kui sellised millal siis peetakse silmas neid kanaleid, mille kaudu siis jumalik, karm siseneb, või ütleme siis maisesse maailma ja neid siis protestantlik, keegi tunnistaja, inimesed on pühakiri ja tal on nagu otse suhe jumalaga, kiriku roll selles mõttes palju väiksem protestantlikud loogias kui katoliiklikus teoloogias. Aga miks ma hakkasin rääkima sellest soolafjedest, head teod, ainult usk siis nende küsimustega seonduvalt, ma kardan ka, et sellele anna oma selline roll, miks inimesed ei taha nendes küsimustes niivõrd palju sõna võtta? Vennadki keskenduvad pigem oma elule kui ütleme, ühiskondlikule kujunemisele. Sest kirik on ikkagi kogukond, ta nõuab nagu teatud seltskonnaga koosolemist või tegemist ei tähenda ju hoonet lihtsalt. Ja absoluutselt Ma just tahtsingi sinna jõuda, et kirik ei ole enam ühtne tervik, et ütleme, protestantlikud ideoloogiad on kristlased, aga nad ei koonduni tugevaks ühtseks tervikuks, sellepärast et nende nagu seotus läbi kirik on märksa nõrgem kui, ütleme, katoliiklaste puhul. Tol ajal ma ei taha liiga palju sellele omistada, sellepärast et kui me vaatame neid protsesse, mis toimuvad Euroopas siis nüüd on paljuski väga Uniformsat nii katoliiklikest kui ka protestantliku taustaga riikides. Aga ma arvan, et protestantlik filost saastast on väga palju mõjutanud ka katoliiklased katoliiklasi, eriti pärast, ütleme kuuekümnendatel aastatel alanud selliste püüdluste katoliku kirikus ütleme ajaga rohkem kaasas käia, ütlemisest tulla nagu maailmale lähemale mitte olla nii jäigalt oma positsioonil, vaid võib-olla siis nagu rohkem olla rohkem avatud uutele ideedele ja nii edasi, et siukseid protestantliku hoiakuid üsna paljugi üle võetud ja katoliku kirikus tänagi käib, nagu suur vaidlus selle üle, et kas õigem on minna maailmaga kaasa käia, ajada kaasas või siis pigem säilitada seda tugevat identiteeti, mis on nagu läbi 2000 aasta mida läbi 2000. aasta hoitud. Kuma fraktsiooni mees, sina pigem olen, mina olen südames. Mina olen kindlasti selle poole esindaja, keda nimetatakse nii-öelda traditsionalistideks ehk kes on huvitatud sellest, et usku antakse edasi täpselt sellisena nagu antud 2000 aastat. Pühakirjas on öeldud, et mitte ühtegi täppi ega koma ei tohi kaduma minna. Ja Stahli küsimustes on see täpselt sama täpselt samuti nagu teoloogilistes küsimustes, et meile on antud usk ilmutuslikuna, seda me usume. Ja seda ei tohi inimene muuta. Mitte mingil juhul. Kas viimaste aastate jooksul oled sa näinud või oled sa tunnetanud nende inimeste hulgas, kes ei kuulu kirikusse ka mingit sellist suuremat tõmmet või, või, või, või huvi või arvestades seda just olid rasked majandusaastad ja on, on selgelt siiani väga paljude inimeste jaoks, mis siis, et ettevõtete jaoks võib kusagil olla mingi statistika number praegu positiivsem kui mõnda aega tagasi siis tegelikult noh, on ikkagi veel keeruline. Nüüd kuum debatt, mis on ka ju tegelikult kestnud nagu pikemat aega. Kas see on toonud sinu juurde neid inimesi vestlema, nendest asjadest kompama otsima? Muidu üsna usuleiged usukaugete eestlaste hulgas, kes siis küll, kui on? Detsembris läheb külmaks, tulevad jõulud, muretseb endale kuskile ette ritta, pinki, eks ju platsi, et jõulude ajal kirikus ikkagi pildis olla, et kuuluda seltskonda või siis mingil muul hetkel lihtsalt mingi rituaaliga korras kas või ma tea, sugulase pulma tõttu satub kirikusse tegelikult seal muidu käia ei taha, on, ta otsib praegu kuidagi on sinu pilgul selliseid asju toimumas kellelegi. Jah, täpselt nii see on olnud, aga ma ei saa tegelikult küll öelda, et minu kogemus kinnitatakse, et on mingisugune suur tõus olnud inimeste huvi silmas pidades religiooni suhtes. Aga noh, samal ajal teiselt poolt jälle ütleme läbi aastate siiski on väga ilus seda näha, kuidas mingisugused inimesed läbi isiklike otsinguteni jõuavad kiriku, nii et et noh, mul siin üks väga hea sõber, kes on üks intelligentsemaid inimesi, keda ma üldse olen elus kohanud lihtsalt puhta mõistuse läbi, vaadates seda, mis ühiskonnas toimub, uurits ajalugu vaadates ühiskondlikke protsesse, lugedes filoso, esitades endale küsimuse iseenese eksistentsi kohta jõudis oma arutluskäigu tulemusena katoliku kirikusse. Et see toimub pidevalt selline protsess, aga noh, loomulikult need on väga isiklikud isiklikud protsessi, nii et inimesed ei kipu nendest avalikkuses rääkima, et selle tõttu võib jääda mulje, et seda nagu ei olegi, aga seda tegelikult on ja on jätkuvalt. Kui suur see katoliku kogukond tegelikult Eestis on? No kui suur see tegelikult on, seda vist ei tea täpselt mitte keegi nagu Eesti rahvaarvu ei tea keegi, aga numbreid, millest on räägitud siin juba viimased 10 aastat on kuskil viis, 6000. Kui suurt mõju sa näed, tegelikult see viis, 6000 inimest katoliku kiriku, noh, ma julgen öelda siis aktiivsemat liiget mille, mille muu järgi see number subjas võiks muidu olla kui sul mõjunud tegelikult. Praegu noh, mis viis, 6000 inimest, eks nad omavad Mõju ütleme mingis tähenduses, ma arvan, et nad hoiavad nagu Eestis alles mingisugust ütleme kultuuri, mis on siis olnud Euroopa tsivilisatsiooni aluseks, rohkem kui 1000 aastat üritavad neid säilmeid veinid, süsisid, hõõgvel hoida. Aga noh, ütleme niimoodi, kui me räägime puhtalt sotsiaalses plaanis, siis ega neil mingist erilist suurt mõju ei ole, et on üks inimene, Parlamendis mõned õppejõud ülikoolides vahetutel loomulikult selle suur mõju, kui me mõtleme, ütleme siis ema Teresa, õdede pealegi, siis töötavad Koplis ja sellistes teistes trööstitus kohtudes inimestega, kellega keegi taha kätt külge panna, siis loomulikult nad teevad paljusid Häid asju, paljusid väikseid armastuse tegusid. Ma arvan, et siin on küsimus puudutas pigem sihukest suurt ühiskondlikku plaani, et ma arvan, et selles osas mitte, kuigi ta võiks olla palju suurem, ma olen ise seda kogu aeg rõhutanud, et peaks olema palju suurem. Et minu meelest tegutsenud katoliiklaskondavaid kristlaskond tervikuna ja ennekõike kristlike ühenduste juhte. Et mind ärritanud, et ütleme, kristliku identiteedi ees kristlike põhimõtete eest, nii aralt seistakse. Et jääb nagu mulje, et ei taheta ühiskonda ärritada sellega, et öelda, et meie arvame nendest asjadest niimoodi, arvame nendes asjades niimoodi, sellepärast et see argumenteerida ja julgeda, sattuda vastandustesse ja nii edasi, et see mõjub, peaks olema palju suurem, aga kahetsusväärselt on suhteliselt tagasihoidlik, sellepärast et kristlikud kogukonnad on halvatud sellisest võimetusest sattuda konfliktidesse sellepärast et seisad oma põhimõtteliselt eest. See on üks huvitav nähtus, kindlasti mitte teaduslik, erakordselt isiklik, selles mõttes, et et ma ei ole kunagi teinud sealt ka mingit statistikat ja vaevalt see statistika kuhugi nagu viiks aga kasumit tootva teemana, kui see homoküsimus on olnud ülevalportaalides ja seda on nagu kedratud arusaadavalt tekib seal klikke tuleb väga palju kommentaare ja nii edasi see veski nagu kogu aeg seal jahvatab, siis teatud neid kommentaare vaadates tundub, et see on üks, mis need inimesed, kes seal üsna vahetevahel brutaalselt väljendavad, toob kuidagi nagu kiriku poole. Oled sa kuidagi ise seda samamoodi märganud, et seal järsku muutub argument mis on pärit raamatust, muutub järsku argumendiks, mida saab kasutada. No see kipub nii olema, jah, ja ma arvan, et sellega nad teevad väga suure karuteene kirikule. Need inimesed on ka palju selliseid tegelasi, kes räuskavad justkui kristlastena moel, millist Kristjan ei saaks endale kunagi lubada. Kristluse seisukohast vaadates on see noh, väga selge, kuidas kristlane peab käituma, tema peab alati säilitama lugupidamise teise inimese suhtes kantuna veendumusest, et iga inimene on loodud jumalanäolisena seetõttu erakordselt kõrge väärikusega isikuna. Et sa pead alati säilitama lugupidamise inimeste suhtes isegi siis, kui sa temaga absoluutselt ei nõustu, ta sinu arvates käitub sügavalt valesti. Et inimesed, kes siis netikommentaariumites sellisel viisil käituvad, kindlasti ei käitu kristlastena. Kuna vahepeal veel viimase loo lõpulugu ehk meil on jäänud mõned minutid, aga, aga sinu muusika valikuste ühe järgmise tükikese veel haukaks. Ma olen suur iiri muusika austaja olnud aastaid ja siin on üks lugu, sellised artistid nagu Need kes on koondanud suure osa iiri muusikaga, tere hommikust, jaga Ungari folkloormuusika paremikust, seal on koos mänginud sellise loo, mis kannab pealkirja Glenud saun ja siin on vähemalt esimeses pooles kannab juhtivat rolli selline instrument nagu iiri torupill. Mis on minu lemmik üks minu lemmik Pille tõenäoliselt mul on endalgi olemas kastise siiri torupill, see on vist kõige suurem väljaminek teinud, olen. Loodan seda kunagi mängimatuid, et siiamaani ma olen suutnud ainult tähtsustada, siis seda peetakse üheks kõige keerulisemaks pilliks üldse maailmas mängida, tal on ühe kaenla all kott teise kaenla lõõts siis näppude vahel sõrmiline, millega viisi mängida eestel veel põlvede peal jooksevad bordoonid, mille peal on klasse. Et sa alumise käe siis selle alumise osaga saad toetada neid klasse, millega mängida akorde. Nii et see on erakordselt head koordinatsiooninõudeid will, aga siin on üks vägev tempokas lugu, kus soleerib see vill. Täpselt sama. Lugu on märganud ka meie kaks tundi siin saates. Piknikul, mille külaline täna on Varro Vooglaid vara lõpetuseks ma küsin su käest, mis on nagu suuremad asjad. Mida sa. Oled oma vanematelt ise õppinud? Ja ma olen kindlasti mõlemalt vanemalt väga palju õppinud. Vähemalt teoreetiliselt, ma ei suuda küll ellu viia neid asju, mida ma olen nendega õppinud enamasti. Aga ma tean, et ma olen saanud väga palju värsk nende käest kaasa. Ma arvan, et minu ema on kõige töökam inimene, keda ma olen kunagi kohanud. Müstilise energiaga koolijuht. Ja jah, no mitte ainult kooli juhtuda. Raplamaal meil nagu selline maakodu, kus me elame, nemad elavad vähemalt aastaringselt kogu aeg, et siin praegugi, et ta käib koolis, teeb seal ära kõik tuleb koju ja siis tihtipealegi gloobiga leiate kuskilt 11-ni Rahimastel peenrast, et see on täiesti erakordne siin nädal aega tagasi ehitas kiiresti ahjumil välikööki ja nii edasi, et tal tulevad nagu varrukas kõik kukub. Ja nii emalt kui isalt õppinud selliste vajadust vaadata elule, ütleme suurema joonega suuremat suuremat pilti vaadata natuke ongi, ei ole sellised, puhtalt pragmaatilised inimesed, need inimesed, kes ikkagi juhinduvad elusat, mingist, väga selgelt defineeritud maalidest üritavad neid ellu viia ja, ja selle läbi siis iseennast ise ise inimesena kasvada. Et mu isa on kindlasti mulle õpetanud seda, et et kui sa hakkad oma ideaalide oma tõekspidamistega promisse tegema, siis, siis sa kaotad lugupidamisiseenda suhtes. Ja see on kõige hullem, mis inimesega saab juhtuda, et noh, tema enda elukäik näitab seda väga selgelt, nagu sa sotsioloogialaboriga seal tartlased, kus sobimatuse tõttu taganeda oma põhimõtetest, siis tuli lihtsalt loobuda kõigest, mis ülikoolis, nagu käsil oli, käsil oli väga palju ja lennukaid ideid teostati. Nii et mina, ma olen nende käest kindlasti väga palju kaasa saanud olla. Ma usun, et nendesamade sõnade üle, mida sa praegu nimetasid ja ütlesid, on hea ka Tele2 piknikku kuulajatel järele mõtlema jääda ja nautima seda nädalavahetust, mis käes veel ees, selline oli selle suve viimane ärgaks piknikul saade ja nii nagu kuulaja mõistis just nendest samadest põhimõtetest me kahe viimase saate jooksul rääkisime, millest siis kinni hoida või millest lahti lasta aru, suur aitäh sulle tänase kohtumise eest oli erakordselt huvitav, erakordselt tore. Uus piknik, juhul kui nii peab minema, on eetris juba vähem kui poole aasta pärast, aga mis on lõpulugu? Lõpulugu pärineb kuulsalt saksofonist Jan karbarekilt, kes soleerib minu meelest hiljard ansambli lauldud teose peale, mis kannab nime Paache mehi toomine. Raadio kaks.