Meie ees on Tammsaare Kõrboja peremees ja stuudios on Epp Annus. Romaan Kõrboja peremees on ikka jäänud tõe õiguse varia kõrbe Pereme Tammsaare kõige esimene romaan ilmus juba 1922. aastal, ent tõe ja õiguse viieköitelise väärikuse kõrvaltundesse raamat peaaegu et silmapaistmatu tämber. Järgmised teosed on üle kuhjak kaalukate elutõdedega keeruliste arendustega kõrbe. Seda kõike ei ole, see poleks nagu üldse tammsaarelik. Romaan. Tundub nagu liiga lihtne selleks, et kuuluda suure klassiku möödapääsmatult olulise loomingu hulka. Kõrboja peremees on romaan väikese algustähega, päike lugu. Traditsiooniliselt on seda ikkagi kiputud tõlgendama suure algustähe kaudu püüdes sealt leida mingit rahvusele olulist sõnumit. Mulle tundub siiski, et kõrbojal laetav just väikese laona Launa, mis ei taha midagi rahva maa kohta öelda ei taha deklareerida. Suur ja iga pikki püsivaid tõdesid. Ent Kõrbajat väikese Loone lugedes kasvab ta suuremaks, kui ta ise mingi avab, seejuures Tammsaare väikese suuruse juurde selle Tammsaare juurde, kes ei püüa ütelda midagi paika banaat maa või rahva kohta, kes näitab suurte ideede kulumist väikeseks, kes pigem kõhkleb, kui kinnitab. See on Tammsaare, kelle peategelased ihalevad alati rohkemat, kui on võimalik saavutada selle iialgi väikese maailmaga. Aga kas seetõttu kipuvad väikest maailma seestpoolt suuremaks puhuma, kui see väljast vaadates võimalik on? Kõrbeperemees võiks olla armastusromaan, tal on selleks kõik eeldused. On kaks inimest, keda seob miski, mida üldiselt võiks nimetada armastuseks. Medelanna Villu. Kuigi romaani sõnavaras sellist sõna nagu armastus ei leidu Traditsioonilist Taali armastusromaani meile küll ei pakuta. Ühelt poolt on võimalik, et see on juba seljataga last tegelaste lapsepõlves. Teiselt poolt tundub talupoja elu reaalsus on liialt esiletungiv, et armastusest saaks juttu teha. Sellest mõeldagi, millest romaanis räägitakse. See on peremehe küsimus. Anna on suur talu, millel on vaja peremeest. Ja just villu katku, villu seent, kes sobiks Kõrbale elu korraldama. Kogu romaan sisaldab meele, kui hästi sobiks Villu kõrbojale peremeheks. Tema väikesele katkutalule ehitatud keldrid sobiksid pigem suurele Kõrblajale. Tema mõtete lennukusse, teistest talu poistest üle käiv natuur. See kõik oleks nagu Kõrboja jaoks loodud. Aga ometi, kui Anna kutsub Villut sinna, kuhu ta peaks ideaalselt sobima laseb viljenda maha. Ja kogu hoolikalt, kui pandud peremehe jutt, variseb koost. Küsimus ei ole kambrites, aga taludes. Küsimus pole Kõrboja peremehes. Küsimus on pillusiannad. Asjaliku talupidamise taga on teine lugu, millest ei räägita, millest õieti mõeldagi. Aga mis talu lugu suunab ja koos hoiab. Ja seda sellisel otsustaval määral, et sellest ei tohi rääkidagi. Selle nime ei tohi suhu võtta, et võib-olla on kõrbe on perena õieti Est-romaan sellest, millest seal kordagi ei räägita. Ja ma olen sellest, kui eraldi võivad avalikult välja öeldud sõnad endalegi sisendavaldoonil korratud mõtted teiste, mille najal elu püsib. See eraldiseisvast tuleb ilmsiks vaid sellel otsustaval hetkel, kui elu enam ei püsinud. Surm paljastub hoolikalt üles ehitatud talupojaromaani langeb koost, sõnade taga kulgev hääletu kõnelus. Ei saa enam hoolikat pealisehitust tuvastada. Anna lugu oleks sunnide peda, kui poleks olnud kivimega kui poleks olnud kivide lahkamist. Tihust, mis viljas andistas. Jah, nii see tundub. Ent samas pole Kivimäe vaid õnnetu juhus, millel on kivimäe ka eriline suhe. Filon üksiku kivise mullase Kilima ega hinga suguluses pidime, on ainuke koht, kus katku talualadel leidub põllumaad. Aga selle kasutuselevõtuks peakski eemalt kivid ära viima. Et mis oleks kihima ilma kivideta? See tähendaks kihina puhastamist temast endast vajalik, aga kas ka teostatav ülesanne? Vajalik paratamatu ja tulemused on ka villu rügamine kividega. Villu vise, katse, tema enda kivid tema enda kivimalt välja saada. Tema enda kivise mullastiku loomuse puhastamise katse. Lõpptulemus aga oleks see, et villu ei oleks villu. Nii nagu Kivimäe Kivimäe Kivimäe saaks kividest puhtaks saaks illu kõrbeperemeheks. Aga samas ongi just Kivimäe Villu kilisuse tuumaks ja annagi, ka tema on osake villu, kivi mäest. Mõistlik villu jätaks kivime rahule tokseeri oma poja ema katkule elama. Villuga ei suuda jätta kivimage keelu ööbiga katkule katkule ei tundu talle elamist väärt. Võitlus Kivimäega võib-olla lootusetu, aga see on siiski ainuke, mis võimaldab Villul luugo midagi uut muuta katku, tormide maailma oma käe järele. Ja ilma selle võimaluseta elu juba valmis maailmas isa poolt üles töötatud katkul ei paku villale mingit huvi. Nii nagu Vargamäe Andres tõest ja õigusest. Nii tahab ka katku Villu luua uut, mitte elada juba sissetöötatud turvalises maailmas. Ent Kivimäe on kõvem kui puhastustuli, millega villu temas taastub. Villu sureb, Kivimäe jääb. Tammsaare järgmised romaanid kõnelevad sedasama võitluse jätkamisest. Ülim, milleni Tammsaare tegelased tahavad jõuda, osutub sageli ideaaliks, mida teostuda pole võimalik. Ent ilma selleta kivime puhastamise igatses, et poleks sellel mõtet sest kiht poleks muud, kui teen ilma sihi ja eesmärgita ka romaan, tõde ja õigus kinnitab sedasama ringkäigulist elu joonist, milles kitseerib Kõrboja peremees. Tõde ja õigus, mis algab Andrese krõõda saabumisega vargamäele. Andrese plaanide unistustega näitab Andrese töö ja vaevanägemise loobumist ei kuhugi. Ent kõigi Andrease silmad ei näe oma unistuste vargamäed. Jätkub ringkäik, alatakse taas otsast. Jätkub elu selles sammas, unistuste tegelikkuse vahelises lõhe. Selles lõhes, mis on võib-olla ainuke mõeldav inimlikkuse, päris kodukõrbed. Meremäel algab peremehe jutuga, lõpeb peremehe jutuga. Villu surm näitab Anna ja Villu valikute lahknemist. Pillu keeldub alatiseks katete peremehe jutust. Ta laseb enda maha ütelda, seega anna ettepanekule ei, kõige otsustavam omal viisil. Kuna teise keele kahe inimese vahelise lähedase keele sõnu pole Villu Janno jaoks olemas teevad seda keelt, seda enam kõnelema kehad ja villu kehaline vigastus sisendab talle, et ta suudaks seda keelt vaid vigaselt rääkida. Sestap on tema tema ainuke väljapääs oma keha tööle otsustanud maha tõmbamine. Alatine vaikus, Surm. Anna ka tema mõtleb algul pärast Villu surma samamoodi. Peremehe jutu rääkimisel pole enam mingit mõtet. Ning otsustab Kõrbad lahkuda. Ometi mõtleb ta ümber. Ta jääb, jätkab sama juttu, et see, millele tema sõnad nüüd vihjavad, on juba teine lugu. Sylvia-Johanna lugu, see jääb alatiseks rääkima. Ellu surm paneb alustamata loole punkti. Anna aga valib uue loo, mida looma hakata. Ta valib järjepidevuse, valib villu, ei anna, aga teise Villu teise loo anna jätkab Kõrboja peremehe teemat, kuigi küllap noore naise suust õõnsalt. Nüüd kui sõnad ei saa tähendada enam muud kui tegelikkust talutööd, Kõrboyal lootust tulevaste põlvkondade õnnele. Kõrboja peremees, väikese algustähega romaan on siis nagu lugu, mis tahab alati. Aga mis on algust pidevalt lõpuni lõpmatult edasi lükkab usaldades selle lõpuks järgmise loo hoolaks. Et kes garanteerib, et tulevase loaga samamoodi ei juhtu. Nii rääkis Epp Annus