Tere hommikust, seekordses maailmapildi saates on külaline kunstnik Rein Tammik ja kunstiteadlane Eha Komissarov. Jutuajamise ajendiks muidugi praegu Tallinnas soola maos olev Rein Tammiku näitus, mis haarab siis aastaid 67 97, siis 30 aastat. Rein Tammik, te olete nüüd jälle Eestimaal mõnda aega käimas. Teie niisugused kunstniku etapid olla Tartus peale ja nüüd siis võib öelda, et Prantsusmaa ja New Yorgi nii välja, kui te nüüd nüüd lühidalt meenutate seda esimest Tartu etapi, mis oli sellel ajal teile oluline, mis on praegu meeles. Kui ma käisin kunstikoolis, siis samal ajal juba tegutsesid Isaride, keda ma õieti tundnudki tänu Peeter rublale, kellega me olime head tuttavad, saime pisaratega tuttavaks ja kuna kunstikoolis on selline situatsioon tihti õpetajaid ei teadnud, millist hinnet panna, et kas viis või kaks ja siis panid väga tihti mingisuguseid keskmise ja oli kogu aeg vaidlusi, oli ja siis Wizarite leidsid endale nagu mingisuguse vabaduse teha siiski noh, rohkem seda, mida ma tahan ja, ja niimoodi siis nagu lülitusin Wizaritesse viimasena. Kuidas sa siis määratlesid end popkunstnikuna? Et järsku sa tundsid, et sa pead just nii tegema ja Arizona mingi eeskuju või, või saa intuitsioonile ja mingile omaenda arusaamisele toetudes hakkasid tegema siis neid jõledad, mummulisid asja ruudulise laudlinu ja ja, ja kõike seda niisugust ja kus sa seal makovski kujundimix. Me väga tihti istusime koos Isaritega ja, ja üks jututeema oli selline, et kuidas läbi lüüa ja mina tegin sellise sellise ettepaneku, et läbi lüüa tuleb grupiviisilised hästi suurte formaatidega ja seeriaviisiliste töödega, nimed tuntakse ära kohe seal, Rain Tamm ja see oli täiesti selline mehaaniline, niisugune nipp ja, ja teine asi, tähendab, need kujundid tekkisid niimoodi, ma arvan, ruudu, lina, täpilised asja, seal oli veel igasuguseid muid asju. Et ma tahtsin välja töötada oma isiklikku arhetüüpi, mida ma siis kasutan alul ütleme esimestel perioodidel väga paljudes kontekstides, et ta hiljem hakkaks siis juba iseenesest autonoomselt hakkaks tööle, ta juba siis meenutaks ütleme hiljem see ainult see ütleme see lina meenutaks juba eelnevaid töid, et noh jah, et ta seal oli selline, ma ei anta täiesti välja, ma ei olnud, see on kusagilt mingisugusest kokaraamatust saadud ja natukene täiendatud helinat ja muidugi see, noh, see ta, tal need triikimise jäljed sees on see pidi nagu tähendava neitsi liikus. See on kõik literatuuri. Kui me nüüd võtame järgmise olulise etapi, jätame Tallinna vahele. Kuidas te sattusite sidemetes Moskvaga? Seda selle kohta on väga täpselt öelda, tähendab tänu seenesile siin tollal ei olnud Eestisse kuigi soositud ja. Vot see seeneson, laager, noorte maalijate laager, noh täpsustan natuke, kus ta asus ja, ja mismoodi sinna valiti näitaja. Kosilasi. Isiklike kutsete alusel see on Moskvast 60 kilomeetrit ühe järve ääres selline üsnagi Reesnerlik asutus, mis ilmselt tekkis tänu sellele, et seal oli palju parem silma peal hoida kõigil kunstnik. Aga hiljem muutus ta niisugused huvitavad, sellepärast et nüüd ma näiteks New Yorgis hiljaaegu kohtusin vist viie, kuue inimesega korraga, kes kõik on nagu see on siis tulnud ja, ja minu meelest lik Nad rääkisid sellest kui mingist kuldsest ajast, sest seal lõpus hakkasid käima igasugused rahvusvaheliselt kunstiajakirja Stern käis seal pildistamas ja siis Ludvig käis seal fon Ludwig ja minu jaoks oli täielik vabadus, sellepärast tegelikult kõik need, mis tõitjakovi galerii on ostnud, on ta ostnud sealt seenest kohe otse näiteks nemad ütlesid seal aeg-ajalt mõnedele Moskva või mõnest provintsist tulnud kunstnikele, et jätke see oma jukerdamine siin järgi, ega te Baltikumist ei ole. Nii et meil oli väiksed eri niisugused õigused. No Eesti kunstiteadlased on kindlalt sätestatud fakt, et fotorealism, fotoreklaami, slaidi, niukse materjaliga, töötamine Nõukogude liidus tekkis Eestis esimesena ja et ta just nimelt Eestist läks edasi Venemaale, mis on sinu seisukoht seal? See võib ju ka nii olla, ma seda täpselt ei tea, aga ma millegipärast arvan, et see tekkis ikkagi paralleelselt, ma tunnen neid Moskva realiste ka kelledest, pooled on praegu New Yorgis ja ja ma siiski arvan, et muidugi nad vaatasid kõvasti. Peale, et Eestis ikkagi loodi sellele nähtusele näituse plekk prestiižõigust ja et võib teha midagi ei juhtu ja näe, kuidas me teeme, mis nishi seal vene fotorealismi sina tollal kuulusid, praegu sind väga tõstetakse edasi nüüd juba Venemaa kunstiraamatutes, fotorealismi uurimustes on sina oled kohe üks nende lemmikuid, aga, aga kuidas tollase lugejani? Minu meelest päris foto realistiks, mind ei peetud. Järgmine põnev etapp on see, kui teed läksite välismaale, te läksite Prantsusmaale. Mis asjaoludel te sõitsite ära? Ja see ei ole veel järgmine etapp, sellepärast et peale seda ma juba mõne aasta puhtalt elasin, oskas, kui ma abiellusin moskva kunstnikuga Nikastembergiga. Ja siis ma elasin mõne mõne aasta niimodi, elasime paralleelselt, nii Tallinnas kui ka Moskvas, aga põhiliselt töötasin Moskvas, sellepärast olid suured tellimustööd. Üks oli Kaasani linnamuuseumile, üks 30 ruutmeetrine pannoo ja teine oli Vietnami Hossimini muuseumilaev. Kokkuse laeva ajal olin mina teda üksinda ei teinud selle terve grupp, aga meile siis ikka ka minu asjaga oli siis eraldatud 500 ruutmeetrit. Aga sa ise tehtud, seal oli mingisugune alumiiniumtahvlitega. See oli, see on minu elus kõige kõige pikantsem episood, sellepärast et me seda tööd ei teostanud, aga 50 protsenti raha saime küll, sest tollel tuli välja uus, seaduskavandis saab 50 protsenti. Ja et me seda ei teostanud, sellepärast et see oli mõeldud niimoodi, et seda nagunii oleks olnud näha, nagu teil siin laes praegu lambid tähendab, see oli lampide kohale. Lambid tuumutasid täiesti selle asja ära ja kuna sõjatehasest pidineda kerged alu kärgkonstruktsiooniga mingisugused asjad tehtama ja nemad jäid seal hiljaks, selline noh, niisugune korralagedus nagu Venemaal tollal oli, praktiliselt jäi töö teostamiseks kuskil nädal aega ja siis me tegime noh, nii-öelda mingil moel katsime seda pinda arvestades juba seda valgustust ja kõik, aga see töö ei jää tegemata. See oleks võib-olla huvitav, sellepärast et seal teema oli mikro ja makrokosmos, tähendab ütleme niimoodi, et pisikeses putukas peegeldub kosmos ja kosmos, ütleme planeet on ka pisikene, ütleme mingisugune putukas, aga see mardikas ja siis seda teemat masega arendasin, aga noh, see kõik jäi tegemata. Aga Kaasani Lenini muuseumi töö sai tehtud ja see sai tehtud selle kohta mul mingisugust slaidi, aga see oli, ütleme, perestroika algus. Ja siis tekkis selline tohutu kihu teha midagi niisugust, mida, mida võiks tõeliselt niimoodi, millele võiks alla kirjutada. Ja küsimus on selles, et seal, et minule langes osas ei 30 ruutmeetri peal kujutada seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni Peterburis ja ma tegin selle teema kõik puhtalt karavatsju personasidega. Pane poleemika seal tekkis aga siia üles siiski pandi seal ja seal olid kõik need aura, hoorad ja kõik need Kristuse ristilt mahavõtmised ja, ja põhiline oli, mida need vene funksaid ütles, et noh, et, et seal oli talv, oli külm ja miks nad on kõik alastinud. Personaallinnas oli rohkem juttu, aga muidu läks see asi läbi. Kas seda siis Prantsusmaale? Mis asjaoludele sattusite? Õigemini muidugi satavate läksite prantsuse? Üks põhjus oli muidugi see, et, et minu abikaasa ei tahtnud hästi elada Tallinnas tema jaoks oli see liiga pisikene linn. Ja mina ei tahtnud elada Moskvas. Ja, ja kuna siis samal ajal üks prantsuse kunstikaupmees nägi minu näitus personaalnäitus Helsingis otsis mu üles, tahtis pilte osta ja kuidagimoodi niimoodi siis jõudsime nii kaugele, sõlmisime temaga lepingu kaheks aastaks. Ja pärast seda, kui ma sain aru, et ta on noh, niimoodi suurema kaliibriline suli ja aferist siin on Eestis ka temast olnud palju juttu siis ühesõnaga oli täiesti peaaegu et juba elu ja surma küsimus, kuidas temast vabaks saada ja siis tuli müüa maha kõik korterid ja osta seal maja. Tähendab, muidu poleks temast vabaks saanud. Elate Normandia väikelinnas, normandi väikelinnas ja kaldal. Pariisis suhtled sa põhiliselt vene kunstnikuna ka, eks ole, oma vanade tõttu on, neil on ju väga palju. Neid Pariisis suhtlema peaaegu mitte kellelegi, tähendab, New Yorgis suhtlen küll, jah, põhiliselt ainult vene vene kunstnik, teda. Aga Pariisis. Paismi, õieti Aegi tuttavaid Normandias küll. Vist väga vähesed inimesed Eestimaal, kes otseselt need ei ole seotud kunstina oma täielikult adekvaatselt pilti, mis on juhtunud kunstiga Prantsusmaal. Milline on Pariisi asend ja noh näiteks, ma kujutan ette, et nagu mina nüüd väidan, et sinu viimased aktimaalid on tegelikult väga tugevalt prantsuse kunstikoodis sees, siis kindlasti õudselt paljud inimesed on üllatunud ja ütlevad, et Aasoni aganemistlik ja kiitsillik ja selgitan seda asjaolu, minu ehistan minu asemel. Et selline ongi väga tugevalt domineeriv suund prantsuse kunstis, praegu. Mina ei ole ausalt öelda aru saanud siiamaani, mida endast kujutab prantslase kaasaegne, kui ütleme niimoodi Pariisis 20. sajandi lõpukunsti, ma ei ole sellest aru saanud, ma arvan, et et kui seal on mingi kunstieliit, millesse mina mitte kunagi ilmselt ei saa sattuma, kuna ma ei ole prantslane ja ei õpi ka kunagi keelt nii hästi ära. Aga ütleme niimoodi laiemas ulatuses. Kaasaegne kunst on minu meelest isegi mitte, oleks ta kits isegi talimitte kits, ta on minu meelest väga halvatasemeline kunst, väga meeldib rohkem kui luur meeldib. Orsey, kus on prantsuse naturalism ja, ja Akadeemism ja selliseid tohutud lõuendit 20 ruutmeetrised niukesed mida tavaliselt noh, nagu monograafiate ei näegi ja, ja kus on väga hea kogu kõikidest perioodidest Impressionistid. Ja, ja mulle tundub, et, et see on noh, niivõrd elus, aga galeriides kui sa surnud minu meelest see on kombinatsioonide kombinatsioon, nad on liiga palju hakanud armastama oma impressionismi postimpressionismi ja ei, oskad teda jäljendada ja kasutad liiga palju valget värvi. Eha Komissarov, ma teiegi kunstiteadlase käest palun nüüd, et inimesele, kes läheb seda näitust vaatama, tammetalu pilte näinud, kus olid seal tänaval Peterburi teel oli liiklusõnnetus ja häkkovskideni. Ja nüüd ta näed siis seda Pariisi väikeste naisteseeriat. Viis või kuus pilti. Signaal see tegelikult ei ole, väikeste naid, see tähendab, see väidab Pariisi lõbunaised lehte selles vande. Pariis tähendab, et Pariisi lõbunaisi. No mina enda jaoks olen nagu selle maailma niimoodi üles konstrueerinud või noh, seal impulsi just nimelt nii teha. Taan muidugi väga kinni 19. sajandi keskpaiga kunstikaanes impressionismi enne kunst, mis ei ole sümbolism, vaid just on niisugune Akadenism. Ja selle aja vastu valitseb maailmas kohutavalt suur huvi. Selle huvi märksõna on Viktoriaanlik ajastu ja teate, kui näete kuskil laanes korraliku tõesti korraliku kunstipoodi välja antud, tohutult luksuslikud albumid. 500 lehe fantastilise tuuriga, Viktoriaanliku interjöörid, tolmused, tohutult asju täis pandud asjad, diktoriaanliku aja kostüümid, Liktoriaaniga, naised, näediktoriaanliku võltsmoraal, seda on uuritud son tohutu kino teema, tegelikult seda filmi inglise sarjakad on täis seda kõike. Nii et ühesõnaga see modernismi sünnieelne, niisugune dekadentlik maailm, niisugune mingiks murdeks küps juba piisavalt roiskunud hetk situatsioon, murdesituatsioon on, kus siis nagu hakkab tulema uus ja siis nagu kõik kõik lükatakse ümber. Vot vot selle Victoria oligi aeg on ikka oma üks, viis-kuus aastat nii kirjanduses kui Kinos, kui maalikunstis kunstis üldse kunstikirjastuste tegevuses, eriti tohutu suur huviala huviobjekte, sellega väga tegeletakse foto foto muide fotod üks põhjus, miks seal niimoodi sisendatud, sest see oli juba fotokunstiaeg. Kohutavalt palju uuritakse sela fotot, mida sa vaata foto laastu foto peegeldasid, moodulid, interjöörid, keskkonnad ja ilmselt foto ongi huvi ajaloo vastu on painanud selle väga kummalise ajastu ja neid märksõnu vaid just nimelt selle taastuvvaimsuse nii Prantsusmaal kui Inglismaal. Vaat selle ajastu märksõnu on Tammiku tööd tulvil. Ta muidugi paneb sinna juurde veel oma lemmikkujundeid, mis tal on seal loomulikult fotoaparaat ja kõik sellised. Ja, ja ta loob siis, no ma ei ütleks, et küünilise maailmavaimuga pikto Häskse Küünilise küll ma lisaksin natuke ühe asja sellele kõigele selle suunal on ka palju proosalisem põhjus. Ütleme me peame mõtlema, kellele me müüme pilte, aadreid nii, ja küsimus on selles, et nüüd see, kes tõesti on, on võimeline ostma, see ei käi ju mitte tuhkagi kunstist nii või teisiti väljendada. Impressionismi impressionismieelses ajas. Nii, ja nüüd on siis küsimus selles, ma vaatasin ka näiteks ütleme, et mida tehakse ka, millele on üle läinud hüperrealistid. Tuleb kujutada midagi niisugust, mis on kallis ja maksab palju, kas kullatud skulptuurid, ütleme nii ja naa, ütleme kogu see, ütleme, salongi elu, kõrgsalongile atribuutika, see peab olema kajastatud niimoodi. Kui see mingil määral on see kajastatud, siis, siis sa leiad omale Ricost ja ma arvan, et väga paljud teevad, teevad niimoodi. See see muidugi ei ole ainukene põhjus, aga, aga sellest tulenevalt siis nüüd tekibki lõppkokkuvõttes huvi kogu selles väärivad seda sellepärast et, et mina õudselt tunnen huvi kitsi vastu, näiteks mind lihtsalt huvitab, mispärast näiteks miski asi on muuta. See on sinu põlvkonna suur avastus, eks ole ju? Ma tahaks seda öelda, aga, aga kas sa siis arvad, et sinu motivatsiooni teatud küünilisus jätkub ka sinu pildid? Ma arvan küll, aga pärast. Kõik jälle, nii, et noh, aeglanikeks võimas asi. Ja seda me näeme ka tammiku, näituse aeg on võimas asi, et tammi, kes oli Nõukogude Eesti ajal kuulus selliste asjade poolest kui eklektika äärmiselt labase maitsega mees äärmiselt ebakvaliteetne majja ja kõik sellised asjad on nüüd oma väljapanekuga näiteks kõneleb väga võimsalt asjast, mis tänapäeval on kadunud maali autentsust, maali endastmõistetav, sest veendusest praegune neopopi põlvkond, näiteks ta enam ei võta maali kui endastmõistetavat asja. Ta astub kõik selleks, et maalikultuuri tõeliselt ära hukata ja ta nii problemaatilises teha, kui mitte. Ja siin on sündinud huvitavaid töid, kui ka väga viletsat asja ära nüüd selle madala maalikunsti foonil teadlikult tahabki olla madal, aga ma ei, ei, ei, oskas programmiline, vot selle uue maalikunsti programmi foonid Tammiku seitsmendate kahekümnendat, seitsmendat aastat, ütleme taotlus ka teha rämedalt maali. Ta mõjub endastmõistetava malt, see on esmakordselt ja, ja seal on tõesti tunda, et kunstnik on veendunud, et osaleb ajaloos Aero kirjutamises, aga praegu on seda kohutavalt raske iseendale tõestada, ise uskuda või kellelegi välja pakkuda. Te viibite iga aastaga teatud aja, ütleme siis kaks kuud New Yorgis ja mis on selle tagamaad? Võtada ennast lahti provintsis, nüüd ma olen seal viis aastat elanud ja tundub, et hakkab aitama. Muidugi, New Yorki elama küll ei tahaks minna, sellepärast et peale New Yorki Pariis tundub olema toona aga magamistoana niivõrd intiimne ja niivõrd siiski orgaaniline ja harmooniline linnad, Pariis, olgu ta siis surnud või elus, ütleme võib-olla ta on jah, tõesti ainult mälestused, aga aga New York oli muidugi ikkagi kunsti business ja ma ei ütleks, et ta on Kusti tipp. Aga kunstibusinessi, püramiidi tipp on ta küll ja Soho, ütleme niimoodi. Ja New Yorgis on siiski parem müüa seda, mida sa tahad, sellepärast New Yorgis puuduvad üldse igasugused traditsioonid veel ja eelistused. Prantsusmaal näiteks lihtsalt prantslane ei taha mitte midagi muud kui ainult midagi, mis kujutab Prantsusmaal. See ei ole nii nagu Soomes näiteks ostetakse igasuguseid asju, prantslane ostab ainult seda, mis puudutab teda, teda ei huvita üldse mingisugune näiteks mingi teine maastikaga mingi teine motiiv, et mingisugune üldse kellelegi portree, mingisugune asi, mis ei puuduta Prantsusmaad, aga New Yorgis on, on igal inimesel on oma nišš ja näiteks njorklased ise ütleb niimoodi, et kui sa ka üleüldse mingit initsiatiivi üles ei näita ja kui sa seal ütleme, seisad kogu aeg täna veel ühe koha peal, kas siis kuu aja jooksul ikkagi sinu šanss põrkab vastu sind leiab mingisuguse, mingisuguse võimaluse ja väga palju tuttavaid, New Yorgi, see on lihtsalt fantastiline, see seal ei jõua, ütleme näiteks kahe kuu jooksul jõudse kõiki külastadagi. Ja no väga, väga veider linna küll New Yorgi, ütleme pool oskate minu tutvusringkonda sinna üle kolinud ja palju lihtsam on New Yorgis inimestega kokku saada kui, kui Moskvas on nad kõik lennust. Aga põhjus on ikkagi see, et seda nõukogude aegsed moodsat kunsti, noh, Ameerikas ihaletakse, tuntakse selle vastu huvi või lihtsalt teatakse, et nad on hea käega kunstnikud. Ja kool ikkagi loeb, sellepärast et minu meelest ikkagi ütleme, et vene noh, jagatakse ütleme Peterburi kool ja Moskva kool, Peterburi kool on Prantsusmaal väga-väga hinnastesse, selline kristall, see hall, selline sotsrealism nagu meie siin ütleme et see mingil veidral kombel läheb väga hästi peale Prantsusmaa ja mina ei saa sellest üldse aru. Aga tähendab, ma ütleksin niimoodi, et kui keegi kuskil on siiski võimas kunstnik, tuleb välja lõikama vene päritoluga. Ikka pärast elan New Yorgis korraldatud, nii ka ütleme puhta materiaalse pere poolt. Üks kollektsionäär kutsub mu, maksab välja pileti annab korteri, ütleme, üheks kaheks või kolmeks kuuks, kui palju minul aega on, maksab mulle ka piisavalt elamise raha? Tähendab, me sõidame sinna koos abikaasaga ja siis ta tahab sellest saada temalt ühe pildiminutise pildi kasvataja, karasoodetajatega last ja midagi rohkem seal ajaga umbes kolm-neli pilti, sellepärast et noh, ma ei tea, ma olen paar-kolm korda seal käinud ja üldiselt on asi selles, et mingisugune selline nagu kramp on mul seal sees. Ma nagu kuidagi peale kõiki nende galeriide külastamist enam ei tea, mis asi üldse ise olen ja mida nüüd peaks tegema, et viimane kord ma üldiselt sain nagu hakkama tegin, maalisin ühe pildi, mis on alustatud Moskvas pärast jätkatud Tallinnas pärast jätkatud Prantsusmaal ja õpetatud siis New Yorgis ja panin ka vastavad aastaarvud niimoodi ja no seal on kõik, minu eluperioodid on, on kajastatud üsna suur pilt meeter 80 meeter 50 ja ma lootsin, et noort otsija ostab selle töö ära. Siin meil muuseumi. Aga tema ütles, et jaa, et sul on, näed seal see viimane aastaarv, et oleks, et seda ei oleks, mina ei saa osta ühtegi tööd peale, mis on tehtud peale 80 viiendat aastat ja kas siis ühele teisele kollektsionäärile. Siiamaani ma olen kollektsionäridega läbi saanud, aga me otsime galeriid, kellega koos töötada. Pilt nagu rongisõit, need läheks veel kord natukene ajas tagasi. Ja sa natuke kirjeldaksid seda situatsiooni, kui sa hakkasid tegema siis töid kunstiklassikasse kuuluvat Tanja raskete kuulsate nimede nagu hals või rämbrant nende tsitaatide alusel, sest noh, kunstiajalukku lähed sa vaieldamatult suurte tähtedega. Ta oli Eesti popkunsti üks tegijaid, aga ülisuurte tähtedega ikkagi, et sa olid esimene kunstnik, kes läks siis nagu kunstiajalugu teadlikult programmiliselt tsiteerima, lihtsalt ei püüdnud sarnaneda vanema kunstiga nagu näiteks Maran või või seal keegi teine vaid tõesti programmiliselt võtsid ette maailmakuulsa maali maailmakuulsa nimega jaa, tsiteerisid teda lausa kohati kopeerisid, kasutasid haaradama kompositsiooni ja siis andsid uued, niisugused kaasaegsed näod, tõlgendused sulatasid sinna sisse. Niisugune hiljem on see kõik saanud nimetuse postmodernism. Tollal sellest ei olnud muidugi veel midagi teada ja teooria veel puudusega liikumine alles oli sündimas. Natukene räägiksid nendest motiividest. Kas sa sellele ideele tulid siin erinevalt popkunsti, et sa ei saanud võtta ajakirja ette öelda, et mulle meeldib samastuda, identifitseerida mingi identifitseerida mingi prestiižikas suunaga vaid sa leiutasid jalgratast, mida kuskil teises-kolmandas maailma nurgas samal ajal leiutati ja jõudsid väga huvitavatele tulemustele võib-olla olid üldse, kas sa oled üldse Nõukogude liidus esimene, kes noh, nii kontseptuaalselt käsitles siis kunstiklassikat repro kultuuri. Ma ei tea, tähendab ma eile selgitasin välja esimese tööaasta aru, mis mul on endale ka meelest läinud, see on ühes eravalduses. Ja selle töö nimi on Tiiu portalomio Veneto noore õukondlase bot õega ja see aastaarv on 74, nii et see on minu esimene täiesti avalik, täiesti programmiline, tähendab tsitaadiga töö. Miks sa niuksed teele läksid järsku niisugusest popkunstivagunist samas seda Emmdee maha jättes, vaid jätkates hüppasid sa järsku hopsti teise vagunisse lausa teisele rongile, millega sa hetkeks olid nagu kõrvuti sattunud seda olukorda kirjeldada. No tollal süüdistati mind üsna palju selles, et ma ei oska joonistada ega ka maalida ja oskasid, ei osanud, täiesti õigi, sõitsid ja, ja ma hakkasin siis tegelema vanade meistritega ja kopeerimisega ja, ja uurisin seda tehnikat ja, ja Laseerimise tehnikat ja ja üleüldse tähendab näiteks Rembrandt ju alustas mustale olin implimatuur alus, alusvärv oli must näiteks ja hakkas sealt valgust väga loogiline ja niimoodi tähendab valgus võib-olla üks kõikuma. Kas aga vari peab alati õhukene ja siis saab palju parema alustada varjust ja minna järjest edasi valguse peale, sinna tekib rohkem kihti sihukeste asjadega tegelesid ja siis lihtsalt selle asja käigus. Siit ka, mida sa tegema hakkad või lihtsalt sind huvitas seal õppida ära tehnika kõikide klassikaliste kunstiõpetuse normidega. Aga, aga et siis teha pildi, millega kriitikud, muuseumid, tegelased, ministeerium, oludel suu kinni panna. Aga oli sul visioon olemas, milline see pilt peab olema või sa mõtlesid, et ma teen õudselt hästi maalitud bokstiliste või sa ju teadsid, et see pole võimalik. Kuidas sa neid asju kavatsesid ühendada? No ma arvan, et kogu minu töö, töö ja tegemised on ikkagi suurelt osalt intuitiivset, sellepärast et maile mingi teoreetik olnud ja ümberringi sellal Kõik tegelesid Ameerika kunstiga ja hüperrealismiga ja Bobbyga ja opiga ja ja mina olen niisugune päris selline poisikene, kes ausalt öeldes mitte midagi tuhkagi millestki ei teadnud. Aga tähendab vot selle nende kopeerimise käigus tekkis mul ka selline idee panna. Absurd, tähendab sürrealist ei ole ma kunagi olnud, minul jälle sürrealistliku mõtlemismina puhastavat sürrealismi ei ole osanud kunagi teha, isegi pole proovinud. Aga, aga väga meeldib mulle absurd. Ütleme dada sugemetega või noga, tähendab niisugune ja, ja minu jaoks oli see suurim absurutada, tähendab ühendada noh, niivõrd võimetud ajalooetappi kui võimalik on jumal. Sul oli ja seda Läti eri maailma nurkades õige pea, et vot selles ongi pääsemine ja nii me saame kätte uue, eriti elujõulise absurdi ja, ja, ja olid seal siis oma. Kuidas sa mäletad sa veel kui sa, millise pilguga sa tulemust siis vaatasid või see määras kogu sinu edasise tee kuskilt otsast, said rahulist või olid üllatunud või kuidas see? Üldiselt võib öelda, et tuli absurd. Olin küll ja, ja kui ühesõnaga tekkisid ka süüdistused, et küsimus on selles, et väga palju on seostatud ja seda seda osaleb ostmas nostalgiaga vana järgi tõesti minule endale kadunud hakkas tunduma, et sellega seal iga kaua tegeleda, et tal on tõesti see meki juures nostalgia vana järgi ja kangesti ka see mekk juures, et noh, nüüd teda kohe robinal hakatakse ostma, et kui ei saa päris tõsta, siis ikka mingi tsitaadiga pilti. Aga. Ma arvan, et nüüd ma hakkan tegelemise enda tsiteerimisega see 30 aastat nüüd on, seal on väga palju töid, näiteks ütleme, see ümmargune autoportree, mis on tegelikult väga kehvasti tehtud ja üldiselt tahakski seda tööd teha kohe mitu varianti uuesti maalida. Kuule, ära seda tee. Nii, ma arvan, et siia sobib meil lõpetada maailmapildi saatekülalised, olid täna kunstiteadlane Eha Komissarov ja Eestimaale käima tulnud kunstnik Rein Tammik ja saate toimetaja Martin Viirand.