Siin me oleme peeki Pedaru ja meil on külas lavastaja Ain Mäeots, tere Ain. Tere inglitele Tõnu. Ja just ema, ma teen selle asja ära ikkagi siin pealinnas läks päike jälle pilvede taha. Aga, aga meil on just kompensatsiooniks tõeliselt päikeseline inimene. Jah, ainsa, just enne, kui me eetrisse tulime, mainisid, et sulle isegi meeldib selline kaamos ilm, et kui mina seal hakkasin vaikselt juba jälle kiunu maid küll varsti läheb külmaks ja nii edasi ja nii edasi, siis sulle vist meeldib jah, et kas sa saad kohe inspiratsiooni, tunned kohe, et see külm ja pime aktiveerib sinus mingisuguseid loomejõu. Ja täitsa ausalt, kohe. Päike ja palavus teeb mind absoluutselt loiuks olnud on paksuks laisaks Kõutsiks kohe, et et mul veab veidi külm ja ebamugav olema, et, et ma liiguks. Kas aga mis seal viga olla, paks laisk kõuts? Ei, iga ta ei olegi, aga, aga pilves pilves, ütleme, talvine sügistalvine aeg, see on mu lemmik, ma ei saa midagi teha, meil oli kolm kuud. Peaaegu päikest, naine, ma ei näe, et see oleks nagu rasvunud või midagi sellist, mis tegid seal suvel, et sa ei võtnud juurde, kus olid siis kuskil peidus äikesega. Jaama põhiliselt tegelesin oma täitsa loomingulise erialase tööga kogu aeg terve suve, et oli lavastus, siis olid seriaali ENSV võtted, nii et tegemist oli küll. Me rääkisime eelmises tunnis korra veel hüppan tagasi, rääkisime Soome televisiooni mõjust eestlastele nõuka ajal, et sina oled ju lõunaeestlane nii-öelda, kas sina omal ajal vaatasid Soome televisiooni? Kui me räägime 80.-st, siis ma muidugi rohkem kuulsin, lõpuks ikkagi nägin ka, aga, aga minu esimesed muljed Soome televisioonist, et ma käisin pioneerilaagris ja siis Tallinna poisid rääkisid lõpuks pioneerilaagri lõpuks ma teadsin absoluutselt peast, mis toimus Ridarjassas loomulikult hiljem majamivaissis etet on absoluutselt selge, ilma et ma oleks näinud muidugi ajakirjadest pilte, et mul olid need. Härra Hasselhoff silme ees nagu täiesti selgelt Soosidki oli muusikaajakiri, mida kuidagi sahkerdati siiapoole. Aga nüüd sa oled lavastaja sellisel poppil teleseriaalil nagu ENSV, mis on siis ka nii-öelda retrosari. Kust see idee alguse sai, kellega koos? No see tuli tegelikult hästi järsku, et eks see esimene hooaeg on, on väga ootamatult tehtud ja väga väikeste võimalustega loodetavasti järgmine hooaeg ja siis ta läheb nüüd edasi on meil rohkem rahulikult aega nagu ettevalmistus ja proove teha, sest see oli, see oli ikka inimvõimete piiril töötamine, selles mõttes muidugi väga huvitav kogemus, aga sellisel kujul rohkem niimoodi ei tahaks teha. Et aga, aga aga kust see mõte tuli? Noh, minul tehti ettepanek selles mõttes ikkagi oli oli siis ETV poolt ette antud, olete kohtadest, aga ma sain näitlejad valida, et see oli nagu minu minu jaoks kõige olulisem asi. Stsenaarium oli olemas, kõik oli olemas. Räägi võib-olla sellest ENSV sarjast, mis teil on kõige selliseid lahedaid mingeid juhtumisi või mis kõige rohkem nagu endale võtteplatsil lõbu ja lusti pakub. Lõbu, ja noh, selles mõttes on, on proovide proovide aeg kõige-kõige nagu määravam või selles mõttes, kui sa teed proove ja sul on näitlejad, kes on, kes on piisavalt vaba ja täiesti heas mõttes jobusid asju välja pakkuma, et vaba õhkkonda kõige olulisem, siis saab sündida ka, mis siis, et see sein võib olla mis iganes väga tõsine ja nii edasi, aga, aga õhkkond on kõige olulisem. Ja muidugi alates kõige toredamatest asjadest, igasuguste kostüümide, varrukate proovimine, seal seal sai ka järgmine pühadeks. Sari on läbi, aga peaks näidata mekkin kohvi, et seal on, seal on neid neid momente, mis on piisavalt piisavalt hullud. See Eesti NSV sari läheb siis edasi on teda nüüd planeeritud kuhugi kevadesse või koguni järgmise aasta sügisesse praeguse seisuga veebruaris. Need vahepeal siis paus ja inimesed peavad kannatama või siis vaatama, kas saab kuskilt netist vaadata vanusest. No ma arvan, et siin vahepeal tuleb ETV-s üks väga hea sari, mida, mida teeb seesama tiim, kes tegi? No ühesõnaga, Ott Sepp, Märt Avandi ja kaaren, kaer, ühesõnaga ö fraktsiooni seriaal nimega partei, see on suurejooneline, tänapäevane. Et selline nostalgialaine on jätkuv, et, et kas meil on midagi sellist nagu õhus, et, et me otsime sealt tagant nõukogude ajast midagi mingit inspiratsiooni. Ei, ma arvan, et ma arvan, põhjus on tegelikult selles üks põhipõhjused. Praegu on täiskasvanuks saanud põlvkond, kes, kes on sündinud juba Eesti vabariigis, kellel, kes pole sekunditki elanud, elanud nõukogude ja iga põlvkond avastab enda jaoks ajalugu uuesti. Ma arvan, et siin on üks põhipõhjuseid, miks, miks seda aega nagu väga erinevatest vaatepunktist käsitletakse selles mõttes absoluutselt. Mind mind ajab naerma ja vihale, kui noh, võtame kasvõi hoopis Sofi Oksase teema, mis on tohutult kirgi üles kütnud, et kas on õige, et seda aega kujutatakse nii noh, tegelikult ükskõik mis, mis film, telelavastus, raamat käsitleks alati neid, et miks seda aeg-ajalt just nimelt nii kujutatakse tohutu kriitikanooled, aga tegelikult unustaks ära, et et peabki käsitlema väga erinevate nurkade alt ja mida rohkem neid nurki on, et ega keegi ei pretendeeri ainuõigusele. Selles mõttes ongi kestev meelelahutuslikus vormis, kes, kes väga Rajul või sellisel valusal kujul, et need kõik nurgad on vajalikud, annab tegelikult tervikpilti kokku. Mitte ükski looja ei saagi anda objektiivset pilti sellest ajast pole võimalik. Me noh, see ongi selles mõttes rohkem või vähem looming ikkagi peabki olema subjektiivne. Siuke virisemise asi, et, et kas meil oli ühel päevalist isegi küsisime kuulajate käest, et kas selline virisemine ja vingumine selline on, on eestlasele lihtsalt, et noh kujunenud juba külge selline iseloomujoon, et me siis me saame aru, et me oleme tõeliselt eestlased, kui me oleme ikkagi kõvasti kannatanud ja anname siis nagu hagu juurde selle vingumise ja virisemisega Ma arvan, et seda aspekti on ka üle võimendatud, tegelikult see mosaiigid siuksed. No ma ei kujuta ette minnes minnes põhja noh see piir tegelikult virisemise ja kritiseerimise vahel on väga õhk, õrnakene, et, et tihtipeale tihtipeale väga konstruktiivset kriitikat tembeldatakse virisemiseks ja vastupidi, virises. Et, et ma ei usu, et see on midagi, mis on eestlasele üliomast ja ma, aga ma arvan, et selline kriitiline suhtumine endasse ilma noh, Eestis eestlasele ei ole oma oma me, mulle tundub vähemalt mingisugune pateetilisus või väga endale vastu rinda tagumine. Noh, ja me kõik tahame, et meiega oldaks rahula, aga, aga ma arvan, et tihtipeale virisemist tõlgendatakse. Noh, ma, ma arvan, et see lähtub ikkagi õigelt pinnalt, et see on, tegemist on nagu kriitilise meelega. Aga muidugi sellega pingutatakse üle. Meil on vist eestlase parim? Noh, teatri teatriinimesed ütlevad, et kui miski eestlase meeldib, seda ei tule kunagi. Ta pigem ei tule, kui tegemist ei ole lähituttavaga, ei tulda kunagi tänama etenduse filmi või raamatu eest, vaid ollakse vait. Või parim juht, on see ei, täitsa tip-top. Siis on juba väga hästi Jah, kui kui sajatatakse, siis see või pigem siis mitte tagasisidet, kui siis negatiivsed nii-öelda loomeloo looja vallast vaatenurgast. Ühest täiuslikust päevast laulab nüüd luuriide, selle valisid sina välja. No sa sadasid ta mulle ootamatult peale, ma ei olnud valmis nagu mõtlema, et mis on need mul, aga kui mõelda tõesti mingitest erinevatest aegadest erinevad lood, ma ei ütleks, et lemmikud või need on õigel hetkel mulle mingi jälje jätnud, see on mingist mu eluperioodist kindlasti lugu. Siin me oleme peeki Pedaru Meil on külas lavastaja Ain Mäeots. Ja sina oled nüüd 27. novembril, siis Vanemuise suures saalis Tallinna Nokia kontserdimajas välja tuleva suurprojekti lavastaja tegemist on heliseva muusikaga. Absoluutselt see on, see on väga noh, selles mõttes üks üks vanemaid muusikale, mida nagu aktiivselt maailmas mängitakse ja sa ikka mängitakse, on see, et on tasemates esiteks, muusikaliselt rääkimata oma aja kohta, aga praegu muusikaliselt äärmiselt võimas ja hea ja muusikaliselt väga huvitav. Ja väga paljunõudlik materjal selles mõttes on. Ja miks ma, miks ma seda teen ja miks ma seda rõõmuga teen, kusjuures on see, et, Ma ise tunnen draamalavastajana, vähemalt see on erakordselt kasulik teha draamalavadel aeg-ajalt muusikalavastusi kõige klassikalisemaid selles mõttes, et et iga draamalavastusena kindlat rütmimuusikat tegelikult sisemist, isegi kui seal muusikat ei peaks üldse kasutama. Et see on kohutavalt kasulik sellise tunnetuse mõttes muusikatükki teha. Noh, see on, see on puhas, puhas kuule, kuule kogemus, see on selline nagu värskendus, rääkimata sellest, et ta on ka lavastuslikult äärmiselt keerukas ja raske ja nõudlik asi, millest. Oi, kui on õige, kui on õiged näitlejad Elise muusika eest ka natuke nostalgia meie jaoks, sest et 70 aastatel sai seda mitu korda kinos käidud vaatamas. See sobis nõukogude liidus näidata, sest et see oli natsi viivis, fašismivastane, ütleme seal nüüd noh, see tegevusse seal ja et läks hästi-hästi peale mulle kõrvalteema seal absoluutselt kõrval teemaga, aga lihtsalt nõukogude ajal vaata, need filmid tulid, Nad tulid ja siis see sobis selles mõttes. Et Sa oled ise ka seda filmi originaali näinud, Julie Andrewsi ikka kõigi nendega, eks ole. Et need pea siis näitlejad või lauljad, kes, kes meil nüüd on, ehk siis ana, Liina Vasa oli Birgit Birgit Õigemeel põrget Birgit Õigemeel. Iseloomusta neid natuke? No siin ei peaks rääkima kindlasti ainult ana lihasta Birgiti peaks rääkima Raivo ja tammest ja Jüri Lumiste ka, kes on nendega siis fon, trapid paaris, sest et asi ei ole nagu ühes ühes ühes kahes lauljas, vaid see on ikkagi Ansambli rikk. Ja ja aga kuidas küsimuse all on see, et, et nii et küll väga head ja toredad lauljad, aga kuidas nende siis, kuidas nad trupi sobinduvad, kuidas nad ära mängivad selles minu vastased toetust praegu paarinädalase proovi-proovikogemusele? Ma absoluutselt usun sellesse, et siin ei ole nagu mingit sellist vahet, et trupp on äärmiselt äärmiselt hea ja tore. Ja ei, no minu jaoks muidugi nats Julie Andrews ja nii edasi on see selline nagu mall maha pandud, et et ma ei tea mind nagu mingi muu enam nagu liigutav. Aga no ei, no siin on, see film on pea 50 aastat vana juba, aga aga eks kõik on muutunud, nagu see loomulikult meie lavastus ei ole kindlasti kantud nagunii, võib olla. Praegusel ajal vaadatuna ta tundub ikka liig. Liig magus minu minu maitse jaoks, mitte minu maitse jaoks selles mõttes, et see on. Mitte et me oluliselt meelega ei tee nagu selles mõttes mingit väga tänapäevast kiiksu, aga, aga mis puudutab nagu nagu tooni Velaadi, eks ta on, ma arvan, teravam kindlasti ja, ja mitte nii. Mitte nii lääge, ma arvan. Ma vaatan, et kunstnik on teil, Riina Diarenko, Eesti draamateatrist, kostüümikunstnik Gerly Tinn, et kuidas etenduse visuaalne pool välja näeb? Ei ole valmis lava näinud, aga makett ja noh, ja muidugi Kelly kavandeid. Me püüame olla võimalikult ajastutruud, et, et mis puudutab kõiki mundreid frentši et see on ikkagi Ikkagi väga veenev, et tegemist on aristokraatia ka ja see on, see on omaette väga huvitav teema ja olles ja olles ise just eelmine sügis pikalt viibinud Austriasse on. Kummaline maa selles mõttes, et tegemist on ikkagi saksakeelse kultuur saksakeelse kultuuriruumi kuuluva ühiskonna ja, ja nad ise absoluutselt meda vihalase. Kui, kui sa paned neid sakslastega ühte patta, et see on, see on üks omamoodi kiiks ja loomulikult nad ise mina saksa keelt ei räägi, et mina ei oska vahet teha, aga nende saksa keel on ka teistmoodi ikkagi teine, teine tunnetus, teine asi. Et, et need on väga olulised teemad selles tükis, mis tähendab olla austerlane. Need siis põhimõtteliselt selle etenduse puhul ikkagi on tegemist nagu kerge sellise rännakuga. Lavastuse puhul on tegemist ikkagi nagu aja rännuga, et seal ei ole mingit sellist moodsates kostüümides tänapäevast nägemust. Ei, me ei näe mingit põhjust seda teha. Selles mõttes ta on ajastutruu tegevus toimub aastal 3938. Kuulamegi ühe loo sellest lavastusest helisev muusika, mis siis esietendub 27. novembril. Siin me oleme Peeki Pedaru külas on meil täna Ain Mäeots, lavastaja ja kan näitleja. Tahtsin midagi veel lisada etenduse hilise muusika kohta, mida sa praegu lavastada, mis novembrikuus etendab? Me rääkisime saksavärgist, aga eks ole, siin kõrval on jäänud ameerikalik volivoolicy keel inglise keel muidugi, mis puudutab selle lihtsalt muusikat, sest paratamatult on ju ta on kirjutatud see ühe ühe pere luua ja põhimõtteliselt tõestisündinud loo põhjal aga, ja inimesed teavad seda, et see on selle põhjal, aga nad võtavad. No unustavad ära selle väljendi põhjal, et tegelik lugu oli ikkagi natuke teistmoodi seal, paljud nüansid ei olnud üldse mitte nii romantilised muusikalis, et sedasama, see on hea näide sellest, kuidas kuidas kunst noh, nimetame seda kunstiks, see kirjutatud tõkese muusikal on muutnud selles mõttes kujutlust ajaloost või noh, nii nagu Eise esines Steini oktoober omal ajal, et terved põlvkonnad ja miljonid inimesed oma vaimusilmas, kui räägitakse Oktoobri revolutsioonist, kujutavadki ette seda, et talvepalee vallutamine toimus niivõrd pompöösselt niivõrd võimsalt romantiliselt ja keegi ei tea ega mäletagi enam, et tegemist oli mõne kamba purjus lavastaja, kes sinna sisse vajusid lihtsalt jah, ja lõpuks vist ainult üks naine vägistati ka mingitel muudel põhjustel. Invest murdis jalaluu, ütleme niimoodi, aga jah, üks asi on ajalugu, teine asi on siis kunst. Ja, ja, ja ütleme niimoodi, et kunstiteed sa mitte ainult lavastajana, vaid ikkagi mängid ka päris palju. Ja praegu Vanemuise laval näiteks Geostat No mitte päris palju selles mõttes, et see on hetkel ma olen Vanemuises ühes tükis nimega paanika, see on kaasaegne soome lugu. Kolmest mehest, kes, kes püüavad ravi ravida oma keskea kriisi, sulguvad nädalaks ühte korterisse ja ja, ja siis peavad hästi tõsiselt sellega hakkama saada. Muidugi kõrvaltvaatajatele see nii väga tõsine ei ole. Nad ise on ihu ja hingega asja küljes. Et seal seal omal roll mängin teleajakirjanikku, kes saab kinga. Väga-väga huvitav. Ja teine tikk on seal vist Tartu uues teatris. Jah, see on. Kuigi kuigi mul on kohutavalt palju tööd, on viimasel ajal, aga see on Tartu uus teater on minu jaoks nagu oluline koht ja ma mitte ainult selle tüki pärast, vaid üldse minu meelest on inimesed, kes ei ole veel Tartu uude teatrisse sattunud, Don't kätt käsi südamel panna, siis ma teen julmalt, et reklaami, et minge vaadake Tartu uue teatritükke ird ka Peeter Volkonski viimane suudlus, et tegemist on Eesti teatrimaastikul ühe kõige paremas mõttes värskema puhanguga, mida, mida mida peab, mida peab nägema. Et see on oluline. Sinu üks selline, kõik minu jaoks muljetavaldavaid nagu tegelaskujusid ja sa oled mänginud, on filmis Malev Lembitu tõesti, sellest ei saa üle ega ümber, aga noh, see see tõesti see mõjus ja minu meelest sellise väga lahe, kui sa nüüd võrdled tähendab filmi- ja teatrinäitlejatööd või nii-öelda mängimist filmis või teatris, kumba sa tegelikult eelistad? Kusjuures ei oskagi eelistada selles mõttes, et need on kaks, tegelikult on need kaks väga erinevad erinevat lähenemist eri ütleme, mitte lähenemist, aga tunnetust need on tegelikult on ju, nii, et Eestis on, on paraku hästi palju väga häid näitlejaid, väga häid teatri näitlejaid, kes on, kes on laval väga veenvad, absoluutselt usutavad ja rahasid armastas ja õigustatult ja ja kes filmis või, või siis ka teles nad mõjuvad natukene, need, need on nagu liiga palju seal, et nad on noh, natuke üle mitte halvasti mängiks, üldse mitte, aga see ongi erineva tunnetuse asi, et et Eestis on väga hea teatrikool. Kas need üksikud väga head filminäitlejad tõesti, kes meil on, noh, võin julgelt nimetada, Mait Malmsten, näiteks Tõnu kargist ei räägigi, et noh kui te mõtlete nagu selle tunnetuse peale, mida nemad näiteks ekraani levivad, siis see on teistmoodi kui mõne teise näite puhul, kes samas kõrval mängib teatraalselt. Et noh just just seda näitlejatele ma loodan, et lähiaastatel balti filmi meediakool ja lavaka koostesse asi võiks paraneda, et see on minu kui lavastaja poolt ka üleskutse need on, see on täiesti erinev spetsiifika ja see on pikk jutt, et me hakka sellest praegu ja aga Eesti filmi võib siis nagu lihtsamini võtta selliseid inimesi tänavalt ja see on teatud küsimus, on film, film Ma lähen nõuab väga selgelt just nimelt tüüpi isiksust. Et selles mõttes, et just nimelt sa ei tohi mängida seal sa pead ise olema see, vaat see ongi see vahe. Niivõrd-kuivõrd teatris ka ei tohiks see nii olla, aga, aga paraku ikkagi ilm nõuab sellist ehedat olemist, et noh, et inimene on orgaaniline ka siis, kui ta midagi ei tee, ta ei pea noh, ja, ja sellepärast filmi jah, tõesti otsitakse nii-öelda tänavalt tähendab väga häid tulemusi andvat kus ta lastaks olla just see tüüp, see nagu sa ise oled, sa sobid siia jah, mõnda teises trolli mängi ära selle pealt, aga, aga ikkagi. Sa oled küll enamasti tuntud kui lavastaja siiski aeg-ajalt ka astud üles näitlejana ja juba noorena Wikmani poistest ju said selle toreda näitlemisse tuuled. Olid ajad, et kas, kas sinu jaoks on nagu oluline aeg-ajalt ikkagi näidelda olla laval või teha seda nii-öelda näitlejad? Ma üldiselt väldin sõna näitlema, see on tegelikult väga halb noh, see kõlab juba võltsilt ja ma püüan ise töötada mängima. Et me mängime ikkagi teater, peaks kõige paremas mõttes mäng olema, et mäng on see, mis meid kõiki käima ajab, innustab ja aga näitamine see on see, et ma näitan midagi välja, mis ei ole nii noh, ütleme semantika või tähendus on juba teine, et inglise keeles on just nimelt see acting Äkt ehk tegutsema, et ma tegutsen. Ma ei näitle, tegutsen, ma ajan nyyd oma asja, eks ole, ja teistel loodetavasti on huvitav seda vaadata. Aga näete mul siin küsimuse ära, et jah, siin on, on kui ma nüüd see talv möödunud talv üle noh, tegelikult üle seitsme-kaheksa aasta tegin uue rolli teatrisse oli esimesed nädalad oli, oli roostes masina käimasaamine. Et Raivo Tammer joogitsar muidugi aitasid mind ja ootasime nii-öelda järgi ja lõpuks aga esikaks jõudsime kenasti valmis, et, et see oli, see on lavastajale ikkagi väga hea, väga vajalik. Et ma oskan kõiki ülesandeid, mis ma lavastajana näitlejana annan. Näitlejale. Oskan näitleja seisukohalt nagu vaadata, hinnata, kas ma, et ma mingit üldist ebamäärast juttu, vaid, et ma annan talle konkreetseid ülesandeid, mis mind mida ma eeldan, et mis mind oskaks käima panna laval? Aga ikkagi, sa eelistad olla lavastaja seal nagu mänguperemees kuidagi selline võimu kiusatus, mis seal on ahvatleda? Ah, ma sõna ei ole igav, võimu kiusatus on, ma ise arvan tõesti, et minu jaoks on see ammu, mul ei ole kunagi seda olnudki, et ma arvan, et mul ei ole kunagi võim pähe hakanud ka siis, kui ma draamajuht oli, et paljude jaoks on see võib-olla mingid võimumängud, aga heal hea lavastaja puhul see ei ole ehkki ühtki tõeliselt teatri või filmilavastajat, kes kes lihtsalt oma selles mõttes või noh, omada võimu, see ei ole see, siis ei tulnud midagi. Et see on pigem tahtmine siiralt tahtmine luua mingi oma huvitav maailm ja jagada seda teistega. Ma ei oska seda paremini. Aga see on ja see peaks nii olema. Nüüd kuulame üht lugu. Milles nüüd kiiruga ära välja valisid, mis sinu noorusajast Led Zeppelin. Paar sõna, kuidas omal ajal üldse nagu muusikale ligi pääsed, kus sa plaate said, kui näiteks sellest lihtsalt millestki rääkida. No see oli see, et ma olin, kus ma olin mingi 14 15 16, kui Võru linnas, kus sul on pärit, on seal oli ikkagi oma kogukond, selliseid kunstiinimesi, kellega sai hakatud läbi keegel kellelgi vend ja ja sõber ja see kellegi poolt külas käidud, kuulatud plaate ja Se Led Zeppelini. Mäletan seda tunnet, et me istusime ühe Võru kunstniku ateljees siregi savipotte piip oli suus. Leedseethelin lint makilt tuli ja see oli nagu ilmutus. See oli. See oli nagu auk auk kuhugi sisse, mis kunagi kinni kasvanud. Siin me oleme teeki vederu. Meil on külas lavastaja Ain Mäeots. Kuulasime Led Zeppelini, nüüd aine, sa ise oled võrust tekst nagu kohe selgeks, et kas seal on nüüd, ühesõnaga kõik seal setod, sa ise oled ka setu või ma ütlesin, Tallinnast vaatamine. Ekskaasana rooma sõnatsiooni tornist, mis sealt ära, et see on väga provokatiivne, et sa meelega teed, paned ühte patta, et tead ise väga hästi, et see ei ole nii ja, ja ei ole ka tegelikult, et noh suurem osa Eesti inimesi võivad muiata selle peale, aga kui, kui me kas või juba keeleteadlaste poole pöörduma, rääkimata kõikide teiste spetsialistidega poole, siis need on kaks erinevat kultuuri. Tähendab, setod on ikkagi setod on ikkagi väga terviklik isegi mingis mõttes ühiskond, rääkimata kultuurist. Et ja oma keel, mis on ikka päris erinev võru keelest, ma ei ole keeleteadlane, hakata sinna põhjalikke näiteid analüüsi tegema, aga see on nii. Ega võro keelt sa siis ikkagi oskad? No ütleme, ma valdan seda mingil tasemel, ma ei, ma ei ma ei kindlasti ei pretendeeri selle, et ma oskan, et ja selleks, et ma selle vabalt rääkida saaks, selleks ma peaks ikkagi nende inimestega paar päeva jälle koos olema, siis ma võin öelda, et see tuleb mul vabaltaruse saadik. Jah, ja üldiselt väldin ei absoluutselt, saan absoluutselt nii võru kui seto keelest, aga ma absoluutselt väldin ka sellist asja, et kus kus iganes seltskonnas. Minagi võru keeles. No see on niisugune, ütle midagi. Ei ütle ta ei noh, selles mõttes vaata võrokeste käest, küsisin. Et, et kuidas õhkaga näiteks on ja eetrit ikka jood ja sellist asja ikka küsima? Need on niisugused nagu tamm, küsimused varakatele, ega õukat ei jooda selles mõttes õige seto tarbivokad, kui ravimit ütleme pigem jah, tuttav kunstnik, ei hakka nimetama, kukkus talvel jääauku väga külma ilmaga varilt kraadi oli miinuskraade, tuli kilomeeter v2 läbi lume koju ja mis ta elu päästis, oli jõuga. Ja ta ei saanud isegi mitte nohu, rääkimata kopsupõletikust, millestki. Igatahes kodusid, asjad on seal ikka südame peal, sa oled teinud siis võro ja seto kultuuri siis kriitavaid asju, tarka mängufilm ja ma nagu sain aru, et midagi on veel tulemas, mis puudutab siis just Võru või isegi seto kultuuri ja selle võib kindlalt välja öelda, et see on absoluutselt lukku löödud. 2011 ehk järgmise aasta esimesel juulil on Värskas esietendus suurel muusikalisel muusikalis mütoloogilise lool. Noh, me ei ole täpselt žanrid, leiutan helilooja siin Kristjan priks, kes setode lugusid kirjutab. Me oleme arutanud, et kas väljend etnorokkooper on kuidagi liiga otsitud, kunstlikke kistud seal on tegelikult tema täpselt vastad, leidunud aga suur muusikaline lugu. Ta tuleb ehk siis Pekost, kes on setu jumaluse jumala asemik maa peal. See on suvel suvel ja seal osalevad. Kauksi Ülle on põhiautoreid, aga ka Ruitlane ja ka minu ja ütleme siis kindlasti ka helilooja Kristjan Priksi panus on sinna päris suur, et see on fantaasialugu. Mingis mõttes küll jah, muusikaline, mitte muinasjutt, mitte muinasjutt, aga see on noh, ulatud tegevus nii tänapäeva kui väga-väga ammusest saega hüppab siia-sinna ajaliselt jaa, jaa. Ja kaasa löövad seal selles mõttes siis hästi palju seto koore setokollektiive, setu, noorte teatristuudio, aga siis ka teiselt poolt siis kutselised näitlejad Vanemuise trupist kui ka väljastpoolt. Et selline selline avantüür Kui ma uurisin sinu kohta lähemalt enne kui sa siia tulid, noh fakte, mida ma siis ei teadnud, sest et ühte koma teist ikka tead, ma leidsin sellise laheda asja, et mida mina ei teadnud, et sa oled pälvinud Setumaal korda aastas välja antava Anne Vabarna nimelise preemia maailma esimese setukeelse mängufilmi Taarka eest sellises aastal 2008 ja see on Setumaa esinduslikum preemia, mida siis 95.-st annab välja Värska vallavalitsus, et kuidas sa, kus sa, kui sa läksid seda preemiat vastu võtma, kuidas, kas oli pisar silmas ja selline ülev tunne, et see on ikka tundub nii-öelda setu teemat vaadates ikkagi väga oluline asi. Absoluutselt ma olin tõesti ja ütlen ausalt, väga liigutatud, sest et ega setud noh, tegelikult ka selleni tarka etendusega filmi suhtes oli ka väga kriitilise hääli, et noh, kas või Meil oli valesti ja miks üldse nii on kujutatud, miks on kujutatud ja see on täiesti loomulik. Aga, aga see, et, et nad tegelikult ikkagi tunnustasid seda, see on kõige olulisem asi üldse minu jaoks. Et, et sest see film on kõike muud kui romantiline kujutelm seto laulikust või ütleme, sumeniirlik vaade seto laulule, ta ei ole üldse mitte seda, kuigi noh, mõned hästi, paljud kindlasti ootasid seda ja miks mitte ka sellisel asjal oleks oma oma nišš, aga me ei teinud. Me ei teinud nagu Kang hero hero istliku või kangelaslikku filmi romantilisest laulikust, see sa Anne Vabarna siis auhinna said, on fakt, aga väga palju on ka sihukest puhast fiktsiooni sinu kohta just kolleega astus läbi, ütles, et räägi ain sellest, kuidas hundimaskiga sõitsid bussis, mis tuli välja, et ei vasta üldse tõele, et siuksed tuleb selliseid nagu linnale Kinde nagu kuidagi Ricoshetiga kuskilt tagasi, et, et sa oled kuulnud, mis igasuguseid vahvaid asju sa oled korda saatnud või olen küll, jah. No eks ma olen elus muidugi igasuguseid asju korda saatnud. Aga neid reeglina, mis minu tagasi jõuavad, need? Väga, aga muidugi mina olen poisike sellega mõne kolleegi kõrval, mis, mis lugusid nagu noh. No aga räägime nii lahe lugu, mis on sulle tagasi tulnud. Linnalegendist endast. No muidugi muidugi see, et mind on päris palju elus minu vennaga segi aetud, et mingil perioodil olime väga sarnased. Nüüd on tema natuke pikemaks läinud viimase aasta jooksul viimase paari aasta jooksul, aga aga oli periood, kus kus tõesti, et et noh, alates sellest, et käisin Egiptuses iial Egiptuses, Egiptuses oli ain mingi täiesti uue naise võtnud, mis mu endale, oma naisega seal noh, kuni selleni välja, et, et noh, see on häält tahetakse telefonis hästi palju, isegi. Ja hääl on teie pere üks selliseid tugevamaid kaubamärk ja ma arvan lisaks muudele andmetele, aga see on suht suht selline äratuntav. Ja häälest rääkides kuulame ühe sinu lemmikartisti, Anthony Johnson lugu. Kängu. Kraane. Ain Mäeots, räägi nüüd midagi sellist, mida veel teised ei pea. Räägi oma uuest projektist filmist millest veel ei ole midagi räägitud. Jah, no ma küsisin produtsendil täna enne siia tulekut, et kas et mis sa arvad, kas me võiks rääkida, siis ta kõhkles, ütles, et et jah, tegelikult vist ikkagi võib juba selle selles mõttes, et kas ei taha kaagutada enne, kui on asi reaalne ebausu teema ja kuidagi jah, aga no võib-olla ka ebausu jah, et tegemist on siis loodetavasti järgmisel aastal, siis läheb võttesse mängufilm hasartmängusõltlastest, mis on tänapäevane lugu tänapäeva Eestist, mis põhineb reaalsete inimeste lugudel paljude, aga nad on kokku pandud siis kolme inimesel looks kus on kolmekümnendates mees reklaamimees, reklaamiagentuuri loovjuht, siis on naispensionärist tähendab õpetajast naispensionär ja siis on sanitaartehnika laojuhataja seal kaks naist ja üks mees, kelle kes omavahel ei tunne, kelle elud puutuvad kokku läbi kolmandate inimeste, et see on, see on kokku pandud see umbes 10 Kümne reaalsest loost mõned jäävad neist ellu, mõned ei jää nii palju, võib öelda, aga on hästi olulised asjad, see ei ole, see ei ole kindlasti kasiinode vastane film selles mõttes, et jah, mul endal on, siin on muidugi jumala abiga aastaid juba tõesti palju aastaid tagasi ja millise laine minust üle käis, kus ma puutusin selle maailmaga tihedalt kokku. Päris valus kogemus oli, aga ühesõnaga, et lähtudes sellest kogemusest, aga see ei ole nagu üldse noh, mingis mõttes autobiograafiline lugu üldse, mitte et seal on teiste inimeste lood. Kas see on siis ongi film nii-öelda pigem sõltuvusest? Ja miks aga just nimelt sellest sõltuvusest ega sõltuvuse ei ole nagu universaalne asi, iga inimese jaoks on oma Achilleuse kand ja see, mis mitte kasiinod ei ole süüdi, mitte viin ei ole süüdi mitte narkootikumidele pahad, ükski asi maailma selle iseenesest hea või halb, mis on väljaspool inimeste. On see hea või halb, on see, mida inimene sellega teeb konkreetne inimene. Konkreetses olukorras, et ja see on väga paljude juhuslike asjade kokkulangemine, mis, mis kõigist, mis kõigis on olemas sõltlased, millegi sõltlased ja küsimus on ainult asjaolude kokkulangemisest ja noh, ühesõnaga selles mõttes ei ole mustvalge ja selle mitte moraalitsev film. Kindlasti mitte, see on vaade, see meie katse nagu panna inimesi, kes ja noh, tavaliste inimeste suhtumist hasartmängusõltlast, haiged, vastik eemaletõukav sõltuvus. Et nad on haiged inimesed, aga et seal katse sõita korra nende inimesega algusest peale kaasa kuni lõpuni välja. Sõltuvuse suhtes ollakse üldse väga negatiivsed, et ma mõtlen, see teema on viimasel ajal hästi kuidagi hakanud jälle avanema, et lugesin siin just haigi vahingu raamatut, valik, kus ta räägib siis söömissõltuvusest ja tema tobe näiteks välja, et tema puhul oli tegemist sellega, et tal lihtsalt puudus nii-öelda enesearmastus, et see oli nii-öelda enese vastu suunatud tegevused, mis sa arvad, mis kasiinosõltlase puhul, kui sa nüüd üldistada, on see tuum, mis aga ta ikkagi sinna mäng. Ja üks klišee on see, et mida arvatakse, et need on ilged, raha, need inimesed, kes kasiinos mängivad tegelikult hetkel, kui inimesed on sõltlane, saan, see raha on nagu taandunud, see on hoopis teine asi, et seal on hästi. Ma ütlen. Igal inimesel on see erinev ja tihtipeale ja mõnikord on ka see nii paradoksaalne, kui see ei tundu, et tahtmine teistele head teha, ma ei oska seda lahti. Seleta praegu, et selleks on see film, mis me teeme. Väga tore filmi näeb siis, millal võtted alles algavad. Järgmisel suvel. Loodetavasti selles mõttes stsenaarium on valmis. Stsenaarium. Väga põnev, väga põnev, oleme ootel, suur aitäh sulle, Ain Mäeots, et said aega tulla meile saatesse, meiega jagada oma elu.