Siin oleme peeke vedaru, kära on meile külla jõudnud. Priimabaleriin Kaie Kõrb, tere, Kaie. Tere. Tere. Rääkisime esimeses tunnis sellest, et mis on inimestele püha veri, erinevad inimesed pakkusid erinevaid asju, kes loodust, kes emakeelt, kes hoopis mingeid esemelisi asju, mis teie jaoks püha on. Kas kunst nagu ilmehelt pere? Ta on kindlasti püha, see on selge, aga vist tõesti praegu on minu jaoks esmatähtsad on minu kaks last kodus ja see on vist praegu selline ei saagi nagu midagi, ega kedagi sinna kõrvale panna, et nemad on see suur püha mul seal kodus. Nii ta on, Kaie, te olete teinud vapustava karjääri, Harry, ütleme nii, et, et Eesti inimesed, kes seda Eesti inimesed, kes mõtlevad selle peale, eks ole, et kes on siis nagu nagu esitantsija või PRIA poolt baleriin, siis ilmselt paljude jaoks on just nimelt esimesena. Või ainukesena see nimi Kaie Kõrb, kuigi jah, meil on tuntud. Armastad tantsida olnud ka varem ja, ja ka nüüd on Kaie. Mis seis on nüüd on selline? Kuidas öelda küsimus, et peale seda kurit paar aastat tagasi saite ka kaksikud poisid kätte, mida veel elult tahta, kõik on olemas, vapustav karjäär ja nüüd lõpuks kabil krooniks lapsed. See on tore kõrvalt niimoodi tundub, et see on hea, et no ütleme nii, et nüüd tuleb lapsed üles kasvatada ja tegelikult ongi nii, et nüüd on olemas vähemalt mõte sellel elul, kellel elada ja milleks elada, et tants on ju tore ja lava on tore ja seda ma teengi ju tegelikult veel natuke edasigi. Aga tegelikult on ikkagi elul hoopis teine mõte ja, ja nüüd ongi see, kuhu poole pürgida, et lapsed oleks terved, et nemad oleks õnnelikud. Lapsed saavad nüüd kolme aastaseks, novembris mainisid, enne kui me hakkasime rääkima, et sul on kodus kaks skorpioni nii-öelda poissi, kes on siis Eduard ja Raimond, et kuidas on, kuidas üldse on mõnus ema tunne, et peale kõike seda, kui on aastaid rasket-rasket tööd teha, kas on nüüd raske, raske, kui vanem olla, eriti kui veel kaks poissi. No on ikka küll jah, päris raske on, et just ennast ohjeldada, et nagu endast mitte välja minna lastele mitte näidata oma nõrku külgi ja et nendega nagu nende jonnidele ja nagu kontrollidele vastu panna, et mitte alla anda, et tegelikult ma olen üpris pehme iseloomuga ja ja ma saan aru, et kui ma igasuguste nende käsklustele all on, siis nad võtavadki võimust ja pärast on väga raske tagasi minna. Et ma olen juba siin mõned vead teinud ja ma tean, et mingid mingid rituaalid lihtsalt hakkavad kujunema, et vot üks peab olema, esimene, teine on teine ja tegelikult noh, peaks neid rohkem ohjeldama, et ei tuleks selliseid harjumused sisse, et sina nüüd istuja, sina seisa ja istimine ära ja emme siin ja vanaema ole üldse vaka, et noh, et selles suhtes nagu tuleb nagu endaga veel tööd teha. Lapsed on ju ka eriti osavad manipulaatorid, et väike armas pilk või nutukene ja juba vanemad tulevad ja absoluutselt. Kuskohast seda nagu tarkus tammuta saan, ma vaatasin tänases Kroonikas, et ärinaine Terje Aru on läinud lausa pedagoogikat Ultudeerima, et oma kuueaastast. Ma saan arulast vist paremini siis nagu ohjes hoida. No ütleme nii, et seda tarkust on siin ikka ammendatud ka elu jooksul ja vanust natukene on ka ja kogemusi on, et eks minagi olen pedagoogikat õppinud koos oma erialaga, kui ma Moskvas õppisin ja aga noh, selge see, et pida ükskõik kui palju, kas või Inglismaal või Prantsusmaal või Ameerikas, aga õpid sa oma laste pealt ja, ja ei saa õpiku järgi lapsi õpetada. Sul on kaksikud poisid, ma saan aru, et kahe muna kaksikutest erinevad, kui erinevad nad siis tegelikult on need oinad? Täiesti erinevad, et kui noh, nad on nagu välisvälimuselt erinevad ja on ka hingelt ja, ja iseloomult erinevad, et kui üks poiss on selline eestvedaja ja on nagu liider ja mõtleb koerustükke ja pätlasi välja, siis teine poiss on see, kes järgi läheb, kõik järgi teeb ja nüüd on isegi selline etapp, Beta keeldub ütlema oma nime, ta tahab olla venna nimega siis ütleme, et ta ei ole Raymond tan Eduard ja ja tähendab, ta tahab nii olla nagu venna moodi. Aga tegelikult on ta palju hingelisem ja palju selline selline nagu hästi haav ja väga memmekas, ma ütleks. Kas see laps juba oled ka teatriõhkkonnaga harjutanud või balletikooli neid kaasa võtnud või kuidagi vaikselt hakanud neid oma sellesse nii-öelda endisesse siis või praegusel tööatmosfääris? Paar korda kaasas mul käinud, aga nad on suht püsimatud praegu, et et rohkem segavad, kui suudavad vaadata. Natuke aega läheb veel. Ei no lihtsalt nagu huvitav, et, et noh, ma tahtsin küsida, et eks ole, et, et seal on kaks poega, et tavaliselt naised vähemasti nagu alati tahavad kogu tütart, et kus see, aga kui ma kuulsin, et, et need on nii nagu eri eri karakteritega, et, et ühel on siis noh, üks on võib-olla natuke siukse lüürilise mõistis ma niuke tundlikum, eks ole, et, et siis võib-olla ongi need, et et kahes poosis oledki nagu mingil määral saanud, nagu nagu õrnema esindaja ka natukene Ei no poisid on jah, mul täiesti erinevad ja nad, nad on mul väga tublid, et mul ei ole siin küll mingit sellist mõtet, et ma, et väga kahju, et üks on üks, oleks võinud olla tüdruk, et sellist mõtet mul ei ole ja ja ma arvan, et ma üldiselt arvan, et meestel on elus kergem. Siis meil käis paar aastat tagasi külas teleprodutsent tuntud teleprodutsent Tuuli Roosma, kellel on ka kaksikud ja tema ütles ka, et et alguses oli kaksikutega ikka väga raske, aga nüüd kuidagi on, on hea, et nad juba nagu teineteist natukene ka kasvatavad. Mängivad üksteisega saavad. On küll, et ütleme nii, et mängivad sama palju kui kaklevad, muidugi võib-olla kaklevad natuke rohkem, et et need kriimustused ja need marrastused on ikka meil kogu aeg, näod mõlemal katki, pidevalt küüntega kogu aeg kinni, aga mängivad ka kallistavad ja musitavad, käivad käsikäes ja üksinda, kui üks läheb alla, kohe küsib, kus venna on ja et nagu kõike peab tegema koos. Jah, räägitakse kaksikute vahel on ikkagi tahad või selline eriline side ja ma arvan, et see peab ka paika. Minu isa ja tema vend on ka kaksikud, need tunnetan seda oma perega, aga kuulame vahepeal ühe muusikapala näkkinkowli Moona Liisa, kas sa äkki tahad öelda näkkinkowli kohta, mis üks sinu lemmikutest, midagi? No ma arvan. Küll on olnud minu ühe elu eluetapi juures, kui mul oli selline üks väga raske eluetapp ja ma lihtsalt olin kodus ja kuulasin teda. Liisa Moona Liisa memm Ja soola? Vaat. Ja silla. Maal oli sa. Näkkincoul Moona Liisa, oli see lugu meie tänase külalise, Kaie Kõrbi üks väljavalitud palasid, me räägime jah, Kaie Kõrbi ka kõigest elust kunstist. Ja tahakski rääkida sinu sellisest ettevõtmisest nagu Kaie Kõrbi balletistuudio, kus sa siis koolitati tulevasi tippbaleriinid, räägime lähemalt sellest, palju sul seal õpilasi on, kas kõik on ainult tüdrukud? Kui vanalt alustatakse? Kaie Kõrbi balletistuudio on tegelikult juba 11 aastat vana, aga nüüd sellest aastast ma alustasin nagu uues kohas ja uute jõudude ja uute mõtetega. Et Kaie Kõrbi balleti Meil on nüüd asub Tallinna tantsuakadeemias Solarise keskuses. Alustasime siis septembrist alles täiesti uue uue stuudio ja uue kooliga. Et kooli me võtame vastu, kuulutame välja küll alates neljandast eluaastast kuni 10. eluaastani, aga võtame ka vastu kolmeseid, kes hakkavad just saama neljaseksid, tubli, tublid kolmesed. Tütarlapsed tulevad ka. Et samuti on meie minu stuudia nagu uudiseks on see, et alustasime täiskasvanute balletiga ja väga edukalt läheb, et ütleme, kui läänemaailmas on see nagu väga populaarne ja väga paljud nagu just vabastavad ennast nagu balletitundides, et käivad ja saavad selle eest nagu mingi hinge ilu ja mingi enesekindluse ja sellise füüsilise vormi, et ei pea olema ainult hiphop või seid ping või pilaates, et on olemas ka ballett, et sama samamoodi saab arendada lihaseid, saab ilusa rühi käte hoiaku ja just nimelt ma arvan, et inimene suudab ennast teistmoodi peeglist vaadata. Kas see eeldab siis mingite ikkagi korraliku nii-öelda mingit põhja või vormi või inimene oleks tantsuga tegelenud? Ei, absoluutselt mitte, et siin ongi just see mõte, et igas vanuses ja igas kuidas öelda mitmete vormidena võib sinna tulla, et just see inimene, kes tunneb, et ta tahab, et ei ole mingisugust ei ole vaja häbeneda, et ei ole nagu vaja mõelda, et ainult peenikesed ja noored saavad balletti õppida, et just see ongi see mõte, et kas või ma ei tea, 80 aastane tulla. Et just, ja läänes on see tõesti täiesti populaarne ja täiesti olemas, et meil on nagu vaikselt hakanud ka Eestis nüüd vedu võtma ja, ja ma ütlen, et meil läheb päris hästi ja päris palju on neid daame ja noori kestis. Jumaldavad seda, et kunagi lapsepõlves ei täitunud see soov, nad tulevad sinna saali, nad saavad naudingu. Jah, see on tõesti huvitav ja minu meelest väga lahe uudis. Minu jaoks on see uudis selles mõttes, et mina olen alati mõelnud, et kui see balletirong on läinud, siis ta on läinud, võib-olla mingi variant on see, et kui sa oled tõesti väga tugev tantsijat, sa võid seal noh, natukene nii öelda proovida, aga et kui sa ei ole seda lapsepõlves teinud, siis ma ei räägi nüüd muidugi lavale püüdlemisest, vaid ka üldse selle tantsuvormist, aga kui rääkides nendest pisikestest tulevastest Paleriinides, siis kolme, nelja, viie aastased sõnnik, ülivara ju, et ma oletan, et neil endal, kas neil on endal siis juba selline soov, et nad. Vanemad tahavad vanemate ikkagi kindel. Nüüd minu lapsest saab, pole ütleme nii, et tegelikult on ju pisikese tüdruku, et eks me muidugi kuulutame välja kõik poisid, tegelikult peaks ju ka balletti õppima, sest kust me oleme ikka rääkinud, et kus need printsid tulevad, kui poisid ei tule. Aga no nii väikesed poisid tavaliselt ei tule, et meil on põhi, kontingent on ikkagi tütarlapsed ja kõik väikesed tüdrukud unistavad roosades kleitidest ja, ja ilusast muusikast ja pääseda lavale. Ja no ongi nii, et no meie aluseks üheteistkümned pisikesed õpivad kuulama muusikat, õppivad koordinatsiooni. Distsiplineeritud, et kuidas me nagu kuidas nad peavad käituma, õpivad rühmas koos olema, õpivad nagu just nimelt muusika, meie kuna meil on tundides elav muusika, elav klaverisaatja alati, siis nad õpivad muusika järgi käima, käsi tõstma, õpime läbi mänguliste nimetuste ära mingit käte jalgade positsioonid. Ja just igal aasta lõpus on meil ka lastele esinemised ja kõik need pisikesed puntrast saavad ka lavale esinema. Kui te nüüd tagasi vaatate enda lapsepõlve, kas teil oli kohe algusest peale selline tunne, nägemus, kutsumus minust saab? Baleriin. Ei, kohe ei olnud, et ma meeletult tahtsin tantsida ja ma olin selline hull, et ma ei teadnudki, et ma tegelikult, kui ma olin väike, mul õde on rääkinud, et ma igal võimalusel ikka läksin esinema ja kuhugile ronisin ja tahtsin tantsida nagu lihtsalt meeldis. Aga eks see tee oli ka väga konarlik, enne seda kõike, kui balletikooli saad, sai mindud, et ei võetud esimest korda vastu ja siis ma käisin spordikoolis ja ja kõik see, et ma uuesti läksin, katset ikkagi sain balletikooli, et noh, soov oli muidugi sees väga, väga suur. Ja kui ma balletikooli juba sain, siis ma olin nagu endale väga suured eesmärgid seadnud. Avage natuke seda balletikooli argipäeva ka, et milline see elu seal on ka, see on ikka tõsine, väga raske töö hommikust õhtuni. No see on tõesti tõsine ja väga raske töö eriti no ütleme nüüd omal ajal, eks ole, kui balletikooliõpingud toimusid meil kuus korda nädalas, meil oli ainult üks puhkepäev, nüüd on balletikoolis kaks puhkepäeva ja natuke lühemad päevad. Et ja kogu see internaadielu ja ma olin internaadi laps veel, et nojah, see hakkas hommikul peale lõpes õhtul hilja, et ja siis seal teatrietendused ja et noh, ütleme koormus oli meeletu, aga tagantjärele meelde tuletades siis. Nonii, meeletult nautisin seda kõike, et loomulikult oli raske ja oli vaja õppida ja oli vaja kõike nagu jõuda, aga aga kuidagi vaat kui, kui on ikkagi selline tahe ja eesmärk ja noot ei, ei tulnud kordagi seda mõtet, et jätaks pooleli või on raske, et varbad verised või või mis iganes, et ei olnud seda mitte kunagi. Kui oleks vahepeal ühte muusikapala ka ja see on meil nüüd ajast 80 kaheksakümnete algusest, kuskilt rock hotelli esituses, ma saan aru, et Ivo Linna on seal nagu, eks selliseid artiste, kes seal ikka meeldinud. Ivo Linna on mulle meeldinud ja me oleme temaga koos palju reisinud ja on väga vahva. Mees. Rock Hotell nostalgiline oli see lugu meie tänasele saatekülalise Kaie Kõrbi üks lemmikuid. Ivo Linna ja Kaire, sul on fantastiline nii-öelda etenduste nimekiri, kus sa oled olnud peaosades ja ja sinu karjäär on lihtsalt selline, noh, võtab suu lahti, kui ma vaatasin kogu seda nimekirja, et et siin on, kui kõik tippteosed, Carmenit, Luikede järv, Antonius, Kilo patradži sell, kõik need, mis sinu enda võib-olla sellised erilised lemmikrollid oleks, mis sa tõesti tunned, et on kohe väga südamele lähedased kuidagi resoneerivad sinuga. No ütleme nii, et ma tõesti olen nagu vist tantsinud peaaegu kogu klassikalist repertuaari ja no tõenäoliselt ikkagi väga südamelähedane on olnud Luikede järv. Kui rääkida klassikast, siis Luikede järv oli minu esimene etendus Estonias ja noh, praktiliselt enne seda mul oli mingi paar väikest rolli, aga suur etendus oli Luikede järv ja Luikede järv oli minu viimane etendus, kui ma teatrist lahkusin. Et koguvama karjääri jooksul ma seda etendust tantsisin nii Eestis kui väljaspool Eestit. Et üldiselt mulle klassikamaal arvasin alguses ka, et ma olen nagu ainult klassikaline baleriin, aga juhtus nii, et ma ikkagi mul õnnestus tantsida väga palju selliseid karakterrolle, et mulle nagu tohutult meeldis teha selliseid erinevaid naisi, ta nagu siis Anna Karenina Kleopatra, Karmen, preili zürii ja nii edasi, et sellised tugevad leedi Mcbet ja vot need need rollid olid võib-olla mulle ka väga-väga südamelähedased, kuna mulle tohutult meeldis nende etenduste dramaturgia eest nimelt laval oli võimalik ka nagu selliseid näitleja rolli rohkem esile tuua. Just jah, et, et kui, milline sa ise nagu selles mõttes nagu nende tegelastega võrreldes oled, et veidi McPeet ja nii edasi, et kuidas vaat siin on see, et, et te elasite seda, kuidas öelda nunnakloostri nagu elu seal balletikoolis kuskile kuskilt hakkas ikkagi see, et, et see oli nagu teistest parem ja tõusid nagu esile ja ja võitsid siin konkursse ja nii edasi, et, et kas kas, kas see nii-öelda olid seal nagu rohkem nagu lükata. Ja, ja lihtsalt noh, olid teistest nii palju parem või tuli veel mingid niuksed isiklikke omadusi rakendada etet, saada kuidagi teistest ette ja esile ja püünele ikkagi neid parimaid osi napsata. Noh, ütleme nii, et et mul üldiselt ikkagi väga vedas, et olid sellised toredad kokkusattumused, et kui ma läksin teatrisse siis lavastati Luikede järve ja ma olin nagu neljandas või ma ei tea, mitmendas koosseisust, sõitsin seal tagasaali nurgas ja ja siis kuulsad lavastajad Peterburist, inske, Sergejev siis mõne proovi ajal mõne proovi pärast, siis kutsusid, et võtet devotška, et tüdruk, tule siia ette, et vot Tiit Härm oli siis tol ajal nagu kuningas teatris, kes tegi printsi rolle ja pandigi mind Tiiduga nagu kõrval kõrvuti ja ja oligi nagu paar paika pandud, et ja tantsisin, Luikede järve, esietendus sellest tere päevast, nagu ma olin nagu kroonitud selle osa peale ja siis nagu ei olnud nagu tagasilööki enam seal vedamine, esimene, et ja hiljem muidugi väga palju ränka tööd oli vaja teha ja kõike kõike seda kulisside taga, aga siis tulid konkursid konkurssidel, läks hästi ja jäin nagu silma Venemaal ja sealt juba väga palju tuttavaid ja väga palju kutsuti väga palju sai juba välja piiri taha sõita. Kuidas sa teatri selline kulissidetagune elu on, et kas see on on selline, et Kahepalgeline naeratatakse, naeratatakse aga vaikselt mingi balletis vissi paelakene lahti? Kuulge koolitoit on kogu aeg selline loomingulised inimesed ja nii edasi, et seal nagu lihtne ei ole jäiksusega värk. No eks ta ikka on. Niimoodi ütleme nii, et juma ikka nooruses olin ka üpris naiivne, ma ei kujutanud ettegi, et võiks keegi, ma arvasin, et kõik on hästi, et ma ma nagu juba aastad edasi läks, siis ma sain aru, et ohoo, et tegelikult ei ole nii roosiline kõik kui see võib tunduda, et ja hiljem just eriti kui juba hakati rääkima, mina nagu võtan, võtaks kellelgilt osi ära või mis iganes, et et sealt siis tulid välja, et tegelikult olidki vaenlased ja see on ka täiesti loogiline, et suured teatrid, suured intriigid, väiksed väiksed intriigid, et nii nad räägivad ja nii tegelikult ka on, aga no ma ütlen, et mul ikkagi ikkagi vedas, et selles suhtes, et oli ka selline periood, kus väga paljud lahkusid Estoniast, nagu ei olnudki kellelegiga eriti konkureerida, lihtsalt tantsisin ja nautisin seda, mis ma tegin. Nii Tiit Härma just tegelane olnud, kes siin mitmete läbi aastate väga palju vastuolulisi selliseid situatsioone tekitanud ja isegi tähendab, pandi pandi sind sinna selleks printsessiks koos siis selle Tiiduga, et oled maininud, et olid temasse armud ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja siis mõnede aastate pärast siis tuli välja, et Tiit, keera käkki. Nojah, vot niimoodi see asi juhtub, et, et see on nagu see on elu, ma ütleksin, et siin ei ole midagi parata, et ja inimesed samamoodi muutuvad, et kui üks asi on, kui inimene tantsib või tantsija nagu laval, teine asi, kui tantsija hakkab juhtima, siis need inimesed tavaliselt Oskad sa nüüd tänase päeva rahvusballeti kohta midagi öelda, kuidas palju seda jälgite nüüd on meie kuulsa paari Toomas Edur, Age Oksa siis panus ka juba ilmselt rahvusballetis olemas, Toomas Edur siis, nüüd ma saan aru, juhib juba 15 aastat. Toomas Edur oma sõdurile nüüd üks hooaeg selja taga, et eks, eks see annab veel nagu, annab veel nagu pingutada, et on vaja ikkagi kõik asjad paika panna. Noh, ühe hooajaga ei, muidugi ei suudeta kõike kohe teha, aga väga palju on juba ära tehtud. Muidugi on mitu esietendust välja tulnud ja nii et ma arvan, et nad, et ta teeb seal päris tubli tööd. Kui hea üldse Eesti Eesti siis niuke, noh, maatõugu inimene balleti jaoks vaata väga palju siiski noh, vene tüdrukuid hoopis teisi, kes, kes, kes ikkagi peamiselt nagu läbi lõivad siin. Mul on lihtsalt selline mulje jäänud. No ütleme nii, et eks, eks siin on ka vahest probleemid, et kui ongi praegu on olemas ja meiega Tallinna balletikool ja ka sealt balletikoolis tuleb päris palju kasvandikke välja, aga mitte iga kord ei võeta neid teatritesse siin nagu on natuke rasked seisud, et tuleb nagu väljast rahvast peale, aga oma koolitatud tantsijaid ei võeta, et et siin on nagu väiksed käärid vahel, et no mis teha, aga maailm on lahti, tuleb otsida ise koht. Mis, mis siis, see on väikestele tüdrukutele nii-öelda mõttematerjaliks ma, kes ma arvan, kes meid ei kuule, aga kelle emad võib-olla siis tähelepaneliku pilguga videot jälgida, et mis on see, mis, mis potentsiaal selles inimeses peab olema, kellest saab baleriin, et kas see on tõsine töö või subjoodi ehkki olema nagu mingid eetilised eeldused, et sa oled naine. Jah, no eeldused peavad loomulikult olema, et on ka erandeid, kes on ennast üles töötanud väga kesiste eeldustega ja on, on, on võimalik ka nii, et ikkagi peavad olema teatud eeldused, aga ainult eeldustega ei ole ka mitte midagi teha, et kui ei ole seda tahtejõudu, ei ole soovi, ei ole. Töövõimet ei ole mõistust, kuigi räägitakse, et ilma mõistuseta tantsida ka nii ei ole kahjuks et ainult jalgadega ei tee mitte midagi ära, et ainult jalgadega ei võeta isegi balletikooli. Aga koolitus, tähendab, ma saan aru, ikkagi Eestis on, on piisavalt hea selleks, et noh, miks mitte võib-olla siis hiljem minna maailma ründama. Jaa, absoluutselt. Tallinna balletikoolis on väga hea koolitus ja Eestis on hea koolitus, et siin on ju meil ikkagi ka mitmeid näiteid, et meil on tegelikult juba laias maailmas väga palju häid eesti tantsijaid ja siin ei saa küll öelda, et Eestis on halb kool. Aga ise ei ole, tähendab, ise sain, ma sain arvuti ikkagi läinud kuhugi välismaale või kas need võimalusi olid? No sel ajal, kui nagu oli, oli juba võimalus minna, sel ajal oleks nagu minu jaoks hilja minna, et kui piirid nagu lahti tehti, siis mul ei olnud mõtet enam minna, et noh ja pealekauba olen ma selline argpüks, et ma olen alati kodust kinni hoidnud. Kuulame jah, vahepeal väikese muusikapala, Cindy Looper ka üks sinu lemmikutest, kas on sulle öelda tema kohta miskit? Kuulasin teda sel perioodil, kui olid sellised toredad ja meeldivad aastad. Cindy Looper Tšaima saime, käimas on saade siin. Me oleme stuudios nagu ikka, peeki veider, aga meil on täna külas meie priimabaleriin. Kaie Kõrb. Kaie, millal sind jälle laval näha saab? Jah, sest et siin oli ju, kui sa ära läksid, eks ole, Estonias siis kõik olid nagu öeldakse, šokis ja nii edasi ja nii edasi. Siis hakkas laste ootamine, lapsed saadi kätte. Ja siis sa tulidki lavale tagasi, mis oli omakorda šokk, aga see oli juba rõõmu. Mõned etendused olid, eks ole. Ja nüüd ma olen kuulnud, et siis nagu öeldakse järgmise aasta nii-öelda juubeliks 50.-ks juubeliks midagi kavas, kusjuures Paleriinidele ongi vist see, et nad tegelikult vist said juba nõukogude alaliselt suhteliselt varajased pensionile või, või midagi sellist oli, et vaat nagu see, Ervin Abeliga see vill, noor noor pensionär. Ja just täpselt, et saab küll, jah, pensioni 20 aastat peab nagu laval olema ja siis seal on võimalik. Samal ajal tantsitakse edasi, et ma ei mäleta, kas Maiablist seltskond, kes oli sajaaastaseni peaaegu, oli see siis nagu tants või ta lihtsalt liikus kuidagi nii ja naa. Jumala kuku, et vanainimesel on luud võib-olla sellised. Ma ei saa siin nagu öelda, aga ma olen jah pisega näinud ka mingi ma ei kujuta ette, kui vana ta võis olla mingi siis ta oli mingi seitsmekümnene, kui ta surevat luike tantsis laval, et noh toll kuldtossu muudi, noh oli küll, et selles suhtes ma ette, ega siin pole midagi rääkida, mis on heas vormis noh näiliselt ta nagu tubli naine, et me ei saa teda nagu maha teha. Ei, ta enam ei tantsi, et on ikka päris vana inimene, ma ei, minu meelest on kuskil kaheksakümnene praegu. Minu minuga juhtus see, et jahet lapsed tulid ilmale ja aastakene läks mööda, Mai Murdmaa helistas mulle ja rääkis mulle augu pähe, et ma tegelikult küll väga ei tahtnud, aga Mai ikkagi ütles, et noh, et see ei lähe ju enam varvaskingades ei lähe enam Luikede järve tantsima ka, et teeme lihtsalt uue projekti ja hoopis teistmoodi, kus on vajada näitlemise Andy ja on vaja ka kida ja me tegimegi siis projekti Vene Draamateatris tuli meil siis välja surmatants, mida me tegime algselt pidi seda olema, on 10 korda. Lõppkokkuvõttes me tegime seda üle 30 korra. Ma ütlen, et palju väljasõite, väljasõite oli ja nii, et päris hästi läks selle etendusega ja siis oligi nii, et mail oli kohe, mõlkus mõttes, et teeme siis veel midagi. Ja tegime järgmise etenduse Olifeedra mis oli koostöös Rahvusooper Estoniaga ja nüüd siis ongi meil. Uuel hooajal on ka välja kuulutatud, siis tõenäoliselt vedra, nüüd viimased etendused. Kolm väljasõitu on meil Tartu, Pärnu ja Viljandi. Et ongi kohe nüüd, nädala pärast on meil Tartus, kuuendal novembril on etendus sadamateatris. Ja ja aprillis on sul tulemas suur juubeliga ala. Endast kujutab, olete juba läbi mõelnud? Noh, järgmine aasta on jah, et mitmeid selliseid mõtteid on, aga praegu on nagu paika pandud, et veebruaris on juba mitu aastat toimunud jõhvi balletifestival kuhu siis, kus on alati balleti kaala osa, kus on mitmeid külalisi ja siis tõenäoliselt astun ka mina seal üles uue numbriga uue modernnumbriga, mida ma käisin suvel Helsingis Helsingi ooperis õppimas. Nimelt Jorma Oodioodineni lavastuses kes on väga kuulus soome lavastaja ja siis selle numbriga astun üles Jõhvis ja samuti siis rahvus per pühendab nagu 30. aprilli rahvusvahelise balletipäeva balletikala siis nagu Kõrbi 50.-le juubelile ja tõenäoliselt kui hästi läheb, siis teen seal ka ühe etenduse. Suurepärane ootame põnevust. Selliseid asju oodata siis jah, aga kuidas praegu on, sul on abikaasa Viesturs Jansons on lätlane. Et kas sa oskad läti keelt ka muidu? Natukene aga aru saan rohkem kui oskan. Ei räägi küll niimoodi. Eesti keelt. Lapsed läti keelt, hoius. Lapsed räägivad eesti keeles, aga, aga vestlus ikka üritab nendega vahetevahel ka läti keelt rääkida, et soovitavad meil küll, et räägi üks eesti keeles, teine läti keeles, aga aga kuna meie ei saa nii hästi läti keelest aru, siis tekib vaat ma arvan, et probleemid. Nii, aga sellist noh versus Johnson on selles mõttes nagu noh, ütleme Läti ja Eesti kultuurierinevused on nii väiksed, et sellel mingit probleemi ühesõnaga omavahel nagu läbisaamises, eks ole. No eks ikka mingid mingid eri eri, kuidas öelda, erimeelsused on teatud asjades, aga me oleme juba nii pikalt koos elanud, et me oleme nii nagu selgeks saanud mõlema rahvuse kultuurid. Nii. Jah, mina tahtsin veel küsida seda, et kui sa su elu on ballett olnud kogu aeg täis balletiballetti tööd, teatrit, kunsti, nüüd on seal lapsed, et ja abikaasa on ka loomulikult. Et mis, millega sa veel tegeled, kas sul jääb aega nagu mingisuguse sellise nii-öelda vaba aja jaoks, et kas sa loed, käid kinos, jälgid sa suure maailma balletiuudiseid? No ütleme nii, et kui lapsi nagu ei olnud veel, et siis oli muidugi aega nii lugemiseks, kui ma väga armastasin käia Draamateatris. Ja ikkagi olla kursis nagu maailmaga, et nagu. Mulle väga meeldib esiteks loodus ja mäe üldiselt kolisimegi nagu linnast ka ütleme siis natukene metsa metsa poole loodusesse, et oleks nagu lastelgase loodust ümber kasvavad. Kuna ma ise kasvasin ka tegelikult puhtalt metsas ja, ja talus koos lindude usside ja putukatega ja sigade ja lehmade seas, siis mul on väga hea meel, et mu lapsed saavad ka nagu tükike loodust otse, nagu uksest välja lähevad, et loodus ja meri on võib-olla see, mis mind väga tõmbab. Kas teil on ka oma aiamaa, kasvatate oma juurikakesed tähendab just minu ema. On väga tragi ema, kes hoiab lapsi, kui, kui mina ei saa ja, ja samas on tal ka pool pool maad endale hõivatud, kus ta kasvatab kõike, mis võimalik. Kuidas teil virtsus veest, Viesturs ikka kodus on jaotatud tööjaotused, kes kokkab, kes koristab, kes teeb süüa, kes laseb nõud. Mõlemad teevad, teeme mõlemate, et meil ei ole mingit teadust, ütleme, vestorskume kui kaksikud sündisid, siis eestlastelegi võrd, väärtused võrdväärselt seda, mida mina ainuke ei suutnud rinnaga toita, kõik ülejäänud. Ei ja. Jah, see on väga tore. Saab lapsed ka rakkesse panna, selles mõttes on, on, on hea rohima ja igast asju tegema. Praegu on veel väiksed, kolme aastaseks saavad siis järgmisel järgmisel nädalal. Nii et tõepoolest hakata otsi kokku tõmbama. Just nimelt, aga, aga lõpuks kuuleme veel. Ja kuulame seeldusel, indiaani lugu, Iiesson nii, Kaia, kas sa tahad midagi seal indiaani kohta öelda? See vindioonist ka äsja just sünnitas kaksikud. Ja ma olen täikesel indiaani nagu käekäiku jälginud ja, ja alati ka talle nagu kaasa tundnud, et tõesti, ma tean, et ta väga kaua tahtis ka last saada ja nüüd tal Kaksikud on, et et see lindi on olnud minu üks lemmikumaid, et kui ma lennukis lendan, siis ma alati kuulasin teda. Kas see mõjus rahustavalt? Väga aitäh. Kaie Kõrbile, ootame põnevusega ja millal saab näha, titaas laval siis maid mu mai murdma etendusega Fedra juubeliga alal Jõhvis ja 30. aprillil siis Estonias aitäh, aitäh.