Tänane braavo, saade räägib Vladimirov kenaasist kunstnikust, kelles on ühendatud sügav musikaalsus ja intelligents selge ja reaalse maailmatajuga tõsise murega oma endise kodumaa saatuse aga ka kogu kultuuri käekäigu pärast. Nii on ta oma elus pühendunud väga erinevatele asjadele. Kõigepealt muusikale nii pianisti kui ka dirigendina, aga ka näiteks raha muretsemisele muusikaprojektide tarvis või tõe jaluleseadmisele. Vajalikul hetkel. Vladimir askenaasi sündis 1937. aastal korkis klaveriõpinguid alustas ta Moskva keskmuusikakoolis Kanaida sumbat Jaani juures jätkas 55. aastal Moskva konservatooriumis. Seal oli ta Leho poorini õpilane. Juba aasta pärast õpingute alustamist tulid kaks suurt võitu teine preemia rahvusvahelisel Chopini konkursil ja kuldmedal kuninganna Elizabethi konkursil. Teil enne õpingute lõppu käis ta oma esimesel kontserdireisil Ameerika Ühendriikides. Kui pingelise külma sõja käigus ilmnesid esimesed sulatundemärgid hakas Nõukogude Liit saatma Lääne-Euroopasse ja Ameerika ühendriikidesse oma niinimetatud muusikasaadikuid. Nendeks saadikuteks olid näiteks Taavi Tois trahv ja Emil keelels, keda mäletati väljaspool nõukogude liitu. Veel tänu võitudele 30.-te aastate rahvusvahelistel konkurssidel. Keelelts hämmastas Lääne publikut lisaks heale mängule kamasiire soovitusega öeldes te peaksite kuulma veel rihterit. Ja neile, kes tundsid huvi Nõukogude Liidu noorte pianistide vastu nimetas ta esimesena Vladimir raskenaasit, kes oli tollal umbes seitsmeteistkümne aastane. Oma karjääri alguses äratas Vladimir askenaasi publiku ja kriitikute huvi eelkõige ebatavalise soppeni interpreidina. Eriti suurepäraseks peeti oopus 25 tüüdide h-moll sonaadi aas Gert saabus 54 esitust. Nende puhul leiti, et askenaasi valitseb täielikult esitust ja imetleti puhast ja aristokraatlik maitset. Samas leiti tema mängus midagi liiga kerget, mis olevat ebasobiv näiteks mõnede Poloneeside ja b-moll sonaadi esitamiseks. See niinimetatud kerge venelane tekitas Kriitikutest vastakaid reaktsioone. Ta oli üsna mõistusevastane nähtus, kui arvestada, et Moskva konservatooriumi kasvandikke tunti lisaks nende veatule Virtoostusele ka erilise, jõulise kõla järgi. Kes aga täpsemalt oleks järele uurinud, oleks teadnud, et tegelikult olid olemas nihausi koldembaizeri jäigum, Novi koolkonnad. Kui noichausi ja Golden Faizeri õpilasi tunti just erilise kõlajõu järgi siis ei surunud seda oma õpilastele samasuguse järjekindlusega peale. Kuidas kenaasi oli hoopis lehvoborini õpilane. Obuurin oli Varssavis 1927. aastal toimunud esimeses Openi konkursi võitjad, jah. Taavi toss, trahhi alaline partner. Üks Elegance maid, Jäärafineeritumaid, pianiste, kelle kunst erines täielikult Richteri ja keeleltsi erakordselt jõulistest interpretatsiooni idest. Nüüd on meil võimalik kuulata, kuidas kõlas sopäen noore askenaasi esituses. Kõlab parkarolfis tuur hobus 60 mis on salvestatud aastal 1967. Osaledes Tšaikovski konkursil 1962. aastal jagas askenaasi esimest preemiat Johnov tooniga. See võit oli otsustavaks asjaoluks tema edaspidises elu käigus. Aasta hiljem toimus üliedukas debüüt Londonis. Askenaasi mängis seal Beethoveni esimest ja Prampsiteist klaverikontserti. Juba samal aastal kutsuti teda taas Londonisse esinema ning imekombel kaasa võtta ka oma Islandlannaste naise ja lapse. Ja siis otsustatigi enam mitte tagasi tulla. Askenaaside pere elas mõned aastad Londonis, siis siirduti Islandile ja 1972. aastal võttis askenaasi endale koguni Islandi kodakondsuse. 1989. aastal pärast 26 aastast eemalolekut kodumaast tuli ta Venemaale kontserdireisile. Nüüdseks on ta seal esinenud mitmeid kordi. Näinud elu endiselt kodumaal, on ta tundnud südamevalu nii mõnegi asja pärast. Askenaasi ütleb, et võimalusi, mis avanesid pärast nõukogude korra lõppu, on ära kasutatud väga halvasti. Ja just nende inimeste poolt, kes vastutavad maa arengu eest nende inimeste poolt, kes kraabivad kokku selle maa rikkused ja kel pole mingit huvi Venemaa arengu ja heaolu vastu. Neid ei huvita selle maa, kust nad oma miljoneid kokku kraapisid. Hea käekäik. See on väga vastik. Ma ei leia teist sõna selle jaoks. Askenaasi kireb pianisti karjäär, millele andis otsustava hoo. Tšaikovski konkurss on kestnud siiani esinemistega maailma suurtes muusikakeskustes ja arvukate salvestusperioodidega. Kolme aastakümne jooksul on ta salvestanud maailma ühe suurima ja laiahaardelisem plaadistuste kogu peaaegu kõikide tähtsamate teostega lääne muusika klaverirepertuaarist. Nagu teada, lisandus vahepeal klaverimängule ka dirigenditöö. Kuid vaatame nüüd veel tagasi askenaasi pianisti ellu, mida jälgides tema natuur ehk kõige paremini avaneb. Kui esmakordselt köitis askenaasi publiku meeli paini teoseid esitades siis hiljem tulid loomulikult ka teised heliloojad ja iga helilooja loomingut. Interpreteerides on ta avanud ka osakese iseendast. Teekond sopäänist listini tundub olevat lühike kuid tegelikult tähendab see rändamist ühest maailmast teise. Soppeni ja listi maailmade erinevust oskasid arvestada vähesed. Nende hulka kuulusid näiteks Sergei Rahmaninovi, Alfred korto, Claudio Arro, Vladimir Horowitz ja seataslav Richter. Askenaasi püüdis listi enda jaoks avastada seitsmekümnendatel aastatel. Siiski tervitanud ei publik ega kriitika eriti entusiastlikult New Yorgi kontserti, kus ta esitas listi tüüde. Nüüd rohkem kui 20 aastat hiljem. Neid salvestisi kuulates ei olegi nii kerge mõista, mida tollal peeti ebaõnnestunuks. Võib-olla ülevoolava ja lihaliku kire puudumist, liigaristokraat ohtlikku puudutust. Listi muusikale oleks nagu mõtteliseks järjeks Ravelli öised viirastused ja seda sidet võib tajuda ka askenaasi esituses kuuleme siin romantismi-le iseloomulikke tumedaid kõlavärve ning nende erinevaid varjundeid. Ja samas on see esitus väga selgepiiriline. Askenaasilisti järavelli interpretatsioonis on nagu suurepärased graafilised lehed samas kui mõnda teist head pianisti võiks võrrelda näiteks värvikate fresko maalide loojana. Kui nüüd aga taas rääkida askenaasi publiku menust, siis pärast soprani esitusi kutsusid järgmise suure vaimustusetormi esile askenaasi Suumanni esitused seejärel Mozart, Beethoven, Screabin, Prokofjevi ja paljud teised. Kas asi on süvenenud põhjalikult paljude heliloojate maailma ja ta ise ütleb, et tema repertuaaris pole eelistusi ja et see on tasakaalustatud. Aga siiski on üks helilooja olnud erilisel kohal ja see helilooja on Rahmaninov. Võiks ju arvata, et sopääni mängijale on natuuri lähedase Emms krabin, kelle muusikat ta tõesti ka palju mänginud. Kuid tegelikult, jättes kõrvale helisti, võttis ta käsile hoopis Rahmaninovi keda juhex sellisti pianismi jätkajaks võib pidada ning salvestas põhiosa tema klaveriloomingust nii sooloklaveri kui ka orkestri klaveriteosed ja laulud. Ja kui listi puhul leiti pianisti esituses vähe kõlajõud olevat, siis Rahmaninovi puhul seda keegi enam kurta ei saanud. Kuid hoopis olulisem on see, et naasi pühendas end Rahmaninovi muusikale Ajal, mil seda heliloojad teise või isegi kolmandajärguliseks peeti. See oli pianisti teadlik püüd tõestada, et Rahmaninovi nimi seisab teiste, kõige suuremate tähtedega kirjutatud kõrval. No asi ei piirdunud selles võitluses mitte ainult klaverimänguga, tema sulest ilmus kriitilisi esseid. Naasi arvates seisnes tollase Rahmaninovi vastase negatiivse kriitika suur nõrkus selles et ei osatud hinnata kunstniku siirust, mis tähendab julgust olla üksi, olla ise, jääda enda vastu ausaks. Selline julgus peaks olema üheks olulisemaks Lähtepunktiks kunstniku loomingu väärtustamisel. Teisalt oli askenaasiga ühel nõul publikuga, sest kuulajad olid Patty Rahmaninovi muusikat armastanud. Hoolimata muusikateadlaste ja kriitikute halastamatutest otsustustest. Vladimir askenaasi on korduvalt püüdnud olla jõudumööda abiks tõe jaluleseadmisel. Heaks näiteks on Šostakovitši, kelle kohta on viimaste aastate jooksul maailmale selgunud palju ja selle uue põhjal on tehtud mitmeid vastukäivaid järeldusi, mis inimesi eksiteele viivad. Askenaasi on püüdnud intervjuude ja kirjutiste abil asjasse selgust tuua. Askenaasile teeb muret, et siiani eksis, teerib palju vastukäivaid versioone Šostakovitši ja tema elukohta sest kui vene muusikateadlane Volkov avaldas Läänes Šostakovitši raamatu pealkirjaga testimoni alustas KGB selle vastu ägedat võitlust, väites, et see kõik on vale ja väljamõeldis. Mõned lääne muusikateadlased võtsid tuld ning hakkasid nende häbematute ja rumalate avalduste vastu artikleid kirjutama. See vaidlus on kestnud üle 10 aasta ja kestab siiani. Iseenesest võiks ju olla hea, kui Lääne teadlased püüavad tõde kaitsta kuid lugedes nende artikleid, milles on kirjeldatud kõike seda, mida sustakovits pidi läbi elama on askenaasi tajunud vajalike, mis teie kogemuste puudumist. Need kirjutajad pole ju kunagi Nõukogude liidus siis elanud. Ja teda on hämmastanud, kui kergesti tehakse ebatäpseid ja valesid järeldusi. Ta peab ohtlikuks muusikateadlast, kes pole elanud nõukogude liidus ja ei tea sellest elust suurt midagi kuid nimetab end Šostakovitši spetsialistiks. Seitsmekümnendatel aastatel tuli Vladimir askenaasi aktiivsesse muusiku ellu klaveri kõrvale ka orkester. Askenaasi on alati tundnud suurt huvi sümfooniaorkestri vastu tema lapsepõlve üks suurimaid elamusi, suure sümfooniaorkestri kõla kuulmine ja samas armastas ta ju ka klaveri kõla. See käis paralleelselt olles vaimustatud orkestrist, ei mõelnud kunagi tõsiselt ise dirigendiks hakata. Talle lihtsalt pakkus tohutut naudingut, kuulata sümfooniakontserte ja mängida koos orkestriga. Dirigeerimisest. Ta isegi unistanud, sest arvas, et see on liiga keeruline ja nõuab liiga palju aega ja kogemusi, mida tal polnud. See oli tema jaoks müstiline kategooria. Kuid siiski sai temast lõpuks ka dirigent armastusest muusika ja orkestri vastu. Esmakordselt astus askenaasi dirigendipuldis juhuslikult seoses mitmete asjaolude ootamatul kokkulangemisel. See oli 1970. aastal Reykjavikis ja solistiks oli Donald Daniel paaremboim. Sellest ajast peale nüüd juba ligi 30 aastat On ta klaverimängu kõrval pühendunud ka dirigeerimisele ja see hõlmab suure osa tema töisest loomingulisest elust. Kas asi on juhatanud paljusid tuntud orkestreid ja alates 1998.-st aastast on ta tšehhi Filharmoonikute peadirigent? Hooaeg 99 2000 on eriti tähtis mitte 11 üle trumbata milleeniumi pidustuste tõttu vaid sellepärast, et novembris tähistati tsehhi sametise revolutsioonikümnendat aastapäeva Azginaasia tsehhi orkestrile kavandanud põneva hooaja rohkete kontserdireisidega maailma erinevatesse paikadesse. Et kõik normaalselt toimuda saaks, on askenaasi kunstilise töö kõrval pidanud väga palju aega kulutama raha leidmiseks. Sedagi on ta teinud südamega, sest askenaasi teab väga hästi, et kultuur ei saa elada ja areneda ilma rahata. Ning et kahjuks mõistetakse seda paljudes kohtades üha vähem ja vähem. Lisaks kõigele sellele jätkab askenaasid klaveriõhtutega Euroopas, Kaug-Idas ja Ameerikas. Samuti täieneb pidevalt TEMA plaadistuste kataloog. Niisugust täisverelist elu elab praegu 63 aastane maailmamuusik Vladimir askenaasi. Saate temast tegi Margit Peil ja me kuulame saate lõpuni Richard Straussi muusikat Vladimir askenaasi juhatusel.