See uus, pikkade juustega olen, tüütab mind väga. Ta tõlgendab kogu aeg mu nina all ja käib kannul. Mulle põrmugi ei meeldi. Ma pole seltskonnaga harjunud, ta võiks minna teiste loomade juurde. Täna on pilves ilm, tuul puhub idast, arvan, et me võime saada head paduvihma. Meie, kust ma võisin selle sõna pähe võtta? Ah jaa, tuli meelde. Uus olend kasutab seda. Kolmapäev ehitasin enesele okstes tonni, et vihmavarju saada, aga ei saanud selles minutitki rahulikult üksi oma pead istuda. Uus olend tungis sisse ilma kutsumata. Ja kui ma püüdsin teda välja ajada, hakkas ta nendest lohkudest, mida ta kasutab ümbritsevate esemete silmitsemiseks, niiskust välja ajama ja laskis kuuldavale häälitsusi, mis sarnanesid hättasattunud loomade kiusamisele. Olgu pealegi, kui te vaid vaka hõleks, aga ta räägib vahetpidamata. Nimede andmine jätkub nüüd ikka nii, nagu juhtub kõigist minu jõupingutustest hoolimata. Minul oli väga hea nimetus oma valduste jaoks musikaalne ja ilus paradiisiaed. Endamisi kasutan seda ikka veel, kuid avalikult enam mitte. Uus olend kinnitab, et siin on liiga palju puid, kaljusid ja lagendike ning järelikult ei ole see üldse aia sarnane. Nii ristiski ta minuga nõu pidamata minu aia Niagara pargiks. Minu arvates näitab juba ainuüksi see tegu veenvalt, kui palju ta lubab enesele omavoli. Pealegi sigines siia äkki silt murul käimine keelatud. Ma ei ole enam nii õnnelik kui varem. Uus olend sööb liiga palju puuvilja. Nii viisime kaua läbi, ei tule. Jälle meie, see on tema sõnake. Aga nüüd on see juba minu oma. Pole midagi imestada, kuna pean seda iga hetk kuulma. Pühapäev püüdsin kuidagi aega surnuks lüüa. Pühapäevased päevad muutuvad mulle üha rusuvamaks. Täna hommikul nägin, kuidas uus olend püüdis alla visata õuna sellelt puult, mis on keelu alla pandud. Esmaspäev. Uus olen, kinnitab, et teda kutsutakse Eevaks. Mis siis ikka, mul pole midagi selle vastu. Ta ütleb, et ma pean teda hüüdma selle nimega, kui tahan, et ta minu juurde tuleks. Ütlesin, et minu meelest on see juba teatud liialdus. See sõna ilmselt tõstis mu tema silmis tunduvalt kõrgemale. See on tõepoolest küllaltki veniv ja hea sõna, mis tuleb edaspidigi kasutada. Uus olen, kinnitab, et tema ei ole tema, vaid temake. Arvan, et see on kahtlane, asi on muide, mul ükskõik seda niisugune on. Olgu ta kasvõi temake jätkuannid, mu hing rahule ja olgu vakka. Teisipäev temake rikkus ära kogu pargi igasuguste inetute teeviitade erakordselt solvavate siltidega joa juurde, kitsesaarel tuulte koopasse. Ta räägib, et sellest pargist võiks teha väga suursuguse kuurordi kuivaid vastav publik, kokku tuleks kuurort. See on veel üks temakese leiutus, mingisugune ilma igasuguse mõtteta metsik sõna, mis tähendab kuurort. Kuid ma eelistan mitte küsida, tan mind niigi omas seletamis maaniaga ära tüüdanud. Laupäev jooksin ära teisipäeva öösel ja muudkui läksin ja läksin. Kõndisin tervelt kaks päeva ja ehitasin siis enesele uuele tonni üksikus kohas ning püüdsin võimalikult hästi jälgi varjata. Kuid tema otsis minu ikkagi üles looma abil, keda tal läks korda taltsutada. Teda hundiks nimetab, ilmus siia ja hakkasin jälle tegema neid kaeblike häälitsusi ning eraldama niiskust lohkudest, mida ta kasutab ümbritsevate esemete silmitsemiseks. Tuli kohast emakesega tagasi pöörduda. Aga ma jooksen jälle minema, kui selleks paras juhus, avaneb. Temake heietama alatasa peas igasuguseid kujuteldamatult rumalusi nagu näiteks miks lõvideks tiigrite eks ristitud loomad söövad rohtu ja lilli, kui nad ometi temakese sõnade järgi on loodud niisuguse arvestusega, et teineteist nahka panna. Piisab sellest, kui heita pilk nende hammastele. See on muidugi erakordselt totter mõttekäik, sest teineteise nahkapanemine tähendaks teineteise tapmist. See tähendaks nii palju, kui mina aru saan, midagi niisugust, mida nimetatakse surmaks. Aga surm. Ma tean, seda täpselt pole veel parki tunginud. Mida omavahel öeldes mõnikord isegi kahetseda võib. Esmaspäev ma vist taipasin, milleks on olemas mädal, et võiks puhata pühapäevasest igavusest. Minu meelest on see väga õige oletus. Temake ronis jälle selle puu otsa, ajasin ta sealt alla mullakamakatega pildudes. Temake, seletas, et teda polevat keegi näinud. Temal on see nähtavasti küllaldaseks õigustuseks, et riskide ja viiend ohtu. Nii ma talle ütlesingi. Sõna- õigustus, Viista vaimustusse ja vista ratas tas kadedustki. See on hea sõna. Teisipäev. Temake teatas, et ta on loodud minu küljeluust. See on väga kahtlane, et mitte rohkemat öelda. Mul on kõik ribid omal kohal. Temagi on mures hiireviu pärast, ütleb, et viu ei saa rohust kõhtu täis, seedimine hakkavad vastu. Ta arvab, et hiireviu peaks sööma raipeid kuid hiireviu ise peab leidma võimalusi läbi tulla sellega, mis olemas on. Meie ei või ju koguma süsteemi mingisuguse hiireviu pärast pea peale pöörata. Eile kukkus järve vahetas oma tavalisel kombel vette ja kukkuski. Ta pidi peaaegu ära lämbuma ja ütles, et see olevat üpris ebameeldiv tunne. See tunne äratas temas kaastunde kõigi nende olevuste suhtes, kes elavad järves, keda ta kaladeks kutsub. Temake jätkab ikka endistviisi nimede väljamõtlemist igasugustele elukatele, kuigi need seda põrmugi ei vaja. Ega kunagi tema kutse peale ei reageeri temaga, ei osuta sellele mingit tähelepanu. Sest räägi, mis tahes teema on siiski lihtsalt lollike. Ühesõnaga eile püüdis ta suure hulga neid samu kalu tassis, need onni asetas minu asemele, et nad sooja saaksid. Kuid mina jälgisin neid täna aeg-ajalt ega märganud, et nad oleksid eriti õnnelikud olnud, kui mitte pidada selle tunnuseks asjaolu, et need elukad jäid päris vait. Öösel viskan nad ära. Enam ma ei hakka magama nendega ühel asemel, sest nad on külmad ja libedad ning selgus, et ei olegi nii väga meeldiv lebada nende vahel eriti alasti olles. Teisipäev täna sobitus temakese pruse maoga. Kõik teised loomad on selle üle rõõmsad, sest ta on teinud nendega alatasa kõikvõimalikke eksperimente ja nad ära tüüdanud. Olen samuti rõõmus, sest madu oskab rääkida ja anna mulle sellega võimaluse pisut puhata. Reede temati kinnitab, et madu soovitavad tal maitsta sedasama õuna sest siis ta pidavat tundma midagi suurepärast, õilsat ja kaunist. Mina ütlesin, et ega see asi ainult tunda saamisega ei piirdu, see toob peale selle veel maailmasumma. Tegin vea, oleksin pidanud olema ettevaatlikum. Minu märkus viis temakese kohe hoopis teisele mõttele. Tema arvas, et surma saabudes on tal kergem ravida haiged hirv jõud ning toita värske lihaga nukraid. Lõvisid ja tiigreid. Soovitasin emakesele sellest puust kaugemale hoiduda. Tema aga vastas, et ei mõtlegi seda teha. Aiman õnnetust juba ette. Hakkan põgenemiseks ettevalmistusi tegema. Kolmapäev läbielamusi oli enam kui küllalt. Põgenesin juba samal ööl istusin hobuse selga ja kihutasin teda kogu jõust takka, kuni koidu. Lootsin pargist välja jõuda ja leida eluaset kuskil teisel maal, enne kui katastroof juhtub. Kuid võta näpust. Umbes tund aega pärast päikesetõusu, kui ma parajasti kappasin õitsva laadal, kus loomad rahulikult rohtu sõid ja tavalisel kombel üksteisega mängisid või millegi üle mõtisklesin hakkasid äkki kõik asja ees teist taga pööraselt metsikult röökima. Orus valitses silmapilkselt tohutu tohuvabohu ja ma nägin, et iga loom püüdis oma naabrit nahka panna. Taipasin, mis oli juhtunud. Eeva oli hammustanud keelatud vilja ja maailma oli tulnud surm. Tiigrid sõid ära mu hobusega, pannud minu sõnu millekski, kuigi ma kategooriliselt käskisin neil niisugune asi sedamaid lõpetada. Nad oleksid ka minu nahka pannud, kui oleksin sinna kauemaks tolgendama jäänud. Kuid ma ei hakanud muidugi enam aega viitma ja andsin, nagu suutsin jalgadele valu. Jõudsin ühte paika pargi taga ja tundsin mõne päeva siinen võrdlemisi talutavalt kuid temake otsis muga siit üles. Tõtt-öelda ma polnudki nii väga kurb, kui teda nägin, sest siin polnud just eriti palju kraami, mida hamba alla panna. Aga tema tõi sama puu otsast võetud õuna kaasa. Olin nii näljane, pidin need ära sööma. See oli küll vastuolus mu mu põhimõtetega, kuid ma veendusin, et põhimõtted püsivad jõus ainult niikaua, kui kõht on täis. Temake ilmus mu valgete okste ja lehe patakatega terrapeeritult kolmandal pärisemis lollus on ja rebisin netel ümbert ära ning viskasin maha, hakkas ta naeru kihistama ja punastas. Selle hetkeni polnud ma veel kunagi näinud itsitamiste punastamist. Leidsin selle olevat äärmiselt idiootliku ja sündsusetu. Temake aga ütles, et ma ise hakkan seda ka varsti tunda saama. Ja tal oli õigus. Näljast hoolimata panin hammustatud õuna maha. Õun oli tõepoolest parim, mida ma kunagi olin maitsenud. Eriti veel, kui arvestada, et õunte hooaeg oli juba ammugi läbi. Korjasin maha visatud lehed ja oksad kokku ning seadsin need enese ümber. Seepeale tegin küllaltki valju peapesud emakesele. Käskisin tal tuua veelgi lehti ja oksi ning edaspidi kõlblusnormidest kinni pidada ja mitte ilmuda nii väljakutsuvalt mu silme ette. Temake tegigi nii, nagu ma käskisin. Pärast seda läksime orgu, kus oli toimunud loomade lahing. Võtsime sealt mõned nahad ja ma käskisin tal valmistada neist mõned kostüümid, millega võiks seltskonda ilmuda. Pean tunnistama, et neis ei tunne ma end kõige mugavam mini kuid see-eest on taolised rõivad siiski teatud määral elegantsed ja tõtt-öelda seda neilt nõutaksegi. Leian, et temaga võib küllaltki meeldivalt aega viita. Nüüd oma valdustest ilma jäänuna. Tunnen üksindust ja nukrust, kui teda mu juures ei ole. Ja veel üks asi. Temagi ütleb, et nüüdsest peale on meile ette kirjutatud palehigis oma igapäevast leiba teenida. Siin võib temast kasugi olla. Juhtima hakkan mina. Temake süüdistab mind, ütleb, et mina olevat katastroofis süüdi, tema kinnitab ja nagu isegi täiesti siiralt ja tõemeeli, et maosõnade järgi ei ole keelatud vili sugugi õu, vaid sidrun nagu oleks sellel mõistusõnaline tähendus, sest sõnaga sidrun mõeldakse tinglikult kõike, mis otsekohe tekitab vastiku hapukrambi nagu näiteks lamedat kulunud terav meelitsemised. Temake päris, kas ma ei püüdnud juhuslikult jälle terav meelitada just katastroofi eel? Tuli tunnistada, et ma tõepoolest lubasin enesele midagi taolist kuigi mitte valjusti, vaid endamisi. Oh õnnetust, nähtavasti olen kõiges süüdi, mina, parem kui ma üldse poleks teravmeelsust. Järgmisel aastal. Me riskisime ta Kainiks, temake tõi ta koju sel ajal, kui olin parajasti ära, seadsin üles püünised erry järve põhjakaldal. Temake püüdis ta nähtavasti kinni kuskilt metsast, meie eluasemest paari miili kaugusel või veelgi kaugemalt, kolm, neli miili eemalt. Temagi ise ka ei tea kindlasti öelda, kust mõnes suhtes on see olend meie safran ja kuulub võib-olla meie suguseltsi. Nii igatahes arvab temake. Kuid minu arvates on see eksitus. Kasvu erinevusi näitab ju isegi, et kain on mingi uus olend, kes pole meie tõugu. Kuigi siis, kui ma ta prooviks järve viskasin põhja, vajus demagoogiaga, tormas kohe vette ja tõi kaini välja, laskmata mul sellega eksperimenti lõpule viia ning tõde kätte saada. Ikkagi kaldun arvama, et kain on kalatõugu kuid emakesele on ilmselt täiesti ükskõik, kes olen, niisugune on ja ta ei luba mul püüda seda välja selgitada. Mina temakesest aru ei saa. Sellest ajast peale, kui meile see olend ilmus, on ta nagu ära vahetatud. Arutu kangekaelsus sõdib ta mis tahes eksperimendi vastu. Ükski loom pole veel vallutanud kõiki tema meeli, nõnda nagu see väike elukas. Mõnikord kannab ta peaaegu öö läbi seda kalakest kätel, kui too kisa tõstab, soovides nähtavasti vette pääseda. Teemaki silitab kalakest, teeb suuga küllaltki õrnu häälitsusi, püüdes kalakest rahustada ja ilmutab veel 100-l viisil oma hoolitsust pisikese olendi vastu. Ma pole veel kunagi näinud, et temagi oleks teiste kaladega nõnda käitunud. Ja see teeb mulle suurt muret. Kui me veel oma valduste peremehed olime, juhtus mõnikord küll, ta kandis kätel väikest tiigrikutsikat ja hulles sellega, kuid see oli lihtsalt mäng. Ta poleks kunagi seda nii südamesse võtnud kui tiigri kutsikal oleks pärast lõunat kõht korraks ära läinud. Pühapäev-pühapäeviti ta nüüd enam ei tööta, vaid lesib rammestunult asemel ja laseb galakesel endast üle ronida. Ja see valmistab talle ilmselt suurt mõnuga. Temake teeb suuga mingisuguseid totraid häälitsusi kalakest lõbustada. Täna hakkas minulegi pühapäev meeldima juhid kogu nädala ja siis tunned end füüsiliselt täiesti purustatud. Tuleks sisse seada rohkem pühapäev. Varem ei võinud ma neid üldse seedida. Nüüd aga tundub, et nad saabuvad erakordselt õigel ajal. Kolmapäev. Ei, see pole kala. Mina ei oskagi kindlaks teha, mis see niisugune on. Kui ta pole millegagi rahul, siis laseb kuuldavale nii hirmsaid hääli, et külmajudinad üle ihu jooksevad. Aga kui teda hellitatakse? Ta pole meie tõugu, sest ei kõnni, kuid pole ka lind, sest ei lenda ega konsest ei hüppa ega madusest ei rooma. Olen peaaegu kindel, et ta pole kala kuigi mul pole seni olnud võimalust kindlaks teha, kas ta oskab ujuda. Peamiselt lebab ta selili ja sirutab jalgu ülespoole. Ma pole veel kunagi näinud, et mõni loom niiviisi käituks. Mina ütlesin, et see on mingisugune mõistatus kuid temake, kuigi sattus sellest sõnast vaimustusse, ei saanud mõttest aru. Arvan, et algas mõistatus või mingi putukas. Kui ta kärbab, siis tükeldan ta ära, et tema sisemust uurida. Esmakordselt elus olen tõsiselt ummikusse sattunud. Olen lõplikult segi löödud ja mida kaugemale, seda hullemaks asi läheb. Olen kaotanud une, kai neil esienam selili vaid hakkasin neljakäpukil liikuma. Üldiselt on see üsna huvitav ja omapärane eksemplar, mida seni pole veel klassifitseeritud. Kuivõrd ta on minu poolt avastatud, siis arvan enesel õigust olevat selle avastuse au enesele võtta ja nimetada ta minu auks känguru Ahadama taoline. Küllap ta sattus vist meie juurde väga varajases nooruses, sest et pärast seda on ta lihtsalt uskumatult kasvanud. Nüüd on ta vähemalt viis korda suurem. Kui miski asi talle meele järgi ei ole, siis on ka kisa 20 30 korda valjem, kui N. Jõu kasutamine teda ei rahustavaid, annab isegi sootuks vastupidiseid tulemusi. Tuli loobuda sellest mõjutamisvahendist. Temake rahustab teda veenmise teel või sellega, et pistab talle pihku esemeid, mida alles nüüdsama keeldus andmast. Nagu ma juba mainisin, polnud mind kodus, kui too olem meile ilmus ja temake ütles tookord, et oli leidnud metsast. Mulle tundub ebatõenäolisena, et see oli ainuke eksemplar maailmas kuid nähtavasti on ometi nõnda. Olen täiesti ärapiinatud. Kulgu on juba mitu nädalat ringi, püüan leida veel üht tema taolist, et täiendada oma kollektsiooni. Tol olendil oleks kellega mängida. Küllap ta siis rahuneks pisut ja meil oleks kergem teda taltsutada. Kuid pole seni leidnud midagi, mis oleks kasvõi enam-vähemgi tema sarnane. Ja mis kõige imelikum, niisugustest pole kuskil vähimatki jälge. Känguru kasvab ikka suuremaks, väga imelik ja põhjustab kartust. Ma pole veel näinud ühtegi looma, kes vajaks nii pikka aega kasvamiseks. Nüüd on ta pea kaetud karvadega, mis sugugi ei sarnane känguru nahaga vaid tuletab kangesti meelde meie juukseid. Erinevus on üksnes selles, et tema karvad on õhemad ja pehmemad ning mitte mustad, vaid punased. Mina lähen küll varsti hulluks selle teaduse poolt uurimata bioloogilise värdja ennekuulmatut koletute kapriiside pärast. Kui mul õnnestuks kinni püüda veel üks temataoline. Kuid kõik on asjatu, see on ainuke eksemplar. Mul on valus näha, kuidas tühine loomake märatseb, kui ta millegi peale pahandab või tusaseks saab. Mina laseksin ta jälle mets lahti, kuid tema ei taha sellest kuuldagi. Minu meelest on see temakesest väga julm ja sünksused ikkagi võib-olla on tal õigus? Võib-olla on see olevus siis veelgi enam üksi, sest kui juba mina ei suuda leida teist temataolist, siis kas niisugust üldse olemas ongi? Viis kuud hiljem? See ei ole känguru. Võib-olla on see mingisugune karu eriliit, kuigi tal pole saba seni igatahes veel mitte. Ja karvkatet, kui mitte arvestada pead. Karud on nüüd ohtlikud pärast katastroofi ja ma ei tahaks, et olen ka edaspidi ringi jalutaks seal, kus heaks arvab ilma suu korvita. Lubasin emakesele püüda känguru, kui ta nõustub karupoega metsa lahti laskma kuid sellest ei tulnud midagi välja. Nagu ilmneb, tahab ta, et me kõige idiootlikumal kombel oma elu ohtu asetaksime. Enne aru kaotamist oli temake hoopis teistsugune. Kaks nädalat hiljem. Uurisin ta suud. Praegu pole ta veel ohtlik, tal on ainult üks hammas ja saba pole ikka veel. Nüüd teeb ta veelgi rohkem lärmi, eriti öösiti. Kolisin onnist välja lageda taeva alla. Muide, hommikuti käin onnis einetamas kontrollimas, kas karupojale pole uusi hambaid siginenud. Kui ta suu kasvab hambaid täis siis olgu tal saba või mitte, tuleb talle siit kaduda. Lõppude lõpuks pole karul saba sugugi tarvis selleks, et kujutada endast ohtu ümbruskonnale. Olin ligi kuu aega kodunt ära, püüdsin kala ja küttisin paigas, mida temake teadmata miks, kutsub piisonics tõenäoliselt seepärast, et seal pole ühtegi piisoni. Minu äraoleku ajal on karupoeg õppinud täiesti iseseisvalt tagumistel jalgadel käima ja ütlema papa ja mamma. Täiesti mõeldav, et neil puudub igasugune mõte ja et nad ei tähenda midagi. Kuid sellest hoolimata on see Karuk kohta täiesti erakordne ja üle jõu käiv. See kõneimitatsioon karvkate ja saba täielik puudumine on küllaltki ilmekaks tõendiks, et meil on tegemist karu uue eriliigiga. Selle olendi edasine uurimine võib anda erakordselt huvitavaid tulemusi. Seni aga kavatsen siirduda kaugele ekspeditsioonile ning kõige põhjalikumalt kombel uurida põhja pool asetsevat metsa. Ei või olla, et seal ei leidu kasvõi ühtegi taolist eksemplari. Aga enne panin talle Oi kui väsitav oli see jahiretk ja mis kõige hullem, tulemusteta ja samal ajal kodunt sammugi väljumata püüdis temake veel ühetaolise olendi. Ma pole oma elus veel kordagi näinud, et kellelgi oleks nõnda vedanud. Mina ka ei saaks niisugust kraami iialgi kätte. Kui ma kasvõi veel 100 aastat metsas ringi hulguksin. Järgmisel päeval võrdlen uut vanaga ja olen täiesti kindel, et nad on ühest tõust. Tahaksin teha ühest topist oma kollektsioonile, kuid temake millegipärast selle vastu tuli loobuda sellest üritusest. Kuigi ma arvan, et ilmaaegu kui nad minema jooksevad, on see teadusele korvamatuks kaotuseks. Vanem on nüüd taltsaks muutunud on õppinud naerma ja papagoi moodi rääkima. Ilmselt seetõttu, et veedab nii palju aega papagoi seltsis ning et tal on erakordselt arenenud matkimis võime. Noorem olend on täpselt niisama inetu nagu vanemgi esijalgu. Värvuselt tuletab ta meelde toorest liha, millel on mingi kollakashall varjund ja pea on tal samuti ebatavaliselt veidra kujuga ja ilma mingite karvkate tunnusteta. Temake ristis noorema Aabeliks. 10 aastat hiljem. Need on poisid, me avastasime selle juba ammu. Meid viis segadusse ainult see, et nad ilmusid maa ilmanni tillukestena ja ebatäiusliku kujul. Me lihtsalt polnud selleks ettevalmistatud. Nüüd on meil juba ka tüdrukud. Aabel on hea poiss, aga Kainil oleks kasulikum olnud karuks jääda. Nüüd tagasi vaadates näen, et olin eksinud Eeva suhtes. Parem on elada väljaspool paradiisi koos temaga kui paradiisis, ilma temata. Kunagi ma arvasin, et ta liiga palju räägib kuid nüüd oleksin kurb, kui see hääl vaikiks jäädavalt mu elust lahkuks. Olgu õnnistatud see halb nali, mis meid nähtavalt ühendas ning andis mulle võimaluse tundma õppida tema südamepuhtust ja tasast meelt.