Laupäev. Olen juba peaaegu terve päevana. Ilmusin maailma eile. Nii mulle igatahes tundub. Ja küllap see vist nõnda ongi, sest kui oligi olemas üleeile, siis mind veel ei olnud olemas, muidu oleksin seda mäletanud. Mingi sisemine hääl ütleb mulle, et kõik need üksikasjad võivad pärast pole ajaloole väga tähtsad olla. Asi seisneb selles, et. Ja ma tunnen end täielikult eksperimendina, lihtsalt võimatu on ennast veel tugevamini eksperimendina tunde, kui mina seda teen. Ja seepärast veendun ma üha rohkem selles, et see on just nimelt nõnda. Mina olen eksperiment, lihtsalt eksperiment ja muud midagi. Mina olen selle peamine osa, kuid ka kõik teised võtavad minu arvates sellest eksperimendist osa. Kas võib arvata, et minu positsioon on lõplikult kindlaks määratud või pean ma veel enda pärast kartma ja kogu aeg valvel olema? Tõenäoliselt vist viimane on õige. Sisemine hääl ütleb mulle, et üleolek lunastatakse Baibumatu valvsuse hinnaga. Mulle tundub, et see on väga õnnestunud väljend niisuguse noore olendi kohta, nagu seda olen mina. Täna paistab kõik tunduvalt parimana kui eile. Eile läks lõpuks niisuguseks tormamisekset. Mäed aeti hunnikusse nagu juhtus ja tasandikud jäid täis igasuguseid kaljupanku ja muud risu. Üldse jättis erakordselt rusuvam mulje. Kunsti, kauneid ja ülevaid teoseid ei tohi luua kiirustades. Aga see majesteetlik, uus maailm, tõeliselt kaunis ja ülev teos seisab täiuslikkuse piiril. Kuigi ta loodi nii väga lühikese ajaga. Tähti on mõnes kohas vast ehk liiga palju ja teistes kohtades neid ei jätku. Kuid seda pole kahtlemata raske parandada. Kuud oli möödunud ööl taevavõlvi küljest lahti veeres alla ja kadus. See on väga suur kaotus ja mu süda lõhkeb, kui sellele mõtlen. Kuu oleks tulnud paremini kinnitada. Kui vaid saaks selle ilusat taevakeha jälle tagasi. Tähed meeldivad mulle samuti. Tahaksin väga võtta neist paar-kolm ilusamat ja oma juustesse torgata. Kuid kardan, et see pole võimalik. Lihtsalt raske on uskuda, kui kaugel need meist asuvad. Sest et silma järgi seda küll ütelda ei saa. Kui tähed esmakordselt taevasse ilmusid möödunud ööl siis katsusin mõningaid neist kepiga alla lüüa, kuid juhatanud ei saanud ühtegi kätt. Ja see pani mind väga imestama. Eile pärast südapäeva jälgisin ka üht-teist eksperimenti. Seisin sellest pisut kaugemal, et selgitada, kui see peaks õnnestuma, milleks ta olemas on. Kuid mul ei õnnestunud. Arvan, et see on mees. Ma pole oma elus veel kunagi meest näinud, kui too olend näeb välja nagu mees. Ja ma tunnen, et nii see ongi. Tegin avastuse, et see olend äratab uudishimu tugevamini kui mis tahes teine roomaja. Muidugi kui ta on roomaja, aga mulle tundub, et see on just nende. Sest tal on salkus, juuksed, sinised silmad ja üldse on ta roomaja moodi. Tal ei ole puusi. Ta läheb altpoolt kitsamaks nagu porgand. Aga kui ta seisab, siis ajab jalad harki nagu ragulka. Ühesõnaga, ma arvan, et see on rooma ja kuigi võib ka olla, et ta on konstruktsioon. Esialgu ma kartsin teda ja pistsin jooksu. Iga kord, kui ta minu poole pöördus arvasin, et ta tahab mind kinni püüda. Kuid vähehaaval hakkasin aru saama, et ta vastupidi, püüab minu eest kõrvale hoiduda. Siis lakkasin olemast nii häbelik. Jooksin mitu tundi tema kannul, paarikümne jardi kaugusel temast mille tulemusel ta muutus väge kartlikuks ning võttis üpris õnnetu ilme. Lõppude lõpuks läks ta niivõrd lehmi, teised ronis puu otsa. Valvasin teda kaua aega, kuid siis tüdinesin ära ja pöördusin koju tagasi. Pühapäev. Täi istub ikka veel puu otsas, küllap vist puhkab. Minu meelest on aga uskumatult väsitav, nii palju puhata. Mind väsitab isegi see puu all istumine ja tema valvamine. Tahaksin kangesti teada, milleks ta olemas on. Ma pole veel kordagi näinud, et ta midagi teeks. Tal on kehv maitse ja kuri süda. Eile läksin tema juurde videvikus ja nägin, et ta ronis puu otsast alla ja katsus kinnipüüdja väikesi tehnilisi kalu, kes järves ujuvad. Ja mul tuli käiku lasta mullakamakad, Etayetaks kalad rahule ja roniks tagasi puu otsa. Kas ta täis teinud selleks olemas ongi? Kas tal tõesti pole kaastunnet nende tillukeste olevuste suhtes? Kas ta tõesti on mõeldud ja loodud niisuguseks nurjetuks tegevuseks? Paistab küll nõnda. Teda mullaga loopides tabasin kord ta pead ja selgus, et ta oskab rääkida. See liigutas mind meeldivalt kõne kuulsin esmakordselt kellegi kõnet peale minu enda. Oma sõnadest ma aru ei saanud, kuid need kõlasid küllaltki väljendusrikkalt. Kui avastasin, et tal on olemas kõnevõime siis mu huvidena vastu tõusis, sest mulle meeldib väga lobiseda. Ma lobisen kogu päeva läbi isegi unes. Ja mulle meeldib väga kuulata. Aga kui mul oleks keegi, kellega võiks lobiseda, siis oleks kaks korda huvitavam. Ja ma võiksin vahetpidamatult lobiseda, kui keegi seda minul vaid paluks. Järgmine nädal pühapäev terve nädala jälitasin teda pidevalt ja püüdsin tuttavaks saada. Kogu jutuajamine tuli mul võtta enda peale, sest ta on väga häbelik. Talle nähtavasti meeldib, et ma käin kogu aja tema kannul ja püüan viisakusest võimalikult sagedamini kasutada sõna. Meie. Mulle näib, et talle valmistab lõbu kuulda seda väljendit, mis, nagu ühendab teda minuga. Kolmapäev saame juba teineteisega üsnagi hästi läbi, tutvume ühe lähemalt täigatsugi enam minu eest ära lipsata ja see on hea tundemärk. Ilmselt talle meeldib minu seltskond. Mulle on see meeldiv ja ma õpin olema talle kasulik, nagu suudan, et teda veelgi enam enese külge köita. Viimastel päevadel vabastasin ta vajadusest otsida nimetusi mitmesugustele asjadele mis oli talle suureks kergenduseks. Tal pole ju selleks mingeid võimeid ja ta on mulle selle eest väga tänulik. Täis suuda tappa või maha välja mõelda ühtki enam-vähem arukat nimetust kuid mina teen näo, et ma seda tema puudust üldsee märke. Niipea kui nähtavale ilmub mõni uus elukas, annan sellele kohe samal silmapilgul nime, et ta jõuaks paljastada oma võhiklikkust piinliku vaikimisega. Olen teda sel kombel juba korduvalt raskest olukorrast välja aidanud. Õige nimetus sünnib mul välkkiirelt nagu oleksid taevast antud. Ja nii see kahtlemata ka ongi, sest ma tean täiesti kindlalt, et Wells sekundi eest polnud mul sellest sõnast õrna aimugi. Küllap vist lihtsalt iga eluka välimuse ja liigutuste järgi kohe ära. Mis elukas ta on? Neljapäev minu esimene mure eile ta vältis mind ega tahtnud ilmselt, et ma temaga juttu ajan. Ma ei suutnud seda uskuda ja arvasin, et tegemist on mingi arusaamatusega sest mulle meeldib nii väga olla tema juures ja kuulata, mida ta räägib. Kuidas võis juhtuda, et ta hakkas minusse halvasti suhtuma, kui ma pole talle midagi halba teinud. Kuid lõppude lõpuks nägin siiski, et see asi on ometi nõnda. Ja siis ma läksin ära ja istusin täiesti üksi seal, kus ma teda tol hommikul esmakordselt nägin kui meid loodi. Ja kui ma veel ei teadnud, kes ta niisugune on ja kui ma olin veel tema suhtes täiesti ükskõikne. Kuid nüüd oli see paik mulle kurvaks tunnistajaks, kus iga pisiasi mulle teda meelde tuletas. Ja süda nuttis. See oli mulle täiesti uus tunne. Ja ma ise ka ei tea, miks ma nukrutsen. Ma pole veel kunagi midagi niisugust tundnud. Kõiges selles oli midagi salapärast ja ma ei suuda mõista, mis minuga lahti on. Aga kui saabus öö, siis tundsin, et ma ei suuda enam üksindust taluda ja läksin Lehtonni, mille ta oli enesele ehitanud. Ma tahtsin küsida, mida ma talle halba teinud olen ja kuidas ma saaksin tema poolehoiu jälle tagasi võita. Aga tema ajas minu välja vihma kätte. Ja see oli minu esimene mure. Pühapäev. Need on jälle kõik korras ja ma olen õnnelik. Kuid need olid mulle väga rasked päevad ja ma püüan neid unustada. Tahtsin tema jaoks alla visata mõned õunad sellelt poolt, kuid ma ei suuda kuidagi täpselt pilduda. Minu üritusest ei tulnud midagi välja, kuid mulle tundub, et minu hea kavatsus oli talle meele järele. Seda õunapuud on keelatud puudutada ja te ütlesite, tõmban endale õnnetuse kaela. Aga kui ma tõmban enesele õnnetuse kaelas selleks et temale meelehead valmistada siis on ju, mul läks kõik. Esmaspäev. Täna hommikul teatasin talle oma nime, arvasin, et see huvitab teda kuid ta ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Kui imelik, kui tema teataks mulle enda nime, siis mul poleks põrmugi ükskõik. Mulle tundub, et tema nime kõla oleks minu kõrvadele kõige magusamaks muusikaks. Ta räägib väga vähe. Võib-olla sellepärast, et tal on vähe taipu ja ta ise vaevleb seetõttu ning püüab seda varjata. Kui see tõepoolest teda vaevab, siis on mul temast väga kahju. Sest et mõistus põle midagi vaid süda, see on juba väärtus. Tahaksin panna teda mõistma, et süda, mis on võimeline armastama, kujutab endast rikkust. Mõistes on aga ilma südamete lihtsalt null. Minu nimi ei huvita teda põrmugi. Püüdsin varjata oma pettumust, kuid kardan, et see mul ei õnnestunud. Oh seda tundi, millal ta mu esimest korda maha jättis? Ma ei unusta seda kunagi, mitte iialgi. Kui raske valu oli mu südames? Ma ütlesin peale tema ei olnud mul midagi, ega teda ei ole enam. Ma ütlesin meeleheites, süda lõhkemul pole jõudu enam elada. Ja ma katsin näo kätega ja teine siin lohutamatult. Mõnikord ta kadus kuhugi, mõnikord tunniks, mõnikord isegi terveks päevaks, kuid ma ootasin ja uskusin teda. Ma ütlesin, teil on asjatoimetusi või ta läks reisima. Kuid ta tuleb tagasi. Ja tõesti, ta tuleb alati ta käsi. Ta on arg, hirmunud olevus, ega näita end seetõttu kunagi pimedal ööl. Aga niipea, kui kuu taeva tõuseb, ilmuta jälle. Ise ma pimedat ei karda. Kuid tema on minust noorem. Enne sündisin mina ja alles siis tema. Teisipäev. Töötasin kogu hommiku läbi, korrastasin meie valdusi, keskpäeval lõpetasin oma päevased askeldused ja puhkasin, mängisin liblikate mesilastega ning Ernutisin keset lilli. Neid imekauneid jumala poolt loodud olevusi, kes püüavad taevast looja naeratusi ja säilitada, teevad neid oma õie karikates. Noppisin lilli, punu sinist pärgija, vanikuid ehtisid end nendega. Jäinetasin teistkordselt nagu alati seina õunu. Siis istusin vilu varju. Nukrotsesin ja ootasin. Temaga ei tulnud aga ükskõik, midagi head poleks sellest nagunii välja tulnud, sest ta ei armasta Lill. Ta ütleb, et see olevat rämps. Ta ei oska üht lille teisest eraldada ja arvab, et see tähendab üleolekut tühistest asjadest. Täiermastan mind, ei armasta lilli. Ta ei armasta õhtutaeva värve. Huvitav, kas ta üldse armastab midagi peale? Melonit Teppatsutamise puu otsas kasvavad pirnide kobamise ja valmivate viinamarjade kompamise, et kontrollida, kas kõik hästi küpsed. Ning peale selle veel okstest onnide ehitamise, et pugeda sinna varju hea värskendava vihma eest. Asetasin maha kuiva kepi ja püüdsin teise kepiga sellesse auku puurida. Mul oli seda vaja üheks katseks, mida kavatsesin korraldada, kuid samas pidin läbi elama õudse ehmatuse augu kohale kerkis midagi kerget, läbipaistvat sinakat ja ma viskasin kepi minema ja panin jooksu. Arvasin, et see on vaim ja ehmusin hirmsasti. Siis vaatasin üle õla tagasi ja nägin, et ta mind aga ei ela. Tahaksin kangesti teada, mis punane tolm on. Ja ootamatult tuli mulle mõte, kuigi ma polnud sellest varem kuulnud. See on tuli. Kui üldse võib keegi olla milleski täiesti veendunud, siis mina olin absoluutselt veendunud, et see on tuli. Ja seepärast nimetasidki ta ilma vähimagi kõhkluseta tuleks. Lõin midagi niisugust, mida varem pole olnud. Lisasin loendamatute asjade maailmale veel ühe asja. Ma mõistsin seda ja olin uhke. Tahtsin juba joosta meest otsima, et talle oma saavutusest rääkida ja ennast sellega tema silmis tõsta. Kuid mõtlesin pisut järele ja otsustasin seda mitte teha. Ei, teda sellega ei raba, ta küsib kohe, milleks seda vaja peaks olema. Ja mida ma talle selle peale vastan? Kas ainult selleks, et tuli on lihtsalt ilus? Peale selle pole seda kellelegi vaja, see ei kõlba millekski. Ühesõnaga ma ohkasin ega läinud teda otsima, sest et minu avastus ei kõlba tõepoolest millekski. Tema abil ei saa ehitada onni, parandada meloni sorti ega kiirendada viljade valmimist. Tuli on täiesti kasutu, see on lihtsalt rumalus ja tühi auahnus. Tema muidugi suhtub sellesse põlgusega ja ütleb midagi mürgist. Kuid mina ei saanud suhtuda oma leiutise põlgusega. Ma ütlesin. Oh sina tuli. Ma armastan sind, sa elegantne härm, punane olevus, armastan seepärast, et sa oled ilus. Ja mulle piisab sellestki. Muide, mulle tundub, et ta hakkab ka kunagi kasu tooma. Esmaspäeva hilisõhtul nägin jälle hetkeks teda kuid ainult hetkeks. Lootsin, et ta kiidab mind vaeva nägemise eest meie valduste korrastamise eest mõjut töötasin, käsi rüppe laskmata ja mu kavatsused olid kõige paremad. Tema ei väljendanud millegagi oma heakskiitu, pöördus ja läks. Veelgi enam, ta polnud rahul. Ning seda järgmisel põhjusel. Tegin veel ühe katse teda veenda, et ta enam joast läbi ei ujuks. Asi seisab selles, et tuli tekitas minus uue tunde täiesti uue ja armastusest absoluutselt erineva tunde mis pole isegi kurbuse ega muhtunde sarnane. Mida ma olen juba kogenud. See tunne on hirm. Ja see on kohutav tunne. Milleks ma küll pidin seda tundma õppima. See muudab mu elus süngeks, takistab mind olemast õnnelik, sunnib mind värisema libisema. Kuid mul ei läinud korda teda veenda sest ta pole veel hirmu tundnud ja pole seepärast järelikult ka võimeline mind mõistma. Reede teisipäev, kolmapäev nelja päriedena. Kõigil neil päevadel. Ma ei näinud teda. Raske on igava üksi olla. Kuid siiski on parem olla üksi, kui olla ebasoovitav seltsiline. Kuid ma ei suuda vastu pidada ilma seltskonnata. Mulle tundub, et seltskond on minu stiihia ja ma soetan sõprust loomadega. Nad on võluvad. Neil on kerget meeldivat kombed ja kõige viisakam käitumine. Nemad ei ole kunagi sünged. Ei anna kunagi mõista, et oled tulnud ebasobival ajal. Nad naeratavad, liputad saba, kui see neil olemas on. Alati olnud valmis sinuga hullema või sooritama koos väikese ekskursiooni. Ühesõnaga nad on nõus kõigega, mis neile ette pannakse. Arvan, et nemad on tõelised džentelmenid. Kõik need päevad veetsime suurepäraselt aega ja ma ei tundnud end kordagi üksi. Ei, mitte sugugi. Need on ju terve kari ümber, mõnikord võtavad nad enda alla nelja, viie aakri suuruse maa-ala, lihtsalt võimatu neid loendada. Ja kui seista kaljul ja ringi, vaadata sellele villa merele, mis on nii kirju, lõbuse, värvikas. Kui vaadata kõiki neid täpne ja vööt, mis päikesepaistel kirjeldavad nagu virvendus siis võib tunduda, et see on tõeline meri. Aga ma tean, et see pole siiski nende. Me käisime pikal ekskursioonil ja ma nägin suurt osa maailmast. Mulle tundub isegi, et nägin ära terve maailma. Seega olen mina esimene rändur maa peal. Ja seni ainukene Kõik linnad ja kõik loomad sõbrustavad üksteisega ja nende vahel ei teki kunagi mingeid lahkhelisid. Nad kõik oskavad rääkida ja vestlevad minuga. Kuid ilmselt mingis võõrkeeles, millest mina sõnagi aru ei saa. Kuid need ise saavad tihti aru, kui mina neile midagi ütlen, eriti hästi saavad minust aru, kui härjaelement. Ja mul on taolistel puhkudel alati väga piinlik, see ju näitab, et nemad minust targemad ja ma pean tunnistama nende üleolekut, son kurb. Sest ma tahan olla peamiseks eksperimendiks. Ja loodan siiski ka selleks saada. Olen juba küllaltki palju mitmesuguseid asju tundma õppinud ja pean ennast nüüd harituks, mida varem minu kohta kuidagi öelda ei saanud. Esialgu olin ma täiesti võhik. Varem ma ei suutnud mõista, milleks mind maailma loodi. Kuid nüüd tundub mulle, et ma taipan selleks, et avastada selle imedest tulvil maailmas saladusi, olla õnnelik ja tänada loojat selle eest, et ta maailma lõi. Arvan, et on olemas veel väga palju saladusi, mida ma pean tundma õppima. Loodan, et see on nõnda ja kuid tegutseda ettevaatlikult, ilma liigse kiirustamiseta. Siis peaks nendest jätkuma rohkem kui üheks nädalaks. Loodan, et see annenda. Pärast pattulangemist. Kui ma tagasi vaatan, siis tundub mulle, et meie aed oli üldse üks suurune nägu. Ta oli ilus, võrratult kaunis, joovastavalt kena. Aga nüüd on ta neile kadunud ja ma ei näe teda enam kunagi. Aed on igaveseks kaotatud, kuid ma leidsin tema ja olen rahul. Tema armastab mind nagu oskab. Mina armastan teda kogu oma kirglikku natuuri tulega nagu minu arvates sobibki minu eale ja soole. Kui ma eneselt küsin, miks ma teda armastan, siis on mul selge, et ma pole selle kohta selgusele jõudnud ja tõtt-öelda ei püüagi eriti seda selgust saada. Arvan, et armastus on juba kord niisugune ja sellel tundel pole midagi ühist targutamisega ega statistikaga. Samuti mitte armastusega teiste roomajate või loomade vastu. Jah, küllap vist kogu asi selles seisabki. Ma armastan mõningaid linde nende laulu pärast. Kuid Aadamat ei armastamas sugugi sellepärast, et ta laulab. Ei, mitte sellepärast. Mida rohkem ta laulab, seda vähem see mulle meeldib. Ja ometi ma palun teda laulda. Sest et tahan õppida armastama kõike, mis temale meeldib ja olin kindel, et ma ka õpin. Esialgu ma ei võinud üldse tema laulu taluda. Aga nüüd juba suudan. Tema laulus läheb piim kokku. Ma ei armasta teda ka tema taibukuse pärast ees, mitte ka sellepärast olgu ta milline tahes, see pole tema süü. Sest ega ta ise ennast loonud. Aja jooksul ta vaimsed võimed arenevad. Kuigi ma arvan, et see nii väga ruttu ei lähe. Aga kuhu kiirustada? Ma ei armasta teda seepärast, et ta on delikaatne, hoolitsev ja taktitundeline. Ei, tal on selles suhtes puudusi, kuid ta on küllaldaselt hea vaatamata neile puudustele. Pealegi on ta juba hakanud neist pikkamööda vabanema. Ma ei armasta teda seepärast, et ta on töökas, ei, mitte seepärast. Mulle tundub, et tal on see omadus ja ma ei saa aru, miks ta peab seda minu eest varjama. See on ainuke asi, mis mind kurvastab. Kõige muu suhtes on ta minuga nüüd juba täiesti avameelne. Olen veendunud, peale selle varjade minu eest enam midagi. Mind teeb nukraks, et ta peab vajalikuks hoida minu eest midagi saladuses. Ja nii mõnigi kord ei Sanna uinuda. Aina mõtlen sellest. Kuid ma sunnin ennast need mõtted peast välja viskama. Sest peale nende geid unest miski mu õnne, ma ei armasta teda seepärast, et ta on väga haritud, ei, mitte seepärast ta on peletanud. Ma ei armasta teda seepärast, et ta on rüütellik kult üllas ees. Mitte, seepärast ta andis mu välja. Kuid ma ei süüdista teda. See on tema sugupoole omadus, nagu mulle näib. Ja ega ta ise oma sugupoolt loonud. Muidugi, mina poleks teda kunagi välja andnud, oleksin ennem hukkunud. Kuid see on ka minu sugupoole omadus. Ja ma ei pea seda enda teeneks, kuna ma ise pole oma sugupoolt loonud. Aga miks me siis teda armastan? Tõenäoliselt lihtsalt seepärast, et ta on meeshingepõhjas, on ta hea ja ma armastan teda seepärast. Aga kui oleks teisiti, siis armastaksin teda nagunii. Kui ta hakkaks mind sõimama ja peksma, armastaksin teda ikkagi edasi. Ma tunnen seda mulle tundub, et kogu asi seisab selles, et minu sugupool on juba kord niisugune. Ta on tugev ja ilus. Ja ma armastan teda, seepärast olen temast vaimustatud Ale endale uhke. Aga nagunii armastaksin teda ka siis, kui ta niisugune ei oleks. Kui ta oleks inetu välimusega, armastaksin teda ikkagi. Kui ta oleks vigane, siis ma armastaksin teda ja töötaksin tema eest, oleksin talle ori, paluksin tema eest. Ja oleksin ergas tema aseme juures, kuni elan. Jah. Ma arvan, et armastan teda lihtsalt seepärast et ta on minu ja seepärast, et ta on mees. Teisi põhjusi ei ole nagu mulle näib. Ja seepärast ma otsustasingi juba algusest peale õigesti. Niisugusel armastusel pole midagi ühist targutamisega ega statistikaga. See tunne lihtsalt tuleb kuskilt täiesti tundmatust kohast ja seda seletada ei ole võimalik ja pole vajagi seletada. Nõnda arvan mina. Kuid ma olen üksnes naine, peaaegu laps. Ja pealegi veel esimene naine, kes püüab selgusele jõuda selles küsimuses ja võib väga tõenäoline olled oma kogenematuses ja võitlikkusest. 40 aastat hiljem. Minu ainuke soov Ja kõige kirglikum palve on see et me võiksime lahkuda sellest maailmast koos. Ja see palve ei lakka kunagi maa pealka jaamast. See jääb elama iga armastava naise südamesse kõikideks, aegadeks. Ja seda nimetatakse Eywa palveks. Aga kui üks meist peab minema enne siis olgu semina. Ja see on samuti mu palve, tema on tugev minaga nõrk. Ja mina pole temale nii vajalik nagu tema, minul elu ilma temata pole mulle elu. Kuidas ma siis edasi virelex? Ja see palve jääb samuti igaveseks. Ja kajab taeva poole, kuni elab maa peal inimsugu. Mina olen esimene naine, maa peal. Jama kordu viimases naises.