Ma avastasin äkki, et mul kõige parem niisugune meeleolu vaim on peal kuskil õhtusel ajal. Nii noh, kuna ma olen ka perekonnaisa ja, ja igasuguste toimetustega väga päeval kinni just siis, kui lapsed juba magavad vahel suveõhtutel ja siis on niuke eriti hea ja no siis saad hakata tõesti oma asjadega tegelema, keegi enam ei tule tülitama. See aeg on oma võtta niikaua kui veel üleval oled, nii kaua on täiesti oma aeg ja siis õhtuvaikus. Ja kõik need asjad kuidagi väga hea on olla ja siis tuli välja, et need luuletused, mida mõni sangarliku kirjutasin iga päev või üle päeva hea hulga kevadest kuni suure sügiseni, enamik nendest olid kirjutatud kõik õhtul ja olid nagu päeva kokkuvõte. Ja siis ma hakkasin mõtlema selle peale natuke ja siis tuli mul mõelda selle kreeka luuletaja Anna Safo, see on üks esimesi teadaolevaid luuletajaid üldse maailma kirjanduses nimeliselt teadaoleva temain. Ja temal huvitaval kombel kaseõhtu motiivi, muidugi temast on säilinud ainult armetud pudemete. Aga nendes pudemete seal väga palju õhtu ja öömotiive. Ja siis. Sattvol on seesama luuletus muidugi kreeka keele asjatundjad on läinud vaidlema ja mulle vahepeal oli täitsa erinevaid arvamusi, kas õhtu toob tagasi kõik või õhtu viib ära kõik nimelt seda kreeka teksti tõlgendada, mõlemat pidi. Paar reakest säilinud, ainult. Me ei tea, mis seal edasi tuli. Pulmalaul ilmselt. Mul tuli meelde, et sellel laulul on üks paralleel olemas eesti rahvaluules, aga ka päris luules. Bernard Kangro kirjutanud luuletuse, midagi, õhtu on oma ema suur, helde ja hoolikas. Kruusid piimaga lauale ja paneb lusikad lauale, nii täpset sõnastust ei mäleta. Muidugi Kangro ei ole seda ise välja mõelnud, vaid seal ühe eesti rahvalaulu ainetel täiesti tehtud. Ja seda on mitmeid variante ja siis ma otsisin rahvaluule arhiivist need variandid üles. Ja see on huvitav, kuidas ma julgen öelda, niisugune naiselik elutunnetus on, on nii sarnane. See 2000 aastat. Ja selle tagant kohtuvad kaks eesti rahvalaulik, kelle nime me ei tea, ja Sappo või Safoo, kelle nime me teame. Ja mõlemad ütlevad umbes seda, et ilmselt et õhtu see on nagu hea ema. Kes toob väiksed loomapojad-le inimesel lapsed koju tagasi. Aga hommik pillab laiali. Ja nii ta siis ongi. Aga kuna mina olen ka naiste hulgas kasvanud, siis võib-olla mulle naiselik maailmatunnetus kuidagiviisi lähedane ja Noh võib-olla hiina moodi mõeldes hiinlastele on nagu kaks kaks põhjaalget kosmoses on in ja Jang In on siis. Algselt on üks tähendanud päiksepoolset mäenõlva ja teine varjupoolsed. Nii et in on siis vari, jahedus, pimedus, mais, naine, naiselikkus, passiivsus, sellised momendid. Ja yang on siis valgusaktiivsus energia, positiivne, aktiivne ja kõik sellised asjad. Ja kahte heina, luuletajad, leepood ja too food on just niimoodi. Lood on peetud in luuletajaks ja Tuufoodi yang pooluse esindajaks ja kui ma ennast julgen kuskile paigutada, siis kindlasti selle in poole peale. Ja see kõik hakkas nii kenasti klappima. Just Safoon mulle lähedasem Sapoga kaasaegne Al Kaias Aga Al Kaio, see ei ole mulle sugugi nii hingelähedane. Või sappa oma õhtu ja kuupaiste luulega, jah, muidugi, sinna juurde kuulub kahtlemata kuu ja yangi juurde kuulub päike. Ja noh, mulle kuidagiviisi kuu ka lähemal. Ja nii see siis tuligi, et ma kohe siis aru saanud sellest, et see häälestus sinnapoole on, häälestasin selle luulekoguna nagu pillime, sest pärast juba täpsemalt siis selle in kinni peale otsisin need rahvalaulud, sinna juurde sobivad niuksed, õhtulaulud ja muust maailmaluulest ka mõned pudemete. Soome rootsi luuletaja, karpe laen on ka väga, väga selline inõhtu ja öö ja ja no ka see, et mul see on vist üldse Põhjamaade luulele iseloomulik, tegelikult. Et ikka rohkem vaadeldakse niuksed aktiivselt kaasa löövad, on vähe. See on mingi põhjamaine üldine hingelaad, siis ma mõtlen nii. Vahemere maadel näib olevat teistsugune. Ta on mingisugune oluline vahe on ja võib-olla see on ka üks, üks viis, kuidas sa saad niimoodi ennast paremini mõista. Ja selle kaudu põhja oma hingelaadi. Ma ühendasin siin Skandinaavia, Soome, Eesti, aga Lätit ma ei julge enam, selles on Läti on nagu teistmoodi. Huvitav, kui suur on tegelikult vahe Eesti ja Läti valima? Kui nüüd jätta see materiaalne külge, see toitmis teletoitmis külg kõrvale, missugune oleks õige on, kas kirjaniku luuletaja peaks olema vabakutseline ainult oma loominguga tegelema? Või, või on vajalik kaetavust, ametnik oleks puht loominguliselt? Ma arvan, et siin ei saa üldist reeglit anda. Ja ma olen täiesti kindel, et kui inimene tõsiselt võtab kätte, olla kirjanik kirjutada ikkagi suuremaid asju, proosat, romaane, jutustusi, näidendeid, siis ega sellest küll midagi head ei tule, kui ta teeb seda muu kõrvalt. Igasugune töö tahab ikka pühendumist, aga noh, luuletamine on Johnny B, Isotamm kuskil on kirjutanud, et see ei ole üldse töö. Ja tähendab on võimalik kirjutada luuletusi, niisugusi, lühemaid luuletusi, tõesti niimoodi, et sa teed seda muu töö kõrvalt ja õhtustel tundidel. Aga. Aga vahel tunned, et ei jaksa sedagi teha, nejatele. Ikka kõik asjad õnnestuvad paremini, kui sa saad nendele pühenduda, aga no siis tuleb muidugi juurde see küsimuse elutundmisest. Aga noh, minu meelest see on ka ikkagi igaühe oma teha. Sest lüürika näiteks seda on määratletudki nagu kolm põhi, põhikirjandusliik ja üks on see mina kirjandusse lüürika luule siis on niisugune dialoogi, kus esineb, noh, vähemalt sina on alati olemas draama kus üks inimene pöördub teise poole ja siis on eepika, kus on kolmas isik, tähendab, räägitakse temast. Niisugune selles mõttes luuletajal on alati see, mina on olemas, seda ei ole vaja kuskilt otsima minna. Aga proosakirjanikul jälle, aga minu meelest iga tõsine kirjanik, kes ennast tõsiselt võtab ja keda ka teised saavad tõsiselt võtta. Ei teki tal kunagi probleemi, et ta ei tunneks elu või ta teab ise juba, mida tal on vaja tunda, on. Me teame väga hästi, kuidas Tšehhov ei saanud mingit loomingulist komandeeringutes, läks ise Sahhalini saarele. Tolstoi läks maale elama ja kõndist maad ja. Ja mõni teine mees on ka teinud saksa kirjanik, val rahv, riietas ennast türgi türklaseks, elas niimoodi vist kaks aastat Lääne-Saksamaal seda oma nahal tunda, mida tähendab olla võõrast rahvusest tööline keda keegi ei salli õieti. Ja. Nii on Mats traat ja mõni teine on istunud arhiivis, mõned. Ma ei ole kunagi võtnud seda asja niimoodi kätte, nagu paljudel aegadel maailmas on tehtud. Et on tõesti nagu kooliharjutusi tehakse, on kirjutatud igasuguseid sonett ja muid raskeid vorme, ma ei ole seda kunagi teinud vaid menu kuidagi rohkem intuitsiooniga meeldimusega. Mõni asi mulle meeldis, sest ma lihtsalt lugesin teda rohkem. Ja kuidagiviisi tuli endal kange tahtmine ka proovida. Noh, see nagu äratas midagi. Siis võib sattuda mõju alla, väga. Võid hakata kirjutama selle kirjaniku moodi, kes sulle parajasti eriti meeldib, aga kui neid on palju siis nad lähevad omavahel kenasti segi ja pärast keegi ei saa aru, et sa tegelikult kirjutad olemasolevast luulest vaid arvatakse, et sa oled originaalne. Niimoodi saab ära petta kriitikut rääkimata lugejast kirjanduslikke eeskujusid. Ahja, noh, ma alustasin lärmontalige. Ja siis muidugi Puškini ennek rasva, venelase oli nagu esimene ring. Oligi huvitaval kombel vene luule tookord siis tulid juurde inglased selli, eriti, võib-olla kõige rohkem tänu Von Remoroa raamatule Ariel selle elu. Ja siis vast juba tõsisemalt eesti luule. Aga eesti luulest sain mina vastu võtta mullalit keeleliselt vastuvõetavad ainult korraliku vormiga kirjanikud, luuletajad nagu. Betti Alver, August Sang, Kersti Merilaas, ühesõnaga arbujad. Ja siis ka Bernard Kangro, kelle põhilooming on ju kirjutatud välismaal emigratsioonis, samuti Karl Ristikivi luuletajana vähetuntud, aga minule kuidagi eriti sügavat muljetavaldavalt. Paljud täiesti luules ma ei ole saanud nagu hästi vastu võtta, sest midagi vormis on seganud. Juhan Liiviga, see ei ole nii. Aga mõnikord on see kummalisel kombel Marie Underi. Tekib mingi dissonants ta, ei ta ei hakka niimoodi kõlama. Muidugi Uku Masingu luulet olema mõnevõrra lugenud, olen lihtsalt isiklikult tuttav ja ja sain lugeda, ta luges vahelise ette oma luuletusi, millest kahjuks praegu on veel avaldamata põhiosa. Ja hiljem üks lõdvalla saa aruandlusele olen läinud siis üks luuletaja, kes on mind väga mõjutanud, on Eliot keda Eestis ele tutvustas Ants Oras. Muidugi lugesite ta inglise keeles. Hiljem ja prantslastest ka nagu Rainbow ja sürr realistid kindlasti. Aga siis rahvalaulud igasugused. Kõige eesti rahvalaulujälgi on raske leida, aga ma ise võiks, võiks nad välja otsida, aga see on küllalt keeruline töö, aga nad on olemas. Ühes kogus ma panin ka rahvalaule vahele. Koplis õhtu toob tagasi kõik osutada mõnedele ühisjoontele ehk.