Meil on täna rõõm taas kohtuda meie lugupeetavate kirjanike lilli Promenti järel parvega. Ma ütlen, taaskohtumine, sest lilli Prometi, Ralf Parve ei ole meie majas. Esmakordselt aasta eest siinsamas oli arutusel milli Promedki näiden, else Teeba prints. Ja ma arvan, et meie sagedasemad kirjandusõhtute külastajad mäletavad veel väga hästi 1980. aasta veebruaris toimunud lilli Prometi romaani tüdrukut taevast väga elavat arutelu. Meie tänane õhtu on pühendatud võidu 40.-le aastapäevale. Ja me loodame, et lugupeetavad kirjanikud meiega jagavad oma mälestusi nendes karmides sõja päevadest. Tänasel õhtul osalevad veel näitleja tiivil Epic ja Mikk Mikiver ja õhtu ettekande teeb kirjandusloolane Oskar kuningas, kellele siis annamegi sõna. Mais 1945 tuli paides maakondliku ajalehe Järvalase toimetusse üks verinoor Tallinna ajakirjanik kes tutvustas ennast lilli Prometina. Uudishimulik nagu üks minutaoline vanem leheneeger pidi olema. Küsisin ma kohe tutvustamise järel. Kas olete kunstnik ometi sugulasi? Olen tema tütar, kõlas vastus. Sealt algas minu tutvus praeguse lugupeetud teenelise kirjanikuga. Põgus, mis on tänini vastu pidanud. Siis ma veel ei olnud märganud. Prometilt oli juba selleks ajaks ilmunud kimbuke värsse. Algul sõjaaegsel rindelehes, hiljem mujal ei teadnud ma sedagi, et tulevane kirjanik oli algul kavatsenud astuda isa jälgedes ja õppinud selleks kunstikooliski. Veel sõja ajal Moskvas kõhkles ta algul, millist teed valida. Me ei tea ju kunagi, millal kord paberile pandud ajakohane mõte võib uuesti muutuda aktuaalseks. Näiteks 1954. aastal kirjutas Lilli Promet noorte hääles. Kas meiegi peame elama alalises mures oma skulptuuride ja ajalooliste mälestiste pärast? Kartma lossivaremete muutmist, maantee killustikuks ja vanade surnuaedade ja mõisaparkide hävitamist. Mis siis, kui meie taide teoseid linnaväljakutel ja parkides rikub kuri käsi ja meie kunstnikud peavad tundma sama ahastust, mida kola Prinioon. Kui ta tahtis jälle kord üle hulga aja näha, küsi lossis oma töid. Miks mitte meenutada, mis nendega oli juhtunud. Niiviisi Promet noorte hääles 54. Nüüd 30 aastat tagasi kuid 18. aprillil algas meil jällegi arhitektuuri ja kunstimälestiste kaitsehoogtöökuu, mis kestab 18. maini. Tähendab kaitsmise vajaduse probleem, võitlus vandaalsel lammutama kippuva ebakultuuri vastu. See vajadus on jäänud püsima. 979. aastal on lilli Promet samas seoses kirjutanud. Tänase pilguga vaadates tundub aga, et aeg on teinud vähikäigu. Uut tuleb tõesti palju, vana, aga taandub sedavõrd, nagu oleksime hoopis juurteta rahvas. Samas artiklis rõhutab ta veel kord lihtsat tõde. Kunstnik ärgu irdugu oma maast ja rahvast, mis on talle loomingu läteks ja varaaidaks. Te olete head kuulajad muidugi, kõik lugenud Illi Prometi ühte romaani nii-öelda šedöövrid romaani Primavera kunstiprobleemidele väga kaalukas koht, kuid kunsti ja kirjanduse vastastikusest seosest on need seosed, on taustaks Gabrometi esimeses näidendis los kapritsas kapriiside milles iga pildi sissejuhatuseks näidatakse ühtka müüri Francisco koja kuulsast samanimelisest sarjast. Neist koja krabüüridest on muide pikemalt juttu Friedebert Tuglase reisikirjelduses teekond Hispaania protest, mis väljendub kaja hispaania elu nuripooli paljastavates krabüürides. See protest südametunnistuse ja vaimuvabaduse mahasurumise vastu on päevakohane teema veel paljudes maades. Tsiiliga alustades ja Iraaniga lõpetades. Oleks väga soovitav, kui selle aktuaalsete probleemidega näidendi repertuaari võtaks ka mõni Tallinna teater. Senini tunnevad tallinlased seda väljendit eeskätt Vanemuise külalisetenduste kaudu. Aga näidend on juba kord säärane žanr, mis täiele mõjule pääseb, siiski alles lava vahendusel. Nii et kord juba on juttu näidendites, siis meenutagem veel ka kirjaniku teist näidendit. Elsa Teeba prints, siin avaldanovski viidati. See mõni aasta tagasi leidis lavastamist meie riikliku akadeemilise draamateatri poolt. Selle teose peakujuks on rahvusvaheliselt tuntud juudi rahvusest saksa poetess else laskev žüllar, kelle luulet meil on tõlkinud Marie Under, Debora Vaarandi ja Ralf Parve. Olles sunnitud Hitleri režiimi ajal Saksamaalt lahkuma, möödusid pagulasest poetessi viimased eluaastad Palestiinas. Seal unistas ta maa pärisrahvaste lepitamisest. Ükskord ometi. Peab tulema araablaste ja juutide põlisele vihavaenule lõppmaa, nii lõhestatud sellest vastastikusest sallimatusest ütleb else näidendi viimases vaatuses. Kas ei tundu see poetess unistus lepitamisest meile kõigile ülimalt aktuaalsena tänapäevalgi, kus me ajalehtedest iga päev loeme Iisraeli sajandite ja araablaste veristest kokkupõrgetes Liibanonis. Nõnda põimub näiliselt minevikku aineline kunst kaasaja põletavate probleemidega. Rahvusvahelise nimbusega luuletajad sõimasid matsid grivoolseks ja haiglaseks kohvipoe laulikuks. See lahkeržüllalgi ei suutnud enam taluda Berliini natsismist rüvetatud õhku ja emigreeris Šveitsi. Kes teab, muidu oodanuks tedagi ees. Surm märgenberseni koonduslaagris NAGU noorukest Anne Franki. Laskev Üllar suri enne võidupäeva saabumist 1945. aasta algul Jeruusalemmas. Seega ka 40 aastat tagasi. Lilli Prometil ja temaga ühes parvel leidub teisigi mõttekäike, mis tahtmatult viivad mõtted tagasi aega, mil fašism oli alles purustamata. Minut Saksamaal võimutses Hitler oma käsi lastega. Kui Promet ja parve kümmekond aastat pärast võidu saavutamist külastasid Saksa demokraatlikku vabariiki käisid nad ka Aimari läheduses kunagise köie Schilleri residentsi läheduses asunud puhenwaldi surmalaagri asemele rajatud muuseumis, kus muuseumi juhataja endine sama laagri vang Frans Horn Nõukogude külalistele ütles. Minu elust on saanud ainult üks eesmärk. Teha kõik selleks, et kasvatada saksa loolsus viha fašismi vastu. Ja edasi loeme ameti ja parve reisiraamatust. Kolm korda pakitud kohver. Etersbergi mäele. Kus suur saksa humanist Göte armastas istuda laia kahara tamme varjus vaadata tundide kaupa enda ees sinavale avarusele ning mõtiskleda elu ja luule üle. Sinna pidasid saksa fašistid parajaks rajada oma surmalaagri kartsade poomis kabinettidega jälgimiskabinettidega. Ralf Parve trükidebüüt toimus varem kui lilli ametil. See toimus 1936. aastal, kui ta oli alles Gustav Adolfi gümnaasiumi praeguse esimese keskkooli õpilane. Tolleaegses gümnasistid elasid kõrvuti kaks kiindumus, sport ja kirjandus. Nõnda ilmusid tema sulest tollase ajakirjanduse veergudel peaaegu ühel ajal spordisõnumid ja esimesed värsid. Murrangulised aja sündmused juuni 1941 mis tollal otsustavalt mõjutasid kogu noore põlvkonna elu. Need sündmused ise juhtisid noore parve siiski kirjanduse valdkonda. Tema kolleeg, rindelehe punaväelane toimetusest, Georg leitsak ütleb oma raamatus, sõna sai relvaks järgmistel otse hämmastavat viljakust ilmutasid sõdurisinelis autorid. Esikoht nende hulgas kuulub kahtlemata Ralf Parvele. Piisab, kui ütelda, et 188-st sõja-aastail punaväelasest avaldatud luuletusest 56 kandsid Ralf Parve allkirja. Tema luuletusi ilmus ka varjunimede all. Lisagem rohkest ilmus laskurkorpuse ajalehtedes. Luuletusi Manivald kesamaalt ja Ilmar mäelt. Kuramaal kindel olles kuulati muidugi ka Tallinna raadiot. Sellest tunnistab muide ka lõik ühest Ralf Parve kirjast, mis on dateeritud 29. märtsil 1945. Selles öeldakse muuhulgas. Eile õhtul kõneles Tallinna Raadios Semper eesti kirjanduse tänapäevast. Ta polnud ka minu nime unustanud, vaid märkis, et mu värsid muutuvad järjest ilmekamaks. Tundsin vaikset rõõmu tunnustamast, sõnas ja sellest ka rindemehi meeles peetakse. See süvendab usku, et tänu ränkadele sõduripäevadele oled küllalt küps. Paabel lilli Prometiga kahasse kirjutatud reisiraamatud. Koos on nad külastanud Bulgaariat, Poolat, Soomet, Prantsusmaad, Ungarit, Rumeeniat, Jugoslaavias ja Saksa demokraatlikku vabariiki ja jaganud nende kohta oma mõtteid ja muljeid lugejatele. Meie reisi kirjeldustel Tuglasest, Johannes Semperi peale. Küllalt head traditsioonid ja parvel ning Promet on neid edasi arendanud kaasaja maailma mõistmise aspektist. Ajapuudusel ei ole siin võimalik peatuda parvel, kui populaarsel lastekirjanikul samuti on, tal on ta väljapaistvaid tulemusi saavutanud näitekirjanikuna kuid need teemad vajaksid õieti oma ettevaatlust. Tänane õhtu on mõeldud rohkem selleks, et kuulda siin kõigepealt autorite loomingut aga et ka kirjanikud ise sõna saaksid omaloominguliste kavatsuste tutvustamiseks kaasaja probleemidele hinnangu andmiseks. Tänan tähelepanu eest. Mina esindan oma, taastas täna mees, tähendab Ralf Parvet tuulisel õhtul. Väljas vorm nagu piitsaga Rahmatool vastu ruutu ja rabistab rahet. Taeva ja maa oma sülle, kahma. Ja huilapp pole vahest laisalt end pehmele polstrile loivad. Sirutab mugavalt pikku koivad. Kuula raadiot, mõtle või loe. Katus on pea kohal, tuba on soe. Ning raske on säärasel hetkel jälle kujutleda retkel taolisel tuulisel hundina ulguvale ööd. Labidas laperdannas vastu reisi kui magades püstijalu sammun ja sammud ja sammun ühtevalu. Kuid kord sammusid nii nagu tuhandeid teisi sumpasid otsatuid angedes tummalt tülpinud surnuna, langedes samasse teepervel puhkeKilguks. Leva. Vastutuppa sõjamees tõsitare on kehva poole. Kui paljuksis sõdurile vaja kummardu kolde poole sinel maha ja tee jalad lahti, soojenda vähe, jääks lahjaks kapsaleemgi ära lehe sõjaaeg, teadagi. Oli see kõik oli. Aga läbi tuule ja rahe räbu mulle näib, et tuhklawa tormi seest 100 lumi. 100., lumi 100. hästi, laia loosimine. Mina omas soojas sängis, nägin väga külma. Käisin mina ilmas ringi ümber seisis imeööl. Oleksite keevilk on, teed ei paistnud ühtki märki. Ainult valges lumes süles lamas mitu 1000 mees. Vaenuväljal kõledal lähenesid tules. Soerdis silma tilkusid, põlvitasin lume peale. Solin noore mehe rind. Nooremmehe härmas, pale. Kangi käsi klaasist, uus valgel jäigal lumel lihal lamas mitu 1000 meest. Minu pojad, minu mees lähenesid Soerdis, silmad selles pimedas maailmas, nutsin. Nägu labakindas. Mina oma soojas sängis nägin pea seda und. Ongi meil aeg anda sõna siis lugupeetud kirjanikele Ralf Parve siis minul tekkis küll üks küsimus teile kohe, kui tohib Omalt poolt. Te läksite sõtta väga noore mehena ja tegite läbi selle, need karmid sõja-aastad kuni võidupäevani välja. Võib-olla te räägiksite, mida andis teile sõda? Ma ütleksin nii, et. Võtab rohkem kui. Ma ei räägi materiaalsetest väärtustest tohututest, tuurivaradest, mis sõda inimkonna alt võttis ja veelgi võtta võib. Ma mõtlen eeskätt seda, kui palju võtab Vägivaldne Pärn elavaid kordumatuid inimesi. Muudab neid Santideks füüsiliselt, aga sageli ka vaimselt ja moraalselt. Minut endalt võttis sõda mitu kõige paremat nooruse aastat. Ta võitlesime juba tervise. Ma lamasin sõjaväe haiglas. Aastat sellest. Ligemale kaks kuud lootusetuna, nõndanimetatud surijate palatid. Ja loomulikult ei ole kõik see mitte möödunud jälgi jätmata. Ta on võtnud mult kindlasti palju Seda võttis minult toodud palju sõpru. Teekaaslasi, põlvkonnakaaslasi. Ja sellisena kuulunud maa kuulume meie tollesse, nõndanimetatud sõjapõlvkonda kellele sõda ei alanud mitte 1941. aastal, vaid jah, kui just mitte 1935. aastal, kui Mussolini läks kallale aressiniale. Sild kindlasti 1938. 1000 939. aastal kui hävitati vabariiklikes paania Siitpeale on sõda minu teadvuses. 1941. aasta tähendas seda, et ma kui läbinisti rahumeelne ja jah, ma ütleksin isegi patsifistlik noor inimene pidin ise mundri selga, tõmbab. Mida sõda andis? Ränga kogemuse sellest kui vastupidav, kui viisa ja uskumatult ennastületav võib-olla inimene. Ta andis tunde, mida rahuajal mitte alati ei koge. Ühistes raskustes ja katsumustes võrsub ühtekuuluvuse tunne ühtehoidmise tarve, üksteise ennast mõistetav toetamine, Enda ohverdus, ka kõige ületamatumana näivates olukordades. Ja küllap kasvatas ta visadust kohuse ja vastutustunnet. Distsipliini, ehkki need jooned mulle loomuomased on olnud küll lapsepõlvekodust saati. Sõda võib-olla süvendas ainult neid. Kui kõigest eelöeldust On midagi kaminu värssidesse talletatud Siis võib-olla tohiks seda nimetada sõnaga missioonitunne. See tähendab kohustust mõelda humanistina nii inimkonna kui oma väikese rahva käekäigule. Ja püüda seda mõtestada. Nii palju ütleksin ma selle kohta. Võib-olla nüüd siis lõimib Romet? Mina isiklikult olen kogenud palju näolist sõda nii sõja tagalas kui ka Leningradi blokaadist. Ja see on ka talletatud mu teostes, mida ma siinkohal muidugi ümber jutustama ei hakka, seda on täna ette kantud ka osaliselt. Tahaksin üksnes väljendada mõningaid filtreerinud mõtteid sõjast. Sõjast on möödunud 40, üle 40 aasta ja kõik need 40 aastat on kõneldud hommikust õhtuni sõjast ja sõjaohust. Seepärast mul on tunne, et sõda pole siiamaani veel lõppenud ja kuldsete rahupäevad. On olnud vaid kusagil kaugel. Minu kauges lapsepõlves. Tänada val ei karda inimene enam muud kui enda hävitamise katastroofi. Nagu öeldakse, enda sabast söömist. Kui Albert Einsteini küsib. D? Milline relv võetakse kasutusele kolmandas maailmasõjas, vastas õpetlane, et tema seda ei tea. Küll aga, et neljandas maailmasõjas saab tema arvates ainsaks relvaks kivikirves. Mis puutub aga sõjakirjanduse funktsioonidesse, siis tuleb öelda, et kuidas kirjanik ei tahaks ja püüaks olla tsivilisatsiooni päästja. Soovi katastroofe ei hoia ära isegi geniaalset teostega. Seda tõestavad esimese maailmasõja järel kirjutatud võimsad teosed nagu püssituli vennil sõda, Hemingway, hüvasti, relvad, nagu te mäletate. Toschleebeeuu ristid, remaski läänerindel, muutuseta ja Čapek, ehkki näidendid ema ja valgetaud Aga sellegipoolest ja sellegipoolest on sõjakirjandusel erakordne missioon kujundada ikka ja alati vabaste eitavat hoiakut, sõdadesse ja vallutajatesse, võidelda rahvaste mõtlemise passiivsuse vastu ja kujundada nende teadvust. Nii palju suudab kirjandus. Mina olen loomult optimist ja usun, et Nell kelle sõja puhkemine sõltub, jätkub nii palju mõistust ja vastutustunnet, et ära hoida meie planeedi maa, publiku ja mingi üks osake minu mõtisklusi sõjast, mida tahtsin täna teiega siin jagada.