Tervist minu nimi on Mart Mikk ja täna tuleb juttu Savonlinna ooperifestivalist de kuulsitegi alguses koori kloori alledžito teise vaatuse finaali Verdi ooperist Aida. Ise olen olnud Savonlinna ooperifestivali kokku tervelt kuuel suvel alguses kooris siis tuli üks väike soolojupp ja lõpuks neli aastat järjest ka ainult solistina. Nendest kuuest suvest on kogunenud mälestusi väga palju ja, ja kardan, et tänasest sellest tunnistajast selleks ei jätku, et need kõik siin ära pajatada. Ilmselt loodan, et tuleme selle juurde hiljem veel teinekord tagasi. Ma loodan, et väga palju teist on kunagi saanud sellise suurepärase võimaluse, et te olete seal Savonlinna, Olavi linna lossis või kindluses istudes aru saanud, et ooperikunst ei ole sugugi mitte suremisele määratud vaid tunneb ennast väga hästi ja elab nimelt Soomes. Küll aga on väga huvitav kogemus see, kui sattuda sinna samasesse kindlusesse keset talve. On on väga kummaline, kui väiksena tundub olamil linna kindlus, talvel ei ole mingit jälge suvisest inimrohkest melust. Ja Soome muuseumiamet nõuab, et, et kui sügis saabub, siis ei tohi jääda sellele lossi õuele ühtegi märki mis meenutaks ooperifestivali toimumist suvel ei Laway Toole valgusest Katust isegi mitte konkse seinas. Ja pääsukesed, kelle vidistamine on, on lahutamatu osa Olavi linnamüüride vahel heliseva muusika juurde on selles selles mõttes festivaliga võrreldes täielikus eelisolukorras, kuna nende pesi keegi talveks maha ei võta. Ja nii võivad nad igal kevadel tulla segamatult endistesse pesadesse tagasi. Ja kogu see vaikus ja rahu on talveperioodil iseloomulikud kogusamon linnale endalegi sest mõnda inimest võib tänaval kohata haruharva. Sest ei ole puudustega lumest, sest talv on iga aasta selline õige, talvine, külm ja, ja paksu lumega. Ja üldse Ida-Soome loodus oma. Sellise jahmatamapaneva iluga ongi esimene, mida Savonlinnast rääkides on võimatu unustada. Kui kaardilt vaadata seda kohta või lennukiaknast alla kiigata, mis seal maastikul on, siis ei ole võimalik uskuda, et siin üldse maismaad on, sellepärast et tõesti, selles kandis on vett palju rohkem kui maismaad ja mööda vett pääseb üle ülespoole siis vabalt koobioni või Joensuuni. Aga allapoole tulles vastassuunas läbi Saima kanali ja Viiburi kaudu kas võib Tallinnani välja. Ja see, kes auto või mootorrattaga Savonlinna ümber liigub, peaks nendele väga hea kvaliteediga kiirteedele eelistama fantastilisi teelõike mis siiad läbi nii, et vesi veenonkoski lohi lahti või, või punka harju, kus sõit lookleb sellisel kõrgel graniidi kaljul ja kahel pool sügavustes loksub vesi. Ja aeg-ajalt see tee siis katkeb, kus tuleb kümmekond minutit praami oodata. Kuna iidsetest aegadest kuni tänapäevani välja on, on sealkandis vett mööda kaupa ja puitu transporditud, siis ööpäevaringe liikleja jaoks tasuta praamiühendus üle paarisaja meetrise süvaväila on esialgu osutunud odavamaks, kui ehitada sinna selliseid ülestõstetavat sillad. Ja kogu sellel sellel veest väljaulatuvat kreedil on end sisse seadnud kogum, saab oma kavalpäine elanik, kond, Savolased kelle kohalikust murdest isegi lapsest saadik Soome telekat vahtinud, ei pruugi esimesel katsel mitte mingit mõhku aru saada. Selle kohta öeldaksegi, et kui kui Savolane räägib, siis vastutus selle jutu sisu eest lasub mitte kel, vaid hoopis kuulajal, nii et kuidas keegi aru saab? Enne kui lähme nende Savolina juttudega edasi, kuulame ühe lõigu Aulis sallineni ooperist ratsamees. See nimelt kirjutati võistluse korras Olavil linna 500.-ks juubeliks. Ja see võitis selle konkursi. Ja omapärane on, et, et tegevus selles ooperis toimubki Savonlinnas just nimelt selles samas lossis. Ooper Aulis sallini Nooper ratsamees on olnud ka meie Estonia repertuaaris, aga kahjuks see üle poole hooaja vastu ei pidanud. Ma arvan, et siin on põhjus selles, et, et siin lihtsalt ei ole seda. Olavi Linnat, millega see ooperi tegevustik seotud on nüüd Kulamiselt. See on siis ratsamehe ja kaupmehe naise duett, selle esitavad meile taru valjakaia Matti salminel. Tähelepanelik kuulaja võib-olla märkas keset seda muusikat vahepeal pääsukeste häälitsemist. Muidugi on kaasaegses muusikas, kas äkki juurde lisatud pääsukese laul võib olla raskesti aimatav, aga aga tõepoolest, kuna salvestus oli tehtud sealsamas Olavil linnas, siis see on väga armas, seda häält jälle kuulda. Mul on juba ette jõutud heita seda, et ma oma saadetes nii palju räägin Soomest soome muusikast, soome lauljatest, jaga ja ka lasen seda Soome muusikat nii palju. Noh, mõnes mõttes tuleb see kriitika ausalt vastu võtta ja öelda, et tõepoolest, aga Ühest küljest olen ma lihtsalt selle maa muusikaga ooperieluga võrdlemisi hästi kursis. Ja teisest küljest ei taha ma sellega tõestada mitte midagi muud kui seda, et et oma maa muusika on väga tähtis just nimelt ka vahelisele turule jõudmisel. Et kui, kui Savonlinna festival on praegu maailmas ehk rohkem ja paremini tuntud kui Soome rahvusooper siis on selle edu üks võti just nimelt see, et, et oma maa muusikaelu on nii vilgas ja neid oopereid nii palju kirjutatakse ja neid on tõepoolest palju. Sedasama Aulis sallina vaieldamatult Põhjamaades üldse kõige rohkem ooperit kirjutanud helilooja. Nüüd aga läheme tagasi selle Olavi linna juurde. Ola meil linna ümber on selline väin, mille nimi on Küransalmi ja seal on sellised salakavalad. Keerised ja nende tumedate voogude vahel on üle 500 aasta olnud võimas kindlus Olanen linna. Esmapilgul jääb võib-olla mõistetamatuks, kuidas ja miks sellisesse kõrvalisse kohta üldse nii võimas lossi ehitati. Proovin teha kiirelt sellise põgusa ülevaate ajaloole. Aastatuhande hakul asus Soome kahe riigi huviorbiidis. 1155. aastal vallutati need alad Rootsi ristisõdalaste poolt. Ametisse määrati piiskop, jah, kohalikud võimutäiturid. Vastuseks sellele korraldas Novgorod omakorda röövretki, mis ulatusid kohati turuni välja. Siis järgnes 150 aastat rahu, kuni Moskva tsaar Ivan, kolmas otsustas oma valdusi laiendada ning Novgorodi vallutas. Stockholmis hakati selle peale kartma ohu lähenemist idast ja nii tehtigi 1475. aastal Taani päritoluga läänihärrale Eerik axile totile ülesandeks asutada Rootsi ja Vene piirile praktiliselt asustamata alale piirikindlus, mis nimetati Skandinaavias levinud pühaku auks Olavi. Olamin linnaks ehk Olaf purgiks. Siiamaani Erikaksile back totti nimi kajastub väga populaarses organismi hotellis, mille nimi on tot. Eestlaste eneseuhkuse kõditamiseks pean kindlasti välja tooma asjaolu, et selle kindluse ehitamiseks kutsuti kohale 16 ehitusmeistrit Tallinnast. Ja juba 1495. 96. aastal pidas kindlus venelaste esimestele rünnakutele edukalt vastu. Ja järgmine tõsine katsumus tuli läbi elada Gustav Vasa ajal. Ja samasse aega jäävad ka ehitustööd, mille käigus tehti torne veel kõrgemaks ja müüre veel paksemaks. Need on kohati kuni kaheksa meetri paksused. Alles 1714. aastal pidi kindluse esimest ja viimast korda alistuma. Siis toimusid läbirääkimised ja nende käigus anti Holosburg tagasi rootslastele kes 20 aastat hiljem selle omakorda lõplikult venelastele loovutasid. Siin tuleb jälle side meilegi tuttavast ajaloost, nimelt üks Olavline komandantidest on on olnud ka suur Vene väejuht Aleksandr Woodrow kelle nime kannavad tänaseni mitmed selle kindluse kaitserajatised. Ja siis, kui Soome liideti Venemaaga, muutus kindluse roll mõttetuks. Vahepeal peeti isegi selle lammutamise plaane. Õnneks seda siiski sündinud ja, ja kogu praktiliselt selle sajandi vältel on kindlus olnud hindamatuks arhitektuuriliseks mälestusmärgist. Seal on aastaringselt avatud muuseum. Ja tasulise ringkäigu vältel saab iga külastaja kuulda põnevaid üksikasju selle lossi ehitamisest ja kaitsmisest kuni väikeste üksikasjadeni välja. Selles lossiruumides toimub ka arvukalt ametlikke vastuvõtte peetakse pulmi ja lossi kirikus, mis on oma oikumeenilise ehk siis mitme usulisuse poolest ainulaadseks. Maailmas toimetatakse laulatusi, ristimisi ja mälestusjumalateenistusi. Muide, kas on märkimisväärne ka Tallinna ja Tartu rahade osakaal muuseumi kogudes olevate väljakaevamistel leitud müntide hulgas? Loomulikult käib selle lossiga kaasas arvukalt legende ja 1097. aasta suvel sai alguse sellel sajandil legend Olavil linnast, kui selle kindluse müüride vahel peetud aktusel esinema kutsutud legendaarsel soome lauljanna Aino Acteel tekkis idee sind ooperipidustusi korraldada. Ainak teest me siinkohal pikemalt ei räägi, sellest oli juttu ka Soome rahvusooperisaates. Ta oli pikka aega nii Pariisi ooperi Metropolitan Opera vaieldamatu primadonna. Ja kui siis tema tarmukusest ja ettevõtlikkusest ajendatult. Esimest korda 1912. aastal ooperit mängiti siis sellest tegelikult hakkaski see saama linna ooperilegend peale. Ja algusest peale valiti sinna repertuaari vaid soome oopereid lähtudes sellest samast ain akti tahtest näidata maailmale Soome kultuuri sele, omanäolisust, loovust ja mitmekesisust. Ja alles neli aastat hiljem tuli repertuaari esimene lääneooper Faust. Ja siis pärast seda jäi 14-ks aastaks koguse ooperi tegevus soiku. Kuni siis 30. aastani, kui jälle võttis ainuakti ooperifestivali oma tiiva alla ja, ja inimesed said jälle Olavi linnaõuelt kahte ooperit kuulata. Ja taas jäi see festival soiku, jäädes ootama uut võimsat eestvedajat ja see-eestvedaja tuli alles 1973. aastal, kelleks oli siis Soome legendaarne pass, ooperilaulja Martti talvele Martin talvela esituses. Kuulame nüüd Borissi. Oodi otsi koti. Tänu Martin talvela ennast ohverdavale organisaator tööle leidis Savonlinna ooperifestival pääsuga rahvusvahelisele areenile. Samast aastast algas ka Mozarti võlu löödi võidukäik, mis on kujunenud selle festivali omalaadseks visiitkaardiks. Tänase seisuga on Mozarti võluflööti esitatud seal ühtekokku üle 100 korra ja seda on vaadanud üle 200000 inimese. Samal ajal arenes ka festivali tehniline külg. Kui algselt vaadati puupinkide pealt lahtise taeva algus, vihmarisk oli väga suur siis marti talvela ajal ehitati juba teisaldatav katusekonstruktsioon. Ja 70.-te lõpul võis oopereid jälgida juba seljatoega toolidelt. Muide, kas sellel aastal on uuendatud nii toolid kui ka katus ja see katus ise on leidnud uue kodupaiga, ei kuskilt mujalt kui Eestimaalt ja loodan, et peagi saame selle mõnusalt sisse töötatud ja palju legendaarseid lauljaid näinud kate all vabaõhuetendusi jälgida ka siin. Vaatamata festivali tohutule arengule on jäänud ainuAk-d poolt paika pandud põhiprintsiip samaks et igal aastal või vähemalt iga paari aasta tagant tuua kõrvuti maailma ooperiliteratuuri tippteostega välja ka Soome uudisteoseid, toetades niiviisi kodumaise muusikateatri arengut. Kõige pompöösset ja rahvarohkema teose tiitel Olavi linnas kuulub vaieldamatult Verdi iidale, kus samaaegselt tegi kaasa tervelt 288 osalejat. Ja kõige populaarsemat ooperit pole raske mõistatada sellest Mozarti võluflöödi-st on olnud juba juttu ja selle lavastas hiljuti manalateele läinud professor August Everding Saksamaalt. Ja see lavastus on praktiliselt püsinud muutumatuna juba 73.-st aastast. Kui me otsime kõige õnnestunumalt teost, siis on see juba selline subjektiivsus. Ja kui ma küsitlesin selle saate ettevalmistamise käigus nii oma kolleege kui ka inimesi, kes on Savonlinna ooperifestivalil käinud pealtvaatajatena siis lõpuks koorus sellest välja selline kokkuvõte. Et väga suure mulje on jätnud soome ooperid eesotsas Jonas Kokoneni viimases viimsete kiusatuste Aulis Salineni Ratsamäega. Järgmiseks loeti siis juba aga ooperikirjanduse raudvara, Wagneri Lendav Hollandlane, kus muideks on käinud laulmas ka Franz krunud Heber hollandlaste Verdi Aida ja Mckbet ning muu Sorski Boris kurnov. Olles näinud publikuna kaasa lööjana enamuse Savonlinnas esitatud ooperitest 88.-st aastast alates, julgen öelda, et ka minu isiklik poolehoid kuulub samuti Verdi Mckbetile, mida esitati aastatel 1993 kuni 96. Ja sellest kuulame nüüd põgenikke. Koori patrioopressa. Verdi ooper Mckbet tuleb Estonia teatris järgmisel hooajal välja. Ja minu jaoks on Mckbet olnud ka sellepärast väga tähtis ooper, et selle teose tõttu sain ma samonenud päevapealt koorilauljast solistiks. Kui ekskolleeg esietenduse päeval haigestus ja mind teda asendama paluti. See jutt, mida ma laulma pidin, ei olnud just teab mis pikk tervelt kaks rida. Kuid ilma ühegi proovita otse esietendusele 2250 vaataja palge ette Savonlinna ooperifestivalil. Kes seda enam mäletab, mitu südamelööki sel hetkel minuti sisse mahtus. Niiehknaa lavastaja Ralph Long paka oli koos kunstniku Annelikveflanderiga teinud ainuõige otsuse, andes Shakespeare'i draama peaosadest olamil linna müüridele endale kasutades seda karmi kivimüüri kogu etenduse põhilise deklaratsioonina. Ehkki Mckbeti muusika ei ole Verdi suure loomingu hulgas maailmas üks armastatumaid, on kogu teose algusest lõpuni jäänud minus helisema kõige soojemate tunnete saatel. Ja peagi tuli ka mul laulda ja seal Savonlinnas Aulis sallineni eelviimase ooperi palee etendusel timuka rolli. Muideks Aulis salline viimane ooper tuleb nüüd õige pea välja Soome rahvusooperis, selleks on kuningas Liir mis on kirjutatud spetsiaalselt mattis mineni jaoks. Ja sellest ooperist palee ehk nii palju, et et see on omamoodi lugu. Haile sel Assist, eks Etioopia pikaaegsest ainuvalitsejast, seal oli selliseid paralleele tänapäevaga ja ja see, et ühes Verdi ooperis laulsin mõrvarit teisest timukat, ei oskagi öelda, millega seda seletada igal juhul nii ta oli. Ja kuna ta on hästi edevad, siis ma siinkohal mängiks ette väikese timuka aaria Aulis sallineni ooperist palee ja lavapartneriks on seal Saulytiiligani. Käo ju laati. No siin oli põhiliseks lavapartneriks küll muusikaliselt koor, tegevus sellise toimus laval siis Sauli diilik asjaga koos. On saanud tavaks, et iga aasta toob endaga kaasa ühe uuslavastuse ja nii-öelda uusi teoseid on tulnud pea üle aasta, siis on nähtud lavaline televiisorit kui igast muid külmkapp ja kaasaegset kraami. Aga omamoodi revolutsiooniliseks said kaks veristliku. Vaata sellist ooperit meie tavaliselt koos esitatakse mas kanni talupojale. Ouija Lõnka Vallo pajatasid aastal 97 kus tõi kaasaega ühe traditsioonilise ooperi. Draamalavastajana tuntud kari heiskanen ja selles ooperis vastutas muusikalisi küljest maestro Eri Klas. Kriitikute ja publiku seas vägagi vastakaid arvamusi tekitanud lavastus paistis silma eelkõige selliste vaimukate leidude ja hoogsa mängu tempo poolest. Turidust oli saanud ärimees ja Alphjust narkomaanist mootorratta jõugu juht. Tavaliselt Bachi passioonides Jeesust esitanud bariton Juha kodilinen üllatas publikut tõelise bravuurikas. Veristliku rollilahendusega ja Bulgaaria norm kaludika luudov turridu osas oli hääleliselt kogu õhtu vaieldamatut triumf. Ja teises osas äratas enim kõneainet viimased 10 minutit, kus tavapärase sellise teater teatris asemel nägi publik hoopis filmivõtteid, kust ei puudunud ei hunt ega Punamütsike venekeelsed punased loosungid ega ka mõned allapoole vööd naljad. Me kuuleme nüüd ühte aariat. Pärist pajatasid, selle laulab Soome meie hulgast lahkunud tenor Pekka noodi ja see on see kuulus pajatsiaaria Eestile juba. Tavaliselt algavad etendused Olavi linnas kell kaheksa umbes tund aega, enne seda algab kogu linnas selline rändlindude laadne liikumine ühes ja samas suunas kindluseni viiv lossi tänav linnan kadu täitub hästi riietatud inimestest, nende vahel sagivad jalgratastel koorilauljad ning orkestrandid kellel on pillikastid õlal. Sinna lossi viib ainult üks pontoonsild, mida mööda pääsevad tegevuspaigale, nii esinejad kui publik. Vahetevahel võib juhtuda, et parajasti peab seda süvavälja läbima mõni palkidega koormatut pargas sellisel juhul katkem inimvool sillale valgusfoorid läheb põlema. Siis sõidab kõrvale ning mõne aja möödudes jätkubkik taas. Samuti tulevad sinna pealt vaatajad tšarterlendudega kus need siis võtab vastu Savonlinna lennuväljal ootepaviljonis ooperimuusika, mida esitavad festivali noored solistid. See on selline väike meeleolu loov käeulatus festivali poolt oma külalistele, kes eelistavad Savonlinna sööbimisele hoopis Finnair'i brilende. See maksab siis umbes 2700 krooni ja sisaldab endas lennureisi Helsingis Savonlinna külastuse muuseumisse, Bret parimatelt kohtadelt. Vaheajal pokaali šampanjat, tassi kohvi ja koogitüki pärast etendust, siis ootab klassides buss, mis viib tagasi lennuväljale et veidi pärast südaööd oleks võimalik oma isiklikus voodisuga ooperit teemalisi unenägusid vaadata. Mõned külastajad tulevad kah oma luksusjahtidega, sinna on sisse. Pärast etendust järgneb siis öine kruiis kuskil järvede peal. Publikut mahutab Olavi linna lossiõu veidi üle 2200 inimese. Täiskiilutud saalile lava poolt vaadatuna on äärmiselt võimas. Ehkki Soome kohalikud lauljad väidavad, et pärast seda, kui rahvusooper kolis uude majja ei tundugi enam tavaline saal enam kohutavalt suurena. Tõepoolest, vaevalt seitse aastat tagasi esitati kõik ooperid Aida loengrynini välja veel Estonia teatrist väiksemas saalis. Ja Soome rahvusooperilauljad ütlesid, et nende teada oli see ka maailma peaaegu et kõige halvema akustikaga saal. Sellest halvem oli ainult üks akustika selle Estonia teatrisse. Omamoodi teema on veel need ühendusteed, mis lava taga on. Et kui publiku jaoks näiteks näitlejaga kuskil lava keskel ära ja ilmub mõne hetke pärast saalist vaadates paremalt poolt ülalt trepist sisse või pealtvaataja eladeski ette kujutada, mis vaen esineja sõltumata oma honorari suurusest või kehakaalu suurusest, east või soost, või nagu öeldes poliitilisest tõekspidamisest läbi kõvelama. Sest kõigepealt peab ta siis mööda raudtrepp tõusma üles kolmanda korruse kõrgusele minema läbi krimi vasakusse serva, siis laskuma jälle kolm korrust allapoole täiesti vertikaalset puuredeleid mööda, mida minu arvates töökaitseinspektsioon ei tohiks üldse lubada. Siis ronima käpuli läbi aknaaugu, jalutame lossi tagahoovi tõusma, uuesti mööda järsku raudredelit Kolmandale korrusele, ronima läbi hästi hästi, hästi hästi kitsa aknaava ja juba võibki jälle lavale astuda. Ja kogu see lavastuses vajaminev kraam, mis ei mahu lossi kitsukesest väravast sisse, tuuakse sinna lossi raamiga paadisillale ja sealt edasi kraanaga lavale. Ja kaasa arvatud siis, kui tehakse tele või raadioülekandeid, siis need bussid tuuakse sinna praamiga. Õnneks neid ei ole vaja üle müüri vinnata. Sellepärast ei olegi mingi imed lavatöölised, kõik meenutavad õudusega sedasama teost palee, kus praktiliselt kogu lossi sein oli sisse pakitud nagu Kristo täiestus ja, ja lava oli otsast otsani täidetud deklaratsioonidel mööbliga. Samamoodi on suureks pähkliks ka Olavi linna valguskunstnikele, kuna suveööd on ju teadupärast valged ja sellised huvitavad valguslahendused pääsevad mõjule alles kella üheksa paiku, nii et siis umbes teises staatusest. Nüüd aga kuulame ühest teisest Aulis Stalini ooperist punane joon Ühe Kuulsa ooperikoori. Kas Soomes on kevad? Öeldakse, et ei tohi igal sügisel jälle järgmist suve ootama jääda. Ja ehkki ooperilaulja teeb põhilise osa oma tööst just sügisest kevadeni on Savonlinna ooperifestival lauljale omamoodi preemiaks talvise tööperioodi eestsaalina. See on suvi, töö ja puhkus, kõik ühise nimetajal lummavalt, kauni looduse keskel. Ja tavaline on koht, kuhu iga sattuma. Kindlasti taipab, et ooper on kõike muud kui üks hääbumisele määratud. Ja kui sinna tööle minna, siis vältimaks abikaasapoolsed armukadedus hoogusid, on targem käituda niimoodi nagu golfimängijad teevad, et kui sa ei taha suvel kodus üksi istuda, on targem ise hakata sama harrastusega tegelema, sellepärast ongi, ongi tark võtta pere sinna kaasa ja Meeta pikad suved seal muideks ülemöödunud suvi, kui kõik olid, kaebasid vihma elasid Savonlinnas, ei olnud mitte ühtegi vihmast päeva, mis on täiesti suur ime selliseni kitsas riba. Just see ilmastik on selline kummaline asi, mis on ka üks väga omapärane, sest et et kui vahetevahel hakkad hommikul proovi minema, Savonlinnas, vaatad aknast välja, vaatad, päike paistab, tuult ei ole ja selle peale võtad riiulist kampsuni, voodriga püksid, tuulepluusi, mütsi ja sealt siis sammud oma sinna töö kohaliku Olavi linna poole. Nimelt kaheksameetrise läbimõõduga lossimüürid ei ole veel prooviperioodi alguseks jõudnud üles soojeneda ja muideks praegusel kuupäeval juba proovid aga käivad, ei ole mingit lugu, ei jaanipäevast, ei millestki muust, sest juuli algusest hakkavad juba etendused peale. Samuti on probleem ka kostüümi kunstnikutel kes ei saa ka lähtuda ilmastikuoludest, kui nad joonistavad neid kostüümi, sellepärast võib näiteks koorilaulja, kellel on võlufeedis seljas selline valget, Alar, et mõnel etendusel kannatusi siis seal ainult ujumispükse ja teisel õhtul korralike talveriideid. Nali naljaks. Kui vanemad kolleegid uutele lauljatele annavad nõuandeid ja soovijad soovitavad pikka aluspesu võtta sammuline kaasa, siis kõik alguses itsitavad, aga, aga ma mäletan, 93. aasta viiendal juulil on täiesti kuupäevani meelde jäänud, 100. niivõrd palju rahet, lumevaip ulatus üle pahkluu ja, ja loomulikult sellistes tingimustes kipuvad ninad tatiseks jääma ja see omakorda nakatab naaberlaulja ja nii edasi nii on esietenduse ajaks kogu seltskond läbi põdenud korraliku viiruse, mida loomulikult koorilauljate lõbus eluviis veelgi võimendab. Üldse võin omast kogemusest kinnitada, Savonlinna ooperikoorilaulja. Elu on solisti eluga võrreldes palju lõbusam. Ka Savonlinna kohalikud imikud suhtuvad täiesti vastakalt festivali, kuna mõnedki kiidavad laevani telemõistavad hukka. See on muidugi arusaadav, sest pange ennast ise näiteks hotellipidaja olukorda, kelle maja kolmeks suveks või neljaks suveks ette välja müüdud. Aga talvel satub mõni üksikkülaline nende jäätunud järvede vahele. No mõnes kohas ka siiski hinnatakse neid ooperitegijaid pakutakse neile kuni 25 protsendilist soodust, näiteks mingites kümblusasutustes ja nii edasi. Kuulame nüüd jälle vahepeal muusikat, meile laulab Soome kuningas, bass Matti salminen, kes laulab meile Rocco aaria Beethoveni kõige paremast ooperist, see on tal ainuke muideks selle nimi Fideel. Katri. Savonlinna ooperifestivali etenduste külastamine on lisaks kultuurielamusele ka väga prestiižne. Paljud firmad teevad festivali piletite näol oma parimatele klientidele ja partneritele ärikingitusi. Oopereid külastajate hulgas võib näha viimset kui üht avaliku elu tegelast soomes, kelle nimed ja näod ajakirjanduse veergudelt inimestele pähe kulutatud. See väljend on palju kasutatud, et lavale hõljub saalist sadade erinevate parfüümide ja konjakihõngu. Savonlinnas on seda eriti teravalt tunda, sest kohvi ja konjakijoomine ja suitsetamine toimub samas ruumis, kus ooperi jälgimine ning tuuleõhk liigub lossihoovis segamatult ringi. Et kava on välja kuulutatud juba aastaks ette, tehakse ooperi külastuse plaanid samuti juba varakult. Näiteks sel ajal on hooaja alguseks müüdud juba peaaegu 85 protsenti festivali piletitest. Odavamad piletid maksavad soolimas umbes 500 krooni, kalleimad veidi alla 2000 krooni. Põhiline osa piletitest siiski umbes 1000 krooni ringis. Näiteks Helsingi rahvusooperiga võrreldes on Savonlinnapilet, et pea kaks korda kallimad samas aga Kesk-Euroopa hindadega me enam-vähem samas klassis. Sellega on seotud ka üks eripära Savonlinnas. Et piletituludega kaetakse sama linnafestivali eelarvest tervelt 60 protsenti. Ülejäänu siis jaguneb pooleks ühelt poolt riigi ja linnatoetuse ja teiselt poolt festivali sponsorite vahel. Seega on see piletitest saadav raha vägagi märkimisväärne ja äratab sügavat austust kogu saun ja festivali marketingi reklaamisüsteemi vastu. 1980. 10.-st aastast sai alguse uus traditsioon, et igal aastal teeb Savonlinna ooperifestivalil kaasamani külalist teater. Selle otsa tegi lahti meie Estonia teater, kui seal esitati pise Karmen mozzurksi Homantšina ning kunsti keskuses retreti kalju sisse tehtud näituse ja kontserdisaal punka Harju. Seal esitati siis balletis Romeo Julia ja Kuldar singi karje ja vaikus. Loodetavasti mäletavad veel eesti teatrisõbrad Kalevi spordihallis peetud nii-öelda publikut kui ka peaproove. Selleks, et varakult kohaneda Olavi linna kummaliste proportsioonidega lavaga, mis on sügavuselt hästi napaga laialdaselt seevastu ülearugi, kas siiamaani meenutatakse samo linnas sellest festivali suvest eriti eredalt Boris Pokrovski lavastatud Howanssinat? Külalisteatritega järgnesid siis Pekingi keskCooper, siis Stockholmi Kuninglik ooper Tokyo Nickiga oper, Praha rahvusooper operebonist koos Estonia teatri sümfooniaorkestriga, Sis, Leedu Rahvusooper, Ungari rahvusooperi rahvusballett. Ja sellele järgnes kolmeaastane koostöö Peterburi Maria teatriga, siis tuli Londoni kommentaaenn siis Opera türään Strasbourgist. Ja sellel aastal on tulemas New Iisraeli opera tellaviivist. Rääkida üldse selle aasta kavast, siis ma loodan, et meil tuleb sellest eraldi saatejuht pärast festivali. Aga sellel aastal on siis kavas eelmisel aastal esimest korda välja tulnud Kunov aust siis juba mitmendat aastat Verdi saatuse jõud siis igavene soosik võluflööt. Ja kolm uut soomekeelset ooperit on siis selle aasta uudisteos, eks need on kõik kolmelt erinevalt heliloojalt. Nende ooperite nimed on nukkedzemper, mille on kirjutanud Herman rehv, Verger siis Olli korter, kanga Maria armastus ja Kalevi Aho saladuste raamat. Need oopereid saavad siis maailma. Ettekande 15. juulil üheksandal juulil on Timammusta Kalju nimeline noorte lauljate konkurss, mida on võimalik ka vaadata televisioonis. Nii et enne, kui võtate kaalumise alla mõne kultuurireisi Kesk-Euroopasse kaaluge tõsiselt. Ka võimalust minna Savonlinna. Isegi võõrsilt kutsutud solistid ei anna tihtipeale endale aru, et millega tegemist on enne, kui kohale nihutada, arvatakse ikka, et hullud soomlased kusagil kolkas saunatamise vahelduseks laululaagrit korraldavad. Ja väikese vihjena olgu lõpetuseks öeldud, et ehkki ilmad võivad tunduda palavad, läheb paksude müüride vahel vastu õhtut jahedaks. Selles mõttes ei oleks sugugi rumal võtta kaasa viljana. Pleed või soe jakk ja nagu öeldud, pikka aluspesu ja soojad sokid kuluvad marjaks ära. Märjaks saamist karta ei ole, kuna katus on pealt pärast ooperiõhtut, veetke meeldiv õhtukene linna arvukates kohvikutes, baarides. Igal juhul soovin teile meeldivat õhtut. Tere suve. Loodan teiega kohtuda taas suvel. Tänast saadet jääb lõpetama duett Aulis sallineni ooperist palee, mida laulavad Yana mäntonen ja Sauli diilik aine.