Tere päevast, head vikerraadio kuulajad Rahva teenreid eetris korraliselt aasta lõpupoole, reedel ja täna on saade pisut tavapärasest erinev, nimelt on meid siin laua ümber rohkem ja tänased rahva teenrid on Külli-Riin Tigasson Eestit avalehest. Sulev Vedler Eesti ekspressist. Sulev Valner portaal külauudised näiteks ja Aarne Rannamäe ETV-s ning Lauri Hussar vikerraadiost ning loomulikult võtame kokku aasta olulisemad sündmused ja, ja kui nüüd aasta kohta leida ühte märksõna, mis läbi tervet aastat läbinud, siis loomulikult euro tulek on see ja kui ma vaatasin, mida räägite rahvateenrite saates aasta tagasi ja ka selle aasta esimesel esimeses saates, siis ka euro oli seal väga tähtsal kohal ja ja üldiselt oli ikkagi veendumus olemas, et see euro ikkagi ikkagi tuleb. Et selliseid kahtlusi oligi lõhus, aga üldjoontes oli, oli seisukoht olemas, et et me oleme teinud vähemalt kõik selleks, et see euro tuleb. Kuigi Aarne suust kõlas siis ka lause, mis puudutas Eesti erakondade seisukohti euroküsimuses ja ta ütles, et Eesti erakonnad eurot vastustama ei hakka, ehk siis krooni matuseid ei tule. Aga ohkimist ja vereimejate otsimist küll? No nii ongi. Nii ongi läinud, Aarne, läinud, kutsuge mind edaspidi Oraakliks. Mõtleme nüüd sellele eurosaamisele tagasi, siis mingil hetkel siiski parteid hakkasid rääkima ka sellist juttu, et mis siis saab, kui ikkagi eurot ei tule, et ega sellest ei olegi väga suurt probleemi. Igaks juhuks kindlustasid oma tagalat, kaasa arvatud ka Reformierakonna poliitikat, IRL emaks on valitsuses ja kevadel. Ühel hetkel tekkis diplomaatidele ideed, peaksid ikka tegema sellise massilise rünnaku välisesindusele tegema kõva lobitööd. Et ikkagi kindlustada meil euro saamine. Neile tundus, et see otsus on vägagi poliitiline. Lõpuks selgus, et seda lobitööd ei läinudki vajad. Pigem oleks seda võetud hoopis negatiivsena Euroopa partnerite poolt. Meenutagem, et siin kevadel oli ju tegelikult õhus päris suur kahtlus, kui siin üks Euroopa keskpanga kõrge ametnik siin väljendas kahtlust eestikõlbulikkuse suhtes. Euroalasse. Aga noh, teisest küljest me peame, meenutame seda, et mida me siin mõtlesime, ootasime aasta aega tagasi, siis teisest küljest on selle lõppeva aasta jooksul et see euro ei ole enam päris see, mis ta oli aasta aega tagasi, meenutagem kõiki neid, neid kriise, mis on vahepeal olnud üleskutset siin euroalas euro, alavastide majandusliku ja, ja majandus- ja fiskaalpoliitikat rohkem koordineerida ja nii edasi. Ma arvan, et euro on ikka seesama, mis ta oli aasta tagasi, ainult et kate probleemidelt on järsku maha tõmmatud ja järsku oli nagu kuningas varsti. Ja nende riikide probleemid ei hakanud ja mitte eile ega üleeile, vaid vaid aasta ja võib-olla isegi rohkem tagasi, nii et me täna teame sellest oma uuest valuutast lihtsalt rohkem. Ja me kardame rohkem ja sellepärast on meil räägitakse sellest rohkem. Aga, aga tuletame, et aasta alguses me ise siin rääkisime väga palju sellest, et euro tulekuks on vaja ikka Eesti riigil nüüd ühte kõva müügimeest, kes ikka võtab kohvri ja Teele mööda eurotsooni riikide pealinnu ja teeb selgeks, et Eestil on euro saamine hädavajalik? Noh, eks eks siis seal töötasid ka tihti, ma arvan nii poliitikud kui ka diplomaadid Seda ma ei tea, kas nüüd Eestis tegelikult on piisavalt ikkagi nendest euroala probleemidest räägitud, et ma just enne siia saatesse tulekut lugesin siin ühte värskelt saksa lehtede, hoidku siis ajakirjanik oli käinud Eestis väga, imestas, et, et Eestis kui räägitakse europrobleemidest, siis inimesed, kellega tema sattus rääkima, kurtsid, et euro ei ole nii ilus, kui toon. Rääkisid väga palju nagu nendest tehnilistest nüanssidest, aga tema arvates nendest sisulistest probleemidest räägitakse liiga vähe, mõeldakse. Aga see on seotud sellega, et eestlased siiski eestlasi huvitab ainult Eesti ülejäänud kõik on kuskil kaugel eemal, ei ole väga veel Euroopas integreerunud. Ja ega me ei ole ju tegelikult rääkinud euroga seoses ka veel ühest väga olulisest nüansist, et et mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid kauplesid tänu sellele, et Eesti euro sai endale mingisugust hinnaalandust nii mõneski küsimuses välja, et see on teema, millest ei ole väga palju räägitud, aga kuluaarides on sellest juttu olnud. Nii et, et seoses sellega, et Eestile euro anda ja näidata ühte sellist nii-öelda väikest, aga eeskujuliku Maastrichti kriteeriumit, täitvat riiki, selleks pidid Saksamaa ja teised eurotsooni suured riigid tegema ikkagi väga selgeid järeldusi seal olid ja tegelikult veel paljutki ja loodame, et Wikileaksi parandatud augud. Kunagi sinul, Sulev Valner pärineb aasta algusest lause, et, et see kolm protsenti SKP miinust, millise ülesande siis valitsus püstitas aasta aastaks 2010, et see oli liiga väheambitsioonikas, et tagantjärele me võime öelda, et, et tegelikkus oli, oli veelgi ambitsioonikam, et et kui me vaatame nüüd eelarve laekumist, siis eelarve on laekunud paremini, kui see kolm protsenti miinust on ette näinud. No läks paremini, see on väga hea selles mõttes, et alati tulebki valmistuda halvemaks ja loota vähemalt, et et selles mõttes on ju tegelikult olnud meil hea rahulik aasta Eesti Eesti riigis, vaatamata mingitele üksikutele asjadele, mis ei ole nii rahulikud, kui me hästi suures ja laias plaanis vaatama, siis on see 2010 kindlasti olnud Eesti riigile rahulik aasta. Päris selline keskmiselt korralik. Muidugi sa mõtled, et tuld ei pidanud kustutama ja selle tõttu oligi rahulik, mis sest, et mõnest kohast kärises ja siin nii-öelda vaatan akna taga tuiskab jälle ja lund tuleb juurde ja et muusikutel võib-olla ei ole raha ja nii edasi, et aga et vaatamata sellele, et mitmed eelarved kärisevad, et, et üldjoontes on siiski pilt suhteliselt rahulik. Olemuslikult ei kärise ja ma ma ütleks, et see on sama jutt nagu selle euroga, et ma olen Aarne hästi nõus, et et me teame lihtsalt palju rohkem nendest seni varjatud probleemid skeemidest ja me lihtsalt vaatame maailmale natuke avatumata silmadega, mis ilmselt on kogu käesoleva aasta märksõna, vaadates sellele silma näiteks, et kui nii pidasime ilmselt väga enesestmõistetavaks, et kui me oleme ostnud järgmiseks kuuks lennupileti, et siis lennuk kindlasti noh, et me, et me teame, mis kelme, mis kohas oleme. Et ma arvan, et pärast käesolevat aastat ei ole see enam alati nii kindel inimeste, see kindlustunne näiteks sellistes varem ülikindlana tunduvatesse asjadesse noh, on natukese saanud kannatada. Aga teisest küljest võib alati ju küsima, et kas mõni teine parem võimalused ütleme näiteks, et teoreetiliselt kui eesti ühineks euro asemel näiteks Ameerika dollariga. Kas me tunneksime ennast hirmus kindlana, teades näiteks, kui palju on USAl riigivõlga, eks ole, kuidas nad on sõltuvuses Hiina riigi mingitest võlakirjadest ja või millega veel või hiina Joaniga ühineks või, või rublaga, või et kas me siis tunneksime ennast kuidagi kindlamalt kui euroga? Ja kui ma selles kontekstis vaata, mis ma arvan, et ka ülemaailmselt ikkagi euro on Eestile olemasolevatest valikutest ilmselt parim noh, ta ei ole ideaalne, aga ta on kindlasti parem kui enamik teisi ja kõik see euroala kohutav kriis, noh kui me me, me ühest küljest tänavapildis või noh, me ütleme, Me tähendab aktuaalsest kaamerast me näeme, kuidas näiteks Iirimaal või Islandil või Kreekas on, on noh, inimesed nagu tohutus masenduses ja hirmus kriis, aga tegelikult olgem ausad, siiski oma elatustasemelt ületavad nad meid praegu ikka veel päris märgatavalt. Kõik nad selles mõttes jälle, et kõik on nagu suhteline. Ma arvan, et enamik, ütleme selliseid kolmanda maailma riik ainult kadestaks sellist kriisi mis meil siin euroalas on, ütleme seal kuidagi tuttav ette. Okei, aga räägime hindadest ka, et siin juba enne aasta lõppu võimalik vaadata siis ka seda, et millised need eurohinnad on ja sattusin ka eile poodi ja mis seal salata, et kui ma kassas ma hakkasin, siis olid hinnad veel praegused vanad krooni hinnad aga, aga aga juba olid pumpadel suurte numbritega juures eurohinnad ja, ja see eurohindade ümardamine on nüüd küll nüüd üks väga selge, väga selge märk sellest, et et selline pisike hinnatõus leiab täiesti kindlasti aset sellepärast et kõik hinnad ümardatakse ülespoole. Suurtest hinnatõusudest ma siinkohal üldse rääkima ei hakka, et kuidas teile tundub, et kas hinnapaari sendi võrra ülespoole ümardamine võib kujuneda tõsiseks? Probleemiks nina, teise sularina ütlane, et kindlasti inimesed tunnetavad seda omal nahal, sellest räägitakse väga palju. Osaliselt on see näiline selles mõttes, et ta ei mõjuta meie elu väga palju. Ehk ma olen seda kogu aeg öelnud, et kui sa ei käi iga päev kohvikus ja Saiot võib-olla korra kuus kohvikus kohvi, siis ei ole vahet, et kas või need on mõni sind kallim või mitte, aga ta jääb sulle meelde. Ja teine osa siis, sisuline, ehk see tõusevad ka need hinnad, mille peale seda rohkem kulutad. Aga jällegi tegelikult teab kõige rohkem meie enda üles kytuse hinna kallinemine, toiduainete kallinemine ja need kahjuks kallinevad, sõltumata sellest, kas tuleb eurovõidule. Nojah, see, mis on praegu nagu kütusetanklates toimunud just nimelt, eks ole, tänaseks päevaks noh, viimastel päevadel läks, see on ikkagi noh, see ei ole ju mingisugune komakoha ematamine. Jälle, eks ole, kui 95 bensiini hinda üle 19, siis see on lihtsalt nii-öelda siin pannakse ikka krooni kaupa juurde. Ühesõnaga, siin on jällegi võimeldud. Selles mõttes, et kui bensiini hind kallineb, siis sinna juurde tulevad maksud näiteks käibemaks ja see on protsent kindel protsent, sellest ta siis kasvab ka maksu suurus. Ja tänu sellele see kõik võimendab. Majandustsükli loogika räägib ka sellest, et ega see hinnatõus ei ole ju ainult seotud euroga, et ühelt poolt, kui põhjast on läbi käidud majandus hakkab astuma, siis kaupmehed ja kõik need, kellel midagi müüa on, püüavad ka sellest märgatavast tõusust või ka väikesest tõusust osa saada vanemad hinnale otsa, mida nad võib-olla seal suure kriisi ajal ei saanud endale lubada, sellepärast et siis oleks kogu ettevõtmine ohtu sattunud, nii et, et mõneti tõenäoliselt see hinnatõus ja inflatsioon, millega me silmitsi olema, see on ikkagi väga selgelt seotud majanduse taastumisega. Jah, see oli selle aasta üks tähtsamaid märke oligi see, et majandus hakkas jälle kasvama ja tööpuudus hakkas langema. Aga mis praegu on toimunud? Meil on ilmselt selline ajutine, igatahes ei astu Poola kõik reklaamid, ütled, et kulutama viimased kroonid ära. Ja inimesed ongi läinud paanikasse, nad ei tea täpselt, mida see euro tuleb, tähendab, neil on meeles eelmine rahareform, kus rubladest tuli lahti, saadaks rubla kahtes meeletult Tartust ja siis praegu sajad inimesed ikkagi päris palju lollaste. Isegi kinnisvaras on muuseas meil läinud lahti selline tehingute puu. Sellepärast et nad lihtsalt mõtlevad, et jumal teab, mida see euro toob. Parem ostan endale korteri. Ja võib arvata, et aasta alguses toimub väga tugev mõõn kaubanduses. Sa räägid, Sulev, nüüd sellistest suurtest ostudest, aga kõige, kõige kurvem on tegelikult vaadata seda, mis praegu meie pangakontorites toimub, et eriti, kus nagu vanem põlvkond nad elavad nagu, nagu nagu teise maa või teisel planeedi peal. Et see kogu see euroteavituskampaania on, on täiesti mööda külgi maha jooksnud ja ja siin on, on kuulda olnud, et pangakontorites noh, mis siin kas või Tallinna südalinnas asuvad, on järjekorrad tund, kaks isegi rohkem. Inimesed on lihtsalt võtnud oma padja püüristama oma sularaha ja, ja on otsustanud selle välja vahetada taas eurode sularaha vastu ja et selleks, et aastapadjapüüri tagasi panna tarvele arvetele laekub suhteliselt vähe raha, mis, mis näitab seda, et inimestel on just vanematel inimestel, on, on ikka tõsine hirm ja need, kes on pidanud nagu selle eest hea seisma, et et selgeks teha inimestele, et armsad, armas rahvas, et võtke nüüd asja rahulikult, et mitte midagi ei juhtu ei teie säästudega ei teie sula kroonidega ega sula sentidega ja kõik vahetatakse täpselt ühe kursi vastu mistahes ajahetkel mitte ainult kahe nädala jooksul pärast esimest jaanuari vaid vaid nii kaua, kuni kestab Eesti vabariik ja annaks jumal, et ta kestab kaua-kaua. Et sa võid ka aastal 2100 minna minna Eesti Panka ja vahetada needsamad asjad ümber täpselt sama kursiga. On kõik, see on nagu jäänud tegemata või siis on tehtud, aga lihtsalt inimeste ajalooline mälu on on sedavõrd tugev, et nagu siin tuleb, rääkis, et, et nad nad usulised, seda, mida räägitakse. Muuseas, tulles taga siiski korterite ostmise juurde. Viimased andmed näitavad, et inimesed ostavad ka kinnisvara kõrvale pandud säästudest nad ei lähe panka, ei võtta kodulaenu kuskilt madratsi alt. Seest on siis välja võetud rahasummad. Aga see polegi loll mõte, ei olegi loll mõte, see näitab seda, et tegelikult eestlased on päris nutikad. Et nad siiski on säästnud. Ja kriis on õpetanud meile, et me peame raha kõrvale panema ja mulle meenutab see juba väga vanasid jutt Palmse mõisnike jumalal tõsisesse rahataja, kust ta siis lõpuks selle raha vaja vajamineva summa säiliks. Ta laenas omaenda talupoegade käest. Et eestlased on päris nutikad. No kuulge, kui mälu mind ei peta, siis sakslastel pidi olema kaheksa miljardit vana endist Saksa marka sedasama marka, mis, mis enne eurot oli padjapüürid, nii et nad ootavad ka või, või kardavad, et kui euro kukub, et siis on hea jälle kuidagi nööbid lahti teha ja sealt võtta. Aga noh, vaevalt et siis tuleb, tuleb täpsemalt Saksamaal kehtib sama kord, mis hakkab kehtima ka meile tavaliselt et Saksa mark, see kehtib ka praegu, et kui minna minna pangakontorisse, siis on võimalik need eurodeks ümber vahetada nii saksa marka, kui kellelgi veel on, siis on võimalik ka seda ümber vahetada, sama sama skeem kehtib eesti krooni kohta, aga aga Andrusel taastumisest rääkida siis, siis olles nüüd päris mitmete ettevõtjatega rääkinud, siis siis järjest rohkem kõlab seisuga, et, et need ettevõtted ja eriti just väikeettevõtted, kes suutsid kriisi üle elada ja on pinnale jäänud, et nendel läheb võib-olla isegi praegu kõige paremini. Et tegemist on nutikate ettevõtjatega, kes on suutnud midagi sellist välja mõelda, millega edasi minna ja, ja väga paljud on neist orienteeritud ekspordile. Tean isegi mitut ettevõtjad, kes suhtlevad tihedalt Soomega, osutavad seal ühte või teist väikest teenust ja, ja, ja seetõttu on nad oma tegevust laiendanud ja kuna kriisi järgselt nad olid, nad olid sunnitud oma oma tegevust pisut ümber korraldama, et, et siis nad tunnistavad, et neil võib-olla isegi läheb praegu paremini kui siin kaks, kolm aastat tagasi väga hea märk tegelikult kohane, sest et need, kes suutsid pinnale jääda, on tegelikult praegu väga heas sõiduvees. No tegelikult ju ettevõtjad siiski suutsid väga paljud pinnale jääda ja ma ütleks, et pigem oli teatud üllatus tagantjärgi vaadates sellele paarile kriisiaastale, et pankrot on ikkagi olnud palju vähem, kui oli, oli karta mingeid suuri pankrotilaineid. Kreenholm ongi tegelikult aines selline turismifirma kavaluse vaadanud ja ülejäänud pisikesed. Aga küll, ütleme need ettevõtjad väga paljud ilmselt vabanesid, eks ole, väga paljud tööjõust suuresti ka tänu valitsuse poolt nii-öelda jõuliselt vastu võetud lepinguseadusele mis andis nagu kergemad koondamisvõimalused ja, ja selle tõttu võib öelda küll, et et sel ajal, kui paljud Eesti ettevõtjad nagu elasid kriisi hästi üle, siis paljud töötajad, eks ole, on tegelikult töötuks jäänud. Ütleme rohkemat ma arvan proportsioonis isegi, kui et ettevõtjad oleksid raskustesse jäänud. See on nagu üks niisugune huvitav, huvitav kurka. Ja kahjuks see tõenäoliselt jääb veel pikkadeks aastateks, nii sellepärast, et, et kui tootmine on ümber korraldatud, kulusid on vähendatud, uut tööjõudu ei pruugi vaja minna, siis seda ka turult ei otsita ja nendele inimestele, kes on töötuks jäänud, on tõenäoliselt praeguses seisus ikkagi väga keeruline tööturul mingi kohta endale leida. Häda on selles, et tegelikult tööjõudu läheb vaja nutikaid inimesele tarku inimesi, intelligentsile, kes on hästi haritud, aga kes oma töö kaotasid, sa olid sageli just lihttöölised. IT-firmas ei ole ikkagi Kangur ka suurt mitte midagi peale hakata. Et kangrust saaks IT inimene on vähetõenäolisem, kõik inimesed saaks hangura lihtsalt. Ma ei tea, kas see on päris päris tõsi, et mu meelest on ikkagi see kriis olnud nüüd küll koht, kus väga paljud ka seni nii-öelda valgekraeajalised inimesed ikkagi oma töökohti kaotasid, noh isegi võtame kas või meie oma ajakirjanduse, eks ole, et ikkagi tohutult palju on tegelikult ka toimetustest ära koondatud inimesi, kes kelle puhul ei saa sugugi öelda, et neist ei olnud asja, vaid lihtsalt tõmmati kokku. No paljud neist ikkagi töötavad tänase päevani ajakirjanduses või siis meediaga seotud erialadele edasi. Aga kui me räägime nendest paljudest töö kaotanud inimestest, siis tegelikult on ikkagi süvenenud inimeste lahkumine Eestist, mis on väga murettekitav tendents, et ma siin mõni aeg tagasi ma juhtisin rääkima Narva kooliõpetaja, võta aega, kes rääkis, kuidas päris väikeste klasside lapsed, väiksed lapsed ei ela enam koos vanematega. Kas neis ongi ainult üks vanem, kes on ära läinud Eestist või siis on mitu ära läinud, nad elavad koos siis mingite heal juhul oma vanavanaemade, oma oma sugulastega, aga paljud ka lihtsalt mingite perekonna sõpradega või sõbrannadega ja kodune tugi nendele lastele on ikka väga väike ja see on nagu tõsine probleem sellistes piirkondades nagu just. Seal on meie jaoks täiesti uus probleem ei ole sellega väga harjunud, võib-olla nõukogude ajal, kui keegi, kes seal kuskil uudismaal või pomme ehitamas, siis midagi taolist oli, aga see on täiesti uus nähtus. Aga samas selle nähtuse puhul see käivitatud kampaania või arutelu teemal, et talendid koju, noh see ei aita mitte midagi, et antud juhul kes siis ootab neid tõenäoliselt, et kas keskharidusega või keskeriharidusega inimesi siia, kui, kui töökohta piisavalt ei ole, eriti kui me räägime siin kas või Narva näitasid, et siis arvas, on Eesti üks kõige suuremaid tööpuuduse, et seal kindlasti need probleemid on veel selgelt võimaldanud. No siiski, ma arvan, et see talendid koju natuke aitab ühiskondliku õhustiku muuta selliseks, et et, et meil nagu vahepeal läks väga moodsaks minu meelest rääkida, et Eesti ei olegi üldse väärt koht siin olla ja töötada ja elada, eks ole, noh, mingis seltskonnas, et selles mõttes selle õhustiku muutmiseks ütleme see, see üleskutse ja kogu sellega kaasnev niisugune noh, tõepoolest ka ikkagi teatud püüdlus Ükskõik kui palju nagu rappa ei läinud, et peaasjalikult hakati arutlema selle üle, et kes need talendid on. Nojah, et selles mõttes see diskussioon muutus ühel hetkel farsiks. Töötati selle üle ikka, et kas Eestil on võrdväärset palka maksta. President ütles, aastalõpuintervjuus ütles, et noh, ega siis seda kampaaniat ei algatatud mitte selleks, et hakata eri maade pulkasid võrdlema, et Eesti loomulikult ei ole sellist palka maksta, et Eestil on muid väärtusi. Kuigi sealt oleks tahtnud kohe edasi küsida, mis need siis on, mis, mis peaksid inimese inimesena nagu kaugelt maalt koju tagasi tooma, mul lihtsalt kummitab üks üks, see on täiesti tundmatu inimese onlain meediale antud intervjuu, see oli vist Eesti inimene, kes elas Iirimaal ja oli seal töötuks jäänud. Ja ütles, et ma elan siin töötuna kindlasti palju paremini, kui, kui ma Eestis suvalise töö pere oleks, et ma kavatsen kunagi Eestisse. Aga samas noh, kõik need talendid, kojuprojektid ja nii edasi. Ja kui ei ole ju sellist sellist head plaani, et mida me esiteks nendega inimestega pea hakkama, milline meil endal selline suurem plaan on. Et sellel nädalal tegin intervjuu teatrijuhi ja lavastaja Tiit Ojasooga, kes sellel aastal tegi oma oma oma märkimisväärse tähele no ühtse Eesti suurkogu lavastusega, siis siis ka tema ütles, et seda sellist suurt plaani riigile tule ja, ja see teeb teda kõige rohkem murelikuks, et tehakse selliseid väikeseid asju ja mingid mingid väikesed nagu nii-öelda liigutused, aga, aga, aga sellest nagu suurt pilti tema jaoks nagu sageli kokku ei tule. Ei no selle talendid koju raamest mul ongi raske mingisugust ühte suurt plaani kõikidele inimestele, nagu ette kujutada, et need inimesed on ju nii erinevad. Seda küll, aga selleks, et selleks, et nad peaksid siia tulema, selleks peaks olema mingi plaan, nagu suurem. Keegi on kuskil teadlane, keegi töötab edukas mõnes ettevõttes, kolmas on võib-olla edukas, mingeid kunstialale siin ongi võimatu teha ühte plaan, et ma arvan, et see nagu suurim väärtus on võib-olla just see märgiline, et te olete teretulnud tagasi koju. Aga aga muidugi, sellele peaks eelnema kampaania talendid, jääge koju, eks ole, ja siis tulge ka ja mitte ainult alati alati lihtsalt alati on lihtsam. Me teame ükskõik firma tasemelgi, et alati on lihtsam hoida oma häid töötajaid kui lasta nad minema ja siis hakata kuskilt mujalt uusi sisse ostma, see läheb palju kallimaks, on palju keerulisem. Palju lihtsam on hoida seda, kes sul on lihtsalt palju, palju tulusam. Palju meil neid suuri plaane üldse on olnud. Üks plaan oli, et saagem iseseisvaks ja siis me olime suhteliselt ühtsed. Oli plaan minna Euroopa Liitu, siis me enam ei ole nii lihtsad. Euro tekitas juba tunduvalt rohkem, NATO oli ka, plaan on vaja. Nüüd vaatan mõnda teist riiki, näiteks Iirimaalt, kus oli selline ühiskondlik kokkulepe. See kestis teatavat aega. Praeguseks on Iirimaa samamoodi ummikusse jooksnud. Mu kolleeg Krister Kivi kirjutas Kaja reporteri selle nädala Eesti Ekspressis. Ta käis Iirimaal. Ja tõepoolest ta ta kirjutab seal heast uurivas ajakirjanikust, kes püüdis elada töötu abirahaga käis kõrtsis, kulutas ikka jõudnud ära kulutada, elas päris hästi, aga sellegipoolest. Mida teevad praegu iirlased? Nad lähevad ära Austraaliasse, neile tundub, et neil on liiga kehv elada. Ja meie jaoks oli seesama Iirimaa hiljuti veel paradiis ja tegelikult on ka praegu Mis eeskuju, poliitiline eeskuju, poliitiline ja majanduslik, keskkooli Iirimaa, mäletate, kui palju president ja ministrid rääkisid meile, et, et Iirimaa ongi see, aga kas meil praegu me ütleme, et me eeskuju, eeskuju, et me räägime, Soome, on eeskuju, Iirimaa on ees, kui jumal tahab, kõik, kas on eeskuju. Aga kas me ei peaks võib-olla hoopiski rohkem mõtlema sellele, et kuna nagu meie taust on erinev, kus nad olema nii või teisiti, me peame väga paljusid asju teistmoodi tegema. Me ei ole nii suured, meie asukoht on teine ja nii edasi, et võib-olla peaks rohkem rääkima sellest eestiteest, et see, mis on Eesti tee, kuidas Eesti lahendab ühe, teise või kolmanda asja, et võib-olla see oleks nagu õige lähenemine, et antud juhul kui me hakkame ennast teistega Lähme, siis me paratamatult tekitame ühel sellel hetkel selle probleemi, aga meil ei ole võib-olla probleemi probleemid korras sellega, et meil on korruptsiooni rohkem kui Soomes ja nii edasi ja siis me lõpetamegi sellega, et, et me ei ole lihtsalt rahul sellega, mis meil tegelikult on ja kuidas me asju teeme. No siis me jõuame midagi umbes sinnamaale, et, et nagu Venemaa juhid ütlevad, et ega see läänelik demokraatia polegi õige tee ei ole meil mingit Eestis. Ma arvan, et meil on ikka mingisugune täiesti kuldne Euroopa kesktee. Me võtame igalt ühelt midagi mingis vallas ja pole olemas mingisugust väga spetsiifilist ja ainult neile omast. Eesti teed. Meil ei ole isegi koristamata, tänavad ei ole enam eesti tee, sest et ka ka teised pealinnad upuvad praegu. Ja need riigid, kellel on olnud oma tee, need on siiski viimasel ajal. Põhja-Koreal on oma töö ja, ja vahepeal Liibüale, oma tee, aga Ateena Islandil ja Iirimaal oli ka oma lihtne slainelaline Šveitsi finantskeskusena. Jah, kõik on järjest hätta jäänud. Šveits küll vist väga hädas. Šveitsi panganduses oli ikka päris suur kriis. Ja aga noh, arvestades seda, kui kõrge nende rahakurss Samas on see ka, et me võib-olla võrreldes 15 aastatagusega me ise ei tüki nagu aru saama, kuigi vahel vaatame mõnda sellist filmi naha la näiteks punane elavhõbe, kus püütakse kujutada tollast eluolu, siis me saame ikka aru küll, et kui palju me tegelikult muutunud oleme tolle ajaga. Tegelikult on Eesti ikka jõudnud miskis kõrgemasse liigasse, kus lihtsalt ei ole enam nii lihtne edasi liikuda mingite lihtsate asjadega, teeme mingi mingi lihtsa liigutuse, teeme teistsuguse, natuke teistsuguse, mingi mingi reegli kehtestame ja läheme, et et noh, olles tänavu näiteks kas või puutunud kokku pressinõukogu esimehena Moldova kolleegide koolitamisega, siis ma ütleks, et on neid, kelle jaoks ikkagi Eesti on eeskuju juba ja selles mõttes me oleme noh, et me oleme ikka juba tugevat tugevat, keskmiselt ikka Euroopas külma. Ütlevad, et, et me oleme eeskuju siis tegelikult, kui me hakkame vaatama, et, et millistesse nagu esinduslikesse klubidesse Eesti kuulub sellel aastal me liitusime OECD-ga eurotsooniga liitume kohe siis NATO, Euroopa Liit ja nii edasi, et kui me vaatame, kuhu Eesti kuulub, siis, siis Eesti kuulub tegelikult maailmas praktiliselt kõikidesse esinduslikesse kogudesse, noh, ütleme seal G8 ja käia 20, et sellest ma rääkida ei saa, et Eesti pole lihtsalt niivõrd suur majandusruum, kuigi läbi Euroopa Liidume sinna kuuluma. Põhimõtteliselt meil ei olegi enam ühtegi klubisse minna. Ainus oleks valida SRÜ ja sinna ei taha kõik teised. Võimalus võimalus on ju igasuguseid, aga, aga meil ei ole enam jah, sellist suurt projekti, eestlased on suurepärane projekti rahvas ja meil on mida õnnistatud kõikide nende asjadega 20 viimase aasta jooksul, kus me, kus meil on siht silmade ees ja me paneme niimoodi Bodaway sinna sinnapoole jooksma ja, ja ongi kõik väga õnnetu ja need on suurepärased projekti mehed väga suurepärased. Kui on konkreetne asi, kui konkreetne siht silmade ees ja me peame selle ära tegema, aga, aga see ongi probleem. Et meil seda enam ei ole, me peame harjuma teistsuguse eluga. Kas meie meie probleem on, et meil on liiga hea elu juba? Me oleme jälle samas olukorras, nagu portsi valitses ajalgi, kui moodustati eraldi büroo, mis pidi otsima eesti luud järgmist eesmärki. Raul Malmstein oli, selle juht. Ei saanud eurosse, nüüd tekkis meile vahetus. Paari paari paari viimase kuu jooksul on neid foorumeid päris hulga olnud Eesti 2018 ja muud sellised, kus on arengufond. Suuresti on genereerinud erinevaid arutelusid. No mina ei oleks nagu päris nõu siiski sellega, et meil ei ole mingeid ühtegi probleemi enam või mingeid suuri asju, millega tegeleda, võib-olla tõesti, et võib-olla tõesti mingisugust ühtset projekti või kogu rahvast hõlmavad eesmärki ei ole ta nagu ei saagi väga olla, ma arvan, mingis arenenud demokraatlikus ühiskonnas, kus on erinevad arvamusi. Aga kui me vaatame Võib-olla nüüd ongi see aeg, et me peaks seda demokraatiat õppima hakkama lõpuks saada, nii-öelda riik on valmis klubides olema, see, et nüüd võiks hakata nagunii-öelda seda väljendama, mida me ise tahame, on ju olemas see eesmärk, see on kodanikuühiskonna kasvatamine, tugevdamine. See on tõeline eesmärk, et meie valitsejad ei valitseks meid tagatubades kahe ja kolme kaupa, vaid vaid, et meil tekiks tõeline särisev diskussioon, millest ka mingisugust tolku on. Nii kaua, kuni seda ei ole, kuni kuni asjad pannakse paika mingisuguses kümnesest grupist, kes kogu Eesti elu ära otsustavad nii kaua, noh, me võime hakata tegema hoopis vähikäik. Ja ma olen nõus sellega, et see on väga oluline eesmärk, aga samamoodi, kui me vaatame siin erinevaid valdkondi, siis tegelikult asju, mis vajaksid mingeid suuremaid muutusi, on on küll ja küll, et kui me räägime siin kas või probleemidest Ülikooliharidusest, nendest massikõrghariduse probleemidest, kui me räägime näiteks probleemidest haigekassa rahastamise jätkusuutlikkusega, et siin on palju asju, millega tegelikult tuleks tegeleda väga põhjalikult. Minu meelest on häda selles, et kümnene grupp võib-olla on siin Eestis, aga on olemas selliseid kümneseid gruppe veel, kes asuvad välismaal. Toredad taadid Stockholmis, kes kasutavad pankasid, on kuskil Hollandis. Kaupluste juhid, inglased kellelegi ees on v virma, nemad teevad otsuseid ja neid ei huvitagi see Eesti nii väga. Ja meil ei ole mingit hõimu neile päitseid pähe panna. Jah, aga niikaua, kuni see meie poliitika ükskõik millise tasemega kõrvad lontis läheb Londonisse või Stockholmi ütleb, et jah, teeme ära, kuna see tühiasi, paneme ukse seestpoolt kinni ja arutame seda asja läbi ja, ja teeme ära. Aga kui see poliitik läheb Londonisse või Stockholmi ja ütleb, et vabandust, aga meil on siin olemas avalik arvamus ja ma ei saa minna oma rahva arvamuse vastu, sellepärast et ma lihtsalt ei saa. Sellepärast et ma siis pärast järgmisi valimisi enam ei ole selle koha peal, vaat siis on, siis on teine asi, aga niikaua kuni kuni partokraatia õilmitseb, siis, siis ongi nii, et lüüakse kannad kokku ja kõik otsused võib ära teha. Kuna Aarne siin juba poliitteema sisse tõi, siis sellel poliitaastal valimise ei olnud ja kui ma püüdsin, et millega siis erakonnad tegelesid, siis üsna suur osa aurust läks, läksime vile peale, et ehk siis erakonnad tegelesid peaasjalikult iseendiga või suur osa erakondadest tegeles peaasjalikult iseendiga ja kui me vaatame, et millistes kriisidesse on siin mitmed parlamendierakonnad, sipelgad, siis siis noh, kõige esimesena tuleb loomulikult meelde see rahvaliidu saaga, sest see oli ikkagi tõepoolest naljanumber, et see aasta alguse häire, et nad võiks ühineda Keskerakonnaga ja siis ühinemisläbirääkimised sotsidega selle läbikukkumine, pereheitmine, ajutine esimees, siis Juhan Aare valimine esimeheks, Andrus bloki saamine esimeheks ja kui ma ei eksi, siis oli vahepeal veel esimehega vaatajaga Mai Treial, et et noh, sellist harjumi nagu ette ennustada, noh tõenäoliselt ka kõige paremad eesti kirjanikud ei oleks seda võib-olla suutnud, et sa õnnetu lugu tõenäoliselt ühe erakonna nagu silmnähtav luigelaul. Selle stsenaariumi nimi on allakäik. Täitsa selgelt selt, populaarsusel ongi ta läinud ainult alla ja alla ja ma küll ei näe mingit võimalust, et ta tagasi tõuseks. See erakond on ennast ise välja suured saavad. Kahjuks on ka rohelised sinnapoole teel. Ka nende populaarsus. Roheliste kohta muidugi on öelnud seda, et traditsioonilises mõttes ei ole tegu üldse erakonnaga veel, et aga on pigem ikkagi sellise klubilise nähtusega ja see, kuidas nad nagunii-öelda valimistele vastu tahavad, et seal ka püüavad nad mingisuguseid teistsuguseid lähenemisi juurutada, kuni selleni, et et nad on öelnud, et, et meil on nimekirja avatud ka nendele inimestele, kes erakonna liikmed ei ole. Jah, kõige nagu liikumine kõigele vaatamata veel pool aastat tagasi või ütleme siin jah, kuus kaheksa kuud tagasi me olime nagu, nagu mures ja, ja selles mõttes ka üsna üsna üksmeelsed. Jube igavad valimised tulemas. Nüüd on, ma arvan, et iseseisvus võib-olla kõige huvitavamad valimised ees kõikide nende aastate jooksul juhtunud musta taustal, aga miks sa, miks sa arvad, et huvitav, tulevad, huvitavad valimised, kui me vaatame seda, mis on poliitmaastikul välja joonistunud, et võib-olla tulevad selles mõttes igavad valimised? Sisuliste teemade arutlemiseni võib-olla ei pruugi jõuda sellepärast et arutelu käib ikkagi selle ühe asja üle, eks ole, et Keskerakond versus kõik teised ja Keskerakond tõenäoliselt näeb, et nad nurka surutud peavad vastu mängima ja sealt ei tulegi mitte midagi. Aga see ongi huvitav. Miks see on huvitav, mida see valijale annab, mida see minule kui valijale annab või mida see rahvale annab, mitte midagi. Huvitav on see, et kui palju ületab valimiskünnise et meie parlamendis oleks võimalikult rohkem jõude, et, et me ei liiguks ka pärast neid valimisi vääramatult kahe erakonna poliitmaastiku suunas. Viimane Edgar Keit tõi väga palju meile teadmist sellistest moraalist ja eetikast, mille mitte mitte enam ei pumbata piiravaid, vaid ületatakse neid piire jõuliselt. Ja, ja kõik need on valimisteemad, nii et ma arvan küll, et, et tegu on väga huvitavate valimistega. Et minul on nagu sellest kahju kui nende valimiste eel, et mulle tundub, et nagu see Eesti poliitiline mõte kuidagi stagneerunud või need erakondade pooled ei tule enam mingeid väga niisugusi uusi julgeid ideid, et ma ei pea silmas mingeid selliseid nagu populistlikke lihtsaid asju, nagu näiteks mingi tulumaksu langetamine ühe protsendi võrra, vaid mingid struktuursed muutused. Kui me räägime näiteks tervishoiu rahastamisest Ja, ja aga see täpselt minu, minu eelmise jutuga, et ma ootan huviga, kui palju näiteks üksikkandidaadid saavad hääli, äkki mõned neist saavad, ületavad valimiskünnise, äkki mõned need, keda keda rohelised enda tiiva alla võtavad, ületavad valimiskünnise ja saavad sisse koos rohelistega? Ja ma olen täiesti veendunud, et, et need mehed enam suud kinni ei hoia kui sellist asja, et, et kõik on nagu varem kuskil ära otsustatud ja kui suurde saali minnakse, siis, siis pannakse suu kinni ja, ja täidetakse füürerit käsku. Et võib-olla siis läheb midagi huvitavamaks, vesi läheb sogaseks ja, ja seda hoopis riigile kasu. Ma väga loodan. Põnevamaks läheks kindlasti üksikkandidaat sisse saaks, ainus asi on see, et üksikkandidaadid ei ole kindlasti sellist ajutrusti taga nagu parteidele. Et nad võivad mõnede, aga lollide ideedega kaasajast suhteliselt lihtne neid ära meelitada. Aga jällegi, elu läheb põnevamaks, fakt. Läheb kirjumaks ja ideid tekib kindlasti. Aga te räägite valimiste järgsest ajast, kui me räägime praegu valimiste-eelsest ajast sellest diskussioonist, et siis selle Edgar Keidy afääriga seoses noh, see diskussioon on läinud ikkagi väga üheülbaliseks ja ja, ja on üsna keeruline üldse prognoosida, milliseks need valimiseelsed debatid kujunevad, aga ja kas üldse asjast jõutakse rääkida, see on minu küsimus, et, et tegelikult me peame siin nii nagu Külli-Riin ütles, ikkagi vastama väga paljudele olulistele küsimustele, alates energeetikast, millega seoses me rääkisime muuseas täpselt aasta tagasi, et 2010 aasta tuleb energeetika valdkonnas teha väga olulised otsused. Nüüd on kohe 2011 käes. Ühtegi otsust ei ole tehtud mitte midagi põhjapanevat ei ole tehtud täpselt sama seis nagu aasta tagasi ja, ja kui selline olukord veel kaua kestab, siis, siis me ei tea, kuhu suunas üldse Eesti energeetika liigub ja kuidas see Eesti energeetika üle toimub. Arutelu nüüd järgneva kahe kuu jooksul peaks mõjutama seda, mis hakkab toimuma pärast kuuendat märtsi, palun väga, väga selgelt, ega siis sa pead ühel hetkel langetama otsuse, mis saab ikkagi tuumajaama projektist. Kuidas edasi minna siin nii-öelda kogu selle kogu selle elektritootmisega Eestis ja nii edasi. See on väga laipakett, tuleb selgeks rääkida, inimestel on õigus selle kohta ja seda sellepärast, et elektri hind viie aasta pärast Aarne sõltub milliseid otsuseid ma tean, et sellel aastal on probleeme, aga küsimus on selliseid, mida, mida see see, see valimiseelsed debatid siis nüüd annab selle jaoks, et, et mis hakkab toimuma reaalselt pärast kuuendat märtsi mitteprobleemides nende puuduses ei ole küsimust väga selgelt annab, et kuulge, valimiseelsel debatil on midagi välja öeldud, siis valijal on õigus pärast valimisi küsida, et kas seda teist või kolmandat tehakse väga, ma olen teinud neid valimistsükleid nüüd viimase 20 aasta jooksul ja kui palju siis pärast seda küsitakse nagu nende võitnud parteide käest, kes teevad täiesti üle mõistuse koalitsioone, mida, mida keegi ei oota ja siis küsitakse su käest, et kas sa hakkad seda tegema? No ei küsita ja noh, eriti ei küsita minu jaoks valimiseelne väitlus on väga huvitav, intellektuaalselt huvitav väitlus, aga, aga tegelikult Asi iseeneses tegelikult siiski ei lase meil tihti energeetikast teatavaid otseseid näiteks ei ära Eesti kõigi aegade suurim erastamistehing ehk Eesti Energia börsile viimine ja, ja selle ärajäämise kaudu me saime teada väga palju riske, mis selle ettevõttega on seotud. Meil muudeti ka elektrituru seadust ja Eesti energia sai õiguse siis rahva toel rajada Narvasse kaks uut põlevkivielektrijaama, tõsi, Need vajavad Brüsseli luba, seda luba ei ole siiamaani tulnud ja isegi ettevõtte sees arvatakse, et nad vaevalt et seal kahest jaamast saab siis kaks mõlemat kerkerit heal juhul üks, võib-olla me siiski mingeid otseseid on tulnud üks otsusele ka see, et me lükkame siis otsuseid edasi ja minu meelest on see täiesti mõistlik, et neid otsuseid hakkab langetama uus valitsus, mitte seda ei tehta, praeguse oleks selline imelik virvarr, kus üks ütleks, et üks partei teeme nii teinud lükk, teeme naa. Aga seda ma Taage ju rääkida, et kui me praegu selle üle ei arutle, siis uus valitsus võib teha mida iganes. Sest nad ei, nad ütlevad, et, aga me ei olegi seda üldse lubanud või me ei ole selle üle arutlenud. Ja erakondade energeetikaalased programmid on, on niivõrd üldsõnalised, et sealt midagi välja lugeda on, on sageli üsna keeruline. Ma ei tea reformi erakordne on täiesti selgelt öelnud, et näiteks pooldavad tuumajaama, see on väga selge ütlemine. Samas, kui me räägime sellest energeetika tulevikku, siis siin on tegelikult mängus nii palju tundmatuid tegureid, millega me praegu ei tea ja ei oskagi arvestada. Ma näiteks ei tea, milliseks kujunevad CO2 emissioonide hind edaspidi pärast aastat 2013, mis nagu väga otseselt, mis puudutab meid, et jah, see ei olegi aga, aga see on üks faktor, millest tuleb nagu kuidagi lähtuda, kui neid otsuseid või valikuid tuleviku tarbeks teha, et me teame nagu väga vähe tegelikult. Eks ta ole nagu palli mängimine pimedas ruumis ja sa üritad mingit mänguplaani teha, teadmata, kus pall on. Aga kui sa ei tee plaane jällegi loll. Lihtsalt ma tahan uuesti üle öelda, et valimiseelne aeg on üks kehv aeg mis tahes otsuste langetamiseks ja see on suurepärane aeg, rumalate populistlike lubaduste jaoks tehakse selleks kõik, et võimule tulla, võimule jääda ja, ja ongi kõik, mis hakkab tegelikult toimuma, selgub alles pärast, siis kui sa tahad öelda, siis, et valimiseelne arutelu on täiesti sisutühi? Ei noh, ta ei ole sisutühi, see sõltub väga palju ka ajakirjanduses, palju, kui palju seal sisu on, aga, aga tähtis on muidugi need kõige tähtsamad probleemid üles üles tõsta ja nii-öelda survestada neid erakondi, aga, aga põhimõtteliselt sõltub sellest kõigest ikka väga vähe. Koalitsioonileping tulevane on, on juba väga-väga tähtis dokument. Aga samast Aarne just hetk tagasi ütlesite, te tahaksite, et Eesti poliitiline kultuur muutuks, et meil oleks demokraatlikum, see oleks rohkem osaliste kodanikuühiskonda, et ei tohiks neid valimistejärgseid arutelusid kuidagi alahinnata. No mina arvan küll, et see Maidlevad, ma küsin, et see survestamine vaidleb jah, aga see survestamine siiski loob teatud fooni sellele, et, et tulevastes koalitsioonilepingutes ühed või teised küsimused on või ei ole. Ja, ja ütleme, Eesti suuremate parteide juhid on piisavalt sündinud poliitikud, et mitte öelda populistid. Et nad tegelikult väga arvestavad selle fooniga, kas, kas tasub tegelikult hakata tuumajaama ehitama või mitte, nagu näiteks oli siin, eks ole küsimus üleval, et, et kas see on nii-öelda valimiseelsel ja kogu sellel kujunenud foonis enam-vähem populaarne või, või, või nagu lootusetult ebapopulaarne selles mõttes ju tänane peaminister on ikkagi ju väga selgelt, et nii-öelda vaatab kustpoolt, tuul puhub ja siis ütleb, et kas pensionitega teeme midagi, kas haldusreformiga teeme midagi ehk ei tee midagi? Et minu meelest selles mõttes ei, ei tasu seda, seda fooni loomist kindlasti alahinnata, kuigi me otsest linki tõmmata selle fooni pärast üks või teine otsus sünnib, aga, aga see see nagu, nagu loeb, aga, aga muidugi küsimus, et kas nüüd näiteks reformima erakonna toetus tuumajaamale on tegelikult dilemma, mille pärast valija Reformierakonda valib või ei, vali või pigem ta valib teda sellepärast, et vastanduda mingile teisele erakonnale, eks ole, et, et siin on nagu küsimus, et, et sa valid mingi ühe asja pärast, aga saad nagu kaasavaraks hoopis teise, kolmanda ja neljanda, eks ole, mida võib-olla võib-olla ei teadvustanud ja ei tahtnudki, et, et ah sellised nad on, hoopis, eks ole, avastavad valijad kolm päeva pärast valimisi, kui nad kuulevad esimesi koalitsiooniläbirääkimisi. Ei osanud arvatagi, et nad hoopis sellised on, eks mina arvasin, et nemad on lihtsalt vot niisugused ilusad poisid, sead plakati pealt. Ma olen Aarne selles suhtes täiesti nõus, et enne valimisi tehases tõmblevad otsused oleks küll väga-väga halb. Kui me vaatame tagasi eelmiste valimiste eelnevale eelnenuga, siis just vahetult enne valimisi võttis riigikogu vastu need seadusemuudatused, millega kehtestati taastuvenergeetikatasud ja mis tekitas palju palju pahandust veel sellel aastalgi sest nad olid ülemäära suured. Minu arust on siiani kylla määra suurt kipponeid ära kaotama. Parimaid artikleid, mida, mis sellel aastal ajakirjanduses on ilmunud, ilmus äripäevas. Seal näidati ilusasti, kuidas Urmas Sõõrumaa andis kõikidele parteidele raha. Täpselt sellel ajal, kui neid seadusemuudatusi arutati ilusti ees sai pool, mille teine, 103, kolmas pool miljonit ja niimoodi päevade kaupa. Et seal jäi selge mulje, et ta ostis endale ühe seaduse ja seda kõike võimalik teha just sellistele ärevatele aegadele. Ja Ameerikas me teeme samamoodi. Kõige põnevamad otseselt on need, mida teeb lahkuv president oma viimastel päevadel. Ja ka enne valimisi on ainukene koht, kus nendel nendel olulistel teemadel rääkida. Kui sellega rääkimise koht siin on, siin on, ei, seda küll, aga, aga valijal on õigus otsustada iga nelja aasta tagant, kui sa räägid kaks aastat enne valimisi valija ühel hetkel nagu ei arutage nende asjade üle Eestis ostetakse hääli ja kes mida rohkem lubab, seda asja rohkem hääli saab ja ongi kogu kogu valimisloogika sisuliselt vabandust, inimene selle asja suhtes aga, aga sisuliselt on kohalikel valimistel ostetakse sularaha eest hääli ja, ja parlamendivalimistel ostetakse natuke teistmoodi ja põhimõtteliselt ostetakse seda enam, et head kolleegid, Meil on ju uues valitsuses võimalik ainult kolm erakonda, eks ole, president Ühe välistas. Nii et, et ongi, et sisuliselt jätkub seesama, mis praegu on nii, et et no tegelikult nädalas ja minusugustel tagasi, aga, aga, aga valimistel ei olegi nii et, aga kui nüüd nii-öelda natukene seda teemat utreerida, et sellisel juhul võivad teised erakonnad tulla välja tulla välja reklaamiga, et annab hääle keskerakonnale, viskad oma hääle prügikasti sellepärast et valitsus vastutusse erakonda nii või teisiti kanda ei saa, niikaua kui, kui seal eesotsas on Edgar Savisaar, nii nagu siis president Ilves on seda mõista andnud, et tema Savisaarele kindlasti mingit ettepanekut ei tee ja ka teised on koostöö välistatud, nüüd ei andnud mõista, vaid ta ütles seda otse ja kuna ta saab ka järgmiseks presidendiks, siis kestab veel palju aastaid, siis enam Edgar Savisaar juba sellises vanuses, kus ta nagu ei olegi võimeline võtma mingisugust valitsusvastutust. Ja Edgar Savisaarele on ainus võimalus ise presidendiks saada. Et no ma siiski meenutaksin, et, et kui aastal 2004 sinna sõlmiti selline leping leping ning Irina rösti, aga siis öeldi ka, et Keskerakond on nüüd ennast auti mänginud pikaks ajaks, aga juba aastal 2005 oli ta rõõmsalt Ansipiga Ansipiga koos valitsuses. No mulle tundub ka, et, et siin võib-olla nii lahenes, asi ei ole ja siin üheks selliseks ikkagi indikaatoriks on see, mis Tartus toimub. Mida me sel nädalal oleme just niiviisi näinud, eks ole, see küsimused tegelikult Tartu koalitsioonist sobib Reformierakonnal Keskerakonnaga koostööd teha küll ja kogu põhjendus Tartu linnapea suu läbi oli selles, et aga meil siin Tartus ja savisaart ei ole, et mis te tahate, noh, see loogika ütleme, viib umbes sellise võimaliku arutluse, nii et et hea küll, et kui pärast valimisi häälte kombinatsioon näiteks sobivaimal kujul oleks selline, et, et Keskerakond ja Reformierakond võiksid ikkagi koos valitsust teha, siis juhul kui lihtsalt Edgar Savisaar väga suuremeelselt loobub isiklikult valitsusse minemast, mida ta ilmselt ei tahagi, võib-olla, eks ole nii väga näiteks Ansipi alluvusse minna. Et siis siis juba juba nagu hakkab sobima peaaegu või Mart Laar. Et. Ikka väga selgelt, et kui, kui Savisaar on parteijuht, siis ei sobi. No okei, aga ütleme, et Savisaar ka niiviisi, et selleks, et näiteks kombinatsioon läbi viia hakkab näiteks auesimeheks, noh kuidagi niiviisi taandub natukese, et, et kus kohas on see nii-öelda taluvuspiir, millest alates kui sobivamaks muutub või mis peab võiks jälle vastu küsida, tegelikult ka natuke norides ütleme, presidendi kategoorilise avalduse küljes, et mida peaks siis? On tegema, et ta nüüd nii-öelda kvalifitseeruks, et kus see piir ikkagi täpselt on, et mida nagu puhtalt nii-öelda juriidiliselt kas või närida, et mis on see P üheksas et kui erakond talub sellist poliitikat ja sellist selliseid poliitikuid ja need on selle erakonna eesotsas, nii kaua ei saa tema anda seda. No aga ma küsiks ka hüpoteetiliselt, et see on küll väga ebatõenäoline, aga siiski, et mis siis saaks, kui näiteks Keskerakond saaks 55 kohta riigikogu. Ja presidendi käed sama tema kikilips, ma arvan, et seal ei olegi nagu teist teistele. Selles mõttes mulle tundub, et see võib olla olles sisuliselt presidendi öelduga nõus, võib-olla see ei olnud väga õigel ajal ja õigesti tehtud avaldus tingimata, aga, aga noh, eks elu näitab aga jah, et mulle pigem oleks meeldinud, et see tõepoolest käitutakse õigel ajal. Aga mitte, et sellest nii palju räägitakse. Aga võib-olla see, see jah, minu arust tekitas ka väga palju selliseid küsimusi, aga aga võib-olla oli ta märk mõnedele kõikuvatele keskerakondlastele, et teil on nüüd siin nagu valiku koht kas minna koos juhiga põhja ja mitte kunagi saada valitsema vähemalt lähiaastate jooksul või te hakate nagu mõtlema ja, ja Keskerakonnasugust, erakonda on Eestil väga vaja ja mõelge natukene ja tehke ise oma järeldused ja tehke need oluliselt valusaid otsuseid. Ja ka ärme unustame seda, et need, kes on olnud siin, keskerakondlased, võib-olla häälekamad Savisaare vastu, et need valdavalt ei ole inimesi, kes kuuluvad juhatusse ja juhatus on see, kes peaks teoreetiliselt erakorralise erakorralise kongressi, kus oleks võimalik siis Savisaare maha võtmine, kui ta Idajast tagasi Jah, see on õige, aga, aga juhatus ei ole nüüd Keskerakonna ajupotentsiaal vähemalt ei esinda seda adekvaatselt ja kui sealt mõned tükid ikka ära kukuvad, siis seda, seda potentsiaalikast jääb ikka ikka üha vähem. Siin on kõlanud mitmeid stsenaariume, aga olulisem stsenaarium on küll see tõenäoliselt asi läheb lihtsalt kaevikutes ja, ja Keskerakond vastutab, võib ennast kõigile, nii läheb valimisteni ja tõenäoliselt ka pärast valimisi, see olukord ei muutu, sellepärast et Edgar Savisaar ei lähe mitte kuhugi, jätkab Keskerakonna esimehena ja niimoodi rahulikult kuni presidendivalimisteni välja ja võib juhtuda siis, et ka kuni järgmiste kohalike valimisteni, nii et et siin suuri muutusi tõenäoliselt prognoosida ei maksa. Kuni valimisteni läheb see, olgem ausad, üsna kindlasti niiviisi seda näitavad praegu kõik indikatsioonid. Pärast valimisi oleneb palju valimistulemusest. Ma ütleks, Ta on siiski üks analoog, 2007 ju ka Villu Reiljan arvas, et ta viib rahvaliidu võidukalt valimistele, olenemata sellest skandaalist, mis siis aasta varem temaga juhtus. Tulemus oli, et nad hädapärast ületasid valimiskünnise. Ja Villu Reiljan pärast seda tõepoolest loobus. Siin on nagu väga selge vahe, siin on üks väga ja muidugi ja Edgar Savisaar on kaks erinevat isikut, nende erakonna juhtimisstiilid on erinevad, nende nägemus erakonnast on erinev ja kui me vaatame ikkagi, kui palju on oli rahvaliit ehitatud Villu Reiljani ümber ja kui palju on Keskerakond ehitatud Edgar Savisaare ümber, siis noh, sina väga selge erinevus, sellepärast et noh, keskerakonnas on, on tõenäoliselt Edgar Savisaare roll kordades suurem, kui ta oli seda rahvaliitlastest rahvaliidus olid, olid ikkagi mingid kõrvalhoovused ka keskerakonnas me kahjuks väga ei näe. Ja seal oli asi kriminaalne ja teises ei ole ja seega Ja kui Keskerakond tagandaks Savisaare, siis tegelikult juriskitaks eestivenelaste toetusega ja samas oleks küsitav, kas eestlaste hulgast omakorda siis toetus suureneks tänu sellele, et see on selline valik. Ma kardan. Nojah, ei seda paljuski planeeritud, et meil peaks olema üks nii-öelda Eesti erakond, kes muulasi enda ümber nagu hoiab. Ja kahtlemata sellel batka imidžit on, on mingisugune mõju olemas, et kui vaid ka eest ära läheb, et siis läheb ka toetus minema. Aga noh, see on jällegi küsimus. Kui batka läheb, siis tuleb leida uus matka ja, ja loomulikult ei lähe see niisama sujuvalt libedalt, aga, aga põhimõtteliselt on see võimalik teha. Nojah, aga mina ei ole, ütleks, et kõik need, kes kutsuvad savisaart nii-öelda lahkuma Eesti poliitikast ja igaveseks ajaks ja nii edasi, et ühest küljest on see äärmiselt ju, nagu me näeme, ebareaalne, et see toimuks. Ja teiselt poolt kas üldse peabki toimuma, sest miks peab elu nii lihtne olema, et valijatel ja meil kõigil peavad nii-öelda, et ei olegi endal vaja nagu eetilisi valikuid teha. Et umbes, et keegi teine peab need valikud eest ära tegema ütleme piltlikult öeldes umbes, et kapo peab meie eest nii-öelda valikud ära tegema või keegi teine, et. Kogu aeg peab mingisugune riigireetur olema silmapiiril, keda siis tümitada ja et see hoiab meid nagu nagu vormis või? No ma arvan, et ma arvan, et riigireeturiks võib-olla on veel vara nimetada ka, aga Moraalse riigireetmisega vaieldamatult tegemist, see seal ei ole enam midagi midagi nagu rääkida, iseasi, et meil nagu seaduse paragrahvi ei ole sinu jaoks. Aga, aga kui minnakse teise meile vaenuliku riigi jaoks, ütleme asju nagu õige nimega või, või kuidagi rohkem meeldib poolvaenuliku riigi käest raha küsima, selleks et teha valimiskampaaniat ja ajada oma poliitikat, siin siis on, see on see riigireetmine, ma arvan, väga-väga paljude eestlaste jaoks. Ja lisaks sellele veel, kui valetatakse otsesõnu telekaameratest ette juurde raha küsitud, see oli nagu tõeliselt häiriv ja minu arust väga häiriv on ka see, et kuidas me üldse saaksid valijad usaldada ühte erakonda, kes ei tule toime enda majandamisega ja kümnetes miljonites võlgu. Seda jah, jõudu või olgu ta minu arust erakondade, olgu ta kodanikuühiskonda, ükskõik kuidas me seda nimetame. Kes hoiaks ohjes ainuvõimu valitseva hoidvat nagu parteid, kes praegu on nagu Reformierakond seda, seda jõudu absoluutselt vaja. Kuulge, me saateaeg hakkab otsa saama, saate lõpuks see hästi kiire mõte kõigilt, et mida peate sellel aastal kõige positiivsem? Sündmuseks või mida positiivset välja toote? Et eurotüli, et majandus pööras selle kasvule, töötus hakkas langema ja et oli soe suvi ja sai palju suusatada. Sulev on ikka igavene tüüpides kõigi eest ära. Lumise talvega jah, et ei maksa viriseda selle lumise talve. Akadeemik Raukas ütleb, et see õnn saatele otsa aastal 2015, kui väike aeg hakkab taanduma ja siis naudime jälle varemetel. Naudime siis seda jääaega, sellega rahvateenrite saade täna lõpetab ja stuudios olid Külli-Riin Tigasson, Sulev Valner, Sulev Vedler, Aarne Rannamäe ja Lauri Hussar ja ega midagi soovime teile, head raadiokuulajad. Ilusat vana aasta lõppu.