Eks liibris? Täna on kõneaineks Jaan Oksa looming ja stuudios on Vaino Vahing. Külasse sündisid külasse, läksid laia ilma külla, sa tulid tagasi. Nii võiks öelda Eesti sajandi all see silmapaistva kirjaniku Jaan Oksa kohta talijutukirjanik, luuletaja, kriitik ja publitsist. Jäänuk sündis 16. veebruaril 1984 Saaremaal tärsama vallas Ratla külas koolmeistri pojana. Ja ma alustaksingi Jaan Oksa enda sõnadega. Ta päris silmapaistvast novellist küla uppuv väli hukkaminemisel õhtuses toores udus, sinine juba sügisesest, külmast ja suremise vaevast. Lagendik loob juba esimese töövarjusid. Raske on ja vaevaline nagu õnnetu ägamine nagu võimetu viha, piiritu põlgus kõige vastu, mis elamas suures hoolimatuses on küla sopa peale maha paisatud. Ta kuulutab vist lollilt inimese sügise laulu ja ootab tuimalt ära uppumise esimest päeva. Siin külas näikse kõik ja kõigi ees Lemitavat majad teevad seda puudes. Õunaaiad kummardavad kaevu lingusid neelab küla sügises öös aga suve selget päevat ning Talvet härmatise aja mööda. Natuke masendav pilt võiks öelda meie sajandivahetuse küla kohta. Ma ei teagi täpselt, kas ta on selle kirjutanud oma kodukülast last ja siiski saama jätta mainimata, et midagi lähedast. Ma tunnen, lugedes jälle seda novelliküla, tunnen lähedast, eriti kui ma lähen oma mahajäetud kodukülla Aravula Tartumaal. Ja just sinna tagasi jõudes ma jällegi olen aeg-ajalt mõelnud oksale ja lugenud veel kord ja veelkord tema novelle, kuhu siis mahub Jaan Oksa elu Kaarma Õpetajate seminar, Haapsalu pedagoogilised kursused, kus ta sai õpetaja kutse ja siis kooli õpetajaks Läänemaale Masso. Seal töötas oks aastal 1000 905908. See periood on ka oksa kõige intensiivsem kirjaniku eluperiood. Toks oli, peab ütlema õpetaja õpilastega, liberaal õhutas isegi õpilasi mässumeelele ja ta oli täis protesti. Õnneks ta pääses nendest karistus serblaste käest, mis hiljem ka vapustasid, Läänemaad, ta esimesed jutud ilmusid ajalehtedes ja ka isegi Noor-Eesti albumis ja peab ütlema, et kirjanduslikus ristiisaks oksale sai Tuglas. Oksa kirjutamistempo oli nendel aastatel masuaastatel eriti metsik ja seda iseloomustavad võib-olla järgmised niuksed parameetrit. Teravmeelset mõtteseosed sisu mahub sümboolika, lopsakas isikupärane keelekasutus ja kaootiline sõnade tulv. Peab ütlema, et see kaootiline sõnade tulv teadvustamata ala, teaduslikud voolud, pulsid kohati sai seega talle saatuslikuks ja nimelt sellepärast, et teda ei mõistetud ja vahel ei mõistnud teda isegi tema lähedased kirjandusinimesed ei mõistnud isegi Tuglas. Ja ei tea, kas nüüd sellise sisemise otsimise tungi või mis ajendil lõppesse masuperiood oksa jaoks 1000 907. aastal ja 1908. aastal ta rändas Venemaale. Tämber tähendas Samaara kubermangu eesti pakkovka asundusse ja seal sai temast siis köster-kooli aja. Ta kirjutas sealt ajalehtedele Eesti ajalehtedele, ta oli kursis ka eesti kirjanduseluga, samuti oli kursis ta kursis ta vene kirjanduseluga. Peab mainima, et oks tundis suurt huvi just tolleaegse vene sümbolismi vastu talugas Palmonti, Sologuubi ja teisi. Ja hilisemad oksauurijad on märkinud, et võib-olla sealt saigi ta mõningaid impulsse. Raske oli elu tal seal KOV kasutuses. Nii et ta ei saanud isegi lõpuks enam selle õppetööga hakkama ja köstritööga hakkama. Ta kutsuski lapi endale kodukülast Ratlast Saaremaalt, rend Eduardi, kuid kassi ei aidanud. Tema boheemlaslik eluviisid tekitasid tollases pakkovka külas vastuseisu ja 1911. aastal Jaanuks vallandatigi. No tema kohta öeldi, et ta on nagu luuser, võimlemispraegu meil moes sõna asotsiaal, see niisugune mõiste asotsiaal, ma pean seda väga kohatu tuks nende inimeste kohta keda nimetatakse asotsiaaliks ja, ja ka oks nimetati tollal siis nii-öelda asotsiaaliks ning ta etappeerdi tagasi kodukülla Saaremaale, Ratlasse. See oli siis 1912. aasta lõpul oks elas mõnda aega kodukülas, kuid siis tuli esimene maailmasõda. Oks mobiliseeriti sõjaväkke. Et tal olid ka niisugused veidrused ja käitumishäired, ei, tervis oli halb, siis ta sattus Peterburi sõjaväehospidali ja seal ta siis nii-öelda komisjon eriti ja ta tuli tagasi kodukülla kodukülast, ta ei saanud ka rahu ja kodukülast ta peagi siirdus Tallinnasse merekindlusse ehitustöödele. Ta ei saanud seal kaua töötada juba 1000 19. aastal. Tal tekkis luutuberkuloos, mida algul ekslikult diagnostika rematismiks. Ta sattus siis haigemajja lõpuks priihospidali, kus 1918. aasta veebruaris suri, maeti Rahumäe kalmistule, kus tema kalmul seisab praegu Sanna mehe mälestusmärk, mis püsti ja sinna ta 931. aastal. Tema eluajal ilmus, ainult minu teada üks tema teostes, see oli 1900 18. aasta ilmus tema jutukogu ja see oli katsundidena Otsoni toimetamisele. Postuumselt ilmusid veel tema oratoorium kannatamine ja siis läks mõnda aegamööda, kus tal suurt midagi enam ei ilmunud ning esimene niisugune kogud teosed, Oksa kogutud teosed ilmusid siis paguluses ilmusid 1000 97. aastal Stockholmis Oksand neetud tõlgendada väga erinevalt. Kui Tuglas ütles, et ta oli, et ta oli väga niisugune natu realistlik ja väga huvitav ning suursündmus eesti kirjanduselus, siis mõni mõned on ka äärmuslikumalt, Aino Kallas nimetas teda dekandeediks. Ivar Grünthal lähenes temale kui arst ja nii edasi. Ja peab ütlema, et kuni tänase päevani ei ole meil veel õiget seisukohta, kuidas hinnata oksa kirjanduslikku toodangut eesti kirjanduse praeguse kirjanduse taustal. Oksa 50.-ks surma-aastapäevaks ilmus ka siis Eestis Kodu-Eestis Loomingu raamatukogus tema vaevademaa esimene jutukogu ja kümmekond aastat hiljem 1009 29. aastal ilmus siis novellisarjas ka jällegi tema jutustused. Sel ajal tolles 29. aastal ukse oksauurijaid Kalju Leht, sunnitud ka seda, On ilmuma ta veel seni ilmumata trükist on oksa hästi niisugune seksuaalne sümbolistlik jutustus, emased ja teine ihu. No ütleme nüüd, et see emased ilmus 1000 995. aastal. Kunstnik Leonhard Lapini ettevõtmise, tema illustratsioonidega ja ihu ilmus nüüd paar aastat tagasi töös 98. aastal Kaire Lapini toimetamisel. Mina aga olen alati siirdunud tagasi oksa nende varasemate juttude poole tahaksingi meenutada ikka veel tema seda novelli küla viimastel aastatel on tema vastu huvi tundnud kaasaegsed kirjandusuurijad. Nii on Ele Süvalepp ülikoolist kirjutanud tema kohta artikli, kus ta natuke erinevalt Hennostest nimetab isegi oksa modernistiks. Tõepoolest, kui lähtuda sellest, et oks oli juba sajandi algul tugevasti vene sümbolistide mõju all ja need omakorda olid nagu teada, prantsusime polistide prantsuse modernistide mõju all, siis pole ka mitte ime, et oks sai sealt ja toks oli ka üks modernist. No annaks jumal, et mõne aja pärast oksa, koguni postmodernistlik Seidituleeritaks ja nüüd siis ma lõpetaksin jälle oksa enda novelliküla ühe lõpuosaga, ma tunnen, et oleks õige ja oleks vaja lõpetaja natuke optimistlikuma lõpuga ja loeksin siis oksa. Siin maal elab ka luuleline kollakatel lokk juustega noormees. Ta on külapoiss ja siin sündinud. Kui hingetuled kõik ühel leegi Laurates keevad, siis läheb süü lapsesilmadega, poiss üksi ainumustadele väljadele, et siin kõige pimedamates sügisöödest und näha tulevikust märgade vagude keskel. Ta mõlemad paljad jalad pehmesse liiva mulda ning kollakat juustel sündivat mõtted ilmast ja inimestest. Poiss unustab kogu minevikku ja unistab pehmetest inimese hingedest. Tähtedest, taevasügavusest ja tumedates metsapuudest otsib ta väriseva hingele vastukõla. Orgude põrm kuulab tema sooja südamesõnu, mis värsketele vagudele maha langevat. Põllul kasvab palju kollaseid ja punaseid sügistaimi koitvas pühaduse-aurus elutseb midagi, mis noort hinge vaimustusele üles. Inimese poeg algab uut laulu ja kõrred hallis sügista udu all kõiguvad mõttes ning kastene maa põrand õhkab kuuldavalt. Rääkis Vaino Vahing. Raamatuaasta lehekülgi.