Tere algab saade, laste lood, minu nimi on Kadri kiisel. Täna oleme koos Gustav Adolfi Gümnaasiumi teise klassi õpilastega Toompeal muinasklooni paaril Piip ja Tuut. Nemad tegid päris oma mängumaja vanasse tõllakuuris, mis sealt mängumajast leida võid, kuuledki kohe siis üles ja siin on väga vahva mängutuba, kus on uhke mängule laev ja nukumaja. Mulle meeldib see laev, sündmus on puust ja ilus, suur, aga miks ta meeldib sulle? Et see on nagu puidust vana lasele osaluse hästi väikestele lastele, aga sina ei ole ju nii väike enam sulle meeldib ka ju? Jah? Natuke suurematele ka, see on tõesti umbes meetri jagu on sellist pikkust ja kõrgust ka vastama, palju. Ja luugid käivad veel pealt lahti. Aga mis käigud seal on? Loomad ja see on sihuke tunnel, kus ühel pool niimoodi alla, kui aseme all astumas tranteinevaid. Peab olema juba ettevaatus on pime ja kui Aldume püsse õlal tuleb, siis selles Altrov seal nimedes olen platsis ja enam läheb teise nadi torni nimede sinka-vonka. Et seal on väikesed õhuaugud ka, kus sead välja jäädiala jääkott teeme, näed ikka hästi. Väiksed piiluaugud on. Aga mis kast see on, kus sa praegu piilusid? Ma arvan, et seal laude, aga seal on sellised augud sees, kus saab sisse piiluda, mis sa sealt näed siis sinna käika seal ei ole, mida ei käi. Aga et kui keegi laps läheb sinna, siis sa ei näe teda ja on väga põnev. Et need mänguasjad, meil on siin kõik puidust ja paljud on ka riidest ja me oleme hoidunud plastmassist mänguasjad meile siia ei satuks. Natukene vana, see vana maja tingib seda, vanalinn tingib natukene seda ja natukene meile endale meeldivat ka sellised mänguasjad mis ei ole plastikust ja rääkimata sellest, et kui on puidust mänguasi, mõni asi murdub. Võtad aga liimiliimid kokku, kui enam liimideisa teen väikse uue jupi, kõik on parandatavad. Ma usun, et need mänguasjad on meil siin igavesed, kestavad kuni elu lõpuni maa. Ja kui me lõpuks kolime Marsi peale, siis saab need ka sinna kaasa võtta. Majade ja selle laeva lugu on ka tore. Tegelikult me käisime selle Tartu laste mänguasjamuuseumis ja siis seal päeval on üks hästi tore mängutuba, kus on enam-vähem samamoodi püütud seda rida hoida, et need mänguasjad on niuksed, naturaalsed ja, ja seal me nägime ühte hiigelsuurt laeva mängulaeva, millel on ratta talvel nii raske, et teda ei saa muidu liigutada. Ja no see laev oli küll selline, et sinna ise oleks ka tahtnud istuda, oma aja mängida, tõmmata kiit nöörist ja vaadata, kuidas purjed üles-alla lähevad ja siis me küsisime kuste niisuguses aitäh. Meie tahaks ka. Ja siis meile anti ühe Jüri onu Jüri Pärnust tegi meile oma laeva Mil natukene väiksema kui sinna, sest seal lihtsalt on suuremad ruumid kui meil. Ja põhimõtteliselt ma teeks ühe sellise paarismaja teile ka asi tegi meile palun väga, paarismaja niisugust ikka ei poest ei leia, Jüri mõtles ja nuputas ja siis tegi, küll on seal redelid, lähevad üles ja alla ja uksed hoiavad omavahel ühendust, et öösel korralik paarismaja saab üksteisel külas ka käia. Ja lapsed saavad vaja mängida, et üks heaks mängib ühel pool maja ette, majan, ühelt poolt avatult, teine, kesse kõrvalmajapooles mängib, mängib teisel pool maja ei sega, küünarnukiga, ei toksi teiste. Sellepärast ta ütleski, saabki nii teha, nagu kaksiklastavad korraga mängida, aga samas on nagu üks on nagu üks pere, teine, teine pere saavad ühtsel külas ka käia. Plaanides natuke ka. Need on meil tulemas. Tunne Kaio Nõmblamas meile täitsa bluuni, lukud. Me ise arvasime ka, et see võiks olla see see ja natukene sedamoodi, nagu ta oli keskkonnas seal või vähemalt me võime niimoodi ette kujutada, mis mänguasjad neil tol ajal siin oli, sest kõige varasem pateeringi selle majaomaniku kohta ongi 1400 anda aasta algusest. Ja seal oli kirjas, et selle maja omanik oli Vigala mõisa parun von üks küll see oli tema nagunii-öelda Tallinna üks residentidest kodudest tilkuda Revali linna tulli kogu perega. Siis ta siin peatus. Ja eks need lapsed ka kusagil pillide mängima kusagil pidiga, lapse tuba olema ja ja niimoodi nad siin elasid. Usun, et midagi sarnast võis olla. Ütleme, et see mängutuba võis midagi sarnast olla tegelikult nüüd seesama ruum, kus me praegu oleme, see ei olnud elumaja ju. Et see oli hoopis tõllakuur, siin hoiti, tõldasid kui sõideti Toompeale ülesse sinna toomkooli kirikusse, sinna siis pandi tõld ette, sõideti 80 meetrit pargiti hobustega ära näidata, et sa oled võimukas mees, et sul ikka nii palju raha on, et sa saad oma pere ikka tulla tõllas sõidutada kiriku ette, aga siis ühel hetkel oli neid üllatavaid õlledega hobuseid ikka väga palju seal kirikus arvasid, et nad peavad näitama, kui kõvad mehed nad on, mitte ainult tõldude ülekaal ei olnud seal, vaid ka kogu see kiriku esine plats oli täis hobusesõnnikut ja muidugi niiet ja see nägi välja juba üsna kirju, neil oli väga keeruline ennast ümber keerata, sest et ei ole ju mitte nii nagu auto, vaid on ikkagi hobuse pikkus, rangi, tee pikkus ja siis veel talla pikkus, eks ole, ja kui nad nüüd kõik sinna risti-rästi kokku sõitsid kudamoodi, sellised, nüüd tagurda sina või tagurda, mina natuke keeruline seal ikka, nii et kõige rikkam see pääses kõige esimesena minema. No ilmselt jah, niimoodi vaesed riburada rada pidi järel. Aga siis lõpuks võttis Tallinna raad vastu otsuse, et kirikusse tulda, kui jala ja tõldadega võis tuua kohale ainult haiged ja vanad ja lollakad. Need, kes ikka oma jala peal said liikuda, need tulgu ikka ise niimoodi siis natukene sai seda Tallinna linna korda parandanud. Agatsin della kursis kummitab ka enne ütlesite siin tõllakuuris on isegi natukene hästi, sest siin mingeid hullusid lugusid ei juhtunud, aga seesama ja mis kohe kõrval on ehk see, kus me kas võib-olla läheme trepist üles, kus ta keldrist läbi tulite? Vot selles majas küll ja meil on siin uks, mis läheb sinna kõrvalmajja, kus elumaja on uus ja lukuaugust, mõnikord vaatame, kuidas, Jüri Kuuskemaa, kes rääkimata nendest neide, maja kummitustest ja EP oli kangesti lahkesti nõus rääkima nendest kummitustest lääne klooni garderoobi, räägime sealt ja nii mängisid trepist üles. Või siin on veel üks klouni, piltsin ka väga pikkade jalgadega kloun. Karkude peal võib-olla tõesti jah. Siin on seegi seal, ehk see on tegelikult nagu ainukene, mis on sellel tänaval olles siia kõrvale igasugused uhked ja, ja seal on vist Ühispangamaja, mis seal kõrval on ja ja et siit on näha, et sinna trammitee tagant näedsa rööpad lähevad sealt teiselt poolt ka. Et see on seegi kirik ja see on seal tehtud pilt. Siin on kindlasti üle meetri pikkused karbutselell Launil iialgi all, sest ta ise on ikka mitu-mitu meetrit peaaegu sama pikk kui laternapostid. Siin on nüüd meil garderoob, paneme ennast riidesse, esin, panevad kõik meie teised esimene Trisse tõin teile kohale siia epu, teab meie ema ja kummitustest meie majahaldjas ja väga tähtis asjas. Et siin ja see on tegelikult mitu kummitust. Aga ma arvan, et ma räägin ühest kõige õudsemast. Teda kutsutakse halliks daamiks. Ja valge daam on Haapsalus, aga meil on siin hall ja ja kust me teame, et ta siin on, on, temast on ajalehes kirjutatud nimelt kuskil seal 1900 kuuekümnendatel üks ajakirjanik kuulis, et siin majas kummitab Tallinna kummituste edaspidi see maja meil siin olema, et kohe nii palju kummitusi. See ajakirjanik kuulis sellest ja otsustas, et tema teeb eksperimendi ja küsis luba, et kas ta võib ööseks siia majja tulla. Et siin kõrval see hall maja, kus Kanada saatkonna lipp on, seal majas sai selle loa, tuli ööseks, sättis ennast sisse kamina haarde, kõik jäi magama. Ja kuskilt siis öösel kella 12 paiku kuulised sealt koridori pealt, nagu keegi oleks katkist viiulit mänginud, selline imelik hääl tuli. Mina mängin, sina mängid viiereid, siis sina teed eriti hästi, mis häält teeb katkine viiul või kui viiul häälest ära, et see ei ole üldse selline ilus hääl. Siis läksid ukse toa, uksed läksid lahti ja keegi hakkas sealt koridorist sinna tuppa tulema. Tuli siis nagu filmides kantsis nagu tossu või udutuli tuli seisneb pik, naise kogusid hästi kiiksakas ja kondine suu. Suur selline hall juuksepahvakas. Pikad-pikad-pikad küüned läks selle ajakirjaniku poole lähemale lähemale lähemale. Ja siis Rõudlastad. Selle peale ajakirjanik minestas suurest ehmatusest ära ja kui ta ükskord jälle ärkvele tuli, korjas kiiresti asjad kokku, jooksis padavai minema, ütles, et tema enam mitte kunagi sinna majja ei lähe. Aga see on kõik ajalehes kirjas ja dokumenteeritud. Aga millal see umbes juhtus? See oli 1924. aastal ilmunud rahvaleht number 61, kuuendal augustil ilmus millalgi sealkandis 1900. 29. aastal millalgi nähti seda kummitust siin. Aga see legend sellest kummitusest siin on muidugi pärit juba keskajast. Ja siin on ka teisi kummitusi, et siin on ka näiteks must daam, kes on siin, on kohe teada, et anaatlike pärast, et aadlikud ei tohtinud ju teenija rahvaga läbi käia, veel vähem neisse armuda või abielluda. Aga juhtus nii, poeg, siis armus teenija tüdrukusse. Aga pereemale see ei meeldinud ja ta lasi selle tüdruku hukata. Aga armastus oli nii suur, et see tüdruk keeldus ära minemast ja kummitab siiamaani. Teda kutsutakse mustaks daamiks. Mustaks saamiks kutsutakse, sest need, kes teda näinud, on näinud sellist musta kogu. Ajakirjanik nägi sellist halli kogu, sellepärast on hall ta ja kui siis hukatud teenijatüdruk ringi käib õhtuti, siis tema on nagu musta värvi tema musta must mure on ta õlgadel kogu aeg sellest läinud armastusest. Suur tänu kuulamast Piip ja Tuut Mängu maja näitasid klounid biit ehk Haide Männame ja Tuut ehk Toomas Tross. Tondijutte rääkis majaperenaine Epleycock. Küsisite, kuulasid Gustav Adolfi Gümnaasiumi teise klassi õpilased ja toimetaja Kadri diisel.