Kirjandusteadlane ja kirjanik Endel Nirk. Teie tööpõld on olnud laia, on teie saavutused suured aga loodetavasti raadiokuulaja on nõus sellega, et me räägime täna teie 60. sünnipäeval eesti romaanist eesti romaani ajaloost. Priit ja võib-olla seetõttu, et te olete romaani uurimisega viimasel ajal palju tegelenud ja teiseks sellepärast et tänavam eesti romaanil juubel, eesti romaan saab sajaaastaseks. Aga meenutame võib-olla seda kirjanduslikku situatsiooni kus tekkis eesti romaan, kuidas ta tekkis ja missugused olid selle arengu niisugused tähtsamad etapid. Et küsimus on ikkagi 1880.-test aastatest. Seal on kõne, on olnud niisugused teosed nagu Jakob Pärna must kuub. Ja ka Maximilian Põderi Bob ellerhein. Siiski on nüüd jäädud selle juurde ja küllaldase põhjendatusega et lugeda esimesteks romaanideks. Jaak Järve, Vallimäe neitsi ja Eduard Vilde teravad nooled mõlemad need teosed ilmusid aastal 1885 Missugused olid need eelnevad etapid enne, kui me selle niisuguse verstapostini jõudsime? Üks huvitav etapp oli ka Kreutzwaldi niisugune plaan katse kirjutada eesti romaane. Jah, see oli huvitav mõte ja isegi ootamatu, kui ma seda leidsin, Kreutzwaldi kirjavahetusest. See ei ole muidugi tundmatu, see oli Kreutzwaldi ja Faehlmanni kirjavahetust, ammugi teada aastast 1842, jõululaupäeval vist ta kirjutab seal sõbrale võrust Tartusse. Et tal on lihtsalt plaan tekkinud kirjutada. Suur neljaosaline romaan eesti rahvusromaan nimetab, ta seda pealkirjades ei paku. Tal on selleks nii idee andjaks olnud üks Šveitsi autori teos. Küsimus pole selles, et see polegi oluline, aga ta esitab seal siis ka oma kontsepti või kavandi, mis ta selle romaani all mõtleb, mis sisuline see peaks olema. See tähendab siis üks mees, kes on sündinud pärisorjuse ajal, nagu Kreutzwald ise ka ja mis tema hilisem saatus on, kuidas ta siis vene laevastiku sattudes näeb välismaad ja siis tuleb sealt tagasi, kujuneb nii-öelda oma rahva valgustaks ja arenguromaan ja valgustuslik talupojaromaan ühtlasi. Väga huvitav kavatsus ja kui, kui see oleks ka õnnestunud realiseerida tollel ajal, see oleks erakordne nähtus olnud. Ja ega maailma ulatuses isegi ka, sest niisugust talupojaromaani tollel ajal nagu ei ole ka teistel teistest kirjandustest olemas valgustuslik talupojaromaan, Camite Skandinaaviast. Aga ei õnnestunud seda realiseerida. Muidugi põhjusi võib oletada mitu. Kreutzwald ise oli ju tollal alles vähe kirjutanud eesti keelt, ta oli kirjutanud viinakatku ja, ja väga jänugeva muganduse. Nii et seal oma kogemuste vähesus ka, aga teiselt poolt veel olulisemaks osutus see, et just talub talurahvarahutuste tõttu tollal tsensuur muudeti väga rangeks nende teoste suhtes, mis käsitlevad Eesti talurahva elu. Te olete nüüd eesti romaani ajalugu uurinud? Kui palju on üldse eesti romaane? Muidugi, piir on tinglik ja, ja see on kõik tinglik, aga siiski. Ma arvan, et võib rääkida julgestiku USAst romaanist piir on tõepoolest tinglik, sest seal on kümned teosed, mille puhul võib vaielda, kas ta on jutustus või ta on romaan. Ja see vahetegemine ei ole tõepoolest sageli üldse mitte võimalik. Nii mõnedki lühiromaanideks peetavad teosed on saanud Tuglase, novelliauhinna ja, ja muud sellesarnast. Kuidas te jagaksite nüüd perioodidesse selle sajaaastase ajalõigu? No ma arvan ühegi kõhkluseta rääkida kolmest suurest arengujärgust, mina nimetaksin neid, nii Vilde periood, see oleks siis algusest 1000 885.-st kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani teine arengujärk-suur, arengujärk oleks minu mäletuse järgi siis Tammsaareperiood on 17 40 ja kolmas suur arengujärk on Eesti Nõukogude romaan juba omaette nähtus. Muidugi, sellel on ka paralleelnähtus, see on nimelt romaan Eesti pagulaskirjanduses ka võrdlemisi suur, ulatuslik, kuid uurimata ja meie lugejaskonnale vähetuntud. See on küll teisejärguline küsimus, aga kui nüüd jagada see 600 tinglik 600, ütleme perioodidesse kuidas jagunemine toimuks laias laastus. No arusaadavalt, kõige väiksem teoste arv on esimesel arengujärgu, nii et seal on mõnekümne teosega tegemist. Teine periood 17 40 see on juba suur suure toodanguga. May julgesin ütelda, arv, aga igatahes kaugelt kaugelt üle poolteise 100 võiks vaest ütelda. Ja kolmas arusaadav, veelgi suurem siin peaaegu, ma arvan pool sellest kuuest sääst kuulub, kuulub just kolmandasse perioodi. Teie olete tegelenud eesti romaani ajalooga, kas te oskate sõnastada, mis on tulnud, see põhjus, huvi? Põhjus? Kui põhjus oli muidugi kõigepealt see, et, Nii suur ja oluline nähtus nagu romaan oli jäänud kuidagi nagu unarule oman kui juhtiv žanr omal ajal ja ka praegu väga tulemusrikas ja väga oluline ja sellepärast teda käsitleda oli lihtsalt vaja. Te olete sellel teemal kirjutanud erinevatel aegadel mitu artiklit ja nüüd olete kogunud tiklid ühte raamatusse. Raamat kannab pealkirja avardumine ja on selles suhtes ilus kingitus. Romaani aastapäevale. Aga ma kujutan ette, et nii tegijal kui lugejal on rõõm suurem nauding. Aga üldiselt ma olen enam-vähem saavutanud selle, mis ma tahtsin, aga nähtavasti see ei vastanud kujutlustele. Sellest raamatust, mis kirjastajatele kirjastajad panid panid selle ettetellitavate raamatute hulka ja sinna oli peale kirjutatud kitsalt erialane teos. Kui nad oleksid suvatsenud lugeda kasvõi raamatu eessõna, siis nad oleks näinud, et seal on otse räägitud. See ei ole üldse kitsalt erialane teos, vaid et see on adresseeritud kõige laiemale kirjandushuvilisele. Üldsusele. Nimetage siis oma lemmiklapsi, keda te olete selles raamatus käsitlenud? Üks niisuguseid teosed on seal varasemast perioodist. Tuglase Felix Sormusson, see on Vilde suure ja üldist tunnustust leidnud ja laialt käsitlemist leidnud romani loomingu kõrval väga tähelepanu väärne nähtus hoopis teisest valdkonnast. Uue niisuguse modernistliku struktuuriprintsiibi käsitluslaadi tulek meie romaani juba nii varakult kui aastal 1915 edasi tulevad niisugused autorid, kes mind mõne küljega huvitasid või siis ka tervikuna, nagu, nagu seda on eelkõige loomulikult Tammsaare ka palju käsitletud ja, ja kõigile tuntud ja hästi tuntud, aga jällegi ma tegin katse teda niiviisi vaadelda sellest siis romaani meie romaani arengu üldpildis, mis osa tal siis selles oli romaani kunsti arengus. Metsanurk, kes on oma teoste problemaatika poolest mitmeti huvipakkuv ja, ja siis Gailit kui omapärane nähtus selle meie kriitilise realismi uuema järgu kõrval hoopis teise suuna esindaja tähendab niisuguse uusromantilise suuna jätkaja Richard Roht. Roht jah, roht ei ole autor, keda peetakse nii esimese suurusjärgu täheks, ma olen täiesti sellega nõus ja ma ei taha teda ka kõrgemale tõsta kaugeltki kui ta kuidas ta väärib, pealegi on ta väga ebaühtlane, aga ma nägin seal üksikuid niisuguseid huvitavaid jooni tema juures mida nagu ei ole märgatud või, või on alahinnatud eriti tema reportaaž, romaanid. Huvitav, vahenditu lähenemine ainele. Ja siis muidugi ma olen seal psühholoogilise romaani arengule rohkem tähelepanu pööranud, kui kirjanduslugu tavaliselt seda teeb. Seal on kaks artiklit, selle kohta varasem järk ja 30.-te aastate psühholoogiline romaan. Ja kirjanikest, Ristikivi, Ristikivi, Tallinna. Triloogia. Aasta on selles mõttes tähelepanuväärne, et ilmus ka eesti romaanile pühendatud monograafia Bert liiaselt käsitleb Eesti Nõukogude romaani. Kas teie lähenemispunktid olid sarnased? Liiasse monograafia on muidugi siin peab silmas pidama, see on teaduslik monograafia kõige rangemal mõttes ja sellest tulevad need laadi erinevused esitusviisis, aga mitte hoiakutes. Sest ma julgen väita, teoreetilised toetuspunktid on enam-vähem samad. Aga tegemist on siin juba aine enda erinevusega. Ühest küljest, see on romani, uus arengujärk, uued teemad, uued mõtted, uued taotlused täiest romaanist, mida liias oma raamatus valgustab. Ma tahaksin siin rõhutada liiase algataja osa, isegi teoreetilisel lähenemisel sest juba 60. aastal, kui ma veel töötasime koos Celia Kirjanduse Instituudis liias, alustas Nende probleemide uurimist ja ka meile tutvustamist nii sisemistes, ettekannetes, seal me kuulsime paljudest täiesti tollel ajal uutest ja tundmatutest mõistetest romaaniteoorias. Mina tulin nende probleemide juurde, nagu öeldud, siis alles 70.-te aastate keskel ja pean siin ütlema, et ma käisin liiase jälgedes pardli ja see raamat, nagu öeldud, on siis teaduslik monograafia, ta püüab anda sellest Eesti Nõukogude romaani kogu arengust täiesti tasakaalustatud ülevaadet kogu tema ulatuses ja tuleb sellega loomulikult ka toime. See teoreetiline pädevus, asjatundlikkus, mis seal ilmneb, eriti romaani esimeses pooles, kus autor tutvustab romani uurimise võimalusi ja, ja ülesanded, see on silmapaistev. Mina oleksin ainult soovinud seda et monograafia ise oleks ulatuslikumaks kujunenud. Et see eesti nõude romaani käsitlemine oleks olnud, ütleme kasvõi kaks korda mahukam. Ja autor oleks saanud seal vabamalt, siis näidata seda oma kompetentsust selle aine, eriti üksikteoste juures. Nüüd on ta muidugi nii tihedalt ja kokkusurutud esituses, et peaaegu et üksikteoste analüüsiks ja, ja seal kuigivõrd ruumi ja võimalust. Teos läheb nii-ütelda kaitsmisele doktoriväitekirjana võib-olla paned mahulised piiramised, mis seal on ette nähtud, mingil määral on mõjustanud ka seda trükis ilmunud varianti, aga selle kohta lähemalt ma ei suuda midagi ütelda. Üks eesti romaanikirjanik, keda te olete uurinud, on Karl Ristikivi. Kas teil on meeles, kuidas te selle teema juurde sattusid? Pikka aega tema suhtes on valitsenud teatav selgusetuks, kuidas temasse suhtuda, nüüd kus kirjanik juba ammugi on manalamees peaks sellest olude keerukusest vähehaaval üle saama ja niisuguse väljapaistva tasemega kirjaniku suhtes nagu Ristikivi peaks meil kujunema küllaltki selged hoiakud. Seda on ka tehtud eesti kirjanduse ajaloo akadeemilise väljaande neljandas köites on ulatuslik käsitlus Ristikivi loomingu kohta. Aga sellest muidugi ei piisa, sest kirjanik on niivõrd suure loominguga ja väljapaistva loomingu kahetseda. Seda oleks meie lugeskkonnal vaja lähemalt tundma õppida sellest nii, et minu artiklidki neid on paar tükki ilmunud ja, ja ilmumisel ka mõni. Nad püüavad seda omapärast ja mitte nii väga lihtsalt mõistetavat igas suhtes nähtust natukene lähemale tuua. Ma tahaksin edaspidigi selle kirjaniku juures tööd teha. Ja võib-olla, et sellest saab isegi raamat. Teaduslik monograafia niisugune väga range ja kuiv, vahest vaid midagi, midagi biograafilise romaani sugemetega, midagi sarnast kaane kukega, kui on võimalik kirjutada niisugust biograafiat kunstnikust, miks ei võiks seda olla ka võimalik kirjanikust kirjanikust ja tema loomingust muidugimõista ilma igasuguse väljamõeldis, et ilma igasuguse olme dialoogitajani, mis on lõpuks tarbetu ja mis oleks nagu lugeja alahindamine ja nagu lapseks tegemine ei tarvitse seda. Juurde panna sinna võid rääkida asjadest nagu me neid teame olevat. Ja sa iseendast peaks andma võimaluse luua kujutluse nii kirjaniku isiksusest kui ka tema loomingust, sest ristikihu näiteks enda kohta otse väitnud et põhiliselt ma räägin oma raamatutesse, olen rääkinud ikkagi iseendast, tähendab, siis tuleb vaadelda ka tema loomingut. Tarvitasite sõna- olmedialoog. Olmedialoog on umbes niisugune, nagu me võime lugeda paljudes kunstnike niinimetatud biograafilistes romaanides. Tere, tere, kuidas elad, kuidas käsi käib ja, ja umbes selles laadis kus, kuidas naine elab või, või kuidas lapsed kasvavad ja noh, see on kõik niisugune igapäevane jutt, mida võib kujutleda tõesti iga inimese juurde, aga, aga seda pole, pole seesuguses teosest mitte millekski vaja ei ole vaja üldse liigust jutumärkidesse pandud heietusi, mida iga lugeja on isegi võimeline välja välja mõtlema inimese elu tegelikkuse juurde kujutlema jah, see kuulub sinna, aga, aga aga pole vaja teda küll raamatusse selleks raamatust romaan saaks. On ka nii suht romaane. Täitsa nii välja mõeldud romaane, kus üldse pole ühtegi jutumärki, nii et see pole ka mingi mingi kriteerium. Kus kohas te saate materjali Ristikivi kohta? Materjali Ristikivi kohta selles osas, mis puutub tema elus tegevusse siin kodumaal on materjali külluses ja materjal on suures osas kasutamata. Näiteks hiljaaegu ma läksin Tallinna linnaarhiivi ja leidsin sealt suurepärast materjali Eesti kivi kohta tema õpingute kohta Tallinna kolledžis, kõik kelle juures ta õppis, mida ta õppis, millal eksamit tegi, mis hinnetega ja kõik dokumendid ja andmed. Nii et sellest iseendast võiks kirjutada päris huvitava artikli, täiesti dokumenteeritud, täiesti täpse. Ei, samuti on säilinud arhiivides materjale tema ülikoolis õppimise kohta üliõpilasseltsi Veljesto kohta, mille üks juhtivaid tegelasi ta seal oli ja nii edasi, nii edasi. Varasemat elujärk on uurinud Oskar Kruus ja selle kohta avaldanud pika huvitava artikli. Ega ta endast väga ei armastanud rääkida, aga mõned huvitavad seigad tema elust arusaamadest on siiski ka avalikkuse ette jõudnud. Nüüd juba pärast tema surma. Ta pidas nimelt niisugust loomingulist kirjavahetust, Bernard Kangro, ka Nad elasid teineteises linnas ja Kangro ettepanekul natsis alustasid vist 66. aastal jah, kirjavahetust, mille keskendusid kohe ette kokkulepitud nii romaani probleemide ümber, mõlemad kirjutasid nad romaane samal ajal ja arutlevad siis selles kirjavahetuses neid, neid küsimusi pärast ristigi surma. Kangro publitseeris, selle kirjavahetuse ja ma pean ütlema, sealt ma tõesti olen saanud suurepärast, huvitavat materjali nii-öelda otsesest allikast autori enda selgitused oma taotluste kohta, oma kunstiliste püüdluste kohta ja nii edasi, nii et see on suureks toeks ja kogu see tema kirjanduslik tegevus seal ei olnud niivõrd suunatud sellele kitsale pagulaskonnale, kes on, nagu me nüüd teame vähehaaval oma emakeelest võrdumas ja sellest emakeelsest elektrist samuti. Vaid ta kuidagi pidas silmas hoopis avaramat auditoorium hoopis suuremat lugejaskonda ka kodumaist lugejaskonda, loomulikult ja see tema taotlus nii-öelda euroopalikku kirjandust teha vältides kõik kõigis oma olulisemates teostes täiesti igasugust niisugust päevapoliitilist, sekka löömist ja, ja õiendamist ja sekeldamist. See on siiski tähelepanuväärne, ta on väga suure read pika reateosed kirjutanud, kus ei ole midagi niisugust, mis meile võiks, võiks nii-öelda vastukarva olla. Kui minu arvamist küsitaks, siis mina soovitaksin suurema osa tema seal ilmunud teostest avaldada, alustades hingede ööga. Ja kogu see 11 köiteline romaanide sari Euroopa minevikust. On täiesti avaldatav nüüd üks teema, millest me võiksime rääkida, on akadeemiline eesti kirjanduse ajalugu seda enam, et need on ilmunud ka teie retsensioon, mis puudutab romaani nii-öelda, siis teie seda päris osavi teie valdkonda. Me teame, et selle neljanda köite ilmumine võttis aega, võttis ebatavaliselt palju aega. Aga teie retsensiooni allolevast märkest võib lugeda, et ka teie retsensioon ilmus aastase hilinemisega. On teil midagi sinna lisada? Mul on muidugi tulnud kuulda ka arvamus, et ma olen vahest liiga range olnud ja võib-olla et tegemist on teatava tagantjärele tarkusega, sest tõepoolest eks 60. aastal olin samal tasemel kui, kui need tegijadki. Aga ma olen meelega nõudlik, sest tegemist on ikkagi tänapäeval 80. aastal ilmunud teosega, see on juba üldse probleem üldisem probleem, teatmeteosed, mille hulka no mingil määral kirjandusajalugu on ka teatmeteost selle ilmumine toimetanud, peaks toimuma erilise operatiivsusega. Ta paratamatult paratamatult vananeb, sest aeg liigub pidevalt edasi. Mida pikemaks ilmumisaeg venib, seda ebaühtlasemaks kogu väljaanne, sest kui me praegu mõtleme, et esimene esimene köide ilmus 65. aastal, praegu on 85 ja lõppu ei ole näha. See ei ole päris. Normaalne seis. Missugune on teos, mis peaks kõige kiiremini ilmuma nüüd nähtuna teiegi kirjandusteadlase pilguga mille järele on kõige suurem puudus. Praegu on tekkinud tõsine vajadus, ammugi tekkinud tõsine vajadus. Teatmeteose järgi sõna otseses mõttes, tähendab kirjanike leksikoni uue väljaande järel oleks suur vajadus see leksikon, nagu ta ilmus 75. aastal, see oli ka juba tollal mõnevõrra ajast maha jäänud. Ja leidis võrdlemisi rohket kriitikat, põhjendatud kriitikat. Ma olin ju selle tegemise juures osaline. Õieti selle mõtte mõttega välja tuli ja hiljem ka toimetaja kuni poole tee peale. See oleks tõesti vaja uuesti käsile võtta, aga kahjuks ei leidunud siiani inimest, kes selle rõngad uuesti ette võtaks. Täna sattede 60 aastaseks. Kas lähemas tulevikus on tõesti põhjust rohkem rääkida kui kirjandusteadlasest kirjanikust? Seda ei tea kunagi ette ütelda, noh mul on kord see silt külge pandud kriitika, kirjandusteadlane, ma olen sellega rahul ka miks mitte? Aga teatud niisugune huvi, suundumus tolle kirjanduslikuma käsitluslaadi poole, millest siin eespool juba juttu oli, see on mul vist kaasasündinud viga ja ma ei püüa teda eriti maha suruda. Ma ei taha niivõrd teha seda akadeemilist kirjandusteadust ja tahaksin rääkida kirjandusest just kirjanduslikumas keeles.