Suvest on saanud sügis, Ellerheina tütarlastele jääb möödunud suvi meelde suvena. Minnad käisid artistidega Jaapanis. Sellest kuulemegi algavas saates räägivad aldirühma lauljad kati Elmers ja Karen Jagodin ning koori dirigent Tiia-Ester loikne. Mina olen Kersti Inno. Viis nädalat. Jaapanis ja 24 kontserti. See on külmist Eller heinale. Seniolematu maraton on seni. Kuna 24-le kontserdile lisandus sama palju kontserte veel. Ja need olite kontserdid koolides ja kontserdi Iidee teistele kooridele, kes meiega kohtuma tulid. Just sinnasamasse kontserdisaali, kus meil õhtul olid suured Me mainime kohe ära, olid üle sander koormeister ja Katrin Kuldjärv, meie geniaalne pianist. Ja siis olite. Toivo Sikk härra Urmas Elias, kes vahetasid selle reisi jooksul, see on väga tähtis, et me olime selle kambaga. Kuidas Meler heinal saanud jaapanlastega niivõrd soojad suhted? CD viis aastat tagasi käisite Jaapanis ja? Murru matsu paare on teid käinud siin Tallinnas juhatamas ja mis, mis see vastastikune tõmme Dillon olla. Kuidas on kujunenud? Ma usun, et alati sündides on midagi valesti, võib-olla on vale, veri tuksub sees ja vale seda ja, ja pool eestlast võib-olla ja, ja kuskil on niukene, väike, elektriline ning mis on kogu aja kiskunud võib-olla Jaapani poole ja sinna, kus, kus see sarv kisub sinna. Ta satub diformatsu varal kohe öeldes on Ellerheina koori audirigent juba väga palju aastaid. Ja nüüd on seotud meie 1990 viieaastase reisiga osaliselt just nimelt tollal toimunud Tokyo kontserdile ka. Ja, ja praeguseni. Mul ei, ei kadunud ta meie kõrvalt ka ära, ta oli. Üsna tihti kontserdil ja enne kontserti andis meile. Või siis nõu, mida me kuulda võtsime, on väga suur professionaal. Kuidas sai teie seekordne jaapani reis teoks, kes kutsusid Nicutses meie ammune tuttav ja ka kontserdile organiseerija sumi Ocotooda? Kes väga palju astet võtab vastu Ungari koore. Ja nüüd, kui 95. aasta reis ja viis aastat möödunud siis panustan tema just subjobotoola mees, sõita uuesti, alustada Tokyost ja lõpetada lõunas. Ja. Ootamatult asjade käigus. Sõna otseses mõttes libisesin. Ootamatult minna on need kõikvõimsatesse kätesse sest teha selliste Kolstide reisikorraldajad on seal 20 20 nelja kontserti. Et laitmatult tajuksid meie lennuki ja bussi ja rongi reisid kontserdikohtadesse selleks lihtsalt sujuvalt, tol ajal ei jätkunud jõudu enam. Lahkelt libistas ma ütleks, oli nii-nii kiire ja nii märkamatu liikumine minu, nii et ma ei saanud seda õigesti arugi ja ta ulatas meid sellele suurele. Organisatsioonile mille kohta? Matsupaare ütles, see on väga geniaalne ja väga tark tegu temast. Seesama raamat, kus praegu Ütlesime siin seda, seda suurt maja, siin on kõike laitmatult kirjas kõike esinejad, parimate esinejate pildid on siin välja toodud ja nimed. No järgmises raamatus on ka meie nimi selles võimsas raamatus sees kuulsate dirigentide ja maailma kõige kuulsamate orkestrite. Nägid olid siin peale selle Suurte sümfooniaorkestrite väikseid kammerorkestrid on ballett, on. Pärast meie jaoks ma ütleks siiski Tähendab ja mul on hea meel, et mu mõte, ühtegi tüdrukut ta omaga et meil olid siiski väga tähtsad need kontserdid ja selleks koor loodud on, et, et me tajumisega. Kontsert on meie jaoks tähtis ja hetkeks oli ka küsimus, et kas on tüütu laulda, niipalju siis ma peaks ütlema, et ta ei ole üldsegi mitte. Laulda nii kontserte, vaid küsimus on selles, et sa lihtsalt tõsiselt sellele vastu peaks, oli hetkeks selline mõte. Et kas me jõuame ja kas me peame vastu sellele, et hästi. Kui kahe viie kontserti järgneb kontserdile, nagu me oleks professionaalne koor aga mis aitas siis sellele vastu pidada, need kontserdid olid ju tohutult vastutusrikkad. Siinsamas raamatus on need pildid, kui on kunn, võrd, suurte saalidega on tegemist, need on mitme 1000 Meie vaataja jaoks saalid ja ja need olid olnud täis täis täis sea. Aga ma ei unusta ütlemast, et nii nagu te teete, te praegu klassikaraadiol on oma kuulajaskond, mille hulka ka mina kuulun ja vikerraadiole oma ja kõike muud, siis. Minna on, on välja kasvatanud, nii ei saa öelda. On veel. Need inimesed, kes usaldavad selle min on valikut. Siis sa tead, et kui minul on valida, et, et siis nad võivad julgelt minna sinna kontserdile. Et tema maitse vastab selle publiku maitsele. Tõnu Kaljuste, maa publik. Nii nagu jäljes, minul oli rahulik. Et siin on olnud suured balletiteatrietendused, sümfooniaorkestrile Kaerajaanitoas tema autogrammid, tema pilt oli seal kõike, nii et, et me suutsime näiteks teises pooles lauldes peaaegu ainult tornist. Peaaegu naljad, naljad, Sisask, kreedo, mis hästi vastu võeti ja mida. Me laulsime, et me sõitsime näiteks Veljo tormisega Veljo Tormise muusikaga. Volude seda publikult. Samaväärset näiteks indoneesia india tantsude Või? Või võis saksa balletiga või näiteks Leningradi balletiga midagi taolist? Mida te tormisest laulsite laulsime tormisest, nii palju? Kui me üldse oskasime, sügismaastikud, talvemustrid, kevad läti motiividest, siis Läti, jah, ma nimetan hädasi järv toredaga tagulauliku lapsepõli, lava, pildiskume tabu, lausmäe kätega otsides mingit kontakti maaga tabu, tabu, tabu, tabude ja me ronisime kätega harali kätega, et saavutada mingit kontakti maaga põrandamaaga lihtsalt maaga. Siis tegelikult kuna pead olid kummargil, siis lohises ide, need juuksed, Maasenate pühkisid nende valgete juustega kõik labad, mis olid enne ennemgi puhtad puhtaks. Siis alguses me olime ikka korralikult paigal, laulsime korralikult, siis tuli meil meelde, et üks kordne kuskilt ammikus laulsime, nii et me ronisime selle šamaanitrummi ümber ja kargasime nagu peletasid seal järsku tuli see meile meelde ja me hakkasime ettevaatlikult kargama. Algus kargasime ettevaatlikult, pärast kargesime nagu põrgulised saalis istus publik, kes meid innustas. Ja kes hullusele tabuajal mõnikord oli loodus ka meiega, sest näiteks kui see väike oli, siis käisid paugud maailmatasemel. Ja selle, kas oli viimane tabu või eelviimane tabu, kus väljas. Panin sihukese paugu, keegi ei saanud aru, aga mina sain kohe aru, et see väike. Siis elasime kohe peale hakata. Lasime me olla laval üks hetke, jumala vaikust. Siis käis õudne pauk väljas. Ja siis mürgeldasime meie, et tüdrukud suutsid seda tabu korrata, vehkida kätega. Ja pärast seda, et nad pikali kukkunud. Palun räägi, kuidas sul õnnestus, palun räägi tunnistajate juuresolekul, mis sul oli? Yhel hobus hüppamine tegelikult tekitas hoopis saime natukene õhuvoolu juurde ja oli päris hea, seepärast kui see kogu aeg seisad ühe koha peal, laulad siis ikkagi vahepeal seal liikuda ja kaks sammu ette pale tappa lasta, seal on nagu see annab energiat juurde jääda. Ja tormisest üldiselt. Tänu tormisele tekkis publikul väga suur huvi Eesti vastu Eesti looduse vastu. Ja, ja paljud ütlesid, et tänu nendele lauludele me nüüd tahame tulla ja vaadata, kuidas on need eesti talvemustriga sügismaastikel. Te laulsite tormist jaapani laule, mida veel tähendab esimene pool oli, oli kristlik kirikumuusika hakkas peale ta suure. Ave Mariaga. Ave Maria on läbi käinud nüüd Boriss TV-st, ma ütleks selle Holsti Ave Maria kohta, mis on kirjutatud Holsti, Eva surma puhul on käinud maailmas poristi veest läbi. Esiteks mõtlesime sellega väga erand ja jaapani eesti, jaapani sõprusühingu presidendi 96. aastal. Ta võttis meid kuninglikult vastu, olles ehk vähihaige. Ja praegusel juhul ristisime ta uuesti jaapani pinna peal Hiroshimas olles jälle 30, kaheksas kraadises kuumas kus meie lilled nartsissid pea ja kus me viisime need 1000 kurge, mis on kombeks viia sinna seal lausa Ave Maria. Ja see on ka leppimine maailma usundite vahel sest praegu tehakse jõupingutust jõupingutusi selleks, et erinevad usundist 11 maha ei läheks veriselt. Sest praegu kestavad ju ikkagi ususõjad ja Ave Maria, olgu tervitatud, Maria on tõeliselt suur senine. Noh, mis ta on, öelge, mis ta on, mis ta sinul on? Minul on üks kõige püham laul, mida me laseme, laulame, lihtsalt. Eks jaapanlased said sellest ka arv. Sest et meile esitati küll selliseid ümber nurga küsimusi, et publik on siiski statistid. Ja ikka teine usund hoopis teine religioon, aga siiski meie läksime sinna laulma muusikat ja nii ta võeti vastu. Võetigi osta. Nii mis siis laulsime seal Rootsis, Soome heliloojad ikka religioosset muusikat, religioosset muusikat, Sisask kirjutas meie jaoks kreedo. Spirit ja Spirtuaalid on saanud meile ka väikeseks puhkuseks. Kuna tan soolaosadega, siis meie armsad solistid olid seal väljas. Eve Härma, Kadri rätt nimetage veel, tulite kiirelt? Grete Koik, nimetage veel meie meie kallid kes aitasid meil ka puhata, muideks kati Buila khati, Builo khati, Buila kõige nooremates kõige noorem, meie pesamuna, kes tõusis, langes riietusruumis põlvili käpuli, laval püsti ei kuku, hääl on, ei ole, kui häält ei ole, siis laulis ilma hääleta aga niivõrd muusikaalsete fantastiliselt, et ta oli publiku lemmik ikkagi. Siis võidame veel, laulsime, jaapani laulud võtsid ju ikka väga suure osa endale ka ja, ja tormis ja peale selle laulsime veel juba rahvariietes, laulsime me ka kristlikku muusikat. Jaapani on nii eksootiline maa, et kuidas, kuidas jaapani oma kogu oma olemuses teie. Siis. Eksootilise vast kõige rohkem templite läbi et nii need templid Ise kui templite aia, mis on võrratult ilusad, hästi suured ja tiikide ja puude ja kõige muuga, et. Kõik kõik see, ma arvan, kõige eksootilisem Siis me saime seina väga huvitavaid asju rohutirtse. Ei oska öelda, kuidas ta meieni jõudis. Me elasime seal sees viis nädalat, kui alguses Tunduski, et meil on seda aega nii vähe, siis tegelikult kui nüüd tagasi vaadata, siis siiski me olime seal selle pika aja ja see kõik jõudis meieni. Imbus meie naha alla ja see jääb sinna, ma arvan elu lõpuni mälestused ja emotsioonid. Kogesite Kaaverit ja. Kas hirm? Minul tekkis hirm, ykskord, kui maavärin oli keset ööd sellepärast, et siis äratas mu üles, olin unesegane ja ma ei saanud aru kõik ja ma arvan, et see hetki nagu ma ei saanud aru, mis toimub, üleni pime hotellituba, värisen, aga Iisrastasid kuidagi selline kaitstud tunne, et me olime seal elavad hotelli, siis räägiti, et hotellidel on väga kindlalt ehitatud ja et ei teki nagu siis paanilist hirmu, vaid lihtsalt selline natukene ikkagi. Nonii ütleme, nalja, hotell, käexus, need, kui need nurka nurkade, kohati see diktsioon aegade ja need. Ja nad, nad rääkisid, noh, niukesed nii, nagu oleks mingi öine kummitis. Ja. Hanesid kardavadki kolme asja väga, nad kardavad. Kiirkroosakaidiseeri ja seda me lugesime ka jälle ministri. See peaminister kardab seda. Tähendab, nad kardavad väga kummitusi, aga kõik olid nad olemas ja kõiki nägite ka teie tundite? No prussakaid küll nägime. Prussakaid on jah, sõnad nagu kassid, roosakad on tänaval nagu kassid ja nad on suured ja nad lähevad soliidse sammuga lähevad nad lõuna ajal restoranidesse einestama. Nad astuvad väga uhkeid ja pehmeid roosilisi treppe üles. Ja muide, keegi hakanud kingaga taga ajama, sest see on lootusetu tegevus. Nende tagaajamine, igaüks elab oma elu. Muidugi ei saa märkimata jätta, et me kuulsime eesti keeles hümni täies hiilguses. Solin, aga noh seda ma ütlesin praegu niukse häälega, et, et oi, oi, oi. Sest kui sa lähed uksest sisse, kus on 1000 väikest last ja üks mees, et sa lähed Eestis küll. Nii et külmavärinad tõusevad taevani. Siis siis võiks selle koha peal ära surra lausa sedasama hümni kätte. Ja, ja selle uhkusega. Kuidas Nagano võttis vastu oma oma eestlased tollel? Olümpial, ja kuidas nad palvetasid tema eest ja nad ütlesid, et kauguku hobuse kogukond palvetas olümpialaste eest ja palvetas ka meie eest. Ja kui sa küsisid Maavärina kohta siis see on üks sõnadest, mida sa tõesti ei tohi suhu võtta, ma ütlen sulle nii nagu ei tohi lennuki kohta ja sa ei saa seda isegi suhu võtta. Seda seda, sest kui sa üleeile vaatasid Televiisorist neid ennenägematuid, juhtumeid, mis maailmas toimuvad, saadidaat tõeliste pööristormi. Ka meie ei saanud seal templi juures jalga jala ette panna. Tuul oli selline, et mis ande jalga jala ette panna ja see oli väga eksootiline, et ma pidin müürist kinni hoides ronima teisele poole müüri augu. Sisse, sest see oli see, mis suur keeristorm, mis suundus rõõmsalt. Korea poole ja sinna ta läkski. Ta riivas ainult meid ja ta tegi meile nalja. See maavärin, mis meid öösel üles ajas ja, ja ja päevasel ajal põrandal istumas sundis, see tegi meile nalja, aga tegelikult asi on naljast kaugel ja see oli lihtsalt meile väikseks hoiatuseks. Ära unusta, et sellised asjad, niuksed, asjad maailmas on olemas. Mis andis seda, seda energiat ja seda vastupidavust sellele suurele suurele pingele, ilmselt see vastutustunne, et need nii palju inimesi olid kuulama tulnud inimei mõtle iialgi ei mõtteni. Kas sa mõtled niimoodi imelikult, publik oligi see, mis aitas meil vastu pidada. Ta hoidis ära rutiinist. Kõige rohkem, et kui sa mõtled, et sul on 24 kontserti anda, et siis ütleme kuskil seal 10 kuni 18, siis seal tekib selline rutiin, niimoodi enam-vähem automaatpiloodi peal hakkad laulma ka ei tekkinud. Üllatas kõige rohkem, et igakordse läksid lavale tantsida, oled valmis laulma, et, et ma ei ole lihtsalt kohusetundest, vaid et ma teen seda hea meelega. Ma usun, et sellel aitas küll kaasa kindlasti publik seepärast, et nende vahetu suhtlemine ja kõik sa nägid, kuidas meie laul mõjus publikule andis niivõrd palju jõudu juurde, et see nimelt palju positiivset energiat võiks üldse hakata otsast peale, näiteks, et kirjeldada näiteks ühte kontserti. Ma mõtlen, et seal võib olla huvitav. Kuidas me näiteks sellele kontserdisaalile ligineme. Et jaapanlased saavad aru näiteks, et proov on väga tähtis. Ja, ja, ja leiavad sellest väga konkreetse ja kindla aja, tähendab see proov on neil kindlad, pandud suurde graafikusse. Ja tavaliselt proov oli kella neljast kuueni ja kontsert tavaliselt hakkaski seitse. Mis oli natuke koomiline, sellepärast, et, et need tööinimesed ei lõpetanud oma tööde dokis või Jaapanis, ütleme kell seitse, vaid praktiliselt pidid töötama kas poole kaheksani või, või midagi nii. Inimesed olid ostnud piletid ära ja mõned jõudsid sinna tõesti kohane kella kaheksaks näiteks ja nad hiilisid nagu väikesed hiired ja nad lippavad sinna kontserdisaali. Siis hilinenud, aga me rääkisime seda, et me tuleme kella neljaks. Traditsionaalne on, et igalühel on oma tuba dirigendile täiesti laitmatu tuba koos kõikide vahenditega, mis mul võiks vaja olla. Klaver puhkamiseks, korralik kud, võimalused istumiseks, vedelemiseks ja orgaanilised sealjuures ka väga korralik dushiruum. Millest see, mille tähtsusest ma alguses aru ei saanud ja mida ma lõpuks täielikult kasutasin lugedes sekundeid, et kas ma kuivane ära, sest ma ei tahtnud lavale minna isegi nii palju, nad ei tea seda, ma tunnistan neile siin mikrofoni ees, kus ma kosmosesekundeid lugesin. Sellepärast et, et, et see on ülim. Õndsus kuse Jaapanis lähevad näiteks lavale täiesti duši alt tulnuna puhas nagu, nagu vastsündinud mingi radi poeg. Ja seepeale seda näiteks Katrin Kuldjärv, loomulikult oli ta omaette ruumis suure tiibklaveriga. Kes ütleme kohe ära, need klaverid on ikkagi Jaapanis pühad lehmad olidki. Sest kui ma panin sinna väikese paberi sinna klaveri ääre peale, siis keegi ei öelnud mulle, et ma ei tohi seda teha. Aga see kadus sealt kohe minema, lihtsalt võeti ära, tõsteti teise kohta väikene, õrn paberileht. Ja, ja klaveri ümber pead need pead lihtsalt olema poolteist meetrit ümber tema sealt kiikuma käima. Siis kuidas teie garderoobid välja nägite, oli teil ruumikas, innustas peegleid, innustasid Teide kima ennast, näiteks, kuidas te ruumid välja nägid? Ja nende reeglid innustasid meid. Kas nüüd mukima, aga, aga see oli väga hea võimalus. Meil tavaliselt ei ole sellist võimalust, et igaühel on oma peegel, oma tool, oma laud. Ja igaühel ja igal igal ja mitu tüdrukut neid oli seganelikümmend kuus. Ja aga siin siin me näitasime siin raamatusse, te nägite ka, kuidas laitmatult särasse ruum, kuidas, kuidas hiigelpuhtus seal valitses. Ja samal ajal toodiga tüdrukutele kohe juua ja ka süüa. Et see on tegelikult nii inimlik, et peaks olema, Sist võimaldasid rahulikult enne kontserti mõelda, ennast sättida. Tihtipeale nii ei ole, et säästa sai seal tõesti, kui ka mõnikord ei olnud, et igalühel oleks oma peeglilaud, siis vähemalt oli mitu ruumi, kõik ei olnud üksteisele ees ja niimoodi tõesti ruumi olla ja süüa-juua, intine kontserti kogu aeg ja väga tavaline see on, see on, anna andeks mulle, et, et kus me ka ei ole Lätis, Leedus või Eestis, et me ei ole mitte tihedalt üksteise kõrval vaid me oleme kuues korruses üksteise kukil. Tähendab, sedapidi oleme me me kuskil ja, ja imega me ikkagi riietume, jäime imega, me läheme ikkagi kontserdisaali ka veel. Sealjuures alati riietume, viimane näide Lätist ja mu meelest ära, kus me olime Helme meeskoori kaks poistekoori, neli koori, mäletad seda kirikut, mis oli nii suur nagu see stuudio praegu seal ja kus me ronisime mingisuguste võrde peale mingi treppide peale saad aru, et me saaksime käsi nii palju ülestõstvat? Me saime kleidi selga tõmmata. Sealhulgas muidugi on alati dirigendid kontsertmeistreid ja, ja kogu staff. Tähendab, et keegi võiks mõelda näiteks, et klaver on püha lehm ja dirigent on püha lehm. Et ta peaks tõesti natuke mõtlema, mida ta laval tegema hakkab. Ja, ja kui sa ütlesid, et kontserdid ei tulnud rutiiniga ka minule mitte, see oli see, et ma oma lumivalge nahkdiivani peal vedelesin mustu debattide peal ja mõtlesin, haudusin uusi mõtteid välja, tähendab, kuidas võiks seda teha teistmoodi ja teist teistmoodi, tähendab kohale jõudsin, ma olin juba puhanud. No kontsert ise meie ümber sillisid ja siblisid, kuna nad jooksid kogu aeg, siis võib ka tõsiblisid väga professionaalsed inimesed kõikidel kontserdil väga kindlalt ära jaotatud. Staff, kelle jaoks oli ka suur ruum kontsertide juures. No mina tegid kõigepealt kõikides saalides oli suur. Monika oli see? No tegelikult Monika on nii nagu kosmoselaeval. Ja, või üldse lennukipealsest nupud laes külgede peal, kangid ees taga. Ja tegelikult istuvad esimesed proovid, me ei saanud aru, üleval valgus põleb juba seal, hoolikas, see on kavaliselt üleval kontserdisaali lae all kõrgel ja et, et miks nad on, et meie räägime mingit, noh, teeme kava, me hästi palju räägime, et mida me teeme ja üleval valgus paneb ja nad kannatlikult ootasid, millal me ikkagi proovi hakkame tegema. Ja, ja kui siis proovi hakkasime tegema hoidnud, väga õnnelikud. Lavameister tegeles all mikrofoniga. Me vajasime ühte mikrofoni. Siis lavaseintega lavasid kandi täpselt meie koorile sobivadki, kas tähendab ülevalt kõikides saalides olid, siis tulite kuuldamatult märkamatult müüratult see nõndanimetatud Schubox, ma tegin nalja, et ma laulan nagu saapa-kingakarbis, nagu oleks ma hamster kingakarbis, tegin ma nalja, ütlesin turgudele. Oh jaa, tähendab, ma ei tahtnud olla ei hamster ja ma ei tahtnud olla kingakarbis asi, mis mulle ei istunud. Ma olen harjunud, et lava seinad kõikul lahti igalt poolt tuul tõmbab kõike, näen, järsku ilmub uluvad mingised, akustilised seinad ja ma olen seal nagu allveelaevas, võiks ka öelda. Täpselt allveelaevas akustilises allveelaevas, mille kohta näiteks Chiphour matsu paare ütles, et ära pelga seda, et, et praktiliselt jäära forsseeri, sest esimest proovida kuulis, kui me tegime. Ja ma üritasin portett saada maksimum ja, ja midagi selle peale, et mitte väga piano. Sest ma mõtlesin, et nii suusa, et me peame ju ometigi puhuma seda, seda täis, mitte nii suusalvaid, nii suured saalid. Ja järsku oli võimalik ainult hiigla vaiksete õhata. Ja see kostus tont teab kus kohta. Näiteks. Šamaanitrummiga, kui me laulsime Tormise laulud tabu siis pidi ju Moja tükkideks kukkuma, sellepärast et praktiliselt see šamaanitrumm hakkas kõlama tagant vastu uuesti saavutades sellisel vajaka, et me, et me jäime täiesti kurdiks, aga see oli seasekt kurdiks jääda siis meie ümber veel laval olid siis seesama lava meister, kes kelle maad need seinad alla lasi, laskis, lasi. Siis tema oli ka see, kes pani fakki selga, tõmbas hiiglasuure mustakaardina eemale, et me saaksime lavale minna. See oli mingisugune hiigelpüha toiming. Alguses ma mõtlesin, et mida ta teeb seal järsku me taipasime, etalon fraks seljas, ta tõmbab suure kaardina, et me ei läheks nii, nagu tihti oleme jooksnud, kui kardinad on meil ees. Et me jookseme lihtsalt nendesse kaardinast üldse mitte midagi muud ei hakka juhtuma, kui kaardina hakkavad liikuma ja liiguvad tükk aega, selle asemel tuleks pühalik, kontserdi algus kaardivad ikka veel tuiguvad, sellepärast et me oleme kaardinatest läbi tulnud ja nüüd on järsku frakis mees, kes iga kord õigel ajal võtab selle suure kaardina sülle ja hoiab seda. Olgu, see tegi meile nalja pärast, muutsime ja niisama tõsiseks nagu nemad ja suhtlesime temasse suure lugupidamise ja austusega siis kui ta seal jälle oli kaardil. Umbes enne seda oli ta ju kõik mikrofonid ja kõik asjad juurde. Seesama frakis mees hoolitses ja vastutas ka meie esinemisriiete eest. Õige sõitsid ühest kontserdikohast teise konteineris. Jaa, ta pihustas sinna kõikvõimalikke erinevaid india tõrjed ja vahenditele siia vahele ja muretses meie kaunite rahvariiete eest. Ma ei pidanudki neid oma kotti. Ei olnud üldse mitte. See ei olnud q. Kuule, kuidas see kõlas, see ei olnud üldse mittemeier rida. Esimest ja viimast korda elus, see ei olnud üldse mittemeier, viida. Teener oli hiiglasuur, sinna oleks mahtunud tallinn siis minu arust. Ja see oli väga põnev kapp, kus üleval rippusid meie rahvariided riidepuude peal siis meie sifoonkleidid. Ja lõpuks läksime me küll üldeks, sest me viskasime muide kõik asjad ja lavalt tulles me olime piisavalt väsinud, et me siin asju viskasime, muideks. Meie ümber rullus veel klaverihäälestaja. Iga kord, kui me kell neli läksime sinna oli juba teada, tähendab, Jaapanis on ikkagi midagi ka väga ühtemoodi. Midagi ühtemoodi, sest oli teada, et kell neli on klaverihäälestaja klaveri taga. Jah, me kuuleme juba klaveri. Healiste on klaveriga kell neli, ta teadis, et ta peab lõpetama, millega? Proov? Jah, ta lõpetas. Ja muidugi olid need maailma parimat klaverit tavaliselt Yamaha tavaliselt ja maha. Ja tavaliselt olid nad mitte läikivad polüestrist, vaid matt, must. Ta oli. No maximum kontsertklaver oma oma pikkusega ja ta läikis hädaohtlikult mustalt. Ja hädaohtlik olid veel sellepärast, et, et enne seda, kui see ma tõsiselt hakkas värisema seal Tokyosse ning paar korda siis eneselase maa ikkagi lainetas ja ega ta pärast ka maha ei rahunenud. Jaa, jaa, Katrin Kuldjärv vaatas seda klaverit nagu kas sõpru, vaenlast, sest oli ikka juhus, kus ta ütleb, et et ta mängiks siin, aga klaviatuur ronib vasakule ja tal on üpris raske orienteeruda, et see klaviatuur sinna vasakule vajub ja, ja uue koha leida ja toolil või istudes või et, et see, ta ei eksinud kordagi. Ma imetlen teda nii nagu ma tüdrukut imetlen kogu siiamaani kõikide nende heade üllatustega, mis nad kontserdil tegid. Et ta selle ikkagi kätte sai, selle, selle positsiooni mängimiseks, paljude kontserdil kasutasite klaverit, paljudeni, klaveriga lugusid oli, tulid ja nad on väga rasked orkestraalsed klaverisaate ta alates juba sellest usutajatest mis on kirjutatud orkestrile, mida on ääretult ebamugav mängida. Aga me püüdsime siiski, teades, et, et kogu jaapani ikkagi karnevalitähe all sündinud, mitte midagi parata, see pulbitseb neil veres. Ja midagi ei saa parata. Et, et nad et nad tahavad, et see kontsert on vaheldusrikas. Ja sellepärast me tegime ta vahelduseks. Jah, teil on ju mitu kroonikat kontserdireisi kohta ja siit sai lugeda, kuidas teie kontserdid järjest sisenesid, kasutasite lisaatribuutikat, mis oli teile kingitud, kuidas, kuidas need uuendused tulid teil juurde, uuendasite olid sellepärast, et Tallinn on sõpruskohtumised, igal pool tehti meile kingitusi, mõnel siis suuremad-väiksemad ja ka peale kontserti, igasuguseid inimesi tulime juurde, suhtlesid segan sisse. Kui me olime Tallinnas, siis öeldi, et, et kuna me kohtume paljude koolidega ja noorte inimestega, et võtku me palju kingitusi kaasa ja mõtlesin, et see on võimatu, sest et eestlased mõtlevad kingituse ajal korralikku kingitust. Aga, aga nende jaoks on näiteks kingitus Väiga armasse riisipall, kus vaatses väikene väikene lehvik, mis aitab sind kuskilt elada. Loe veel väike kaardikene, lugege veel kingitusi. Pastapliiats, pastapliiats, ilus roosa pastapliiats, nutsu, nägu, järjehoidja võib öelda, saime korraliku koolikomplekti. Siis haige lutsu, lots või kassi, kassi maske mingisugune tähendab, ühesõnaga kui me nimetame, et me saime palju kingitusi. Meie selle peale ei tulnud, et peaksime võtma nii palju kaarte, kaasaigi sinna südameid kleepima ja pliiatseid vaid võtsime vähe ja mingisuguseid diskreetseid kingitusi, aga rääkige, mis edasi sai. Ja siis oligi, et me saime sellise jaapanipärase kotikese sees viis reisipall endale kingituseks, mis on siis ka jaapani lastele mängumäng. Ja neid me hakkasime, kuna me laus V4 repertuaaris ka viis jaapani laulu, mis põhinesid ka siis traditsioonilisel muusika, siis me kasutasime neid seal kohe ära, mida sa mõttet traditsioonilise muusika, need olid vanad vanad vanade vanade jaapani rahva matši, kus ta seatud ja ma kordan veel kord, et Veljo Tormise maksust on minu jaoks kaks võimsat venda, ükson Jaapanis ja teine on seal, sest nende seaded On võimsalt nupukad ja uhked. Nonii, pallidega tegid siis, kuna seal üks laul minu lollile täpselt, kuidas lapsed mängivad siis nende pallidega ja samal ajal hüüavad mingeid nimesid, siis me mõtlesime, et teeme huvitavamaks, hakkasime kaarid palle nutma õhku ja, ja ja, ja noh, lehvitasime endale tuult lehvikuta ja kui oli selleks sobiv koht ja publikule väga meeldisse. Sest nad olid vaevalt meile lehvikud kinkinud. Ja samas oli iga kontsert oli ka oma kulminatsioon, kus kus oli eriti palav ja kuidagi paha. Tähendab mingil määral ikkagi me olime ise selle selle saapakarbis poksi õhu ära tarvitanud, ma ütleks. Tähendab, selle akustilise kaare õhuolime me ise nahka pistnud, tähendab sellega, et me liikusime, lehvitasime, tantsisime ja tegelikult avastasime, liigume, need lehvikud saime, me avastasime, et just selles vastikus kulminatsioonis hakkame oma elu päästma lehvikuga. Ja me võtsime need lehvikud välja ja no muidugi tuli nagu liblikad oleks lennanud sinna, sest lehvikud olid väga ilusad. Meiega väga ilusat loomulikult. Kokku tuli niisugune, nagu oleks meeletu Barneid liblikaid sinna. Seda enam, et me lehvitasime meeste moodi kiiresti, sest me tahtsime õhku saada. Aga naised peavad lehvitama seda lehvikud kõhu juures aeglaselt, kavala pilguga. See ei andnud midagi, nii et me jäimegi meeste moodi lehvitama, mis tekitas oma etega sensatsiooni, saalis kõver taheti parandada. Nad võtsid mägedunud medaadi, parandage, aga meil oli üks asi, et me tahtsime ikkagi õhkusad. Me tahtsime ellu jääda. No tähendab, need leksiko tähendab väga graatsiliselt koha peal me kasutasime neid lepinguid ja siis selle selle riisi laulumängudes. Me kasutasime neid palle. Kotid olid tulipunaseks, meie riided olid sinised. Kellel alguses, kui me neid paljakasime kotist välja tirima, siis me ei ilmusid need punased kotid meile sinna kõhu peale, et neid palle välja võtta. Rahvas ei saanud üldse aru, mis juhtus, järsku, mingi punane asi on kõhu peal, siis taipasin, et teed on ju need kotid, mida nad praegu meile kinkisid, tekkis meeletu karjatus. Ja pärast seda, kui me nüüd üritasime, žonglöörija nende pallidega ei saanud, mis on ette nähtud, lapsed peaksid selle viie palliga žonglöörija tsirkuses. Aga, aga meil oli selle koha peal koolauluse kohutavalt kiire koht. Ja häälest häälde liikusid kõik need hääled omaette. Nii et me leppisime kokku, et kui me suudame ühe palliga palli õhku visata, samal ajal selle kinni püüda ja selle selle kiire laulu laulda, siis me oleme õige käredad, meistrid. Ja loomulikult rahvale meeldis, kui need pallid ka need riisipallid riidesse õmmeldud rivis või päikesetoad kaelu maa potsatasid. Sellest tekkis niuke imelik hääl, et see neile meeldis ka väga. Aga ma ütlesin tüdrukutele, et mida me ka ei loobiks või mida me ka ei teeks, ükski laul ei tohi selle all kannatada, tähendab, kõike peab minema, nii nagu helilooja on tegelikult mõeldud. Muidugi juhtus ka seda, et meie vanad tuttavad tulid. Vaatasid meile oma vanaemade. Lühem variant Kymonust happy happy happy. Lugu, lugupidamist meie vastu. Ja, ja lõbuks olin mina ka siis, kui need jaapani laulud algaside Ma panin happy selga. Siis oli mul dirigendipuldi peal ja lavameister näitas, kuidas selga käib visates loopides, hüpates sinna sisse väga imelikult. Ja, ja tähendab lõpuks nendele pallidele oli mulise happy, ma arvan, et see sobis mulle võib-olla peaaegu et või oli see isegi, kui ta oli naljakas, sobista ikka, tähendab, ma tundsin ennast seal paremini. Sest me jälle kleit on Chifoonist, aga see oli puhtast siidist. Nii et lõpuks me ei saanud üldse aru, mis, mis seal laval toimuma hakkas. Heas mõttes. Muide. Sest loomulikult olime Vintari. Me saime Vinteri surmateate Jaapanisse ja sellest minust minutiste Vinteri kellad muutsid meile taga armsaks kalliks pühaks. Selle jaoks olid meil kaasas oma väikesed kellukesed. Siis olid meil sallikesed omaatri putiga oma vinged kübarad kuna päikesepäike kõrvetas kohutava kuumuse. Milline publik oli, mis oli enamus, võiks öelda, et enamus on naised. Siis on noori ja on ka koore nendeks kooridega, kohtusime, kes tulid meiega kohtuma meie proovi ajal viimasel ajal üha sagedamini meie proovi ajal kell neli mille peale ma lõpuks juba Gyulatasin ikkagi proovi ajal juba on uksed valla ja tulevad suured koorid täidavad juba saali ära meiega kohtuma. Siis need mehed, kes seal olid, olid niuksed, ka väljapaistvad isiksused, näiteks neljandas reas neljandal rõdul, tagumises reas. Mina ei tea, kas ta oligi nii pikk jaapanlane batoolidel püsti igal juhul ta oli seal nagu kalevipoeg. Ta kommenteeris kätega kõiki neid laule, lehvitas, seletas, laulis, püüdis teha kohatise eduga liigutusi kaasa, siis allpool noored mehed tõusid järsku püsti ja karjusid haavu mõnikord õige koha peal, mõnikord vale koha peal. Sest tegelikult näiteks tormise virmaliste kesk keskmine osa lõppeb sellise virmaliste kujutusega vokaalselt. Me saavutasime päris sead ülemhelid seal ja, ja selle peale siis me anname edasi, laulda ei saanudki, sest saalis vallandas selline möll, et andku tormis andeks. Tormis on meiega üldse häda, sest me laulame virmalisi üha kiiremini ja kiiremini. Ja, ja seal ei olnud mitte midagi muud teha, kui lihtsalt käetöös jätta hetkeks pooleli. Tähendab, me ei saanud kuskil neljal viiel kontserdil need hirmalises lõpuni laudad, sest lihtsalt publik aplodeerib sellele otsa, aga siis teades juba, et, et nad ei lase meil lõpul lauda ligines tagurpidi lava äärele, kui käed olid hästi laiali selle pausi koha peal, nii et nad vaatasid, mis, kas ma hüppan laval, Talvam, mida ma teen, vaatasid mind ja ei täitnud seda vaikust aplausiga ja me laulsime oma oma kallide virmalised ja veel mõned asjad lõpuni publikuga. Ta võib öelda veel nii palju, et tõesti nad elasid kaasa täiesti kui hallo Dolly, meie tegime liigutusi, õitsesid kõik kaasa ning sutasid, plaksutasin. Noh, seda on hästi, ei osanud, nad olid väga kurvad selle üle, aga nad tegid kõike muud. Kui mingit liikumist oli laual, meil siis nemad olid väga õnnelikud, tegid kõike kaasa. Tähendab, nad olid niivõrd õnnelikud, need, kellel on, on veres, jookseb karnevali veri. Nad olid niivõrd õnnelikult pärast kontserdi kui niisugust olid nad. Kõigepealt muidugi need lillebuketid peab ütlema, kaalusid küll, ma ei tea, mitu kilo. Ja, ja kui me ka lõpus laulsime lisapaladeks kaks jaapani laulu veel selle ema laulu ja aru saada, et siis ka enamus naisterahvastel, kelleni vähegi lavalt pilk ulatus, ikka pisarad jooksid ja neid asju liigutatud ja tõesti väga meeldis. No tähendab, see min on on võtnud ka endale rahumissiooni selles lumivalges toolis sel ajal, kui teie olite seal all ja olime üleval seal kristallsaalis sõna otseses mõttes on olnud riikide esindajad ja nad on võtnud rahu, mis on, ja me arutasime omavahel neile kohvi juues. Et tegelikult on tore rahus elada, et päike paistab ja, ja midagi ei juhtu või me oleme siin täna aga et maailmas peab ikkagi üha rohkem ja rohkem selle rahu eest võitlemas, on tõesti niimoodi keegi peab seda tegema, keegi peab selle eest natukene valvel olema, keegi peab selle eest hoolitsema. Ja tegelikult üks missioon on selline härra ei keela, abikaasa on tegelikult ema rollis. Ta on, tähendab, jaapanikeelne tekst ütleb, et ema, sa oled tugev, kellel on, võin toetada, ema, sa oled hell, kelle, kelle poole ma võin pöörduda ja, ja see ike, tema abikaasa ongi just see kes on selle, need, keda on ise selle ema laulusõnad kirjutanud. Ja kuigi meie valisime ta paljude laulude hulgast meile saadetud laulul juhuslikult minu poolt valitud tähendab kulise nende nimilaul niimoodi, et nad haakusid sellega kohe ja praktiliselt õppisime me seal nende, me ei teadnud, mis Frosaata tähendab muideks eelmise ma tean, et, et see on nende Mu isamaa on minu arm nende kodumaast, nende nende loodusest. Ja see oli laul, mida nad saalis kaasa laulsid ja, ja kui ikka on öeldud, et eestlane on laulurahvas, siis jaapanlane kui ta tahab, võib laulda hommikust õhtuni ja näiteks seda saadud, et, et nad seda nii võimsalt kaasa tahtsid lauda, seda oli õhus tunda, et nad hingavad koos meiega. Milasime Forosaadad, aga selja taga ma tunnen, kus 2000 inimest hingab koos kohtade peal, kus meie siis ma sain aru, et nad oskavad seda laulu, tähendab, et kuna nende hingasid aga laulnud kõvasti, siis ma ainult käega näitasin, laulaks kaasa, siis tuli nagu, nagu nagu jaapanis tavatses vihma sadada nagu kosest, tähendab nagu esimesed vihmapiisad tulid, siis see oli juba olime kõrvuni vees ja samamoodi, kui ma see näpuga näitasin, laulaks, Nad tulid kohe. Ja siis lavameistri poolt öeldi hiljem, et et ärgu ärgu me palume, et meie ema laulu, et nad kaasa laulaks, vaid nad tahavad ema laulu väga kuulata. Mida paremini lõpus laulsime, seda seda rohkem neid pisaraid valanud, siis nad on nii emotsionaalsed. Mida siin veel ära, sest see, see rahvamass tormas meile kontserdisaali välisukse peale järgi mitte keegi läinud ära. Sisuliselt varuks eesti lipud siis olid need varuks. Tunglats tõrvikud, sädelevad säraküünlad, pallikesed eesti lipud. Väga vähesed olid jalad ülespidi. Ja me käest küsiti, et kas, kas sa teadsid, et kas mina arvan, et, et nad teadsid, kus Eesti on. Nad teadsid seda kindlalt. Nad olid uurinud, järgib peensusteni, eesti kohtasin, minul oli niivõrd uhke. Ei, auväärne üksus, et, et ta teadis täpselt, kus, kus Eesti asetseb, mida ta endast kujutab, teadis täpselt, mida mina teen, niuke kodu välja näeb. No Eesti naises oli, oli mu kodupilt. Seal oli 95.-st aastast hieroglüüf. Ma ei teadnud, mis see tähendab, aga tuli välja, et ülemine hieroglüüf oli, oli rahu ja alumine lootus. Ja nüüd võtsid nad selle, mis minuga kodus oli. Panime tseeru klahvid meie reklaamsärkide peale. Nad küsisid, et mida me rohkem tahame, kas, kas lootus või rahu ei leia, me valisime lootus, nii et see suur ei ole, kes on metsis saatmas lootus. Kontserdifirma oli organiseerinud siis reklaami ja ka ajakirjanduses tutvustavat artiklit ei absoluutselt kõik. Ja fotograaf näiteks, kes meid jälitas igal sammul Ja tegi enneolematut pildid meist, tema oli ainukene, kes tohtis neid kontserdisaali pildistada, meie ei tohtinud neid saale pildistada. Me ei tohtinud ise oma muusikat. Kas või teie jaoks, kui keegi isegi kaasas oleks olnud teie hulgast, et oleks istunud seal. Ja seda seda lindistanud. Seda ei ole. Ja sellepärast me siin praegu ka kuulame ja jaapani muusikat, jaapani laulmist, sellepärast et, et terve Eestimaa sa iialgi teada, kui tihti see koosseis laulis. Ja ta laulis muidugi iga korraga paremini, sest iga päev oli pikk proov, pikk kontsert, kohtumisega, kohtumised, nii et tegelikult meie tegevushääleliselt sulas kohutavalt hästi kokku ja nii nagu seal oli kirjutatud, et me koor on täies elujõus võimsalt kõlav, enneolematut. Me teame, me ei eksi ühegi kohaga. Me teame, mida teha ja nõnda edasi. Sellest on muidugi hirmus kahju, et meie seda kuulda ei saa iialgi, kuuse tegi kontserti, ei ole salvestatud. Aga meil on siin jaapanlastega ema laul. Meil on nüüd kaks kroonikad, üks on Mari-Liis Valgonen. Ta on suisa kirjutanud, see on väike raamat, see oli väike raamat, tonium ele Jaapanis 2000, kus on isegi kaanepilte, kus me templis siin. Seisame rahuliku näoga, keegi ei näe sinu kuumust peaaegu neli, 40 kraadi et selle trepi peal seal templis seista. See oli juba omaette suur tegevus. Ja teine poole pealt kirjutas hirv tuvi. Sirv kirjutas poole pealt väga kihvtilt, üks koht, mis mulle meeldib, see käib minu kohta kõige kohta. Iga laulja kohta iga iga inimese kohta. Igaüks meist on köietantsija. Me peame jälgima iga oma sammu, hetkekski ei tohi kaotada tasakaalu. Kui tähelepanu pisutki hajub, kukume köialt alla ja köisson kõrgel. Kuid olles kord alla kukkunud, on päris hea pisut kindlal maal jõudu koguda ning hiljem särada peenikesel pingul köiel. Nii nagu ennegi või veel heledamalt. Oma jaapani kontsert, neist rääkisid tütarlastekoori ellerhein dirigent Tiia-Ester Loitme ning aldirühma lauljad kati Helmers ja Karen Jagodin. Vaata panid kokku toimetaja Kersti Inno ja operaator Katrin maadik. Saates kõlasid Veljo Tormise laul sügismaastikest tuultsüklist etüüdi helilaadides fragment firmalistest Mil, Valtolfeli uisutajad, fragmendid Gustav Holsti Avema Riiast, Bengt Johanssoni psalmid 139 ning vürtsiks pisut jaapani muusikat.