Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi. Täna meie ees August Sanga luuleraamat võileib suudlusega ja stuudios on Ain Kaalep. Kirjandus ja ajaloos, kaasa arvatud eesti kirjanduse ajaloos on mõned klassikalised luuletuskogud mida isegi nii klassikaliseks võib nimetada. Et neid igal ajastul enam-vähem igasse kultuur keelde võiks tõlkida. No sellised on näiteks kasvõi vana Göte Lääne ida diivan või siis volt võtmanni, rohu lehed või ka šarl Butleri kurja lilled, mis ei olegi nii väga ajaga seotud, nad on rohkem suure isiksuse omapärase maailma nägemise kui teatava ajastu dokumendid. Viimast on nad muidugi paratamatult ka aga see jääb nagu teiseks. Ja kui eesti luules selliseid kogusid otsida, siis minu arvates on neid kaheldamatult üks, üks on muidugi Gustav Suitsu, kõik on kokku unenägu mis on tõesti esimene haare maailmakirjanduse taseme poole, mis on samal ajal huvitaval kombel väga täpne ajadokument. Aga teisest küljest ka võimas luuledokument ja teine selline äärmiselt erinev kogu on Betti Alveri tolm ja tuli. Muide, pette halveriga oli niisugune asi kunagi tema kaasarbu ja August sangaga Betti Alveri luulest kõneldes. Ja hinnates selle eriajajaid, see oli huvitav, et August Sang hindas kõike seda, mida Betti Alver oli peale tolmu ja tuld keevitanud märksa allapoole. Me vaidlesime isegi mulle tundus, et Betti Alver on alati su õlule ja et kui ka tolmu tuli võib-olla tõesti see vägev tipule jõudmine, aga järgmised luulekogud ja luuletused on tipul püsimine sangaga vaidles sellele vastu ja väga huvitav, et, et just sang oli, oli see, kes Betti Alveri seda tolmu ja tule laadi ja taset nii kõrgelt hindas. Kui tema enda juurde minna, mis minu kavatsus ju ongi siis tema on arbuja seltskonnast koos oma abikaasa Kersti Merilaasi ka mõnevõrra erinev. Ta on nimelt just Lihtsam tarvitades kasvõi seda sõna, mida telliti, enam ei armastata rahvalikum naga ometi hindas täiuste Betti Alveri seda seda üliesteet distliku laadi. Ja see on ka puhul tahan ma rääkida tema kogust võileib suudlusega, mis ilmus aastal 1963. Ja minu meelest on suurepärane kokkuvõte sellest nõndanimetatud sulaperioodist eesti luules. Periood, mille nime andis teatavasti Ilja Ehrenburg, mõeldes seda Stalini surmale järgnevat suhtelise vabanemise aega, nukrus soovi aega ütleme ja August Sang on oma kogus suutnud suurepäraselt seda niisugust uut vabaduse ütleme siiski suhtelise vabaduse õhkkonda kajastada. Ja see, mis tänapäeva lugejat võib-olla isegi veidi hämmeldada võib, kui tal ajaloolist mõtlemist üldse ei ole. Ja aeg-ajalt August Sang on üsna siiralt olemasolevale olukorrale sellele näiliselt õige palju vabamale nõukogude korrale mõned ilusad sõnad ikkagi öelnud. Ja kui ajaseisukohast asjast kõnelda, siis võtame luuletust, tagasivaade, kus ta mõistab ka muidugi seda eelnenud stalinistliku perioodi aga ütleb, nii on jõudnud lõpule üks ajajärk. Mederendamas näeme uue algust, mil otsa ees ei ole tormi, Mälk uut ajastut. Ta ei sooja, rõõmsat valgust. Õige optimistlik pilt. Aga sama luuletuse lõpus ütleb ta ikkagi niimoodi. Ja vankuda ei või üht hetkegi read meelid, mingid raskused ei tohi lüüa segi, sest mis on elukool enda vead, mis, eksju inimesed olemegi. Ent kui ei oleks nii, mind haarab õud ja külmavärin käib mul üle keha. Ma tunnen, et mul puuduks jõud veel korra kõike läbi teha. Ja selle luuletuse on ta kirjutanud 956. Ühesõnaga sel aastal, kui Hruštšov pidas oma esimese stalinismi vastase kõne ja optimistlik meeleolu, oli üldine, et nüüd läheb kõik paremaks. Ja sang ütleb, et veel korra kõike läbi teha, tal puuduks jõud, tal ei tulnud seda. Jumal tänatud, ta suri enne ära, aga me teame, et nõukogude korra lõpus kas kõik kõik see stalinistlik jälle uuesti tagasi tulema? Kõneldes nüüd sellest taustast ja? Võib-olla jah, alandame natuke sanga luuletusest, kõigepealt ta on ikkagi hea luule ka oma publitsistikat, kusjuures mis ei puudu, mis on natuke võib-olla Heinrich Heine-mõjuline, on ta siiski jäänud alati väga heaks luuleks, tema õpetajate hulgas on peale Heinrich Heine, tuleks nimetada muidugi kah vana Götet, keda song on tõlkinud ja muuseas üks väike niisugune tsensuuri petmise nali on tal ju täitsa Götelt õpitud ta kõnel luuletuses tee mis on kirjutatud aastal 1962, kõneleb ta sõbrast, kes on nüüd väga tähtis mees. Juba võime arvata parteilane või minister ja nii edasi. Ja nüüdse tema tähtis sõber kõneleb nii ja seal, kus, kartes kupjakepp teekoridori seisis hinges vinn seal uhkelt härrasmaja trepp. P nüüd tuisata võib minu tõld. Köödel on üks luuletus, kus liimib lööte ja peaks sellega liimima Göte, aga kõrte asemel on ta pannud. Pean oma nii-öelda varjulime ja siin on ka selle aja lugeja, oli selge, et nüüd tuisata võid, minu Simm see tähtsate partei, laste ja ministrite haudu sel ajal. Aga kas nüüd püüdlik toimetaja Aksel tammuide või song ise vaatas, et see ei lähe ju läbi ja siis rikkus riimi vimm riimi sõnaga tõld. Ja selle aja lugeja sai muidugi aru. Kriitilisi luuletusi on siin palju, ma ei hakka nendest üldse pikemalt rääkima, aga lõpuks tahaksin ma väga ilusale luulet sellele tähelepanu juhtida. Mis tab Sanca poliitilist kaugemale vaatamist. Ta tunnustas muidugi seda sulaperioodi oli lojaalne, aga samal ajal suutis ta ometi kaugemale. Ta on seda nii sümboolselt kujul ka luuletuses suvelaulud teine väljendanud. Ärgem unustagem aastaarvu jälle 1957. See on üks aasta peale Ungari ülestõusu ja siin looduspilt mets ja, ja metsas niisugune meeleolu, kuula põlispuude vahel ootamatult oksa kraps nagu püssiluku lõgin. Ära laistle surmalaps. Ära laistle, tõuse, tõuse, seisu pole taeva all. Ähvardavam ligemale hajub tume pilvevall. Tuuleiil käib läbi laane, kaasav õpetab mu põu. Üsna tasametsa taga. Õige kaugel kõmab Go. Sirk on kaunis selge selle perioodi lõpu aimus, kaugel kõmad Ko, eks ole nüüd see Ungari ülestõus. Ja see kõu tuleb tasapisi ligemale. Ja seegi periood saab lõppema umbes sellisena ma näen üht tähtsat osa August Sanga läkitusest, nagu see kajastub luuletuskogus, võileib suudlusega.