Tänases keskesaates loevad Aavo Üprus luulet Anu lamp ja Jüri Krjukov. Üks puuduv Pillet. Üks puudu pilet, vaid muhingennarmaid lõikab. Üks puuduv pilet. Ma tundejaamades nüüd ainult läbisõit, üks puudult pilet, üks puuduv pilet, hingennarmaid lõikab. Ma olen piletitel läbisõitja elust, kord tuleb kontrolör ja see on fakt. Üks puudu pilet siis mu hinge nar maiks lõikab. Sügis on jälle kohal. Jalad on jälle teel kusagil Keila kohal. Seekord jäi haigeks, meel. Kõlgub otse mu näo ees külma tulega Marju. Kahe käega kärist. Puu otsast puna vaid tarri ju. Õhtu ei halasta mul ajapilvedega karju. Sinised küürakas, loomad otsivad üksteisest varju. Suure süü, kollane tuli, riivab vahtrate, Harry ju. Jumal küll. Miks veel sügis? Minuga ära ei harju? Kui palju pihlaka piine kogumud jooksis liiva lahtistel lehtedel luule laperda läbi, tuul ligusid vihmasel läbi, lagusid lume ära läbi mulla, kes nägi, kuidas ujusid ära üksikud tervemad lehed, vahtrast, vihikust, rebit, tõde on ikka ehe. Tõde on Carrebit. Oh, miks ta määrdub mullas, oh miks ta veti vees, oh miks ta määrdub kullas, suid silmis ja südames sees. Või ei olnudki tõde või ei piisanud piinast, mingitud kaksikõde, purjus pihlaka viinast, tahe ja jõud oli nõder. Valust ei võetud viimast. Vapustatud maalimas heitlikkusi närvilises haiges mitmevärvilises kõikot algus, hallikas pendel nagu imeinimeseks olemine. Mahun teineteisesse. Ei mahu mu maailm minusse ei mahu mehed teineteisesse. Ei mahu ka maailm sinusse. Tahes-tahtmata me käime läbi üksteisega üksteisest üksteiseta üksteisest. Oh ei taha mõteldagi. Aga mõtlemata olla ka ei saa. Tuul hoiab tagasi vihma küüntega pilvedes kinni. Merilainete karjatama tahavad maa moondunud näoga meri vaevu varjates raevu. Vaos hoiab mandrite laevu, paos. Inimputukaid, vihaseid vallutus, ihaseid kaos hoiab vaos vaevu. Kuule tõrjub tagasi vihma küüntega pillivedes kinni rippuvad kajakad. Kriisk vaated. Stiis ulum ümber silmad vaid kiiskavad. Kommendab Eha, sügaval sisimas tule kahi. Vaevab vajadus taevani tõusta aga taevast. Meeleheitlikult keerlen vees lõõtsuva leegina laul minu sees. Bondunud poisil kaebliivannessaar kotisel laugudes silmade paar tardunud kiretu, ükskõikne pilk kuuse ripsmete seal rähmaneb tilk. Laulaks sõnu ja GSM-is VII. Peaasi on laulumõnu, kõik muu on võiduks. Biit ja sõnad on laulu harjunud. Ent kelle varjuks on keel ja karju või ära karju ja karju või ära karju. Üks hääletussõnum on teel. Tiit peaasi on ikka sõnu. Kahel pool sõnade biit. Ja sina oled teeviit? Must luik poetab hõõguva muna maailmamerre. Nii algab pähe. Ent ka öö jääb suverre. Näed ikka üht ainukest tund. Tundmatu lind. Otse merre rib sund. Kama nagu muna juba praguneb koor, kes koorub, sest kuna ülbed, kaunis ja noor varjab pilgu eest illusioonide loor. Selle sina pais rüüsides kahvatu puna. Üle taeva läheb lootusel lõputu voor. Suured kivid külmunud omal juurde ja paljaste jalgade ümber külmuvad rangluude kohal üha sügavamaks uurduvad. Quick kahutanud ma siid saati vale siis tõde. Ja jällegi maa. Tungides läbise halli raju sihita, usuta jõuga aegade keerises läikivaid maju mäletav meel, ei haju, ei haju jõu ja valguse võidulend Massey vaju ta ületadenud. Kelleks milleks, kas keegi teab? Jõudor rebib valguse õlgadelt pead. Pimestav valge valgus, päästa mind enese seest see olla, see on algusosa lõputus teest kahel pool ruumi algust lainetab, voogab tusk, palun armutult valgust, on seal ka armastust? On seal ka armastust, on seal ka tänulikkust veidigi andeks andamist, leebust ja inimlikkust. Tundetu halastus surmab, hävitab selle, mis püha suurus, mis hävitab, hurmab, aga täpiseened üha paindunud kõrrennal Öösas samas kivina maas, hingel leegitsev põõsas, kõnelen minuga, ta. See ei ole see valgus, ei ole see tee. Seista sügaviku ees, mis üle aja kõrgub. See igavikust hetki nõrgub, mis kaudu üle endale. Jõudu, julgust, kui ainult piisab. See on õud, kust kasvab kiilu. Hirmus sädelevad usalduse piisad. Hirm ja õudusvann. Jah, too maailma jääd olematuks ei palu. Iseenesegi jääd. Ainult arm, sinu päästab. Kui sa kummardad alla iseennast ei säästa, südame päästad valla. Selle maalima sisse sirutad mõlemad käed. Tõelisse olemisse liiguvad sinised mäed. Merre ja mulla maitse väljakutsuv, hinge kaitse sosistavad korpas huuled. Tere, piisad kast esiLehta hingeks kahekesi. Lõikehein ainult kaugelt armu imetle korrauget, laste jalgu, neiu rindu, sillerdavaid peibu pindu. Aeg on ümber algamata sündiv hellus, samas mata näid ei usu sinu nutulapski. Jalad gängib ruttu. Lõikein kui ronirohi. Ei ta armuda ei tohi. Lõikav terravata keeled, Carrek, karmid lehemmeeled. Mis on väärtata värvid, kui nii nad käiks, kulunud närvid? Liialt tausta armastus liialt lõikav, liialt uus. Kehad unustavad surma, ülekohtu õrnus, troosti, ära vallanda mu mälu hetkeks usaldame enam mehi, kohtu teineteist. Ja nõnda möödub elu. Olematust oleme me viivu. Kehad unustavad surma üle kohta. Oma usalduses Betallele teineteist. Ja Musheene sünnib sisehäälikuks rohtu. Silmatera küljest lahti murdus kild õhk on läbinisti külm ja punane. Kaudu kuusikute kiljub kiirte Bild. Põues paisub miski. Pea Punane eilsest tuttab paisumine põues kõigut kuusikusse, joobnud jalu miskit meenutades hulbid valu vihmas, mida vaevu talud, aga veel ei palu nende tänapäeva tallad radu. Niispiraalseid Kuige sirgeid sihte, kiire elujõu ja armastuse kadu, lappa tulemise põletatud kihte. Aga missis paisus, mis sul oli püha? Tollel päeval, mil kõik kui punane Hukustu Teksumine üha. Kas kõik pühad, tõsi, tõesti? Tunnane? Ma nägin su värvide valgust ja samas valguse värve, hull, ilusat alguste, alguste, pingul, alasti närve, läbi külma pimeda ruumi piirist piirini paisuvat valu ja sahinat sujuvaid, suuri sõnu. Ja ummisjalu nende sisu eest pagevad inimest mööda nõtkuvat juust. Mööda sildumis sündis imest ühest uskuvast närvikiust. Nii võib ehk väljagi jõude iseenese seest. Polegi palju nõuda, loobumist selguse eest. Pimeda ruumi ümber tegelikkuse mälu, valgus üksi on algus, uuestisünd ja elu. Ruumivälises valguses koondud see subpinged ja valud neelab kui ka keskendud uueks eluks oma tahtest, teadmistest luu pud, kaob kõik, mis sind andumast keelab ees Ärevas aimuses, jobud. Laulvaid kumiseb kummaliselt Sadal ikkades sünnimast keelata. Ise oled veel sündimata, ka neile dianeelad ja neelad. Kuningpuhkedki pingutamata nagu õis. Nagu fööniks või jumal. Merevahu ja taeva taustal. On hukkuda ja üldse mitte näha või mitte vaadata ja elada. Kes saaks sind keelata? See just teebki raskeks mu valiku. Ma seisan maailmas, kui kaua veel ei tea? Ja ühte kurku tõusvat karjet neelan. Ei, nii ei elatas oma lapsi ära. Saab sind keelata. Ta või kohutada ära? Jah mul on kahju, kui mu kodus sureb mul küüsis tilgub rohtu, mustaverd, piin, näo joonid, kärista, pureb, käed rippu, seisan, silmad vastu merd. Mu selge ei ole kaitstud kodu seinast kuu polekilp, ent lööki trotsib paevundamendi jälgil lõikeheinast. Paar aastakümmet hiljem keegi otsib. Kas leiad mullas noa ja põlve, otsi põletatud piinast, musta trotsi. Siin nurgakivil minu näojooned, ka murrendamat tuleb sõnast murre ja tühjaks jooksnud kuivad verre sooned. Su jalgu klammerduvad, et sa kodus sure. Linn luikab vastu taevast, oma hoole. Seal lokkab, kassitab, kus lagunevad hooned. Mezzo-le lähenemas, härmas õhtupooles. Sunne ranna. Ja naljad toored. Kas sinu lapsed pole enam noored? Kulul hirmuäratavalt õhukeseks pilkudestia kõnest. Mac, kulun läbipaistvaks, valusaks ja õrnaks. Nüüd iga valgus valgub minust läbi. Maa laseb enda küljest lahti oma lapsed, mõned. Ja ma ei julge seda nimetada mõrvaks. Nüüd tunnen, kuidas valguses saab häbi mattardun langemises karjeid kuuluvaks kõrva. Kas nüüd valgus valgub tõeliselt must läbi? Siis ärkan elust nagu unest, nõdrameelsest end ärganuna. Kanna naha endas veel, sest. Need, kes tõid mõned sõnad Keset kõikidest teistest valus tulest, värvidest, udust ja inimestest uue maailmaväraval vanemad vaikusest varjust sõnadetaguse maailmamõtted õitest ja marjust lubatäht liblika ellu, tiibade tolmu kaudu hetke ja Vikerkaare äratundmise kaudu. Need, kes tõid mõned sõnad Maailm ei, eksid, mahe oma singli tibake tõusmiseks tähtede taha. Käte põimatud ringi nii kaua hoida, kui puu kasvab suureks. Ja täidab su põue sama tõeline kui laul. Sama kare haare. Ma ootan vastust oma elule. Ise vastavus läbi kasvades kellelegi kätte võimatu tornini. Öö tuleb tervitamata hoiatamata ja varjamata oma kavatsusi. Häbi ei ole maalimas Aid maalima taga valgusele, vaid käte põimatud ringis laul sünnib ehk uuesti. Lubati välja ruumi aja, egoi, asjade kütkest, inimlaps, mida oli sul vaja maailma määrdunud rättest? Põlevad lipudi ajalehed langevad läbi ruumi laugeile liibuvaid räitsakaid, pühid, suuri ja kuumi. Õhtu rebib su silmad valla oma sõnade suhtes. Pead astuma nuhtluse alla, karges hommiku puhtes. See, mis sust tõelist vabaneb alguses süüse leekides murtuna seisad. See, kes olid aegade alguses lõputus, piinas end üles, kord leiab Tõelised pärlid kõigis maailma keeltes veerevad, veerevad, veerevad üles söestunud välja üle naeru ja nälja. Meelte ja mõistuse kaudu eirati raudu. Võid pihvenemat siseneda, aga tagaukse kaudu. Sädelevad pilgud, sätendav üks usk, kõlisevad võtmed, Entelleya ust, nõuanudki, run anum, lubatähte sinna ainsa ukse manu lasta, kui mul minna. Liiga säras lukku helepäine vööd. Nüüd ta katkenud vedru silmis. Mind lööb asjata, ma püüan. Kui kaua salaja maa suudab sulada? Kui kaua õunama valmist varjata? Katkeb kord külmunud kumisel killustik. Päeva paistele puuvili punastab. Lumi ei püsi lõputult pilvedes. Soojussuletud silmade taga. Ajad häälduvad ilmades Vannale aval igavik võidab meid endale. Lahustub loomus ja lahustub lugu keset valguse ülevat melu. Uuesti sündinud inimsugu võtab tänuga vastu kord elu. Ajahallis mustade kuristlikega voos. Koos unistuste ja püüdlustega enesest ja enamusest emastki lahus seilama. Aavo hüpruse luulet lugesid Anu lamp ja Jüri Krjukov. Valiku koostas, lavastas ja kujundas Airiga sära. Kujunduses on kasutatud Charlionise oreli Foogat Gregor jäänuse missat ja Rene eespere. Oratooriumi passioon.